Autori kommentaar

Pärast Kooljaid sattusin hoogu ning kirjutasin tegelikult järje ka, aga ma pole seda avaldanud. See jätkab tegevusi samas kandis, kus esimene osa, kuid mõttes oli ka tegevuse jätkumine Tallinnas, kuhu politsei oli suutnud enamuse head veini maha müüa ning sealsed parmud joovad seda kahtlemata hea meelega. Aga olgu lugejate rõõmuks see versioon Kooljatest lugemiseks üles riputatud ja nagu ikka tegelaskujud on päriselt sealt kandist pärit ning nii mõnigi seik on ka reaalselt juhtunud - kuis siis muidu:)

Head lugemist!

Kooljate esimene osa on leitav siit: https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt:-kooljad

 

Jõudnud poeni, märkasid poisid esimesena närveldavat poemüüjat, kes tuletõrjesse helistas ning Kolja maja põlengust teatas.

"Poisid, te teate, kuidas see maja põlema läks?"

"Ei oska öelda," vastas Raivo.

"Siin oleks nagu keegi maha ka löödud...terve tee on verd täis ja rõve raipelehk on üleval," kogeles müüja paanitsedes.

"No ju siin on raipetehase autol koorem laiali läinud," jätkas Raivo hämamist, sest omavahel oli kokku lepitud, et zombidest ei räägi, keegi nagunii ei usuks. Kuna laibad visati koos relvadega Kolka majja – jääb mulje, nagu oleks suuremat sorti arveteklaarimine toimunud, milles kõik osapooled on oma lõpu leidnud. "Küll see tuletõrje tuleb, anna meile parem külma õlut, oleme paar tundi juba kuiva kõriga kõmpinud," viis Raivo teema kõrvale ning ausalt öeldes oli kõva janu ka juba.

"No hea küll...pood on avatud, ega ma ämbriga ka sinna kustutama lähe," ohkas müüja ning liikus leti taha.

Poisid ostsid kumbki kaks Alexandri kuuspakki ning istusid poe otsa neid lahendama. Oli näha, kuidas ümberkaudsed elanikud olid tulnud tulekahju kaema ning kuidas Tarmo ja Tom kergelt lömmis kiirabibussiga mööda sõitsid. Vana autoärikana oli Tarmol töökoda plekitöödeks olemas.

"Täitsa saieball Kaur...mingid kooljad, uskumatu...olen alati lootnud vaime ja UFOsid näha, aga kooljad," kummutas Raivo terve pindi põhjani.

"Mõtlen ka ja kurat – pääsesime eluga! Ei tea, kas neid on veel kuskil, kas need värdid päeval liiguvad?“ arutles Kaur kaasa.

„Fantaasiakirjanduse põhjal peaksid liikuma, seega neid enam pole...ma loodan!" Raivo avas järgmise õlle.

"Igal juhul magan täna kirves kaisus, kui üldse uinun," silitas Kaur kirvest, mille vars kotist paistis ning läitis suitsu. "Hea meelega võtaks ka selle Kertu kaissu."

"Kui keppi teete, siis selle päeva värvin küll kalendris punaseks," ühmas Raivo naljaga pooleks ja jätkas. “Kertu naljalt kätte ei anna, pidavat pipar olema.“

„Just sellised neiud mulle meeldivadki, kes vähe kombekamad on.“ Kaur oli juba kerges armuuimas.

Sõbrad olid hea pool tundi istunud, ümberringi säras soe hommikupäike ning käis üldine sebimine Kolka maja ümber.

"Aga kõmbime koju!?" tegi Raivo ettepaneku.

"Hää küll!" vastas Kaur ning hakati liikuma.

Poe ees komberdas pohmas Aava mutt ja räuskas poisse nähes: "Poisid, andke õlut, mul on jube janu...kurat vein on otsas, pea lõhub!"

"Sa odekat ei joogi vä?" päris Raivo pilkavalt.

"Mis sa seletad, poisinolk, Kolka viisaka härrana andis mulle veini. Ataman käis veel joogil järel, kuid siis see tõhk läks lauta mingit luuda keppima, ei kannatanud minu seltsis juua...kurat mul vitt sügeleb ja see Ataman jättis mu kuivale," lõugas Aavakas edasi. Poisid olid sedamaid vait...

"Sa jõid Kolja veini?" küsis Raivo ootusärevalt.

