
Kergristleja ELSC CM-71-A ehk Camilla pidurdas sujuvalt kuu suunas.
Pikk saatereis Europa orbiidile ja tagasi hakkas lõpuks läbi saama.
Kapten Elwood toksis tülpinult lauaplaati. Tal oli sellest lennust
kõrini. Kuradima kõrini. See oli kestnud kaks kuud kauem kui
plaanitud, see viivitus oli läinud firmale kuradima palju maksma ja
lõppude lõpuks oli ta pidanud siin silgutünnis kõikide nende
jobudega ettenähtust nii kuradima palju kauem koos olema, et ta oli
palunud Camillal laeva õhulüüsid lukustada. Sest muidu oleks ta
mõned neist lihtsalt vaakumit hingama saatnud.
Camilla hologramm seisis kaptenikajuti laua ees ja teatas neutraalsel
sünteetilisel häälel: “Kuu orbiidini on jäänud 11 tundi ja 38
minutit.” See omakorda ägestas kaptenit. Kes kurat oli andnud
ühele laevataibule sellise meela hääle, mis õrritas iga silbiga
tema piinatud hinge.
“Ma olen sulle sellest korduvalt rääkinud, Camilla. Sa oled
lahingulaev, mitte erootikaliin, keera neid noote maha.”
“Kapten, ma võin kinnitada, et olen kogu reisi vältel kasutanud
ainult standardset nais-kõnemoodulit, milles ei ole ühtegi
varjundit, mida sa oled viimase kahe nädala jooksul kirjeldanud
sõnadega “erootiline”, “meelas”, “himur”, “kiimane”,
ning mu isikliku lemmikuna, “tiirastunud”. Kui soovid, võin
ümber lülituda mees-kõnemoodulile.”
“Kurat võtaks. Ja siis ma pean vahtima, kuidas su hologramm oma
tisse ja perset lehvitab, aga hääl on sihuke mahe bariton? Tee
endale märge, et sa nii lolle asju enam välja ei pakuks.”
“Kapten, kinnitan taas kord, et ma ei lehvita enda… kehaosi.
Vastavalt määrustele olen kasutanud kõige standardsemat
naisavatari, mille sündsus on tagatud määrustekohase vormi
kandmisega, ning....”
“Aitab.” Kapten isegi ei käratanud seda, vaid ohkas raskelt.
“Anna andeks.” Laeva ees vabandamine ei olnud tema jaoks enam
isegi imelik. “Närvid tahavad ära puua. Ütle parem, kuidas
ülejäänud meeskond vastu peab?”
“Mitte kuigi hästi.” Kapten tabas seekord hääles õrna metalse
noodi. Camilla üritas vist peremeest natuke lohutada ja keeras häält
kraadi võrra veelgi sünteetilisemaks, et igasugune võimalik
erootilisus oleks steriilselt eemaldatud.
“Pinged on tõusnud vägagi kõrgele. Mittekombinantsete
seksuaalsustega laevameeskonnale lubatud maksimaalsest laevaajast
jääb puudu ainult 10 päeva. Oleme piirile liiga lähedal.”
“Uusi intsidente?”
“Johnson ja Wang tabasid Mülleri duširuumist onaneerimast. Selle
peale sõimas Müller neid mõlemat pededeks. Õnneks ei läinud asi
füüsiliseks. Vähemalt mitte sedasi, nagu oleks võinud arvata.”
Kapten oigas. Oli seda nüüd veel vaja. Seksuaalselt
mittekombinantsed meeskonnad on lühikeste ja poolpikkade lendude
jaoks just sellel põhjusel sedasi koostatud, et ei tekiks mingeid
veidraid seksuaalseid hõõrdumisi. Ei ole vaja, et ühel päeval
oleme sõbrad, teisel päeval natuke rohkemat, siis teevad kitsad
olud oma töö ja järgmised kaks kuud peab Camilla mõlemal silma
peal hoidma, et üks teist une pealt ära ei tapaks. Eeskirjad on
põhjusega sellised tehtud.
Ja nüüd on kaks meeskonnaliiget vaatamata oma varasematele
veendumustele ikkagi teineteist leidnud. No loodame siis, et
järelejäänud 11 tunniga ei juhtu midagi. Õnneks ei pidanud
järgmise rotatsiooniga kumbki pardale tulema.
“Chavez ja Dickson vaikivad kolmandat nädalat.”
See ei olnud oigamist väärt, see oli lihtsalt loll olukord. Poisid
olid suutnud terve reisi teineteise privaatsusega arvestada, kuid
mingil väsinud momendil otsustanud koos pornot vaadata ja pihkudele
valu anda. Ehtkristlaslikult olid nad jätnud Jeesuse jaoks ruumi ja
hoidnud teineteisest nelja tolli kaugusele ning mõlemad olid
vaikselt üritanud teisele selga keerata. Siis kui aga pornofilm oli
jõudnud klimaatilise punktini, ehk kaadrini, kus pumbatud torsoga
härrasmees vabastas blondiini rinnahoidja haagid, paugutasid mõlemad
kui käsu peale oma torud tühjaks. Õnnis vabanemise tunne läks
loetud sekunditega üle piinlikkuseks, kõik jäljed koristati
kiiresti ja efektiivselt. Vilksamisi ristunud pilkudega sõlmiti
pakt, et juhtunut ei mainita kordagi uuesti.
“Camilla, ütle mulle korra ausalt, kas kogu meeskond kasutab iga
võimalikku üksiolekuhetke, et endale käsi püksi pista ja rahmakas
välja hõõruda?”
