“Ostsin meile talvekartulid ära. Sai juba keldrisse viidud,” teatas Joosep niipea, kui Liina kambrisse astus. Naine oli olnud mitu päeva üleaedse karjamaal abiks ja seega ei teadnud, mis kodus sündis.

“Juba? Suvi ju alles soe,” oli naine üllatunud. Siis tuli ta näole kaval muie. “Said hea kauba peale, jah? Kes sulle siis oma kartulid müüs?”

“Üleoja talu Peeter,” sõnas Joosep.

“Üleoja talu?” üllatus Liina. “Kas see polnud mitte sama koht, kus neil see suur õnnetus juhtus ja talust ei jäänud raasugi alles?”

“Sama neh,” mühatas Joosep. “Peeter rääkis, et talu olla ehitatud vana soo peale ning sel kevadel ärkas see uuesti ellu. Võttis, mis võtta andis. Ainus, mis Peetril veel hingel oli, oli persetäis kartuleid. Lubas need odavalt maha müüa ja linna õnne otsima minna. Mõtlesin küll, et mis ma tast veel ära ostan, aga hakkas Peetrist ka kahju. Mis ta ikka oma õnnetusehunniku otsas istub.”

“On´s ka hääd kartulid?” uuris naine.

“Pole häda miskit. Kenad pirakad ja sain ka vähese raha eest palju,” kiitis Joosep.

“Siis on hää. Saamegi endale külmal ajal külalisi lubada,” oli naine rahul.

Popsi talu oli väike, maad oli hädavaevu ning seegi kivine. Kevade algusest suve lõpuni võeti seepärast ette iga töö, mis natukenegi tasus, et talv üle elada.

Kivisel pinnal olid see-eest omad hääd pooled. Kelder oli neil suur, tugev ja jahe.

“Vaadates kui hea tehingu ma sain, peaks saama sulle ka uue kasuka,” täheldas Joosep mõtlikult.

“Ole nüüd, pole sel vanal häda midagi. Seon aga villast kere ümber ja -” alustas naine ja sai siis sõnasabast kinni. “Nii odavalt?”

Joosep noogutas. “Peetril oli müügiga kiire. Ütles, et talu pidavat haamri alla minema ja nüüd kui talu enam pole, on iga raha tarvis. Ütles, et ei teagi kas maksab tagasi või proovib linnas varjatult hinge sees hoida, sest kuhugi minna pole ja taskud muidu tühjad.”

“Või nii. Eks ühe õnnetus olla teise õnn,” vangutas naine pead.

Sinna see jutuajamine ka jäi, sest rääkimise eest raha ei maksta ning töö vajas tegemist. Suvi möödus kiirelt. Enne pakase tulekut parandati veel katus ning kaeti aken paksu tekiga, et külm sisse ei saaks.

Nõnda saabus talv Popsi majapidamisse ning jätkati töödega, mida sai teha toas.

Iga mõne aja tagant käis Liina keldris varusid ülevaatamas ja sorteerimas. Neil olid talveõunad, mis kippusid vahel mädanema. Siis tuli ruttu tegutseda, et pruun plekk kõrvalõuntele edasi ei läheks.

Ka hapukapsas vajas vahel vaatamist.

Juurikad olid kõige väiksem osa sellest tööst, kuigi seal oli oht et üks halb mugul või juurikas tegi kõik muu söödamatuks.

Lisaks olid vahel ka hiired ja vesirotid paha peal väljas - nad võisid teha nende varudega kiirelt puhta töö.

Liina oli just ühel sellistest kontrollkäikudest, kui tuli äkki uksele tagasi. “Joosep, sa pead seda nägema.”

“Mis juhtus?” oli mees ähmi täis. Naine oli surmtõsine.

“Sa pead nägema. Teisiti ei saa.”

Joosep võttis kuue peale ning läks naisega koos keldrisse. Naine juhatas ta kartulikasti juurde.

