Soojad veepiisad. Justnagu troopiline vihm. Laskusid ladinal Miikaeli turjale. Silusid sassis juuksekarvad sirgeks. Uhtusid higi kehalt. Niisutasid nahka. Värkendasid kui kuivanud lille. Kleepisid nooruse esimesed karvad rinnale. Nõrisesid alla kätelt ja kürvalt. Uhtudes maha seebi ja sogase vee. Hommikuduši aal.

Käterätt ümber piha vantsis Miikael paljajalu tagasi tuppa. Märjad jäljed puidul tähistamas tema teed. Varbaloigud viiekesi reas. Seejärel pöid. Kand kannul. Parem enne. Siis pahem. Kuni kuivasid. Ajutine inimene igaviku rajal.

Poiss silmitses end peeglist. Libistas käega üle rinna ja sileda kõhu. Sileda naha varju peitunud organite. Liigeste ja kõõluste. Kontide ja luude. Kuni lasi saunalinal kukkuda. Nibudel jahedusest kikki tõmbuda. Riistal kõvastuda. Reielihased pingul. Tuharad pringid. Vaatles ta end. Pea küljele kallutet.

3

Ootamatult. Rebestas eneseimetlust. Paiskas segadusse. Kasvatades iha veelgi. Tundmus justnagu oleks Miikael viibinud kellegi teise käte vahel. Kallima kaisus. Soojas süles. Esmasest ehmatusest üle saades, andis ta end erutuse meelevalda. Sulges silmad. Ootusärevalt.

Nüüd silitasid teda juba teise käed. Armilised, nagu tundis poisi pihu, kui puutus üht neist. Armuke seisis ta selja taga. Tema hingamine oli katkendlik. Hingeõhus ja huultel. Mis suudlesid ta kaela. Oli aimata leiva, juustu ja veini mekki. Habe kriipis kirge kasvatades ta turja. Miikaeli ihu vastas kuldpruun nahk. Millelt kerkis oliivõli hõngu. Armastatu voogavad juuksed. Eebenipuu karva. Langesid poisi rinnale. Seljale.

Teine laskus Miikaeli ette põlvili, ahmates kürva suhu. Kugistades seda. Lõpuni ja kaugemale veel. Mudides sedaaegu munandeid. Kivikõvasid. Lükates küüned kannikaisse. Sõrmed pärakusse. Armuke oleks justkui olnud kõikjal. Ülal ja all. Ees ja taga. Sest nooruki pea käis õndsusest ringi.

Poiss ei pannud vastu, kui armastaja ta kummargile kallutas. Tagapõsevahet süljega niisutas. Keelega uuristas. Kuni kõva kürva sisse lükkas. Miikael ei kohkunud. Tal oli rõõm end anda. Avada uuele. Mis hea. Puhas. Ilus.

Õndsus oli tema sees ja ümber. Kasvades hetk hetkelt. Nagu kallima surve tema sees. Ihuliikmeid üha enam pingestades. Nagu keerutamisel köis. Tõusev vererõhk. Hüppevalmis tiiger saagijahil. Janune, kes vett ahmides lämbumas.

Higi nõrgus nende kehadelt. Toas lendles muskuselõhnapilv. Hingamine kiirenes ühtses rütmis. Käed-jalad-kehad läbisegi segamini. Iha täitmas ilma. Pulss taevani. Südamelöögid üha kiirenemas kui pomm plahvatuse eel. Viimane hetk enne tormi pikem kui endised. Peatunud aeg. Ning siis... Plahvatus. Soe voolus ühest kehast teise. Hingeldav raugemine. Nagu pinnale kerkinud uppujal. Surmasuust pääsenul. Ohe. Ja lõtvunud lihased.

Miikael uinus mehe käte vahel. Kui ta virgus oli kõik kadunud. Tema armastaja. Tundmused kehas ja vaimus. Vaid aeg polnud justkui hetkegi liikunud. Kinkides poisile siiski igavikulise mälestuse. Selgusetuse. Kas see oli unes või ilmsi? Ja mis see oli? Ulm või tõsielu?

