Esimene osa

SISESÜSTEEM
Suremata jätmist õppides
TÄNA ON Minu Eluarmastuse lõpliku väljasuremise kahesajas aastapäev, nii täpselt, kui ma dateerida oskan. Olen akuhappest purjus ja mul on seljas mu parim peokleit, istun rõdul Veenuse stratosfääris hõljuva naudingupalee all. Mu jalad kõlguvad silelibeda katuserenni kohal, kui üle serva kiikan: kolmkümmend kilomeetrit mu kandadest allpool hõõgub tulipunaselt Maxwell Montese metall-lumine eelmäestik. Mõtlen hüppamise peale. Vähemasti saab minust ilus laip, ütlen iseenestele. Kuni ära sulan.

*
Ja siis ...
MA EI kaalu enesetappu kergekäeliselt.

Ma olen vana ja küüniline ja mul on üks iseloomuviga, nimelt selline: ma ei himusta surra. See viga on mul loomulikult elusolevate õdedega ühine. Meie õeskonnas on see püha ülesanne, päritud meie šabloonmatriarhilt Rhealt: ela üle kõik oma surmad, otsustas ta raudse meelekindlusega, ja mina austan tema mälestust. Alati, kui keegi meist sureb, toome tema hingekiibi ära ja postitame seda edasi oma kokkukuivavas leinaringis. Lõppe uuesti läbi elada on valus, aga vajalik: üha uuesti vahendaja kaudu suremine hoiab löögivalmis – ja on hea viis õppida aru saama, kui keegi üritab sind tappa.

(See viimane on väike liialdus. Me oleme sõbralikud ja kibeleme naudingut valmistama ja vähesed tahaksid meid mõrvata – välja arvatud siis, kui oleme masenduses. Aga olge minuga kannatlikud.)

Meil kõigil läheb üha raskemaks edasi minna. Oleme küllalt vanad, et olulised aastapäevad omandaksid saatusliku veetluse, sest sünnipäevad toovad kaasa ebameeldivaid mälestusi ja kui võimalikest päevadest parimad on tulnud ja läinud, milleks siis kangekaelselt jätkata? See on minu suguvõsa ühine puudus – kõigepealt muutume nostalgiliseks, siis takerdume hukutavasse sihitusse ja lõpuks satume kinnismõtete küüsi. Meie, õudusest haaratud pealtvaatajad, tajume oma õdede viimases surmaeelses hingepiinas tükikest iseenese lõpust. Ela üle kõik oma surmad. Siis on karm iroonia, et Rhea, see originaal, kelle pealt meid kõiki kopeeriti, oli üks esimesi, kes selle kohutava koorma meile kanda andis.

Ja niisiis kulutan ma oma saja kolmekümne üheksandal sünnipäeval, nii täpselt, kui loendada võin – sest ma sündisin teist korda (ja kindlamalt) täpselt kuuskümmend üks aastat pärast seda, kui saatuse õel nali mu olemasolu igaveseks mõttetuks muutis – oma hoolega hoitud säästud selleks, et võiksin istuda rõõmsate mängurite rüsinast täidetud mängupõrgu rõdul, ruske metalne maapind kaugel all kontrastiks ülal tupruvatele pilvedele. Ja ma vaatan alla, kaaludes igavest surma, ja püüan end veenda, et see on ikka veel halb mõte.

Võiks hullem olla, ütlen endale. Ma pole enam üksteist; olen vaba nii otsustama.
Ja siis ...

*
NAERULAGIN läbi avatud ukse, seest paiskuv jahe õhk ja rõdupõranda kerge vibreerimine kängitsetud jala astumise all ütlevad mulle, et ma pole siin väljas üksi.

See on ärritav. Suurema osa tööaastast olen elanud siin vaikselt omaette: nüüd, kui soovin viimaks olla oma mälestuste ja pilvedega üksipäini, saan seltsi.

„Oh, vaadake, ebard!“ kiuksatab keegi mu selja taga ja minust allpool. „Mida see siin teeb?“

Ära tee neist välja. Ma ei taha nende käitumistsüklit kinnistada. Tõmbun siiski pingule, võitle-või-põgene refleks hakkab tööle. Vastikud väikesed kraaklejad, olen selliseid ennegi näinud, nagu mu õedki. Me teame, kuidas sellega toime tulla.

„See peab olema tööline. Kas ta viilib?“

Vaatan aeglaselt üle õla, sundides näokromatofoorid nii kahvatukreemjalt tühjaks kui võimalik, reetmata ühtegi emotsiooni. „Ma pole lepinguline,“ ütlen väga pikkamisi. Mis on täiesti õige, sellel ajal ja selles kohas. Veel üks Rhea kehtestatud reeglitest: ärge jätke ühtegi õde lepinguliseks tööliseks. See on varasemal ajastul tehtud reegel ja meile kalliks maksma läinud, aga keegi meist ei kanna orjakontrollerit. „Ma olen vaba naine.“

Neid on minu ja rõduukse vahel kolm: üks umbes minu suurune bishōjo-naine ja paar ühesuguseid chibi-kääbuseid – uued aristokraadid, meie surnud Loojate karikatuurid, selle sajandi aristomoe soositud keerukad pidurõivad selga nööritud. Kääbused on seistes mulle ninani, kui mina istun: nad jõllitavad mind ilmatu suurte selgete silmadega, milles pole halastuse varjugi. Nende täismõõtu emand vaatab minu poole alla ja irvitab: „Seda annab parandada. Milline jälestusväärne paroodia! Kes selle sisse lasi?“ Arvan, et juht on tema, kleidi järgi, mis näib koosnevat peamiselt traatpitsist rüüsidest, mida hoiavad koos paelad, ja on ta kaaslase omast keerukam. Tal on peen lõug, teravad põsesarnad ja tähelepanuväärne rohelistest sulgjatest kiududest juuksepahmakas.

