Uksest voolas sisse rõõmsameelne Charlie Sakks, särades näost nagu matemaatikas just viie saanud kooliplika.

"Kuule, kas sa prantsuse õllet oled joonud? Nagu seda päris õllet, mitte seda nisujura mis meil siin pakutakse. Lähme õue, päike paistab, ilm on ilus, mis me ikka siin toas kopitame," pakkus ta rõõmsameelselt.

Raputasin pead. "Ei ole, aga lähme."

Naabrimees Charliel oli mehine mahe hääletoon, täpselt selline, mida kuuleb hommikuti raadiost. Olin talle ka mitmeid kordi raadiosse minekut soovitanud, aga sain ikka vastuseks ähh tead, tööd on nii palju, lapsed, naine, firmas vaja nii palju asju ajada, et no kuskohast sa selle aja leiad. Ise oli ta muidugi kerekas saja neljakümne kilone, keskealine tümakas Härrasmees suure tähega. Pidas mõnekümne töötajaga logistikafirmat ja välimuselt oleks saanud teda muidu vabalt ka rekkajuhiks pidada, kuid keelepruuk ja käitumine olid selleks liiga viimistletud.

"Noh, kuidas puhkus läks, said ka ilusti puhata lõpuks?" uurisin.

"Tead jah, seekord läks väga hästi, saad aru, kordagi ei pidanud firmaasjadele mõtlema. Toomas, see uus projektijuht, kelle ma eelmine aasta tööle võtsin, sai kõik asjad ilusti korda aetud, väga asjalik leid," konstateeris Charlie, näos selge uhkustunne ning ulatas mulle pudeli Kroneburgi. “Temast saab veel asja, õpib praegu magistris, paistab üldse väga tubli poiss olevat,” isas Charlie

"Noh, see ei ole see lurr, see on päris asi, otse Pariisist ja kujutad ette, nad ei joogi veini, vaid hoopis õllet… neid, kes veini joovad, neid nad sõimavad joodikuteks, ise nad söövad seda kraami, noh veini söövad."

"No anna siia."

Mekkisin õllet, oli jah-jah tibake teistmoodi, isegi enam-vähem, aga mingit vaimustust nüüd küll esile ei kutsunud. "Oli see Eiffeli torn siis ka midagi erilist väärt, et üksteist tundi lennukis kükitada, üle terve Atlandi lennata. Sinu jaoks oli see vist täielik piin?" Muigasin.

"Oh, mis tas nüüd niiväga erilist oli, olen ikka pikalt istmes istumisega harjunud. Jah, aga muidu oli väga lahe, vaaata, mis ma leidsin!" ja ta osutas oma peas olevale rohelisele baretile.

"Noh, bareti." Vaatasin talle otsa.

Barett oli smaragdroheline, täpselt tüüpiline nupukesega prantsuse barett, ei midagi erilist, kuid riie paistis olevat korralik ja püsis kuidagi paremini vormis kui tavalised baretilötud. Täiesti värske ja uus.

"Äh mis bareti, see pole mingi tavaline barett, see on ühe kuulsa hullumeelse kunstniku oma, leidsin selle Tshamps Elisee kõrvaltänavast mingist väikesest poekesest," deklareeris Charlie rõõmsalt.

"Asoo ja mis tas nii erilist on? Pariis kubiseb hullumeelsetest kunstnikest."

"Vaata riiet, see on mingi sadu aastaid vana ja väga kvaliteetne riie, kunstnik oli mingi eelmise sajandi alguses seal suuri tegusid teinud ja maalinud kosmoselaevu, sellajal kui keegi kosmosest veel midagi ei teadnudki," säras Charlie.

"Noh ega midagi teati ikka ju, Kopernik elas ju mingil 16. sajandil vist äkki?"

"Jah seda küll, aga müts olla kuulunud veel enne seda kellelegi Pasuusule, müüja pidas mingi jube pika loengu maha selle mütsi kohta, mingid kuulsad Pasuusud, Lammastud ja hullunud kunstnikud. Luges sõnad peale ka, et ma seda palju ei kannaks ja pesta ka ei tohtivat, pidavat pea ära kulutama," seletas Charlie.

Charlie viskas mulle hooletult oma mütsi. Püüdsin selle kinni. Katsusin ja vaatasin. Täiesti uus, mitte ühtegi kulumisjälge. Pehme nagu siid.

"Ah, tüüpiline müükari jutt. Pea ära kulutama? Pea ei kulu ju, müts kulub," mõmisesin õllet rüübates.

"Nojah, ega ta inglise keelt ka kuigi hästi ei rääkinud. Prantslased, need ju ei oska normaalselt rääkida."

Vaatasin mütsi lähemalt. Ühtegi silti ei olnud, ei keemilise ega ka brandi silte, isegi rätsepa signatuuri ei leidnud kusagilt. Müts nagu müts, aga otse vabrikust. Ei ühtegi kulumisjälge. Ega ka ühtegi vana omaniku täirada.

"Jah seda küll, a palju maksid ?" näperdasin mütsi edasi. Müts oli täiesti perfektne. Otse vabrikust. Pehme, kohev, siidine, mingi uus materjal ilmselt, aga ei tundunud ka keemiana. Täiesti ereroheline, isegi värv ei olnud tuhmunud.

"400. Ah oot see on ju eurodes, noh mingi 500 taala vast kusagil," kalkuleeris Charlie.

"Ühesõnaga lendasid turistilõksu," irvitasin laia naeratusega.

