Ulme ja eetika kooslus on kahtlemata liiga suur teema, et kõik ühte artiklisse ära mahutada. Eetika mõiste ise on juba piisavalt lai, et sellest terveid raamatuid kirjutada. Samuti on ulme väga lai mõiste, nii et jätan välja õuduse ja imeulme ning püüan põgusalt vaadelda vaid teadusulme ja eetika omavahelisi suhteid.

Kuigi ajaloost on teada juhtumeid, kus ulmekirjanikud on justkui “ette näinud” tehnoloogilisi leiutisi, ei saa kindlasti üheselt väita, et teadlased oleks ulmekirjandusest idee üles noppinud ja ilma selleta ei oleks mõnda koledat leiutist loodud. Heaks näiteks on H.G. Wells, kes mainis tuumareaktsiooni 1913. aastal avaldatud romaanis “The World Set Free”. Väidetavalt oli Wellsi nägemus inspireerinud ungari-saksa-ameerika füüsikut Leo Szilardi, kes patenteeris kakskümmend aastat hiljem koos Enrico Fermiga tuumareaktori idee. Kaudselt viisid Szilardi teadustööd aatompommi loomiseni. On iga inimese isikliku vaatenurga küsimus, kas Wellsi tekstita oleks praeguseks maailmas 12 500 tuumalõhkepead.

Teine ulmekirjandusest pärit leiutis on seotud hoopis päris kindlasti seadme nimega ja võib-olla veidi ka ideega. Eelmise sajandi alguses lõi kirjanduslik ühendus Stratemeyeri Sündikaat tegelaskuju nimega Tom Swift, kes kasutas “elektrilist vintpüssi”, mida kirjeldati kui tõhusalt vastast elimineerivat, kuid mitte tapvat seadeldist. 1911. aastal ilmus teos “Tom Swift and His Electric Rifle”. 1970. aastal nimetas USA leiutaja Jack Cover, kes oli suur Tom Swifti lugude austaja, enda poolt loodud elektrišokirelva prototüübi TASERiks, kasutades eelnimetatud teose pealkirjast tuletatud akronüümi. Igal aastal hukkub taseri kasutamise tagajärjel umbes 500 inimest. Jällegi on maitse asi, kas süüdistada kõigis neis surmades ulmekirjandusest pärinevat ideed.

Tunduvalt suurem teema on loomulikult ulmekirjanduses käsitletavad eetilised probleemid. Esimesena kargab kohe pähe “hullu teadlase” narratiiv, kus geenius on oma leiutisest nii sisse võetud, et unustab üldinimlikud põhialused. Ja siis läheb kõik loomulikult nii valesti kui vaid minna saab. H.G Wells "Doktor Moreau’ saar", Mary Shelly “Frankenstein”, Stephen Kingi “Tulesüütaja”, Michael Crichtoni "Sauruste park", ulmekomöödia “Tagasi tulevikku”, kui nimetada vaid tuntumaid.

Hull teadlane, hull arst või hull professor on häbematult ambitsioonikas ja geniaalne. See on plahvatusohtlik kombinatsioon. Ta võib olla algupäraselt kuri geenius, aga ka heasüdamlik ullike, kellel asjad lihtsalt lähevad valesti. Tavaliselt on ta veidi kummaline, kohmakas ja eluvõõras. Kindlapeale ei suuda ta ära tunda lähikondsete vastuväiteid katsele mängida Jumalat või ignoreerib ta kõike, mis ei lase plaani lõpuni viia. Tihtipeale muutubki alguses muhe hull teadlane alles loo käigus negatiivseks tegelaseks. Ta ei suuda kinnisideest lahti lasta ja tallab eetilised argumendid jalge alla.

Samasse kategooriasse kuuluvad lood, kus leitakse mingisugune tundmatu (näiteks maaväline) objekt ja siis kasutakse seda ebaeetilistel kaalutlustel.

