Martin pööras ettevaatlikult lehte ja aevastas. See peab üks päris vana raamat olema, mõtles ta. Päris vanad raamatud ajasid teda vahel niimoodi aevastama. Autobiograafiad talle aga meeldisid ja mõni aevastus oli lugemismõnu eest väike hind. Mõned lapsed eelistasid printsessi- või detektiivilugusid, paljud armastasid hoopis filme, kuid Martinile tundus, et miski ei saa olla nii põnev kui kirja pandud elu ise.Poiss silus ettevaatlikult karedat, veidi kollakaks tõmbunud paberit ja jätkas lugemist:

… heitsin verimao kõrvale ja tõstsin uuesti laserkirve. Džungel ei peata mind. Olgu see mets või verimadudest tehtud!

Lehti pöörates võitles Martin koos maadeuurija Charlesiga läbi Oleprea Beeta džungli. Ta raius ja raius jälle. Iga meetri eest võideldes liikus ta koos Charlesiga edasi. Ta pidi jõudma enne kõikesöövat punast sülti Elisabethini. Ta lihtsalt pidi seda!

Riiulite pikad read, tolmu mõrkjas lõhn, holoviisorite madalatooniline ümin ning soojenevate ja siis jälle jahtuvate rännulaeva metallseinte nagin kadusid poisi jaoks olematusse.

„Martin.“ Pehme käsi laskus poisi õlale. „Ma pean sulgema. Kell on juba palju.“

Poiss võpatas. Ta oli just uurimas, kas džunglisse kinni jäänud roostetanud tanki saaks uuesti tööle panna, kui tuli raamatukoguhoidja ja Charlesist sai jälle Martin. „Veel natuke, Anna. Palun! Elisabeth on veel päästmata!“

„Homme, Martin. See raamat ei kao kuhugi ega raamatukogu ka. Tuled homme ja loed edasi. Tänaseks pead lõpetama. Ka mina tahan oma koju minna. Tahan oma väikest tüdrukut üle mitme tunni jälle näha. Võib-olla isegi midagi lõunaks süüa. Mis sa arvad, Martin?“

Martin ohkas. Iga päev oli raamatukogu-Annal sama jutt ja iga kord lõppes see ühtmoodi - Martin pidi minema. Miks nad küll raamatukogu nii vara sulgesid? Miks nad raamatuid oma kajutisse kaasa ei andnud? Martin ohkas jälle, haaras tooli kõrvalt kargu ja ajas end püsti.

„Siin on ainuke koht, kus ma saan olla terve, joosta ja hüpata nagu teised. Saan isegi verimadudega võidelda!“ Poiss pani raamatu vahele järjehoidja ja sulges selle ettevaatlikult. „Seal, väljas, seal olen ma aga lihtsalt üks kõlbmatu poiss, pean pealt vaatama, kuidas teised jooksevad ja ronivad ning võitlusmänge mängivad.“

“Jah, ma tean, Martin, kuid kõigi jaoks on selles maailmas oma koht ja selleks pead sa vahel raamatutest välja tulema ja päriselus osalema, et see päris enda koht üles leida. See sinu kangelane, Charles Livingstone, tema ei istunud ju kogu aeg, nina raamatus, mis? Muidu passiksime veel meiegi alles oma kõrbenud planeedil, mitte ei rändaks uue kodu poole. Nii et nüüd …“ Raamatukogu-Anna, keda kõik lihtsalt Annaks kutsusid, astus kõrvale, et Martinile teed teha. „Homme jälle näeme. Võib-olla näitan ma sulle siis midagi täiesti uut.“

Homme. Martin kehitas õlgu. Alati oli homme parem päev. Miks ei võinud see parem päev juba täna olla? Vilunult karku viibutades kõndis poiss raamatukogu ukseni, jälgis, kuidas see sujuvalt lahti sahises ja siis tema taga selle õige õhukindla potsatusega uuesti sulgus. Ta pöördus vasakule ja kompsis suure vahekäigu poole. Sinna jõudnud, tabas teda lärm ja paljude jalgade madin, hetk hiljem punase valguse vihk.

“Kivipuru meteoor! Kust sina nüüd tuled!” karjuti talle paremalt.

“Süütu tsiviilohver,” karjuti vahekäigu vastasotsast. “Miinus 10 punkti!”

Teised lapsed mängisid jälle kütte ja põderlõvisid, nende lemmikmängu. Martin isegi ei ohanud, kui kolm temavanust kütti tropis temast mööda jooksis ning talle vihaselt rusikaid näitas. See mäng polnud tema jaoks.

Aga Charles poleks nii kaugelt tulistanud, mõtles ta. Ja tropis koos poleks ta ka jooksnud, ta oleks teiste küttidega hargnenud. Kuid mis sellest. Martin oli Martin ja mitte Charles.

Tasapisi hakkas ta oma kajuti poole kõndima. Mitte et ta poleks suutnud karguga vajadusel kärmelt liikuda, ta lihtsalt ei tahtnud koju minna. Kodus olid küll tema enda kirjutuslaud ja voodi, isegi mõned mängud - ühesõnaga kõik eluks vajalik -, kuid ootamas ei olnud teda seal keegi. Nii tegi ta sageli kojuminekust mängu ja katsetas, kui pikaks ta teekonda venitada suudab. Tema rekord oli neli ja pool tundi. Ka täna hommikul oli sama lugu - ema tõttas jälle varakult tööle, hea, et ukse vahelt nägemistki hõikas. Ja isa… Isadest siin laeval tavaliselt nimepidi ei räägitudki.

Üle poole algselt teele asunud meestest oli hukkunud, kui nad pidid siniste geisrite planeedil hädamaandumise tegema. Selle koha mürgised gaasid murdsid läbi isegi skafandrite filtrisüsteemidest. Sellest ajast peale olid täiskasvanud mehed laeval justkui kogukonna omad - kõigile lastele isade eest ja kõigile naistele meeste eest. Kuid isegi Martin oma vähese elukogemusega mõistis, et kui kuulud korraga kõigile, ei kuulu sa tegelikult kellelegi.

Emast sai ta aru küll, tema töötas hommikust õhtuni meditsiinitiivas ja aitas abivajajaid. Kuid kes siis tema, Martin, on? Kas tema ei vajagi kedagi? Ema tegeles inimeste ravimise kõrvalt ka uurimistööga. Ta lubas, et õige varsti leiab ta lahenduse poja geenidefekti korda tegemiseks. Poiss aga kahtlustas, et see oli vaid ema viis teda kõigil neil üksi olemise päevadel lohutada ja julgustada.

Tuppa jõudes libistas ta end väikse söögilaua taha istuma. “Laura, palun pannkooke!” ütles ta. “Punase moosiga,” lisas ta peale nina sügamist ja oma valikute kaalumist.

“Muidugi, Martin, kohe saab!” kõlas seintesse peidetud kõlarites pehme naishääl.

Juba mõne minuti pärast avanes lauas toiduluuk, millest ilmus kandik taldrikutäie väikeste pontsakate pannkookidega, mis olid üle valatud paksu punaka kastmega. Nende lõhn ei olnud just meeldiv, kuid Martin oli leidnud, et selle vastu aitab, kui süües mitte eriti sügavalt sisse hingata.

“Aitäh!” ütles ta viisakalt laeva AI-le ning asus esimese koogi kallale.

Süües liikus tema mõte iseenesest tagasi raamatukogus loetud raamatu juurde. Kuidas saaks tema ise kunagi nii vapraks, kui oli seda olnud Charles? Võidelda verimadudega tihedas läbipääsmatus džunglis, selleks et päästa ühe inimese elu.

“Martin, su tänase päeva füüsilise koormuse eesmärk on veel täitmata,” teatas laeva AI Laura meloodiline hääl rõõmsalt. “Sul tuleb nüüd teha vähemalt viis normaalraskusjõu ekvivalentkilomeetrit.”

See ka veel! Martin surus ohke alla. Milline Charlesi lugu täna sobiks? Martin valis füüsilise koormuse rännakutele alati mõne loetud loo, millesse ta end sisse kujutas. Nii oli palju põnevam.

“Siniste geisrite juurest uraani toomine?” Poiss raputas pead. “Charlesi ja noore põderlõvi kohtumine nõmmel”? Poisi nägu lõi särama. See oli see õige trenni tegemise lugu! Ta tuhnis mälust välja “Charlesi rännakute” teise raamatu keskpaigas olnud loo alguse. “See algas, see algas… Just nii see oli!”

Päev algas, tundsin magamiskotil päeva esimesi kiiri ning oma näol kellegi lehkavat hingeõhku. Ilmselgelt polnud ma enam üksi. Kuid otsis see võõras sõpra või sööki?

Ise juba pooleldi kujutlustesse eksinud, sättis Martin end ettevaatlikult toanurgas seisvasse trennimasinasse istuma. Teised tegid trenni püsti seistes ja käies, kuid poisi kehva jala tõttu oli tema igapäevane kohustuslik füüsiline koormus vahetatud aeglase jalgrattasõidu ja kergete raskuste tõstmise vastu. Masina kuppel sulgus, Martin sättis end paremini istuma ja toksas stardinuppu. Kohe tundis ta, kuidas raskus suurenes. See oli sätitud vastama tulevase koduplaneedi gravitatsioonile. Raskusjõuga kooskõlas suurenes ka ebamugavustunne tema paremas puusas, kuid ta surus hambad kokku ning lasi endal täielikult kuuma päikese all auravale kõnnumaale kanduda.

… Avasin ettevaatlikult silmad. Mulle vaatas vastu suur pikkade ripsmetega ümbritsetud heleroheline silm. Teised kaks silma ilmusid nähtavale siis, kui loom pead liigutas. Ta toksas koonuga õrnalt minu põske. See oli ilmselgelt sõbralik žest. Julgesin end istuli ajada ja ettevaatlikult tema nina patsutada.

Tema keha sarnanes kõige rohkem põhjapõdra omale, kuid tema pead ümbritses võimas lakk nagu lõvil, samuti paistsid suust teravad kiskjalikud hambad.

“Hmm, kes sa meil siis selline oled?” küsisin ma temalt. Minu hääl pani ta korraks pead pöörama ja mulle küsivalt otsa vaatama. “Lõvi pluss põder - lõder? Ei, kõlab nagu midagi, mis vorstjuustu pigistamisel sellest välja voolab. Põli? Ei, ma olin päris kindel, et see sõna on juba olemas. Lõvipõder? Liiga pikk sellise toreda eluka jaoks.

Lõpuks otsustasin ma teda kutsuda lihtsalt Mukiks. Ei teadnud ma veel siis, et ühel päeval päästab Muki minu elu.

Masin andis selge kõlava signaaliga märku treeningu lõppemisest. Kas aeg sai tõesti juba läbi? Unistades kaotas Martin alati ajataju.

“Martin, sulle on külaline,” kõlas Laura hääl rõõmsalt. “Vabanda, et su treeningu katkestasin, kuid ta väidab, et tegu on privaatse hädaolukorraga.”

Külaline? Martin tundis, kuidas olemine kergemaks läks, trennimasin oli energia kokkuhoiuks välja lülitunud. “Kes mulle külla tuli?” küsis ta AI-lt.

“Ta ütleb, et ta on Magdalena.”

“Milline Magdalena?”

“Ta on sinust natuke lühem, Martin. Mustade juuste ja pruunide silmadega, seljas väga sinu moodi riided, pruun T-särk ja tugevast tumerohelisest riidest püksid. Kas sa kutsud ta sisse, tuled temaga välja kohtuma või ignoreerid privaathädaolukorda?”

