Riley Sager: Enne pimedat koju (Home Before Dark; 2020). 448 lk

Inglise keelest tõlkinud Eve Laur

Rahva Raamatu kirjastus

Tallinn 2022

Moodsa õuduskirjanduse sünnivalude perioodil 18. sajandi lõpus, kui kogu Euroopa oli vallutanud gooti kirjanduse menulaine, ei peetud oluliseks, kas õudusromaani lõpus saavad toimunud sündmused ratsionaalse lahenduse või antakse kõigele üleloomulik seletus. Peaasi, et teose atmosfäär ja sündmused ise oleksid maksimaalselt õõvastavad. Gooti romaani suurima klassiku ja tuntuima esindaja Ann Radcliffe’i (1764–1823) romaanides anti lõpuks pea eranditult toimunule ratsionaalne lahendus. Just Radcliffe defineeris gooti romaani, nagu me seda täna kirjandusloos tunneme (tegevus Itaalias gootilikes lossides või varemetes, prohvetlikud unenäod, salapärased maa-alused keldrikäigud, röövlijõugud, süütute neitsite au röövida ihkavad moraalitud kurikaelad, vangikongid, luukered, salapärased käsikirjad ja selle kõige juures mingi kummaliselt ebausuvastane ja ratsionalismi vaimust kantud aura).

Jah, paljude teiste gooti romaani klassikute nagu Walpole, Beckford, Lewis või Maturin teostes eksisteerib üleloomulik element, aga just Radcliffe laseb meil terve 500–600-leheküljelise romaani kogeda õudusefekte, pidada toimunut üleloomulikuks ning seletab siis kõik näivalt üleloomuliku romaani lõpus igasugu insenertehniliste trikkide ja muude salakavalalt korraldatud nõksudega ära. Ometi on Ann Radcliffe ulmebaasis ISFDB kenasti sees, ilmselt ajaloolistel põhjustel. Aga Stalkeri-nimekirja enamikul tema romaanidest jäigalt võttes asja poleks. Kas neid tänapäeval üsna tüütu lugemiskogemuse pakkuvaid hiidpakse telliseid kunagi tõlkima hakatakse, on iseasi. Ja kas üldse peakski. Iga soovija saab neid ju suvalises raamatupoes ingliskeelse klassika riiulil mingi Oxford Classicsi või Wordsworth Editionsi väljaandes lehitseda.

Menukirjanik Riley Sageri neljas eesti keelde jõudnud bestseller «Enne pimedat koju» ongi põhimõtteliselt nagu Radcliffe täna. Nii et vabandan siinkohal kõigi ulmepuristide ees, et kõnelen ulmeajakirja veergudel raamatust, mis tegelikult ei ole ulme. Aga ometi õigustan enda jaoks selle arvustuse ja lugemissoovituse kirjutamist sellega, et 99% ulatuses see romaan ju on õudusromaan!

Romaani tagakaane-annotatsioon jätab teose saladuse ulmelise või ratsionaalse seletuse lahtiseks, mistap hakkasingi seda (Sageri muud loomingut tundmata) lugema selliste 50:50 lootustega, et ehk siiski... Kuigi aimates, et ilmselt antakse romaani kummitusmaja õudustele lõpuks siiski argine seletus. Noh, antigi, aga mitte see ei ole selle raamatu puhul põhiline.

Kaks konfliktset ja omavahel vaidlevat süžeeliini

Romaanis «Enne pimedat koju» areneb paralleelselt kaks üle peatüki vahetuvat eri ajastuil toimuvat jutustust. Tänapäevases liinis pöördub varastes kolmekümnedates edukas sisekujundaja Maggie Holt tagasi Uus-Inglismaal asuvasse viktoriaanlikku häärberisse nimega Baneberry Hall, mille tema vanemad veerand sajandit tagasi ostsid, kuid kust kolm nädalat hiljem ühel kohutaval ööl maja õudustest vapustatuna koos oma tollal 5-aastase tütrega põgenesid.

Majas kogetust kirjutas Maggie isa, tollal mitte kuigi edukas kirjamees, «Amityville’i õuduse» laadis tõsielu-raamatu, millest sai üleriigiline bestseller. Tänapäevaks on Maggie vanemad toona majas toimunu tõttu või siis just raamatu menust tekkinud pingete pärast lahku läinud ning sündmused käivitabki tema isa surma järel käik nende pere advokaadi juurde, kus selgub, et ta isa ei olnud toda maja, kuhu neist keegi pole kunagi naasnud, maha müünud, vaid see oli jäänud tema nimele ning oli nüüd pärandunud Maggie’le. Surivoodil oli isa samas võtnud tütrelt pühaliku tõotuse mitte kunagi sinna majja tagasi minna. Loomulikult naaseb Maggie sinna majja.

