„Kas sa seda punaste lokkidega kõrendit seal võimlemiskangide juures näed?” päris Griša ja sülgas sihvkakoore keksumängivate tüdrukutirtsude suunas.
"Sa mõtled seda pihkurit, kellel on okulaarid justkui tšaiklaasi põhjad?” irvitas Stjopa.
„See on Proba. Kui sul on vaja raali tuunida või oled sinna mingi hirmsa tõve sisse tõmmanud, siis on Proba ainuke, kes sind aidata saab. Ja kui tema ka ei oska, siis võid kogu krempli peldikusse visata,” jätkas Griša uuele klassivennale koolikaaslaste tutvustamist. „Pihkur on ta muidugi ka.”
„Sellised on väärt vennad. Aga jube kallid. Palju tal tavaliselt tunnitaks on?” uuris Stjopa.
„Tasuta teeb,” ühmas Griša, ja nähes kaaslase hämmeldunud nägu, lisas: „Ta on fanatt, noh. Viiendast eluaastast ainult raalidega mässanud. Tema vanaisa on professor Preobraženski. Vahest oled kuulnud?”
„See matemaatik, kes imperseti leiutas?” imestas Stjopa.
„Kus nüüd alles ütles – leiutas,” muigas Griša. „Venemaal ei ole viimased kakssada aastat midagi leiutatud. Kõik on varastatud. Kaasa arvatud imperset, mille Proba vanaisa kusagilt läänest maha vehkis.”

Veidi aega närisid vastsed semud vaikides sihvkasid ja jälgisid koolihoovis jalutavaid tütarlapsi. Tsaari ukaasiga olid küll poiste ja tüdrukute tarvis eraldi gümnaasiumid ette nähtud, kuid eliitkoolide osas see nõue ei kehtinud. Ühtäkki kostis poiste selja tagant justkui vasika ammumist. Stjopa pöördus vaatama, kuid ühtegi kooliõuele eksinud looma ta ei silmanud.
„Saa tuttavaks – krahvitar Tumanskaja!” Griša osutas teeseldud aupaklikkusega ühe uskumatult kauni, kuid ilmselgelt nõdrameelse neiu suunas, kes parasjagu parkla poole loivas. „Tuntud ka kui Daška-Konnakoinija.”
„Natuuss!” venitas Daškaks hüütu nõnda elajaliku häälega läbi nina, et Stjopat läbisid külmavärinad.
Hoolimata asjaolust, et tüdruk enda paremat jalga järel lohistas, vististi ka enda paremat kätt ei kontrollinud ja suust vastikut venivat sülge nõristas, kiirgas Stjopa arvates temast mingit kummalist seksikust. Ta ei jõudnud Grišalt aga Daška kohta pärima hakata, sest mootori kiunudes veeres parklasse laimiroheline Lambroghini. Uksed avanesid ning vali muusika täitis kooliõue. Juhipoolelt väljus vaarikakarva sametülikonnas pikk noormees. Ta ringutas piisavalt pikalt, paljastamaks ümberseisjatele nii pintsaku alla jäävat türkiissinist vesti kui ka nahast püstolikabuuri. Kõrvalistujaks oli tal punapäine päikeseprillidega tips, kelle seeliku pikkusest võis järeldada, et ta enda päevitamata sääri vähimalgi määral ei häbene.
„Ahaa, saabus noor vürst Kolja Essen-Štšukin,” teadvustas Griša. „Ja see mõrd ta kõrval on Nataša Skavronskaja, ema poolt Wang,” lisas ta varjamatu põlgusega.
„Natuuss!” Daška loivas kindlameelselt rohelise sportauto suunas. Essen-Štšukin ja Skvaronskaja manasid näole vastikusgrimassid ning pagesid lombaka eest koolimajja. Salk väikeseid tüdrukuid matkis neiu liipamist ja lõõritas: „Daškal triksis-traksis kints, kuid türatu on tema prints!”
„Kuule, mis värk selle Dašaga on?” uuris Stjopa.
Griša mõtles mõne sekundi. Vaatas siis silmi kissitades kaugusesse, sülitas sihvkakoore ühele mööduvale algkoolilapsele pähe ja teatas: „Mul on tänaseks koolist siiber. Läheks otsiks parem midagi hamba alla?” Seejärel pistis ta kaks sõrme suhu ja vilistas. „Hõi, professor Preobraženski! Vea oma vinniline nohikuperse siia!” Proba, kes mingi pisikese elektroonikaseadeldise kallal nokitses, pistis aparaadi seljakotti ja kiirustas vedrutaval kõnnakul üle kooliõue.
„Näe, see on Stjopa Hrapovski,” esitles Griša. „Saabus äsja pealinnast. Õppis seal usinasti Suvorovi sõjakoolis, kuniks välja visati. Tuleb meile klassivennaks.”
„Millistel skandaalsetel asjaoludel sind siis nii prestiižsest õppeasutusest eksmatrikuleeriti?” uuris Proba ja surus Stjopa kätt. „Eriti proosaline see põhjus olla ei saa, kui nii drakoonilised abinõud tarvitusele võeti ja inimene päraperifeeriasse abituuriumi lõpetama saadeti.”
„Ta räägib nii juba lasteaiast saadik,” pidas Griša vajalikuks täpsustada. „Ikkagi suure õpetlase otsene järeltulija. A sellega harjub ära.”
„See oli üsna amüsantne seik. Nimelt põrutasin ma sõjakooli ülema tütart ja kindral avastas meid enda kabineti laualt in flagranti!” demonstreeris Stjopa endagi sõnavara. „Sain äiakandidaadilt pealinnast kadumiseks kakskümmend neli tundi aega. Vastasel juhul lubas mulle kuuli pähe kihutada.”
Noormehed müristasid toreda loo peale naerda ja Griša teatas, et nüüd on küll tagumine aeg minna ja värsket tutvust ühe tõhusa uhhaa ning paari pitsi viinaga tähistada. „Pealegi hakkas sellele Piiteri sugutäkule meie Daška silma,” ütles Griša Probale, ja oli näha, et viimane selle peale silmnähtavalt kohmetus. „Muudkui pärib siin teise kohta. Mõtlesin, et räägiksime külalisele omalt poolt ka ühe lustiliku lookese.”
„Kui inime januneb uute teadmiste järele, on meie moraalne kohus teda informeerida!” Proba oli end kiiresti kogunud. „Aeg visiteerida onu Tolikut!”