Martin vaatas kajutis ringi. Pannkoogine taldrik oli ikka veel laual ja levitas seda iseloomulikku lõhna, voodi oli küll üles tehtud, kuid seal vedeles koolipükste paar ja veel midagi oli nende all. Jälle oli ta lohakas olnud. “Ütle talle, et ma tulen kohe.” Martin küünitas end ning haaras kargu.

“Kas sina oled Magdalena? Mida sa must tahad?”

Kiitsakas tüdruk Martini ees kajutitevahelises vahekäigus vaatas korraks maha ja siis poisile otse silma. Tüdruku suu hakkas värisema, tema niigi kriimulistele põskedele valgusid pisarad. “Ema,” nuuksatas ta. Ta tõstis rusikas parema käe ja surus enda suule. “Ema ei tulnud koju.”

Martin vaatas tüdrukut nõutult. Kes ta oli? Mis oli tema emaga juhtunud? Ja mida ülepea nutvate inimestega teha? Siin rännulaevas ei nutetud just palju, avalikult vähemalt mitte. Martin vaatas vasakule vahekäigu suudme poole. Inimtühi. Keegi ei näinud, tore, kuid nii polnud ka kedagi appi tulemas.

“Kes su ema on?” Martin tonksas kohmakalt tüdruku õlga. “Kus ta on?”

“Ema, Anna.” Tüdruk nuuksatas. “No, sinu jaoks raamatukogu-Anna, noh. Ma ei tea, kus ta on. Ta pidi ammu kodus olema. Ta pidi peale tööd vaid korra taaskasutuses käima ja kohe tulema. Ma lootsin, et ta läks kingituse järele.” Magdalena nühkis kätega pisaraid mööda põski laiali ning vaatas jälle Martinile otse silma.

“Kingituse?” oskas poiss kõige selle peale vaid küsida.

“Nojah. Mul on täna sünnipäev. Ma nii lootsin, et ta toob ühe erilise kingituse. Võib-olla …., tead!” Korraks vilksatas tüdruku silmis rõõm ja siis hakkasid jälle pisarad voolama. “Aga ma tegelikult ei tea, miks ta taaskasutusse läks. Ta ütles vaid, et ma sellest täiskasvanutele ei räägiks, võttis lubaduse isegi. Nägid sa mu ema täna? Oli ta ikka tööl? Ütles ta midagi sulle õhtu kohta? Sa ju oled Raamatukogu-Martin? Õnnetoast C717?”

C717 oli Martini ja tema ema kajuti number küll, kuid mis selles õnnelikku pidi olema? Martin silmitses numbrit oma kodu uksel. See nägi täiesti harilik välja.

“Ta ütles, et ta tahab oma tüdrukut näha. Sind, siis tähendab. Aga võib-olla on ta nüüdseks juba kodus?”

“Ma ei tea. Ma ei usu. Raamatukogust taaskasutuseni on reisilintteega vaid kolmteist minutit, ema ütles. Sama palju tagasi. Me elame kohe raamatukogu kõrval. Peaaegu. Ta oleks pidanud juba ammu tagasi olema.”

Nojah. Martin ohkas. Nüüd hakkas Magdalena päriselt nutma. Selline see siis on, kui keegi nutab ja sa ei oska midagi teha ja kedagi teist ka läheduses pole. Peaaegu nagu siis, kui Charlesi ja Elisabethi laps üksi džunglisse hulkuma läks ja siis suur torm tuli. Ja Elisabeth ka nuttis ning kangelane Charles Livingstone oli täiesti nõutu.

“Kuule…” Ei mingit vastust. “Kuule, tüdruk.” Ei mingit reaktsiooni. “Magdalena.” Poiss togis tüdrukut kargu otsaga. Ikka ei midagi. Magdalena vappus üleni, käed näole surutud, ja nuuksus.

Martin ohkas. Charles toona … Kuid ei, tüdrukut kullakeseks ta kutsuma hakata ei saanud. Midagi muud aga ka pähe ei tulnud. Poiss vaatas tüdrukut veel pika hetke, võttis kargu kindlamalt kätte, tegi lühikese sammu ning pani teise käe talle ümber. “Me saame hakkama, usu minusse, Magdalena! Me oleme käinud läbi džunglist ja soost ning saame ka täna hakkama. Ma leian ta üles ja toon ta tervelt su juurde tagasi. Mina,“ poiss takerdus hetkeks, “Martin, luban sulle!”

Ta pigistas tüdrukut, astus kiiresti sammu tagasi ning vaatas vahekäigus ringi. Kedagi polnud jätkuvalt seda nägemas. Õnneks. Kuid Charlesil oli jälle õigus olnud - Magdalena oli nutmise lõpetanud ja vaatas jälle Martinile otsa.

“Kas sa tõesti usud, et leiad mu ema üles?”

“Jah.” Poiss ajas rinna trimmi. “Ma usun nii, nagu minu nimi on … Martin.” Ta pöördus ringi ja siis tagasi tüdruku poole. “Enne peame me vaid mõned ettevalmistused tegema, sest lapsi ei lasta üksi ei reisi- ega transpordilintteele. Nii tuleb meie rännak pikem ning …” Martin ajas ühe sõrme püsti, “me vajame selleks süüa, vett,” teine sõrm tõusis, “köit, iga korralik seikleja vajab juppi usaldusväärset köit,” kolmas sõrm tõusis, “ning nuga. Ohtlik rännulaevas lastega peres, ütlevad nad, kuid mina olen juba seitsekümmend üks päeva noa kasutamiseks piisavalt vana ja mul on koolitus läbitud ka.” Martin langetas pilgu. Aga Charles rändas alati avaratel planeetidel. Oli neil kitsaste käikudega rännulaevas midagi muud vaja? Või midagi lisaks? Martin ei teadnud seda.

Magdalena, nägu veel pisaratest märg, vaatas Martini kolme püstist sõrme ja noogutas põgusalt.

Süüa sai ainult eluruumidest või sööklast, mujal toidusünteesijaid ei olnud. Ilma loata nad aga sööklast midagi kätte ei saanud.

“Tule korraks sisse,” ütles Martin Magdalenale ja vajutas pöidla enda ruumi ukse kõrval oleva sõrmejäljelugeja plaadikesele. Uks avanes vaikse sahinaga ja nad astusid sisse. Martini mõtted keerlesid juba eelseisvaks seikluseks valmistumise ümber, nii et segamini kodu ei tulnud talle enam meeldegi.

“Laura, palun meile kaks pätsi leiba, kaks juustukera ja kaks pudelit vett,” ütles Martin AI-le. “Ah, ja kaks tahvlit šokolaadi ka veel.” Martin teadis, et šokolaad annab hädaolukorras palju jõudu ega lähe kergesti halvaks.

“Ja pakk vinnutatud liha,” lisas Magdalena tagasihoidlikult.

“Hea mõte!” ütles poiss. “Laura, kaks pakki vinnutatud liha palun.”

Jättes toidusünteesija nõutud asju valmistama, vaatas Martin kajutis ringi.

“Kas sa näed siin midagi, mida võiks köiena kasutada?” küsis ta Magdalenalt.

Tüdruk lasi silmadel napilt sisustatud kajutis ringi käia, kuid raputas lõpuks pead.

“Siin küll mitte,” vastas ta, “aga ma olen kindel, et meil kodust või siis raamatukogust leiame midagi. Ma pääsen raamatukogusse ilma emata ka sisse.”

“Saame siis sealt otsida ka vihjeid sinu ema kadumise kohta,” ütles Martin õhinal. “Äkki leiame midagi, mis annab meile mõne mõtte, kuhu edasi liikuda.”

Laua poolt kostis vaikne piiksatus ja toiduluuk avanes. Martin võttis sealt välja kaks papp-pakendis portsu vinnutatud liha, kartulikoortest toodetud bioplastikust veepudelid, kaks kohevat leivapätsi ja juustukerad.

“Kus siis šokolaad on?” päris ta AI-lt.

“Sünteesija seinad on valmistatud venimatust materjalist,” teatas Laura sõbralikult. “Šokolaade pead veel pisut ootama.”

“Kuhu me kõik selle kraami paneme?” küsis Magdalena. Ta suutis juba täitsa asjalik olla.

Martin koukis voodi alt välja tugevast kangast seljakoti ning pakkis tüdruku abiga olemasoleva toidu kotti. Hetk hiljem lisas ta sinna valmis saanud šokolaadid. Nad olid peaaegu uksest väljumas, kui Martin veel korraks tagasi pöördus ja laualt märkmiku ja pastaka haaras.

“Iga õige seikleja peab oma juhtumiste kohta logiraamatut,” märkis ta ja Magdalena noogutas nõustuvalt.

Uksest jälle väljas, sirutas Martin kargust vaba käe tüdruku poole. “Nii. Anna see kott. Ma tõmban ta selga ja lähemegi teele.”

“See pole üldse raske, ma jõuan küll.” Asjalikult torkas tüdruk vasaku käe läbi ühe seljakoti rihma, pööras koti seljale ja juba oli ka teine käsi rihmast läbi. “No näed, päris kerge on. Hakkame minema.”

“Aga see on minu kott. Ja minu idee oli see võtta.” Martin tundis, kuidas see reetlik puus jälle valutama hakkas. Ta mudis pahuralt karku. Mis seiklus sellest niimoodi tuleb, kui tüdruk tema eest kotti tassib? “Anna see kott nüüd siia. Ma olen sinust vanem ka!”

“Miks?” tüdruk vaatas poissi vihaselt. “Miks oled sa täpselt samasugune nagu teised? Kõik need, kes ütlevad, et sa ei tohi, Magdalena. Sa oled noor, Magdalena. Sa oled nõrk, Magdalena. Ja tüdruk pealekauba.Aga see on minu ema, kes kadunud on.” Tüdruk pööras pea kõrvale ja hakkas seljakoti ühte rihma näppima. “Kunagi ei tohi ma midagi.”

Nad vaatasid teineteist vaikides.

“Sul ei lubata kunagi raskeid kotte tassida?” küsis Martin palju vaiksemalt kui enne. “Mind ei kutsu nad kütte ja põderlõvisid mängima. Mitte kunagi. Tead,” Martin võttis pliiatsi paremasse kätte, “olgu pealegi, tassi kotti. Ma teen samal ajal märkmeid.”

“Arvad? Tead,” Magdalena ajas end üsna sirgu ning vaatas vahekäigu suu poole, “kui ma ausalt ütlen, siis ega ma ei jõuagi seda kotti kogu tee tassida. Kaks leiba ja vesi kaaluvad üsna palju, kuid ma natuke jõuan küll ja ma tahan midagi ise ka teha, et ema üles leida.”

“Sa ei jõuakski kogu tee?”

Tüdruk noogutas.

“Nojah.” Martin naeratas ja pööras siis pea ära, vaatas põrandale ja siis lakke ja jälle tüdrukut. See kõik tundus kuidagi tore ja tobe samaaegselt. “Tead, ega ma vist poleks ka hästi kogu teed jõudnud seda kotti kanda. See puus teeb vahel üsna haiget.”

“Oh,” ütles tüdruk ja vaatas Martinile otsa. “Siis on ju kõik hästi või noh, tähendab. Ma siis kannan osa teed ja siis sina. Või nii umbes.”

Magamissektsiooni suurest vahekäigust otsustasid nad üksmeelselt liiga hoolitsevate täiskasvanute pärast kõrvale hoida. Nii kõmpisid nad kitsastes kõrvalkäikudes üksteise sabas ning vahel passisid nad vaikselt varjus , kuni ristuv koridor inimestest tühjaks sai. Ühte sellist pausi kasutades otsustas Martin teha rännulogi esimese sissekande. Ta oli nädalaid harjutanud päris pastakaga täiesti elektrivabale paberile kirjutamist, nagu Charles seda alati tegi, ning viimaks läks tal seda oskust päriselt vaja.

