Esimene peatükk


Soolal oli äri hästi läinud. Ta oli kõigist kaladest lahti saanud ja sõitis koduväravast sisse. Tema kõrval istus Sinine Vaatleja, kes hüppas vankrilt maha ja tänas sõidu eest.

Õues lappis Ahven kalavõrku. Ta lõi käsi kokku ja imestas, mida kõrgel külalisel siit viletsuse pesast otsida on.

«Pole vaja vabandada,» vastas too. «Te ei võinud ju teada, et ma siia tulen, kui ma isegi seda veel hommikul ei teadnud. Ja üleüldse ei kavatse ma siia jääda.»

Sellegipoolest nõustus ta kõhu täis sööma, eriti kuna Ahven väitis, et kalasuppi olla tal nii palju, et ei oska sellega midagi peale hakata. Sinisel Vaatlejal polnud sellegi vastu midagi, et õues süüa, sest majal tundus olevat üksainus pisike aken ning seal sees oli arvatavasti selgelgi suvisel päeval hämar. Väljas seevastu avanes ilus vaade merele ja kauguses paistvale laiule, mille kohta Sool oli öelnud, et see ongi Lestalaid. Ning olgu maja ja õue väljanägemisega kuidas oli, ent supp oli tõesti hea.

«Ma olen kuulnud, et Sinine Vaatleja ei ole nimi, vaid nagu ametinimetus. Kuidas ma sind kutsuma peaksin?»

«Siniseks Vaatlejaks. Minu õiget nime on sul võib-olla raske välja öelda.» See oli standardvastus, mille vaatlejad pidid sellistel juhtudel andma. Sel maal oli värvide kasutamine eesnimedena üsna levinud.

Ta ei kavatsenud elu lõpuni vaatleja olla. Tema erakond oli lihtsalt valimistel lüüa saanud. Järgmistel valimistel, kui tema erakond jälle valitsuses on, läheb ta tagasi ja keegi teine saab Siniseks Vaatlejaks, aga Ahven ei küsinud selle kohta enam edasi.

«Kas oled läbisõidul? Aga kuhu küll siit läbi sõita on?»

«Lestalaiule.»

Ahven lõi uuesti kaks kätt kokku. «Lestalaiule? Mida seal ka imet on, et sinna minema peab? Oi, vabandust, ma ei mõelnud halvasti, aga seal peab olema ettevaatlik, et merekuningaga kokku ei satu!»

Sinine Vaatleja noogutas. «Just-just. Ma pole veel kunagi merekuningat näinud. Keegi meist ei ole.»

Ahven vangutas pead. «Jah, ma olen kuulnud, et vaatlejad on uudishimulikud ja tahavad kõike teada, aga võib-olla ei peaks sa siiski minema. Võib-olla peaks mõni meesterahvas sinu asemel minema.»

«Räägitakse, et merekuningas tunneb naiste vastu suuremat huvi ega näita end võib-olla mehele.»

Ahven naeris pahaselt. «See on muidugi tõsi, et ta naiste vastu suurt huvi tunneb! Ma ei käi iialgi rannas ringi muudmoodi kui kirves vöö vahel.»

«Ja kas sa oled merekuningat näinud?»

Ahven noogutas. «Kaks korda. Mõlemal korral siis, kui ma Soolaga kalal olin. Vaatan korraga: ronib paati! Mina kiljusin, nagu jaksasin, ja kus lõin kirvega! Ära kadus.»

«Sa tapsid merekuninga ära?»

Ahven vastas pisut häbelikult: «Ei. Ega ma siis pähe. Ainult nii palju, et ta aru saaks, et ta ei ole oodatud. Räägitakse, et kui pähe ei löö, siis kõik ülejäänud haavad paranevad tal ära, isegi kui mõni jäse maha lüüa, kasvab uus asemele.»

«See võib kergesti tõsi olla.»

«Aga kuidas sina merekuningale vastu hakkad?»

Vaatleja kehitas õlgu. Mida tal oligi öelda? Ahven pakkus talle oma kirvest laenuks, vaatleja keeldus ja väitis, et on õppinud kaklema. Ahven vaatas teda imelikult, aga enesekaitse kuulus vaatlejate väljaõppe hulka.

Ahven rääkis Kapsast, kes väitis, et merekuningas pööras juba siis tagasi, kui ta röögatas, aga Ahvenal ei aidanud kummalgi juhul mingi karjumine, tuli kirves appi võtta.

«Ma olen kuulnud, et sina oled vaatlejatest üks kõige tähtsamaid. Võib-olla sa saanuks enda asemel mõne alama saata?»

«Kindlasti oleksin. Kas teil on kogu mererand kibuvitsahekki täis istutatud selleks, et merekuninga eest kaitsta, või selleks, et loomad merre ei pääseks?»

«Mõlemaks. Ei pea ta kumbagi, sest kui loom ikka tahab, siis temal on looma jõud ja võib ka hüpata ning merekuningas võib igalt poolt läbi pugeda. Tavaliselt see siiski aitab: see on nii loomale kui merekuningale näitamiseks, kus nad on oodatud ja kus ei ole. Lattaiast merekuningas ei saa aru, sellepärast peab kibuvits olema.»