Vaimupilt ent jäi. Kaunina. Ent. Mida kauem ta sellele mõtles. Mõlgutas ja meenutas. Seda ärevamaks läks Miikaeli meel. Kahtlus puges hinge. Nagu uss uuristab õuna. Või kaevur maapinda. Salalikult, ilma selge plaani või sihita. Ja õun hakkas ussitama. Kärbus ja mädanes. Nõnda idanes ka tema hinges piin. Kui umbrohi värskel peenral. Südametunnistus virgus nagu kuri lohe. Kõrvetades oma süljetulega Miikaeli südant. Seestpoolt. Tahmates hinge. Jättes järele vingumürgise õhustiku.

Miikael ei söandanud toimunust kellelegi kõneleda. Abi paluda või otsida. Olles oma muremõtetega üksi. Hingevanglas. Et poiss aga usklikuna kasvatatud oli. Krahmas ta viimases hädas piibli järele. Ning sai oma kahtlustele kinnitust.

Sest kirjutatud on: Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus! (III Moosese raamat 18:22), ja veel: Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistagu surmaga, nende peal on veresüü! (III Moosese raamat 20:13).

Süükoorem rõhus teda raskelt. Nagu taevavõlv Atlase õlgu. Rist Jeesuse turja. Nõrutas verest välja. Ja poissi halvas paanika. Pitsitus rinnus. Pearinglus. Pärasool päästis kõhu lahti. Jälkustunne pani oksendama. Krambid krahmasid sisikonda. Väljapääsu otsides kaalus ta koguni vabasurma. Kui seegi poleks kristliku kõlbluse vastu läinud.

Nõnda vaakus ta päevi. Isegi nädalaid. Süü ja õndsuse vahel. Pea pilvedes, hing taevas, keha ekstaasis kui kallim külas käis. Süda saapasääres, hing põrguleekides, ihu valukrampides, kui ta üksi jäi. Mis oli see? Armastus või kirg? Iha või patt? Õnn ehk süü?

Kellega asja arutada? Armuke kadus alati enne, kui nad said mahti kõnelda. Ning ega Miikael julenud teda ärritada. Ent viimaks kasvas pitsutus rinnus nõnda suureks, et ta lausa pidi rääkima. Emale. Kellega ta alati lähedane oli olnud.

Alustada oli raske. Nagu köiest üles ronida. Või mööda siledat seina lae alla. – „Ma ei tea, mis minuga on. Kes või mis ma olen. Ent ma ei tunne, et teeksin midagi valesti. Ning samas tunnen ka,“ püüdis ta end vabandada, ent tundis kõik südamelt maha öeldes, kuis sisemine surve kadus. Pitsitus lõtvus. Nüüd tulgu mis tuleb!

Tõeline torm. Puhkes kui isa teada sai. Ema käest. Sajad hoopid langesid Miikaeli turjale. - „Saatana sigudik!“ karjuti. - Ema halas. Ja nuttis. Nurgas. – Isa vohmis kuni väsis. Peksmast. Ent mitte sajatamast. Sellest kuidas tema maine rikutud. Pereväärtused puruks pekstud. Koguduse silmis narriks tehtud. Häbimärk küljes.

Viimaks olid kõik väsinud. Hing ja ihu vermeis. Punased kraamid sisse pekstud. Haavad. Mis ei paista. Ent pakitsevad. Servist punetades. Mäda väljutades. Ent Miikael sai peagi reiale rohtu. Sest poisi toas ootas teda tema mehelik kallim. Kelle kaisus unele kiikuda.

Järgmisel hommikul ilmus isa võiduka näoga söögituppa. Tema käes oli paberilipakas. Nagu valge lipp. Lehvitas. Ta. Seda. Peakohal. Ent allaandmisest polnud juttugi. Pigem oli see võidumärk. Mida saatmas lai naeratus palgeil.