“Mida paganat?” pomises Joosep vaadates kasti. Kartuleid polnud peaaegu nähagi. Kogu kast oli täis valgeid kasve. See oli kui suur säbruline linnupesa.

“Idud, suured idud. Tulevad üsna kergelt ära, kuid neid on palju,” täheldas Liina.

“Kui me neid ära ei võta, pole kartul varsti enam söödav,” urises Joosep. “Ma lähen toon kindad. Siin läheb kaua.”

Järgnevad tunnid korjasid Joosep ja Liina kartulitelt idusid ära. Neid sai mitme pange jagu. Joosep viis need ööpimeduses välja ja mattis lume alla, kuna muud targemat nendega sel hetkel teha polnud.

Liina läks järgmisel päeval uuesti keldrisse, kuna muud tööd jäid kasvude pärast eelmisel päeval lõpetamata. “Joosep!” hüüdis ta valjult alla jõudes.

Mees viskas vammuse selga ja tormas alla. Ta polnud isegi veel keldri põrandani jõudnud, kui märkas probleemi. Terve kartulikast oli taaskord valgeid kasve täis. Seekord oli neid isegi rohkem. Piisavalt, et pressida raamikasti puit mitmest kohast katki.

“Kurat ja perse!” urises Joosep ja hakkas usinalt kasve eemaldama. Taaskord võttis see enamiku päevast.

Kui ta ära korjatud varsi välja viima läks, saabus järgmine üllatus: äravisatud varred olid ajanud enda otsad paksu lume seest välja.

Joosep sülitas vihaselt maha.

Ta lootis, et äkki läheb probleem ise ära. Seda aga ei juhtunud. Järgmiseks hommikuks oli juba peaaegu pool keldrit kartulikasve täis ja õue lumekate hakanud nihkuma.

“Mida me nüüd teeme?” ohkas Liina.

“Mida meil teha on?” uratas Joosep. “Viskame need raisad ära, enne kui sellest veel häda sünnib. Küll saame kuidagi hakkama.” Juba samal päeval korjas ta kõik talvekartulid koos vartega kokku, ajas need ree peale ja viis lähedale metsa alla.

Järgmisel päeval proovis ta sama teha ka vartega, mis ta varemalt oma aias lume alla peitis, kuid nende leidmiseks oli tarvis paksu lund kühveldada. Raisad oli läinud laiali kui orashein.

Kui päev õhtusse veeres, läks ta lõpuks vihase ja higisena tuppa, teadmata kas sai oma tööga hakkama või mitte. See kuramuse Peeter!

“Joosep,” sõnas Liina vaikselt. “Maja teeb imelikku häält.”

“Mis mõttes imelikku?” uuris Joosep, kui kuulis äkki seda ka ise.

See oli nagisemine, kui astunuks sa vana ja väeti trepi peale, ainult et oluliselt valjem ning see tuli igaltpoolt nende ümbert.

“Raisk on kui majavamm seinte vahele pugenud,” sajatas Joosep.

“Mida me teeme?”

“Sellest tõprast nii kergelt lahti ei saa. Enne kevadet pole meil midagi teha.”

Majavamm oli tõbras. Seda võttis vaid tuli, kui seegi.

*

“Popsi Joosep, sina või?” tegi Nurmesaare peremees suured silmad. “Ja müütad kartuleid? Sedap poleks ma küll oodanud.”

“Nii on. Tahad?”

“Saite oma kivimurrule lõpuks elu sisse?” naeris Nurmesaare peremees.

“Elu või asi,” sülitas Joosep maha. Ta oli kõhn, silmaalused tumedad, seljas räbalad.

“Talu läks tuleroaks. Ainus, mis meil on, on need kuramuse tuhvlid. Müüme odavalt ära ja alustame linnas uut elu.”

“Või nii?” läksid Nurmesaare peremehe silmad särama.

Siin lõhnas hea tehingu järele.