"No kes seda ei joond, isegi mendid, kui selle ära viisid," jätkas Aavakas ning nõudis uuesti õlut.

"Nää, võta." Kaur ulatas talle pooliku purgi.

"Sa jõid veini ja sinuga on kõik korras?" uuris Raivo.

"No mis mul siis viga peab olema, ainult pea lõhub, jalge vahelt sügeleb...annate äkki keppi ka?" läks muti nägu muhedaks.

"Ah mine metsa...kes veel veini jõid?" päris Raivo edasi.

"Ma räägin, et kes seda ei joonud...kurat, ma lähen Juku juurde, kui keppi ka ei anta," tuikus Aavakas edasi minna.

"Huvitav, kas see siis naistele ei mõju?" oli Raivo täielikus segaduses.

"Lähme räägime Tarmole!"

"Lähme jaa Kaur, kõmbime töökotta, jääb nagunii tee peale!" ütles Raivo ning hakati mööda Simuna maanteed Avispea suunas astuma.

"Asi on ikka päris segane...oleks võinud lonksu veini alles jätta ja ise Aavakale sisse joota, siis oleks kohe näha olnud," mõtles Raivo.

"Ma loodan, et nende lõustadega on finiito...pealegi pole me ju ühtegi naiskooljat näinud, ju siis tõesti neile ei mõju," oli Kaur positiivne ning avas uue õlle. "See Kertu on abielumaterjal," muheles Kaur.

"Panid talle käe püksi seal tagaistmel?"

"Ei, ma nuusutasin ta juukseid."

"Arvata oli, Kaurik...näe, töökoda juba paistab," osutas Raivo pärast viiemindist kõndi.

"Teeb ühe tobi enne kaalumaja ees?!" osutas Kaur töökoja ees asuvale kaalumajale.

"Minugi poolest," arvas Raivo, kes ise suitsu ei teinud, kuid talle meeldis vaadata, kuidas teised teevad. Kaur tõmbas kaalumaja ees tobi ning Raivo kimas õlut. Nalja pärast katsuti ka kaalumaja ust.

"Uks on lahti...viljavõtuni on veel hulk aega, võib-olla on vargad sees," piilus Raivo ukse vahelt sisse.

"Aa pärast on kooljad." Kaur rebis kirve välja. Ukse vahelt sisse kiigates võis aga selgelt kuulda keppimise hääli. "Ma tunnen vitu lõhna," nuusutas Kaur õhku nagu jahikoer. Noormehed hiilisid lähemale ning kiikasid järgmisest uksest sisse. Vana peaagronoomi laua peal nikkus karjak Kokk uut lüpsjat. Kokk oli laudanaiste seas tuntud türa, kuna oli alati korralikus füüsilises vormis ning mingi x-faktoriga neid naisi ümber sõrme keeras. Noormehed tundsid, kuidas veri ka nende riistadesse valgus...paistis ju uus lüpsja üsna kenake olevat. Tal olid õlgadeni blondid juuksed, laiad puusad ning roosad rinnanibud. Poisid hiilisid vaikselt õue tagasi ning hakkasid töökotta liikuma.

"Kokk on vist kõik lüpsjad läbi tõmmanud," ütles Raivo.

"See on Kristo isa vä?" küsis Kaur.

"Jep, nii ta on. Kristo ise ka kõva naistemees."

Töökojas olid vaid Tarmo ja jahimees Tom. Viimane töötaski autoremondilukksepana ning töös olev kiirabibuss nägi juba üsna kobe välja – mõlgid olid enam-vähem sirgeks taotud. Tarmol ja Tomil oli juttu kuuldes meel rahulikum.

"Vast on nüüd see hullus läbi," sõnas Tarmo kerge südamega.

"Kuidas Kertul on?" päris Kaur.

"Sa mine talle külla, ikka päris hirmul oli, kui koju sõitis,“ soovitas Tarmo.

"Käime minu pool ära ja siis ratastega lähme," vastas Raivo ning sätiti sammud Avispeale.

"Nää, lüpsja lidub lauda poole," märkas Kaur.

"Läheb jah, vaatame kaalumajja, Kokk on vist ka jalga lasknud. Ma kontrollin, kas uks jäi lukku, see kuulub ikkagi mu onule," tundis Raivo kergelt peremehetunnet. Poisid katsusid ust, kuid see oli ikka lahti. Vaikselt hiiliti lähemale kohale, kus just käis kõva kepp ja kiigati sisse. Kokk vedeles jalad laiali laual, kange nagu saapatald, riistki paistis veel kõva olevat. "Vend sai vist elu kaifi," sosistas Kaur.