"Ah noh jah, võimalik, aga tead, mulle meeldib see müts."

„No kuule, vaata see on ju tutikas, mis vana ja kunstnikud ja-jah, euroopa müstika pähe müüdi sulle viie eurone hiina odav kräpp. Kuigi jah materjal on huvitav, siid?“ Nentisin. Ning lisasin: „No päris viiekat ju ka väärt ei ole, materjal on nagu tõsiselt hea.“

„Mis sa ajad, see on päriselt Pariisi kraam,“ ärritus Charlie natuke.

"Noh jah meeldib siis meeldib, las ta olla, igal inimesel peab olema asju, mis talle meeldivad. Elu on elamiseks, mitte põdemiseks. Võtame parem õllet ja räägi, mis veel Pariisist huvitavat leidsid?" Ja viskasin talle mütsi tagasi. Kama kaheksa sellest rahast, tal on seda niigi palju, vähemalt tegi mehel chackrad lahti.

Muidu olekski see mütsilugu täiesti unustusehõlma vajunud, kui just Charlie poleks seda igapäevaselt kandma hakanud, isegi toas oli see tal kogu aeg peas. Ise ta deklareeris alati, et noh see on julguse märk, et sellist mütsi kanda, tänapäeval ju kohe lahterdatakse ära, a mul kama kaheksa, ma olen mees, teen mis meeldib.

Peale Prantsusmaa reisi oli iga päev kella poole kuue paiku juba kaugelt näha, kuidas jalgrattaga kulgeb suur inimkogu erkroheline tupsuke tipus. Kuidas see õnnetu jalgratas tema kaalule vastu pidas, ma ei tea, aga vaesele jalgrattale tundsin küll alati sügavalt kaasa.

 

"Kuule tule vaata mis ma endale ostsin, tule õue," säras Charlie endal uhke pilk silmis.

Õues seisis tuttuus Lamborghini, vaatasin seda šokeeritult.

"On ju äge asi?" õitses Charlie.

"Noo jaaahh, äge küll, aaaaga miks ta roosa on? Naisele ostsid või?"

"Ei endale ikka, mees peab julgema mees olla."

"Mis sul on keskeakriis või?" pärisin murelikult.

"Võimalik, aga ma tundsin, et see on see mida mul just nüüd vaja on," vastas Charlie mõtlikult.

"A sul oli niipalju raha või?" uurisin kahtlustavalt.

"No müüsin poole oma firmast maha."

"Ja ostsid selle? Kogu raha eest või?"

"Noh natuke jäi üle ka."

Vaatasin vaikides California päikese käes sillerdavat roosat Lamborghinit, mis oli kassipilte täis joonistatud. Nädala pärast olid kassipildid kadunud ja asendunud ahvipiltidega, ratastel sillerdasid kroomist tõllaratta imitatsioonid.

Naabermajast hakkas aeg-ajalt kostuma purunevate nõude heli. Mõned nädalad möödusid märkamatult ja klaasiklirin naabermajast jäi ka kuidagi vähemaks, ilmselt said neil nõud otsa või siis naine leppis olukorraga.

Lastel oli muidugi rõõmu uuest autost palju ning kui neid lubati lausa autot värvima, siis oli kilkamist ja lusti kõik kohad täis. Auto oli nüüd küll laste rõõmsaid sirgeldisi täis, kuid selle eest vähemalt kunstiteos. Lapsikult eredates toonides mitmevärviline autotööstuse tippsaavutus.

 

 

Uks läks lahti ja sisse tormas liibuvates dressipükstes roheline barett peas hingeldav Charlie.

"Kuule... Kuule.... tead ma mõtlesin seda, et..." jäi ta hingeldades õhku ahmima.

"Mhh, mida siis?"

"Planeet..."

"Nii, planeet."

"Päike..." ahmis Charlie õhku edasi.

"Mis sa jooksid nüüd selle planeedi ja päikese pärast siia või?" ironiseerisin.

"Ei... Ma... Kehakaa... Trenn... Naised..." proovis Charlie hingeldades seletada.

"Jaa trenni on sulle küll vaja, 140 on ikka natuke palju."

"SADA... KOLMKÜMMEND... VIIIIS..." hingeldas Charlie.

"Noo siis on progress vähemalt, seitsmekümne viie peale saad, siis äkki saad oma lamboga mõned tshikid ka. Ahh võta õllet," irvitasin lõõtsutava Charlie peale.

Charlie kulistas pudeli Buddweiserit ühe lonksuga alla.

"Kuule, tead, ma mõtlesin seda, et miljardi aasta pärast päike plahvatab ja siis inimkond kõik hukkub. Planeet saab surma, päike päästab meid. Meil on ainus variant see, et me peame sigima võimalikult palju lapsi ja siis nemad lendavad kosmosesse ja siis inimkond pääseb," puristas Charlie kiirelt kihutades.

"Nüüd tuli sul järsku selline mõte või. A mispärast? Ja mis see meisse puutub, see on ju miljardi aasta pärast."

"Noh jah aga kui me praegu kiirelt palju lapsi teeme siis inimkond pääseb."

"Aaasoh, et siis sellepärast sa teed trenni, et naisi sebida, teha neile palju lapsi ja seeläbi inimkond päästa?"

"Nojaanoh," vastas Charlie võidurõõmsalt, sa vähemalt saad sellest aru.

"Kuule Charlie, sul on keskeakriis," ütlesin ma mornilt.

"Savi sellest kriisist, las see olla, aga lapsi tuleb teha, sellega me päästame planeedi."