Lõbus triaad oli kooliväravaist vaevalt välja jõudnud, kui Griša järsku seisma jäi. „Ein moment, meine herren!” kraaksatas ta kavalal ilmel. „Tarvis enne üks väike sehvt jonksu ajada.”
Nad põikasid lütseumi kõrval asuvasse pisikesse parki, mille rikkis purskkaevu ees kükitasid kolm hiinlast ja mängisid doominot. „Ni hao, pederastid, sittuge plastiliini!” tervitas neid Griša.
Rohelises maikas hiinlane, kelle keha katsid slaavi mütoloogiast inspireeritud fosfortätoveeringud ja kes näikse olevat ninamees, ei vaevunud solvangule reageerima, vaid küsis lihtsalt, kui palju hašišit poisid tahavad. Griša maksis kolme musta kuulikese eest kuus hõberubla ja kummardas hiinlastele: „Xie xie, pioneerid!” Seejärel suundusid nad onu Toliku restorani.

Kummalise väljanägemisega majalobudike ja tänavapildis üha sagedamini kohatava asiaatliku fenotüübi põhjal oletas Stjopa, et onu Tolik on enda restorani keset hiinlaste linnaosa püsti löönud.

„Julgen arvata, et arhitektuuriline ja demograafiline kontrast pealinnaga on ilmne?" pakkus Proba.

„Raudpolt!" vastas talle Griša, kuigi küsimus oli mõeldud ilmselt Stjopale. „Näed ju ise, kuidas meie uuel sõbral suurest imestamisest söögiava pärani on ununenud."
Stjopa, kelle suu suure ringivahtimise peale tõesti veidi paokile oli vajunud, pidi möönma, et semudel on õigus. „Jaa, Piiteris peremeheta liikuvat hiinlast ikka naljalt ei näe,” ütles ta. „Ammugi siis veel tervet Hiinalinna.”
„Aga see-eest on teil kindlasti peletiste kontsentratsioon suurem?” päris Proba edasi.
Kohalike peletiste kohta ei osanud Stjopa suurt midagi öelda, sest tal ei olnud Novõi-Habarovski tänavail seni ühtegi kohata õnnestunud. Aga vot Piiteris, seal on igas endast lugupidavas majapidamises peletis või paar. Kunagi, kui sõda Hiinaga alles algas ja esimesed trofeepeletised pealinna jõudsid, jagati neid vaid kõrgaadlile. Nood aga hoidsid elukaid kodus kümne luku ja riivi taga ning linnarahvale demonstreeriti neid imeloomi vaid suurte pühade ja paraadide ajal. Seevastu nüüd tohib ja jõuab juba jõukam buržuaasiagi neid endale lubada. Nii kubisevadki praegusajal pealinna pargid ja uulitsad hiiglaslikest sipelgatest, kärbestest, kiilidest, mesilastest, tigudest ja pisemat sorti närilistest. Pühapäeval, kui jumalateenistus on lõppenud, seotakse enda lemmikutele kaunistustega rihmakesed kaela ja minnakse Nevski prospektile promeneerima. Seda kõike kirjeldas Stjopa enda uutele klassivendadele ja poisid noogutasid kiitvalt kaasa.

