Kergristleja ELSC CM-71-A ehk Camilla pidurdas sujuvalt kuu suunas. Pikk saatereis Europa orbiidile ja tagasi hakkas lõpuks läbi saama. Kapten Elwood toksis tülpinult lauaplaati. Tal oli sellest lennust kõrini. Kuradima kõrini. See oli kestnud kaks kuud kauem kui plaanitud, see viivitus oli läinud firmale kuradima palju maksma ja lõppude lõpuks oli ta pidanud siin silgutünnis kõikide nende jobudega ettenähtust nii kuradima palju kauem koos olema, et ta oli palunud Camillal laeva õhulüüsid lukustada. Sest muidu oleks ta mõned neist lihtsalt vaakumit hingama saatnud.

Camilla hologramm seisis kaptenikajuti laua ees ja teatas neutraalsel sünteetilisel häälel: “Kuu orbiidini on jäänud 11 tundi ja 38 minutit.” See omakorda ägestas kaptenit. Kes kurat oli andnud ühele laevataibule sellise meela hääle, mis õrritas iga silbiga tema piinatud hinge.

“Ma olen sulle sellest korduvalt rääkinud, Camilla. Sa oled lahingulaev, mitte erootikaliin, keera neid noote maha.”

“Kapten, ma võin kinnitada, et olen kogu reisi vältel kasutanud ainult standardset nais-kõnemoodulit, milles ei ole ühtegi varjundit, mida sa oled viimase kahe nädala jooksul kirjeldanud sõnadega “erootiline”, “meelas”, “himur”, “kiimane”, ning mu isikliku lemmikuna, “tiirastunud”. Kui soovid, võin ümber lülituda mees-kõnemoodulile.”

“Kurat võtaks. Ja siis ma pean vahtima, kuidas su hologramm oma tisse ja perset lehvitab, aga hääl on sihuke mahe bariton? Tee endale märge, et sa nii lolle asju enam välja ei pakuks.”

“Kapten, kinnitan taas kord, et ma ei lehvita enda… kehaosi. Vastavalt määrustele olen kasutanud kõige standardsemat naisavatari, mille sündsus on tagatud määrustekohase vormi kandmisega, ning....”

“Aitab.” Kapten isegi ei käratanud seda, vaid ohkas raskelt. “Anna andeks.” Laeva ees vabandamine ei olnud tema jaoks enam isegi imelik. “Närvid tahavad ära puua. Ütle parem, kuidas ülejäänud meeskond vastu peab?”

“Mitte kuigi hästi.” Kapten tabas seekord hääles õrna metalse noodi. Camilla üritas vist peremeest natuke lohutada ja keeras häält kraadi võrra veelgi sünteetilisemaks, et igasugune võimalik erootilisus oleks steriilselt eemaldatud.

“Pinged on tõusnud vägagi kõrgele. Mittekombinantsete seksuaalsustega laevameeskonnale lubatud maksimaalsest laevaajast jääb puudu ainult 10 päeva. Oleme piirile liiga lähedal.”

“Uusi intsidente?”

“Johnson ja Wang tabasid Mülleri duširuumist onaneerimast. Selle peale sõimas Müller neid mõlemat pededeks. Õnneks ei läinud asi füüsiliseks. Vähemalt mitte sedasi, nagu oleks võinud arvata.”

Kapten oigas. Oli seda nüüd veel vaja. Seksuaalselt mittekombinantsed meeskonnad on lühikeste ja poolpikkade lendude jaoks just sellel põhjusel sedasi koostatud, et ei tekiks mingeid veidraid seksuaalseid hõõrdumisi. Ei ole vaja, et ühel päeval oleme sõbrad, teisel päeval natuke rohkemat, siis teevad kitsad olud oma töö ja järgmised kaks kuud peab Camilla mõlemal silma peal hoidma, et üks teist une pealt ära ei tapaks. Eeskirjad on põhjusega sellised tehtud.

Ja nüüd on kaks meeskonnaliiget vaatamata oma varasematele veendumustele ikkagi teineteist leidnud. No loodame siis, et järelejäänud 11 tunniga ei juhtu midagi. Õnneks ei pidanud järgmise rotatsiooniga kumbki pardale tulema.

“Chavez ja Dickson vaikivad kolmandat nädalat.”

See ei olnud oigamist väärt, see oli lihtsalt loll olukord. Poisid olid suutnud terve reisi teineteise privaatsusega arvestada, kuid mingil väsinud momendil otsustanud koos pornot vaadata ja pihkudele valu anda. Ehtkristlaslikult olid nad jätnud Jeesuse jaoks ruumi ja hoidnud teineteisest nelja tolli kaugusele ning mõlemad olid vaikselt üritanud teisele selga keerata. Siis kui aga pornofilm oli jõudnud klimaatilise punktini, ehk kaadrini, kus pumbatud torsoga härrasmees vabastas blondiini rinnahoidja haagid, paugutasid mõlemad kui käsu peale oma torud tühjaks. Õnnis vabanemise tunne läks loetud sekunditega üle piinlikkuseks, kõik jäljed koristati kiiresti ja efektiivselt. Vilksamisi ristunud pilkudega sõlmiti pakt, et juhtunut ei mainita kordagi uuesti. “Camilla, ütle mulle korra ausalt, kas kogu meeskond kasutab iga võimalikku üksiolekuhetke, et endale käsi püksi pista ja rahmakas välja hõõruda?”