Väravast tuli sisse tüdrukuke, peajagu lühem poiss käekõrval. Nähes tundmatut üleni sinises võõrast, jäid nad hämmelduses seisma.

«Särg, kus sa käisid? Kas jälle meres ujumas?»

Tüdruk oli vait ja sügas ühe jala varvastega teise jala säärt.

«Kui palju ma olen sulle rääkinud, et sa oled juba suur tüdruk ega tohi enam meres ujuda! Ainult järves või jões. Muidu läheb sinuga nii nagu Punikuga.»

Sinine Vaatleja astus vahele. «Ära pahanda. Ma näen, et ta võib veel mitu aastat meres ujumas käia.»

«Sina näed, aga kas merekuningas ka seda näeb?»

Saunast väljus Sool. «Jätke tülitsemine! Kas teil pole tähtsa külalise juures muud teha kui vinga vedada? Lugupeetud emand, kas läheme?»

Sinine Vaatleja polnud iialgi abielus olnud, aga ei vaielnud lugupeetud emanda tiitlile vastu. Nad jalutasid nõlvast alla, läbisid mereäärsesse hekki tehtud värava ja jõudsid paadikuuri, kus vaatleja maksis Soolale taalri ja vedas temaga koos paadi vette.

 

Teine peatükk


Sinine Vaatleja oli noorpõlves sõudesporti harrastanud. See oli paarkümmend aastat tagasi, enne kui ta vehklemisele üle läks, aga sõudmine ei ole golf, mis ununeb, kui pidevalt ei harjuta.

Lestalaiule oli alla kolme kilomeetri, mitte liiga pikk maa läbi sõuda. Pealegi polnud kiiret. Ta polnud iialgi nii pikka maad korraga läbi ujunud, ometi uskus ta, et saaks sellega vajadusel isegi hakkama, kui paat põhja läheks, ja see lisas julgust. Kui ujuda mitte otse paadikuuri juurde, vaid sellele neemele seal, siis oleks vahe isegi lühem.

Jõusaalis oli ta harjunud iga päev käima ja vaatlejatele oli jõusaal koguni kohustuslik, aga ilm oli palav, tumesinine türp kuumenes ja ta higistas. Sel hetkel tahtis ta hirmsasti olla Valge või Kollane Vaatleja, need värvid kuumenevad vähem. Ta pidi veepudeli välja otsima ja jooma, enne kui sõudmist jätkas. Mõelda, kui merekuningas talle nüüd paati ronib! Või kas ta just seda ei tahtnudki?

Lõpuks jooksis paadinina randa. Vaatleja tahtis puhata, aga ei lubanud seda endale. Ta tiris paadi ninapidi kaldale ja kinnitas posti külge. Ta tegi põlgliku näo ja noogutas: sõlmed kuulusid vaatleja väljaõppe hulka.

Siis haaras ta koti ja marssis nõlvast üles. Laid oli paarsada meetrit pikk ja sadakond meetrit lai, maa poolt roostunud ja mere poolt kivise kaldaga. Kõige kõrgemal kohal, viis meetrit merepinnast, seisis hütt. Sinna pani ta oma koti, haaras sellest kosmeetikakoti ja supellina ning läks välja. Hütt talle ei meeldinud, see oli mõeldud ainult vihmavarjuks ja sees oli heinasülem, kus ta magama pidi. Kas hütti oleks viis inimest magama mahtunud, oli kahtlane, aga see polnud tema mure.

Vaatleja nööpis türbi lahti ja ronis sellest välja. Ta heitis pilgu mandri poole: paistis, aga kaugel. Ta oli palava ilma tõttu türbis päevitusriiete väel, ent võttis ka need otsekohe seljast, laotas lina laiali ja laskis end lõpuks lõdvaks.

Aastaid oleksid paparatsod maksnud kõva hinda nende piltide eest, aga siin polnud neist ühtki ja vaatleja naeris. Naeris kohe häälega, siin võis. Ta võttis kokkupandava peegli, keeras selle lahti, raputas oma õlgkollaseid lokke ja silmitses ennast tähelepanelikult. «Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim Lestalaiu peal?» Peegel ei vastanud, niisiis vastas ta ise: «Poliitiku kohta olen ma veel täitsa ilus.»

Ta pigistas tuubist kõige kangemat päikesevastast kreemi ja määris seda ettevaatlikult nahale, et see imenduks. Päevitamine ei olnud siinmail kombeks, ent Vaatluspunktis oli ta mõnda aega iga päev ettevaatlikult ülakorruse rõdul tunnikese päevitanud, et krunt alla saada. Tõenäoliselt oli merekuningal ükskõik, ent kindlasti meeldis talle endaga rahulolev naine rohkem kui endaga rahulolematu.

«Ära nüüd arva, et merekuningas ainult sind ootab,» meenutas ta Soola sõnu. «Ma ei imestaks põrmugi, kui sa seal nädal aega ootaksid ilma teda nägemata.»