„Nagu ikka, saadetakse kõik vinged asjad pealinna!” torises Proba. „Provintsi, kuigi me asume otse Hiina piiri ääres, jõuab vaid teisejärguline kraam: mõni sipelgas, paar kapsaliblikat ja garnisoniülema astlata vapsik.”
„Ja konn,” lisas Griša.
„Ja konn," noogutas Proba. „Kuid siinkohal pean ma meie peletoloogilised mõtisklused ajutiselt katkestama, teatamaks, et minu haistmismeel on fikseerinud onu Toliku pliinide unikaalse aroomi!"

Kümmekonna sammu järel pööras kolmik lühikesele umbtänavale, mille lõpus troonis kolmekorruseline roosaks võõbatud palkmaja. Restorani lillad aknaluugid olid kutsuvalt pärani ja kahepoolse peaukse kohal ilutses vilkuvate tulukestega silt. Mõnesekundilise keskendumise järel võis sildilt välja lugeda „Toliku juures”. Sellest veidi kõrgemal ja pisut väiksemas kirjas seisis oranžide kirikuslaavi tähtedega: Ära süsti veene, parem söö pelmeene!

Griša läks esimesena trepist üles. Ta lükkas ukse mõlemad pooled raksuga lahti ja käratas: „Ni hao, onu Tolik! Hussaarid tulid!”

Onu Toliku asemel ilmus kohalikes rahvarõivastes pisike blondeeritud hiinlanna.

„Tan-Ya,” sosistas Griša Stjopale ja manas näole ühemõttelise grimassi. Kolmik juhatati läbi ilmatu suure söögisaali õdusasse sakstetuppa, mille ukseava ees rippusid paksud tumesinised kardinad. Need eraldasid noormehi saalis kaarte taguvaist pasatskeist, lõunatavaist tšinovnikest ja kroonutalongi eest borši helpivaist soldateist.
Pea kohe, kui poisid olid ümarlaua ääres istet võtnud, sisenes kardinate vahelt onu Tolik. Pisike käbe papi kummardas igale külalisele eraldi ja uuris, kas tohib auväärt härradele alustuseks viina ja suupisteid tuua.
„Onu Tolik on fenomenaalne isend, kelle verbaalne võimekus ületab mitmekordselt tema olematut intellektuaalset baasi,” esitles Proba nende võõrustajat. „Eriti fastsineerivad teda finantsküsimused ja vastassugupool.”
Onu Tolik pöördus mõistmatul ilmel Griša poole. Viimane tõlkis: „Proba arvates oled sa üks paranähtus, sest hoolimata täielikust kirjaoskamatusest hakkab sul raha lõhna ja eide perset haistes jutt jooksma nagu hommikune kusi.”
„Teie, ärrad, juba komplimentustega ei koonerda,” kummardas Tolik ja suundus tellimust täitma.

Korraks tekkis vaikus, siis Griša alustas: „Sõjakooli endise kasvandikuna ei vaja sa ilmselt täpsustavaid kommentaare sellise nime osas nagu kindral Amurski?”
„Teda teab Peterburis iga lapski – Venemaa noorim kindral, Harbini alistaja, peletiste taltsutaja ja hiinlaste suurim hirm,“ loetles Stjopa.
„Võta siis teatavaks, et see sinu hiinlaste hirm on oma vägedega meie linna ümber piiranud ja alustab homme esimese kuke kiremise peale linnale tormijooksu,” ütles Griša ja lasi külalisel veidi äsjakuuldut seedida. Siis lisas: „Linna sisse pääseb probleemideta, välja minnes tõmbavad aga snaiprid su hoiatamata maha. Isegi naisi, lapsi ja vanureid ei säästeta.” Stjopa jäi jahmunud ilmel kaaslasi silmitsema. Vaikuse katkestas onu Tolik, kes joogid ja sakusmendi ratastel laual kambrisse kärutas.
Kui esimesed napsid tehtud, hiilis Proba kardinateni ja piilus vaikselt välja. Andnud peanoogutusega Grišale märku, et uudishimulikke ettekandjaid läheduses ei luura, alustas too jutustamisega. Stjopa sai teada, et käesoleval kevadel peatus kindral Amurski Novõi-Habarovski kõige nooblimas võõrastemajas, mis kuulub krahv Tumjanskile. Esimesel õhtul korraldas krahv kõrge külalise auks muusikaõhtu, kus laulis ja mängis klaverit ka tema ainus laps Daša. Järgmisel hommikul jalutas kindral täies mundris juba kell kuus krahvi magamistuppa ja palus temalt tütre kätt. Samal päeval kuulutati paar kihlatuks, kuid pulmad tuli edasi lükata, sest mõni tund pärast kihlust saabus teade, et hiinlased on asunud Harbini suunalt suurte jõududega pealetungile. Kindral pidi puhkuse minutipealt katkestama ja lahingusse tormama.
„Paljud pidasid seda nurjumisele määratud avantüüriks,” selgitas Proba, „sest hiinlaste peletistearmaada vastu olid meil seada vaid mõnisada tanki ja haledad haubitsad. Ausalt öelda ei uskunud keegi peale Daška, et Amurski sellelt sõjakäigult naaseb.”