"Kuule, kiimas vanur, naiste panemise ja laste tegemisega sa nüüd küll planeeti ei päästa, meil on ju ületarbimine, me just hävitame planeeti sellega, et inimesi on liiga palju," proovisin Charliele seletada asjade tegelikku seisu.

"Ei ei sa ei saa üldse minust jälle aru lapsi on vaja, noh nemad teevad meile uue füüsika ja nemad päästavad planeedi ja ehitavad tähelaevad ja nemad viivad meid teise päikese juurde ja siis päästavad inimkonna ja kõik on ilus lapsi on vaja juurde. Enki räägib seda," vuristas Charlie ühe ropsuga.

"Oeh istu maha, ma ei saa mitte midagi aru, mida sa räägid."

Charlie prantsatas tugitooli, mis mingil imekombel pidas küll tema raskusele vastu, kuid oigas selliselt, et ka kõige kalgima südamega inimesed oleksid tugitoolile lohutuseks pai teinud.

Lühidalt Charlie jutt oli selline, et vähesed mõistavad Newtoni füüsikat, nendest inimestest murdosa mõistab Einsteini relatiivsusteooriat, neist omakorda murdosa kvantfüüsikat, ning neid kes järgmise revolutsiooni füüsikas inimkonnani tooksid, praktiliselt ei olegi.

Inimkond käitub röövikutena, kui mingi energiaressurss avastatakse siis see lõpuni ära tarbitakse. Ainuke variant ellujäämiseks on, kui olemasoleva energiaallika kasutamise ajal suudetakse avastada uus energiaallikas. Kui seda ei suudeta, toimub sissepoole kollaps ning inimkond hävib kakeldes viimaste energiaressursside pärast. Selleks, et tekiksid uued supergeeniused, kes leiutavad uued füüsikalised energiaallikad, oleks vaja kaks korda suuremat inimkonda. Seega rohkem lapsi.

Muidugi mõtlemapanevad mõtted, aga jah, Charlie jaoks oli loomulikult arusaadavaks lahenduseks hakata kohe ise sigima ja uusi inimesi tootma. Sellest aga, mida ta iga natukese aja tagant sonis, et päike päästab meid, päike päästab meid ja Enki on tark, ma täpselt aru ei saanudki. Otseselt päikeseenergeetika ja mingisugunegi solartekk teda ei paistnud huvitavat.

Kuu aega möödus ilma erilisemate vahejuhtumiteta. Kuid Charlie oli seda trennitegemise asja tõsiselt võtma hakanud, käis iga päev hommikul ja õhtul oma roheline barett peas jooksmas, oli tõesti näha, et kehakaal langeb ja suurest tünnist oli saanud natuke väiksem tünn. Lambo kõrvale tekkis amishite kaarik, õnneks küll ilma hobusteta, aga täitsa vanker mis vanker. Ega ma eriti vankril, tõllal ja kaarikul vahet ei tee, aga see oli midagi sellist, millega sõidaks keegi, kellele meeldiks elada kuueteistkümnenda sajandi alguses. See muidugi, et ta lambole kärukonksu külge lasi keevitada ja neid kahte elukat omavahel paaritada üritas, oli aga juba tunduvalt huvitavam vaatepilt.

 

Uks prahvatas lahti ja sisse voolas viiekordse meigikihi alla peitunud purupurjus Jenny Sakks. Jenny oli peaaegu et piltilus sale keskealine klassikaline koduperenaine. Sel ajal kui Charlie käis firmaasju ajamas, tegeles tema laste ja koduga. Tööl ta ei käinud, kuid aegajalt tegi mingeid tööotsi, et jõudeelust igav ei hakkaks. Enamasti oli teda näha ka meie linnakese üritustel korraldamisega abistamas ning ta oli igati aktiivne ühiskonnaelus osaleja. Muidugi tekkis meestel ikka suunurka muie tema nime esimest korda kuuldes, aga selline on kord bioloogia.

Hüppasin püsti ja püüdsin kukkuva naisterahva kinni.

"Mis juhtus, Jenny ?"

Jenny vaatas mulle sügavate siniste silmadega otse silma ja liibus minu vastu.

"Pane mind!" Ütles Jenny püüdlikult seksika, kuid puterdava hääletooniga. "Fane mind nii nagu sa gedagi teis ei ole veel kunagi pannud."

"Ooot mis juhtus Jenny, oota istu, ma valan sulle midagi, räägi mis juhtus," ja panin ta diivanile istuma. Oli selgelt näha, et Jenny oli tugevalt emotsionaalne.

Läksin valasin kaks klaasi Amagnaci ja istusin Jenny kõrvale maha.

"Räägi, mis juhtus?"

Jenny puhkes nutma. "Daad aru, saad aru ta färdjas tassis litsi meile, Charlie tõi eile kuradima litsi kojuuu," nuuksus Jenny pisaratega segamini.

"Ta oli lakku täis kui tarakan ja oli mingi linnukese kusagilt kõrtsist kaasa haaranud, tatsas sellega uksest sisse nagu õige mees. Kuradi färdjaaaaaass raisk."

Ohkasin.

"Kurat, tema paneb mingeid tänava litse sel ajal kui mina näen nii palju vaeva, tegelen lastega, olen kodus, ei ole teda kunagi petnud. Kuradi värdjaaaaaas. Raaaisk."

"Tead tal on keskeakriis," ütlesin ma stoiliselt.