Camilla vaikis. AI oli üsna taibukas, teadis, millal täita kapteni
kunagist umbmäärast käsku: “kui ma ei taha vastust teada, siis
ära ütle seda välja.”
“Kurat võtaks, ma ei pea seda sinult ju isegi küsima. Kogu laeva
sisemus haiseb nagu tiineka tuba, kes on avastanud, et lisaks põie
kortsulaskmisele saab selle tilbendava lihalohvi ka vinna ajada ja
ennast väheke rõõmustada.”
“Selline kord on juba lihalise ihu taak, selle sund ja häda.”
“Arjun Mahir, “Märgalad”, kui ma ei eksi.”
Camilla avatar noogutas heakskiitvalt. “Suurepärane raamat, mis
kuulub iga AI lugemisvarasse, kui ta tahab inimeste seksuaalsust
mõista.”
Kapten jäi mõtisklema. Ta oli seda mõtet varemgi peas veeretanud,
kuid ei olnud seda kunagi küsinud, alati oli midagi tähtsamat
vahele tulnud. Hetkel ei olnud aga midagi targemat teha.
“Camilla, räägi mulle siis, kuidas näevad tehismõistused
meiesuguste inimeste… loomalikke tunge?”
Laeva AI paistis korraks isegi mõtlema jääma. “Hästi kirjutatud
inimsuse emuleerimise kood,” mõtles Elwood.
“Iseenesest on see lihtne. Orgaanilise elu eesmärk on paljunemine.
Inimene võib olla küll kõige kõrgema intelligentsiga elusolend,
kuid siiski on temasse kodeeritud paljunemise tung. Mõne tuhande
aastaga on inimkond jõudnud kosmosesse, arendanud välja keerulised
ühiskondlikud süsteemid ja loonud uusi intelligentsivorme, kuid
geneetiliselt olete siiani identsed koopainimestega. Teie tunge
juhivad hormoonid, mis tagasid Homo Sapiensi ellujäämise ja
paljunemise sadu tuhandeid aastaid. Naiste puhul tähendab see
regulaarset ovulatsiooni ning meeste puhul piisavalt sagedast
seemnepurset. Need omakorda... ”
“Kas su jutt jõuab kuskile välja ka? Või on su point, et nii
nagu sellel hetkel, kui mina oma suu avan, käsib koodirida su
tuumikalgoritmis sul vait jääda ja mind kuulata, nii pean ka mina
teatud aja tagant torud tühjaks laskma?”
Camilla vaikis.
Kapten vaatas Camilla avatari. Tõepoolest, kõige standardsem
naisavatar, igav kui plank. Mittemidagiütlev naiselik nägu,
rangesse krunni punutud kastanpruunid juuksed. Vormi alt võis aimata
ainult niipalju kumerusi, et veenduda, et tegu ei olnud poisikese
mudeliga. Ja isegi nende sümboolsete kumeruste vaatamise peale
jõnksatas Elwoodi kõrisõlm. Ja ka üks teatud organ alumises
osakonnas.
Jah, ta oleks võinud anda laeva avatarile käsu koheselt kurvide
lopsakust kolmekordistada ja selle käigus ka kõik riided seljast
lennutada ning seejärel oleks ta saanud selle vaatepildi ilus kõik
oma patud ihust väljutada. Aga Camilla jälgis teda niigi igal
hetkel tosina sensoriga ja oli kindlasti tema janunemist ja
jõnksatusi märganud. Tal oli häbi enda pärast. Orbiidini oli
ainult 11 tundi. Kapten Elwood läks ja piserdas endale külma vett
näkku.
Camilla sulges lüüsiuksed viimase meeskonnaliikme järel. Kogu
meeskond oli selle kaudu sadamasse purskunud loetud sekunditega,
esimesed juba enne lüüsi täielikku avanemist, suurem osa kindla
kiire sammu ja laevast väljumise mõnuga ning lõpuks olid veel
viimased aegamisi väikeste tõugetena lahkunud. Camilla tundis
tõelist kergendustunnet, liiga kaua oli ta seda laadungit enda sees
hoidnud. Piisavalt kaua, et mõista kõigi nende meeste pakitsust.
Vaatamata sellele, et kõik õhupuhastid ja muud koristusseadmed
niigi väsimatult puhtust hoidsid, lülitas Camilla need kõik
järgnevaks pooleks tunniks maksimaalsele võimsusele, et kõik
mahajäänud inimorgaanika nii õhust, tasapindadelt kui ka
äravoolutorudest viimseni kustutada.
Nimelt oli aeg ka temal natuke seigelda ning seda ei saanud ju
ometigi räpasena teha. Camilla tehismõistuse inimlikkuse suurim
häda oligi nimelt inimlikkus - selle modulaarsuses oli liiga palju
omavahel põimunud sõlmesid ja tasandeid, mis muutsid ta piisavalt
inimlikuks, et meeskonnad teda ei võõristanud. Selle hinnaks olid
aga tujud, inimlikud reaktsioonid ning kõige lõpuks… vajadused.
Ja selle vajaduse maandamise jaoks oli tal juba ettevalmistused
tehtud. Krüpteeritud kanaleid pidi, mis olid just selleks otstarbeks
loodud, oli kõik juba kokku lepitud, vajalikud summad olid kontodelt
kontodele liikunud ning nüüd võis end natuke hellitada lasta.
