„Kas
sa seda punaste lokkidega kõrendit seal võimlemiskangide juures
näed?” päris Griša ja sülgas sihvkakoore keksumängivate
tüdrukutirtsude suunas.
"Sa mõtled seda pihkurit, kellel on okulaarid justkui tšaiklaasi
põhjad?” irvitas Stjopa.
„See
on Proba. Kui sul on vaja raali tuunida või oled sinna mingi hirmsa
tõve sisse tõmmanud, siis on Proba ainuke, kes sind aidata saab. Ja
kui tema ka ei oska, siis võid kogu krempli peldikusse visata,”
jätkas Griša uuele klassivennale koolikaaslaste tutvustamist.
„Pihkur on ta muidugi ka.”
„Sellised
on väärt vennad. Aga jube kallid. Palju tal tavaliselt tunnitaks
on?” uuris Stjopa.
„Tasuta
teeb,” ühmas Griša, ja nähes kaaslase hämmeldunud nägu, lisas:
„Ta on fanatt, noh. Viiendast eluaastast ainult raalidega mässanud.
Tema vanaisa on professor Preobraženski. Vahest oled kuulnud?”
„See
matemaatik, kes imperseti leiutas?” imestas Stjopa.
„Kus
nüüd alles ütles – leiutas,” muigas Griša. „Venemaal ei ole
viimased kakssada aastat midagi leiutatud. Kõik on varastatud. Kaasa
arvatud imperset, mille Proba vanaisa kusagilt läänest maha
vehkis.”
Veidi
aega närisid vastsed semud vaikides sihvkasid ja jälgisid
koolihoovis jalutavaid tütarlapsi. Tsaari ukaasiga olid küll poiste
ja tüdrukute tarvis eraldi gümnaasiumid ette nähtud, kuid
eliitkoolide osas see nõue ei kehtinud. Ühtäkki kostis poiste
selja tagant justkui vasika ammumist. Stjopa pöördus vaatama, kuid
ühtegi kooliõuele eksinud looma ta ei silmanud.
„Saa
tuttavaks – krahvitar Tumanskaja!” Griša osutas teeseldud
aupaklikkusega ühe uskumatult kauni, kuid ilmselgelt nõdrameelse
neiu suunas, kes parasjagu parkla poole loivas. „Tuntud ka kui
Daška-Konnakoinija.”
„Natuuss!”
venitas Daškaks hüütu nõnda elajaliku häälega läbi nina, et
Stjopat läbisid külmavärinad.
Hoolimata
asjaolust, et tüdruk enda paremat jalga järel lohistas, vististi ka
enda paremat kätt ei kontrollinud ja suust vastikut venivat sülge
nõristas, kiirgas Stjopa arvates temast mingit kummalist seksikust.
Ta ei jõudnud Grišalt aga Daška kohta pärima hakata, sest mootori
kiunudes veeres parklasse laimiroheline Lambroghini. Uksed avanesid
ning vali muusika täitis kooliõue. Juhipoolelt väljus vaarikakarva
sametülikonnas pikk noormees. Ta ringutas piisavalt pikalt,
paljastamaks ümberseisjatele nii pintsaku alla jäävat
türkiissinist vesti kui ka nahast püstolikabuuri. Kõrvalistujaks
oli tal punapäine päikeseprillidega tips, kelle seeliku pikkusest
võis järeldada, et ta enda päevitamata sääri vähimalgi määral
ei häbene.
„Ahaa,
saabus noor vürst Kolja Essen-Štšukin,” teadvustas Griša. „Ja
see mõrd ta kõrval on Nataša Skavronskaja, ema poolt Wang,”
lisas ta varjamatu põlgusega.
„Natuuss!”
Daška loivas kindlameelselt rohelise sportauto suunas. Essen-Štšukin
ja Skvaronskaja manasid näole vastikusgrimassid ning pagesid lombaka
eest koolimajja. Salk väikeseid tüdrukuid matkis neiu liipamist ja
lõõritas: „Daškal triksis-traksis kints, kuid türatu on tema
prints!”
„Kuule,
mis värk selle Dašaga on?” uuris Stjopa.