"Tüüp pole nii head naist varem saanud," arvas Raivo. Kuid Kokk ei liigutanud ennast sentimeetritki...poisid astusid kähku ligi ning katsusid pulssi.

"Perse! Kokk on surnud!" oli Raivo näost valge. Kaur rabas kirve järele, sest liiga palju laipu olid tahtnud teda ära tappa.

"Anna kirves, ma valvan siin, sa kutsu Tarmo ja Tom!" andis Raivo kiire käsu. Kaur liduski minema ning oli mõne minuti pärast abiväega tagasi. Neid ootas ees õõvastav vaatepilt...kirves oli löödud läbi Koka pea lauda kinni, verd ning ajutükke oli terve tuba täis, üksik silmamuna jõllitas tulijaid aknalaual.

"Kooljas....kooljas tuli mulle kallale...see kurat rabas mul munadest," ähkis Raivo ning sikutas kirve Koka peast välja.

"Miks see Kokk paljas on?" päris Tarmo.

"Nägime, kui keppis siin seda uut lüpsjat, enne kui töökotta tulime. Kui ära läksime, siis eit lidus lauda poole," rääkis Raivo.

"See oli järelikult Viive...jaa jaa, Viive. Otsime ta üles, võib-olla teab midagi....sest veinipudelit siin näha pole....pärast vedeleb laudas ning kõik karjakud joovad seda!" sõnas Tarmo.

Mehed lähenesid laudale – see oli tühi, kuna loomad pikutasid karjamaal ning lüpsiaeg polnud veel käes. Lüpsjad on vabal ajal tavaliselt brigadiriruumis ja joovad kohvi või on päris koju läinud. Nii hüpati brigadiriruumi sisse, seal pikutaski lüpsja Viive ning traktorist Aare, kes naisel varbaid mudis.

See eit on ehtne lits, mõtles Raivo ja küsis: "Tervist, millal viimati Kokka nägite?"

"Ma pole Kokka täna näinudki, olen Aare seltsis olnud. Eksole, Aare?" volksutas veetlev lüpsja ripsmeid.

"Me oleme jaa hommikust saati koos toimetanud, mis sest Kokast?" päris Aare.

"Aga ometi sa just keppisid temaga kaalumajas," suskas Raivo Viivele.

"No mis see teie asi on, keda ma kepin?" jäi naine rahulikuks.

"Tule me näitame, mis tast sai," tegi Tarmo ettepaneku ja jätkas "kus vein on?"

"Mis vein?" päris Viive.

"See, mida te Kokaga jõite?" nõudis Tarmo.

"Kokk ei saa ju juua, tal on ampull sees," vastas Aare.

"Mine perse, lits, sa hakka parem rääkima, mida sa temaga tegid?" ägestus Raivo.

"Mis ma siis ikka nii väga tegin....surnuks keppisin!" kiljatas Viive. Oli näha, kuidas naise silmavalged hetkega veripunaseks muutusid ning nibud ähvardavalt kikki läksid. Ta lausus paar järsku salmi või mingit kummalist loitsu ning mehed tundsid, kuidas kaelast hakkas korraga pigistama ja higi rõvedal kombel jooksma...kõik olid otsekui võimetud. "Nüüd kepite mind ja saate minu surematuteks orjadeks," lausus Viive kõledal häälel ning irvitas kavalat ja kiuslikku naeru. Kauni lüpsja nägu peegeldas viha ja kättemaksuiha. "Ma ei andu enam ühelegi mehele vastu enda tahtmist, vaid kõik mehed anduvad mulle...kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt," sõnas Viive ning valis Aare oma esimeseks ohvriks. Raivo ja teised vaatasid võimetuna pealt, kuidas Aare nõida keppis ning pärast orgasmi liikumatult sohvale lamama jäi. "Õige pea saab temast kooljas ning siis on teie kord, Aare hoolitseb selle eest. Kohtume südaööl Rannamäe metsas, mu tulevased orjad." Nõid irvitas ning lahkus ruumist. Toasviibijad vaatasid abipaluvalt üksteisele otsa, kuid liigutada oli võimatu. Loetud minutite möödudes võis märgata Aarel laiba tundemärke.