Magdalena ema Anna päästmise retk. Laeva 19361. päev.

Sinna alla joonistas ta kaks kriipsulast, kes pikkade sammudega lehe serva poole tõttasid, ning kaasa pakitud toidu nimekirja. Järgmisele reale kellaaja järele kirjutas ta:

“Läksin Magdalenaga tema ema otsima. Ta on raamatukogu-Anna tütar ja tal on tumedad juuksed ja minu seljakott seljas. Vahekäigud on päris tühjad, sest kõik, kes tööl olid, on juba kodus. Mõned on kindlasti tööl ka, sest on alles töötamise aeg. Me läheme nii kaua väikseid käike mööda, kuni saame, et suures vahekäigus kõndijad meid ei märkaks ja meid koju ei saadaks. Magdalenal on kodus köis ja ehk on ta ema koju jõudnud.

Tuju on kõigil hea, tervis korras. Ohte pole kohanud.”

“Magdalena,” poiss kiirendas veidi sammu, et kergem vestelda oleks, “kas sina oled kunagi oma pärisisa näinud?”

Mustjas hobusesaba seljakotil liikus ägedalt vasakult paremale, tekitades sahisevat heli.

“Aga mina nägin. Ühe korra, eelmine aasta. Ja see aasta paar korda veel. Ta tõi mulle raketimudeli. Vanast paberist ja plastikust tehtud. Väga äge. Mis sellest, et emal on vaid üks laps, nagu ei tohi.”

“Äh, sa oled ju poiss, mina kõigest tüdruk. Mehi on vähe, neid tuleb hoida,” kuulutas Magdalena põlglikult. “Poiste kasvatamiseks on vahepeal isa vaja, tüdrukud saavad ainult emaga ka hakkama,” kordas tüdruk kuskilt kuuldud väidet. “Ja saame jah!” lisas ta trotslikult.

Nad peatusid järjekordsel käikude ristmikul, Magdalena piilus korra ümber nurga ning pööras siis vasakule. Ka uus vahekäik oli inimtühi.

“Ma vaatan, et sa oled varemgi hilja väljas käinud,” ütles Martin, kes oli igaks juhuks ka selja taha pilgu heitnud.

“Mhm.” Magdalena kohendas seljakoti rihmu õlgadel. “Ema käib mul vahel teistel abiks, taaskasutuses ja meditsiinitiivas. Ja siis ma ootan teda väga, nii et ma hiilin külgkäikudesse. Ja kui ma näen teda tulemas, jooksen ma kiiresti koju ja tellin Laura käest talle kohvi. Siis ema tuleb ja imestab, kuidas ma oskan ikka nii täpselt õigeks ajaks kohvi teha.”

“Tõesti?” Martin sai vahel hoopiski pahaseks, kui ema töölt tulemisega liiga hilja peale jäi.

“Siin me elamegi.” Tüdruk osutas väikeste lilledega üle värvitud uksele. “Tule sisse.”

Uks avanes kergesti ja lapsed astusid sisse. Martin nägi, et tegemist oli kujult täpselt samasuguse ruumiga, nagu nende kodu, kuid välja nägi see siiski üsna teistsugune. Toas ei olnud trenninurka ja söögilauas oli toiduluuk väiksem, seintele oli Anna kinnitanud erinevatest materjalidest riiuleid, millest mõni oli isegi lihtsalt tugevast pappkastist tehtud. Ilmselt oli ta kasutanud asju, mis talle raamatukogutöös või taaskasutussektorist kasulikuna silma olid torganud. Riiulid olid täidetud igasuguse põneva kraamiga - seal oli pastakaid, vanu kortsunud ja narmendavaid pehmekaanelisi raamatuid ja veel asju, mille nime ega otstarvet Martin ei osanud arvata.

“Kuidas teil on lubatud raamatuid eluruumidesse tuua?” imestas ta ja astus riiulitele lähemale neid uurima.

Magdalena kehitas õlgu. “Need olid siin juba enne minu sündimist, minu vanavanaemast jäänud. Ja vahel harva, kui mõni raamat nii kulunud on, et enam raamatukogus kasutamiseks ei kõlba, võib ema selle koju tuua.”

Poiss lasi silmadel raamatupealkirjadest üle käia. ““Charlesi maandumine Cleopatral” - seda ma ei olegi lugenud! Mis sa arvad, kas me tohime selle kaasa võtta? Ma nii väga tahaksin seda lugeda. See on nii õhuke ka, sobib ilusasti mu jakitaskusse, siis ei pea seda kotis tassima.”

“Võta peale,” rehmas tüdruk käega. “Mina neist raamatutest ei hooli. Mulle meeldib lugeda hoopis inimeste vanast koduplaneedist Maast ja kõigist neist imelistest loomadest, kes seal elasid. Aga neid raamatuid on väga vähe alles jäänud,” ütles ta nukralt. “Tule, aita mul otsida. Ma arvan, et kuskilt siit me köie leiame. ”

Tükk aega tuulasid lapsed riiulite sisu ja midagi kasulikku leidmata olid juba üsna nõutud. Kui Magdalena teist korda oma voodi alla puges, tuli Martinil mõte vaadata korraks ka Magdalena ema voodi alla.

“Leidsin!” teatas ta rõõmsalt ja tõmbas välja suure bioplastist kasti, mille peal oli pundar pöidlajämedust köit. “Me peame selle ainult lahti harutama ja korralikult kokku lappama. Köis peab kohe kasutusvalmis olema, hädaolukorras ei jõua seda tegema hakata,” ütles ta teadjalt.

“Need on ema isiklikud asjad,” ütles Magdalena veidi pahuralt ja istus poisi kõrvale maha, tõstis köiepuntra välja ja hakkas selle kallal tööle.

“Su ema annab andeks, olen kindel.” Martin uuris kasti sisu edasi. Seal oli ka üks väike, kuid võimsa valgusvihuga taskulamp, mille ta pärast tüdrukule näitamist endale jakitaskusse torkas.

“Hei, mis need on?” küsis ta ja tõstis välja kolm sõrmepaksust pabermärkmikku.

Magdalena jättis köiega jändamise pooleli ja võttis pealmise märkmiku kätte. “Need on mu ema päevikud! Ta ei ole mul kunagi lubanud neid lugeda, ütleb, et need on isiklikud.”

Poiss vaatas talle tõsiselt otsa. “See on kindlasti tõsi, kuid praegu on eriolukord. Siin võib mõni vihje peidus olla, miks su ema kadunud on ja kuhu teda otsima minna. Kas vaatame sisse?”

Magdalena noogutas. “Sul on õigus. Me peame seda tegema, meil ei ole muud võimalust.”

Nad avasid märkmiku kaane.

“Mu väike Magdalena on endale saanud kaks uhiuut väikest ja väga teravat hammast. Täna toitmise ajal hammustas ta mind ja see oli päris valus. Ma ei tea, mida ma sellega tegema peaks. Pean ehk Tiinalt küsima.”

Martin tõstis pilgu raamatust. “Miks sa oma ema hammustasid? Kuidas nii juhtus?”

Tüdruk, näost õhetav, vaatas kõrvale ning sirutas siis käe. “Ma olin siis päris väike.” Ta võttis märkmiku, pani selle kokku ning, veidi kõhelnud, võttis järgmise kätte. Selle lõpuleheküljelt lahti löönud, kummardusid nad uuesti lugema.

Täna oli jälle suur laevakoosolek. Uuel tsiviilkaptenil hakkavad need vist harjumuseks saama. Seisis täna seal suure saali laval, harjatud ja kammitud, ning jahvatas, et elektrit on meil küll, kuid elektroonikat tuleb rännulaeva vajadusteks kokku hoida, kust vähegi saab. Et paber ja pliiats käib märkmeteks küll ja kellele neid teisi vidinatega tehtavaid asju vaja on. Kui remondisektori Peeter talt küsis, kas hakkame ka sõrmejäljelugejaid ustelt maha keerama, siis hakkas kokutama ja leidis, et asjad, mis on paigas ja töötavad, võivad jääda, kus need on ja kuni töötavad.

Ja siis see laste küsimus. Et nõukogu otsustas, et naised peavad hakkama sünnitama, et Karmioolil maandudes oleks me kohe valmis hõivama ja laienema. Kohapeal laienemisega startimine on liiga hilja. Üllatus, mehed on valmis naisi selles küsimuses aitama. Pärast siniste geisrite planeedi katastroofi teevad nad seda aitamistööd niigi, aga et siis veel rohkem aitama. Mehi on niigi vähe, isavõimelisi veel palju vähem. Kohe nagu voolulindil siis või? Vastik. Parem käin taaskasutussektoris abiks kui sünnitusmasinaks hakkan. Ma loodan väga, et me saame varsti parema tsiviilkapteni. Valimised on küll alles kaheksa tsükli pärast, kuid alustama peab juba täna. Kõigepealt tuleb nõukogusse naisi juurde saada. T arvab ka nii. Olgu. Aga minu väike tüdruk õppis väikese palli püüdmise ära. Mängisime tükk aega vahekäigus. Ta kilkas nii rõõmsalt. Pärast …

“See on ka vana,” Magdalena lõi kaaned otsustavalt kinni ning avas viimase märkmiku ning lehitses seda, kuni leidis selle keskelt värskeima sissekande. “Siin see peaks olema, mida meil vaja on.”

Tiina on hea. Tal õnnestuski taaskasutussektori mehega kokkuleppele jõuda ning ma saan minna ja need raamatud üle vaadata. Kõik tsiviilkapteni ametiraamatukogust kõlbmatuks arvatud kui mõttetud vana Maa loodusraamatud. Ilusad korras raamatud. Vihikuid ja märkmikke ja tualettpaberit on ju muidugi rohkem tarvis. Ma tean üht väikest tüdrukut, kellele on neid vanu raamatuid kohe väga vaja. Ehk on teisigi, kes hooliks. Võib-olla saan midagi raamatukokkugi? Et homme siis peale tööd, kuid hoopis transportlintteed mööda. Sinna saab taaskasutussektori mees vastu tulla ning Tiina rõhutas, et muu tsiviilkapteni rahvas ei tohiks sellest reisist ka liiga palju teada. Nende ära visatud raamatud ikkagi. Panevad pahaks, kui tagasi tuuakse. Võivad hakata ka seadustega vehkima. Nüüd Magdalena tekile pilk peale ja ise ka magama. Magdalena, homme tuleb sul üks tore sünnipäev. Head und, kullake.

“Loodusraamatud!” Magdalena plaksutas käsi. “Ema toob vana Maa loodusraamatuid!”

Martin vaatas tüdrukut ja libistas siis uuesti silmadega tekstist üle. “Aga transportlintteele lastakse meid veel vähem kui sõiduomale,” ütles ta mõtlikult. “Kui ta nüüd natuke salaja läks ja kuskil seal kinni jäi.”

Tüdruku üürike rõõm oodatavate raamatute pärast asendus jälle mõtliku kortsuga kulmude vahel. Ta toksas sõrmega päevikulehekülge.

“Tiina, teda ma tean küll ja temaga tohime me ilmselgelt rääkida,” sõnas ta, “ema vana tuttav tsiviilkapteni kantseleist. Me võime tema käest küsida, kellega ema täpselt kokku sai, ja siis ise selle mehe üles otsida. Tema oskab ehk öelda, kuhu ema edasi läks.”

“Hea mõte!” kiitis Martin. “Kas sa saad Tiinale helistada?” Ta viipas käega seinal asuva kommunikaatori poole.