Hoolimata sõjaseisukorrast ei jäänud toimumata iga-aastane Novõi-Habarovski kevadball. Balli võõrustajaks oli kuberner Essen-Štšukin ja seda suuremaks solvanguks peeti krahvitar Tumjanskaja nipsakat käitumist, kui ta kuberneri pojaga kadrilli tantsimast keeldus, ettekäändel, et on värskelt kihlatud. Sellist avalikku blamaaži oli noorel krahvil raske alla neelata, ning aitamaks sõbral õigust jalule seada, kavandasid Griša ja Proba armutu plaani.
Nad meelitasid Daška pärast balli Proba vanaisa raamatukokku, kus tüdrukule joodeti ohtralt šampanjat segatult afrodisiaakumiga, mille professor Preobraženski oli saanud kelleltki evengi šamaanilt. Seejärel õngitses Griša, pealtnäha juhuslikult, riiulist kahesaja-aastase köite slaavi muinasjuttudega ja luges sealt ette loo konn-kuningapojast. Essen-Štšukinitel oli aga kodus vasikamõõtu konn, peletis, kelle nad said kingiks tsaarilt, kui nende vanem poeg sõjas hiinlastega langes. Daša, kes viibis seks ajaks juba kõrgendatud meeleolus, nõustus pisikese veenmise peale seda konna suudlema, tõestamaks, et Griša andmed konna kuningliku päritolu kohta ei pea paika.
Kuna kuberner viibis kaasa ja tütardega linnas järelpeol, ei takistanud konnaeksperimenti ükski hing. Kolja, kes öistele külalistele ukse avas, teeskles ebameeldivat üllatust ja keeldus neid konna juurde lubamast, sest „mul on tast konnana rohkem kasu kui mingist kusikust printsist”. Lõpuks lõi aga käega, kutsus seltskonna sisse ja juhatas Daša kuberneri kabinetti, kus kükitaski konn. Poisid jätsid neiu konnaga kahekesi ja kiirustasid kõrvaltuppa, sest seal asus valvekaamera monitor. Nad jälgisid, kuidas Daša konnaga sõbralikult vestles, tema pead silitas ja paar korda suule suudles. Siis jäi tütarlaps nõutult konna kõrvale seisma.
Selle peale sisenes kabinetti Griša, kes oli ilmselgelt pahane, et konn endiselt konn on. Ta tõreles esialgu Daškaga, kõndis siis nõutult edasi-tagasi mööda kabinetti ja teatas lõpuks, et Daška peab ennast alasti võtma. Ainult nii saavutab ta konnaga piisavalt intiimse kontakti. Nähes, et tüdruk kõhkleb, kinnitas Griša, et isegi Proba ega Kolja ei tea tema uuest plaanist midagi. Tema aga tahaks nii hirmsasti sellele ülbele kubernerivõsule korraliku ninanipsu mängida ja nii palub ta jumalakeeli, et Daša aitaks selle konna printsiks muuta. Ilmselt ei jätnud sellise vingerpussi võimalus ka krahvitari ükskõikseks, sest nüüd sai kolmik monitori vahendusel äärmiselt veidra vaatemängu osaliseks.
„Kujuta nüüd ette – kubermangu kuumim pilu ameleb ihualasti rõveda limase peletisega,” seda öeldes Griša neelatas. „Ripub tal kaelas, jalad ümber eluka kere ja lükkab enda keelt tollele suhu. Siis laskub neljakäpukile konna ette ja hööritab ning põntsutab enda prinki perset vastu selle tõpra kärnast punnkõhtu. Lakub teda igalt poolt ja lõpuks, sest mina küll ei näinud, et sel peletisel miskit türalaadset oleks küljes tolknenud, rahuldab kõikide linna meeste unistuste naine end konna ees põlvitades käega lõpuni. Probal oli kõik see aeg seal valveruumis vist käsi püksis.”
„Ah, käi putsi!” protesteeris Proba moepärast.