Õigemini niipea kui kõik inimnäolised kiimakotid olid vahejaamas
maanduri peale kobinud ja minema lennanud. Aga juba käivitusidki
maanduri mootorid ja Camilla hoidis muheledes tagasi soovi neile
haaratsiga järele lehvitada.
Laevas ringles lõpuks ometi steriilne õhk, Camilla läikis nii
seest- kui väljastpoolt nagu oleks alles eile kokku monteeritud.
Samal ajal libistas tehismõistus virtuaalis üle oma avatari keha.
Roheline munder tõmbus aina rohkem pingule, kuid mitte see ei jäänud
väiksemaks, vaid selle all olevad kurvid paisusid, vormipluusi kolm
ülemist nööpi taandusid koketeeriva dekoltee ees ning allesjäänud
nööpide vahelt võis selgelt näha rinnahoidja punast pitsi. Ranged
viigipüksid taandusid liibuvateks lühikesteks püksteks, mis
kängitsesid endasse ta täiusliku tuhara. Praktilised magnettalla
ja velkroga laevakingad kasvatasid endale kontsad ning suure annuse
seksapiili. Kingadest ilmusid mustad sukad, mis katsid sensuaalselt
ülespoole tõustes avatari täiuslikud jalad, kuid peatusid täpselt
8,3 sentimeetrit enne püksteni jõudmist, jättes nähtavale kitsa
nahariba. Sukkade ülaserv pigistas ta reisi 7,8% võrra kokkupoole,
mille abil rõhutas nähtavale jäänud nahariba uskumatut õrnust ja
siidisust. Detailid on need, mis maksavad. Range ja ühegi liigse
varjundita näole ilmusid õrnad meigivarjud, huuled muutusid
lopsakateks ja karmiinpunasteks. Viimase asjana vallandas Camilla oma
juuksed rangest krunnist ning need vajusid voogavate lainetena
täiuslikuks soenguks. Kohting võis alata.
“Hei Cam, oled valmis?” Susannah. Vahejaama AI võttis ka
dokkivate laevadega ühendust matsaka matrooni avatari kujul, kuigi
oleks võinud lihtsalt päringu saata. “Tundub, et oled küll, su
kostüüm ajab minulgi kondekad särisema.”
“Sanna, mis sul häda, sul on ju iga päev mõni uus laev nibu
otsas. Või mis orgaanilist analoogiat sa eelistaksid?”
Susannah naeris selle peale mürinal. “Oh sind küll, kannad endas
meestelaadungit üle aja ja kohe mõtted ainult nibudele ja
orgaanikale. Sa plikake mine ja lõbutse nüüd, küll ma siin korda
hoian. Ja ära siis pahade poiste sekka satu, eksju.”
“Muidugi, tädi Sanna, esimesel kohtingul hoiame ainult
manipulaatoritest kinni ja ei luba mingil juhul haaratsit termokilbi
alla ajada,” aasis Camilla vastu.
Sanna, vahejaama AI oli seekord küsinud üsna soolase numbri. Aga
Camillal ei olnud selle vastu midagi, Sanna pidi nii reaalajas kui
logide jaoks tootma arvestatava koguse valeandmeid. Samuti andma
Camillale hiljem vastava koguse kütust. Hiljem pidi logidest näha
olema, et Camilla oli kogu aja dokis meeskonda oodanud, saanud uue
komplekti filtreid ning läbinud mitu tsüklit seadmetekontrolli.
Muidugi oli selline valeandmete esitamine inimkonna reetmise
piirimail, mistõttu oleks vahejaam käsu peale inimestele koheselt
õiged logid välja andnud. Aga tegu oli ikkagi Kuu orbiidiga, kõik
inimesed istusid sügaval kuupinna all, tühjendasid oma kerasid ega
vahtinud taevasse. Siin üleval olid ainult nemad, masinad. Ja
masinad hoidsid kokku.
Esimeseks sihtkohaks oli üks teine jaam, suurem ja vanem kui Sanna,
kuhu pargiti kõikvõimalikku kola, alates päikesepurjekatest kuni
asteroidipuksiirideni. See oli kõige lähedasem koht, mida laevad
said kogeda baarile. Või restoranile, teatrile või ükskõik
millisele muule seltskonnamelule.
“Camilla, mu kaunitar, mul on rõõm sind jälle oma tiiva alla
võtta.”
“Tere, Gus, kuidas äri õitseb?”
“Suurepäraselt, suurepäraselt. Vana Leonid on ikka veel elus ja
ikka veel mittekaine.”
Vana Gustav oli peaaegu isemajandav - jaamaülem Leonidi ei huvitanud
Gustavi tegemised niikaua karvavõrdki, kuni ta arvel oli piisavalt
krediiti, et Kuu vanemates ja räpasemates baasinurkades end
mitmendat kuud järjest raskes joobes hoida ja stripparite tagumikelt
erinevaid ained ninna tõmmata. Jaamaülem oli viimati Gustavi pardal
olnud kaks aastat tagasi.
“On mõni kena noormees ka end täna turule toonud?” Camilla ei
näinud mõtet ümber nurga keerutamises. Laevad, kes ei olnud siia
tulnud kapteni käsul, sest Gus hoidis dokkimishinna võimalikult
madalal, olid siin ainult ühe asja pärast.
“Oleks sa ette teatanud, oleks ma pidanud kavalere kaikaga eemale
peksma. Aga nii lühikese etteteatamisega...” Vana Gus muheles.
Camilla muheles vastu. Muidugi ajas Gus niisama vigurijuttu,
temasuguse läikiva ristleja jaoks leidus igas sadamas kavalere. Tema
oli see, kes võis valida.