Magdalena raputas pead. “Ma ei tea tema ruuminumbrit. Ja pealegi ei ole ta sellisel kellaajal ilmselt kodus, vaid tööl. Minu meelest töötab ta üldse kogu aeg. Aga ma tean, kus ta töötab, ja me võime sinna minna.”

Martin ajas end otsustavalt jalule. “Mida me siis ootame? Hakkame aga minema.” Ta haaras maast nüüd köie võrra raskema seljakoti. “Las mina kannan seda vahepeal.”

Tüdruk noogutas ja tõusis ka. Ta haaras endale nagist jaki, enne oli ta kodust Martini juurde kiirustanud vaid T-särgi väel, kuid nii mõneski laeva osas oli temperatuur liiga jahe, et lihtsalt särgiväel mõnus oleks.

Laste riietuse järgi oleks võinud arvata, et nad on ühest perest pärit, sest nende tugevast materjalist tumerohelised püksid, pruunid särgid ja tumehallid jakid olid peaaegu äravahetamiseni sarnased. Magdalena oli vaid enda jaki rinnatasku äärele tikkinud väikese lille. Tegelikult käis enamik inimesi laevas sarnaselt riides, kuigi vahel leidus riideesemeid ka erinevat värvi. Ja kui mõni inimene suri, desinfitseeriti tema rõivad ja viidi taaskasutussektorisse, kust need varsti uuele ringile saadeti. Rännulaevas ei olnud midagi raisata.

Nad asusid tsiviilkapteni kantselei poole teele. Hoolimata sellest, et nad püüdsid täiskasvanute radadelt kõrvale hoida, said nad siiski mõne uudishimuliku pilgu osaliseks. Üks tööriistavööd kandev naine isegi küsis nende käest, miks nad koolis või siis mängualal ei ole. Martin hakkas pisut kokutama ega osanud midagi öelda, kuid Magdalena päästis olukorra, osutades Martini kargule ja öeldes, et neid saadeti koolist arsti juurde.

Kuna lintteele nad üksi minna ei tohtinud, võttis tavaline kümneminutiline teekond neil aega terve tunni. Nad oleksid jõudnud kiiremini, kui Martin poleks pidanud iga veerand tunni järel korraks istuma ja puhkama. Mõnel päeval ei häirinud tema puus teda eriti, kuid mõnel teisel ei andnud üldse asu. Pidi selline päev ette juhtuma just siis, kui oli vaja seiklema minna!

Magdalena istus peatuste ajal Martini kõrval ning jutustas kõikidest huvitavatest loomadest, keda ta oli oma ainsast Maa loodusraamatust näinud. Kui poisil oli neid raske ette kujutada, joonistas tüdruk nad kiiresti paberilehele, mille Martin oli talle oma märkmikust loovutanud. Martin rääkis talle aga lugusid Charlesi seiklustest ja kõigest kasulikust, mida ta neist oli õppinud.

Lõpuks jõudsid nad tsiviilkapteni kantselei juurde. Magdalena piilus läbi ruumi kitsa klaasakna ning pöördus tagasi poisi poole.

“Tiina on praegu seal, kuid kapten on tema juures. Ootame parem, kuni kapten ära läheb, enne kui sisse läheme.”

Poiss noogutas ning vaatas enda ümber ringi. Siis osutas ta nurgale, kus seisis kõrvuti kaks suure tumerohelise taimega lillepotti. Taimi, nii väikseid kui ka lausa pisema puu mõõtu, oli igal pool, sest nende roll õhukvaliteedi hoidmisel oli ülioluline. Pottide taga oli just nii palju ruumi, et kaks kleenukest last seal märkamatult istuda saaks.

“Tule, istume siia ja ootame pisut. Siin ei jää me kellelegi liialt silma,” ütles Martin ning näitas kohe eeskuju, vingerdades end kahe poti vahelt läbi ja kohendades end ettevaatlikult istuma. Tüdruk oli hetke pärast tema kõrval.

“Tööpäev on juba mõnda aega läbi, meil läks siia jõudmisega rohkem aega, kui ma arvasin,” ütles Magdalena oma käekella kontrollides. “Tiina peab ju ka ühel hetkel välja tulema ja koju minema hakkama. Siis saame ta kinni püüda.”

Martin tundis, kuidas ta kõht korises. “Kuni me ootame, kas sa tahad midagi süüa? Sul on kõht kindlasti tühi,” tegi ta tüdrukule ettepaneku. Pannkookidest oli tükk aega möödas ning trenn ja pikk jalutuskäik olid võtnud oma osa, kuid ta ei tahtnud olla see, kes esimesena nõrkust välja näitab. Valutav puus oli tema puuduseks nagunii.

“Jah, tegelikult olen ma väga näljane,” tunnistas Magdalena. “Tahtsin enne lõunat sööma hakkamist ema ära oodata, aga ta ei tulnudki, nii et ma pole hommikust saadik midagi söönud.”

Martin kraamis kotist lagedale leiva ja juustu ning veepudelid. “Hästi, sööme natuke siis mõlemad, mine tea, millal jälle saab.”

Nad einestasid vaikides ja kiiruga, hoides samal ajal kantselei uksel silma peal. Nende küljed olid kitsas ruumis tihedalt kokku surutud ja poiss tundis tüdruku kehasoojust läbi oma riiete imbumas.

“Mul on kahju, et su sünnipäevast midagi toredamat välja ei tulnud,” ütles ta peale pikka toiduga täidetud vaikust.

Magdalena vaatas talle korraks otsa, kuid pööras siis pilgu kõrvale. “Aitäh!” ütles ta napilt, hääl tuhm. Arvatavasti muretses ta oma ema pärast, nii et poiss ei hakanud teda rohkem torkima.

Martin oli just järelejäänud toitu seljakotti toppimas, kui tüdruk tema küünarnukki nügis.

“Kapten tuli ruumist välja, olen kindel, et Tiina tuleb ka kohe.” Magdalena krapsas püsti ning haaras koti endale. “Las mina kannan nüüd.”

“Okei,” oli poiss nõus. “Mine sina juba ees, mul läheb pisut aega.”

Tüdruk puges lillepottide vahelt läbi ja kiirustas kantselei ukse juurde. Martin oli end just püsti saanud, kui nägi, et uksest tuli välja sõbraliku näo ja lühikeste blondide juustega naine, kellele Magdalena kohe lähemale astus. Poiss haaras oma kargu ning lonkas nende juurde.

“Jah, ma nägin täna su ema küll,” ütles Tiina parajasti siis, kui Martin kohale jõudis. “Tal oli hea tuju ja kõik paistis korras olevat. Ma ei tea, mis temaga juhtuda võis.”

“Me lugesime tema päevikust,” pistis Magdalena kiiruga vahele, “et ta pidi mingi taaskasutuse mehega kohtuma. Kas sa tead, kus?”

Naine kortsutas kulmu. “Teiste päevikuid ei tohiks ilma loata lugeda,” ütles ta pisut pahaselt, kuid leebus siis, “aga ma saan aru, et see on erandjuhtum.” Magdalena noogutas innukalt ja naine jätkas: “See mees on üks mu tuttav taaskasutussektori päevilt. Su ema pidi tema juurde taaskasutussektorisse minema, et sulle sobivad raamatud välja valida. Täna aga tuli välja, et Matheo oli raamatuid kogunud hoopis kuhugi mujale ja su ema pidi temaga kokku saama tema eluruumide lähedal. Sinna saab kõige kiiremini mööda suurt transportlintteed, sest ta elab siit kolme tunni jalutustee kaugusel laeva teises otsas.”

“Oh, kolm tundi jala.” Magdalena vilksas Martini ja ta kargu poole. Tee siia oli võtnud rohkem aega, kui kumbki neist arvas. “Kas sa saaksid meid transportlindile panna, palun?”

“Ma ei tea, tsiviilkapten saatis mind veel ühele nõupidamisele.” Naine viskas pilgu vastasseinas olevale suurele kuldsete numbritega kellale. “Ja siis on mul üks kohtumine veel. Kuid ma arvan, et te ei peakski sinna Matheo juurde minema. Ta on selline natuke veidrik ja su ema on kindlasti juba kodus. Minge ilusti koju tagasi ja kõik on korras!”

“Aga,” Martin vaatas koridori, mille kaudu nad siia tulnud olid, ja siis lahke näoga naist enda ees. “Aga… Ehk saaks … Magdalena emale siit helistada? Saaksime kohe teada, et ta on kodus. Ja sellele Matheole ka. Kui saaks.”

“Seda ikka saab.” Naine vaatas uuesti kella vastasseinal ning kadus tagasi kantseleisse.

“See oli sul hea mõte, Martin,” kiitis Magdalena poissi. Tema teab ju kõiki numbreid. Tal peaks isegi mobiilkommunikaator olema, ta on ju nii tähtis.”

Kaks minutit hiljem naastes oli Tiina nägu murelik. “Su ema ei ole tagasi. Matheo ei vasta ka. Ma olen aga kindel, et temaga on kõik korras. Naisterahvastel on vahel põhjuseid, miks nad naasmisega hilja peale jäävad. Minge koju, homme räägime.” Ta vaatas veelkord kella seinal, viipas lastele ja tõttas koridori mööda minema.

“Minu ema ei ole selline! Minu ema ütleb alati, kui ta kasvõi pool tundi hilisemaks jääb ja helistab või saadab sõna, kui ta nii palju hilineb. Üks kord juhtus nii.” Magdalena trampis jalaga vastu maad. “Ja selliseid naiste põhjuseid ei ole tal. Ei ole. Ma tean. Ta ütleks.”

“Aga mis me siis edasi teeme?” küsis Martin.                     

Lapsed seisid ja vaatasid teineteisele vaikides otsa. Keegi vormis mees, päris ehtne mobiilkommunikaator käes, jäi nende kõrval seisma, vaatas neid ja kõndis kiirel sammul samas suunas, kuhu oli kadunud ka Tiina.

“Edasi.” Magdalena kükitas ja tõstis maast varustusekoti. “Ma pean ta üles leidma, ma tean, et temaga on midagi valesti. Kas sa tead täpselt, kus selle transportlinttee algus on?”

“Sealpool.” Martin viipas käega vastasseinal vasakule osutavale kollasele noolele. “See on üsna lähedal. Ma olen seal kaks korda käinud.”

Kollasest noolest allpool oli kogu laeva ainuke veel töötav avalik Laura-tabloo, kus laeva AI lastele naeratades aga suunda hoopis paremale näitas, suunda koju, kuhu Tiina oli käskinud neid minna.

„Kuhu nüüd?“ Magdalena sikutas poissi käest ja osutas pilguga Laura-tabloole. „Läheme kuhu vaja,“ ja vaikselt sinna otsa „natuke maad.“

Hetk hiljem sammusidki nad kodu poole, seda kuni esimese ristmikuni, mis Laura-tabloo vaateväljast välja jäi.

„Hea, et teised Laura-tablood  ei tööta,“ ohkasid nad koos.

Täpselt kuusteist minutit hiljem seisid lapsed suure lärmaka ja saginat täis saali väravas. Saali keskel oli nii pooleteise meetri laiune helkiv avadega metall-lint, mis pidevalt liikus, kandes pakenditega kaste ja kinniseid konteinereid üles lae alla, kus lint mustavasse tunnelisse kadus. Laadijad, kelleks üldiselt olid naised, kuid leidus ka mõni mees, tõstsid masinate abil järjest lindile uusi aluseid, mille magnetpõhi ja lindi avadesse täpselt sobituvad konkskäpad lindi külge haakusid. Lindi kohal põlev erekollane signaallamp andis teada, et praegu veetakse keskmiselt tugevaid asju ja lint liigub vastavalt kiiremini kui õrna laadungi puhul.