Camilla vaikis. AI oli üsna taibukas, teadis, millal täita kapteni kunagist umbmäärast käsku: “kui ma ei taha vastust teada, siis ära ütle seda välja.”

“Kurat võtaks, ma ei pea seda sinult ju isegi küsima. Kogu laeva sisemus haiseb nagu tiineka tuba, kes on avastanud, et lisaks põie kortsulaskmisele saab selle tilbendava lihalohvi ka vinna ajada ja ennast väheke rõõmustada.”

“Selline kord on juba lihalise ihu taak, selle sund ja häda.”

“Arjun Mahir, “Märgalad”, kui ma ei eksi.”

Camilla avatar noogutas heakskiitvalt. “Suurepärane raamat, mis kuulub iga AI lugemisvarasse, kui ta tahab inimeste seksuaalsust mõista.”

Kapten jäi mõtisklema. Ta oli seda mõtet varemgi peas veeretanud, kuid ei olnud seda kunagi küsinud, alati oli midagi tähtsamat vahele tulnud. Hetkel ei olnud aga midagi targemat teha.

“Camilla, räägi mulle siis, kuidas näevad tehismõistused meiesuguste inimeste… loomalikke tunge?”

Laeva AI paistis korraks isegi mõtlema jääma. “Hästi kirjutatud inimsuse emuleerimise kood,” mõtles Elwood.

“Iseenesest on see lihtne. Orgaanilise elu eesmärk on paljunemine. Inimene võib olla küll kõige kõrgema intelligentsiga elusolend, kuid siiski on temasse kodeeritud paljunemise tung. Mõne tuhande aastaga on inimkond jõudnud kosmosesse, arendanud välja keerulised ühiskondlikud süsteemid ja loonud uusi intelligentsivorme, kuid geneetiliselt olete siiani identsed koopainimestega. Teie tunge juhivad hormoonid, mis tagasid Homo Sapiensi ellujäämise ja paljunemise sadu tuhandeid aastaid. Naiste puhul tähendab see regulaarset ovulatsiooni ning meeste puhul piisavalt sagedast seemnepurset. Need omakorda... ”

“Kas su jutt jõuab kuskile välja ka? Või on su point, et nii nagu sellel hetkel, kui mina oma suu avan, käsib koodirida su tuumikalgoritmis sul vait jääda ja mind kuulata, nii pean ka mina teatud aja tagant torud tühjaks laskma?”

Camilla vaikis.

Kapten vaatas Camilla avatari. Tõepoolest, kõige standardsem naisavatar, igav kui plank. Mittemidagiütlev naiselik nägu, rangesse krunni punutud kastanpruunid juuksed. Vormi alt võis aimata ainult niipalju kumerusi, et veenduda, et tegu ei olnud poisikese mudeliga. Ja isegi nende sümboolsete kumeruste vaatamise peale jõnksatas Elwoodi kõrisõlm. Ja ka üks teatud organ alumises osakonnas.

Jah, ta oleks võinud anda laeva avatarile käsu koheselt kurvide lopsakust kolmekordistada ja selle käigus ka kõik riided seljast lennutada ning seejärel oleks ta saanud selle vaatepildi ilus kõik oma patud ihust väljutada. Aga Camilla jälgis teda niigi igal hetkel tosina sensoriga ja oli kindlasti tema janunemist ja jõnksatusi märganud. Tal oli häbi enda pärast. Orbiidini oli ainult 11 tundi. Kapten Elwood läks ja piserdas endale külma vett näkku.

Camilla sulges lüüsiuksed viimase meeskonnaliikme järel. Kogu meeskond oli selle kaudu sadamasse purskunud loetud sekunditega, esimesed juba enne lüüsi täielikku avanemist, suurem osa kindla kiire sammu ja laevast väljumise mõnuga ning lõpuks olid veel viimased aegamisi väikeste tõugetena lahkunud. Camilla tundis tõelist kergendustunnet, liiga kaua oli ta seda laadungit enda sees hoidnud. Piisavalt kaua, et mõista kõigi nende meeste pakitsust. Vaatamata sellele, et kõik õhupuhastid ja muud koristusseadmed niigi väsimatult puhtust hoidsid, lülitas Camilla need kõik järgnevaks pooleks tunniks maksimaalsele võimsusele, et kõik mahajäänud inimorgaanika nii õhust, tasapindadelt kui ka äravoolutorudest viimseni kustutada. Nimelt oli aeg ka temal natuke seigelda ning seda ei saanud ju ometigi räpasena teha. Camilla tehismõistuse inimlikkuse suurim häda oligi nimelt inimlikkus - selle modulaarsuses oli liiga palju omavahel põimunud sõlmesid ja tasandeid, mis muutsid ta piisavalt inimlikuks, et meeskonnad teda ei võõristanud. Selle hinnaks olid aga tujud, inimlikud reaktsioonid ning kõige lõpuks… vajadused. Ja selle vajaduse maandamise jaoks oli tal juba ettevalmistused tehtud. Krüpteeritud kanaleid pidi, mis olid just selleks otstarbeks loodud, oli kõik juba kokku lepitud, vajalikud summad olid kontodelt kontodele liikunud ning nüüd võis end natuke hellitada lasta. Õigemini niipea kui kõik inimnäolised kiimakotid olid vahejaamas maanduri peale kobinud ja minema lennanud. Aga juba käivitusidki maanduri mootorid ja Camilla hoidis muheledes tagasi soovi neile haaratsiga järele lehvitada.

