Sari: The Archemi Online Chronicles (1-6)

Autor: James Osiris Baldwin

Tarbitud formaat: Audible, The Soundbooth Theater

Järjekordne LitRPG arvustus. Seekord raamatusarjale, mis pole veel lõpuni valmis (osa 6 tuli 2023. aastal ja järg on tegemisel), kuid ometi väärib tähelepanu. Eriti, kuna ka ma ise lükkasin selle esialgu kõrvale ning seda mitmel põhjusel. Sarja nimi ei kõlanud uhkelt ega eriliselt, raamatute kaanepildid olid liiga klassikalised, et lugema kutsuda, ja esimesed kolm raamatut olid Audible keskkonnas ühe krediidi eest saadaval, mis ei toetanud usku kvaliteeti.

Seega polnud mul väga ootusi, kui ma kuulama asusin.

Seda üllatavam oli leida korralik pärl.

Lühikokkuvõte: Kogemustega sõjaväelane Hector on suremas ning otsustab veel viimase asjana oma vennaga lepitust otsida. Selle tulemusena leiab ta end peagi keset virtuaalset maailma täis maagiat, haldjaid, imemasinaid ja draakoneid. Peagi selgub, et tegemist pole mitte lihtsalt mängu, vaid inimkonna viimase pelgupaigaga. Hector asub uuel rindel sõdima. Inimkonna nimel. No ja ka draakonite, kass-elajate, masinate ja kogu virtuaalmaailma nimel.

Sarja plussidena võib välja tuua nii mõndagi. Virtuaalmaailm on läbimõeldud ja usutav, sealsed tegelased kogenud elu ja selle raskusi ning läinud selle kogemuse tõttu kas pimeduse või valguse radadele. Tähtsas rollis on draakonid, kes iseloomult meenutavad omajagu kasse (vaatab kõrval magava kassi poole, kes oma padjahunnikul on kui Smaug keset varandust). Peategelane pole perfektne, aga mitte ka lauslolll (LitRPG raamatutes leidub tihti mõlemat äärmust). Tal on omad väga selged nõrkused. Asjad lähevad pekki, korralikult ja jäädavalt, sundides peategelast uusi lahendusi otsima.

Olgugi, et tegemist on virtuaalmaailmaga, on surm siiski ohtlik. Mängijate jaoks pole see lõplik, kuid data kipub vahel kaduma minema ning kui sa oledki vaid data, on see ehk isegi hullem kui surm.

Läbi seikluse, võitluste ja ellujäämise on laual tegelikult väga suured küsimused.

Mida tähendab olla inimene, kui kõik inimesed on digitaliseeritud ja mängulaadses maailmas? Mis eristab sellises olukorras “päris inimest” arvuti loodud inimesest?

Mida on inimesed valmis tegema, uskudes, et keegi ei vaata ega saa nende tegudest teada? Mis on meie eludes tähtsal kohal? Mis on elu?

Ootamatult ka: kuidas olla lapsevanem olevusele, kellel on teised vajadused kui inimesel?

Ja palju muud. Oluliselt rohkem, kui ma ootasin.

Üks asi, mida ma ei osanud isegi mitte oodata, kuid vajab ka kindlasti märkimist, on realistlik seksuaalsus ja suhted.

Tihti jagunevad LitRPG raamatud kahte suurde leeri:

a) Nunnu suhe ja lõpus hoitakse esimest korda käest kinni/tehakse musi (või siis välditakse seda teemat)

b) Kogu aeg panemine ja põhjendusega on pahasti.

Neid, kes julgeksid kirjeldada suhet, mille sees on seksuaalsus ja see kõik on põhjendatud, usutav ja mõlemaid osapooli sügavalt austav, näidates ka mõlema osapoole nõrkusi, on kahjuks haruldus. Aga ometigi just viimasega sai see sari hakkama. Mitte perfektselt, aga usutavalt.

Lisaks ka seksuaalsus inimese ja intelligentse teise liigi esindaja vahel, mis oli üllatav (nii peategelasele kui ka lugejale).

Kas see tundus nagu kiidulaul?

Ma proovisin tõesti vigu leida, kuid see sari haaras mind endasse. Minu kirjanikuaju suutis tabada vaid kaks sisulist eksimust, millest üks pole ehk isegi nii hull. Korra prooviti hõberaha hambaga (mis on ajalooliselt väga vale ja üsna võimatu) ning korra küteti naine nibusid kruttides üles (mis, olgugi, et ehk mitte 100% välistatud, on väga ebatõenäoline). Praeguseni ainsad vead, mis natukenegi kriipima hakkasid ja väga paljudele tegelikult üldsegi korda ei läheks.

Hinne: 9/10.

Annaks kümme, kuid lõpp on veel lahtine ja autor võib sellega kõik tuksi keerata (mida me muidugi loodame, ei juhtu).