Kiilaspäine+Tõnis

Kirjutan taaskordse eeltutvustuse sellise, et mõistaks see, kes pole üldse lugenud (teadjamad võivad vahele jätta). Kevadel oli jutuvõistlus. Reaktoris ilmub jutuvõistluse saaki, eelkõige teise kümnesse kuuluvaid jutte, mis teeb numbrid keskmiselt tugevamaks kui muidu. Žüriis olles oli mul üks vihik, kuhu kirjutasin kõik esmamuljed anonüümsetest juttudest. Kirjutan selle muljetuse ümber enam-vähem sõna-sõnalt, lisan oma esialgsed punktid 0-st 3-ni (skaala siis “kindlasti halvast” “kindlasti heani”) ja esimese vooru punktid (alates 9 punktist 5-lt inimeselt saadi teise vooru), lisan teise vooru kommentaarid. Ühtki juttu üle lugema ei hakanud (või kui, siis sirvimisi), nii et kommentaarid võivad olla veidi lahmivad, loobitud kevadise esmamulje baasil ning suuremate põhjendusteta.


Kiisu

Aet Altement

Noor ema paanitseb tütre nähtamatu kassi pärast. See ema hakkab kiinduma temaga ja lapsega tegelevasse psühholoogi. Lõpus toimub ootamatu surm (meenub Monty Pythoni “Elu mõttest” lause “A tiger!?”).

Tore looke küll, kirjutatud okeilt, mitte kuidagi eriliselt. Loed ja OK oli, aga polnud midagi, mis eriliselt haaranuks.

Žanriks märkisin “õudus? Enda reaalsuses kahtlev paranoia?”

Küsimärgid on žanrimääratlustes ju toredad. Tagantjärele mõeldes võinuks küsimärgid ka panemata jätta, nimetadagi “õuduseks”. Ent kõhklema pani vist see, et see ei mõjunud õudselt. Natuke takistas loo toimimist see, et ma teadsin üleloomuliku elemendi olemasolu - ikkagi ulmejutuvõistlus -, mistõttu oli natuke raske kaasa tulla ema murega selle pärast, et laps ikkagi usub uskumatusse. Võib-olla juhul, kui olnuks võimalik eeldada, et tegemist on lihtsalt psühholoogilise jutuga emaarmastusest või tõesti lugu paranoiast selle suhtes, mis on reaalne, mis mitte. Hetkel oli aga nunnu ja tobe lühike asjake. Ja ometi mäletan seda piisavalt, et üle lugemata kirjutada, olla kindel oma lugemismuljes ja -elamuses. Mõnele teisele meeldiks rohkem. Kassiinimestele?

Esimeses voorus sai 6 punkti, kelleltki 3, teistelt ühed. Minultki 1. Olin vihikusse pannud 1/2 ehk natuke tungles mul ülespoole kategooriasse “pigem hea”, aga otsustasin siiski teisiti.

 

Nõrga nõia ots

Kristi Reisel

Üsna amatöörlik nõid saadetakse lahendama üht libahundijuhtumit - too libahunt viib ära varssasid ja muud ja toob tagasi jäänused. Nõiast endast saab ilusa ja inimsõbraliku libadiku Maariga armatsemise järel libadik, et omandada suuremat nõiakunstiväge.

Žanriks märkisin “Libahundi/nõialugu (eesti fantasy)”.

Esimeses voorus 10 punkti, ühelt 3, minult 2. Panin vihikusse 1/2 ehk olin kahevahel. Teises ringis sai ühelt žüriiliikmelt 8 punkti, kes lisas kommentaari: “Libaeluka loole on antud uus hingamine, koos avatud lõpuga. /…/ ma eeldan oma tegelastelt ambitsioonikust ja teotahet. Selles loos seda oli, vastandina mõnele teisele loole.” (kustutasin jupi, milles ilmneb žüriiliikme isik).

Üle lugedes näen ka, et sümpaatne lugu, hoiab lugeja tähelepanu küll. Saaksin ka õpilastele anda (seitsmendikele, kel “Libahunt” kohustuslik), küsida, mida arvavad sellest teemast. Oleks täitsa julge anda, kuigi nad on üsna nõudlikud lugemisvara suhtes (nagu noored kipuvad olema). Kahjuks hakkab siin vist siiski segama mind seesama “tühisuse”-märksõna, millest olen varem rääkinud - üks veidi suvaline libahundijuhtum, ühest mehest saab libahunt, nad heidavad paari noore libahundinäitsikuga.

Olin loo veidi ära unustanud, pidin üle lugema, et värskendada mälu lugemiselamuse osas (mulle punktide poolest vähem meeldinud “Kiisu”-looga seda ei juhtunud, sealseid hetki mäletasin ehedamalt). Asi on vist stseenide haaravuses - siin pole ühtki episoodi, mida kõlbaks näidendiks ümber kirjutada. Sündmused on iseenesest huvitavad, aga stseenid pole.

 

Talgud Suurupis

Traumaatiline sündmus, milles hulk inimesi sureb ühe teadlase tõttu mingite psühholoogiliste protseduuride järel, samas on veidi koletisi kah (hästi oli tehtud lahendus, et “see polnudki joonistus, vaid foto!”). Lausetasandil üsna hea, aga millegipärast viimseni ei köitnud.

Žanriks märkisin “õudus”, ilma mingigi kahtluse või alternatiivita.

Esimeses ringi sai 8 punkti, kelleltki 3 ja kelleltki 0, minult 2 (kuigi näen, et olin veidi kahevahel, kas panna 1 või 2). Kui pärast arutasime, kustmaalt tõmmata teise vooru piir (alates 9 punktist sai), siis korraks oli mõte, kas näiteks lisada paar-kolm tugevamat 8-punktist, mis on sümpaatsemadki kui mõni 9-punktine. Nimeliselt tõin esile selle. Sellele žüriiliikmele, kellele see meeldis 3 punkti võrra, nentis kah, et kahju, et jäi välja.

Meenutas “Resident Evilit” või mõnda teist ebaõnnestunud eksperimendi tagajärgede uurimisele pühendatud lugu. Võib-olla meeleolult sarnaneb ka Vandermeeri “Hävingule”, ehkki tolles on ohtlik terve see maastik, kus viibitakse. Minu meelest olid “Talgud” üsna huvitavalt jutustatud lugu.

Natuke on kirjutuse laadis mingit kunstlikkust, mis takistas sisseelamist. Näiteks algus mõjub veidi eelmise või üle-eelmise sajandi gooti õudusena: “Olen kontideni vapustatud tänastest sündmustest. Mind ängistab see raske tekk, aknast paistev sinakas tänavalaterna helk. Ma ei või vaadata neid kupli ümber tiirlevaid sihikindlaid ööliblikaid. Jõudsin juba sügavalt sisse ja välja hingates rahuneda, kui tunnen taas adrenaliinisööstusid pulssi kiiremini tagant ajamas, sest mõtted naasevad tänasesse õhtusse.” Sealt edasi läheb minu arust paremaks, ent siiski, see meeleolu ja see mõte, et teovõimetuks hirmutatud tegelane kirjutab oma käega pika ja põhjaliku ülevaate juhtunust, on kuidagi natuke kohmakas.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0538)