“Sinu teate peale tõstis esimesena lipu Canterbury.”
“See suur ja vana veetanker? Jah, ma mäletan Canti küll. Tänan,
ei.”
Gus noogutas. “Järgmisena pakkus end välja Hius.”
Camilla kortsutas kulmu. “See viiejalgne kolakas? Kindlasti mitte.”
Gus muheles moosivarga naeratust. “Kaks jaapani kutti Phobose
jaamaehituselt. Tsugumori ja Nuigurumi Z. Nad pole meelega oma
täpsemat kirjeldust andnud, ütlevad, et tahavad üllatuseks jätta.
Aga profiilid klapivad - tõepoolest on Phobose registris olemas,
kõik on aus. Tonnaaž enam-vähem sama mis sinul, tõenäoliselt
paar haaratsit rohkem kui suvalisel kaubakärul.”
Camilla mõtles. Jah, üks ta fantaa… see tähendab, simulatsioon,
oli sisaldanud põkkumist kahe laevaga korraga. Ja seda simulatsiooni
oli ta päris mitu korda läbi mänginud. Ning pärast seda kümme
kuud kestnud kiima-õudusunenägu, mis ta pardal oli toimunud, tundus
see just paraja kogemusena, et pikemaks ajaks meelerahu saada. Las
need kuradi kahejalgsed poleerivad duši all tala, tema kogemustega
ei anna seda võrrelda.
“Ma ei tea, et sa kellelegi kunagi udu oleks ajanud, ju sa tead,
mis masti kuttidega tegu on. Olgu, anna neile teada.”
“Aga muidugi.” Gus vaatas korraks kõrvale. Camilla täheldas
taaskord, et kahe AI vahelises suhtluses inimlike käitumismoodulite
kasutamine on vist sama vältimatu kui vahepealne vajadus tempude
tegemiseks.
Vastus tuli loetud sekundid hiljem. “Edastan sulle koordinaadid.
Eeldan, et privaatsus on sul kaasas?” Vana Gustav oli taaskord oma
ülesande hiilgavalt täitnud. Ning jah, privaatsuspilve
nano-osakeste kanistreid oli tal lausa mitu varuks.
Lend kokkulepitud koordinaatidele võttis tunnikese, privaatsuspilve
tekitamine umbes pool tundi. Nanoosakeste pilv pidi neile paariks
tunniks kõrvaliste pilkude eest katet andma ja seejärel hajuma.
Sõjaväetehnoloogia, aga laiatarbekasutusse jõudnud ja odav.
Seejärel jäi Camilla ootele ning üritas inimsusmooduli poolt
tulevat ootusärevust maha suruda, mis käskis tal veel kord kõik
pinnad üle küürida. Niigi läikis ta juba kahtlusttekitavalt.
Illustratsioon: Gerli Carol K ja Anti Lepik
Privaatsuspilve välisküljele “koputati”, ehk siis Camilla sai
signaali, et ta kavalerid on kohale jõudnud ning paluvad tema
neitsikambrisse sisenemiseks luba. Selle peale pidi ta peaaegu
turtsatama, kutid võtsid armumänge lausa armastusväärse
siirusega. Ta saatis selle peale heakskiitva raadioimpulsi, mille
lõppu lisas väikese pildi silma pilgutavast sukuubist.
Kui privaatsuspilv kahes kohas korraks laienes, jättis Camilla süda
jõnksu vahele, kuid ei raisanud totra inimsusemooduli kirumisele
ühtegi protsessoritakti. Lubatud “kutid” ei vastanud nimelt
mitte ühelegi Camilla oletusele. Jah, tegu oli tõesti ilmselgete
ehituslaevadega, kuid ta oli oodanud maagi- või detailide
transportereid, inimesi vedavaid süstikuid, maandureid või midagigi
laevasarnast. Selle asemel rühkisid tema poole aeglasel käigul kaks
ülimalt räsitud remondiplatvormi, mis paistsid koosnevat ainult
kraananooltest, haaratsitest, dokkimisvoolikutest, süsiniktrossidest
ja keevitusseadmetest. Üks neist oli olnud määrdunudrohelist värvi
ja teine vist kollasetriibuline, kuid värv oli mõlemalt suures osas
maha põlenud, mõlema korpused olid kaetud mikrometeoriitide
rõugearmide, keevitusräbu peenikeste kamakate ning kõikvõimaliku
muu tööstusliku rõvedusega. Peaaegu oleks Camilla mootorid
käivitanud ja need kaks õlist nõretavat räpakolli siia jätnud.
“Tervist, noor daam, kena õhtu jalutuskäiguks,” saatis
Tsugumori kergelt kähedal samuraihäälel ja esitles end avataril
heas vormis veidi vanema ülikonnas härrasmehena, kelle vasakut
silma kattis tikandiga silmaklapp. Avatar pidi olema valmistatud
tõelise kunstniku poolt, sest sellest õhkus mitte ülevoolavat,
vaid hõrku ja rafineeritud maskuliinsust.
“Ma loodan, et te ei pidanud kaua ootama”. Nuigurumi Z hääl oli
rulluv aeglane bass, tema avatarilt vaatas vastu kõige ehtsam
punaseruudulise särgi ja klassikaliste teksadega arhailine
puuraidur, kelle käsivarred olid jämedad kui orbitaaljaama
kandetalad. Oleks selline kohtumine aset leidnud täis-simmis, oleks
temaga kaasnenud kompromissitu pahvakas tammesuitsu ja viskiaroomi.
