Ulmestaar Karri Tiigisoo

Kes oled ning millega tegeled?

Ega ma ju täpselt ei teagi, kes või mis ma olen, aga igatahes üsna kohe peale sündimist pandi mulle nimi ja selle nimega saab ennast kenasti identifitseerida. Elanud-kasvanud olen Märjamaal. Ülikooliaastatel sai Tallinnas elatud ja 2003 aastal siirdusin Pärnusse, kus elan praegu. Kunstiakadeemiast sai kaasa võetud arhitekti diplom ning arhitekti tööga elatan ennast siiamaani. Töö on praegu rohkem planeerimise kui majadega seotud, aga võimaluse piires üritan selles vallas tervislikku tasakaalu säilitada. Praegu olen 45 aastane ja moodustan perekonna koos ühe naise ja lapsega.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Hetkel loen Dan Martelli raamatut Buy Back Your Time, mis kuulub vist pigem sinna eneseabi valdkonda. Enne seda sai loetud Täheaeg 22 Kalifaadi viirastused, mis oli väga tore lugemine. Aga tegelikult on see üks pagana keeruline küsimus, sest suur osa infost pärineb nüüd ju hoopis internetist, kus kõik meediumid ja žanrid on läbisegi. Halb tunnistada, aga Ukraina sõda on meile, kes me selles sõjas vahetult ei osale, peaaegu reaalajas lahti rulluv dünaamiline draama, millest ei puudu ka ulmekomponent. See jõuab meieni iga päev nii teksti, heli kui videona. Paraku on selle tõttu sotsiaalmeedia osa võib-olla natuke liiga kõrgele kerkinud.

Viimastest lugemistest meeldis mulle väga Mart Kivastiku Taevatrepp. Nii raamatu, kui ka filmina. Ka minu noorus on otsaga nõukogude ajas, mistõttu oli seal palju äratundmist ja toredaid detaile – kuni filmis Uu väikevenna numbritega pidžaamani, mida ma lasteaia eas ka endale ihkasin. Pluss muidugi muud dimensioonid, mida see lugu endas peidab. Seda soovitan kindlasti, kuigi see pole nö „puhas“ ulme.

Kuna mind on ikka huvitanud eksistentsiaalsed teemad, siis soovitaksin ka Peter Russelli raamatut Teadusest jumalani, mille ise eesti keelde tõlkisin. Raamatu autor annab suurepärase ülevaate meie materialistliku teaduspõhise maailmapildi kujunemisest põimides selle enda isikliku arenguga pakkudes üsna veenvalt vastust ka küsimusele, kuidas teadvus, mille kogejaks igapäevaselt oleme, meie maailmapilti võiks sobituda

Suur arvutimängu huviline ma enam ei ole, aga huvitaval kombel on noorusajast jäänud paar mängu, millel ma aeg-ajalt silma peal hoian ja võib-olla isegi millalgi mängin. Esimene Transport Tycoon Deluxe, mis on netist täiesti tasuta saadav. Teine nostalgiamäng on Emperor of The Fading Suns, mis on päris eepiline nii mängu sisu kui ka ajakulu mõttes ja mis on lõpuks tänapäevasele riistvarale sobivaks kohendatud.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Naelutab uudsus, draama, keskkond, sõnakasutus, huvitavad olukordade üleminekud. Ma pean ennast kirjanduslikus mõttes omnivooriks ja ulme ei ole mu valikutes alati esimesel kohal, aga kuna ma olen nüüd ka ise midagi kirjutanud, siis proovin vaadata just nö kirjanduslikke komponente ja kuidas kirjanik oskab lugejat nendega manipuleerida.

Eemale peletavaid asju on keeruline nimetada. Kui ma ulmet loen, siis teatud žanre eelistan, aga samas on ju ka nii et kui on hea kirjanik, siis on ka hea lugu sõltumata žanrist.

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka vaid kolmega vaid võib rohkem.

Üks mu absoluutne lemmikraamat oli tükk aega John Wyndham’i Trifiidide päev. Lugesin seda üsna noorena ja olin rõõmus, kui kunagi selle Mirabilia sarja eksemplari kuskilt antikvariaadist ka endale sain osta. Mulle tundub, et see maailma kokku kukkumise komponent on väga hästi edasi antud koos hävingu, lagunemise, piiratud ressurssidega hakkama saamise ja uuesti pihta hakkamise võluga.

Ray Bradbury poeetilisus on väga kütkestav. Kunagi sai loetud üht tema lühijuttude kogumikku ja loomulikult Marsi kroonikad.

Täitsa huvitav lugemine oli ka Liu Cixin’i Kolme keha probleem, mis on esimene raamat triloogiast. Ülejäänud kaks raamatut olid ka täitsa loetavad, aga esimene oli minu meelest kõige originaalsem. Seal siis üritab kolme tähe süsteemis elav tehnoloogiliselt arenenum tsivilisatsioon meie planeeti üle võtta ja mis vahenditega siis konflikt algab, enne kui nad oma kosmoselaevastikuga valgusaastate kauguselt ise kohale jõuavad.

Üks lemmikutest on hoopis filmimaailmas, mis on Alex Garlandi Ex Machina, kus siis tehisintellekt inimestele osavalt ära teeb ja „puurist“ välja murrab. Kõige lahedam on see protsess, mis üsna kiire kulminatsioonini viib.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Ma arvan, et tasapisi läbi muinasjuttude ja enda vanuse sugulase, kellega me maal olles mängisime, maailmasid ehitasime, pilte ja koomikseid joonistasime. Lemmik muinasjuturaamat oli Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsed jutud. Eriti just seal sisalduvate Günter Reindorffi piltide pärast. Kodus oli ka Kääbiku nõukogudeaegne väljaanne. See, et nii saab üldse kirjutada ja et selliseid lugusid üldse ära trükitakse, hämmastas mind tollal ajal väga. Aga eks oli ka teisi lahedaid raamatuid nagu Saladuslik saar, Robinson Crusoe, Röövlitütar Ronja jm. Lisaks tundub mulle, et ulme on kirjutama hakkamiseks vast kõige sobivam.

On sul lemmikloomi?

Meil on kodus kass Miia, kes on väga tore mitmevärviline tagasihoidlik kassike, aga natuke rohkem pean ma ennast siiski koerainimeseks :)

Õhtud eesti ulmega, september 2023:

8. septembril toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Berit Sootaki romaani “Hõberebane” esitlus. ("Hõberebane" lõpetab triloogia, mille alustas "Viimane hingelind" ja jätkas "Ilmalinnu laul"). Autoriga vestles Indrek Hargla.

Pildistas Laura Loolaid

Pealinna ulmikute kolmas reede Mauruses

Pildistas Riho Välk