"Saaks ma vaid seda kirvest liigutada," pigistas Kaur mõttes kirvevart. Kooljas ajas end istukile ja lausus: "Ajame nüüd püksid maha sõbrad, kas te siis ei kuulnud, mida emand ütles...ah jaa, te ei saa ju liigutada," irvitas Aare ning limpsis oma kollaseid hambaid. Kooljas nägi üsna inimese moodi välja, kuid kaame nägu ja tuim kõne olid ebainimlikult õudsed. Oli ilmselge, et peletis soovib oma vanad tuttavad endasuguseks muuta. "Tarmo, nüüd ajame su käpuli ja varsti allud ka sina emandale," valmistus Aare Tarmole taha keerama ning väänas ta asendisse. Kaur tundis aga, et ta saab ennast natukene liigutada – nõia maagiline haare tundus nõrgenevat. Kaur võttis kokku viimse jõu ja lõi kirvega Aarel labajala küljest. Kooljas kukkus käpuli, kuid oli hetke pärast ühel jalal ning valmistus Kaurile kallale kargama. Peletis aga libastus enda vereloiku ning kukkus taas pikali. Ka teised mehed said end juba vaevaliselt liigutada ning viskusid Aarele peale, püüdes teda kinni hoida, et Kaur saaks talle äsada. Viimane raiuski täie vihaga kirve ülevalt alla, riivates koolja kolpa ja õlga. Veri nirises mööda põrandat, kuid Aare puikles vastu, visates Tarmo ja Tomi enda pealt ära, samuti õnnestus tal oma jämedate kätega Kauri käest kirves rebida ning õblukesele noormehele mataka vastu vahtimist anda, nii et too põrandale varises. Aare nägu oli üleni verine, kuid surnuna ei tundnud ta valu. Järgmine hoop tabas Tomi, kes õnnekombel kaotas vaid kaks sõrme ja suutis end laua alla peitu rullida. Järsku kõlas aga kaks kõrvulukustavat kärgatust. Peletise peast lendas ajutükke ja juuksekarvu üle toa laiali, misjärel ta korinaga põrandale prantsatas. Raivo kummardus suitsev Makarov käes koolja kohale ning lasi veel ühe paugu otse keset lõusta.

„Kust sa selle nüüd välja rebisid?“ oli Tarmo üllatunud.

„Mendilt panin pihta, ei raatsinud tulle visata,“ vastas Raivo. Tomil seoti haav kinni ning tasakesi vaadati laudapeal ringi – polnud hingelistki.

"Nõid teeb vist õhtuks ettevalmistusi," arvas Kaur.

"Ma ei taha teadagi, palju tal neid peletisi sinna koguneb." jätkas Raivo Kauri mõtet.

"Igatahes ei saa me sel lasta enam kauem kesta...see segane plaanib veel kogu Eesti kooljaid täis sigitada."

"Sul on jumala õigus Tarmo, kui see eit suuremat kogunemist plaanib, siis on meil hea võimalus nad kõik seal metsas mätta lüüa!" oli Raivo tahtmist täis.

"Meil on vaja kõigest snaipreid, tanki, kuulipildureid," oli Tom "pisut" skeptiline.

"No sel eidel on suur vägi, nagu tunda saime...aga kui ta kaugemale läks, siis ju mõju vähenes," arutles Kaur.

"Krt, Tomil on õigus, meil on head vintpüssi vaja ning lits kaugelt maha võtta, siis pole peletistel ka liidrit. Abi meil kuskilt loota pole, kuna keegi meid ei usuks ning liiga paljud on surnud juba niigi," ütles Raivo.

"No meil on kaks kirvest, üks Makarov ja jahipüss...kuradi vähe, kõik viskasime ju tulle. Seal oli oma seitse püssi," oli Tarmo kergelt pessimistlik.

"Oot oot...Tarzan oli ju kõva leidur, ma olen näinud tal mingeid relvi kunagi...äkki lähme vaatame tema korterisse?!" tegi Raivo ettepaneku.

Kuna paremat plaani polnud, olid kõik päri. Veerand tunniga jõutigi leiduri maja juurde. Uks oli lahti ning mehed astusid sisse. Seinal hakkasid silma Chuck Norrise ja Terminaatori posterid, keset suhteliselt korras tuba oli vana telekas koos VHS maki ning tugitooliga. Teises toas seisis nurgas lihtne voodi, paar kappi ning suitsust kolletanud tapeet – korralik vanapoisi korter. Mõne minutiga otsiti kõik võimalikud nurgatagused läbi, kuid ei ühtki relva, pesemata kööginuga vaid.

