Maarja

Meeldib, ei meeldi, meeldib … veebruar 2023

 

Tim Hornet „Rentsliroti õnn”

 

Vanades varemetes otsivad kaks narkarist palgasõdurit ja üks nooruke meedik väärtuslikku kraami, pistes rinda erinevate ohtudega.

Lugu on pisut arvutimängulik – palju märulit, kuid vähe sisu. Selles leidub küll mõni huvitav idee, kuid lõppkokkuvõttes jättis lugu mind külmaks, kuna ei suutnud mind panna kaasa elama ühelegi tegelasele. Vaid jutu algus annab mingi vihje tegevuskoha laiema tausta kohta, sõdades suurt hävingut tunda saanud maailmale, kuid just see küsimus on ainuke, mis suutis minus suuremat huvi äratada – mis oli maailmaga täpsemalt juhtunud?

Autor kasutab julgelt vandesõnu, mis üldiselt ei ole minu jaoks probleem, kuid mis kohati mõjutasid loo mõistetavust. Näiteks tekitas lause „Major Tom oli vaid tänu oma geneetilisele sitale, mis tõi kaasa tiivad ja kanajalad, suutnud kukkumist aeglustada.” minus tõsise küsimuse, kas Major Tomil olid tiivad ja kanajalad seetõttu, et tema enda soolestik tootis tema geneetikat mõjutavaid aineid, oli teda ravitud mõne teise liigi väljaheidetega, mis tõi kaasa omapärased lisajäsemed, või siis viitas autor asjaolule, et tema peategelase geneetika oli sünnist peale mingil moel kahjustatud.

Niisiis, kindlasti leidub sellele loole oma austajaskond, kuid kahjuks mina sinna hulka ei kuulu.

 

Markus Krist „Linnapea”

 

Uppuva Linna uus linnapea, sügeleva ninaga Ants, on ennastäis ja auahne mees, kes satub kokku vana tuttava Koleda Paksu Sarvedega Mehega, kes tundub arvavat, et tegelikult juhib linna tema.

Autori värvikat ja fantaasiarikast teksti on jätkuvalt hea lugeda ka siis, kuid jutus suurt midagi ei toimu. Loo algus tutvustab pisut pikemalt Uppuvat Linna ennast ning annab vihjeid linna eripärade taga peituvale suurele saladusele, mis loomulikult tekitas minus ootuse selle kohta midagi huvitavat teada saada. Kahjuks jäi saladuse olemus minu jaoks aga pisut segaseks. Võin ainult eeldada, et asi on seotud sarvilise külalisega, kes vastsele linnapeale tulevase nelja aasta kohta koostöölubaduse andis. On siis paks sarviline see, kelle jõu abil kogu linn püsti püsib? Loodan, et autor annab tulevastes juttudes sellele küsimusele pisut täpsemad vastused.

Minu jaoks oli seekordne Uppuva Linna lugu pisut tasakaalust väljas. Jutu esimene pool oli sisuliselt kirjeldus, päris tegevus algas alles loo keskelt ning lõppes enne, kui ma arugi sain. Kuigi ma hindan vihjeid Eesti rahvalugudele, ei olnud Ants tegelasena kuigi huvitav, temast põnevam tegelane oli hoopis puidust teener, kelle kohta oleksin tahtud pikemalt lugeda.

Kuigi ma järjekordselt nautisin autori kirjutamisstiili, ei kuulu „Linnapea” minu lemmikute hulka Uppuva Linna sarjast, sest minu jaoks jäi selles sisu väheks.

 

Artur Räpp „Kana tappis rebase”

 

Utoopilises maailmas küpseb kahel härrasel kaval plaan oma spetsiaalselt treenitud robotite abil maailm üle võtta. Tuleb aga välja, et kõik inimesed polegi nii sinisilmsed, kui nad arvasid, ning plaan pöördub nende endi vastu.

Autorile omaselt on lugu pisut hüplik ja saab kähku läbi, nii et mõned detailid jäävad uduseks. Siiski on see suhteliselt kergesti jälgitav ja arusaadav. Mulle meeldib idee maailmast, kust kurjus ja salakavalus on kadunud – see ongi tõeline ulme, mis inimloomust arvestades kunagi tõeks ei saa. Ometi, kuigi inimesed on oma kurjaks tegevast isekusest loobunud, ei tähenda see, et nad täitsa ullikesteks oleksid muutunud, sest nende ettenägelikkus ja tarkus on säilinud, nad on vaid otsustanud teha teisi valikuid. Ja eks see ole valik, mis kõigi meiegi ees igapäevaselt seisab – kas oleme kanad või rebased?

 

Sven Vahar „Viimane eestlane”

 

Unelmate rahu ja jõukuse riigi Eesti elu keerab pea peale Euroopa Liidu määrus, mis lubab kartulisalatit süüa vaid teatud pühadel. Sellest saab alguse eestlaste kui rahvuse kiire häving, kui läbi ajaloo rahvust püsivana hoidnud eestlaslik kangekaelsus muutub taparelvaks marurahvuslaste käes.

Lugu manas mulle silme ette kujutluspildi Vabariigi aastapäeval peolaua taga istuvast autorist, kes kartulisalatit mäludes mõtiskleb eesti rahvusliku köögi ja tähtpäevade tähistamise kommete üle, kuna sugulaste seltsis veedetud päev hakkab juba pikaks ja väsitavaks venima. Vastlapäeva paiku oleks lugu võinud tulla vastlakuklite keelustamisest, jõulude ajal piparkookide söömise piiramisest. Ja ega meie lemmikuid – kiluvõileibu keedumunaga – siis ära unustada ei tohi, süldist ja verivorstist rääkimata. Eks ta tõsi ole, toidukultuur on ju suur osa meie rahvuslikust identiteedist ning kui sellest midagi vägivaldselt ära võtta, võib maruks minna küll.

Teisalt kangastusid mulle silme ette äsjased Riigikogu valimised, mille eel oli ilmekalt näha, kuidas samasuguste vähem või rohkem tähtsate asjade tõttu eestlasi avalikult üksteise vastu üles ässitati, hoolimata sellest, et Vabariigi aastapäeva hommikul kõik nagu üks mees Toompeal härdalt iseseisvusmanifesti kuulanud olid.

Ma ei saa öelda, et jutt ise oleks minu meelest sõnade ja lausete kogumina olnud midagi erilist ja ilusat lugeda, kuid igal juhul pani see mind mõtlema ning selle eest suured plusspunktid.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0626)