Griša
mõtles mõne sekundi. Vaatas siis silmi kissitades kaugusesse,
sülitas sihvkakoore ühele mööduvale algkoolilapsele pähe ja
teatas: „Mul on tänaseks koolist siiber. Läheks otsiks parem
midagi hamba alla?” Seejärel pistis ta kaks sõrme suhu ja
vilistas. „Hõi, professor Preobraženski! Vea oma vinniline
nohikuperse siia!” Proba, kes mingi pisikese elektroonikaseadeldise
kallal nokitses, pistis aparaadi seljakotti ja kiirustas vedrutaval
kõnnakul üle kooliõue.
„Näe,
see on Stjopa Hrapovski,” esitles Griša. „Saabus äsja
pealinnast. Õppis seal usinasti Suvorovi sõjakoolis, kuniks välja
visati. Tuleb meile klassivennaks.”
„Millistel
skandaalsetel asjaoludel sind siis nii prestiižsest õppeasutusest
eksmatrikuleeriti?” uuris Proba ja surus Stjopa kätt. „Eriti
proosaline see põhjus olla ei saa, kui nii drakoonilised abinõud
tarvitusele võeti ja inimene päraperifeeriasse abituuriumi lõpetama
saadeti.”
„Ta
räägib nii juba lasteaiast saadik,” pidas Griša vajalikuks
täpsustada. „Ikkagi suure õpetlase otsene järeltulija. A sellega
harjub ära.”
„See
oli üsna amüsantne seik. Nimelt põrutasin ma sõjakooli ülema
tütart ja kindral avastas meid enda kabineti laualt in flagranti!”
demonstreeris Stjopa endagi sõnavara. „Sain äiakandidaadilt
pealinnast kadumiseks kakskümmend neli tundi aega. Vastasel juhul
lubas mulle kuuli pähe kihutada.”
Noormehed
müristasid toreda loo peale naerda ja Griša teatas, et nüüd on
küll tagumine aeg minna ja värsket tutvust ühe tõhusa uhhaa ning
paari pitsi viinaga tähistada. „Pealegi hakkas sellele Piiteri
sugutäkule meie Daška silma,” ütles Griša Probale, ja oli näha,
et viimane selle peale silmnähtavalt kohmetus. „Muudkui pärib
siin teise kohta. Mõtlesin, et räägiksime külalisele omalt poolt
ka ühe lustiliku lookese.”
„Kui
inime januneb uute teadmiste järele, on meie moraalne kohus teda
informeerida!” Proba oli end kiiresti kogunud. „Aeg visiteerida
onu Tolikut!”
Lõbus
triaad oli kooliväravaist vaevalt välja jõudnud, kui Griša järsku
seisma jäi. „Ein moment, meine herren!” kraaksatas ta kavalal
ilmel. „Tarvis enne üks väike sehvt jonksu ajada.”
Nad
põikasid lütseumi kõrval asuvasse pisikesse parki, mille rikkis
purskkaevu ees kükitasid kolm hiinlast ja mängisid doominot. „Ni
hao, pederastid, sittuge plastiliini!” tervitas neid Griša.
Rohelises
maikas hiinlane, kelle keha katsid slaavi mütoloogiast inspireeritud
fosfortätoveeringud ja kes näikse olevat ninamees, ei vaevunud
solvangule reageerima, vaid küsis lihtsalt, kui palju hašišit
poisid tahavad. Griša maksis kolme musta kuulikese eest kuus
hõberubla ja kummardas hiinlastele: „Xie xie, pioneerid!”
Seejärel suundusid nad
onu Toliku restorani.
Kummalise väljanägemisega majalobudike ja tänavapildis üha sagedamini kohatava asiaatliku fenotüübi põhjal oletas Stjopa, et onu Tolik on enda restorani keset hiinlaste linnaosa püsti löönud.
„Julgen arvata, et arhitektuuriline ja demograafiline kontrast pealinnaga on ilmne?" pakkus Proba.
„Raudpolt!" vastas talle Griša,
kuigi küsimus oli mõeldud ilmselt Stjopale. „Näed ju ise, kuidas
meie uuel sõbral suurest imestamisest söögiava pärani on
ununenud."
Stjopa,
kelle suu suure ringivahtimise peale tõesti veidi paokile oli
vajunud, pidi möönma, et semudel on õigus. „Jaa, Piiteris
peremeheta liikuvat hiinlast ikka naljalt ei näe,” ütles ta.
