Antoloogiatest (ja ka jutukogudest) kirjutamisel on alati küsimuseks – milline kahest põhitaktikast valida. Kas käia kõik jutud ükshaaval läbi, neid hinnata ja omavahel võrrelda või siis kirjutada üldisemalt ja püüda vaadata tervikut? Tunnistan ausalt: ma olen pigem teise suuna austaja ja nii ma ka alljärgnevalt ilmselt kõiki jutte üle ei käi ning mingit raamatusisest edetabelit ei koosta.

Teine arvustajalik teede hargnemine tekib seal, kus hakkad mõtlema, kas antoloogia on teemaantoloogia, kas sel on vähemalt mingigi siduv moment, või on tegu lihtsalt n-ö kirju kera tüüpi jutuvalikuga. Selgitan pisut seda kirju kera asja. Noh, et ilmselt on igal antoloogiate koostajal mingi ports lemmiktekste, meeldejäävaid tekste või selliseid, mis mingil põhjusel varasematest antoloogiatest on välja jäänud. Aga avaldada neid tahaks! Ja siis tulebki kokku panna antoloogia, mil mingit läbivat selgroogu pole, lihtsalt head ja/või olulised tekstid, mille kogumit võikski nimetada kirjuks keraks.

Ma ei tea, kas antoloogia „Ohver“ koostajal Arvi Nikkarevil olid sellised või teistsugused ajendid, kui ta seda köidet kokku pani. Samas, võib midagi sinnakanti oletada küll. Arvi Nikkarev on kirjastuse Skarabeus kodulehel alati avanud oma valikute telgitaguseid, olnud ajuti suisa avameelne ning seetõttu me teame, et David Weberi lühiromaan „Imeilus sõprus“ oli algselt plaanitud antoloogiasse „Shanidar“, aga jäi eelkõige mahu tõttu kõrvale. Ka teame, et antoloogiasse „Nekromanteion“ oli plaanitud neli jaapani ulmejuttu, sinna nad ei jõudnud ning pikkade läbirääkimiste tulemusena jäi neljast alles vaid Sakyō Komatsu jutt „Bikuni surm“. Mulle justkui meenuks, et kunagi on Skarabeuse antoloogiate kontekstis olnud ka juttu Jeffrey Thomasest ja ta Punktownist, aga selles ma päris kindel siiski pole. Kui lisada veel ka William Tenni jutustuse „Karistus avansiks“ tõlke taastrükk – asi, mida Skarabeus varem pole teinud –, siis näib kõik see juba päris ehe kirju kera tüüpi antoloogia.

Kirju kera laadis antoloogia koostamine on üheltpoolt lihtne, aga samas siiski keeruline. Näiteks teemaantoloogia puhul on koostamine kordades lihtsam – valid kriitika ja/või oma lugemuse pealt mingit teemat käsitlevad tekstid kokku ja siis on ainus mure, et saaks tõlkeõigused kah kätte. Ja see võib juba ületamatuks raskuseks saada. Või saad suure osa tekstide õigusi, aga paari olulise teksti ilmumine jääb õiguste mittesaamise taha ning siis tuleb lisada lahjemat täitematerjali ja lugeja saab antoloogia, mil on mingi temaatiline selgroog, kuid kus on ka antud temaatikaga vähehaakuvaid või üldse mitte haakuvaid tekste. Nagu öeldud: kirju kera tüüpi antoloogia koostamine on mõneti lihtne – kogud kokku portsu tugevaid tekste ja hangid õigused ning kui kõiki õigusi ei saa, siis võtad ette varunimekirja, valid sealt lisa ja hangid õigused. Lihtne!? Jah, aga need tekstid tuleb veel ka raamatuks reastada, omavahel haakuma panna jne. Saab panna kronoloogilisse järjekorda, saab kuidagi väiksemateks ühikuteks grupeerida või siis kuidagi meeleolu või teema järgi reastada. Ja otse loomulikult saab kõike siduda ja siluda saatetekstidega.

Antoloogia „Ohver“ lood on reastatud kronoloogiliselt, kus kõige vanem tekst on aastast 1956 ja viimased kaks aastast 2020. Peaaegu 55. aasta pikkune ajavahemik, kus kõige mahukama osa moodustavad tekstid aastaist 1998–2002 ehk pikk lühiromaan ja kolm üsna pikka juttu. Selline pikk ajavahemik tekitab üsna mitmekesise, suisa kirju pildi. Kirjusust lisavad ka erinevad žanri(segu)d ja erinevate rahvaste autorid. Samas, mainitud kirjusus sunnib ka lugejat pingutama või siis lugude vahel pause pidama. Noh, et David Weber on pärast Sakyō Komatsut päris puine lugemine ning pärast Weberi tundelist lühiromaani on sattumine Jeffrey Thomase New Weird vaimus Punktowni ikka enam kui valus kontrast.

Kuid eks antoloogiate ehk peamine väärtus olegi võimalus saada ühe köitega kätte hulk eriilmelisi tekste/autoreid, saada ühest raamatust suurem ja värvikam elamus kui ükski romaan eales suudaks pakkuda. Eks osaliselt ripub see kõik ära ka konkreetse lugeja veregrupist – kas lugeja tahab oma silmaringi avardada või tahab ta hoopis turvalist, suisa kontrollitud meelelahutust.

Antoloogia „Ohver“ pakub palju, aga lugemiseks oleks arukas aega varuda, sest seda raamatut kiirelt ei neela. Minul läks poolteist nädalat. Tegelikult küll kauem, sest ma olin raamatu suhtes vahepeal teispool merd. Samas, see oli ilus ja hariv poolteist nädalat. William Tenni küüniline ja kergelt lõõpiv eelkuritegevuse utoopia, Sakyō Komatsu vägagi jaapanipärane fantaasialugu, David Weberi pisarakiskujalik lühiromaan puukassist, Jeffrey Thomase karm ja ajuti jäle Punktown, Ukraina abielupaari eetilis-emotsionaalne tekst ning lõppu veel kaks päris kummalist soome lugu. Siin on, mida lugeda ja nautida. Jah, mõni tekst annab end raskemini kätte, mõni vajab ilmselt veel settimist, mõni tahaks ehk ülelugemist ja mõni vist ei saa mulle kunagi päris omaseks.

Kordan veelkord: tegu on kireva antoloogiaga, mis pakub meile tekste enam kui poole sajandi pikkusest ajavahemikust. Kuulsad ja mitte nii kuulsad nimed neljast riigist. Üldiselt SF, aga viskab sisse ka õudust ja fantaasialugusid. Lisaks veel põhjalikud ja huvitavat infot jagavad autoritutvustused.

Tüüpiliselt hea ja tugev valik kirjastuselt Skarabeus.

Ohver

Ulmeantoloogia

Koostanud Arvi Nikkarev

Skarabeus

2023

328 lk