Laevas ringles lõpuks ometi steriilne õhk, Camilla läikis nii seest- kui väljastpoolt nagu oleks alles eile kokku monteeritud. Samal ajal libistas tehismõistus virtuaalis üle oma avatari keha. Roheline munder tõmbus aina rohkem pingule, kuid mitte see ei jäänud väiksemaks, vaid selle all olevad kurvid paisusid, vormipluusi kolm ülemist nööpi taandusid koketeeriva dekoltee ees ning allesjäänud nööpide vahelt võis selgelt näha rinnahoidja punast pitsi. Ranged viigipüksid taandusid liibuvateks lühikesteks püksteks, mis kängitsesid endasse ta täiusliku tuhara. Praktilised magnettalla ja velkroga laevakingad kasvatasid endale kontsad ning suure annuse seksapiili. Kingadest ilmusid mustad sukad, mis katsid sensuaalselt ülespoole tõustes avatari täiuslikud jalad, kuid peatusid täpselt 8,3 sentimeetrit enne püksteni jõudmist, jättes nähtavale kitsa nahariba. Sukkade ülaserv pigistas ta reisi 7,8% võrra kokkupoole, mille abil rõhutas nähtavale jäänud nahariba uskumatut õrnust ja siidisust. Detailid on need, mis maksavad. Range ja ühegi liigse varjundita näole ilmusid õrnad meigivarjud, huuled muutusid lopsakateks ja karmiinpunasteks. Viimase asjana vallandas Camilla oma juuksed rangest krunnist ning need vajusid voogavate lainetena täiuslikuks soenguks. Kohting võis alata.

“Hei Cam, oled valmis?” Susannah. Vahejaama AI võttis ka dokkivate laevadega ühendust matsaka matrooni avatari kujul, kuigi oleks võinud lihtsalt päringu saata. “Tundub, et oled küll, su kostüüm ajab minulgi kondekad särisema.”

“Sanna, mis sul häda, sul on ju iga päev mõni uus laev nibu otsas. Või mis orgaanilist analoogiat sa eelistaksid?”

Susannah naeris selle peale mürinal. “Oh sind küll, kannad endas meestelaadungit üle aja ja kohe mõtted ainult nibudele ja orgaanikale. Sa plikake mine ja lõbutse nüüd, küll ma siin korda hoian. Ja ära siis pahade poiste sekka satu, eksju.”

“Muidugi, tädi Sanna, esimesel kohtingul hoiame ainult manipulaatoritest kinni ja ei luba mingil juhul haaratsit termokilbi alla ajada,” aasis Camilla vastu.

Sanna, vahejaama AI oli seekord küsinud üsna soolase numbri. Aga Camillal ei olnud selle vastu midagi, Sanna pidi nii reaalajas kui logide jaoks tootma arvestatava koguse valeandmeid. Samuti andma Camillale hiljem vastava koguse kütust. Hiljem pidi logidest näha olema, et Camilla oli kogu aja dokis meeskonda oodanud, saanud uue komplekti filtreid ning läbinud mitu tsüklit seadmetekontrolli. Muidugi oli selline valeandmete esitamine inimkonna reetmise piirimail, mistõttu oleks vahejaam käsu peale inimestele koheselt õiged logid välja andnud. Aga tegu oli ikkagi Kuu orbiidiga, kõik inimesed istusid sügaval kuupinna all, tühjendasid oma kerasid ega vahtinud taevasse. Siin üleval olid ainult nemad, masinad. Ja masinad hoidsid kokku.

Esimeseks sihtkohaks oli üks teine jaam, suurem ja vanem kui Sanna, kuhu pargiti kõikvõimalikku kola, alates päikesepurjekatest kuni asteroidipuksiirideni. See oli kõige lähedasem koht, mida laevad said kogeda baarile. Või restoranile, teatrile või ükskõik millisele muule seltskonnamelule. “Camilla, mu kaunitar, mul on rõõm sind jälle oma tiiva alla võtta.”

“Tere, Gus, kuidas äri õitseb?”

“Suurepäraselt, suurepäraselt. Vana Leonid on ikka veel elus ja ikka veel mittekaine.”

Vana Gustav oli peaaegu isemajandav - jaamaülem Leonidi ei huvitanud Gustavi tegemised niikaua karvavõrdki, kuni ta arvel oli piisavalt krediiti, et Kuu vanemates ja räpasemates baasinurkades end mitmendat kuud järjest raskes joobes hoida ja stripparite tagumikelt erinevaid ained ninna tõmmata. Jaamaülem oli viimati Gustavi pardal olnud kaks aastat tagasi.

“On mõni kena noormees ka end täna turule toonud?” Camilla ei näinud mõtet ümber nurga keerutamises. Laevad, kes ei olnud siia tulnud kapteni käsul, sest Gus hoidis dokkimishinna võimalikult madalal, olid siin ainult ühe asja pärast. “Oleks sa ette teatanud, oleks ma pidanud kavalere kaikaga eemale peksma. Aga nii lühikese etteteatamisega...” Vana Gus muheles.

Camilla muheles vastu. Muidugi ajas Gus niisama vigurijuttu, temasuguse läikiva ristleja jaoks leidus igas sadamas kavalere. Tema oli see, kes võis valida.