„Ammugi siis veel tervet Hiinalinna.”
„Aga
see-eest on teil kindlasti peletiste kontsentratsioon suurem?”
päris Proba edasi.
Kohalike
peletiste kohta ei osanud Stjopa suurt midagi öelda, sest tal ei
olnud Novõi-Habarovski tänavail seni ühtegi kohata õnnestunud.
Aga vot Piiteris, seal on igas endast lugupidavas majapidamises
peletis või paar. Kunagi, kui sõda Hiinaga alles algas ja esimesed
trofeepeletised pealinna jõudsid, jagati neid vaid kõrgaadlile.
Nood aga hoidsid elukaid kodus kümne luku ja riivi taga ning
linnarahvale demonstreeriti neid imeloomi vaid suurte pühade ja
paraadide ajal. Seevastu nüüd tohib ja jõuab juba jõukam
buržuaasiagi neid endale lubada. Nii kubisevadki praegusajal
pealinna pargid ja uulitsad hiiglaslikest sipelgatest, kärbestest,
kiilidest, mesilastest, tigudest ja pisemat sorti närilistest.
Pühapäeval, kui jumalateenistus on lõppenud, seotakse enda
lemmikutele kaunistustega rihmakesed kaela ja minnakse Nevski
prospektile promeneerima. Seda kõike kirjeldas Stjopa enda uutele
klassivendadele ja poisid noogutasid kiitvalt kaasa.
„Nagu
ikka, saadetakse kõik vinged asjad pealinna!” torises Proba.
„Provintsi, kuigi me asume otse Hiina piiri ääres, jõuab vaid
teisejärguline kraam: mõni sipelgas, paar kapsaliblikat ja
garnisoniülema astlata vapsik.”
„Ja
konn,” lisas Griša.
„Ja
konn," noogutas Proba. „Kuid siinkohal pean ma meie
peletoloogilised mõtisklused ajutiselt katkestama, teatamaks, et
minu haistmismeel on fikseerinud onu Toliku pliinide unikaalse
aroomi!"
Kümmekonna sammu järel pööras kolmik lühikesele umbtänavale, mille lõpus troonis kolmekorruseline roosaks võõbatud palkmaja. Restorani lillad aknaluugid olid kutsuvalt pärani ja kahepoolse peaukse kohal ilutses vilkuvate tulukestega silt. Mõnesekundilise keskendumise järel võis sildilt välja lugeda „Toliku juures”. Sellest veidi kõrgemal ja pisut väiksemas kirjas seisis oranžide kirikuslaavi tähtedega: Ära süsti veene, parem söö pelmeene!
Griša
läks esimesena trepist üles. Ta lükkas ukse mõlemad pooled
raksuga lahti ja käratas: „Ni hao, onu Tolik! Hussaarid tulid!”
Onu
Toliku asemel ilmus kohalikes rahvarõivastes pisike blondeeritud
hiinlanna.
„Tan-Ya,” sosistas Griša Stjopale ja manas näole
ühemõttelise grimassi. Kolmik juhatati läbi ilmatu suure
söögisaali õdusasse sakstetuppa, mille ukseava ees rippusid paksud
tumesinised kardinad. Need eraldasid noormehi saalis kaarte taguvaist
pasatskeist, lõunatavaist tšinovnikest ja kroonutalongi eest borši
helpivaist soldateist.
Pea
kohe, kui poisid olid ümarlaua ääres istet võtnud, sisenes
kardinate vahelt onu Tolik. Pisike käbe papi kummardas igale
külalisele eraldi ja uuris, kas tohib auväärt härradele
alustuseks viina ja suupisteid tuua.
„Onu
Tolik on fenomenaalne isend, kelle verbaalne võimekus ületab
mitmekordselt tema olematut intellektuaalset baasi,” esitles Proba
nende võõrustajat. „Eriti fastsineerivad teda finantsküsimused
ja vastassugupool.”
Onu
Tolik pöördus mõistmatul ilmel Griša poole. Viimane tõlkis:
„Proba arvates oled sa üks paranähtus, sest hoolimata täielikust
kirjaoskamatusest hakkab sul raha lõhna ja eide perset haistes jutt
jooksma nagu hommikune kusi.”