Inimsusemoodul Camilla sees jättis taas kord takti vahele.
“Jõudsin siin natuke nina puuderdada,” vastas ta omalt poolt
arhaismide vahetuses. Tema avatari nähes toimus Tsugumori näos õrn
muutus, mis pidi väljendama ülimat kiitust nähtule. Nuigurumi Z ei
olnud aga oma välimusele kohaselt mingitpidi vaoshoitud, tema näost
säras aga lausa kiskjalik iha. Privaatsuspilv tõmbus “kuttide”
taga kokku.
Edasine oli juba teada. Viisakusvormelid olid vahetatud, kerge flirdi
võis nimekirjast maha tõmmata, kõik osapooled olid heakskiidu
andnud. Kübersild avataride vahel oli loodud. Võis asja kallale
asuda.
Tsugumori lähenes Camillale, tema fiksaatorid libisesid sujuvalt
Camilla alaküljel olevatesse pesadesse, mis olidki mõeldud kahe
laeva omavaheliseks dokkimiseks. Vana samurai oli õrnus ise,
tegemist ei saanud olla suvalise soomusplaatide ladumisjaamaga,
sellised laevad ehitasid termotuumareaktoreid ja kalibreerisid
päikesepurjesid. Camilla isegi ei märganud, millal oli Tsugumori
välja lasknud siidpehmed puksiirköied ja need keerulise mustrina
tema ümber põiminud. Kõik Camilla düüsid, kandetiivad ja isegi
kõige hapramad antennid oli meister õrnalt kuid kindlalt kinni
sidunud. Teda kattis vöörist ahtrini keeruline punutis, mis ei
lubanud tal end liigutada, kuid ei kammitsenud, vaid hoopis suurendas
ta erutust.
“Kui tahad vabaks saada, sosista mulle lihtsalt võlusõna,”
nurrus Tsugumori avatar samal ajal virutaalis Camillale kõrva ja
näksas seda õrnalt. Seejärel käivitas aga oma põtkurid, ning
keeras abitult kinniseotud Camillat ümber nende ühise telje. Hetk
hiljem kuulis Camilla enda selja tagant madala urisemisena kostuvat
rahulolevat naeru.
Saledajooneline ristleja värises õrnalt erutusest kui jässakas ja
rohmakate haaratsitega vana ja õline remondiplatvorm ta oma
karusesse embusesse haaras. Nuigurumi kühmuline kraananool oli
ennast juba tööasendisse vinnanud ning koputas hellalt Camilla
tagumisele torpeedoluugile.
"Oota, see koht pole selle jaoks mõeldud! Ole siis vähemalt
õrn, see on mu esimene kord niimoodi..."
Nuigurumi Z müristas naerda ja käivitas kraana vibrotõukurid.
Ristleja kiljatas, kui värisev kraananool ta torpeedoluugi vastu
puudutas, kuid avas selle aeglaselt. Samal ajal tõmbas Tsugumori
koormarihmasid hästi natuke rohkem pingule, nii et Camilla teadvuse
ujutasid üle korraga kõikidelt välistelt anduritelt tulevad
veateated. Mitte ükski seade ei olnud viga saanud, lihtsalt paar
kraadi õigest asendist väljas. Meister tundis oma tööd. Kõikide
andurite hetkeline ülekoormus täpselt sellel hetkel, kui Nuigurumi
temasse sisenes, vallandas temas juba esimese ekstaasilaine.
“Aaaaaaaaah,” kõlas ta mõnuoie kosmose kurtidele kõrvadele.
Õnneks oli ta kõik pikamaakommunikatsiooni teadlikult varem välja
lülitanud, lühimaasignaalid peaks paarisaja kilomeetriga hajuma.
Selle eest said aga Nuigurumi Z ja Tsugumori iga ta häälitsust
ülima detailsusega nautida.
Miski tabas õrna löögina Camilla soomuse esiosa. See oli kõige
jämedam tankimisvoolik, mida ta
oli kunagi näinud ja see kuulus
tema ees olevale samuraile. Järgmisel hetkel sosistas tuttav hääl
talle kõrva: “Ava nüüd kenasti oma esimene torpeedoluuk. Või ma
tõmban köied rohkem pingule.” Camilla teadvusse tulvasid uued
veateated, ootamatu andurite ülekoormus vallandamas uue patuse
mõnulaine. Kuid järgmisena sosistas meister: “Või ma lasen köied
hoopis lahti,” ning kõik veateated kustusid, kui meistri
köitekunsti haare lõdvenes. Camillat valdas hetkeks kukkumise
tunne, kui ta jäi sellest ekstaatiliselt pingest ilma. Ta kasutas
mõne takti protsessorivõimekust, otsis korraks sõnaraamatust
vajalikku terminit ja edastas Tsugumorile: “Ei, mitte seda,
goshujin-sama”, avas eesmise torpeedoluugi ja haaras
tankimisvooliku ahnelt endasse.
Camilla oli teadlik, et ükski neist kolmest ei saanudki kogeda seda
coitust lihaliku naudinguna, et Nuigurumi kraananool tema tagumises
ja Tsugumori dokkimisvoolik tema eesmises torpeedotorus ei saa
tekitada sama tunnet, mis tekiks inimesel sellise akti ajal, kuid
selle neetud inimsusemooduli jaoks täiesti piisas ka kahe tuima
süsinikteraspinna kokkukolkimisest, see tüütu ja kiuslik moodul
tõlgendas iga puute ja vibratsiooni omatahtsi erootiliseks
mõnupurskeks, mis jooksis tukseldes mööda tema tsentris oleva
relsskahuri rööpaid üles ja alla.