Kui etendus oli lõppenud, marssisid poisid hoiatamata kabinetti sisse ja teatasid, et kogu eelnenud perverssus on valvekaamera lindile salvestatud, ning kui tüdruk ei soovi, et seda näeks kogu linn, peab ta edaspidi täitma kõik nende soovid.
„Pakkusime nimelt pikantset võimalust kaotada neitsilikkus kolmele mehele korraga,” kõkutas Proba.
Tüdrukul, kuigi ta viibis ainsagi kehakatteta kaitsetuna kolme tugeva noormehe ees, jätkus siiski söakust nad kõrgilt perse saata. Juba samal ööl paiskas Proba video tasuta vaatamiseks impersetti ning järgmisel päeval ei olnud Daškal enam kelleltki mõistmist ega kusagilt asu loota. Teise päeva õhtul läks kindral Amurski kihlatu jõkke, kuid juhuslikult nägid seda pealt kaks kalameest, kes ta välja tirisid. Kuigi haiglas asusid tema elu eest võitlusse professor Preobraženski ja linna peakirurg de Scalon („minu kõrgeauline paps”, ei saanud Griša siinkohal mainimata jätta), oli aju piisavalt kauaks hapnikuta jäänud ja kahjustada saanud.

Krahv Tumjanski nõudis kubernerilt, et kurjategijad kohtu ette toodaks ja nende üle kõigi seaduste alusel kohtu mõistetaks. Kuberner aga ainult irvitas ja teatas, et ainuke viga, mille poisid tegid, oli see, et nad jätsid impersetis video eest raha küsimata, sest vastasel juhul oleksid nad juba miljonärid. Pealegi on see lollakas libu ise süüdi, et end korralikult uputada ei oska. Ja kui armuline isand Tumjanski ei taha, et tema hotelliga mõni ootamatu õnnetus juhtuks, „sest majadel, teate, on kalduvus süttida,” siis hoidku ta parem mokk maas ja väärakas kodus ketis. Nõnda ei jäänudki alandatud krahvile muud võimalust, kui paluda abi kindral Amurskilt.
„Pikk jutt, sitt jutt,” nentis Griša lõpetuseks. „Kuid asjalood on nüüd sellised, et kui tänaseks südaööks Kolja Essen-Štšukinit elusast peast Amurski kätte ei toimetata, hakkavad koidikul ühes kikkalauluga ka kartetšid vilisema.”
„Ja kuberner enda poega kindralile ei anna?” uuris Stjopa. „Pigem laseb linna maatasa teha?”
„Kuberner on surmkindel, et lõpuks sekkub isake tsaar ühel või teisel moel ja teeb Amurski omavolitsemisele lõpu,” sekkus nüüd ka Proba.
„Sina seda veendumust ei jaga?”
„Sõja ajal kuulub tsaari sümpaatia alati armeele,“ lausus Proba õpetlikult. „Igatahes ei ole me nii sõgedad, et jääme siia ootama, mida tsaar ses asjas otsustab.”
Plaani järgi pidid Griša, Proba ja Essen-Štšukin võtma öösel kell kolm Novõi-Habarovski jahisadamast kanuud ning nendega allavoolu triivima. Eesmärk oli lõpuks Alaskale või Jaapanisse jõuda, ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt Hiina. Kuna ootamatu kingitusena sattus linna sõjalise väljaõppega Stjopa, tekkis poistel mõte ka tema kampa kutsuda ja tõsta niiviisi operatsiooni õnnestumise tõenäosust. Essen-Štšukin tegi sõpradele ülesandeks uus poiss mesti keelitada, ise tegeles ta aga hetkel linnagarnisoni sõduritelt põgenemise tarvis relvade ostmisega.
„Oot-oot!” tõstis Stjopa käed üles. „Minul ei ole selle tüdrukuga miskit pistmist!”
„Ei ole,” nõustus Griša. „Kuid meil on. Ja sind on nähtud meie seltsis linnas patseerimas. Sellest peaks Amurskile piisama, et sulle ora perse ajada ja su auväärset rümpa hõõguvail sütel küpsetada.”
Nii kaalukate argumentide sunnil soostus Stjopa lõpuks operatsiooni sõjalise poole enda õlgadele võtma. Ta improviseeris viinapitsidest ja pelmeenidest maketi, mille abil selgitas kaaslastele kõige optimaalsemaid varjatud liikumise viise. Lõpuks otsustati ühiselt, et lahkutakse kahes paadis, kusjuures linnapiirini liigub Stjopa jalgsi jõekallast pidi, püsides paatidest paarsada meetrit ees.
„Ja kohal oleme kõik kell kolm, pluss-miinus 5 minutit,” lõpetas Stjopa. „Kui igaüks tuleb, mil jumal juhatab, võib liigne sadamas sõelumine linnavahtides ebatervet huvi äratada.”