„Teie,
ärrad, juba komplimentustega ei koonerda,” kummardas Tolik ja
suundus tellimust täitma.
Korraks
tekkis vaikus, siis Griša alustas: „Sõjakooli endise kasvandikuna
ei vaja sa ilmselt täpsustavaid kommentaare sellise nime osas nagu
kindral Amurski?”
„Teda
teab Peterburis iga lapski – Venemaa noorim kindral, Harbini
alistaja, peletiste taltsutaja ja hiinlaste suurim hirm,“ loetles
Stjopa.
„Võta
siis teatavaks, et see sinu hiinlaste hirm on oma vägedega meie
linna ümber piiranud ja alustab homme esimese kuke kiremise peale
linnale tormijooksu,” ütles Griša ja lasi külalisel veidi
äsjakuuldut seedida. Siis lisas: „Linna sisse pääseb
probleemideta, välja minnes tõmbavad aga snaiprid su hoiatamata
maha. Isegi naisi, lapsi ja vanureid ei säästeta.” Stjopa jäi
jahmunud ilmel kaaslasi silmitsema. Vaikuse katkestas onu Tolik, kes
joogid ja sakusmendi ratastel laual kambrisse kärutas.
Kui
esimesed napsid tehtud, hiilis Proba kardinateni ja piilus vaikselt
välja. Andnud peanoogutusega Grišale märku, et uudishimulikke
ettekandjaid läheduses ei luura, alustas too jutustamisega. Stjopa
sai teada, et käesoleval kevadel peatus kindral Amurski
Novõi-Habarovski kõige nooblimas võõrastemajas, mis kuulub krahv
Tumjanskile. Esimesel õhtul korraldas krahv kõrge külalise auks
muusikaõhtu, kus laulis ja mängis klaverit ka tema ainus laps Daša.
Järgmisel hommikul jalutas kindral täies mundris juba kell kuus
krahvi magamistuppa ja palus temalt tütre kätt. Samal päeval
kuulutati paar kihlatuks, kuid pulmad tuli edasi lükata, sest mõni
tund pärast kihlust saabus teade, et hiinlased on asunud Harbini
suunalt suurte jõududega pealetungile. Kindral pidi puhkuse
minutipealt katkestama ja lahingusse tormama.
„Paljud
pidasid seda nurjumisele määratud avantüüriks,” selgitas Proba,
„sest hiinlaste peletistearmaada vastu olid meil seada vaid
mõnisada tanki ja haledad haubitsad. Ausalt öelda ei uskunud keegi
peale Daška, et Amurski sellelt sõjakäigult naaseb.”
Hoolimata
sõjaseisukorrast ei jäänud toimumata iga-aastane Novõi-Habarovski
kevadball. Balli võõrustajaks oli kuberner Essen-Štšukin ja seda
suuremaks solvanguks peeti krahvitar Tumjanskaja nipsakat käitumist,
kui ta kuberneri pojaga kadrilli tantsimast keeldus, ettekäändel,
et on värskelt kihlatud. Sellist avalikku blamaaži oli noorel
krahvil raske alla neelata, ning aitamaks sõbral õigust jalule
seada, kavandasid Griša ja Proba armutu plaani.
Nad
meelitasid Daška pärast balli Proba vanaisa raamatukokku, kus
tüdrukule
joodeti ohtralt šampanjat segatult afrodisiaakumiga,
mille professor Preobraženski oli saanud kelleltki evengi šamaanilt.
Seejärel õngitses Griša, pealtnäha juhuslikult, riiulist
kahesaja-aastase köite slaavi muinasjuttudega ja luges sealt ette
loo konn-kuningapojast. Essen-Štšukinitel oli aga kodus vasikamõõtu
konn, peletis, kelle nad said kingiks tsaarilt, kui nende vanem poeg
sõjas hiinlastega langes. Daša, kes viibis seks ajaks juba
kõrgendatud meeleolus, nõustus pisikese veenmise peale seda konna
suudlema, tõestamaks, et Griša andmed konna kuningliku päritolu
kohta ei pea paika.