"Ja mis siiiiis, kas see on vabandus või," käratas Jenny, võttis lonksu Amagnaci, vaatas mulle otse silmadesse, liibus minu vastu ja sosistas püüdlikult kõrva: "Pane mind!"

"Ma ei ole bird dog."

"Misasi?"

"Viiekümnendate släng selle kohta, kes paneb teiste meeste naisi."

"No aga temaaaa kurat tassib litse meie koju, temaaaaaa võib ja mina ei või," turtsus Jenny, vaatas mulle otsa ja ütles kurvalt: "Ma ei ole enam ilus, jah? Sa ei taha mind, jah? Ma ei kõlba enam kellleegi?" ja hakkas nutma.

"Ei ei, sinuga on kõik korras, sa oled circled paper shaker." Vaatasin Jennyle otsa ja lisasin: "Viiekümnendate släng ilusa naise kohta. Tead, sul on veel lööki küll, aga sorry, ma ei ole bird dog."

Jenny nuuksus juba natuke rahulikumalt ja küsis läbi nuuksumise. "Aga ütle mulle, midaaaaa ma teen, ma ei saa enam niimodi elada. Ta on täitsa lollakas, kannab oma kuradi mütsi nüüd koguaeg, isegi magades on see tal peas. Võtsin ükskord selle tal peast ära ja siis ta liimis selle endale superatakiga pähe kinni. Saad aru, liiimis pähe kinnni," halas Jenny tähti venitades.

"Tead, tal on keskeakriis, kannata natuke, see läheb üle."

“Ja siis on tal mingi lollakas joobar Enki, kes talle mingit jama koguaeg pähe ajab, päike ja lapsi peab palju olema ja tähed ja tähelaevad. Päikeeeeeee, muud ei olegi enam. See Enki on talle mingi mõtte pähe ajanud, et lapsi peab tegema ja lapsi ja lapsi ja see päästab inimkonna. Tead ma ei jõua enam seda kannatada. Aaaaaaaggrh,” deklareeris Jenny.

Lohutasin Jennyt ja seletasin, et noh, normaalselt neljakümne viiestel inimestel tulebki keskeakriis ja siis tehakse igasugu lolluseid ja rumalusi. Ostetakse mootorratas ja hakatakse noori naisi vaatama, ka temal on see tulemas, see on osa elust ja ühiskonnast, aeg ajalt tuleb nende veidrustega lihtsalt leppida ja andestada. Meestest saavad poisikesed ja naistest saavad plikad, aga see kõik läheb üle. Lastest on muidugi kahju, aga mis parata, elu on kord selline, katsetatakse uusi piire, turtsutakse, tülitsetakse ja siis kas lepitakse ära või minnakse laiali.

 

 

Ärkasin kell kuus hommikul mingi jubeda plekikolina peale, läksin õue vaatama, mis seal koliseb. Ja mida ma näen, Charlie, veeretab ähkides kahesajaliitrist vaati kodu poole, ise ihualasti ja roheline mütsinublu peas.

" Charlie, Hei Charlie, mida asja sa teed?" hõikasin üle aiavärava.

Charlie jättis tünni veeretamise pooleli, vaatas mind, ütles: "Oota," veeretas tünni kõnniteele ja tuli minu juurde.

"Mis see on mingi uus trennitegemise viis või?" ütlesin muiates.

"Kuule, tead ma siin mõtlesin, et inimesed tarbivad liiga palju energiat ja siis need fossiilsed kütused ju saavad otsa ja siis pole meil enam mitte midagi, aga uus rohetehnoloogia saad aru põhimõtteliselt sa lased tünni ja siis laagerdad seda ja siis segad noh parim segamismeetod on seda tünni veeretada ja no siis saad sellest kütust ma teen sellest suure äri saad aru kui kõik hakkavad tünni laskma ja siis on vaja lihtsalt seda veeretada ja ongi ju kütus olemas," vuristas Charlie õhinal kätega aktiivselt kaasa zestikuleerides.

"Lased tünni? Misasja?" ma ei saanud aru.

"Noh lähed vetsu asemel tünni peale ja lased sinna sisse, ja no vaata palju vetsuga vett raisatakse ja no milleks seda, vesi saab ka otsa ja parem on tünni lasta ja see on taaskasutatav."

"Oeh," ohkasin sügavalt. "Kuule, sa ei jõua ju kogu maailma kütusevarustust sellega ära katta, no sul endal ju on rekkafirma, kas sa tõesti usud, et see asi nüüd siin aitab?"

"Oh, on jah õige, mul on ju palju veokaid, voh sellest ma alustangi," Läks Charlie elevile.

"Okei, rohetehnoloogia rohetehnoloogiaks, võib-olla seal ongi iva sees, aaaaga miks sa seda kõike aadamaülikonnas teed?" küsisin murelikult.

Sellepeale hüppas Charlie kogu oma saja kahekümne kilose kehaga, mis tal veel alles oli, õhku, ajades hüppe peal käed ja jalad laiali.

"Ma olen PÄIKEEEEEE!" hõiskas Charlie särades selliselt, et mul ei tekkinud hetkekski kahtlust, et ta ei ole päike.

"Mida sa tarbinud oled?"

"Mismõttes tarbinud? Midagi ei ole tarbinud," muutus Charlie mõtlikuks.

"Noh, jooksed alasti ringi hommikul, veeretad tünni, millesse sa oled, noh vaadates kui raske see on üpriski palju sisse lasknud, ja hõiskad, et sa oled päike," muretsesin asjaolude üle.