„Leidsin!“ teatas ta: „Psühhiaatri. Kes ravib väärastunud ihasid. Päästab patust. Hüpnoos. Hüpnoos! Hüpnoos!!!“ Ja lajatas valge lehe lauale. Nagu võidulotopileti. Süüst päästva asitõendi. Või nobeliväärilise teoreemi. Õhkas siis, istus, lõi risti ette ja kukkus hommikusööki sisse ahmima.

Miikaeli käest ei küsitud. Kui ta hulluarsti diivanile istutati. Iste oli siiski pehme. Ja tohter leebe häälega. Küsides raskeid küsimusi kergel toonil. Laulval. Mahedal. Põletades aknalaual viirukit. Mitte suitsu mokkade vahel. Jalg üle põlve. Huuled kohvitassi küljes kinni.

Hüpnoosi oli isa nõudnud. Ja seda pidi ta saama. Sest tema tasus ju arve. Kärutas ja käsutas. Haige kohale. Nõnda vupsaski pisike pendel peagi meeletohtri põuest pihku. Pihust Miikaeli silme ette võnkuma. Tikk-takk. Vinks-vonks. Kiiga-kaaga. Paremalt vasakule. Idast läände. Ajades silmad krõlli. Nägemise segi. Pea pahupidi. Uimailma.

Niipea kui Miikaeli vaim uinus. Virgus tema armukirg. Ning enam ei olnudki ta sohval. Vaid hoopis kallima käte vahel. Kirglikus kaisus. Ja miskit muud ei olnud nende ümber ega üle. Igavikus. Enne kui hingehaavade lappija. Poisi. Vänge vaevaga. Unemaailmast ilmsile äratas.

Nõndaviisis kulgesid poisi ja tohtri päevad kahe nädala jagu ühtesoodu. Igaüks niisama hall ja igav. Kuni hetkeni, mil maisel võnkuma pandi. Sest siis sai psühhiaater hinges sobrada. Justnagu varas aluspesus. Kuldkõrvarõngaid nillides. Või raamatulehtede vahel. Rahapeitu nuuskides. Miikael ent kohtus taas. Sellega, kes talle kõige armsam.

Viimaks pidi terepeut kaotust tunnistama. Kui järjekordse tasu kätte saanud. Patsiendi usaldust rikkudes. Nõudlikule isale. Kõik välja rääkides. – „Kohati näib mulle, et teie poja kallim on pelgalt ulm. Pettekujutelm. Seksuaalne fantaasia. Ehtne selline. Teisalt, on kirjeldused temast väga elavad. Justnagu oleks tegu päris inimesega. Hüpnoosiga pole siin miskit ravida. Sest Miikael ei kavatsegi oma armukesest loobuda. Küll aga. Soovitan ma. Teil. Oma maja aknad ja uksed. Üle vaadata. Valve alla seada. Sest äkki. On ta pedesõber siiski eht. Ja käib tal öösiti külas.“

Isa oli raevus. Et poja seksiseikluste eest pehmel diivanil maksma pidi. Et hüpnoos luhta läks. Et pendlimees posijaks osutus. Ja poeg pedeks. Kirudes kurja. Ja kogu arstisugu. Maapõhja. Ja põrgu pimedaimasse paika. Anudes Jumalat appi. Tõotades kiita toda kuni kooleb.

Tol õhtul otsiti maja iga sopp ja nurgatagune hoolikalt läbi. Vaadati kappide taha ja vaipade alla. Keerati kõik uksed lukku. Kolm korda. Aknad riivi. Miikaeli toa aken sai kinni naelutet. Tuba valvekaamera. Uks taba. Mille võti isa kaelas. Terve öö mehe hingamise rütmis üles-alla lainetas. Uppudes. Higisse. Hallidesse rinnakarvadesse. Magaja rahutute norsatuste rütmis.

