Kolinal liikus vaenuvägi uhke linnuse terasest müüride poole. Auruvuhinal sammusid ründurite väes terasest müürihõivajad. Mõnigi selline masin oli paljudest lahingutest mõlkis, põlenud, mõnest pikast looduses vedelemisest roostes. Vaikselt ootas Baral linnuse vundamendi all oma võimalust. Tema käelihased olid pingul, valmis pikka hoova alla suruma. Linnuse kella kahekordne kõll oli tema signaal. Käed pinguldusid, hoob lendas kolksu saatel alla. Läbi paksu laeplaadi kostev metalne lajatus oli otsekui aplaus täistabamuse eest. Kiirelt lõi ta paarimehega patsu ja vajutas alla nupurea keset seina. Lae pealt hakkas kostma õudne, põrgulik vuhin, otsekui iidse lohe röhatus. Hetk hiljem üritas seda matta paljuhäälne õuduskisa.

„Voh, jookseme ja kaeme perra,” leidis Baral lõbustatult.

Vaid minutijagu kulus jõudmiseks esimesele maapealsele tasandile, kust läbi paksu soomusklaasi võis näha verdtarretavat pilti. Sinikollased leegid vuhisesid maapinnal, põletades halastamatult linnuse püüdemagnetite külge jäänud hõivamismasinaid ja pahaaimamatult müüri juurde jõudnud vaenuväe ründureid. Vaenuvägi taganes korratult. Paljud pojad ei jõua koju, paljud emad ei näe oma lapsi, paljud naised saavad teise mehe omaks, mõtiskles Baral omaette vaadeldes, kuidas tema kodulinnuse vimanad valasid vastase väeriismetele kaela tumedat tolmu. See lahvatas maha jõudes hävitavaks leegiks, harvendades taganeva vaenlase ridu kolossaalselt. Kellamäng linnuses kuulutas rahu saabumist. Juubeldades võeti see vastu. Ei tea võib-olla kuratki, kui kauaks seda rahu jagub. Ei osata veel ennustada, kas mõni vaenulik hulkuv kamp ründab aasta pärast või juba homme.

Baral jõudis söögisaali. Tema juurde astus laskurväe juht ja lausus: „Homme oled vimana peal. Asendad üht haiget pilooti. Mine lennuväeülema jutule.”

„Jah, kuulda võetud,” vastas noormees rahulikul ilmel. Väga hea, kui temasugust alles piloodiks õppivat tüüpi vajatakse. Ta saaks hakkama, lennutunnid olid juba lõpusirgel. Võibolla aitab see ellu viia salaplaani. Milleks vinduda selles kurjas maailmanurgas, kui legendid lubavad kaugel silmapiiri taga hoopis teistsugust elu?

Õhus heitis Baral valvsalt pilke igale poole oma vimanast. Olukord ei olnud soodus. Jälgimislend ümber linnuse toimus alati mitme vimana osavõtul.

Piloot kaalus variante ja meenutas taktikameistri õpetust: „Lennu ajal jälgi alati kaaspiloote. Ära trügi neist ülespoole ja arvesta, et jälgitakse ka sind. Teistest ülevalt mööduda on lubatud vaid positsioonivahetusel eriti kitsastes tingimustes, omavahelisel kooskõlastusel.” Selline valvsus oli selles maailmas elu osa, sellest sõltus oma kogukonnas ellujäämine. Ei hakka vähegi elada tahtev inimloom midagi üritama teades, et seda vaadatakse kindla katsena kaasvõitlejaid likvideerida. Kahtlase teo pealt tabamisel visatakse üritaja elusalt tulle ja üksinda linnusest kaugele sattumisel on iga vaenulik kogukond valmis teda piinarikkalt tapma. Halastust ei ilmutanud keegi, selle maailma elukorraldus püsis jõhkruse najal, vägivald pakkus naudingut enamusele inimestest. Vaid kaugel põhja pool jutustasid iidsed legendid asuvat ilusa maa, kus keegi kedagi ei tapa ja kus valitsevad tiivulised väga heatahtlikud olendid. Baral oli hakanud aina enam ja enam sellest tundmatust riigist unistama.

„Oh, saatan küll,” vandus Baral olukorra lootusetusest aru saades. Tema peas tiirles üks variant, mis küll tundus kahtlasena, aga vääris üritamist. Ideaalseid võimalusi ei olnud nagunii. Baral lasi pilgul ringi käia. Pilv kaugel metsa kohal andis talle mõtte. Ta lausus kõnetorusse: „Neli-tsett kannab ette, kella üheksa pool pilve all oleks nagu aurujuga olnud.” Higiseks tõmbudes ootas ta vastust.