"Tead, mul on päikesega otsekontakt, ma olen Päike, kentaurid ja Enki räägivad minuga," vastas Charlie uhkelt ja vuristas edasi: "Päikesed ja Enki räägivad mulle asjadest, mida inimkond veel ei mõista, ei saa aru, ei saa aru, et inimkonnaga on kõik, hukkumine, katastroof energiaallikad on need, mida peab tootma, päike räägib mulle valemeid, päike räägib mulle mõisteid, päike teab kõike, Pazuzu teab kõike, ma olen Pazuzu, ma mõistan, a inimesed ei mõista, see on hukatus, Enki päästab inimesed ära, Enki aitab, me peame sigima, me peame teadma, me peame õppima, me jääme ellu," vuristas Charlie suunurgast natuke vahtu tilkumas.

Ma muutusin murelikuks, ilmselgelt oli ta midagi väga kanget tarbinud ja internetist igasugu veidrusi kokku lugenud.

Vaatasin kaugusesse, päikese poole, ja küsisin: "Päikesed, kuidas päikesed sinuga rääkida saavad?"

"Elu on Päike, on teised tähesüsteemid, seal on elu, igas päikeses on elu, päike on elu alus, on kaks päikest, ema ja isa, mina olen nende laps, nemad räägivad minuga. Enki õpetab mulle," vuristas Charlie.

"Ahah, okei, okei, mõistan, teise tähesüsteemi päikesed räägivad sinuga ja õpetavad," noogutasin mõtlikult, kuradi kange kraam, huvitav, mis kraam see selline on.

"Jahh, jumal tänatud, sina vähemalt mõistad, Jennyga me kakleme pidevalt sellepärast, tema loll loom ei mõista mitte midagi, ta ei taha rohkem lapsi ega midagi, ainult ulub nurgas," rõõmustas Charlie.

"Ära tee talle liiga, ta on hea naine. Hoia teda," ütlesin.

"Seda küll tegelikult, tõesti, jah, tõesti ta ju hoolitseb meie laste eest, ma tõesti pean tema ees vabandama," mõtiskles Charlie.

"Jah, mine vabanda, küll ka inimkond saab korda," ütlesin rõõmsamalt.

 

Õhtupoolikul oli naabri maja ees kolimisauto. Läksin vaatama, mis toimub. Auto kõrval seisis nuuksuv Jenny, võtsin tal ümbert kinni ja ütlesin: "Kõik saab korda Jenny. Kõik saab korda."

"Nüüd sai minu mõõt täis, ma kolin Toomase juurde. Saad aru. Saad aru..." nuuksus Jenny. "Saad aru, ta tassis tuppa terve pütitäie mingit läga, see haiseb nagu peldik," nuuksus Jenny.

"Kõik saab korda, Jenny, Toomase juures on kõik korras, ta aitab sind." Mõttesopis välgatas, kurat, ikkagi tegi Jenny Charlie tagasi. Naised.

"Saad aru ja siis ta pani selle alla elektripliidi, et soojendada ja siis lendas see kõik suure pauguga laiali, jumal tänatud, et lapsi kodus ei ole. Jumal tänatud, nad oleks pihta saanud," nuuksus Jenny.

"Misasja ta panid pliidi peale?"

"Suure vaadi, ma ei tea mis seal sees on, aga see haiseb, haiseb nagu peldik ja nüüd on meil terve elutuba seda sodi täis, see plahvatas," nuuksus Jenny kaeblikult.

Ma mõistsin, mis toimus. "Kõik saab korda, Jenny. Sa oled nüüd kaitstud."

Jenny rahunes märgatavalt ja me vaatasime koos, kuidas kolimismeeskond kõike nina kirtsutades autosse laadis. Lohutasin neid, et nad saavad korraliku boonuse sellistes tingimustes töötamise eest. Et jah, mitte midagi pole teha, elu on kord selline ja sellega tuleb leppida, meil on hädaolukord. Kui kolimisauto koos Jenny ja lastega lahkus, panin neile kaasa märkimisväärse summa, et nad sellest juhtumist sõnagi ei piuksataks. Charlie oli siiski hea sõber ja temale ega Jennyle ei ole seda skandaali üldsuse ees vaja.

 

Läksin koju, valasin endale klaasi burbooni ja panin raadio käima. Panin RockFM peale, sealt tuleb ikka positiivsemat kraami, jäin mõttesse. Kurat see küll ei ole keskeakriis, seal on midagi enamat. Keskeakriisis mees tavaliselt ostab tsikli, võtab noore naise ja siis paneb mõned aastad hullu pidu, aga sellega see ka lõppeb. Ei, siin pidi midagi enamat olema, mingi kangem kraam. Narkotsikokteil. Aga no, see ei kesta nii pikalt ja järjepidevalt. Aga no eks tal natuke mingit iva ole ka selles jutus, kuigi sellist mõtteläga on internet äärest ääreni triiki täis. Võtsin lonksu burbooni ja jäin raadiost tulevat punk-rockilikku lugu kuulama.