Muidugi. Järgmisel õhtul oli ta lubanud paadi tagasi viia, süüagi polnud tal kauemaks ja sellepärast katsus ta merekuningat ligi meelitada. Ta tõusis ja jalutas kaldale. Merepoolne kallas oli sügav: ta astus merre ja oli kohe peaaegu vööni vees, astus veel mõne sammu ja pidi juba ujuma hakkama. Kaugele polnud mõtet ujuda, paarkümmend käetõmmet edasi ja tagasi. Ja veel paar korda sedasama. Polnud teada, millele merekuningas reageerib: kui lõhnale või maitsele, võiks kasu olla vette pissimisest. Ta tegi sedagi. Siis ronis ta veest välja.

Pärast üldkooli lõpetamist polnud ta oma lauluhääle eest hoolitsenud ega kusagil avalikult laulnud. Sellegipoolest tundus talle, et tal on ilus hääl, lihtsalt hoolitsemata. Talle oli seda ennegi öeldud, kuni ta seda uskuma hakkas. Ja kuna ta siin võis teha kõike, siis võttis ta ette vana poplaulu. Seda laulis poistebänd ja ega need sõnad naisele sobinudki, aga merekuningal on nagunii ükskõik. See oli ilus lüüriline laul, sõnu ta teadis ja viisi ulatus ei olnud liiga suur. Viimase, neljanda salmi juures hakkas talle tunduma, et keegi teda jälgib.

«Nüüd olen vetevana ma

ja elan näkineiuga

korallidest palees,

kuid koju igatsen

ja loojangut.

Kui saaks veel korraks välja siit,

ei tuleks enam tagasi,

kuid ausalt ma ei looda sedagi,

aa-aa-aa-aa,

kui saaks veel korraks välja siit,

ei tuleks enam tagasi,

kuid ausalt ma ei looda sedagi.»

Tema lähedal ilmus kivile hiiglaslik kombits. Seal ta oligi! Vaatlejal põksus süda ärevalt, aga suu tõmbus naerule. Merekuningas ronis lagedale. Ta liikus aeglaselt, aga mitte kohmakalt, vaid suursuguselt ja graatsiliselt. Võta või jäta, vaatlejale meenus triumviraat: imperaator, peakonsul ja senati eesistuja, ning ta puhkes naerma.

«Tere! Mina olen Sinine Vaatleja, aga sinu jaoks Kornelia.»

Merekuningas jõudis temani ja sirutas ühe kombitsa välja. Kornelia haaras sellest ja raputas. Meestele meeldib tugev käepigistus, meeldis merekuningalegi. Ta vaatas mõlema suure silmaga tõsiselt Korneliale otsa ja silitas teise kombitsaga naise jalgu. Kombitsa puudutus oli pehme ja õrn. Kombits ei olnud külm ja selles oli tunda elu. Samal ajal liikus kolmas kombits piki reit ülespoole, neljas keerdus ümber selja ja kõhu ning viies libises rindade vahelt kaela suunas.

Üle kümne aasta, pärast poliitikasse astumist, ei olnud Kornelia mehega maganud. Ta kartis mingite piltide või videote teket endast. Isegi oma ristilaste isadele ütles ta sestsaadik ära, ehkki kumbki neist ei hoolinud tema kuulsusest ega olnud temast salaja pilte teinud. Kui oleks, siis oleks need kümne aasta jooksul välja ujunud.

Kornelia teadis, mida mees suudab teha kahe käe ja ühe suuga. Merekuningal oli jalgu kaheksa ja igal jalal oli kümmekond iminappa, millega suudelda. Ta hellitas ja suudles Korneliat korraga igast kohast ja kõikjalt. Naine suutis käe välja sirutada ning silitada merekuninga pead, kummardus ja suudles seda. Merekuningas ei takistanud seda, võib-olla see meeldis talle. Tema nahk oli märg, ent mitte limane, vaid puhas.


Illustratsioon: Katsushika Hokusai

Kornelia oli kiiresti üles köetud. Raske oli hiljem oletadagi, kui kaua nad teineteist silitasid ja suudlesid. Ajataju kadus esimesena. Siis tundis ta, et üks kombits temasse tungib. See liikus tema sees ja Kornelia sai orgasmi. Ta ootas alateadlikult seemnepurset, ent loomulikult ei pursanud kombitsa otsast midagi. Selle asemel jätkasid kombitsad tema hellitamist, väljast ja seest, ta sai järgmise orgasmi, ja veel, ja veel, kuni lõpuks hakkasid meeled kaduma ja teadvus hägustuma. Mitu kombitsat keerdus ümber tema ja tõstis ta õhku. Korneliale oli eluaeg meeldinud, kui mehed teda tõstavad; seda polnud üle kümne aasta juhtunud. Lõpuks nägi ta, et merekuningas hoiab kahe kombitsaga õrnalt mingit valget pakikest, ja taipas, mis see on. Merekuningas pani selle tema tuppe ja lükkas kombitsaga õrnalt takka, samas kui ülejäänud kombitsad teda endiselt paitasid ja silitasid. Edasi ei mäletanud ta enam midagi.