Griša noogutas tunnustavalt ning Proba plaksutas käsi ja hüüdis onu Tolikut. Stjopa jõudis vaevu sõjaplaani laualt kokku korjata, kui saabus peremees ja serveeris noorhärradele tumedast rummist, sakest ja riisiõllest segatud kokteilid, mida kohalikud kutsusid Jaapani Nussiks. Joodi operatsiooni õnnestumise terviseks. Seejärel otsisid Proba ja Griša välja piibud, mis oli märguandeks, et istumise ametlik osa on lõppenud.


Kui semud lõpuks onu Toliku juurest välja taarusid, oli päike läänetaeva juba roosakaslillaks maalinud. „Ma ei tea, kuidas teiega lood on, kuid mina pean igatahes nüüd mõneks tunniks koikusse ronima,” ütles Stjopa ja teised mõmisesid nõusolevalt. Nad olid just kõrtsitrepilt tänavale astunud, kui keegi neile sahmaka vett kaela viskas. Poisid pöörasid ümber ja seisid silmitsi noore mungaga, kes neile augustatud korgiga Coca-Cola pudelist veel ühe nähkami vett vastu silmi puristas. „Hoidke endid eemale sellest hooruse hällist ja palugem issandat!” kähistas munk hõreda habeme värisedes.
„Kao oma kopitanud kongi ja veal seal pihku,” ühmas Griša ükskõikselt. Ilmselt oli ta peenema aasimise jaoks liialt väsinud. „Just!” nõustus Proba. „Mine tudeeri Piiblit ja tao pead vastu põrandat, progressivaenlane!”
Munk läks pühakirja mainimise peale silmnähtavalt endast välja ja kisendas: „Teie ei tunne jumalasõna, sest teie hinged on narkootikut täis! Teie peades elavad juba mustad hiinlaste deemonid ja südamed on täidetud mürgise suitsuga! Ainult kindel usk elavasse jumalasse võib teid veel päästa!”
Nüüd sekkus ka Stjopa: „See sinu pühakiri ütleb, et enne kui kukk kaks korda kireda jõuab, on teiesugused pühamehed oma issanda juba kolm korda reetnud. Mine tegele parem enda usuga ja jäta meid rahule!”
Munk haaras Stjopa käsivarrest kinni ning hakkas teda endaga kaasa tirima: „Tule meie juurde! Sinus on veel usukübe alles ja see võib päästa sind jumala viha eest, mis seda linna tabab!” Griša ja Proba olid jõudnud juba mitu tänavavahet edasi tuigerdada, enne kui Stjopa mungaga vaidlemise lõpetas ja sõpradele järele sörkis.
Oma teed läks ka munk. Ta kiirustas läbi hiinlaste kitsaste tagahoovide, õgvendas teed üle Juudilinna tühja turuplatsi ja seadis siis sammud Alekseisilla suunas. Sillamademel õnnistas munk liivakottide taga karauulivaid soldateid, tõttas seejärel musta kuue lehvides üle jõe läänekaldale ja kadus seal sinetavasse kuusesallu. Teispool metsatukka väljus pühamees aga juba suure punase kõutsi seljas ja ratsutas otsejoones kindral Amurski laagrisse.