"Tom, sina elasid siin majas varem, siin keldreid pole vä?" päris Tarmo.

"No ma olin teisel, aga siin esimesel korrusel oli tõesti mingi luuk vist köögis," mäletas Tom. Ja nii oligi, pärast kaltsuvaiba eemaldamist paistis kulunud luuk. Mehed hüppasid sisse ning nähtu võttis karbi lahti – Tarzanile tõesti meeldisid relvad. Keset metallimudru vedeles töölaual kolm püstolit, vana karabiin 98, isemeisterdatud püstolkuulipilduja ning aukohal võimas mõõk, mille kohal rippus Barbar Conani pilt. Ümber mõõga oli Tarzan sättinud küünlad.

"Raivo, sina saad mõõga, sa käid meil jõusaalis," ütles Tarmo.

"No pole probleemi, seon selle omale selga," vastas Raivo.

Sahtlites vedeles paar saksaaegset granaati ning mingisugused isetehtud pommid.

"Kaur, sa suitsumees, võta need süütekaga pommid," arvas Raivo.

"Ma võtaks selle kärbiku ka...krt sel on neli toru," leidis Kaur mänguasja.

Tom sai omale vindi ning pärast moona otsimist asuti Tomi poole teele, kuna jahimees elas Rannamäe metsast kõigest paarisaja meetri kaugusel. Südaööni oli tublisti aega. Tomi juures söödi kõhud täis ja lasti silm mõneks tunniks looja. Ärgates teati, et see öö võib neile viimaseks jääda, kuid sellele ei mõeldud, kuna olukord nõudis tegusid. Pealegi oldi nüüdseks juba surma nähtud ka ning oli tekkinud teatav ükskõiksus, nagu sõduritel rindel.

"Kui sellest jamast pääseme, lähen teen Kertule musi...mul pohhui, võtan naiseks ka!" virgus Kaur ja andis lubadusi.

"No ma sõidan otse ja sirgelt naise juurde Lõuna-Eestisse." Raivo rüüpas julgustuseks kohvi konjakiga.

"Aitab nüüd küll poisid! Te ei mõista muidu püssi lasta!" tähendas Tarmo.

"Nüüd peaks hakkama metsa hiilima," arvas Tom.

"Jah, läbi selle kasesalu peaks olema üsna ohutu...kuid perse, meid võib ikka paras kari peletisi ees oodata!" arutles Raivo.

"Pohh, laseme need sitad sodiks!" oli Kaur kindel. Mehed hiilisid läbi kasesalu Rannamäe metsa poole, milleni oli jäänud veel paarkümmend meetrit.

"Kurat, kedagi pole näha," sosistas Tom.

"Tss...hiilime päris metsa keskele, ju nad seal asuvad," käskis Tarmo vait olla. Kõik tundsid, kuidas süda rinnus kõvemini pekslema hakkas.. kui äkki ilmus metsa äärsest laudast kellegi tume kogu nähtavale.

"Olge tasa!" sosistas Tarmo.

"Las tuleb lähemale, löön mõõgaga pooleks!" lisas Raivo. Ja kogu tuligi lähemale. Enne virutamist tundis Raivo tolles ära oma sugulase Ingridi, kes oli jalgadest pool halvatud ning kompis vaid ratta najal.

"Miks sa ei löönud?" päris Tarmo sosinal.

"See on ju Ingrid, mu oma sugulane...käis loomi talitamas!" vastas Raivo.

"Hea küll, las läheb, jookseme sinna lauta peitu ja uurime ümbrust!" tegi Tarmo mõistliku ettepaneku. Ja seltskond põrutaski lauda poole. Laudas polnud kedagi peale suure musta pulli ning lammaste. Kõik loomad paistsid üsna rahulikud olevat.

„Kui keegi ohtu tajub, siis on need nemad,“ arvas Kaur.

„Neil on jaa mingi kuues meel selliste asjade suhtes,“ nõustus Raivo. Ühiselt otsustati natukene aega laudas luuret teha ning kuulata ümbrust. Pealegi polnud siit enam kaugel ka metsa keskosa.

"Mulle ei meeldi, kuidas see pull mind vahib," osutas Kaur hiiglaslikule sarvilisele.

"Armus sinusse ära," vastas Raivo.

"No eks ma olen kena kutt ka!"