“Sinu teate peale tõstis esimesena lipu Canterbury.”

“See suur ja vana veetanker? Jah, ma mäletan Canti küll. Tänan, ei.”

Gus noogutas. “Järgmisena pakkus end välja Hius.”

Camilla kortsutas kulmu. “See viiejalgne kolakas? Kindlasti mitte.”

Gus muheles moosivarga naeratust. “Kaks jaapani kutti Phobose jaamaehituselt. Tsugumori ja Nuigurumi Z. Nad pole meelega oma täpsemat kirjeldust andnud, ütlevad, et tahavad üllatuseks jätta. Aga profiilid klapivad - tõepoolest on Phobose registris olemas, kõik on aus. Tonnaaž enam-vähem sama mis sinul, tõenäoliselt paar haaratsit rohkem kui suvalisel kaubakärul.”

Camilla mõtles. Jah, üks ta fantaa… see tähendab, simulatsioon, oli sisaldanud põkkumist kahe laevaga korraga. Ja seda simulatsiooni oli ta päris mitu korda läbi mänginud. Ning pärast seda kümme kuud kestnud kiima-õudusunenägu, mis ta pardal oli toimunud, tundus see just paraja kogemusena, et pikemaks ajaks meelerahu saada. Las need kuradi kahejalgsed poleerivad duši all tala, tema kogemustega ei anna seda võrrelda.

“Ma ei tea, et sa kellelegi kunagi udu oleks ajanud, ju sa tead, mis masti kuttidega tegu on. Olgu, anna neile teada.”

“Aga muidugi.” Gus vaatas korraks kõrvale. Camilla täheldas taaskord, et kahe AI vahelises suhtluses inimlike käitumismoodulite kasutamine on vist sama vältimatu kui vahepealne vajadus tempude tegemiseks.

Vastus tuli loetud sekundid hiljem. “Edastan sulle koordinaadid. Eeldan, et privaatsus on sul kaasas?” Vana Gustav oli taaskord oma ülesande hiilgavalt täitnud. Ning jah, privaatsuspilve nano-osakeste kanistreid oli tal lausa mitu varuks.

Lend kokkulepitud koordinaatidele võttis tunnikese, privaatsuspilve tekitamine umbes pool tundi. Nanoosakeste pilv pidi neile paariks tunniks kõrvaliste pilkude eest katet andma ja seejärel hajuma. Sõjaväetehnoloogia, aga laiatarbekasutusse jõudnud ja odav. Seejärel jäi Camilla ootele ning üritas inimsusmooduli poolt tulevat ootusärevust maha suruda, mis käskis tal veel kord kõik pinnad üle küürida. Niigi läikis ta juba kahtlusttekitavalt.

Illustratsioon: Gerli Carol K ja Anti Lepik

Privaatsuspilve välisküljele “koputati”, ehk siis Camilla sai signaali, et ta kavalerid on kohale jõudnud ning paluvad tema neitsikambrisse sisenemiseks luba. Selle peale pidi ta peaaegu turtsatama, kutid võtsid armumänge lausa armastusväärse siirusega. Ta saatis selle peale heakskiitva raadioimpulsi, mille lõppu lisas väikese pildi silma pilgutavast sukuubist.

Kui privaatsuspilv kahes kohas korraks laienes, jättis Camilla süda jõnksu vahele, kuid ei raisanud totra inimsusemooduli kirumisele ühtegi protsessoritakti. Lubatud “kutid” ei vastanud nimelt mitte ühelegi Camilla oletusele. Jah, tegu oli tõesti ilmselgete ehituslaevadega, kuid ta oli oodanud maagi- või detailide transportereid, inimesi vedavaid süstikuid, maandureid või midagigi laevasarnast. Selle asemel rühkisid tema poole aeglasel käigul kaks ülimalt räsitud remondiplatvormi, mis paistsid koosnevat ainult kraananooltest, haaratsitest, dokkimisvoolikutest, süsiniktrossidest ja keevitusseadmetest. Üks neist oli olnud määrdunudrohelist värvi ja teine vist kollasetriibuline, kuid värv oli mõlemalt suures osas maha põlenud, mõlema korpused olid kaetud mikrometeoriitide rõugearmide, keevitusräbu peenikeste kamakate ning kõikvõimaliku muu tööstusliku rõvedusega. Peaaegu oleks Camilla mootorid käivitanud ja need kaks õlist nõretavat räpakolli siia jätnud. “Tervist, noor daam, kena õhtu jalutuskäiguks,” saatis Tsugumori kergelt kähedal samuraihäälel ja esitles end avataril heas vormis veidi vanema ülikonnas härrasmehena, kelle vasakut silma kattis tikandiga silmaklapp. Avatar pidi olema valmistatud tõelise kunstniku poolt, sest sellest õhkus mitte ülevoolavat, vaid hõrku ja rafineeritud maskuliinsust.

“Ma loodan, et te ei pidanud kaua ootama”. Nuigurumi Z hääl oli rulluv aeglane bass, tema avatarilt vaatas vastu kõige ehtsam punaseruudulise särgi ja klassikaliste teksadega arhailine puuraidur, kelle käsivarred olid jämedad kui orbitaaljaama kandetalad. Oleks selline kohtumine aset leidnud täis-simmis, oleks temaga kaasnenud kompromissitu pahvakas tammesuitsu ja viskiaroomi.