Öösel kell kolm ärkasid mitmed novõihabarovskilased kuke kiremise peale ja avastasid üllatusega, et õues on valge justkui päeval. Kui linlased mõistsid, et valgus pärineb kümnetelt hiiglaslikelt prožektoritelt, mis Amuuri jõe poolt oma helki linna peale heitsid, asendus üllatus õudusega. Paari minuti pärast alustas huilgamist õhuhäire ja peagi täitusid tänavad kaitsepositsioonidele roomavate sõjamasinate lämmatavast diislilehast. Valitsevas segaduses ei olnud kellelgi aega otsida öist kukke ja nii jäigi avastamata Stjopa, kes hiiglasliku ruuporiga pangahoone katusel seisis ja linnale lähenevaid vägesid põlevil silmil jälgis.
Sõjakooli viimaselt kursuselt kindral Amurski adjutandiks suunatud Stjopa oli küll kümnete linnade piiramisel osalenud, kuid vaatepilt Novõi-Habarovskile lähenevaist vägedest suutis teda siiski lummata. Erinevalt linnakaitsjatest teadis Stjopa, et linnale suunatud prožektorid olid kinnitatud Amuuri jões ahelikus seisvate lahingtiigrite pähe ning nende kahekümnekorruselise maja kõrguste peletiste ülesandeks oli vaid operatsiooniala valgustamine. Ilmselt eeldasid aga kaitsjad, et pealöök antakse jõe poolt läänest ning tõid idapoolsetelt positsioonidelt põhijõud ära.
Ründajate plaan nägi ette, et ööpimeduse varjus lähenevad põhjast ja lõunast linnale sundvärvatud hiinlaste jalaväeüksused, keda toetavad tiibadelt lahingrottidel tragunid. Tuletoetuseks järgnevad neile grenaderid raskekuulipildujatega varustatud hiidkassidel, kelle manöövervõimekus ületab mistahes soomuki oma nii maastikul kui linnalahinguis. Paraku ei saanud Stjopa seekord etendust nautima jääda. Ta laskus tuletõrjeredelit pidi katuselt alla ja jooksis jõe suunas.
Gardemariinid olid jahisadama perimeetri julgestanud punktipealt nii, nagu Stjopa plaan ette nägi. Näis, et mungast käskjalg oli tema juhtnöörid äärmiselt täpselt edasi andnud. „Kui meie kohale jõudsime, oli jõgi juba tühje paate täis ja ainult üks eit istus kohvri otsas ja ulgus!” Hašišipohmaka tõttu tundus Stjopale eriüksuse ülema hääl liialt vali ja terav. „Kus see eit on?” Ülema käemärgi peale lohistasid kaks sõdurit kohale puikleva keha, kes taskulambi punases valguses osutus vürstitar Skavronskajaks.
Kiire küsitluse tulemusel sai Stjopa neiult teada, et arvatavasti oli see Griša, kes enne teisi sadamasse tuli, kõigil jahtklubi paatidel ja purjekatel köied läbi lõikas ning rannaliival lebavad kanuud samuti jõele lükkas. Ise redutas mees tõenäoliselt ühes neist paatidest ja lootis niiviisi allavoolu minema pääseda. Kui Essen-Štšukin ja Proba koos plikaga kella kahe paiku saabusid ja aimasid, mis on juhtunud, tulistasid poisid reeturit tabada lootes mõnda aega paatide pihta. Seejärel pagesid aga tagasi linna ja jätsid Skavronskaja ühes kohvriga maha.
Stjopa siunas end, et ta eriüksust veel varasemaks ajaks sadamasse ei tellinud. Nüüd oli selge, et siin ei saa enam suurt midagi ära teha. Valimatult paate tulistama hakata ei saanud – oht omasid tabad oli liialt suur. Jäi üle vaid loota, et Griša ei suuda jões seisvatest lahingtiigritest märkamatult mööda lipsata, ja selleks edastas eriüksuslaste sidemees vastavad juhised tiigrite peaoperaatorile. Vahepeal olid paar gardemariini toonud ujudes ära mõned paadid ja osa üksusest asus nendega põgenikku otsima. Ülejäänud eriväelased suundusid Stjopa juhtimisel kahe linna putkanud jooksiku jälgi ajama.


Stjopa jalutas läbi suitseva kesklinna endise kuberneripalee poole, kus nüüd asus vallutajate staap. Tänavad kubisesid lärmavatest sõduritest, kes kokkuröövitud kraami laagri poole tassisid, ja rebitud riietega aadlipreilidest, kes nuuksudes laagri suunast tagasi linna kiirustasid. Kaks korda viimase viiekümne aasta jooksul olid hiinlased Habarovski pea maani maha põletanud ja, vaatamata tõotusele seda kolmandat korda teha, halastas kindral Amurski siiski linnale.
Paleesse pääsemiseks tuli Stjopal ületada tapalava. See kopsiti kokku juba enne koitu, mil Amurski väed olid hõivanud vaevalt pool linnast. Ja kuigi peamised süüdlased said endi karistused kätte esimeste päikesekiirte valguses, toimetati seal praegugi, kui keskpäevane päike halastamatult küttis, vähemtähtsate aukandjate ning madalama aukraadiga sõjaväelaste hukkamist.
Manööverdanud end võllapuude vahelt läbi, tatsas Stjopa lossitrepist üles ja möödus auvahtkonnast. Ta suundus joonelt peasaali, kus varem olid toimunud kuberneri ballid ja banketid ning kuhu praegu oli end sisse seadnud Amurski. Kindral istus parajasti üüratus antiikses tugitoolis ja dikteeris kirjutajale ukaasi. Tooli ette laotatud hundinahkadel põlvitas aga Daška, kes imetleval pilgul oma peigmeest uudistas ja suunurgast tatti nõristas.
„Oo, Stepan! Milline suurepärane ajastus!” hüüdis kindral ja saatis kirjutaja käeviipega minema. „Me hakkame kohe-kohe einet võtma. Saamegi üheskoos edukat operatsiooni pühitseda!”

„Edukat siiski üksnes kahe kolmandiku ulatuses, kui tohin jultunult täpne olla.”

„Jaah, Griša de Scalon on tõesti endiselt jooksus.” Daška oli lõua kindrali reiele toetanud ja too silitas tüdruku pead. „Siiski usun ma, et ta ei ole kaugele putkanud, vaid redutab kusagil linna lähedal. Pealegi on tema vanemad meie käes ja küll me ta nende abil välja meelitame.”