 

Endale hiljuti uue mütsi soetasin

kohalikku kaltsukat 5 euroga toetasin

müts muutis minu imidžit

kuid sellest veel oli vähe

vana omaniku mõtted

mulle tungisid pähe

 

Tundsin et rinnas põleb loomeleek

et olen rahvusromantilise ajastu poeet

Lydia Koidula või Kristjan Jaak Peterson

vahet pole kellele see müts enne kuulus

nüüd on see minu peas

ja varsti olen kuulus

 

Ööd ja päevad imesin riime pastakast

ja kõik mis välja tuli oli puhas pask

ei aidanud mind

laulujumal Vanemuine

mu suurepäraline luule

oli päratuma puine

 

Tarbijakaitseamtise tegin vihakõne

läbi sõimasin kõnerobiti mõne

tige mis hirmus

kaltsukasse tagasi läksin

kaebusteraamatusse selle

luuletuse jätsin

 

Kurat, selles ongi asi, Müts! Ei, ma ei ole ebausklik, aga siiski, enne seda mütsi oli ta ju täiesti normaalne mees. Ja siis need sõnad, mida prantslane talle peale luges, ära palju mütsi kanna, muidu kulub pea ära. Midagi ütles ta veel. Pazuzu ja lammastu, kuulus prantsuse kunstnik. Läksin internetti ja hakkasin otsima, Lammastu kuulus kunstnik. Ei midagi. Lammastu, ei midagi. Pazuzu, babüloonia deemon, kodu ja pesa kaitsja.

Tuli välja, et lammastu oli aga hoopis vana Sumerite deemon Lamashtu, Pazuzu eksnaine, kellega nad lahku läksid, ja tema põhitegevuseks oli õgida vastsündinud lapsi, ehk siis nurisünnituste deemon. Enki oli tarkusejumal, viljakusejumal ja inimkonna looja. Hmm, selles mõttes see laste teema nagu mängib rolli. Aga müts, mütsi kohta ei õnnestunud mul mitte midagi leida. Mõtlesin, et lähen räägin veel korra Charliega. Tavaliselt õhtuti oli ta ikka kodus.

 

Astusin Charlie majja, elutuba haises, ma ei hakka seda kirjeldama, aga ilmselt on see mõistetav kirjeldamatagi. Ülevalt korruselt paistis valgus ,suundusin sinna, Charlie kontoritoa poole.

Charlie istus oma nahktoolis, täiesti alasti ja peas roheline barett. Ees oli suur A2 formaadis paberileht, millele ta joonistas midagi. Tuba oli kaos, kõik seinad olid valemeid täis kritseldatud, seosetuid märke, täheühendeid ja kaksikpäikeseid oli kõikjal, seintel, laes, isegi mööbel oli täis soditud.

Põrandal vedelesid väljarebitud lehtedega pornoajakirjad. Rebitud lehed olid virnadesse jaotatud ning varustatud siltidega “intelligente”, “loll”, “väärtusetu”. Charlie tooli kõrval oli siiber, mille lõhna oli tunda juba ukselt. Charlie ise aga joonistas midagi vägagi süvenenult ja fokuseeritult.

"Charlie," ütlesin rahulikult.

Charlie pööras ümber ja rõõmustas "Oi tsau, kuuule, tead, vaata, ma siin mõtlesin seda, et kuidas saaks naiste välimuse järgi aru saada, kas tegemist on intelligentse naisega või mitte, no rumalate naistega ei ole ju mõtet sigida, see ei päästa meid. Ja no IQ testi ei saa ju ka kogu inimkonnale teha, noh, saaks, aga see on keeruline," rõõmustas Charlie.

"Charlie, meil on vaja natuke rääkida."

"Ohh, väga hea, sina oled vähemalt see inimene, kes mind mõistab, oota, ma toon viskit, istu siia minu toolile, toon endale teise." Ja saja kahekümne kilone mees tuiskas energiliselt trepist alla viski järgi. Istusin.

Charlie tuli tuppa tagasi viskiklaasid ja pudel väga kallist burbooni kaasas, teises käes tavaline taburet. Valas joogid välja, naeratas ja istus ukse kõrvale taburetile. Taburet kääksatas kurvalt.

"Kuule, tead, vaata näed siin ma kirjutan valemeid, mida Päike mulle saadab. Näe, siin on termodünaamika, aga see ei lähe kokku meie termodünaamikaga ja ma ei saa aru, miks. Siin on tuumasüntees, aga ei klapi meie arusaamaga. Meil on bosonid, aga bosonid ei ole algosakesed, neid saab ka jagada ja liita ning sellega saab valgusest energiat teha, aga see ei klapi meie mudelitega ja ma ei mõista seda, kuidas bosoni.."

"Ooota, Charlie, Stopp," laususin kindlal toonil. "Jah, bosonid ja tuumafüüsika, see on äge, aga ma ei tahtnud sellest rääkida, tahtsin sinuga Jennyst rääkida," laususin sõbralikult.

"Aa Jennyst, no ta läks ära täna, mulle ei öelnud midagi ja lihtsalt läks," ütles Charlie kurvalt ja lisas: "A noh samas, eks ta tibake mõttetu lehm oli ka, rumal nagu lauajalg, mitte midagi ei saanud aru, mis ma räägin, sina vähemalt mõistad," rõõmustas Charlie.

"Jah, aga sa tegid talle liiga," vaatasin talle sügavalt otsa.

"No ei teinud ju, ma ei öelnud talle kordagi ühtegi halba sõna ega löönud, mismoodi ma liiga tegin?" küsis Charlie murelikult.

"Sa hirmutasid teda ja noh see, kui sa ühe tibinaga koju tulid. No nii ei tehta ju."

"Seda küll jah, a ma ei mõelnud selle peale, et ma talle halba teen. Tead, aeg-ajalt ma mõtlen, et ma ei ole päris mina ise," ütles Charlie mõtiskledes.

"Mmmhmh, Sherlock," ütlesin ma natuke lõbusamalt. "Tead, sinuga on midagi juhtunud, see on midagi suuremat kui see keskeakriis. Kuskohast sa nüüd tuumafüüsikaga tegelema hakkasid?"