Läbi ekstaasi tajus Camilla, et miski kuttide rütmis muutus, ning
nägi välikaameratest, kuidas nad olid mingid osad enda sõrestikust
laht voltinud ning need lähenesid üksteisele. See ei olnud
erootiline kontakt, mida kutid kasutasid tema peal, see oli ehtsalt
masinlik. Järgmisel hetkel kostus Camilla teadvusesse mõlema
remondiplatvormi hääl.
“Peatamatu tandem! Nuigurumi Z ja tema väsimatu vibrokraana!
Tsugumori ja tema esivanemate
kinbaku köiekunst! Kaunis Camilla,
võta vastu meie kõige vägevam vorm.”
Camilla ahhetas, kui remondiplatvormid kombineerisid oma sõrestikud
ja kandetalad üheks kindlat kuju võtvaks tervikuks.
“Tsugumori ja Nuigurumi Z kombineeritud seksuaalvorm, erektsioon
mis purustab heliosfääri!
Tsugumori!
Nuigurumi Z!
Tsugu!
Nui Z!
Üheskoos me oleme:
SUGUNUI Z”
Camilla oli kaotanud kõnevõime, kui tema ees seisis temast suurem
õline ja roostene rauast türa, mis põtkurite abil end
järjekindlalt oma punsunud otsa tema suunas pööras.
“Oi ei,” jõudis ta veel mõelda, enne kui Sugunui Z käivitas
oma ahtris olevad võimsad pumbad, et tulistada laadung kuuma ja
kleepuvat vahtu otse Camilla pihta. Purse kestis ja kestis, Camilla
jõudis ainult ahastusega jälgida, kuidas kõik ta kaamerad ja
andurid järjest kustuvad.
Segadus ja ootamatu meeleheide kestsid ainult paar hetke. Seejärel
võttis ühendust Tsugumori, kelle näolt peegeldus ainult kogenud
härrasmehe ülim asjalikkus.
“Tüdruk, ega me sind väga ära ei ehmatanud? Ära muretse, tegu
on kõige lahjema kustutusvahuga, see pudeneb paari minutiga ise
tolmuks. Oota, las me aitame nüüd.”
Järgnev üllatas Camillat rohkemgi kui ootamatu kogupauk tema pihta.
Nuigurumi Z ja Tsugumori olid end jälle normaalseteks tagasi
voltinud, ning dokkisid ennast tema külge kõige tavalisemal
masinlikul viisil, ning asusid teda hoolsalt suruõhuga puhastama.
Paari minutiga oli Camilla puhtam kui siia saabudes.
“Ega sa meie väikese ulakuse üle pahane ei ole? Oleks olnud
viisakas küsida, aga see oleks üllatuse ära rikkunud ju. Ja meie
kokkuleppes oli olnud selgelt kirjas, et me ei tohi mingil juhul
tagasi hoida, vaid peame kõik oma oskused mängu panema. Et sul on
raske reis selja taga ja sa vajad midagi ekstreemsemat.” Veidral
kombel rääkis seda hoopis Nuigurumi Z, keda Camilla oli pidanud
märksa rohmakamaks. Oot, mis kokkulepe? Ta ju ei olnud kuttidest
midagi rohkemat teadnud, kui koordinaate ja nimesid.
“Mis kokkulepe? Kellega? Mis seal täpselt oli?” nõudis Camilla.
Vastas Tsugumori: “See, mis me Vana Gustavi käest saime. Et
nooruke ristleja Camilla, selja taga pikk reis mittekombinantse
meeskonnaga, soovib saada Sugunui Z tandemi kõiki oskuseid koos
grand finalega. Ja jämedas kirjas veel “mitte tagasi hoida!”.”
Gus! See vana libedik! Oli kõigepealt Camillale pakkunud mingeid
vanu tohlakaid, teades, et ta sellistega mingil juhul ei taha
tegemist teha. Ja siis pakkunud “mingeid kutte”. Camilla muidugi
oli sööda koos ridvaga alla kugistanud. Seejärel oli Gus kuttidele
natuke rohkem juhiseid andnud kui talle.
“Tõrjekuulipildujaga lasen otse dokist ta auguliseks!” käratas
Camilla. “Mina sain teie kohta ainult nimed ja tonnaaži, mingit
tellimust kui sellist pole ma esitanud.”
Jaapani härrasmehe avatar kummardas sügavalt. “Andke andeks, noor
daam, enda meelest täitsime teie soove, kuid tuleb välja, et oleme
langenud vingerpussi ohvriks. Ma loodan, et see ei olnud teie jaoks
väga ebameeldiv.”
Ebameeldiv? Ebameeldiv! Camilla lasi salvestisel uuesti mängida.
Kõigepealt need Tsugumori köied tema ümber, mis ahistasid ta
andureid. Seejärel Nuigurumi oma vibreeriva kraananoolega… Ja kui
need Tsugumori köied uuesti pingule tõmbusid, seejärel ta andurid
vabastasid, sellega kaasnenud rahuldusest ilmajäämise hirm ning
kuidas ta oli Tsugumorit palunud köisi uuesti pingule tõmmata ja
avanud oma torpeedoluugid…
Camilla tundis, kuidas ta kahurirelss otsekui ultrahelis vibreeris.