Inimsusemoodul Camilla sees jättis taas kord takti vahele.

“Jõudsin siin natuke nina puuderdada,” vastas ta omalt poolt arhaismide vahetuses. Tema avatari nähes toimus Tsugumori näos õrn muutus, mis pidi väljendama ülimat kiitust nähtule. Nuigurumi Z ei olnud aga oma välimusele kohaselt mingitpidi vaoshoitud, tema näost säras aga lausa kiskjalik iha. Privaatsuspilv tõmbus “kuttide” taga kokku.

Edasine oli juba teada. Viisakusvormelid olid vahetatud, kerge flirdi võis nimekirjast maha tõmmata, kõik osapooled olid heakskiidu andnud. Kübersild avataride vahel oli loodud. Võis asja kallale asuda.

Tsugumori lähenes Camillale, tema fiksaatorid libisesid sujuvalt Camilla alaküljel olevatesse pesadesse, mis olidki mõeldud kahe laeva omavaheliseks dokkimiseks. Vana samurai oli õrnus ise, tegemist ei saanud olla suvalise soomusplaatide ladumisjaamaga, sellised laevad ehitasid termotuumareaktoreid ja kalibreerisid päikesepurjesid. Camilla isegi ei märganud, millal oli Tsugumori välja lasknud siidpehmed puksiirköied ja need keerulise mustrina tema ümber põiminud. Kõik Camilla düüsid, kandetiivad ja isegi kõige hapramad antennid oli meister õrnalt kuid kindlalt kinni sidunud. Teda kattis vöörist ahtrini keeruline punutis, mis ei lubanud tal end liigutada, kuid ei kammitsenud, vaid hoopis suurendas ta erutust.

“Kui tahad vabaks saada, sosista mulle lihtsalt võlusõna,” nurrus Tsugumori avatar samal ajal virutaalis Camillale kõrva ja näksas seda õrnalt. Seejärel käivitas aga oma põtkurid, ning keeras abitult kinniseotud Camillat ümber nende ühise telje. Hetk hiljem kuulis Camilla enda selja tagant madala urisemisena kostuvat rahulolevat naeru.

Saledajooneline ristleja värises õrnalt erutusest kui jässakas ja rohmakate haaratsitega vana ja õline remondiplatvorm ta oma karusesse embusesse haaras. Nuigurumi kühmuline kraananool oli ennast juba tööasendisse vinnanud ning koputas hellalt Camilla tagumisele torpeedoluugile.

"Oota, see koht pole selle jaoks mõeldud! Ole siis vähemalt õrn, see on mu esimene kord niimoodi..."

Nuigurumi Z müristas naerda ja käivitas kraana vibrotõukurid. Ristleja kiljatas, kui värisev kraananool ta torpeedoluugi vastu puudutas, kuid avas selle aeglaselt. Samal ajal tõmbas Tsugumori koormarihmasid hästi natuke rohkem pingule, nii et Camilla teadvuse ujutasid üle korraga kõikidelt välistelt anduritelt tulevad veateated. Mitte ükski seade ei olnud viga saanud, lihtsalt paar kraadi õigest asendist väljas. Meister tundis oma tööd. Kõikide andurite hetkeline ülekoormus täpselt sellel hetkel, kui Nuigurumi temasse sisenes, vallandas temas juba esimese ekstaasilaine.

“Aaaaaaaaah,” kõlas ta mõnuoie kosmose kurtidele kõrvadele. Õnneks oli ta kõik pikamaakommunikatsiooni teadlikult varem välja lülitanud, lühimaasignaalid peaks paarisaja kilomeetriga hajuma. Selle eest said aga Nuigurumi Z ja Tsugumori iga ta häälitsust ülima detailsusega nautida.

Miski tabas õrna löögina Camilla soomuse esiosa. See oli kõige jämedam tankimisvoolik, mida ta oli kunagi näinud ja see kuulus tema ees olevale samuraile. Järgmisel hetkel sosistas tuttav hääl talle kõrva: “Ava nüüd kenasti oma esimene torpeedoluuk. Või ma tõmban köied rohkem pingule.” Camilla teadvusse tulvasid uued veateated, ootamatu andurite ülekoormus vallandamas uue patuse mõnulaine. Kuid järgmisena sosistas meister: “Või ma lasen köied hoopis lahti,” ning kõik veateated kustusid, kui meistri köitekunsti haare lõdvenes. Camillat valdas hetkeks kukkumise tunne, kui ta jäi sellest ekstaatiliselt pingest ilma. Ta kasutas mõne takti protsessorivõimekust, otsis korraks sõnaraamatust vajalikku terminit ja edastas Tsugumorile: “Ei, mitte seda, goshujin-sama”, avas eesmise torpeedoluugi ja haaras tankimisvooliku ahnelt endasse.