 

Kolmas peatükk


Kornelia ärkas sellest, et midagi tilkus tema kõhule. Oli peaaegu kottpime. Ta tundis, et lamab kusagil õues selili, jalad laiali, ja midagi tilgub talle peale. Ta kargas ehmatanult püsti.

Ta oli ikka veel Lestalaiul. Laiu teises otsas. Sinna oli tublisti maad ja Kornelia ei mäletanud, kas ta oli selle vahemaa ise läbinud või oli merekuningas teda kandnud. Taevast langesid suured jämedad harvad vihmapiisad.

Tuli minna hütti. Kornelia jooksis sinna, kus oli päevitanud, ja jalutas seal edasi-tagasi, kuni tundis jalge all päevituslina, kükitas ning leidis kobamisi kosmeetikakoti ja riided.

Ta oli teadvuse kaotanud! Seda polnud iial varem seksi ajal juhtunud. Ja nähtavasti tundideks. Rahvapärimuses polnud niisugust asjaolu kuskil mainitud. Rääkimata korduvatest orgasmidest. Oli see tüüpiline?

Taevas kärgatas pikne ja Kornelia kiljus. Meenus, kui ohtlik on olla üksi lagedal äikese käes. Kiiresti haaras ta riided, lina ja koti ning silkas hütti, heitis asjad maha ja ennast heintesse. Samal hetkel kuulis ta, et hakkab sadama nagu oavarrest ja müristab uuesti. Kornelia kiljus nagu teismeline plika ning rõõmustas, et võib julgesti karjuda, nagu tahab. Katus ei lasknud läbi.

Hommikul oli vihm üle, taevas sinine ja õhk värske. Ta võimles nagu igal hommikul, avastas, et on oma püksikesed öösel kiiruga maha pillanud ning need on täiesti märjad, pani need kuivama, sõi hommikust, hiljem ka lõunat ja õhtust, võttis lina õlgadele ja jalutas kogu saare samm-sammult läbi, nuusutas saare ainsa roosipõõsa kõiki õisi, iga natukese aja tagant käis ujumas ja päevitas, laulis kõiki laule, mis talle pähe tulid, ei tõusnud riigihümni ajal püsti, aga midagi ei juhtunud, ta ei näinud ühtki lepatriinust suuremat elukat, kui taevas lendavad linnud maha arvata. Ta ei näinud merel isegi ainsatki paati, sest oli pühapäev ja töötegemine keelatud, ning just sellepärast oligi ta saanud paadi üürida.

Alles õhtul, kui päevane kuumus hakkas järele andma ja päike allapoole laskus, ohkas ta, otsis üles rinnahoidja ja nägi, et püksikesed on kuivad, riietus, ajas ka türbi selga, päästis paadi lahti ja sõudis mandrile.

 

Neljas peatükk


«Ma näen, et sa tunned ennast halvasti. Kas ma toon sulle mingit ravimit?»

«Jah, palun too mulle testriba.»

Libya vahtis teda uskumatu näoga. «Mida SINA sellega teed?»

«Kindlasti on sul igaks juhuks mõni testriba, ehkki seda pole ette nähtud.»

«On tõesti, aga ... Hea küll, mul pole kahju.»

Mõne aja pärast näitas Kornelia punaseks tõmbunud testriba. Libyal vajus suu lahti. «Mida see peaks tähendama?»

«Sina oled arst, mina ei ole. Sina ütle mulle, mida see tähendab.»

Libya neelatas. «Kornelia. Ütle mulle. Kas sa ikka oled steriliseeritud?»

«Kindel see. Nagu kord ja kohus. Muul viisil ju siia tööle ei lasta.»

«Siis ma ei saa midagi aru.»

Libya ei uskunud testriba. Kornelia rääkis Antoniusega ja see haaras peast kinni. Peatselt saabus Korneliale karm kutse kodumaale tagasi tulla, mille peale Kornelia kahe sõrme abil vilistas. Teist käsku Võõrplanetoloogia Instituut ei saatnud, nähtavasti oli instituudi juhtkond meelt muutnud. Lõpuks saabus Vaatluspunkti ultraheliaparaat. Libya oli sellega varem töötanud ja nägi Kornelia emakas mitut tompu.

«Seda ei saa kaua salajas hoida. Varsti tuleb mulle hakata suuremaid türpe tellima ja selle järgi on ju kohe aru saada, kes on kõvasti ümbermõõdus juurde võtnud,» ütles Kornelia. Siniseid Vaatlejaid oli ainult üks.

Polnud midagi parata, asi tuli avalikuks teha. Antonius näitas oma tahvlis Kollast Lehte, mille esilehel oli hiiglaslike tähtedega  „Kornelia Sarmatica rasestus kaheksajalast!” Kornelia ainult naeris, sest ükski ajakirjanik tema juurde ei pääsenud, ning ta keeldus videokonverentsist, edastades ainult aeg-ajalt iseenda koostatud pressiteateid ja iseenda välja valitud fotosid.