Ta ise ei mäleta 1990ndate keskel nonde kolme nädala jooksul toimunud sündmustest midagi, kuna oli siis vaid viiene. Samas on korduv isa raamatu lugemine loonud talle toona toimunust justkui omaette, poolkunstliku mälestustekihi. Aga ta muidugi teab, et see ei saa olla tõsi, kuna kummitusi pole tegelikult ju olemas. Tema isa kirjutatud «tõsielu-kogemus» aga just seda väitis, et sealt majast ajasid nad põgenema neid ahistama ja ohustama tulnud häärberi ühe endise omaniku perekonna vaimud 19. sajandist.

Nii et ta naaseb majja kasvõi selleks, et see kirjanduslik kunstmälestuste kihistus maha kraapida ja maja saladustes ise selgust luua. Et oma lapsepõlve, õiget lapsepõlve tagasi saada, eemaldada sellelt isa loodud tondijutu-kiht. Kuna ta sisekujundajana plaanib maja enne mahamüümist korda teha ja üles vuntsida, siis hakkab ta koos naabrimehest töömehega maja sisemuselt ka reaalseid, füüsilisi kihistusi maha kraapima. Ja eks selle käigus tuleb välja igasugu ebameeldivaid saladusi ja peidetud asju, mis oleksid vast pidanud tapeedi- ja krohvikihi alla peidetuks jäämagi.

Ära roni kummitavasse majja, kus on toimunud hulk enesetappe ja traagilisi õnnetusi!

Romaani üks liin ongi siis Maggie silme läbi olevikuvormis nähtud minajutustus tema naasmisest sinna majja, kus tõesti hakkavad uuesti toimuma sündmused, millele on raske ratsionaalset seletust anda, kuigi rõhutatult ratsionaalse maailmapildiga Maggie seda meeleheitlikult teha püüab. Teise liini moodustab tema isa 1995. aasta paiku kirjutatud tõsielu-bestseller nende pere jubedatest kogemustest tolles viktoriaanlikus tondilossis.

Ja need kaks liini arenevad tõesti paralleelselt, ses mõttes, et kui isa loos jõutakse mingi kindla saladusega portree avastamise ja uurimiseni, teeb täpselt sama ka 25 aastat hiljem Maggie. Kui avastatakse köögilae vahele peidetud saladus, juhtub midagi ootamatut köögilaega samal ajal ka teises narratiivi-liinis. Ja samal ajal on need kaks liini omavahel ägedas konfliktis, kus isa «tõsielu-romaan» ei püüagi toimuvat ratsionaliseerida, seletades kõike kummituste ja üleloomulike needustega, Maggie tänapäevane avastusretk aga püüab kõiki üleloomulikuna näivaid sündmusi loogiliselt lahti seletada ja leida neile meie maailmapildiga sobiv lahendus.

Loomulikult on maja minevik täis endiste omanike tumedaid saladusi, viktoriaanlikest ühiskondlikest ja peresuhetest tingitud minevikutragöödiaid, mõrvu, enesetappe jms. Loomulikult on majas salakäike, lühtreid, mis kogu aeg justkui iseenesest uuesti põlema süttivad, koridorides ja trepisaalides kuuleb hirmutekitavaid samme ja saatanlikke hääli, seinal ripub viktoriaanlik portreemaal, mis peidab pealispinna all tumedaid ja võikaid saladusi, töötoas on hulluksajav plaadimängija, mis igal ööl ühel ja samal kellaajal ühte ja sama vinüülplaati ühest ja samas kohast (laulu «Kuusteist, peagi saab seitseteist») mängima hakkab jne jne jne. Viieaastase Maggie toa riidekapist ilmuvad talle «külla» imaginaarsed sõbrad: Väike Tüdruk, Preili Penninägu ja Härra Vari. 25 aasta taguse Holtide pere majast põgenemisega on seotud ka ühe teismelise naabritüdruku kadumine samal ajal, kes pereisaga tolle abikaasa silme all võib-olla et flirtis jne.