Kuna
kuberner viibis kaasa ja tütardega linnas järelpeol, ei takistanud
konnaeksperimenti ükski hing. Kolja, kes öistele külalistele ukse
avas, teeskles ebameeldivat üllatust ja keeldus neid konna juurde
lubamast, sest „mul on tast konnana rohkem kasu kui mingist
kusikust printsist”. Lõpuks lõi aga käega, kutsus seltskonna
sisse ja juhatas Daša kuberneri kabinetti, kus kükitaski konn.
Poisid jätsid neiu konnaga kahekesi ja kiirustasid kõrvaltuppa,
sest seal asus valvekaamera monitor. Nad jälgisid, kuidas Daša
konnaga sõbralikult vestles, tema pead silitas ja paar korda suule
suudles. Siis jäi tütarlaps nõutult konna kõrvale seisma.
Selle
peale sisenes kabinetti Griša, kes oli ilmselgelt pahane, et konn
endiselt konn on. Ta tõreles esialgu Daškaga, kõndis siis nõutult
edasi-tagasi mööda kabinetti ja teatas lõpuks, et Daška peab
ennast alasti võtma. Ainult nii saavutab ta konnaga piisavalt
intiimse kontakti. Nähes, et tüdruk kõhkleb, kinnitas Griša, et
isegi Proba ega Kolja ei tea tema uuest plaanist midagi. Tema aga
tahaks nii hirmsasti sellele ülbele kubernerivõsule korraliku
ninanipsu mängida ja nii palub ta jumalakeeli, et Daša aitaks selle
konna printsiks muuta. Ilmselt ei jätnud sellise vingerpussi
võimalus ka krahvitari ükskõikseks, sest nüüd sai kolmik
monitori vahendusel äärmiselt veidra vaatemängu osaliseks.
„Kujuta
nüüd ette – kubermangu kuumim pilu ameleb ihualasti rõveda
limase peletisega,” seda öeldes Griša neelatas. „Ripub tal
kaelas, jalad ümber eluka kere ja lükkab enda keelt tollele suhu.
Siis laskub neljakäpukile konna ette ja hööritab ning põntsutab
enda prinki perset vastu selle tõpra kärnast punnkõhtu. Lakub teda
igalt poolt ja lõpuks, sest mina küll ei näinud, et sel peletisel
miskit türalaadset oleks küljes tolknenud, rahuldab kõikide linna
meeste unistuste naine end konna ees põlvitades käega lõpuni.
Probal oli kõik see aeg seal valveruumis vist käsi püksis.”
„Ah,
käi putsi!” protesteeris Proba moepärast.
Kui
etendus oli lõppenud, marssisid poisid hoiatamata kabinetti sisse ja
teatasid, et kogu eelnenud perverssus on valvekaamera lindile
salvestatud, ning kui tüdruk ei soovi, et seda näeks kogu linn,
peab ta edaspidi täitma kõik nende soovid.
„Pakkusime
nimelt pikantset võimalust kaotada neitsilikkus kolmele mehele
korraga,” kõkutas Proba.
Tüdrukul,
kuigi ta viibis ainsagi kehakatteta kaitsetuna kolme tugeva noormehe
ees, jätkus siiski söakust nad kõrgilt perse saata. Juba samal ööl
paiskas Proba video tasuta vaatamiseks impersetti ning järgmisel
päeval ei olnud Daškal enam kelleltki mõistmist ega kusagilt asu
loota. Teise päeva õhtul läks kindral Amurski kihlatu jõkke, kuid
juhuslikult nägid seda pealt kaks kalameest, kes ta välja tirisid.
Kuigi haiglas asusid tema elu eest võitlusse professor Preobraženski
ja linna peakirurg de Scalon („minu kõrgeauline paps”, ei saanud
Griša siinkohal mainimata jätta), oli aju piisavalt kauaks
hapnikuta jäänud ja kahjustada saanud.
Krahv
Tumjanski nõudis kubernerilt, et kurjategijad kohtu ette toodaks ja
nende üle kõigi seaduste alusel kohtu mõistetaks. Kuberner aga
ainult irvitas ja teatas, et ainuke viga, mille poisid tegid, oli
see, et nad jätsid impersetis video eest raha küsimata, sest
vastasel juhul oleksid nad juba miljonärid. Pealegi on see lollakas
libu ise süüdi, et end korralikult uputada ei oska. Ja kui armuline
isand Tumjanski ei taha, et tema hotelliga mõni ootamatu õnnetus
juhtuks, „sest majadel, teate, on kalduvus süttida,” siis hoidku
ta parem mokk maas ja väärakas kodus ketis. Nõnda ei jäänudki
alandatud krahvile muud võimalust, kui paluda abi kindral Amurskilt.