Hoopis teine lugu oli Jõekaljulinnaga. Kornelial polnud suuri ülesandeid. Ta kuulas ja konspekteeris igal pühapäeval toomkirikus jutlust ning käis igal keskpäeval raekoja platsil kuulamas, kas heeroldil on midagi teatada või ei. Muul ajal istus ta harilikult linna arhiivis ja kirjutas dokumente ümber, aga oma järjest kasvava kõhuga liikus avalikult ringi. Linlased ei tülitanud teda eriti, sest olid kahevahel. Muidu rasedaid õnnitleti, aga seestumine ei olnud kiitlemise asi. Kornelia ütles, et tegi seda uudishimust, ja igaüks uskus, sest vaatlejad olid üleüldse uudishimulik rahvas.

Kord, kui ta juba kümnendat kuud rasedana arhiivi läks, pidas kuningas Gotthard Viies ta kinni ja kutsus oma naise Ingegerdiga juttu puhuma. Gotthard rääkis, missugused seadused on merekuningaga seotud (õieti polnudki neid) ning Ingegerd vaatas Korneliat huvi ja hirmuga: ta oligi vist kuningannale näha toodud. Kornelia meenutas neile muinasjuttu eidest ja taadist, kellel polnud lapsi. Eit palus jumalat, et võiks kasvõi rebasekutsikat oma lapseks pidada, ja sünnitaski varsti rebasepoja. Nüüd naeratas ka Ingegerd.

 

Viies peatükk


Üksteist raseduskuud sai täis. Sellel planeedil kestis see kuu pikkuse erinevuse tõttu nii kaua. Kornelia võttis pool aastat puhkust: tal oli selleks õigus, sest seaduses polnud kirjas, et lapsepuhkusele minekuks peab sünnitama inimese.

Ta tundis end väga julgelt ja kindlana ning keeldus ämmaemanda saatmisest, sest Libya oli ju selle kursuse ülikoolis läbinud. Assisteerisid zooloog Marina, kes oli peaaegu veterinaar, ja äsja ülikooli lõpetanud etnograaf Portia, kellel olid suured praktilised kogemused, sest ta oli oma pere vanim laps ja korduvalt oma ema sünnituse juures viibinud.

Ämmaemandad olid oma sõnul valmis kõigeks, isegi keisrilõikeks ja matusteks, aga kõik läks suurepäraselt. Tund ja veerand pärast lootevete puhkemist oli Kornelia üsast välja tulnud kolm tillukest kaheksajalga, kes kaalusid kokku ligi 3½ kilo. Valuvaigisteid polnud vajagi. Kaheksajalgade toes on väga painduv, sest koosneb kõhrest, nad mahuvad läbi peaaegu igast praost ja sellepärast ei tee nende sünnitamine emale peaaegu valu, nagu Kornelia ja Marina olidki oletanud.

Kornelia soovis, et lapsed talle kõhule pandaks. Ta vaatas kolme pisikest elukat ja need olid väga armsad. Nad pööritasid ja pilgutasid oma suuri silmi, mis liikusid teineteisest sõltumatult. Erinevalt inimlastest olid kaheksajalad kohe sünnist saadik liikumisvõimelised ja roomasid ema kõhtu mööda ülespoole. Siis kinnitusid kaks neist ema rindade külge.

«Oo, jumalad, nad ju tahavad piima!» sosistas Kornelia.

Ja nii oligi. Kui üks neist oli isu täis imenud, loovutas ta oma koha kolmandale. Kornelia silitas oma lapsukesi ja tundis, et armastab neid samavõrd kui tillukest inimlast.

Kaheksajalgu ootasid kaks kõrvuti akvaariumi, mõlemad kaks meetrit pikad, meeter laiad ja meeter sügavad. Ühes oli merevesi ja teises magevesi. Kaheksajalad ei hoolinud mageveest, vaid olid ainult soolases, niisiis lasti nädal hiljem teisegi merevesi sisse.

Kaheksajalad magasid lahtiste silmadega. Nad laskusid akvaariumi põhja ja muutusid selle põhja karva rohekaspruuniks, aga kaks kombitsat jäid justkui ärkvele ja pöörlesid väljasirutatuna üleval nagu radariantennid. Nad ei reageerinud sel ajal helile kuidagi, isegi mitte valjule rokkmuusikale, aga niipea kui keegi akvaariumi käe pistis, ärkasid otsekohe. Vees ei pilgutanud nad iialgi silmi, kuival maal seevastu küll, et silma sarvkest ei kuivaks. Võib-olla sellepärast ei võinudki nad päriselt maal elada, et pidid oma nahka niisutama.

Iga päev ronis Kornelia mitu korda basseini ja istus selle põhja. Lapsukesed ujusid ligi ja kinnitusid tema külge. Kornelia seadis end seejärel akvaariumi servale istuma, sest tal oli niimoodi mugavam. Kaheksajalgu oli palju parem imetada kui last, sest neid ei pidanud kinni hoidma: need hoidsid ennast ise iminappadega kohal. Kui nad kõhu täis said, roomasid nad akvaariumi tagasi.

