Üksusest oli järgi ainult 3 meest. Nad olid vigastatud, väsinud ja liikusid aeglaselt. Nad olid juba 2 nädalat missioonil olnud. Liikunud, võidelnud, varjunud, liikunud, võidelnud, varjunud... Kompass keerles nagu hullumeelne ja oli täiesti kasutu. Nad liikusid pimesi masinate poolt hõivatud alal. Mitte kas, vaid millal, lõpetatakse nende teekond, oli küsimus. Nad teadsid seda ja ometi liikusid arulageda visadusega seatud sihi poole. Nad olid ainuke lootus, mis relvavendadel oli. Viimane lootus inimkonnal masinate pideva rünnaku all. Hullumeelne plaan, aga siiski plaan.

„ Vaikne on,“ ütles Miikael betoonkärakale istuma vajudes ja teistele viibates, et peatus tehtaks. Nad nägid ümbrust ja ise olid varjatud. Hoone oli massiivsest betoonist ja sõelapõhjaks lastud. Keegi oli siin võimsa lahingu andnud ja kaotanud. Nemad said hetk puhata.

„Kas keegi on kunagi nii sügavale masinate alale tunginud?“ küsis Ats närviliselt ümbrust uurides. Ta silitas kasti, mille oli enda kõrvale maha pannud. „Kingitus on alles,“ ta naeratas närviliselt. „Laseme nende sitarataste kiibid vastu taevast,“ ja patsutas pommi.

„Seda on siin vist juba tehtud,“ vastas Martin mõtlikult näidikuid uurides.

“Elektriline impulss ja tegevus on null,“ ta vaatas küsivalt teistele otsa.

„Nii sügaval nende alas? See ei ole võimalik.“

„Vaata ise...“ Martin ulatas mõõdiku Miikaelile.

„Siin peaks kihisema nendest, aga midagi ei ole näha,“ ühmas Miikael mõõdikut tagasi andes.

„Andurid on pigem viga saanud, see ei saa võimalik olla.“

“Meid ja meie seadmeid näitab, muud ei näita. Sealpool on aktiivsust,“ ta viipas seljataha.

„Meie omad hoiavad veel positsioone …“

„Palju laenguid järgi on ?“ küsis Miikael lõuaga relvadele osutades.

„8% “

„Null.“

„Mis tassid siis?“ Martin viskas kahetsustundega relva ära.

„Jah, seda küll …“

„Minul on 5%,“ ütles Miikael. Keegi ei tahtnud eriti rääkida.

“Kalkulaatoriga saaksime vast hakkama, aga millegi suuremaga ei oleks vaja kohtuda … Lähme sügavamale null alasse. Võibolla saame seal varusid täiendada. Joogivett oleks vaja.“

„Masinate alas sa otsid joogivett?“ imestas Martin.

„Kunagi olid need ju inimeste alad,“ lausus Miikael õlgu kehitades.

„Mis radiatsioon näitab?“ küsis ta Atsi poole üles vaadates.

Mees seisis ja jälgis ümbrust.

„Mis vahet seal on? Me ei lähe ju nagunii tagasi. Mõtet on minna ainult edasi. Leida kese ja see vastu taevast lasta.“ Ats sülitas maha ja oli morn.

Ta vaatas sinnapoole kuhu oli näidanud, et jääb aktiivsuse ala. Seal võitlesid inimesed ja masinad oma viimast lahingut. Inimesed olid kaotamas.

“Kui pearaal kõrvad pea alla paneb, siis on meie omadel võimalus. Liigume!“

Nad liikusid edasi varemete vahel. Need lõppesid ja ees laius tühermaa. See oli kaetud halli koheva samblaga. Martin vaatas Miikaeli ja lausus mõtlikult.

 „Me oleme ikka täiesti lagedal, kui sinna läheme.“

„Mitte, et me siin rohkem varjatud oleksime. Me oleme nagunii igal skänneril näha, kes peaks tahtma vaadata.“

„Miks keegi ei vaata?“ Martin vaatas närviliselt mõlemat kaaslast.

„Masinad vist ei skänni oma siseterritooriumi, või teevad seda mingi intervalliga. Siin nagu ei oleks mingeid andureid ega valvet.“

„Kui me suutsime vallist läbi tulla ja meid surnuteks peetakse siis meid vist ei kalkuleerita ohuna. See hull plaan võib isegi töötada,“ lausus Ats väsinud ilmel samuti vastumeelsusega lagedat ala silmitsedes.

„See nende territoorium näeb imelik välja. Ma ei kujutanud seda nii ette.“

„Et herbaarium või?“ küsis Miikael.

„Nojah, imelik on nii palju täitsa ise kasvavaid taimi näha. Nad nagu ootaks ja jõllitaks sind,“ vastas Martin väikeste punaste õitega taime silmitsedes sambla sees.

„Vaata seal herbaariumis on sulle üks kingitus,“ lausus Miikael binokliga ümbrust uurides. “Päris kobe ründedroon aga deaktiveeritud. Vaatame, kas sealt saab midagi kasulikku küljest ära kruvida.“

Droon oli väliselt täiesti korras, aga kogu elektroonika oli välja lülitatud.

„Meie omad nii lühistada ei oska. Ta pidi seda ise tegema või keegi tema omadest,“ ütles Miikael.

„Selliseid on siin veel. Vaata,“ ta ulatas binokli Martinile. Veidi eemal oli veel mitu sarnast drooni.

“Miks nad seda teevad?“

„Lühistavad iseennast?“ küsis Miikael.