Armuke ent hiilis ikkagi kotta. Salaja nagu varas. Märkamatult nagu tuuleõhk. Laudade vahelt. Lukuaugust. Nähtamatu nagu vaim. Ja sedaaegu kui kaamera näitas magavat Miikaeli, hullasid kaks tema toas pool ööd. Noormees ja tema salaarmuke. Ning nende salaarmastus. Omavahel. Kolmekesi.

Paari päeva pärast. Lohistas isa poja uue tohtri manu. Pool tundi. Masseeris. Moosis. Käis peale. Ja pressis vanem valgekitlimeest. Kuni pitsitas välja hunniku retsepte. Suguiha kustutamiseks. Vaimu murdmiseks. Mehelikkuse kasvatamiseks. Võidukas kui deemoni alistanud preester. Kes külitab langenute laipadel. Mis vaime välja ajades tapetud.

Kui Miikael järgmisel hommikul hommikusöögilauda saabus, seisis isa surmamõistetu tunnimehena sealsamas. Altkulmu haukapilguga relvastatud. Puhisedes justnagu ründevalmis kult. Ravimiannus oli alustaldrikule valmis seatud. Suur ümar tablett. Valge ja üksik. Kaks vähemat sinist. Kaheksakandilist. Ja roheline kapsel. Vaevuaimatava kirjaga. Põrnitsesid poissi kui saatana silmad. Nina. Ja suu. - Isakull nõksatas peaga: „Võta!“ Veeklaas kõrval kisendas: „Joo!“ – Miikael andis alla. Kugistas. Lonksas. Rüüpas. Neelas. Mürgid enda sisse. Eluväe surma kõhtu.

Järgneva päeva. Vaarus ta kui elus surnu. Kõndiv laip. Läbi päeva õhtusse. Justkui lumetuisus. Piimjas udus. Põrmutormis. Oleks elanud ilm ta ümber. Miikael vaatas oma käsi ja need olid kaugel. Jalad – toa teises otsas. Mõtteid polnudki. Peas. Vaid väljaspool aju. Tiirles ehk üks. Poolmõte. Ideepoeg. Kuidas pääseda sellest surmaunest? Vältida hinge koolemist elavas kehas?

Õnneks polnud abi tarvis. Kaugelt otsida. Sest selleks oli tema kallim. Saatanlik ingel. Või taevane tont. Ilmalik jumal. Ehk taevane sangar. Kes tõstis Miikaeli põrgust taevasse. Pühkis uneuima peast. Uhtus minema keemia kehast. Et iseennast asemele istutada. Sügavale armsama sisse.

Nõnda päevast päeva. Kasvas tablettide hulk. Kuid vähenes mõju. Nooruk kõndis endiselt ringi kui unenäos. Ent mitte askeetlikus. Vaid õndsas. Hedonistlikus. Mõnuledes. Mis kõik segadusse ajas. Eelkõige tohtrihärra. Ja raevu isa.

Ent. Kiusaja ei kavatsenudki niisama lihtsalt alla anda. Viha andis isasse pugenud kurivaimule jõudu. Ja otsusekindlust. Väge üha uusi ja värskeid kannatusi Miikaeli selga laduda. Kallale kihutada. Omaenese õigsuses raudkindel. Kivikõva.

Uutmoodi oli see. Põrandaalune nurgaarst. Sest too vastuvõtt meenutas enam piinakambrit. Põrguurgast. Mille keskel iste. Elektritooli sarnane. Ravi. Läks. Keskaegseks kätte. Miikael kinnitati. Rihmadega järje külge. Klemmid pandi külge. Rinnale. Kubemele. Isegi munandite peale. Elekter särises. Ja lõi sädemeid. Noormees värises. Hirmust.

