Kahel järjestikul aastal on nüüd Berit Sootak rõõmustanud teismelisi fantaasiakirjanduse sõpru raamatuga. Umbes aasta eest ilmus “Viimane hingelind”, Beriti debüüt romaanimaastikul, tänavu veidi enne jõule siis jätkulugu “Ilmalinnu laul”. Kuigi pealkirjad ja ilmumisaastadki on erinevad, on tegemist lahutamatu komplektiga ning minu meelest suisa ühe romaaniga kahes köites.
Raamatu esimesest poolest, “Viimasest hingelinnust” kirjutasin ma põgusalt aasta alguses ka Reaktori veergudel, noorteulme aastaülevaates, kuid tuletan siin veidi meelde. Mirtel on esmapilgul tavaline teismeline gümnasist, kuid juba esimestel lehekülgedel antakse lugejale teada, et noore neiu vaimne tervis on juba aastaid professionaalide pilgu all olnud ning nüüd on olukord sedavõrd tõsine, et neiu saadetakse teise Eesti otsa internaatkooli. Kui Mirtel Veriorale kohale jõuab, avatakse tema ees aga sootuks teine pilt. Tema vaimsel tervisel pole nimelt midagi viga, kuid tal on võimed, üleloomulikud võimed. Sarnased, kuid eriilmelised võimed on ka tema kaasõppuritel ning kogu personalil. Selle sissejuhatuse järgi võiks aimata, et ees ootab õudussugemetega lugu, kuid tegelikult haaratakse lugeja sooja, kuigi pöörasesse seiklusesse, mis katkeb just siis, kui sõit on hoo sisse saanud. Lugu segab meeldivalt linnafantaasia tüüpelemendid eesti kultuuriloo ja mütoloogiaga, vaatab mõnuga silma meie rahvapärimustele ning Lõuna-Eesti mägistele metsadele.
Nüüd, aasta hiljem, viib Berit selle sõidu hoomatavasse vahepeatusesse. “Ilmalinnu laul” ei jää pöörasuselt ega seikluslikkuselt “Viimasele hingelinnule” millegi poolest alla, pigem edestab esimest osa, kuid rõõm on tõdeda, et noore autori keel ja jutustamine on muutunud terviklikumaks, tekst ühtlasemaks ja vähem hakkivaks. Isiklikult olin ma selle lihvituse pärast isegi veidi kurb, sest nii on välja lihvitud ka need vahvad filosofeerivad lõigud, mis esimesele tekstile värvi ja emotsiooni lisasid. “Ilmalinnu laulus” neid lugemise aeglustajaid enam ei leia. Küll aga leiab siit muheda krimiloo, mis tõepoolest ka raamatus lahendatud saab.
Esimese raamatu lõpus sattus Mirtel kangesti kitsukesse olukorda ning teise raamatu algus pühendub üsna pikalt selle kitsukuse kirjeldamisele, tunnetamisele ja läbi elamisele. Kui ma esimese raamatu puhul kartsin, et saan õudusloo, siis siin nüüd seda ka jagati. Minu maitse järgi ehk veidi liiga pikalt, kuid ilmselgelt ei ole ka mina raamatu esmane sihtgrupp ning noore ulmefänni heidutamiseks on ilmselgelt vaja midagi enamat. Aga õudus ei jäänud püsima, sellega ei sunnitud harjuma, vaid lisati muhedaid liine. Näiteks üks tore sõprus kaasõpilasega, kes peab end ületama selleks, et Mirtelit mitte ära tappa. Korduvalt. Esimeses osas sisse toodud autoritaarsemat tüüpi romantika kõrval mõjus Susi kui sõõm värsket õhku. Rohkem noorte fantaasiakirjandust lugenud inimene võib muidugi nina krimpsutada, et sarnane liin on veel seal ja seal ja seal. Jah, on küll! Võin ka ise mitmeid erinevaid lugusid loetleda, kuid need lood ei seganud lugemist, ei hakanud kummitama. Berit suutis oma romaanis leida selle värske nurga, mis varasema lugemuse mõnuga tagaplaanile lükkas.
Natuke kriitilisemalt tahaks öelda aga taustsüsteemi kohta. Koolilugude puhul, mida Beriti raamatud ka selgelt on, peaks sõpru või vähemalt neid kokkupuuteid, väikesi, kuid olulisi, olema palju enamatega ning mingis mõttes muutis kontaktide vähesus ja Mirteli isoleeritus raamatu minu jaoks ebausutavamaks. Selleks ei ole tegelikult palju vaja - koperdada koolisööklas kord mõnele väiksemale kogemata otsa, vaadata lumesajuse ilmaga hoovile ning näha neid lumesõda mängimas. Variante on palju ning iga selline väike fraasikatke aitaks ebausutavust vähendada. Muidugi võis tegemist olla autori teadliku valikuga, mis aitas loo hoogsamana hoida, sest hoogu siin jagus, ning ilmselt ei jää tegelaste vähesus noorele lugejale takistuseks. Samuti ei tulnud puudu hulljulgusest ega poolikute andmete pealt riskimisest. Needki on noorele nii omased ja õppimist võimaldavad kohad, kuid vanema inimese panevad pigem oigama - me teame juba omadest kogemustest, et heaga see lõppeda ei saa.
Ma olen siin nüüd paljuski võrrelnud esimest ja teist raamatut, pidamata üht paremaks teisest. Jah, neis on erinevusi nii keele kui žanri tasandil, kuid sellegi poolest moodustub neist selge ja ühene tervik. Kõigest! Välja arvatud jutustaja valik. Esimese raamatu jutustas Mirtel, teise aga Mirtel ja Kaur vaheldumisi. Kui aus olla, siis siin tekkis küll paralleel ühe teise noorteraamatute sarjaga. Kahjuks sellisega, mille olen kuulutanud pea kõige halvemaks sarjaks, mida lugenud olen. Loodetavasti ei astu Berit aga nendesse ämbritesse, mis maailmakirjanduses kolisemas on, ning minajutustusena alanud sari ei lõpe sellega, et kolmanda osa keskel Mirtel lihtsalt surma saab ning lugeja mõtisklema jätab, et kuidas, pagana pihta, ta neid lugusid siis jutustas, et neist raamatud sündisid.
Kui väikesed kõhklused aga kõrvale jätta, on tegemist mõnusa fantaasia-krimi-romantilise looga noortest ja noortele ning tean nii mõndagi teismelist, kes oleksid rõõmsad, kui sünnipäeva kingipakist vaataksid vastu Mirteli tegemisi kajastavad raamatud. Jah, nii palju suudan teismeline olla ka mina.