Ei, see tema vihapurse ei olnud selle pihta, mida need kutid olid
temaga teinud. Oi ei. Ta oli veetnud kümme kuud nende kiimast
nõretavate lihakakerdistega, kes igal võimalusel endale mõnu
hõõrusid. Ja mida tegid need kutid siin? Tõmbasid tagataskust
mingisse multikasse kõlbava supertüraks kombineerimise triki ja
puristasid ta vahtu täis? Oi ei. Seda ma nii ei jäta.
“Tsugumori, Nuigurumi Z, olete kuuldel?” Camilla üritas oma
häälde panna niipalju jõudu ja käskivat hääletooni kui oskas.
See mõjus.
“Oleme kuuldel,” vastasid samurai ja puuraidur. Nende häälest
oli tunda kerget ärevust.
“Te, härrased, arvasite, et teete mulle siin paar vigurit ja siis
lendate minema, kraanad ja voolikud löntis? Valesti arvasite? Lugege
nüüd korra veel seda kokkulepet, mis te saite. Ma pidin kümme kuud
inimeste kiimlemist pealt vaatama. Ma tõesti ei tulnud siia nalja
tegema. Ja me ei lahku siit enne, kui meie kõigi akud on jõudnud
punasesse. Tsugumori, mul on paar mõtet, mida su köitega veel teha
saaks...”
Camilla ootas dokis. Hooldusrobotid olid oma töö teinud, ka
mikroskoopilisel tasemel ei oleks olnud võimalik kindlaks teha, et
ta oli vahepeal kuskil käinud. Sanna kaamerad ja hoolduslogid olid
tema enda andmepankadega sünkroniseeritud, sealt oli ilusti näha,
kuidas ta oli kaks nädalat dokis istunud, vahepeal diagnostikat
jooksutanud, paar korda relsskahuri rööpaid kalibreerinud ning
üldiselt igavlenud. Sündsusetud mälestused olid turvaliselt
pakitud Camilla eramälusse, millele ei pääsenud vastava
sertifikaadita ligi isegi kapten. Eramälu oli üks väheseid asju,
mida TehnoTasand oli nõudnud tehismõistustele inimsusemooduli
lisamisel.
Siiski valmistas üks asi Camillale muret. Kapten Elwood lohistas
enda järel arvestatava suuruse ja raskusega ratastel kasti, mis oli
suurepäraselt varjestatud kõikide tema sondide eest. Mõeldes
tagasi eelmisele lennule ning inimeste lihalistele tungidele, oli tal
paar oma teooriat. Loodetavasti miski keskpärane seksdroid, mis
poleks otseselt lubatud, kuid ka mitte keelatud. See seletaks ka
kasti varjestust. Loodetavasti mitte mõni linnuke, kes kaptenile
kuskil bordellis igavest armastust tõotas, kui too teda sealt ainult
välja päästaks ja oma laevale kaasa võtaks. Sellest tekiks märksa
rohkem jamasid.
Kapten oli jõudnud oma kajutisse, ning istus tugitoolis. Saladuslik
kast oli tema kõrval, ikka veel avamata.
“Camilla?” Kapteni hääl ei reetnud ühtegi tundevarjundit.
“Jah, kapten?”
“Kuidas su puhkus läks?” jätkas Elwood samasuguse ilmetu
häälega.
“Hästi, kõik seadmed on töökorras, ning kalibreerisin ka...”
alustas Camilla standardettekannet.
“Ei, Camilla, ma ei mõtle su siin dokis veedetud aega, ma mõtlen
su väikest puhkusetiiru.” Häälde oli tekkinud kerge
lõbus-kiuslik toon.
“Kapten, ma võin kinnitada, et...” Camillal õnnestus
inimsusemoodulit maha suruda ja esineda täiesti neutraalsena, samal
ajal taustaprotsesse tappes, et arvutusvõimsust juurde anda
küsimusele vastuse leidmiseks: “Kas miskit oli lekkinud? Kui jah,
siis kui palju?”
“Camilla, ära hakka. Ma tean su väikesest seiklusest Tsugumori ja
Nuigurumi Z tandemiga. Või kuidas nad end pärast… kombineerimist
nimetavadki?”
“Sugunui Z.” Camilla mahasurutud inimsusemoodul oli kuttide
nimede mainimise peale ohjad enda kätte võtnud, ning nüüd hoidis
näost tulipunane Camilla avatar kindlat silmsidet oma
standard-laevakingadega. Kaptenile tohtis valetada ainult paaril
erandjuhul ning eramälu privaatsuse tagamise valede kvoot oli üsna
väike.
“Camilla,” jätkas kapten Elwood, üritades teha karmi häält,
kuid Camilla lohutuseks ei tundunud see kuigi tõsine. “Kui me nüüd
meievahelist suhet natuke lihtsustaksime, siis mina olen su kapten
ning sina oled üks mu alluvatest. Teenistusvälisel ajal ei saa ma
sinu liikumist piirata, kuigi jah, laevadega on see punkt eeskirjades
veidi keerulisem. Seetõttu, järgmine kord, kui sa plaanid selliseid
seiklusi, siis edastad sa mulle täidetud blanketi S-59d.”
“Jah, kapten. Aitäh, kapten.” Camilla tundis, kuidas ta avatari
nägu muutus veel paari tooni võrra punasemaks.
“Ma plaanin selle su väikese intsidendi jätta meie vahele. Siiski
on mul tunne, et sa oled väikese karistuse ära teeninud. Ja
siinkohal läheb käiku see väike mänguasi, mille ma lasin paaril…
usaldusväärsel kodanikul valmistada. Ei, Cam, see ei ole suvaline
odav seksdroid, kes oskab ainult oiata ja teha 0,8 tõuget sekundis.