“Vaata.” Tüdruk viipas saali vasaku tagumise nurga suunas, kus seisis ootejärjekorras kollane madalate istmetega alus. “Me peame sinna pääsema. Kui tuli läheb punaseks, tõstavad nad õrna kraamiga alused lindile, selle seal siis ka ja olemegi teel!”

“Me ei tea, kuhu see alus läheb,” vaidles Martin vastu. Kõik kaubad ei lähe siin taaskasutussektori eluruumidesse, mõni läheb ladudesse ja,” Martin kissitas silmi püüdes eemalt seinalt sõidugraafikut lugeda, “miski asi läheb kasvuhoonetesse hoopis.”

“Lähemale ikka! Jalgsi ei jõua me mitte kunagi õigeks ajaks kohale. Läheme ja hoiame mõne täiskasvanu lähedale. Ehk nad peavad meid perekonnaks. Tule nüüd. Ja võta seljakott, mu äsja leitud suur vend.”

Seina äärde hoides ning pilke vasakule ja paremale heites liikusid lapsed aeglaselt kollase reisiplatvormi poole. Näis, et selle platvormi väljumisaeg oli üsna ligi, sest reisijaid aina kogunes. Veidral kombel olid kõik nad aga mehed.

“Kuhu nad küll lähevad?” Magdalena peatus kõrge konteinerivirna kõrval, kust jäi reisialuseni veel paarkümmend meetrit. “Ma pole vist mitte kunagi nii palju mehi korraga näinud. Täiskasvanud mehi, mitte koolipoisse, ma mõtlen.”

Martin toetas seljakoti vastu konteinerivirna ning silmitses platvormile kogunejaid vaikides. Nad olid kõik kuidagi ühte nägu, kandilised ja jõulised, lühikese soenguga. Paar olid päris kiilad. Nagu Charles kolmanda raamatu kaanel, mõtles ta. “Piraatide küüsis” oli selle nimi ja seal sattus Charles mõtlevaid taimi uurides piraatide kätte vangi ning pidi nende käest end välja võitlema. Ta vaatas ringi, et kontrollida, ega siin saalis juhuslikult mõnda piraati polnud, ning siis ta nägi teda.

“Magdalena.” Ta müksas tüdrukut. “Ole valmis, meie ema läheneb!”

Tüdruk võpatas ja pööras pea poisi osutatud suunas. Neile lähenes kindlal sammul veidike vanemat sorti lühikeste juustega naine, kummagi käe otsas rippumas mahukas kott. Tema pilk püsis kindlalt kollasel, juba üsna mehi täis alusel.

“Tema ta on,” kinnitas Magdalena ja naeratas. Lapsed ajasid end sirgu ja kohe, kui naine neist möödus, seadsid nad end tema taha kõndima, hoides pilgu naise seljal. Kõik laabus hästi need paarkümmend meetrit, mis neid alusest lahutasid. Kõik laabus, kui nad naise järel alusele astusid, naine polnud kogu see aeg kordagi pead pööranud ja mehed olid omavahelisse juttu süvenenud. Kõik laabus kenasti, kuni nad istekohti valima hakkasid.

“Hei, teie.” Ees kolmandas reas istuv heledapäine mees pööras pead. “Teie kaks jah. Kas te olete Pauliine uued lapsed?”

Kahe kotiga naine, ilmselt siis Pauliine, pööras pead. Heitnud Martinile ja Magdalenale vaid ühe pilgu, rehmas ta käega ning läks ja istus tagumisse ritta ühe eriti suure lokkispäise mehe kõrvale.

Martin püüdis naisele järgneda, kuid heledapäine mees tõusis ja haaras tal valusalt õlast.

“Stopp, sõbrake. Trügite siin kohe vägisi polgupoegadeks või mis? Ja tütardeks.” Ta heitis kõvera pilgu Magdalenale. “Ma võin kinnitada, et Pauliine on üks väga vilets rongaema. Väga vilets.”

Teised mehed olid oma jutud katkestanud ning vaatasid lapsi, kes lõbustatult, kes vihaselt.

“Tehke teie kaks heaga minekut, enne kui ma teid selle juures aitan. Hopp-hopp. Ja otse koju emme kaissu. Ma näen, et ka jaama valveülem on minuga ühte meelt. Hopp nüüd!”

Midagi ei olnud teha. Nad pidid aluselt maha ronima, et sattuda seal kõhna punapäise naise küsimuste rahe alla, kes neid hoogsalt kollasest alusest eemale pukseeris.

“Kes te olete? Miks te siin olete? Kui vanad te olete? Kuhu te minna tahtsite? Kus teie ema on?” Õnneks ei jätnud punapäine naine neile vastamiseks hetkegi aega, sest vähemalt Martin ei teadnud ühtegi vastust, millest väga suur pahandus ei tuleks.

“Kus te elate? Millises koolisektoris te käite?” jätkas naine küsimuste tulistamist. Lindisaali väravatest üheni jõudnud, jäi ta viimaks vait ja ohkas sügavalt. “No leidsite te ka seltskonna, kelle keskele trügida. Oh teid küll. Vastake nüüd, miks te siin olete.”

“Tema on minu vend, Aksel.” Magdalena viipas käega poisi poole. “Nagu sa näed, on ta karguga ja nagu sa arvata võid, narritakse teda kogu aeg koolis. Et sa ei suuda ja sa ei saa. Tead küll, kuidas see käib. Sa oled ju ka koolis käinud. Mäletad ju küll?” Martin seisis suu ammuli, kuid paistis, et punapäise naise jaoks tundus kogu Magdalena jutt loogiline ja õige. Ta aina noogutas ja vaatas tõsiselt kord Martinit, siis Magdalenat, kes jutustas edasi: “Vot nii on minu vennaga. Ja eile sai ta suure lollusega hakkama. Ta vedas klassi kahe kõige ilusama sporditüdrukuga kihla, et ta käib taaskasutuses ära ja toob sealt kilo roostetanud rauapuru tõestuseks. Kõik hakkavad ta üle nüüd veel rohkem naerma. Rumal vend, ma ütlen, kuid ta on minu oma vend! Mina tulin talle kaasa appi.”

“Roostetanud rauapuru seal ei ole, kindlasti pole.” Punapäine valveülem raputas hämmeldunult pead. “Keegi ei laseks asju nii kaugele minna, et rauda puruks teha ja siis veel roostetama lasta minna. Pole olemas.”

“Seda mina ka,” oli Magdalena kohe nõus. “Kuid me peaks sealt kasvõi midagigi tooma, et näidata, et ta sai oma lollusega hakkama. Vaid korraks sinna ja tagasi. Hetkeks. Silmapilguks.”

“Te ei tea, kui ohtlik selline huupi seiklemine on. Te oleksite võinud sattuda…” Naine vaatas üle õla. “Siit läheb aluseid ja konteinereid igale poole. Sellel lintteel on väga palju hargnemisi. Te peate õpetajatega rääkima. Rumaluste tegemine ei ole siin lahenduseks.”

“Õpetajad.” Magdalena ohkas. Martin seisis sealsamas, näol täiesti ehtne jahmatuse ja ehmatuse ilme. “Tead küll, iga nurga taga õpetajaid ei ole ja kes siis kitukaid sallib,” jätkas Magdalena.

“Nojah.” Naine jäi mõttesse. Tegi siis lahti küljel rippuva kollase märgiga mapi, viivitas hetke ning pani mapi jälle kinni.

“Kuulge, ega teil paberit ei ole? Koolivihikut või midagi?” küsis ta lastelt.

“On,” kokutas Martin üle mitme minuti oma esimesed sõnad. “See.” Ta ulatas märkmiku, millest pidi nende reisi logiraamat saama. Viimasel hetkel meenus talle esimene sissekanne, kus oli öeldud, et nad läksid hoopis Magdalena ema otsima, ning avas märkmiku tagumise lehe.

“Väga hea.” Naine võttis märkmiku ja rinnataskust samasuguse kuldse märgiga pliiatsi. “Nüüd võtan ma teid taaskasutussektoris kinni ja deporteerin tagasi siia ja teid ma enam siin mitte kunagi ei näe. Kui näen, tuleb sellest üks aegade suurim pahandus. Suurem kui kõik teie koolikaaslased kokku kunagi teha suudavad. Ma luban!”

Ja ta kirjutas Martini märkmiku viimasele lehele õiendi, et poiss on kinni peetud taaskasutussektoris. Talle on tehtud vali noomitus ja sealt tagasi transporditud. Juurde igasuguseid koode ja kuupäevi ja nimesid. Kõige alla lõi ta ametliku moega templi ja sinna juurde väga pika numbri. Ta ütles, et see on tema tunnuskood.

“Ärge seda oma õpetajatele näidake, sest see pole ametlikul blanketil ja seda sündmust ma pahategude registrisse ka ei pane, sest te jäite ju ikkagi siin pidama, kuid koolikaaslastele peaks sellest küll ja rohkem olema. Ja et ma teid siin enam ei näeks. Tõsiselt. Ma hoian silmad lahti. Ja kui ma teid näen…”

“Kivipuru meteoor,” vandus Martin, kui nad olid mõnisada meetrit eemale kõndinud ja mingitele ootavatele konteineritele istunud. “Sa olid vägev. Väga vägev, Magdalena, aga mida me nüüd teeme?”

“Ootame,” vastas Magdalena. “Sellel ajal, kui me sobivat ema ootasime, kuulsin ma üht laadijat ütlemas, et vahetuse lõpuni on jäänud vaid poolteist tundi. Ma arvan, et valveülema vahetus lõpeb samal ajal. Seni võiksime natuke puhata. Kas vett on veel järgi?”

Martin otsis seljakotist üles veepudeli, vinnutatud liha ja leiva. Nad sõid vaikides. Martin niheles, sest puus valutas täna tavalisest rohkem.

“Kuule.” Poiss patsutas konteineri sisu enda selja taga. “Siin katte all tundub olema midagi pehmemat. Tead, ma ronin siia alla ja pikutan veidi.” Ta tõstis katteriide üles. Selle alt tulid välja lahtiselt laotud riiete virnad, millest tõusis mingi keemilise aine lõhna. “Näevad puhtad välja,” lisas Martin, sättides samal ajal mitut värvi karedariidelisi jakke ja pükse, et nende vahele mõnus lamamislohk teha.

“Sind poleks sealt isegi näha, kui kate peale panna,” arvas poisi toimetamist vaikides pealt vaadanud Magdalena. “Ma peaks vist ka veidi pikutama. Tundub, et läheb pikaks.” Tüdruk pani toidu tagasi kotti. “Ma panengi sulle katte peale. Siis niisama möödakõndijad ei näe sind.”

Martin ärkas. Miski mürises tema lähedal väga valjult ja ta voodi kõikus.

“Ettevaatlikumalt!” karjus keegi. “Rohelise tule kaup küll, kuid amplituudi peab ikka jälgima, kui tahad hilisest vahetusest kunagi minema saada. Nii-nii, hästi!”

Kõlas üsna tugev plaksatus ning tema voodi jõnksatas paigalt.

“Järgmiseks konteiner kuusteist,” kostus nüüd juba kaugemalt sama kamandav hääl.