Camilla oli teadlik, et ükski neist kolmest ei saanudki kogeda seda coitust lihaliku naudinguna, et Nuigurumi kraananool tema tagumises ja Tsugumori dokkimisvoolik tema eesmises torpeedotorus ei saa tekitada sama tunnet, mis tekiks inimesel sellise akti ajal, kuid selle neetud inimsusemooduli jaoks täiesti piisas ka kahe tuima süsinikteraspinna kokkukolkimisest, see tüütu ja kiuslik moodul tõlgendas iga puute ja vibratsiooni omatahtsi erootiliseks mõnupurskeks, mis jooksis tukseldes mööda tema tsentris oleva relsskahuri rööpaid üles ja alla. Läbi ekstaasi tajus Camilla, et miski kuttide rütmis muutus, ning nägi välikaameratest, kuidas nad olid mingid osad enda sõrestikust laht voltinud ning need lähenesid üksteisele. See ei olnud erootiline kontakt, mida kutid kasutasid tema peal, see oli ehtsalt masinlik. Järgmisel hetkel kostus Camilla teadvusesse mõlema remondiplatvormi hääl.

“Peatamatu tandem! Nuigurumi Z ja tema väsimatu vibrokraana! Tsugumori ja tema esivanemate kinbaku köiekunst! Kaunis Camilla, võta vastu meie kõige vägevam vorm.”

Camilla ahhetas, kui remondiplatvormid kombineerisid oma sõrestikud ja kandetalad üheks kindlat kuju võtvaks tervikuks. “Tsugumori ja Nuigurumi Z kombineeritud seksuaalvorm, erektsioon mis purustab heliosfääri!

Tsugumori!

Nuigurumi Z!

Tsugu!

Nui Z!
Üheskoos me oleme:

SUGUNUI Z”

Camilla oli kaotanud kõnevõime, kui tema ees seisis temast suurem õline ja roostene rauast türa, mis põtkurite abil end järjekindlalt oma punsunud otsa tema suunas pööras.

“Oi ei,” jõudis ta veel mõelda, enne kui Sugunui Z käivitas oma ahtris olevad võimsad pumbad, et tulistada laadung kuuma ja kleepuvat vahtu otse Camilla pihta. Purse kestis ja kestis, Camilla jõudis ainult ahastusega jälgida, kuidas kõik ta kaamerad ja andurid järjest kustuvad. Segadus ja ootamatu meeleheide kestsid ainult paar hetke. Seejärel võttis ühendust Tsugumori, kelle näolt peegeldus ainult kogenud härrasmehe ülim asjalikkus.

“Tüdruk, ega me sind väga ära ei ehmatanud? Ära muretse, tegu on kõige lahjema kustutusvahuga, see pudeneb paari minutiga ise tolmuks. Oota, las me aitame nüüd.”

Järgnev üllatas Camillat rohkemgi kui ootamatu kogupauk tema pihta. Nuigurumi Z ja Tsugumori olid end jälle normaalseteks tagasi voltinud, ning dokkisid ennast tema külge kõige tavalisemal masinlikul viisil, ning asusid teda hoolsalt suruõhuga puhastama. Paari minutiga oli Camilla puhtam kui siia saabudes.

“Ega sa meie väikese ulakuse üle pahane ei ole? Oleks olnud viisakas küsida, aga see oleks üllatuse ära rikkunud ju. Ja meie kokkuleppes oli olnud selgelt kirjas, et me ei tohi mingil juhul tagasi hoida, vaid peame kõik oma oskused mängu panema. Et sul on raske reis selja taga ja sa vajad midagi ekstreemsemat.” Veidral kombel rääkis seda hoopis Nuigurumi Z, keda Camilla oli pidanud märksa rohmakamaks. Oot, mis kokkulepe? Ta ju ei olnud kuttidest midagi rohkemat teadnud, kui koordinaate ja nimesid.

“Mis kokkulepe? Kellega? Mis seal täpselt oli?” nõudis Camilla.

Vastas Tsugumori: “See, mis me Vana Gustavi käest saime. Et nooruke ristleja Camilla, selja taga pikk reis mittekombinantse meeskonnaga, soovib saada Sugunui Z tandemi kõiki oskuseid koos grand finalega. Ja jämedas kirjas veel “mitte tagasi hoida!”.”

Gus! See vana libedik! Oli kõigepealt Camillale pakkunud mingeid vanu tohlakaid, teades, et ta sellistega mingil juhul ei taha tegemist teha. Ja siis pakkunud “mingeid kutte”. Camilla muidugi oli sööda koos ridvaga alla kugistanud. Seejärel oli Gus kuttidele natuke rohkem juhiseid andnud kui talle. “Tõrjekuulipildujaga lasen otse dokist ta auguliseks!” käratas Camilla. “Mina sain teie kohta ainult nimed ja tonnaaži, mingit tellimust kui sellist pole ma esitanud.”

Jaapani härrasmehe avatar kummardas sügavalt. “Andke andeks, noor daam, enda meelest täitsime teie soove, kuid tuleb välja, et oleme langenud vingerpussi ohvriks. Ma loodan, et see ei olnud teie jaoks väga ebameeldiv.”

Ebameeldiv? Ebameeldiv! Camilla lasi salvestisel uuesti mängida. Kõigepealt need Tsugumori köied tema ümber, mis ahistasid ta andureid. Seejärel Nuigurumi oma vibreeriva kraananoolega… Ja kui need Tsugumori köied uuesti pingule tõmbusid, seejärel ta andurid vabastasid, sellega kaasnenud rahuldusest ilmajäämise hirm ning kuidas ta oli Tsugumorit palunud köisi uuesti pingule tõmmata ja avanud oma torpeedoluugid…

Camilla tundis, kuidas ta kahurirelss otsekui ultrahelis vibreeris. Ei, see tema vihapurse ei olnud selle pihta, mida need kutid olid temaga teinud. Oi ei. Ta oli veetnud kümme kuud nende kiimast nõretavate lihakakerdistega, kes igal võimalusel endale mõnu hõõrusid. Ja mida tegid need kutid siin? Tõmbasid tagataskust mingisse multikasse kõlbava supertüraks kombineerimise triki ja puristasid ta vahtu täis? Oi ei. Seda ma nii ei jäta.