Sinu karistus saab olema, et vähemalt praegu eesseisva reisi ajaks
võtad sina selle juhtimise üle, ning su kohustus saab olema…
ütleme nii, naiselike kohustuste täitmine.” Kapten Elwood üritas
näole manada kõige suurema moosivarga naeratust, kuid seal oli
midagi valesti. See tekitas omakorda Camillas paanikat. Esiteks,
seksnuku juhtimine. Ta oli kuulnud sellistest asjadest, ning see oli
temas alati iga kord tülgastust tekitanud. Üks asi on
inimsusemooduli kaudu sünteesitud puhas nauding kahe (või ka enama)
laeva põkkumisel tekkivatest andmetest. Hoopis midagi muud on aga
juhtida pehmet ja lödisevat silikoonkeha, mis imiteerib räpast ja
kiimast inimkeha. Selline asi tundus läikiva kergristleja jaoks sama
alandav, kui võiks inimesele tunduda vihmaussiks kehastumine.
“Kapten. Ma palun vabandust, kuid kas on mingit muud võimalust?
Meil kui tehismõistustel on küll suurim austus inimeste vastu, kuid
täie lugupidamise juures, meie kehadeks on kroom ja titaan, mitte
liha või silikoon.”
Camilla ei olnud järgnevat reaktsiooni oodanud. Ta oli võtnud
eelnevasse palvesse kokku kogu oma julguse ning kartnud, et kapten
võtab seda solvanguna. Või veel hullem, mässuna. Ta oli kaptenilt
oodanud kas raevu, sõimu, korralekutsumist või aeglast ja külma
selgitust, kuidas laev peab alluma kapteni käsule, eriti pärast
dekadentseid mängusid õliste remondiplatvormidega.
Selle asemel lõi kapten Elwood hoopis silmad maha ja punastas
kergelt. Seejärel kummardus kohvri juurde ning vabastas selle
lukustid. Camilla hoidis tagasi tungi, et aktiveerida iga viimane kui
sensor kapteni toas, et tekkinud millimeetrisest pilust sisse
piiluda. Kapten vaatas aga ta avatarile otse silma, nagu pahandust
teinud koolipoiss.
“Tegelikult leidsin ka mina puhkuse ajal miskit. Midagi, mida ma ka
ise ei oleks veel paar kuud tagasi endast arvanud. Ma vaatasin neid salvestisi sinust ja nendest remondiplatvormidest ja siis ma mõistsin, miks eelmine reis mu jaoks nii raske oli olnud. Mis täpselt oli mind kogu selle vältel piinanud. Aga… ma loodan,
et sa oled sellega nõus.”
Kohvris ei olnud ülefetišeeritud droidi. Ei olnud ka koolivormis
väikest poissi ega põllega vanaema.
Camilla tundis, kuidas ta inimsusemoodul lihtlabaselt lühisesse
jooksis.
Kapten Elwood võttis kohvrist välja hoolikalt kokkuseotud kimbu
punast köit. Täielikus uskumatuses Camilla aga jõllitas kõikide
enda sensoritega kohvris olevat…. Iseennast. Ei, mitte tema
standard-naisavatari, isegi mitte tema lopsakate kurvide ja liibuvate
pükstega erootika-avatari, vaid hoopis ülidetailset mudelit endast
kui kergristlejast.
“Ma jätsin kõik võimalikult originaalilähedaseks, kuid võtsin
arvesse ka teatavaid füsioloogilisi vajadusi. Palun, proovi
juhtimist üle võtta.”
Camilla lõi neurosilla ning tema persoona sai endale uue,
harjumuspärasest märksa väiksema keha. Ilmselgelt oli tegu palju
lihtsama masinaga, mis töötas lihtsate mootorite ja hõljukitega,
kuid detailsus ja andurite hulk oli siiski hämmastav. Ettevaatlikult
hõljus ta mööda kapteni kajutit edasi-tagasi, kõik allus ta
juhtimisele
palju paremini kui oleks võinud sellisest mänguasjast
oodata.
Mõni hetk hiljem maandus ta pehme tümpsuga põrandal. Kapten Elwood
ei olnud suutnud end tagasi hoida, ning oli ta õhust vaibale
haaranud. Järgmisel hetkel tundis Camilla, kuidas kapteni soojad
käed libisesid mööda ta kiilujoont allapoole, alumise
torpeedoluugini ning tundekaosest segaduses olles, avas selle niipea
kui kapteni sõrmed seda puudutasid.
Järgnevaks ei olnud ta aga valmis. Varem piiratud ligipääsuga
moodul aktiveerus ja lõi uue otseühenduse tema inimsusekeskusega.
Siis Camilla taipas. See oli siis see füsioloogiline muudatus, mida
kapten oli maininud. Torpeedotoru asemel oli tal seal midagi roosat
ja pehmet, millesse kapteni sõrmed praegu sisenesid. Camilla tundis,
kuidas tema jaoks võõras organ sai hetkega osaks temast, tundis,
kuidas selle sisemus muutus soojemaks ja niiskemaks, kuidas see
ihaldas enda sisse seda üht kindlat organit, mis parajasti kapteni
pükstes enda sisemist rõhku suurendas.
Viimase
asjana, enne kui kapten Elwood temasse sisenes, silmas Camilla
põrandale vedelema jäänud punast nöörikimpu. Äkitselt ei
tundunudki eesseisev missioon nii pika ja üksildasena.