"Kuule, mis sa ajad, mul ei ole mitte kunagi varem nii hea olnud, ma olen elus, ma tunnen et ma olen elus, varem ma olin ori, iga päev nagu ori orjasin seda firmat, lõpuks ei saanud ma ise ka enam aru, kes kelle omand on, kas mina olen firma omand või firma on minu omand, mida kuradit, a nüüd olen ma Pazuzu, ma olen omaenda peremees, ja kentaurid räägivad minuga, Enki õpetab mind," lausus Charlie süngel raadiohäälel kõlaval toonil. See hirmutas.

"Okei, kõigest muust ma saan aru, aga mis on kentaurid?" küsisin.

"Alfa kentaur, kaks päikest ema ja isa, mina olen nende laps Pazuzu, nemad räägivad minuga ja õpetavad ja räägivad teadmist, mida inimkond veel ei mõista. Enki räägib minuga, Enki on tark, ta teab, me peame kiirustama, lõpp on lähedal, planeet vajab päästmist, inimkond vajab päästmist," proovis Charlie natuke rahulikumalt selgitada.

“Mis ajast ja kuskohast sa õppisid vanade sumerite mütoloogiat ja tuumafüüsikat ?” Uurisin.

“Misasjad on sumerid? Tuumafüüsika, noh jah, Päike räägib mulle seda, ega ma ise ka hästi ei mõista, a ma proovin. Näe, vaata,” ühmas Charlie käega seintele viibates. “Vaata, ma proovin ka sellest aru saada, mida Enki mulle räägib. Seda, mida Pasuzu räägib, ma mõistan, aga Enkist ma ei saa aru,” mõtiskles Charlie. “Mis sumerid? Ma ei saa aru.” Mõtlikult vaatas Charlie mulle otsa.

“Sumerid on inimkonna tsivilisatsiooni häll, esimene inimeste tsivilisatsioon, mis kasutas kirjakeelt. Nad kirjutasid savitahvlitele, mis on siiamaani säilinud. Ja Enki oli nende jumal ning Pasuzu ja Lamashtu olid abielus deemonid.“

“Kuskohast seda lugesid?”

Seletasin rahulikult.

“Misasja, ei mina tea midagi neist sumeritest, mis sumeritest sa jahud, Enki on mu sõber ta räägib minu sees ja mina olen Pasuzu,” ütles Charlie mõtlikult. “Midaa, mis kiilkiri, mis deemonid. Aga ära Lamashtu nime minu kuuldes nimeta, mulle ei meeldi selle kõla, see kõlab kui vastik inimkonna reeturlus. ÄRA RÄÄGI mulle seda nime,” muutus Charlie energiliseks.

"Müts," ütlesin ma ka külmalt.

"Jah, Enki tehtud müts, mis sellega on?" küsis Charlie uurivalt ja rahunes sekundi murdosa jooksul.

"Võta see peast. See on asi, mis sind on muutnud, see on see, millepärast sa tunned, et sina ei ole enam sina, Charlie ei ole enam Charlie, vaid midagi muud."

"Ei võta."

"Charlie, ma ei ole ebausklik, et usuksin, et mingi müts suudaks sind mõjutada või mõtteid sinu pähe panna, aga sa muutusid peale seda, kui sa seda mütsi kandma hakkasid. Võta see peast," proovisin seletada.

"Ei võta."

"Mäletad, mida see müüja sulle ütles, ära seda palju kanna, pea kulub ära, mäletad me tegime selle üle veel nalja, aga sinu pea on ära kulunud."

"Mis pea ära kulunud, mida sa ajad, ma olen praegu maailma targim olend, ma olen Pazuzu, ma tean tarkusi mida inimesed ei tea, ma olen võimsam kui inimkond kokku," ütles Charlie uhkelt.

"Jah, aga kui sa seda mütsi ära ei võta, siis ma kutsun sulle psühhiaatrite meeskonna kohale. Niimoodi ei saa edasi minna," ütlesin karmilt. Ja siis mõistsin, et see oli viga.

Charlie tõusis püsti ja röögatas üle toa. "MINA OLEN PAZUZU JA SINA MANNETU INIMENE. Tahad mind hävitada, tahad mult ära võtta seda, mis on mulle andnud jõu ja tarkuse, tahad mind nullida, tahad inimkonna ära hävitada, kui ei ole mind, siis inimkond hävib." Ütles Charlie hullunud toonil, mis samas kõlas kui perfektne raadio hommikuprogrammi hääl.

Ta seisis peaaegu et täpselt minu ja ukse vahel, sada kakskümmend kilo hullumeelset pilku versus kaheksakümmend kilo treenimata keskealine vanamees, aga minul on nõtkust. Hüppasin püsti ja proovisin uksest välja hüpata, aga ta oli kiirem, kui ma arvasin, kuude kaupa spordi tegemine oli tulemust andnud.

Paremsirge näkku lõi mind hoobilt kaks meetrit tahapoole. See on see moment, mida multifilmides kirjeldatakse, kus sul tähekesed jooksevad silme ees ja väga, väga uimane on olla. Teine hoop lõi mind pikali, ei oleks uskunud, et nii suur mees suudab sellise kiirusega liigutada. Aga evolutsioon on teinud organismide arengus imet, viimases hädas proovitakse kõike, isegi seda millesse ei usuta, räägitakse, et kõige suurem usklike kontsentratsioon on kaevikutes. See moment kui ta oli andmas kolmandat hoopi, mis oleks vist ka üsna kindlalt surmavalt lõppenud, röögatasin: "LAMASHTU!".