Kornelia tegi neil kohe vahet. Üks oli Punnsilm, teine oli Laipea ja kolmas oli Väikevend. Väikevend pidi alati ootama, kuni suured vennad isu täis sõid, aga Kornelial jätkus rinnapiima kõigile.

Kornelia teadis muidugi, et akvaariumi jälgis kaks valvekaamerat, et kindlaks teha, millal loomad liiguvad (ainult päeval) ja kas nad akvaariumist ka plehku panevad (tulid alati tagasi). Alles nädal hiljem taipas ta, mida see tähendab, ja hakkas laste toitmise ajaks kaameraid välja lülitama, ent oli juba hilja. Kaamerate pilt pakiti kokku ja saadeti koos kõige muu teabega kord nädalas läbi ussiaugu Võõrplanetoloogia Instituuti. Seal lõikas keegi sobivad lõigud välja, miksis juurde Kornelia mõlemad sõnavõtud (ühe kaks kuud enne ja teise üks päev pärast sünnitust) ning sai kolmveerand tunni pikkuse filmi, mille võrku üles pani. Heli ei olnud, aga filmitegijad leidsid kellegi, kes huultelt loeb, ja panid subtiitritega juurde, kuidas Kornelia oma lastega räägib ja igaüht nimepidi kutsub.

Film „Kornelia armastus” levis kulutulena, filmiamet kvalifitseeris selle pornofilmiks ja aasta pornoauhindade valimisel sai Kornelia aasta üllatajaks. See hävitas tema poliitilise karjääri. Ta ei saanud enam iialgi konsuliks ega senaatoriks, vaid oli rohkem kui veerand sajandit Sinine Vaatleja.

Selleks, et väikestel kaheksajalgadel igav poleks, lasi Kornelia akvaariumisse panna meretaimi, putukavastseid, tigusid ja pisikesi kalu. Nad pidid ju midagi muud peale piima sööma hakkama ja keegi ei teadnud, mida. Kõik läks söögiks, alates limustest ja millimallikatest (need ei jooksnud eest ära), aga ära söödi ka vetikad ja muud veetaimed. Tigusid söödi koos kojaga. Arvatavasti oli seda vaja toese kasvatamiseks ja Kornelia käis alailma aias tigusid korjamas. Kaheksajalgu sai käestki toita.

Marina tunnistas, et tahaks ühte kaheksajalga lahata, aga Kornelia ei olnud nõus. Kõik tuli üles kasvatada.

Kuu aega pärast sünnitust, heinakuu alguses, avastas Kornelia ühel hommikul, et Väikevend on surnud. Punnsilm ja Laipea sõid teda, üks ühest, teine teisest otsast, ja Väikevennast polnud kuigi palju järele jäänud. Kornelia lõi käsi kokku ja karjus; tema lapsukesed pilgutasid süüdlaslikult silmi ja sõid edasi. Lahkamiseks ei jäänud midagi.

Vaatluspunkt ostis mererannikul väikese abaja kaldal üksiku maja ja Kornelia kolis puhkuse lõpuni sinna. Ta piiras abaja võrguga ja laskis mereprintsid, nagu ta neid kutsus, vette. Paari nädala pärast võttis ta võrgu ära, kui nägi, et see tema lapsi põrmugi ei pea. Mereprintsid tundsid Kornelia eksimatult ära ning kui ta prooviks ujus seal koos Libya, Marina ja Portiaga, kinnitusid nad Kornelia rindadele, õlgadele või kõhule, teiste peale ei roninud keegi.

Päike oli abaja soojaks kütnud ning seal oli lausa lust mitu korda päevas ujuda. Pojad liikusid laialt ringi, ent aeg-ajalt sai Kornelia nende tegutsemist ujudes või paadiga sõites läbi vee vaadata. Nad püüdsid oma haarmetega kalu, ent sõid ka taimi, vahel isegi kuival. Kumbki ehitas endale vette koopa, mille tarbeks kive kokku tassisid. Seda nähes tõi Kornelia abaja kaldale telliseid ja lapikuid plaate, millest oli parem ehitada.

Marina ja Portia käisid mereäärsetes külades ringi, kogudes rahvapärimust merekuningate kohta ja uurides seestunud koduloomi. Kõige rohkem, ühel märal , oli ilmale tulnud 42 kaheksajalga. Talunik oli vihastanud ja nad viimseni kirvega ära hakkinud, aga ometi üle lugenud. Suurtel koertel sündis üks kaheksajalg, väikeste koerte ja kasside vastu merekuningas huvi ei tundnud. Ükski seestunud loom polnud poegimisel surnud ja seestumine ei avaldanud loomale erilist mõju, sest edaspidi võis ta saada täiesti normaalseid oma liigist järglasi. Talupojad ei osanud kaheksajalgade sündi ennustada. Tõrjemaagilisi rituaale sooritasid nad siis, kui emasloom oli tiine, see tähendab siis, kui juba hilja oli.