Psühholoogiline põnevik või õudusthriller?

Just selliste siltidega on romaani varustatud Lääne raamatumaailmas. Ma ei oska öelda, kuivõrd psühholoogiline see romaan oma tegelaskujude ehitamiselt on, aga kindlasti paneb ta lugeja mõtlema huvitavate ja oluliste küsimuste üle, nagu näiteks, et kuivõrd tohib kirjanik kasutada oma töös, raha teenimiseks, oma kunsti loomiseks omaenda lähedaste isiklikke kogemusi ja traumasid ja milliseid uusi traumasid see ta lähedastele omakorda võib tekitada. Või et kuidas tekivad meie mälestused, mis toidavad meie minevikupilti. Kuidas raamatuist loetu ja reaalselt toimunu võib sügaval lapsepõlve mälukihtides seguneda ja trikke teha. Ning neid küsimusi on lahatud rahuldustpakkuva põhjalikkusega. Aga ega sellest suurt sügavamat ja tõsikirjanduslikuma ambitsiooniga psühholoogiat siit menuromaanist vast otsida ei maksa. Ja ega peagi.

Romaani peamised plussid on kirjanduslik-käsitöölised. Ilmselgelt on teose autoril Riley Sageril, kes on selle ja teiste kirjanikunimede all avaldanud alates aastast 2010 kokku kümmekond romaani, annet bestselleriks. Ja seda määral, mida eesti kirjanduses naljalt ei kohta. Räägin siis peamiselt kirjandusteose meisterlikust ülesehitamiskunstist, keeruka, kuid samas hoogsa ja põnevusega jälgitava süžee loomine, kus kõik obskuursed vihjed lõpuks oluliseks osutuvad ja raamatu viimastel lehekülgedel kokkusobituva puslepildi jaoks üliolulised on – noh, selline kunst ei ole lihtsalt kuigi eestlaslik ega meil üldse eriti harrastatud.

Aga just selline klassikaline bestselleri-meister paistab Sager olevat ja tema teised romaanid tunduvad olevat oma üldlaadilt üsna sarnased, käsitledes tihti teisi kuulsaid õudusteemasid (kadumised noortelaagris, sarimõrvar maantee- ja motelliloos jne) värskes uues kuues. Kirjaniku lause ei ole kuidagi hõrk ega gurmaanidele maitsepärane, kuid tema tekst on kiiresti haaratav ja tahad kogu aeg teada, mis edasi saab. Selles mõttes klassikaline ludlum ehk lennujaamaromaan, kuigi ma seda terminit ta negatiivse konnotatsiooni tõttu vihkan – minu meelest on klassikalise ludlumi valmistegemine üks väga suur kunst! Ja nagu ütlesin, mu meelest seda meil peaaegu et ei osata. Võibolla ei sobi sellise «leheküljepööraja» ja paranoiathrilleri kirjutamine aga lihtsalt eestlaste tuima ja aeglase meelelaadiga. Sest sellele žanrile omast kirge ja emotsionaalsust pole meil ka parimais kodumaiseis ajaviitetekstides eriti leida.

Riley Sageri suurim pluss on aga kindlasti ta atmosfääriloome oskus. See, kui märkamatult ja nappide vahenditega (ei mingeid lovecraftilikke kükloopseid lausemonstrumeid) suudab ta täiesti argise tekstiga luua tos vanas majas tõeliselt õõvastavaid stseene ja öiseid hirmumiljöö peatükke, nii et lugemise vahel öösel tualetis käik osutub üsna väljakutseid pakkuvaks rännakuks mööda pimedaid koridore, on püsti tõusmist ja aplodeerimist väärt. Ja see raamatu esimestest kuni viimaste lehekülgedeni kestev ehe õudusmiljöö on nii reaalne ja lugeja oma tajudega tunnetatav, et kirjaniku otsus seletada lõpuks kõik üleloomulik ratsionaalselt ära väärib andeksandmist. Ja eks see lahendus neile üleloomulikele ja seletamatutele sündmustele on ka 100% leidlik ja kiitust väärt.

Omas kunstiliselt vähenõudlikus, kuid tehniliselt meistriklassi eeldavas žanris pea veatu sooritus! Aga, jah, kahjuks mitte fantastika.

PS. Apple TV+ alates 2020. aastast jooksev telesari «Home Before Dark» ei ole selle looga kuidagi seotud!