Arstirüüsse riietatu asus pimedas toas seinale pilte kuvama. Seal oli armuelu ja ühteid. Mehi ja naisi. Kohati lapseohtu, vahel vanureid. – Miikael ei teinud välja. Masin surises. – Tõpratohter keeras vinti juurde. Pildid läksid puha pornoks. Kõik asendid võeti läbi. Kõik fetišid ka. – Ikka ei midagi. – Viimaks tulid filmilõigud. Kus ohiti ja puhiti. Justnagu jõusaalis. Lihakehad läbisegi. – Tulemusteta.

Mees masina taga. Pühkis higipisaraid. Laubalt. Kuna tema põrgupill ei reageerinud. Kontrollis klemme. Uuris juhtmeid. Vaatas voolu. Kõik oli olemas. Ent masinasse oleks justkui koll kolinud. Elekter nagu jõuetu olnud. Justnagu tema rohitsus.

Siiski võbises poiss hirmust. Peljates püksi pissida. Põis paisumas. Ohtlikult tuksudes. Õudusest voolasid higijoad mööda selga. Tilkusid. Laubalt kõhule. Valgusid silmisse. Pannes nood kipitama. Pisaraid pitsitama. Küüsi toolitugedesse suruma. Varbaid krõnksu tõmbama. Hingeldama. Ja siis hinge pidama.

Masinist tõmbas juhtme seinast. Päästis poisi vabaks. Miikael varises kokku. Põrandale. Külmale betoonile. Õnneks astus sealsamas ta armastatu talle appi. Kõneles temaga. Teadvuse sees. Seespool mõtteid. Lohutas. Pühkis murepilved minema.

Posija pidi kaotust tunnistama. – „Vabandust! Miskit on mäda. Masin peaks reageerima, kui patsient erutub. Kerge elektrilöögi andma. Ehk on tehniline viperus.... Kuigi pole välistatud, et poiss võib ka aseksuaalne olla. Vabandan veelkord...“

Isa ägises. Ja puhises. Ehk oli poeg tõepoolest oma „kallima“ välja mõtelnud? Või oli ta pede lihtsalt oma mõtteis? Igatahes ei kuhtunud ta kavatsus. Patumõtted pojast välja juurida. Omasooiharuse vinegi meelest pühkida. Ning juba reede õhtuks oli vanamees uue „ravi“ välja mõtelnud.

Miikael kamandati piduriidesse. Isagi oli tavalisest pidulikum. Seljas valge särk. Ülikond. Püksil viik. Pilgutas ta pojale silma. Krahmas käega õlgade ümbert kinni. Ja muheles. – „Lähme, teeme sinust mehe!“

Auto. Peatati. Villade rajoonis. Suure eramaja ees. Männimetsa sees. Kus palju sõidukeid reas. Uudistavade silme eest varjul. Punases kleidis. Mamsel. Avas ukse. Tervitas neid soojalt. Kui kauakadunud kaimukesi. Juhatas peotuppa. Kus baarilett. Sume valgus. Mahe muusika. Poolpaljad näitsikud üles rivistet.

Viipas käega. Mil pikad punased küüned. Hoolitsetud. Nagu varbadki. Ning poetas punaste huulte vahelt magusalt: „Vali!“ Miikael langetas silmad. Ta ei ihaldanud litsi. Ei meest ega naist. Vaid omaenda kallimat. Nõnda tegigi valiku isa. Poja eest. Ning tõukas ta hoora kannul tuppa. Sulges ukse. Õnnest ohates.

Värvitud naine. Napis. Hõbehelklevas seelikus. Kuldses topis. Istus voodile. Ja hargitas kursuvalt jalgu: „Tule!“ – Poiss seisis hirmunult kui haamri ja alasi vahel. Ees rüve pordik. Taga tiirane taat.