Alates lõikuskuu keskkohast käisid printsid söömas ühe korra päevas hommikuti. Nad kaalusid juba üle 2½ kilo. Sellegipoolest polnud ebamugav ringi jalutada, kummagi rinna otsas mereprints, sest nad hoidsid ennast iminappadega paigal ja nende raskus jagunes kogu ema kehale laiali. Nende kombitsad ulatusid juba selja peal kokku, mis jättis mulje omapärasest rinnahoidjast.

Kornelia oli veendunud, et nad on ülimalt intelligentsed, mis paistvat juba silmadest välja. Neile meeldivat seegi, et Kornelia neid silitas ja suudles. Nad reageerisid sellele värviga, tõmbudes kahvaturoosaks. Oma emaga olid mereprintsid peenetundelised ega hammustanud teda iialgi nokaga, vaid imesid piima ainult huulte abil.

 

Kuues peatükk


Lõikuskuu lõpus ilm jahenes. Vihma sadas iga päev ja esimesel sügiskuu päeval oli veetemperatuur juba 14 kraadi. Õnneks ronisid mereprintsid ise lootsikusse, kui Kornelia abaja keskele sõudis, käe vette pistis ja neid kutsus, kutsus mitte kui kariloomi või kasse, vaid kui inimesi. Printsidele vihm ei meeldinud, sest oli mage ja nende nahk oli õrnem kui inimestel, aga Kornelia varjas neid mantliga vihma eest.

Ta vedas paadi paadikuuri, jooksis läbi vihma majja, haaras supellina ja kuivatas end.

«Võta kuuma suppi, muidu külmetud,» ütles Libya. «Kui kaua sa oma lapsi veel imetad?»

«Lume tulekuni, kui merekuningad mutta talvituma poevad,» arvas Marina.

Kornelia ohkas ja raputas pead. Ta ei teadnud veel, et ta tõesti kuni lume tulekuni iga päev lapsi toitmas käib. Enne talveund olid mereprintsid üle 5 kilo rasked ja neid oli suuruse tõttu raske kaaluda. Kombitsate siruulatus oli poolteist meetrit. Talvel ei jäänud Kornelia kordagi haigeks.

«Ma ei saa päris hästi aru, miks nad ikka minu juurde tulevad. Kõigi nende rahvajuttude järgi on selge, et tegelikult ei vaja mereprintsid üldse piima. Mõnikord joovad seda korra elus, vahetult pärast sündi, ja alustavad kohe iseseisvat elu.»

«Meisterdetektiivi sinust küll ei saa,» vastas Marina. «Vastus on ju kogu aeg sinu ees olnud, alates Ahvenast, kes sulle ütles, et merekuningatele tuleb mõista anda, et nad ei ole oodatud. Sa vahest pidasid seda ümbernurgaütluseks, aga nii on sõna otseses mõttes. Ma kahtlustan, et nad tajuvad inimeste ja loomade tundeid: kas emane on valmis paarituma või ei. Sa lugesid rahvalaulu printsess Sigridist, kelle merekuningas laevahukust päästis, ning ütlesid, et see on ilustamine ja rahvalooming, et ta printsessiga ühte ei heitnud. Mina usun, et kui Sigrid ikka tõesti seda ei tahtnud, siis merekuningas tajus seda. Mereprintsid tulevad sinu juurde sellepärast, et sa seda tahad.»

«Ma olen kogu aeg rääkinud, et mul on targad lapsed, aga teie ei uskunud.»

«Miks merekuningas sinuga mitu tundi veetis, kui ta kariloomadele paar minutit kulutab? Sellepärast, et ta sai aru, et see sulle meeldib. Merekuningas keris sellepärast oma haarmed sinu ümber ja tõstis su õhku, et see meeldis sulle. Selleks peab aju väga arenenud olema. Ma kahtlustan, et merekuningas on kõige intelligentsem olevus sellel planeedil pärast inimest.

Ma ei suuda järgmist aastat ära oodata. Mul on intellekti määramise katsestik juba valmis. Ja mind huvitavad muudki asjad. Kas nad on tõesti kõik isased? Milleks neile emased, eks? Ja kui me ujusime neljakesi koos ja mereprintsid ronisid alati sinu peale, kas nad tajusid, et sinu rinnas on ainsana piima, või tegid nad meil vahet? Järgmisel aastal saab selgeks.»

Kornelia rääkis: «Üleeile käis minu juures vallavanem Akaatsia. Teate küll, see pika habemega. Ta oli väga pahane, et meie nüüd sedamoodi merekuningaid paljundame, sest nemad ei salli neid. Ta rääkis, et kaebas kuningalegi meie peale ja tahtis, et suguline vahekord merekuningaga seadusevastaseks kuulutataks. Kas Gotthard on seda juba teinud?»