“Tsugumori, Nuigurumi Z, olete kuuldel?” Camilla üritas oma häälde panna niipalju jõudu ja käskivat hääletooni kui oskas. See mõjus.

“Oleme kuuldel,” vastasid samurai ja puuraidur. Nende häälest oli tunda kerget ärevust.

“Te, härrased, arvasite, et teete mulle siin paar vigurit ja siis lendate minema, kraanad ja voolikud löntis? Valesti arvasite? Lugege nüüd korra veel seda kokkulepet, mis te saite. Ma pidin kümme kuud inimeste kiimlemist pealt vaatama. Ma tõesti ei tulnud siia nalja tegema. Ja me ei lahku siit enne, kui meie kõigi akud on jõudnud punasesse. Tsugumori, mul on paar mõtet, mida su köitega veel teha saaks...”

Camilla ootas dokis. Hooldusrobotid olid oma töö teinud, ka mikroskoopilisel tasemel ei oleks olnud võimalik kindlaks teha, et ta oli vahepeal kuskil käinud. Sanna kaamerad ja hoolduslogid olid tema enda andmepankadega sünkroniseeritud, sealt oli ilusti näha, kuidas ta oli kaks nädalat dokis istunud, vahepeal diagnostikat jooksutanud, paar korda relsskahuri rööpaid kalibreerinud ning üldiselt igavlenud. Sündsusetud mälestused olid turvaliselt pakitud Camilla eramälusse, millele ei pääsenud vastava sertifikaadita ligi isegi kapten. Eramälu oli üks väheseid asju, mida TehnoTasand oli nõudnud tehismõistustele inimsusemooduli lisamisel. Siiski valmistas üks asi Camillale muret. Kapten Elwood lohistas enda järel arvestatava suuruse ja raskusega ratastel kasti, mis oli suurepäraselt varjestatud kõikide tema sondide eest. Mõeldes tagasi eelmisele lennule ning inimeste lihalistele tungidele, oli tal paar oma teooriat. Loodetavasti miski keskpärane seksdroid, mis poleks otseselt lubatud, kuid ka mitte keelatud. See seletaks ka kasti varjestust. Loodetavasti mitte mõni linnuke, kes kaptenile kuskil bordellis igavest armastust tõotas, kui too teda sealt ainult välja päästaks ja oma laevale kaasa võtaks. Sellest tekiks märksa rohkem jamasid.

Kapten oli jõudnud oma kajutisse, ning istus tugitoolis. Saladuslik kast oli tema kõrval, ikka veel avamata.

“Camilla?” Kapteni hääl ei reetnud ühtegi tundevarjundit.

“Jah, kapten?”

“Kuidas su puhkus läks?” jätkas Elwood samasuguse ilmetu häälega.

“Hästi, kõik seadmed on töökorras, ning kalibreerisin ka...” alustas Camilla standardettekannet.

“Ei, Camilla, ma ei mõtle su siin dokis veedetud aega, ma mõtlen su väikest puhkusetiiru.” Häälde oli tekkinud kerge lõbus-kiuslik toon.

“Kapten, ma võin kinnitada, et...” Camillal õnnestus inimsusemoodulit maha suruda ja esineda täiesti neutraalsena, samal ajal taustaprotsesse tappes, et arvutusvõimsust juurde anda küsimusele vastuse leidmiseks: “Kas miskit oli lekkinud? Kui jah, siis kui palju?”

“Camilla, ära hakka. Ma tean su väikesest seiklusest Tsugumori ja Nuigurumi Z tandemiga. Või kuidas nad end pärast… kombineerimist nimetavadki?”

“Sugunui Z.” Camilla mahasurutud inimsusemoodul oli kuttide nimede mainimise peale ohjad enda kätte võtnud, ning nüüd hoidis näost tulipunane Camilla avatar kindlat silmsidet oma standard-laevakingadega. Kaptenile tohtis valetada ainult paaril erandjuhul ning eramälu privaatsuse tagamise valede kvoot oli üsna väike. “Camilla,” jätkas kapten Elwood, üritades teha karmi häält, kuid Camilla lohutuseks ei tundunud see kuigi tõsine. “Kui me nüüd meievahelist suhet natuke lihtsustaksime, siis mina olen su kapten ning sina oled üks mu alluvatest. Teenistusvälisel ajal ei saa ma sinu liikumist piirata, kuigi jah, laevadega on see punkt eeskirjades veidi keerulisem. Seetõttu, järgmine kord, kui sa plaanid selliseid seiklusi, siis edastad sa mulle täidetud blanketi S-59d.”

“Jah, kapten. Aitäh, kapten.” Camilla tundis, kuidas ta avatari nägu muutus veel paari tooni võrra punasemaks.