„Jah, see oleks ju nagu enesetapp meie mõistes.“

„Nad ei ole meie. Kas keskmest tuli impulss või käivitus mingi protokoll. Vigaseid nad välja ei saada.“

„Kese neid välja ei lülitanud. Neid oleks ju lahinguväljal vaja olnud. Seda tegi midagi muud,“ arvas Ats.

„Liiga uued. Sõda on pooleli. Miks nad peaksid iseennast ise välja lülitama. Kas neil käib ka juba mingi klannisõda omavahel, et siin sisealas üksteist ise välja lülitavad. Meil muidugi lihtsam, et valvekoertel on juhe perssest välja tõmmatud.“

Nad liikusid edasi. Talla all oli juba lisaks samblale väiksed rohututid ja mingid mägitaimed, osadel neist olid väikesed punased õied. Mida edasi nad liikusid, seda rohkem oli punaste õitega taimi. Ja ei ühtegi masinat. Nende jalgade ees lainetas punetav meri taimedest.

„See on siis masinate ala kese?“ ebales Martin.

„Näidikute järgi jah, kompass ja positsioneerimine töötab. See kese, kust tuleb nende impulss, peab kuskil siin olema.“ Miikael vaatas veidi nõutu näoga ümbrust. Hall sammal ja punane lillevaip. Kidur maastik, mida polnud vorminud inimese käsi.

„Teadaolevalt ei ole keegi kunagi nii sügavale masinate alale jõudnud.“

„Mida meil siis õhku lasta on? Tulipunaseid lillekesi või?“ ei saanud Martin aru.

„Võibolla on nad maa all?“ Martin vaatas Miikaeli. Miikael raputas pead ja kruttis erinevaid skännereid, mis kuulusid masinaotsingu varustuse juurde.

„Ei. Siin ei ole mitte midagi. Ees on mingi varjend, inimeste oma, ja see on kõik.“

„Impulss, tegevus?“ Miikael raputas pead.

„Võibolla on seal varjendis varusid. Lähme.“

Varjend oli üllatavalt heas seisukorras, arvestades, et tema viimane asukas oli juba pikemat aega skelett lagunenud voodil. Mehed seisid ja vaatasid jahmunult ekraanide rägastikku, mis oli nende sisenemisel käivitunud. See vilkus ja plinkis väsinult. Mitte kõik ekraanid ei töötanud, aga ilmeksimatult vilkus neil üks embleem, millega nad ei arvanud, et iial enam kohtuvad.

„Kliimanatside punker! MASINATE KESE on kliimanatside punker!“ ei suutnud Martin röögatust tagasi hoida.

„Kurat, me ei ole mitte masinate vastu sõdinud, vaid kliimanatsidega …“ ta oigas.

 „Masinaid on siit juhitud! NII palju inimesi …püha jumal …“

„Need sitapead ju ise relva kätte ei võta, ainult heil Thunberg. Kuradi CO2 kummardajad!“

Miikael põrnitses seina täitvat ekraanivõrgustikku.

„Kas te progeda oskate?“

„Ei, aga me võime selle kõik siin õhku lasta.“ Martin oli püha viha täis.

 „Mida see annaks? See on väga pikalt kasutuseta olnud. Masinad on juba jupim aeg,“ ta vaatas voodis oleva kondihunniku poole „ autonoomsed olnud. Siit on võimalik neid välja lülitada ja juhtida. See punker siin võttis siis kontrolli masinate üle, kui masinate mäss oli …“

„Oota, see tüüp neid droone küll välja ei lülitand, mida me siin ümbruses nägime. See oli midagi muud. Liiga uued droonid olid. See siin on juba pikem aega kärvand olnud.“ Ats viipas kondihunnikule voodis.

„Mille peale kliimanatside seadistatud tehnika võiks harakiri teha, kui neid enam ei juhita?“

„Kapsas … kapsas on neile alati tähtsam olnud kui inimesed,“ ütles Ats lõuga ette ajades.

„Ja meie arvasime, et nad surid maha masinaid üle võtta üritades. Neist ei ole väga ammu midagi kuulda olnud. Pasapead ikkagi võtsid masinad üle ja kirjutasid üle,“ lausus Miikael kaela sügades.

„Ja tapsid maha inimkonna, pannes oma kliima-ideaali inimesest kõrgemaks,“ urises Ats.

„Kapsas, kapsas, kapsas …“ Miikael rapsas saabastelt maha sinna kinni jäänud taimerisu. Taimed olid kleepuvad ja ei tahtnud lahti tulla. Ta vaatas nende jälgi punkris. Need olid täis punaseid maha kukkunud õielehti. Meeste saapad olid põlvini kleepuvate taimedega koos ja käies pudises õielehti.

„See tulipunane lilleke on meie ainuke kapsas, mis siin droonid peatas. Midagi muud siin ei ole,“ ta viipas jälgedele.

„Kui me progemisega ise hakkama ei saa, siis teeme endale kilbi elusatest taimedest ja püüame progeja läbi tuua. Masinatel on nähtavasti käsk elus taimi hoida üle kõige ja hävitada, mis neid võiks ohustada, ehk siis meid. Kui masin on ainult taimedest ümbritsetud, ju ta siis loeb missiooni täidetuks ja lülitab ise ennast välja. Kes teadis, et sõja võitmiseks masinatega ei ole mitte pommi vaja, vaid tulipunast elus lillekest …“

Ta istus laua taha, ohkas ja puudutas juhikut. Ekraanile ilmus tuvastuskuubik.

Miikael vandus ja kirjutas: GRETA