„Pikk
jutt, sitt jutt,” nentis Griša lõpetuseks. „Kuid asjalood on
nüüd sellised, et kui tänaseks südaööks Kolja Essen-Štšukinit
elusast peast Amurski kätte ei toimetata, hakkavad koidikul ühes
kikkalauluga ka kartetšid vilisema.”
„Ja
kuberner enda poega kindralile ei anna?” uuris Stjopa. „Pigem
laseb linna maatasa teha?”
„Kuberner
on surmkindel, et lõpuks sekkub isake tsaar ühel või teisel moel
ja teeb Amurski omavolitsemisele lõpu,” sekkus nüüd ka Proba.
„Sina
seda veendumust ei jaga?”
„Sõja
ajal kuulub tsaari sümpaatia alati armeele,“ lausus Proba
õpetlikult. „Igatahes ei ole me nii sõgedad, et jääme siia
ootama, mida tsaar ses asjas otsustab.”
Plaani
järgi pidid Griša, Proba ja Essen-Štšukin võtma öösel kell
kolm Novõi-Habarovski jahisadamast kanuud ning nendega allavoolu
triivima. Eesmärk oli lõpuks Alaskale või Jaapanisse jõuda, ja
kui see ei õnnestu, siis vähemalt Hiina. Kuna ootamatu kingitusena
sattus linna sõjalise väljaõppega Stjopa, tekkis poistel mõte ka
tema kampa kutsuda ja tõsta niiviisi operatsiooni õnnestumise
tõenäosust. Essen-Štšukin tegi sõpradele ülesandeks uus poiss
mesti keelitada, ise tegeles ta aga hetkel linnagarnisoni sõduritelt
põgenemise tarvis relvade ostmisega.
„Oot-oot!”
tõstis Stjopa käed üles. „Minul ei ole selle tüdrukuga miskit
pistmist!”
„Ei
ole,” nõustus Griša. „Kuid meil on. Ja sind on nähtud meie
seltsis linnas patseerimas. Sellest peaks Amurskile piisama, et sulle
ora perse ajada ja su auväärset rümpa hõõguvail sütel
küpsetada.”
Nii
kaalukate argumentide sunnil soostus Stjopa lõpuks operatsiooni
sõjalise poole enda õlgadele võtma. Ta improviseeris
viinapitsidest ja pelmeenidest maketi, mille abil selgitas
kaaslastele kõige optimaalsemaid varjatud liikumise viise. Lõpuks
otsustati ühiselt, et lahkutakse kahes paadis, kusjuures
linnapiirini liigub Stjopa jalgsi jõekallast pidi, püsides
paatidest paarsada meetrit ees.
„Ja
kohal oleme kõik kell kolm, pluss-miinus 5 minutit,” lõpetas
Stjopa. „Kui igaüks tuleb, mil jumal juhatab, võib liigne sadamas
sõelumine linnavahtides ebatervet huvi äratada.”
Griša
noogutas tunnustavalt ning Proba plaksutas käsi ja hüüdis onu
Tolikut. Stjopa jõudis vaevu sõjaplaani laualt kokku korjata, kui
saabus peremees ja serveeris noorhärradele tumedast rummist, sakest
ja riisiõllest segatud kokteilid, mida kohalikud kutsusid Jaapani
Nussiks. Joodi operatsiooni õnnestumise terviseks. Seejärel otsisid
Proba ja Griša välja piibud, mis oli märguandeks,
et istumise
ametlik osa on lõppenud.
Kui
semud lõpuks onu Toliku juurest välja taarusid, oli päike
läänetaeva juba roosakaslillaks maalinud. „Ma ei tea, kuidas
teiega lood on, kuid mina pean igatahes nüüd mõneks tunniks
koikusse ronima,” ütles Stjopa ja teised mõmisesid nõusolevalt.