 

Charlie jättis löögi pooleli, hüppas püsti ja hakkas sisisema. Ta silmad olid muutunud täiesti süsimustadeks aukudeks. "LAMASHTU!" röögatasin veelkord ja Charlie astus kaks sammu tagasi. Astusin sammu edasi ja röögatasin kolmandat korda "LAMASHTU., Charlie taganes nurka.

Röökisin tema peale niikaua, kuni ta oli nurgas lootoseasendis ja lalises: "Õel lits, keda ma armastasin, jäta mind rahule." Aga mina röökisin edasi. Võtsin kätega ta mütsist kinni ja kakkusin selle tal peast. Oli tõesti pähe liimitud, aga juuksed olid piisavalt kasvanud, liim nõrgemaks muutunud ja paberinoa abil sain juuksetuustidega mütsi tema pea küljest lahti. See oli nagu skalpeerimine.

Nüüd tuli nurgast ainult lalinat ja lapselikku nuttu. Aeg ajalt, kui ta üritas ennast püsti ajada, pidin uuesti röögatama.Hädaabinumbri naised olid vägagi segaduses sellest, miks ma vahepeal poole lause pealt Lamashtu karjun, ning igaks juhuks ütlesid patrullile, et kõik on segased.

Sain ka öö otsa hulleri isolaatoris veeta, kuid õnneks psühhiaater nõustus hommikul Jennyle helistama, kes kogu loo lahti seletas ja mind välja aitas. Astusin siis psühhiaatriakliiniku uksest välja, silm sinine, riided rebitud ja müts juuksetuttidega pihus. Kinni võtmise hetkel oli see müts vist siiski minu käes ja eks nad siis selle tagastasid pedantse täpsusega. Müts 1 tükk, smaragdroheline.

Loomulikult hiljem ei hakanud ükski psühhiaater selles kahtlema, et ta ise endalt selle mütsi peast ära rebis. Jenny elab nüüd koos Toomasega, ning on õnnelik, et saab Toomast aidata firma juhtimisel ja teha päristööd. Charliel oleme aegajalt külas käinud, ning kahjuks enam midagi eriti temaga rääkida ei ole, ainult laliseb mütsist, planeedi päästmisest, inimkonna hukust ja päikestest, aga on näha, et tema vaimne selgroog on murtud. Sisimas ma tunnen, et mitte ravimite, vaid sellesamuse mütsi pärast.

Psühhiaatritel oli väga ühene arusaam, kahjuks me peame leppima olukorraga ja lootma imele, sest meditsiin on võimetu. Ravi ei ole, sümptomeid saab küll leevendada, aga see on ajutine nähtus. Otseseid neuroloogilisi häireid või kasvajaid ei tuvastatud. Aga erinevate sümptomite kombinatsioon on selline, mis just kuigi palju lootust ei anna.

Mütsi ma viskasin esimese hooga kaminasse, et see neetud asi ära põletada, aga paistab, et ta on tehtud tulekindlast materjalist, ning ainult juuksekarvad ja liimitükid põlesid ära, muus osas näeb müts välja nagu tuttuus, just vabrikust tulnud. Smaragdroheline täpselt samasugune kui see mida kannavad hullunud pariisi kunstnikud.

Aeg ajalt taban ma end mõtlemast, aga mis siis kui see kõik ongi tõsi, tegelikult inimkond ongi hukule määratud ja seesamune müts ongi ainuke pääsetee. Ajaloolased kirjutavad Pazuzust kui kodu kaitsjast ja üldiselt heast olendist, kuigi see konkreetne Pazuzu nüüd küll erilise kodukaitsjana ei tundunud. Aga noh deemoni sümbol sumerite kiilkirjas on kaks osa vaimu ja üks osa inimest. Äkki see inimese osa mängis ka piisavalt rolli. Kokku kahe vaimu ja inimese primitiivsete vajaduste kombinatsioon ning tulemus on sama kui kokteiliks kokku segada kõik maailma narkootilised ained ja siis need otse veeni vajutada.

Aga mis siis, kui see müts ongi päriselt Enki tehtud seadeldis ja lihtsalt seda ei tohiks pähe panna keskpärasele inimesele, sest tema mõtleb ainult omaenda isiklikele vajadustele, mis tulenevad mingitest hetkeemotsioonidest, kriisidest või mõnest muust psüühilisest häirest.

Äkki keskpärane inimene ei saagi nendest mõtetest ja valemitest aru ja see müts tuleks anda mõnele teadlasele. Aga ka teadlastel on omad häired, kriisid, mured ja ihad. Selleks oleks vaja teadlaspühakut, kedagi, kes mõistaks, mida müts räägib, ja kedagi, kellel ei oleks pahesid. Neid kahte ühes isikus, aga selliseid inimesi vist ei ole olemas.

Igaks juhuks ei ole ma seda mütsi ka ära visanud. Mis siis, kui see müts ongi neetud ja mõni laps leiab selle ning paneb endale pähe. Niikaua siis see müts seisabki mul kapipeal ja aegajalt võtan mõne lonksu viskit Charlie mälestuseks ja lükkan käima Kurjami loo mütsist ja hullunud kunstnikust.

Endale hiljuti uue mütsi soetasin

kohalikku kaltsukat 5 euroga toetasin...

Pilt Kitty Kneecap

Luule Marko Sigus