Pull hakkas keti otsas närviliselt tammuma, nagu oleks noormeeste nalja peale solvunud. Tema eeskuju järgis ka lambad. Mehed pigistasid täie jõuga oma relvi, loomad ei saanud niisama ähmi täis olla... süda peksis kõigil rinnus nagu poksikinnas ning hirmuhigi nirises täiesti tahtmatult silma ja suhu.

"Ma näen mingeid kogusid võsas sahmerdamas," sosistas Tom.

Äkki riivas lauda õhukest plankseina miski ning Tom pistis relva seinaprakku, et läheneja maha lasta...vaikselt levis peletise kannul laudasolijateni ka raipehais.

"Pea kinni Tom! Nad ei ole meid märganud," sosistas Tarmo. Ja tõepoolest võis seinapraost näha, kuidas kooljate mass liikus Rannamäe metsa keskpaiga poole. Pull oli aga hullumas, tiris ketti nii et sein värises.

"Eest ära! Pull on lahti!" jooksis Kaur kaaslaste poole, endal elukas kannul nagu must kurat. Noormees tegi meeleheitliku hüppe paremal asuva heinapakkide kuhja suunas, pull aga põrutas täiega läbi plankseina, otse võssa, kus parasjagu kooljate mass sahistas. Loom oli sedavõrd raevus ja hirmul, et tallas kõik teele jäänud raiped puruks, kaks poolikut keha rippus sarvede otsas ning hullunud pull pages mööda tihnikut sihitult edasi.

"Segane peletis!" lõõtsus Kaur.

"Aga näe kus tallab neid raipeid puruks, davai, lähme loomale appi!" põrutas Raivo ja viskas kooljate järele jäänud ridadesse granaadi. Käis ilge latakas ning lendas sitta ja soolikaid.

"Hurraa, liigume nüüd metsa südamesse ja lööme selle litsi maha!" hõiskas Raivo. Mehed liikusid hääletult metsa südamele lähemale ja mitte mööda sisselastud rada, vaid kasutati skautide tiibamistaktikat ning läheneti paremalt küljelt. Oli kuulda, et pull möllas kuskil metsa vasakus servas.

"Pull aitab neid värdjaid tiivata," rõõmustas Kaur.

"Värbame ta kaitseliitu!" vastas Raivo.

"Vaadake, metsa keskelt paistab lõkkekuma...mis iganes seal toimub, see on alanud!" osutas Tom punetava valgusallika suunas.

"Hiilime nüüd kiirelt sinna," käskis Tarmo, kui äkki oli tal kallal kooljas, kes oli nähtavasti granaadi lööklainega puu latva lennanud ning pudenes sealt nüüd kaela. Tarmo hoidis peletist kogu jõuga tagasi ning Tom ja Kaur üritasid raibet maha tirida, kuid elajas puikles kõvasti vastu.

"Davai, lükake teda minu poole!" hõikas Raivo. Ning kui mehed kolli pisut eemale said, raius kohalik Conan ta mõõgaga keskelt pooleks, Kaur ja Tom nüpeldasid kumbagi poolt veel kirvestega. "Läks napilt, poisid!" ähkis Tarmo. Keset metsa kostis aga naisterahva kaeblik hääl: "Appi, appi!"

Mehed jooksid kiirelt tulele lähemale.

"See on Kertu hääl!" ütles Tarmo hirmuvärinaga ning lisas paanikas hoogu, ega mõelnud enam millelegi muule kui oma tütrele.

"Ärge tormake ummisjalu, kurat see võib olla lõks!" hoiatas Raivo, kuid ühiselt rühiti edasi. Peagi nägid mehed lõkke ümber toimuvat...Kertu oli seotud kõhuli mingit suuremat sorti kivi ümber, seljas valge öösärk. Mitte kedagi polnud läheduses...

"See on lõks!“ Sosistas Raivo Kaurile ning käskis tal koos vintpüssiga puu otsa ronida ja ümbrust uurida. Kaur vuras puu otsa nagu pärdik – ta oli valmis kõigeks, et neiu päästa. Tarmo ja Tom tuiskasid Kertu köidikuid lahti siduma. Samal ajal vajus nende jalge all maa ning ümber lõkke hakkasid mättad lendama... järsku kihas kogu ümbrus kooljatest. Tom jäi õnneks jalgadele ning jagas hoope paremale, vasakule, lastes Kaurilt laenatud neljaraudse kärbikuga kolme ebardi kolbad tükkideks. Tarmo, kes maoli lendas põristas Tarzani püstolkuulipildujaga kuni see kinni kiilus.