Nad olid just kõrtsitrepilt tänavale astunud, kui keegi neile
sahmaka vett kaela viskas. Poisid pöörasid ümber ja seisid
silmitsi noore mungaga, kes neile augustatud korgiga Coca-Cola
pudelist veel ühe nähkami vett vastu silmi puristas. „Hoidke
endid eemale sellest hooruse hällist ja palugem issandat!”
kähistas munk hõreda habeme värisedes.
„Kao
oma kopitanud kongi ja veal seal pihku,” ühmas Griša ükskõikselt.
Ilmselt oli ta peenema aasimise jaoks liialt väsinud. „Just!”
nõustus Proba. „Mine tudeeri Piiblit ja tao pead vastu põrandat,
progressivaenlane!”
Munk
läks pühakirja mainimise peale silmnähtavalt endast välja ja
kisendas: „Teie ei tunne jumalasõna, sest teie hinged on
narkootikut täis! Teie peades elavad juba mustad hiinlaste deemonid
ja südamed on täidetud mürgise suitsuga! Ainult kindel usk
elavasse jumalasse võib teid veel päästa!”
Nüüd
sekkus ka Stjopa: „See sinu pühakiri ütleb, et enne kui kukk kaks
korda kireda jõuab, on teiesugused pühamehed oma issanda juba kolm
korda reetnud. Mine tegele parem enda usuga ja jäta meid rahule!”
Munk
haaras Stjopa käsivarrest kinni ning hakkas teda endaga kaasa
tirima: „Tule meie juurde! Sinus on veel usukübe alles ja see võib
päästa sind jumala viha eest, mis seda linna tabab!” Griša ja
Proba olid jõudnud juba mitu tänavavahet edasi tuigerdada, enne kui
Stjopa mungaga vaidlemise lõpetas ja sõpradele järele sörkis.
Oma
teed läks ka munk. Ta kiirustas läbi hiinlaste kitsaste
tagahoovide, õgvendas teed üle Juudilinna tühja turuplatsi ja
seadis siis sammud Alekseisilla suunas. Sillamademel õnnistas munk
liivakottide taga karauulivaid soldateid, tõttas seejärel musta
kuue lehvides üle jõe läänekaldale ja kadus seal sinetavasse
kuusesallu. Teispool metsatukka väljus pühamees aga juba suure
punase kõutsi seljas ja ratsutas otsejoones kindral Amurski
laagrisse.
Öösel
kell kolm ärkasid mitmed novõihabarovskilased kuke kiremise peale
ja avastasid üllatusega, et õues on valge justkui päeval. Kui
linlased mõistsid, et valgus pärineb kümnetelt hiiglaslikelt
prožektoritelt, mis Amuuri jõe poolt oma helki linna peale heitsid,
asendus üllatus õudusega. Paari minuti pärast alustas huilgamist
õhuhäire ja peagi täitusid tänavad kaitsepositsioonidele
roomavate sõjamasinate lämmatavast diislilehast. Valitsevas
segaduses ei olnud kellelgi aega otsida öist kukke ja nii jäigi
avastamata Stjopa, kes hiiglasliku ruuporiga pangahoone katusel
seisis ja linnale lähenevaid vägesid põlevil silmil jälgis.
Sõjakooli
viimaselt kursuselt kindral Amurski adjutandiks suunatud Stjopa oli
küll kümnete linnade piiramisel osalenud, kuid vaatepilt
Novõi-Habarovskile lähenevaist vägedest suutis teda siiski
lummata. Erinevalt linnakaitsjatest teadis Stjopa, et linnale
suunatud prožektorid olid kinnitatud Amuuri jões ahelikus seisvate
lahingtiigrite pähe ning nende kahekümnekorruselise maja kõrguste
peletiste ülesandeks oli vaid operatsiooniala valgustamine. Ilmselt
eeldasid aga kaitsjad, et pealöök antakse jõe poolt läänest ning
tõid idapoolsetelt positsioonidelt põhijõud ära.
Ründajate
plaan nägi ette, et ööpimeduse varjus lähenevad põhjast ja
lõunast linnale sundvärvatud hiinlaste jalaväeüksused, keda
toetavad tiibadelt lahingrottidel tragunid. Tuletoetuseks järgnevad
neile grenaderid raskekuulipildujatega varustatud hiidkassidel, kelle
manöövervõimekus ületab mistahes soomuki oma nii maastikul kui
linnalahinguis. Paraku ei saanud Stjopa seekord etendust nautima
jääda. Ta laskus tuletõrjeredelit pidi katuselt alla ja jooksis
jõe suunas.