«Ei. Ta kutsus Antoniuse välja ja riidles teda, aga ütles, et peale vaatlejate ei ole teistega selles osas tüli ja pelgalt meie pärast ta ei keela seda ära, kui me rohkem seda ei tee. Antonius tegi samal õhtul töölepingu käitumisjuhiste muudatuse projekti ja seda praegu kinnitatakse. Aga me vähemalt jõudsime!»

«Ma ei tea, kas te annate endale ikka aru, mida see tähendab. Ega te seda kahetsema hakka?»

«Kas sina kahetsed?» küsis Portia. «Ma olen eluaeg lapsi tahtnud, aga mind loeti kõlbmatuks ja steriliseeriti ära. Sa ei kujuta ette, kuidas ma nutsin! Ja nüüd on see siiski võimalik! Etnograafil ei ole mingit karjääri, mis hävida võiks. Ma polnud iial varem orgasmi saanud, ja nüüd nii palju! Tegelikult ma olin üldse varem ainult ühe korra mehega maganud.»

Libya ütles: «Viimased Võõrplanetoloogia Instituudi diplomaatide kursused jäeti ära, sest võrgu kaudu registreerus mitu miljonit soovijat, neist mehi alla saja. Instituuti on saabunud hulgaliselt pakkumisi, milles, Antonius ei täpsustanud, aga ütles, et astronoomiliste summade eest soovitakse osta elusat merekuningat. Täna tuli valitsuselt pressiteade, mille kohaselt kõik need lükatakse tagasi, sest on vastuolus Vaatluspunkti põhimäärusega. Sellele mõeldes on mul hea meel, et ma olen siin sees, mitte seal väljas.»

«Mida ultraheli näitas?»

«Minul ja Marinal on neli mereprintsi tulemas, Portial kolm.»

«Meie oleme nii pisikesed, et meile ei mahu neljas sisse,» nentis Portia.

«Kuidas film õnnestus?» küsis Kornelia Marinalt.

«Kõik 4 kaamerat näitasid suurepärast pilti, väljatulekust kuni kadumiseni. Ligi kolm ja pool tundi. Sellest suurema osa olin ma oimetu, ma kaotasin teadvuse juba enne kui ta seemnepaki välja võttis. Minu meelest see pole loomulik, ma pole ühegi mehega teadvust kaotanud. Nad vist on kohastunud eritama mingeid uimastavaid aineid, aga filmis pole seda hästi aru saada, ma tundun teadvuse juures olevana, kuni sõnalise osani välja.»

Portia jätkas: «Mina pidin poolteist ööpäeva niisama ootama, alles pühapäeva õhtul tuli ta minu juurde. Ma sain tagasi sõudma hakata alles siis, kui taevas hahetas. Sool ootas juba ja pragas, et hiljaks jäin.»

Libya lõpetas: «Siis sai merekuningas vist aru, et aeg-ajalt tuleb Lestalaiule naisi. Juba siis, kui ma paati kinni sidusin, ronis ta kivi tagant välja ja pilgutas silmi: mida sa veel ootad, võta riided seljast ja hakkame pihta! Ja ma ei saa aru, mis teadvuse kaotamisest te räägite. Mina mäletan kõike suurepäraselt. Ja ma olen seda mitu korda pärast unes näinud.»

«Kas me oleme nüüd kõik ühe mehega abielus?» küsis Portia.

Marina teatas: «Mereprintsidele on ruumi tarvis, kitsikuses hakkavad nad üksteist sööma. Selleks tuleb veepaake rohkem varuda. Ent mina igatahes ei kavatse valvekaameraid välja keerata. Sellega võib rasket raha teenida.» Ta tõstis sõrme ning lisas: «Ja kõigest sellest monteerin ma kokku filmi, millest saab minu doktoritöö.» Ta vaatas võidurõõmsalt kõigile otsa.

«Sa ei kavatse ometi mind paljana filmida?» küsis Portia kahtlustavalt.

«Seda nimetatakse eneseohverdamiseks teaduse nimel. Sina oled ju selle filmi õis, ehe ja rosin!»

Portia oli kimbatuses, aga ütles: «Sa oled ju meist ainsana lõpetanud muusikakooli, eks ole? Siis pead tasuks pähe õppima ja videosse laulma rahvalaulu printsess Sigridist, mille ma ära tõlkisin! Siinsete rahvalaulude hääleulatus on nii suur, et mina ei suuda neid laulda.»

«See on ju tohutu pikk!»

«96 rida. Ma võin teksti seinale projitseerida, et sul lihtsam oleks. Ja sa pead seda tegema veel järgmisel nädalal, sest kui silmnähtavalt rase naine seda laulab, jätab see veidra mulje. Ja siis teen kõik sinu totakad katsed kaasa.»

«Ja sünnitust filmin ka, eks?»

«Aga sünnituse filmimise tasuks on mul teine rahvalaul veel ...»

Mõlemad purskasid naerma ja lõpuks Portia ütles: «Aga oma lapsi ma sulle lahkamiseks ei müü, lahata võid ainult enda omi, nii palju kui tahad.»

«Napakas,» vastas Marina ja viskas teda märja kuivatuslinaga.



Suvi 2006

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0830)