Magamisest unesegane, läks Martinil hetk aega, enne kui talle meelde tuli, kus ta oli ja kellega ta sinna oli jõudnud. Magdalena! Ta kergitas ettevaatlikult konteineri katet ja upitas end välja piiluma. Ei midagi muud, kui pikk rodu erineva suuruse ja värviga kaste laia linttee peal sõitmas. Isegi hääle omanikku ei paistnud kuskilt. Ei tea, kus Magdalena küll olla võiks? Igal juhul ei saanud Martin nüüd hakata konteinerist välja ronima. Esiteks oleks see olnud ohtlik, teiseks oleks ta kinni võetud ja kindlalt koju tagasi saadetud, sel korral koos täiskasvanust saatjaga, ning võimalus Annat üles leida oleks olnud kadunud. Ainuke võimalus oli oodata, kuni konteiner sihtkohta jõuab, ning loota, et sõber on kusagil siinsamas.

Poiss heitis pilgu sõidusuunas ja nägi, et ta on lähenemas madalale tunnelile. Ta tõmbas pea uuesti katte alla ja otsustas sõiduaega kasulikult tarvitada. Ta koukis oma jakitaskust välja Magdalena juurest leitud väikese taskulambi ning uue Charlesi raamatu ja avas esimese lehekülje.

Cleopatra oli mulle tuttav vaid teiste kosmoserändurite lugude kaudu. Kuigi juttude põhjal oli tegemist vaenuliku planeediga, mille viiejalgsed põliselanikud olid inimsööjad, ei saanud ma uue koduplaneedi otsimisel ühtki sobiva atmosfääriga planeeti nii lihtsalt kõrvale visata. Nii maandusimegi seal lõikuskuu esimesel kolmapäeval.

Lugedes läks aeg ruttu, kuigi keskendumine oli poisile pisut keeruline. Tema mõtted kippusid ikka Magdalena ja Anna juurde. Samuti meenus talle äkki, et ta oleks pidanud jätma emale kirjakese oma asukoha kohta. Vaene ema, tuleb koju ja poega pole kusagil! Ta oli kindlasti väga mures. Kibe süütunne näris Martini südant. Selle vaigistamiseks keskendus ta uue innuga raamatule.

…Minu retk oli siis sedamoodi lõppenud. Ma olin päriselt vangis. Metallpuur minu ümber koosnes tugevatest varbadest, mille peale minu väike metallisaag kuidagi ei hakanud. Eemal kogunesid pärismaalased ilmselt nõupidamiseks või siis lihtsalt ühiseks söömaajaks. Mu aeg hakkas lõppema.

Vaatasin lahendust otsides enda ümber ringi. Lõpuks märkasin tuulest murtud tugevat puuoksa puuri taga vedelemas, kuid see tundus olevat minu käeulatusest väljaspool. Sellest hoolimata heitsin põrandale pikali ja küünitasin oksa poole. Vaid paar sentimeetrit lahutas minu sõrmi oksast. Püüdsin iga nurga alt, kuid kätte seda ei saanud.

Siis tuli mulle mõte. Tõusin istuli ja sirutasid puurivarbade vahelt läbi oma jalad. (Mind on õnnistatud pikkade jalgadega.) Lõpuks ometi õnnestus mul puuoks endale lähemale nihutada ja hetke pärast sain selle juba kätte haarata.

Tegemist oli tugeva puiduga. Õnneks ei olnud oksa küljes teisi segavaid oksi, see ei olnud küll päris sirge, kuid minu vajaduse jaoks piisav. Mu seljakott sobis kangi toeks suurepäraselt. Vaid paari minutiga oli mul puuriuks eest tõstetud ja ma olin vaba. Hetkegi raiskamata jooksin põõsastikku. Suuri kollaseid marju täis oksad peksid mulle vastu nägu ja haarasid jalgadest, kuid ma ei hoolinud sellest. Ma pidin jõudma jõeni. Nende viis jalga võisid ju pööretel ja puu otsas head olla, kuid vees olid need pärismaalased kohmakad.

Milline suurepärane idee, mõtles Martin, lihtsa oksa abil vangist põgeneda. Ta oleks tahtnud veel edasi lugeda, kuid äkki jäi konteiner jõnksuga seisma. Kärmelt ajas poiss end põlvili ja piilus koormariide alt välja. Tundus, et nad olid kohal, sest eestpoolt tõsteti juba kaste üksteise järel maha.

Martin toppis raamatu ja taskulambi tagasi taskutesse. Mida nüüd teha? Kas pugeda välja praegu või hiljem? Hiljem tundus mõistlikum valik, kuna haige puus ei lubanud kuigi kiireid ega nõtkeid liigutusi ja praegu välja ronides oleks ta kindlasti kellelegi vahele jäänud.

Mõne minuti pärast jõudiski kord Martini konteineri kätte. Ta kuulis, kuidas metallist mehhanism kriiksudes kasti seinte külge kinnitus, hetkeks oli ta õhus ning pandi siis sellise jõnksatusega maha, et poisi pea vastu konteineri seina põrkas. Õnneks ei saanud ta eriti haiget.

Paar minutit veel oodanud, vaatas Martin jälle katte alt välja. Ümbrus oli hämar ja vaikne. Käekell näitas peaaegu keskööd. Tasapisi ronis ta konteinerist välja, see oli raskem kui sisse ronimine. Siis küünitas ta tagasi kargu järele.

“Martin, siiapoole!” kuulis ta äkki tuttavat häält, mis täitis teda kergendustundega.

Ta vaatas ringi ja nägi lähedal nurga juures Magdalenat, kes tema tähelepanu püüdmiseks käega vehkis. Sõidust kangete jalgadega lonkas poiss tema poole.

“Oh, sa oled siinsamas,” ütles poiss rõõmsalt. “Ma juba kartsin, et ei leiagi sind üles.”

Magdalena tundus aga poisi rõõmu kuidagi solvanguna võtvat, ta kortsutas kulmu, kui ütles: “Ega ma loll ei ole! Kui sa konteinerisse pugesid, vaatasin ma selle ekraanilt sihtkoha järele ja valisin siis sama sihtkohaga teise konteineri. Ega kõik ei saa nii hooletud olla, et poevad kohe esimesse ettejuhtuvasse magama.”

Ka Martin tõmbus turri. “See ei olnud esimene ettejuhtuv,” protesteeris ta. “Kuigi see oli sinust tõesti nutikas, et selle eest hoolitsesid, et me ikka koos sõidaksime,” lisas ta veidi leplikuma tooniga.

Tüdruku pahameel lahtus niisama kiiresti, kui oli tulnud. “Nojah, vabandust. Ma olen lihtsalt väsinud. Ma ei jäänud magama ja muretsesin kogu sõidu ema pärast.”

Poiss märkas, et tüdruku silmadesse tahtsid jälle pisarad tikkuda. Kohmetult sirutas poiss käe ja patsutas teda õlale.

“Ära muretse. Vaata, me oleme õiges kohas. Oleme üsna Matheo kajuti lähedal” sõnas ta ja viipas koridorisildile. “Näed, R-317. Tema elab T-566. Kas lähme?”

“Lähme,” noogutas Magdalena.

Koridorid olid öiselt hämarad, sest sel kellaajal oleksid pidanud kõik inimesed oma ruumides viibima. Lapsed olid seetõttu edasi liikudes valvsad, tõmbudes tühjalt kõmavates koridorides iga heli peale kiiresti seina pimedamasse äärde.

“T-563, T-564, T-565,” luges Martin uksesiltidelt. “Siin see ongi, T-566!” sosistas ta pingsalt.

Nad jäid seisma ja kuulatasid. Seest kostis raskeid samme.

“Ta ei maga veel,” ütles Magdalena hääle värisedes. “Mis sa arvad, kas ema on temaga seal koos?”

“Ainult üks viis teada saada,” vastas poiss, sundides häälde julgust, mida ta tegelikult ei tundnud. Ta tõstis käe ja koputas uksele. Öövaikuses kostis see valjusti nagu kosmoseklibu kokkupõrked laevakerega.

Hetke pärast uks avanes ja lävel seisis pikka kasvu kõhetu nooremapoolne mees, juba hõrenevad juuksed pikad ja sassis. Ta ei tundunud kõige sõbralikum.

Charles ei lööks siin põnnama, mõtles Martin ja ütles:

“Tere! Vabandust, et tülitame, aga me otsime Annat. Ta pidi teiega täna kokku saama, aga ei ole koju jõudnud.”

Poiss ei märganudki, et Magdalena oli tema käest kinni võtnud, enne kui tüdruk seda julgustavalt pigistas.

Mees mõõtis neid pikalt pilguga ja mühatas siis:

“Teil on vale inimene. Ma ei tunne mingit Annat.”

Ta tahtis juba ust sulgeda, kuid Martin libistas kiiresti kargu selle vahele, nii et automaatmehhanism ukse uuesti avas. Ta oli selle nipi õppinud ära juba ammu, kuna uksed olid tema aeglasema sammu jaoks sageli liiga kiired.

“Oodake korraks,” palus ta. “Anna on Magdalena ema,” ta viipas tüdrukule, “ja me oleme tema pärast väga mures.”

Magdalena noogutas. “Tal on tumedad sirged õlgadeni juuksed ja rohelised silmad. Parema põse peal on tal väike südamekujuline sünnimärk. Teist on ta umbes peajagu lühem. Ta pidi tulema täna teie juurde raamatuid valima.”

Matheo vilksas pilguga kõigepealt vasakule ja paremale, enne kui vastas:

“Ah õigus, Anna! Ma olin tema nime juba unustanud. Ma kohtun iga päev nii paljude inimestega, kas teate. Ma tõesti nägin teda täna, aga ta ei ole enam siin.”

Magdalena lasi kuuldavale ohke. Tema käsi Martini peost libises välja, kuid poiss püüdis selle uuesti kinni ning hoidis kindlalt oma pihus.

“Kus ta siis võiks olla?” päris ta.

Mees oli silmnähtavalt häiritud, et lapsed talle rahu ei andnud. Miski tema olekus kriipis Martini olemust ega lubanud teda usaldada.

“Minust jäi ta maha ladude piirkonda. Näitasin talle enda hoiukoha kätte ja tulin tulema. Mul oli muid tähtsamaid asjatoimetusi ka. Minge nüüd minema, ma tahan magama minna.”

Jälle proovis ta ust sulgeda, kuid Martini kark seisis ikka veel tee peal ees.

“Teil on laotäis raamatuid? Ma kuulsin, et need olevat keelatud ja suunatud hävitamisele? Me peaksime sellest vist tsiviilkapteni kantseleis rääkima,” ütles Martin hooletult Magdalenale ja võttis oma kargu ära. “Tule, lähme koju. Kindlasti on su ema juba seal.”

Tüdruku silmad läksid suureks ja tõmbusid veekalkvele, kuid poiss pilgutas talle silma.

“Ei, oodake nüüd sellega,” sõnas Matheo kiiresti. “Ma tulen näitan teile, kus mu ladu on. Vaatame, kas Anna on veel seal.” Ta astus välja ning lasi uksel sulguda. “Siiapoole,” ütles ta ja hakkas pikkade sammudega laste ees astuma.

Magdalena ja Martin kiirustasid tema kannul nii hästi, kui said. Poisi puus tegi korralikku valu, kuid tal ei tulnud mõttessegi puhkepausi paluda. Ta tundis, et kui nad nüüd peatuksid, võiks mees ümber mõelda ja nad omapäi jätta. Ühel hetkel vaatas Matheo tagasi, nägi, et lapsed on temast maha jäänud, peatus ja ootas neid järele.

“Kas kommi tahate?” küsis ta ja tõmbas taskust välja väikse metallkarbi. Selle sees olid hernesuurused kollased kommid.

Martin hakkas juba kätt sirutama, kuid Magdalena togis teda kiiresti küünarnukiga ja poiss tõmbas käe tagasi.

“Õhtune aeg ja hambad ka juba pestud…” pomises ta.

Matheo kehitas õlgu ning pani karbikese tagasi taskusse.