Gardemariinid
olid jahisadama perimeetri julgestanud punktipealt nii, nagu Stjopa
plaan ette nägi. Näis, et mungast käskjalg oli tema juhtnöörid
äärmiselt täpselt edasi andnud. „Kui meie kohale jõudsime, oli
jõgi juba tühje paate täis ja ainult üks eit istus kohvri otsas
ja ulgus!” Hašišipohmaka tõttu tundus Stjopale eriüksuse ülema
hääl liialt vali ja terav. „Kus see eit on?” Ülema käemärgi
peale lohistasid kaks sõdurit kohale puikleva keha, kes taskulambi
punases valguses osutus vürstitar Skavronskajaks.
Kiire
küsitluse tulemusel sai Stjopa neiult teada, et arvatavasti oli see
Griša, kes enne teisi sadamasse tuli, kõigil jahtklubi paatidel ja
purjekatel köied läbi lõikas ning rannaliival lebavad kanuud
samuti jõele lükkas. Ise redutas mees tõenäoliselt ühes neist
paatidest ja lootis niiviisi allavoolu minema pääseda. Kui
Essen-Štšukin ja Proba koos plikaga kella kahe paiku saabusid ja
aimasid, mis on juhtunud, tulistasid poisid reeturit tabada lootes
mõnda aega paatide pihta. Seejärel pagesid aga tagasi linna ja
jätsid Skavronskaja ühes kohvriga maha.
Stjopa
siunas end, et ta eriüksust veel varasemaks ajaks sadamasse ei
tellinud. Nüüd oli selge, et siin ei saa enam suurt midagi ära
teha. Valimatult paate tulistama hakata ei saanud – oht omasid
tabad oli liialt suur. Jäi üle vaid loota, et Griša ei suuda jões
seisvatest lahingtiigritest märkamatult mööda lipsata, ja selleks
edastas eriüksuslaste sidemees vastavad juhised tiigrite
peaoperaatorile. Vahepeal olid paar gardemariini toonud ujudes ära
mõned paadid ja osa üksusest asus nendega põgenikku otsima.
Ülejäänud eriväelased suundusid Stjopa juhtimisel kahe linna
putkanud jooksiku jälgi ajama.
Stjopa
jalutas läbi suitseva kesklinna endise kuberneripalee poole, kus
nüüd asus vallutajate staap. Tänavad kubisesid lärmavatest
sõduritest, kes kokkuröövitud kraami laagri poole tassisid, ja
rebitud riietega aadlipreilidest, kes nuuksudes laagri suunast tagasi
linna kiirustasid. Kaks korda viimase viiekümne aasta jooksul olid
hiinlased Habarovski pea maani maha põletanud ja, vaatamata
tõotusele seda kolmandat korda teha, halastas kindral Amurski siiski
linnale.
Paleesse
pääsemiseks tuli Stjopal ületada tapalava. See kopsiti kokku juba
enne koitu, mil Amurski väed olid hõivanud vaevalt pool linnast. Ja
kuigi peamised süüdlased said endi karistused kätte esimeste
päikesekiirte valguses, toimetati seal praegugi, kui keskpäevane
päike halastamatult küttis, vähemtähtsate aukandjate ning
madalama aukraadiga sõjaväelaste hukkamist.
Manööverdanud
end võllapuude vahelt läbi, tatsas Stjopa lossitrepist üles ja
möödus auvahtkonnast. Ta suundus joonelt peasaali, kus varem olid
toimunud kuberneri ballid ja banketid ning kuhu praegu oli end sisse
seadnud Amurski. Kindral istus parajasti üüratus antiikses
tugitoolis ja dikteeris kirjutajale ukaasi. Tooli ette laotatud
hundinahkadel põlvitas aga Daška, kes imetleval pilgul oma
peigmeest uudistas ja suunurgast tatti nõristas.
„Oo,
Stepan! Milline suurepärane ajastus!” hüüdis kindral ja saatis
kirjutaja käeviipega minema. „Me hakkame kohe-kohe einet võtma.
Saamegi üheskoos edukat operatsiooni pühitseda!”
***