Ootamatult. Polnud ta enam ses toas. Vaid miskis valges ruumis. Koos oma armsaga. Rahus. Ja õnnelikus rahutuses. Valgus ja õnn helkimas nende ümber. Kiirtepärjad pea kohal. – Lõbunaine üritas teda igati võrgutada. Riietus lahti. Nii meelalt kui oskas. Libistas käega piki poisi põski. Kaela. Krabas kubemest. Puhus kuklakarvadesse. Miilas ja miilustas. Ent ei miskit. Poiss oli külm kui jää. Endassse sulgunud. Akontaktne.

Prostituut helistas. Maadamile. Emand kutsus turvad. Kolmemeetrised. Kandilised. Nagu tatraterad. Nürimeelsed kaksikud. Kes isa-poja majast välja viskasid. Kui kaks jahukotti. Valget tolmu täis. Lössis ja mossis. - Litsimaja pidaja hüüdis neile järele: „Kaduge siit! Ega meil pole siin mingi naljategemise ja lõbutsemise koht! Me teeme siin tööd, ja meil pole aega oodata, kunas poisist mees saab! Meil on iga minut arvel!“

Nördinult. Nina norus. Viis isa poja koju. Tuppa astudes. Ta ohkas. - „Nüüd ei aita enam muud, kui Jumalat paluda!“ - Ema poetas pisara. Moepärast. Isa kallas omale klaasikese. Kangemat.

 

Terve laupäeva vaanis pere kohal must masendus. Kui äiksepilv. Kust kõu kõmab. Välgud sähvivad. Ent mis piiskagi ei poeta. Nagu aia taga haukuv koer. Kes purema ei pääse. Või hoiatuslask. Politseipüstolist. Ärev ähvardus, ent ei enamat.

Pühapäev oli kirikupäev. Milles polnud miskit uut. Miikaeli jaoks. Ta oli pühakojas käinud sünnist saati. Veel ennegi seda. Siin oli ta ristitud. Pühavee anumast. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Pühapäevakoolitatud. Leeritatud. Ning kohal käinud igal pühapäeval. Igal missal. See oli tema pere tava. Rutiin. Usuargipäev. Mille sisule vähe tähelepanu pöörati.

Miskipärast oli täna teisiti. Miikael oli esmakordselt teadvusel. Meeled avatud. Justnagu oleks neid õhutatud. Pestud ja puhastatud. Silmad-kõrvad-nina-keel-nahk. Mõte vastuvõtlikum. Kõik näis värske vanas jumalakojas. Pidupäev argipäevas.

Ta tõepoolest kuulas jutlust. Mõtles jutlust. Jättis jutlust meelde. Tajus jutlust. Sest juttu oli armastusest. Ning preestri sõnad kõlasid nagu kaja tema hinges. Kõmisesid ja täitsid terve vaimu. Andes mõistmise, et temas pole pattu. Süüd.

Sest ütleb pühakiri: Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. (Johannese I kiri 4:8), ja veel: Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. (Johannese I kiri 4:16), ning: Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. (Johannese I kiri 4:19-20).

Taevad avanesid. Valguskiired lõhestasid pilvi. Kiriku lage. Atmosfääri. Luues imelise valgussõõri. Miikael viskus põlvili. Kiirtepilve sisse. Pilk ootusärevalt üles suunatud. Kus altari kohal ristilöödu kuju. Tundes oma kallima ära. Tema pingul lihased. Kuldpruuni naha. Millelt kerkis oliivõli hõngu. Veritsevate armidega käed. Jalad. Lauba ja selja. Habeme, mis oli lugematuid kordi ta selga kriipinud. Eebenipuu karva voogavad juuksed. Ning suu, kuhu poiss oli oma huuled surunud. Ja oma kürva andnud. Huuled, mille vahelt imbuval hingeõhul oli aimata leiva, juustu ja veini mekki.

Miikael püsis usus elu lõpuni. Ja sealt edasi igavesti. Sest oli ju tema koos kõige kallimaga. Talle. Ja tuhandeile. Laskmata hetkeksi lahti oma ainsa armastuse käest.

1


Illustratsioonide autor on Kärt Mikli

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0702)