Hea veerand tunni pärast laskusid nad kitsast trepist ümmargusele lagedale platsile, mille ümber kõrgusid mahukad rohelised metallkonteinerid, igaüks ühe eluruumi suurune. Konteinerid oli laotud kolme kihina üksteise otsa. Kõrgemal asuvatele pääses ligi mööda ringikujulist metalltorudest ja -plaatidest ehitist. Ruumi valgustasid vaid avariilambid, nii et Matheo vajutas tööle veel ühe lisalambi, mis andis piisavalt valgust, kuid ei tõmmanud liigselt tähelepanu.

Mees liikus ühe alumise rea konteineri juurde ja avas selle ukse. Sees oli pime, nii et Martin tõmbas välja kaasavõetud taskulambi ning suunas selle võimsa valgusvihu konteinerisse. See oli tihedalt täis riiuleid, mis kõik olid täidetud väga eriilmeliste raamatutega. Martin vaatas neid igatsevalt, ta oleks hea meelega neid mõni päev lähemalt uurinud. Ühtki inimest konteineris aga ei paistnud.

“Nagu näete, ei ole siin kedagi,” ütles Matheo, “kas võime nüüd minna?”

Äkki hakkas kostma kopsimist - kolm kiiret koputust, millele järgnes kolm pikema vahega kopsu ja lõpuks jälle kolm kiiret. Martin teadis kohe, mis see on - hädakutsung! Charles oli seda oma seiklustes korduvalt kasutanud.

Ka mees oli koputamist kuulnud. Tema näole ilmus vihagrimass ning ta tõukas Magdalena ootamatult konteinerisse, nii et tüdruk komistas ja kukkus. Martin ei jäänud oma järjekorda ootama. Kiiresti tõstis ta kargu ning virutas sellega mehele jalgevahesse. Kui mees valust kägarasse tõmbus, hüüdis ta tüdrukule:

“Tule!”

Magdalena ajas end kähku püsti ning oli hetkega konteinerist väljas.

“Ma arvan, et su ema on kuskil siin,” ütles Martin tüdrukule. “Keegi koputas hädasignaali.”

Kuid neil polnud aega sellega tegeleda, sest Matheo ajas end nende taga püsti. Ta liikus ikka veel poolküürakil.

“Kuhugi te ei lähe, tatikad sellised,” sisistas ta läbi hammaste.

Lapsed pistsid jooksu. Kuid Martini jooks oli rohkem kiirkõnd kui midagi muud ja hetkega oli Matheo tema kannul ja haaras tal tugevasti õlast kinni. Teise käega kiskus ta poisi käest kargu ja lennutas selle ruumi teise otsa.

“Proovi nüüd veel selle tokiga vehkida,” ütles ta ja hakkas Martinit tagasi konteineri poole vedama. Kuigi poiss lasi kogu oma keha lõdvaks ning püüdis seda teha nii raskeks kui võimalik, polnud sellest mehe vastu abi.

Magdalena hüppas mehe juurde ja surus küüned tolle käsivarde. Ühe käeropsuga pühkis mees ta teelt, nii et tüdruk jälle raskelt kukkus.

“Jäta ta rahule!” suutis tüdruk vaid karjuda, püüdes end haiget saanud käest hoolimata kiiresti püsti ajada.

Äkitselt kostis ülevalt trepimademelt kolistamist. Kõigi pilgud liikusid ülespoole ja Matheo jäi korraks seisma. Trepp oli pimeduse varjus, kuid sealt paistis rohmakas kogu. Silmapilk hiljem kostis möire ning ülevalt langes alla suur jahukott, mis kukkus otse mehe poole. Kõik käis nii kiiresti, et mitte keegi ei jõudnud reageerida. Matheo vaid pilgutas ehmunult silmi, kui kott tema peaga kokku põrkas ning ta pikali paiskas.

Martin oli vaba! Ta ajas end kiiresti jalule ja liipas nende maas vedeleva seljakoti poole. Ka Magdalena oli kohe seal, hoides hellalt parema käega vasakut kätt. Ta proovis teha vaprat nägu, kuid poiss nägi, et tal oli väga valus.

“Kuidas sul on?” päris ta murelikult ise kotist köit otsides.

“Saan hakkama,” ütles Magdalena pisut väriseval häälel. “Mida me nüüd teeme?” Ta otsis pilguga treppidel nende päästjat, kuid kõik oli nüüd niisama vaikne kui ennegi.

“Ma seon ta kinni, siis saame su ema otsima hakata,” vastas Martin.

Köis käes, astus ta liikumatult lebava Matheo juurde. Ei paistnud, et mehel suurt midagi viga oleks, ta võis iga hetk toibuda. Martin pidi kiire olema. Ta püüdis jahukotti mehelt ära lükata, kuid see oli nii raske, et poiss ei suutnud seda liigutada. Ja võib-olla parem oligi. Lisaraskus hoiaks Matheod ärgates kindlasti paremini kinni.

Kiiresti sõlmis Martin köie ühe otsa Matheo randmete ümber, kasutades üht Charlesilt õpitud tugevat sõlme. Siis tõmbas ta sama köie pingule ja sikutas mehe käsi nii palju jalgade poole kui võimalik. Köie teise otsa sidus ta kõvasti ümber mehe pahkluude. Tal oli täiesti ükskõik, kas köis hakkab Matheo verevarustust häirima või mitte, peaasi, et mees neile jälle liiga tegema ei pääseks.

Lõpetanud, ajas Martin end sirgeks. “Ja nüüd otsime su ema üles.”

Magdalena hakkas jooksma konteineri juurest konteineri juurde, hüüdes iga ukse juures: “Emme, emme!” Poiss hakkas talle ringiga vastu liikuma. Kui nad omavahel kokku said, ei olnud nad ikka veel midagi kuulnud.

“Kus ta on? Minu emme.” Magdalena vaatas ärevalt vasakule ja paremale.

Siis tuli Martinile mõte.

“Äkki ta ei saa vastu hüüda? Mäletad, enne oli ju ka kopsimine. Oleme hoopis tasa ja kuulame,” ütles ta.

Lapsed jäid hiirvaikseks. Mõnda aega kuulsid nad vaid endi südamete tugevat pekslemist, kuid siis hakkas kuskilt jälle tuhmi kopsimist kostma.

“Siiapoole!” hüüdis Magdalena. “Aga läheme vaikselt, et me suunda ära ei kaota.”

Võimalikult tasaste sammudega liikusid nad heli suunas. Mõne minutiga õnnestus neil selgeks teha, millisest konteinerist hääl tuli.

“See olen mina, Magdalena,” hüüdis tüdruk. “Kui see oled sina, emme, siis kopsi kaks korda.”

Kaks koputust.

Tüdruku näole ilmus selline rõõm, mida Martin polnud kunagi näinud. Magdalena haaras poisi ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti. “Aitäh, et aitasid mul mu ema üles leida,” sosistas ta poisile kõrva.

Martin harutas tüdruku käed ettevaatlikult enda ümbert lahti, endal nägu lõkendamas. “Oota nüüd veel natuke. Meil tuleb ta kõigepealt sealt välja ka saada.”

Matheo poolt kostis vaikset oigamist ja Martin heitis pilgu sinnapoole. Mees liigutas end aegamisi, kuid oli näha, et köis ja jahukott hoidsid teda kindlalt paigal. Poiss asus uurima konteineri ust. Uks oli kindlalt lukus, see avanes sõrmejäljelugejaga. Ukse all ja ülal oli päris suur vahe.

“Ilmselgelt peab Matheol olema sellele juurdepääs, kui ta sai su ema siia lukustada,” arutles Martin, “kuid me ei saa teda kuidagi siia vedada.”

Magdalena mõtles natuke, kulm kortsus ja mõõtis pilguga vahemaad jahukoti alt paistvatest kätest suletud ukseni. “No meil on ju nuga?” lausus ta kõhklevalt. “Me saame sõrme ukse juurde tuua.”

Poiss raputas väikse mõttepausi järel pead. “Ma tegelikult ei usu, et kumbki meist selleks võimeline oleks. Pealegi ei tea me, millist sõrme täpselt vaja on. Aga nuga tuleb meile kasuks siiski.”

Ta otsis noa kotist välja ja istus põrandale. Kargu kätte võtnud, kangutas ta selle alumisest otsast ära kummist valmistatud libisemisvastase katte, paljastades selle all oleva tugeva puidu. Laast laastu haaval hakkas ta kargu otsa kiilukujuliseks voolima.

“Kas su kark on päris puidust?” imestas Magdalena seda lähemalt vaadates.

“Jah, vanaema pärandus. Ta tõi selle endaga kaasa, kui laevale tuli,” vastas poiss hooletult. “Kas tead, ma just lugesin midagi sellist sellest raamatust, mille sinult laenasin. Vaatame, kas töötab ka selle uksega.”

Sellal, kui poiss töötas, istus tüdruk, käsi õrnalt süles, konteineri ukse juures ja rääkis oma emale nende seiklustest, kinnitades talle, et kohe varsti on too vaba.

Lõpuks oli Martin andnud kargule soovitud kuju. Ta ajas end vaevaliselt püsti ja liipas aeglaselt Magdalena poole.

“Ole hea, tule nüüd ukse eest ära,” ütles ta tüdrukule.

Magdalena nihutaski end ning Martin proovis kargu teritatud otsa suruda konteineri ukse alumise ääre alla. See sobiski! Nüüd oli isemeisterdatud kangile vaja vaid toetuspunkti.

“Kas saad selle koti võtta?” küsis Martin ja nookas peaga pooltühja seljakoti poole. “Säti see kangi alla. Oota, toetuspunkt vajab enne veidi täiendamist.” Martin vaatas otsivalt ringi. Siis lonkas ta raamatukonteineri juurde, tõi sealt mõne paksema kõvakaanelise köite ja pani kotti. Seejärel proovis ta ust omavalmistatud kangiga tõsta, kuid see ei andnud järele.

“Jõuõlg ei ole õige. Nihuta seda kotti lähemale palun.”

Kott oli ikkagi üsna pehme ega pakkunud just parimat tuge, kuid muud neil praegu võtta polnud. Martin proovis uuesti ning sel korral uks liikus.

“Kas saad mulle appi tulla?” küsis ta ähkides. “Vajuta oma terve käega kangi otsale. Jah, just sinna. Vajutame koos. Üks, kaks, kolm!”

Kolme peal andis uks järele, tõusis hingedelt üles ja kukkus kumiseva mürtsuga maha. Lapsed said veel viimasel hetkel eest.

Poiss oli kohe ukseava juures tagasi, Magdalena tema kannul. Üheskoos astusid nad konteinerisse, kuid põrkusid hämaras vastu vanade riiete kuhja, mis täitis kogu konteineri vasakust seinast paremani, põrandast laeni välja.

“Emmet ei olegi siin?” Magdalena lasi taskulambiga käe rippu. “Kas ta on siis mõnes kõrvalkonteineris?”

Kohe kuulsid lapsed aga tuttavat kahte koputust, seekord kindlasti palju selgemalt ja valjemini kui enne.

“Kus sa oled?” Magdalena lasi lambi põrandale kukkuda, nii et see paar korda üles alla hüples, ja hakkas riidevirna rebima. “Ta peab siin olema. Tule nüüd appi, Martin!”

Poiss lonkaski tüdruku juurde, müksides kargu otsaga taskulambi kõrvale. Lambi valgusvihu tantsu jälgides jäi ta pilk pidama üsna konteineri seina ääres olevale püksisiniste riiete puntrale.

“Vaata, Magdalena. Miks seal paremal on kõik riided sama värvi, kui mujal on neid igasuguseid puntras ja läbisegi?”