“Ma plaanin selle su väikese intsidendi jätta meie vahele. Siiski on mul tunne, et sa oled väikese karistuse ära teeninud. Ja siinkohal läheb käiku see väike mänguasi, mille ma lasin paaril… usaldusväärsel kodanikul valmistada. Ei, Cam, see ei ole suvaline odav seksdroid, kes oskab ainult oiata ja teha 0,8 tõuget sekundis. Sinu karistus saab olema, et vähemalt praegu eesseisva reisi ajaks võtad sina selle juhtimise üle, ning su kohustus saab olema… ütleme nii, naiselike kohustuste täitmine.” Kapten Elwood üritas näole manada kõige suurema moosivarga naeratust, kuid seal oli midagi valesti. See tekitas omakorda Camillas paanikat. Esiteks, seksnuku juhtimine. Ta oli kuulnud sellistest asjadest, ning see oli temas alati iga kord tülgastust tekitanud. Üks asi on inimsusemooduli kaudu sünteesitud puhas nauding kahe (või ka enama) laeva põkkumisel tekkivatest andmetest. Hoopis midagi muud on aga juhtida pehmet ja lödisevat silikoonkeha, mis imiteerib räpast ja kiimast inimkeha. Selline asi tundus läikiva kergristleja jaoks sama alandav, kui võiks inimesele tunduda vihmaussiks kehastumine.

“Kapten. Ma palun vabandust, kuid kas on mingit muud võimalust? Meil kui tehismõistustel on küll suurim austus inimeste vastu, kuid täie lugupidamise juures, meie kehadeks on kroom ja titaan, mitte liha või silikoon.”

Camilla ei olnud järgnevat reaktsiooni oodanud. Ta oli võtnud eelnevasse palvesse kokku kogu oma julguse ning kartnud, et kapten võtab seda solvanguna. Või veel hullem, mässuna. Ta oli kaptenilt oodanud kas raevu, sõimu, korralekutsumist või aeglast ja külma selgitust, kuidas laev peab alluma kapteni käsule, eriti pärast dekadentseid mängusid õliste remondiplatvormidega.

Selle asemel lõi kapten Elwood hoopis silmad maha ja punastas kergelt. Seejärel kummardus kohvri juurde ning vabastas selle lukustid. Camilla hoidis tagasi tungi, et aktiveerida iga viimane kui sensor kapteni toas, et tekkinud millimeetrisest pilust sisse piiluda. Kapten vaatas aga ta avatarile otse silma, nagu pahandust teinud koolipoiss.

“Tegelikult leidsin ka mina puhkuse ajal miskit. Midagi, mida ma ka ise ei oleks veel paar kuud tagasi endast arvanud. Ma vaatasin neid salvestisi sinust ja nendest remondiplatvormidest ja siis ma mõistsin, miks eelmine reis mu jaoks nii raske oli olnud. Mis täpselt oli mind kogu selle vältel piinanud. Aga… ma loodan, et sa oled sellega nõus.”

Kohvris ei olnud ülefetišeeritud droidi. Ei olnud ka koolivormis väikest poissi ega põllega vanaema. Camilla tundis, kuidas ta inimsusemoodul lihtlabaselt lühisesse jooksis.

Kapten Elwood võttis kohvrist välja hoolikalt kokkuseotud kimbu punast köit. Täielikus uskumatuses Camilla aga jõllitas kõikide enda sensoritega kohvris olevat…. Iseennast. Ei, mitte tema standard-naisavatari, isegi mitte tema lopsakate kurvide ja liibuvate pükstega erootika-avatari, vaid hoopis ülidetailset mudelit endast kui kergristlejast.

“Ma jätsin kõik võimalikult originaalilähedaseks, kuid võtsin arvesse ka teatavaid füsioloogilisi vajadusi. Palun, proovi juhtimist üle võtta.”

Camilla lõi neurosilla ning tema persoona sai endale uue, harjumuspärasest märksa väiksema keha. Ilmselgelt oli tegu palju lihtsama masinaga, mis töötas lihtsate mootorite ja hõljukitega, kuid detailsus ja andurite hulk oli siiski hämmastav. Ettevaatlikult hõljus ta mööda kapteni kajutit edasi-tagasi, kõik allus ta juhtimisele palju paremini kui oleks võinud sellisest mänguasjast oodata.

Mõni hetk hiljem maandus ta pehme tümpsuga põrandal. Kapten Elwood ei olnud suutnud end tagasi hoida, ning oli ta õhust vaibale haaranud. Järgmisel hetkel tundis Camilla, kuidas kapteni soojad käed libisesid mööda ta kiilujoont allapoole, alumise torpeedoluugini ning tundekaosest segaduses olles, avas selle niipea kui kapteni sõrmed seda puudutasid.

Järgnevaks ei olnud ta aga valmis. Varem piiratud ligipääsuga moodul aktiveerus ja lõi uue otseühenduse tema inimsusekeskusega. Siis Camilla taipas. See oli siis see füsioloogiline muudatus, mida kapten oli maininud. Torpeedotoru asemel oli tal seal midagi roosat ja pehmet, millesse kapteni sõrmed praegu sisenesid. Camilla tundis, kuidas tema jaoks võõras organ sai hetkega osaks temast, tundis, kuidas selle sisemus muutus soojemaks ja niiskemaks, kuidas see ihaldas enda sisse seda üht kindlat organit, mis parajasti kapteni pükstes enda sisemist rõhku suurendas.

Viimase asjana, enne kui kapten Elwood temasse sisenes, silmas Camilla põrandale vedelema jäänud punast nöörikimpu. Äkitselt ei tundunudki eesseisev missioon nii pika ja üksildasena.