Väga tugevalt on eetikaga seotud düstoopilised tulevikufantaasiad. Enamuses on need totalitaarsete või autoritaarsete ühiskonnamudelite kõverpeeglid, millele on tavaliselt veel mitu vinti peale keeratud. Kodanikke kontrollitakse läbi propaganda (ajupesu), informatsiooni kättesaadavus on tsenseeritud, iseseisev mõtlemine piiratud, kummardatakse ideoloogiat või jumala seisuses juhti, totaalne jälgimine, hirm süsteemist lahkumise või välismaailma ees, dehumaniseerimine, individuaalsuse mahasurumine. Samas on loodud illusioon täiuslikust maailmast.

Düstoopia muutub veelgi rohkem ulmelisemaks, kui kontrolli teostatakse kasutades tehnoloogiat. Robotitel ja tehisintellektil ei ole tavaliselt üldse mingisuguseid eetilisi kaalutlusi. Kui Skynet alustab Terminaatoris sõda inimkonna vastu, soovib ta vaid domineerida. Loomulikult unustati talle empaatiakiip panna. Siiski loodi Skynet inimeste poolt ja seda tehti arvatavasti heas usus, et nii kaitstakse ennast.

Düstoopiad on valdavalt siiski hoiatusromaanid, mis maalivad jubedaid pilte maailmast, kus õigel ajal eetilistele väärtustele tähelepanu ei pööratud.

On siiski üks teadusulme ja eetika vaheline seos, mis mõjutab meie kõigi igapäevaelu. Kõige laiemalt võiks seda nimetada “vandenõuteooriate sünniks”.

Hea vandenõuteooria on fakte eitav abstraktne “teadmine” salajaste rühmituste olemasolust, mis manipuleerivad osavalt maailma muutvate sündmustega. Vandenõuteooriate väljamõtlejad loovad mängleva kergusega narratiive, mis “aitavad näha” juhuslikke sündmusi ühe ulatusliku ja ettekavatsetud süsteemi osana.

Siin tulebki mängu teadusulme, kust on hea inspiratsiooni ammutada.

6. jaanuaril 2021. Washingtonis toimunud Kapitooliumi sissetung oli osaliselt inspireeritud 1978. aasta romaanist The Turner Diaries (autor William Luther Pierce), mis kirjeldab apokalüptilist valgete ülestõusu. See valitsusvastane romaan mõjutas ka Timothy McVeigh'd, kes lasi 1995. aastal õhku Oklahoma Citys föderaalhoone, tappes 168 inimest.

Kes ei oleks midagi kuulnud filmist Matrix? Maailma rikkaim mees Elon Musk, juhuslikult ühe suurima sotsiaalmeediaplatvormi uus omanik, teatab, et “tõenäosus, et me EI ela Matrixi filmi laadses arvutisimulatsioonis, on üks miljardile”.

Vandenõudest rääkivad raamatud, filmid ja seriaalid on väga hästi tehtud ja mõjuvad tõelisusena. Piisab, kui nimetada näitena Andromedat, DaVinci koodi või X-faile. Ütleb ju X-failide üks juhtlauseidki, et ära usalda kedagi (trust no one). Miljonid inimesed arenevad popkultuuri keskel, kus kõige põnevamad lood jutustatakse neile loogikareegleid eirates, kõigis ja kõiges kaheldes. Pisut hiljem tekivad koordineeritud inimgrupid, kes arvavad tõsimeeli, et Covidi aegne isolatsioon tekitati lindudel (mis on tegelikult luuredroonid) patareide vahetamiseks. Viimane vandenõuteooria on siiski iroonia.

Kokkuvõtteks võiks nentida, et kuigi ulmest pärit ideid on kasutatud ebaeetiliselt, ei ole see kindlasti ulme “süü”. Samas teeb ulme ise eetilisel tasandil tubli tööd, tõstatades ja arutledes moraalsete küsimuste üle.

PS. Tegemist on minu isikliku arvamusega. Võib olla oli ikkagi vaja lindudel patareid ära vahetada.



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0596)