Tüdruk peatus ja pööras pead. “See sinine ring?” Martinit peaaegu pikale tõugates astus Magdalena konteineri seina äärde ja rapsas väljatilbendavast sinisest püksisäärest. Hetk hiljem oli nende ees korrapärane mustav ring. Jälle oli kuulda kopsimist ning see tuli päris kindlasti sellest avast! Oli kuulda ka summutatud mõminat, nende jalgadele valgus avast jaheda õlilõhnase õhu vool.

“Emme!” Magdalena torkas käed avast sisse. “Emme, sa oledki siin!”

Magdalena ema oli siinsamas, riidekuhilasse peidetud ventilatsioonitoru sees, kuid ulatusid nad vaid tema jalgadeni, mis olid paksu nahkrihmaga toru serva aasade külge kinni seotud. Kaugemale nad ei pääsenud, toru oli selleks liiga kitsas.

“Anna nuga.” Magdalena rapsis silmist jälle sinna tikkuvad pisarad. “Rihm on paks, kuid meid on kaks. Anna nüüd nuga!”

Aeglaselt, väga aeglaselt ja ettevaatlikult, üksteist välja vahetades, nüsisid nad nahkrihma Anna jalgade ümbert läbi.

“Ja nüüd?” küsis Martin murelikult tüdrukut vaadates.

“Emme, mis sul veel kinni seotud on?” küsis viimane torusse.

Vastuseks hakkasid jalad torus rapsima, Magdalena ema üritas ilmselgelt end sealt välja nihutada. Ta ei olnudki ehk muust kohast seina või toru külge seotud?

“Oota! Me saame sind ehk jalgadest tõmmata,” hüüdis Martin. Charles oli samal moel põderlõvi Muki tühjast kütusetorust välja tõmmanud, kui see sinna kukkus, ning ka see ventilatsioonitoru siin lõhnas vana määrdeõli järgi. See meetod toimis Charlesil, see toimis ka nüüd. Minut või kaks hiljem oli raamatukogu-Anna, Magdalena ema torust väljas ja tema suult kleeplint võetud. Ikka veel kitsas torus lamamisest nõrk, ajas ta end riidevirna najale istuma.

“Oh, kulla tütreke, kuidas sa tema käest ära pääsesid?”

“Mina?” Magdalena istus põrandale ja litsus end tihedalt ema külje vastu. “Mina ei olnud mitte kuskil kinni. Ma tulin Martiniga sind otsima, tulime peaaegu läbi poole laeva ja me leidsimegi su üles.”

“Aga ta ütles, et sa oled ta käes ja ta teeb sinuga igasuguseid asju, kui ma ei tee nii, nagu tema tahab.”

“Ei, minuga on kõik korras, emme. Aga mida ta sinust siis tahtis?”

“Ta tahtis raamatukogust salakauplust teha, tütreke. Et ma aitaks taaskasutuses kõrvale nihverdatud asju kokkulepitud inimestele kätte toimetada. Siin sektoris on võõrastel liiga silmatorkav käia.”

Martin ajas end sirgelt istuma. “Aga see on ju kuritegu? Selle eest karistatakse. Me peame kokku hoidma, kõike seaduste järgi jaotama.”

“Sul on õigus, Martin. Ja nende raamatute endale tahtmine, millest pidi WC-paberit tehtama, on ka kuritegu. Matheo kasutas seda minu hirmutamiseks ära. Nagu minu armast tütart ka.” Anna köhis pikalt. “Natuke veel, lapsed. Kohe tõusen ma püsti. Aga… Te peaksite teadma, et raamatute hävitamine, milles on meie ajalugu ja võib-olla ka uue planeedi jaoks vajalik tarkus, on ka kuritegu. Seda ka siis, kui seadustes seda kirjas pole. Anna mulle käsi, Magdalena. Ja sina ka enda oma.” Kahe lapse jõul tõusis Anna aeglaselt püsti ja toetas selja vastu riidevirna. “Kuid päris kindlasti on kuritegu ühe inimese uimastamine ja ventilatsioonitorru toppimine isegi siis, kui ventilatsioon töötab.”

“Oh, emme.” Magdalena kallistas oma terve parema käega ema kõvasti-kõvasti.

“Tütreke, sa oled nii tugev. Natuke õrnemalt, palun, valus on.”

Nad vaatasid konteinerist välja platsile, kus Matheol oli vahepeal õnnestunud end jahukoti alt välja vingerdada ja kus ta nüüd kinni seotud käte ja jalgadega rapsis. Ilmselt pidas ta poisi sõlmesid piisavalt nõrkadeks, et need lihtsalt lahti rebida.

Martin vaatas üles trepiotsa poole, kust mehele jahukott pähe oli visatud.

“Me peame siit ruttu kaduma,” ütles ta tõsiselt. “Mida tsiviilkapten ka vanade raamatute tahtjatega ei tee, teeb Matheo meiega hullemat.”

“Aga see, kes seal üleval jahukotte loobib?” Magdalena vaatas vilksamisi poisile otsa. “Mida tema meiega teeb?”

“Ma ei tea.” Martin tõusis püsti. “Matheo lööb meid aga kindlasti maha. See on kindel.”

Konteineri seinale ja üksteisele toetudes laskusid nad platsi põrandale. Matheo rapsis ikka veel oma köidikutega, kuid raamatust loetud Charlesi õpetused tundusid hästi toimivat.

“Te ei tohi minna!” röökis mees temast suure kaarega mööduvale kolmikule. “Teid pannakse vangi. Teid visatakse lüüsist välja kosmosesse! Küll mina tean. Meil on siin unustatud koridore ja süüa leiab ka. Jääge seisma, ma ütlen teile. Jääge kohe seisma!”

Üles mineval kitsal trepil oli kaks käsipuud. Magdalena emal oli neid mõlemat hädasti vaja. Magdalena püüdis teda veel ühe käega sikutada, Martin tuli tema taga, juhuks kui ta peaks vääratama.

“Küll võib üks kollane komm ja torus kinni olemine inimese nõrgaks teha.” Anna muigas mõrult. “Aga veel vaid üksteist astet on jäänud, ma näen.”

“See laev on pooltühi,” röökis Matheo neile alt. “Isegi rohkem. Te ei teagi, kui palju siin lindpriisid elab ja väga hästi. Jääge seisma! Te ei tohi minust neile rääkida. Jääge siia, ma palun.”

“Oodake.” Magdalena lasi emast lahti. “Ma piilun üle trepi otsa, et ega seal jahukotimeest seal pole.” Kumarasse hoides tõusis tüdruk paar astet kuni ulatas koridoridesse piiluma.

“Tühjus,” raporteeris tüdruk. “Põrandale on vaid midagi tekkinud. Mingi pilt või on see kiri.” Ta vaatas alla ema ja Martini poole.

“Pilt ei ole ohtlik. Tühjad koridorid ka.” Anna liigutas vasakut kätt. “Tule, läheme koos.”

Üles koridoride rägastiku algusesse jõudnud, langes nende pilk kohe trepi ees põrandal olevale punasele joonistusele.

“Seda siin varem ei olnud,” kinnitasid mõlemad lapsed ühest suust.

Pildil oli kaheksa suure ja ühe väikese kroonlehega õis, millest kummalgi pool oli kaks naerunägu, ühel neli, teisel seitse suurt hammast suus.

“Oh, tema. Ma mõtlesin, et ta viibib ikka veel tasanduskeskuses.” Anna puudutas varbaga lille südamikku. “Kõik on korras, lapsed, läheme koju. Või parem, läheme meditsiinitiiba. Ma tahaks teada, mida ta mulle õigupoolest sisse söötis. Sinu käsi paistab ka viga saanud olevat, kullake.”

Hommikul seisid Martin ja Magdalena kõrvuti meditsiinitiiva pesuruumis, pesid käsi ja ootasid, millal Magdalena ema piisavalt terveks kuulutatakse.

“Mis sa räägid, Magdalena. Ma peaks hoopis veel rohkem raamatuid lugema.” Poiss uuris oma pesuvahendiga koos olevaid käsi ja asus neid loputama. “Sõlmede tegemist õppisin raamatutest, hea küll, mõnda õppeklippi vaatasin ka. Uste kangutamist õppisin sealt. Julgust õppisin ja rännulogi pidamist.” Ta vaatas uurivalt ringi. “Pärast pesu on aeg teine logikanne teha. Aga kes selle pildi põrandale joonistas, vot seda ma ei tea. Raamatud pole seda õpetanud.”

“Võib-olla,” Tüdruk vaatas peeglisse, tõmbas niiske parema käega üle juuste ja asus siis ettevaatlikult käsi kuivatama.

“Mis võib-olla?”

“Niisama, oli üks mõte. Läks juba meelest.”

“Ainsana meenub mulle,” ka Martin jõudis käte kuivatamiseni, ”see, kui Charles sattus ühel õhtul nõmmel vastamisi vana ja näljase põderlõviga - lage maa, ühtegi relva kaasas pole, kuhugi peitu minna pole, kedagi appi tulemas ei ole. Oota, las ma meenutan.” Martin sules silmad, mõtles hetke ja luges siis peast: “Päev oli loojumas, kohaliku päikese sinakas valgus puistas hüppeks valmis vana põderlõvi silmadesse külma teemandi läiget ning sekund enne surma meenus mulle Muki, kellega me kunagi loojangute ajal võitlust mängisime. Ka tema silmades oli toona samasugune sädelus. Möirgasin nagu toona sõbrale võitlusmänguhüüdu. Möirgasin nagu hullunud põderlõvi. Ma teadsin, et minu hääl ei hirmuta seda võitlustes karastunud looma, kuid iga sekund võidetud elu oli kullahinnaga. Ja siis ta ründas, võimas hüpe. Sain selle eest ära. Pöördusin ning pöördus ka tema. Nägin silmanurgast mingit liikumist. Ei saanud olla, sealt tuli teine põderlõvi.”

Martin avas silmad. “See oli Muki, kes tuli, tema sõber põderlõvi. Mukiga said nad sõbraks, kui ta oli veel noorloom. Nad olid nagu kaks venda ning nüüd tuli Muki ja ründas endast suuremat, et oma venda kaitsta. Kas su emal venda on või midagi sellist?”

“Ei, vist ei ole. Ma ei ole vähemalt vennast midagi kuulnud.” Magdalena sättis sidemes vasaku käe jälle kaela rippuma. “Kui sa aga veel rohkem raamatuid lugema hakkad, ei saagi me koos midagi mängida.”

Martin vaatas puhtas ja kõmisevas pesuruumis ringi. “Aga minuga ei saa sa kütte ja põderlõvisid mängida.” Ta patsutas oma paremat puusa. “Ma olen selleks liiga aeglane.”

“Minu ema said sa aga küll ära päästa. Me võime midagi muud teha. Sa võid mulle näiteks sõlmede sidumist õpetada.”

Martini nägu lõi särama. “Oleme kokku leppinud!” Ta sirutas käe välja, tüdruk haaras sellest kinni ja raputas seda ägedalt. “Millal me alustame?”

Magdalena naeris. Ta kummardus, harutas ühe käega oma jalanõudelt paelad pealt ära ja lehvitas neid poisi näo ees. “Minu poolest kasvõi kohe.”

“Just,” rõõmustas Martin. “Enne teen vaid logiraamatusse kande.” Ning ta kirjutas märkmiku teisele lehele: Uue päeva hommik. Päästeretk on lõppenud. Magdalena ema Anna on päästetud.

Reisimeeskonna tuju on hea. Magdalena käsi on vigastatud. Kohtasime ohtlikke inimesi, kuid ohtlikke taimi me ei kohanud.