"Kaur, nad varitsesid meid mätaste all, lase, lase!" hõikas Raivo ise samal ajal tumedasse massi raskeid mõõgahoope jagades, kuid seejärel niitsid kaks prisket peletist ta jalust.

"Kaur!" hõikas Raivo. Sõber puuriski neil kolpadesse augu, näidates oma snaipreerimise osavust puu otsast. Seejärel ulatas Raivo kirveni ning ladus sellega hoope edasi. Küll lendas käsi, küll jalgu, kuid ega kooljad päris lollid olnud, osa olid end relvastanud hangude ja vikatitega ning neid paistis olevat lõputult. Raivo sai hanguga jalga, Kaur loobiti kividega puu otsast alla, Tarmo ja Tom olid peletiste raudses haardes...

"Stopp!" kõlas kilav naishääl üle möllu – nõid oli saabunud. "Lootsin teid juba oma ridades näha," ütles naine ja jätkas: "Aga varsti pole sellel enam tähtsust, kui ma selle süütu tütarlapse siin südaööl lõhki lõikan ja metsa verega üle ujutan, on mul sadu kuulekaid sõdalasi, kellega oma riiki looma hakata!"

"Minu tütart sa ei puutu, libu!" lõugas Tarmo.

„Milleks sulle Kertu? Kuradi lits selline! Kepi oma orjasid!“ oli Kaur raevus. Kertu ei suutnud muud, kui vaid nuuksuda.

"Ei olegi vaja enam kedagi keppida, siia metsa on maetud Eesti leegioni vapraimad sõdurid...see on massihaud sadadele kogenud sõjameestele, kes läbi neitsi vere hakkavad mind teenima!" oli nõia võidurõõmus vastus. "Eestis on selliseid kohti kümneid...üle maailma sadu, võite vaid ette kujutada mu võimast väge, kui need kõik mind teenima hakkavad!"

"Sa oled nõrk!" ütles Raivo.

"Veel olen," vastas nõid ja jätkas: "On aeg saada tugevaks, neitsi veres on ürgne vägi!"

"Kaur, sa oleks pidanud ta seal tagaistmel läbi keppima!" ühmas Raivo. Mehi valdas täielik lootusetuse tunne. Viive hakkas pomisema kummalisi loitse ning tegema veidraid liigutusi ümber Kertu. Nõid tahtis, et mehed näeksid tema võitu ja ei kiirustanud nende tapmisega. Pärast pikka loitsimist haaras Viive noa, et lüüa see Kertule südamesse. Kooljad laulsid kui transis ühehäälselt miskit kummalist viisi. Seejärel tõstis nõid tera kõrgele õhku ja hüüdis täiest kõrist: "Siin on minu ohvriand, võta ta vastu!"

Käis roideid purustav raksatus...ning eit rippus musta pulli sarvede otsas nagu kalts. Kostis hele kriiskamine ja tume mütakas, kui pull nõia vastu puud puruks jooksis ja otsa ringi keeras, et edasi materdada. Kooljad olid jäänud oma käskijannata ning seda hetke kasutasid mehed otsustavalt enda kasuks, murdes ebardite haardest vabaks ja päästes Kertu köidikutest. "Kähku metsast välja!" lõugas Tarmo. Samal ajal tuuseldas möirgav pull kooljaid, kes üritasid looma massiga maha murda, rippudes tal sabas, seljas, kaelas ja kottide küljes. Meestel õnnestus joosta koos Kertuga möllust eemale. Selja taga võis aga kuulda pulli kaeblikku kisa – kooljad olid looma maha murdnud ning järasid sarvilise kaela.

"Paneme nad põlema!" arvas Kaur hingeldades.

„Kaur, anna oma süütepommid!“ käskis Raivo ja loopis pommid võimsa viskega otse lõkkesse. Käis hele jumakas ning lööklaine paiskas kooljad laiali koos põlevate tukkidega. Kogu see neetud mets võttis tuld.

"Minge põrgu, minge tagasi põrgu!" röökis Raivo. Mets põles koos elajalike peletistega, kes jooksid nagu põlevad tukid keset tulemöllu, kuni kuumus nad tuhastas.

Kaur: "Nüüd saab ainult paremaks minna."

Raivo: "Jah...mul on kodus plokk õlut."

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0740)