Väike naine tõstab ühe pitskindas käe melodramaatiliselt haigutades suu ette. „Ta rikub vaadet, Domina.“

Domina? See ei saa head tähendada. Surnud õdede kogemustest vaevaga omandatud instinktid ütlevad mulle, et olen suuremas jamas, kui aimasin. Pähe välgatab üks teine õde, mõrvatud ammu kuplialuse Lunogradi kitsal põiktänaval. Tal on õigus: ma ei vaja paheliste aristode tähelepanu, kes hasartmängust tüdinuna teravamaid elamusi otsivad. „Olin just minemas,“ sõnan vaikselt ja sean ühe jala põrandale, et saaksin püsti tõusta.

„Tänan, laps,“ ütleb Domina oma kaaslasele, „aga ma juba märkasin seda takistust.“ Tõukan end jalaga servast eemale, toetan käe maha ja lükkan end üles. Olen juba näoga klaasuste poole pööramas, kui Domina põlastavalt turtsatades oma meeskaaslase poole alla vaatab ja lausub: „Tegele prahiga, Stone.“

Stone – beebinuku välimusega surm mustas kuldsete ornamentidega tuunikas – läheneb mulle, üks käsi liikumas vööl rippuva elektrilise oganuia poole. Ta lagipea ulatab mulle puusani. „Rõõmuga, mileedi,“ ütleb ta.

„Ma lähen,“ ütlen mina ja mu võitle-või-põgene-moodul paneb mind tegema petteliigutust klaasuste suunas, siis äkki kummarduma ja end küljele veeretama.

Veeretan end edasi, kui vasar lajatab vastu rõduserva kaunistavat aragoniidist inkrustatsiooni. Lendab kilde. Kohtades, kus paljastub dekoratiivne aluskiht, tuleb sisinat ja tossu.

„Arrrh!“ möirgab Stone ja tõstab jälle oganuia.

Olen sügavikule ebamugavalt lähedal ja ründaja on minu ja klaasukse vahel. Peaksin piki rõdu minema sööstma, läbi mõne teise akna saali sukelduma ja kaduma. Aga ma olen tasakaalust väljas, vihane ja Domina sekkumise argisest jõhkrusest alandatud, niisiis teen selle asemel midagi täiesti rumalat.

Üks jalg suure tühjuse kohal kõlkumas, haaran vaba käega ta käsivarre järele.

„Iiiiiiiiii!“ Ma ei taba ja haaran kogemata ta peast. Tema tõukab mind vastuseks serva poole. Ta jalad hoiavad rõdust kinni nagu liimitud, aga ma olen temast kaks korda pikem ja vähemalt viis korda raskem. Siis tõstab ta jälle oganuia. Satun paanikasse ja toetan teise käe vastu ta õlga ja lükkan täiest jõust, püüdes end sellest asjandusest võimalikult kaugele saada. Ainult et unustan lahti lasta.

Ta pea tuleb otsast ära ja jääb mulle kätte. Keha kukub kolinal lõdvalt rõdule maha: kaelaköndist niriseb kahvatut vedelikku, mis sulgeb selle edasiste kahjustuste vältimiseks. Oganui põriseb ja vihiseb ähvardavalt. Kõik, mida see puudutab, sureb. Hoian sellest nii kaugele, kui saan, kui pea Domina poole tõstan ja talle otsa jõllitan.

„Sa veel kahetsed,“ ütleb pea, kasutades puuduva kõri asemel elektrokõnet.

„Tal on õigus,“ nõustub Domina mulle vastu naeratades. Paistab, et tal on lõbus. „Stone on kättemaksuhimuline, kas tead. Sa pead kaugele jooksma, nukk, ja lootma, et ta su peidukohta üles ei leia.“

„Tuleb ta mulle järele, kui ma ta käest pillan?“ küsin ma kätt üle rõduserva hoides. Astun ettevaatlikult mööda libedat serva tahapoole, vasaku jala kontsaga kindlat jalgealust otsides.

„Seda sa ei tee,“ sõnab Domina mõtlikult. „Ta on väga populaarne – tal on üle kahe tuhande venna ja nad kõik kuulutavad välja verivaenu sinu ja sinu omade vastu.“ Ta naerab vaikselt. „Kas see poleks lõbus?“ Ta kaaslane itsitab vandeseltslaslikult nagu emanda kaja. „Lase käia ja pilla ta käest, nukk. Võib-olla annan sulle edumaa.“

Keeran Stone'i näoga naise poole ja uurin ta koljuköndi tagakülge. Hingekiip on paigas, just nagu ma arvasin, tema pahategusid jäädvustav ingel. Ajan kaks sõrmeküünt pikaks ja kougin selle pesast välja. Siis hoian seda tema silme ees. Ta huuled liiguvad veel: tore. „Vaata.“ Nipsan selle tormisesse ja pilvisesse õhku meie hõljuva maailma ääre taga. „Ütle oma varukoopiale head aega, Stone.“ Kui ta ka uue sisse paneb, läheb tal mälestuste kogumisega aega ja võtab kuid, enne kui vanemad kogemused – nagu see juhtum – hakkavad kiipi ladestuma. Kuni selle ajani ei saa ta kogemusi vendadele edasi anda. Lasen ta pea ettevaatlikult põrandale. „Kui sa mulle järele tuled ja ma sind uuesti tapan, võid ainult iseennast süüdistada.“

Astun veel sammu tagasi ja paremat kätt on klaasuks.

„Sa veel kahetsed,“ ütleb pea hääletult, kui ma jalga lasen.

Charles Stross

„Saturnuse lapsed“

Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski

Kaanepilt Scott Grimando

Sündmuste Horisont

288 lk