Stjopa küll ei uskunud, et ema-isa võimalik hukkamine Grišal erilisi süümepiinu esile kutsuks ja ta vanemate päästmise nimel Novõi-Habarovskisse naaseks, kuid ta ei jõudnud enda arvamust teatavaks teha, sest balalaikahelide saatel sisenesid saali kandikutega köögisulased. Nende eesotsas sammus säraval ilmel onu Tolik, kes vastutasuks Essen-Štšukini asukoha reetmise eest kindrali köögiülemaks nimetati.

„Istu, Stepan, nüüd lauda, ja valgusta meid enda viimase ööpäeva seikluste osas,” kutsus kindral. „Eriti huvitab mind, kuidas te selle põhilurjuse kinni nabisite.”

Stjopa jutustas, et vahistamine ei möödunud viperusteta. Essen-Štšukin oli varjunud onu Toliku kõrtsi kolmandal korrusel ühe prostituudi tuppa, ja kuuldes koridoris arreteerijate samme, avas ta läbi lukustatud ukse tule kahest püstolist korraga. Haavata said üks eriüksuse seersant ja paar lõbutüdrukut. Hoolimata ähvardusest viimane kuul endale pähe lasta nii palju mehisust tas siiski ei leidunud. Linnarahva mõnituste saatel tiriti noor krahv juukseidpidi kõrtsi ette, kus üks hoor tal üldise huilgamise saatel huuled ja põsed punaseks värvis. Järgnenud avalikku karistamist ei õnnestunud Stjopal aga näha, sest ta asus Proba leidmiseks linna läbi kammima.

Kindral pajatas seepeale, et krahvi üle mõisteti kohut esimeses järjekorras ja sellest kujunes linnarahvale üsnagi muljet avaldav vaatemäng. Esmalt kuulutas kindral Amurski tuhandete pealtvaatajate ees palee rõdult suuremeelselt, et ta kingib Essen-Štšukinile elu ja annab ta enda ihukaitsjatele „pruudiks”. Selle kinnituseks tirisid neli tursket gardemariini noore krahvi tapalavale ja võtsid teda kordamööda tagant, kuni nende ohver suutis vaid kiunuda ja klaasistunud pilguga tapalava hööveldamata laudu põrnitseda. Seejärel tehti teatavaks kindrali otsus, et Essen-Štšukinite tütred saadetakse hiinlastest sõjavangide laagrisse hooradeks ning kuberner ise koos naisega poodi üles. Üles poodi ka konn.

„Tõesti kahju, et sa nii köitvast spektaaklist ilma jäid,” tõmbas kindral otsad kokku. „Preobraženski hukkamist ikka nägid?”

Jah, seda sai Stjopa lausa esireast tunnistada. Vaene Proba oli preestriks maskeerituna Uspenski kirikust pelgupaika otsinud, kuid kleerikud tundsid linna häälekaima religioonikritiseerija lapselapse valehabemest hoolimata ära ning lõid ta küünlajalaga oimetuks. Proba visati veoauto mõõtu lahingkasside ette, kes temaga tervelt tunnikese mängisid, enne kui ta nohikukolba katki hammustasid. See kõik filmiti üles ja riputati tasuta vaatamiseks impersetti. Õnneks ei pidanud enda lapselapse piinarikast ja alandavat lõppu nägema professor Preobraženski, kes suri öösel ajurabandusse, kui kuulis, et suurtükitules on täielikult hävinud ülikooli raamatukogu koos tema elutööga.

„Eks nad said, mida otsisid," urises Amurski. „Ja ei pääse see Grišagi oma saatuse käest." Siis käskis ta viina serveerida ja mehed purjutasid hiliste tundideni. Daška aga istus kõik see aeg nende seltsis, pööramata silmi oma uhkelt printsilt.


***

Kuulidest puretud roheline kanuu libises läbi õõtsuva pilliroo ja rammis lõpuks ninaga rannaliiva. Lapsed, kes kaldal kõrkjaparte valmistasid, jäid üllatunult külalist silmitsema. Kanuus toimetav palja ülakehaga võõras aga ei teinud lastest väljagi, vaid heitis kaldarohule tõrvaga immutatud meremehekoti ja ronis ise järele. Torganud jalga kotist leitud nahksäärikud ja tõmmanud ülle punase T-särgi valge kirjaga „Hujovõi Nabarovsk”, lükkas ta kanuu kaldast lahti ning jäi seda paariks minutiks silmadega saatma. Seejärel aga astus hämmeldunud laste juurde, naeratas laialt ja teatas: „Ni hao, lapsed! Hussaarid tulid!”


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2255)