„Huh,” ohkas ta kuuldes: „Vastu võetud. Minge ja uurige veidi. Ainult liikuge metsasihil, ärge metsa kohale minge.” Just sellele oli ta oma plaani rajanud. Vanade, kuni mitmetuhandeaastaste vimanate säilitamiseks üritati leiutada igasuguseid mõttetuid taktikaid ja miskipärast nõudis kodulinnuse taktika metsasihtide kasutamist. Metsa kohale tohtis piloot tõusta vaid ülemate loal. Põhjenduseks toodi, et sihtidelt on alla kukkunud paati kergem leida. Samuti keelas kodulinnuse reeglistik tõusmise taevastesse avarustesse, sest kunagi olid paar vimanat sealt kivina alla kukkunud. Nagu oligi arvata, lubas kitsas metsasiht neil lennata vaid üksteise järel.

Otsekui juhuslikult rivi sappa asudes märkas Baral linnusest startimas järgmist valvekolmikut. „Pole hullu... jõuame kaugemale, lipsan puuvõradesse ja kaon,” langetas piloot kindla otsuse. Läks kilomeeter, teine, kolmas. Looklev metsasiht hajutas tähelepanu ja tekitas veidralt koduse olemise. Baral tõmbas jõuhooba tagasi. Kiirust alandades suunas ta vimana otsekui juhuslikult ühte tihedamasse võrasse. Leidnud seal mugava koha parkimiseks, jäi ta kuulatama eetrit.

Õige pea hüüdis üks tema paarimees: “Seitse-seitse-jott kannab ette, neli-tsett on tagant kadunud!” Lendpaadi kõnetorus vadistas häälte hulk. Kuulates seda jutuvada nihutas ta lendpaadi järgmise võra sisse ja peatus hetkel, mil linnusest terve plejaad vimanaid õhku kerkis.

„Ai sa peldik,” vandus ta kurjalt. Raadios kuuldu põhjal otsustades hakati teda otsima poolega kogu linnuse vimanapargist. Vaikselt lükkas piloot jõuhooba. Vimana libises okste ja lehtede sahinal edasi. Otse nina eest kargas lendu linnuparv.

Kohe kostis raadios ärev hääl: “Kuus-kuus-aa kannab ette, nägin hirmunud linde!”

Kohe tuli vastus: “Võta teised enda juurde kokku, vaadake see koht üle! Lubame teil minna metsa kohale!”

Baral teadis: see võib olla lõpp, reegel nägi ette võradesse tulistamist. Ta jõudis hõljuda ühe metsasihi äärde, kui raadio plärises: “Kolm-neli-emm siin, vaadake, puuladvad liiguvad.”

Baral väljus puude vahelt. “Nüüd või mitte kunagi, suren nagunii,” pomises ta endamisi ringi vaadates. Eespool mäkke tõusev metsasiht andis uue idee. „Ahhaa, võib-olla selle mäe peal mets varjab vaadet, saan teispool mäge metsa kohal kimada,” lausus ta endale tärkava lootusega hääles.

„No nii, läheb lahti,” pomises piloot edasilennu jõuhooba ettepoole lükates. Kiirusenäit kasvas kiiresti. Barali mälus ärkas lennutundidest saadud info: „Peale seda, kui mitu lendpaati suurel kiirusel lennates alla kukkusid, keelati lennata kiiremini, kui...” See piir oli juba ületatud. „Surm siin või põrgutules, ei ole enam vahet. Ehk nemad ei ole nii julged,” lausus Baral kõhedust alla surudes. Metsasihi rohukamar tema all oli muutunud uduseks roheliseks vaibaks, mets lendas kahel pool temast mööda. Kiire kaardumine üle mäeharja tõstis piloodi korraks istmelt. All rullus lahti Sütestu linnuse massiivne kogu. Järgmisel hetkel kihutas Baral piki metsasihti allapoole, otse vaenuliku asunduse suunas. Raadios kostev vada viitas, et paar jälitajat on kiirusepiirangut ignoreerides tal kannul. Veidi hiljem kõrgus paremal vaenuliku linnuse terasest sein, mis otsekui ellu ärkas ja tuld sülitama hakkas. Ühe jälitaja jutuvada kustus raadios õudse karjatuse saatel. Kostis leegiheitja vuhin ja vaikis järgmise jälitaja ärev jutt. Kuulipilduja valang täkkis kusagil kõrva ääres, lennumasin värises tabamuste rütmis. Ühe mootori jõud rauges. Vaevu suutis Baral oma jupsiva vimana pöörata linnusest lääne suunas eemalduvale metsasihile. Kiirelt tuletas ta peas meelde geograafiateadmisi: päevase lennu järel sellesse ilmakaarde tuleb ilmatu lai Koorikuväli, peale seda algab Liikvekõrb. Viimane oli ääretu kõrbetaoline maalahmakas, kus ei kasvanud metsa ja kus veeresid ringi tohutud liikuvad linnused. Vaid vanakurat teadis, mis moel oskasid selle kandi insenerid ehitada selliseid asju. Neid veeres ratastel ja roomikutel, mõni sammus koletutel mehaanilistel jalgadel, pannes maa rängalt kõikuma. Hämaramates legendides suutis mõni nendest kolossidest õhus hõljuda, udusemad jutud mainisid kaugetel meredel ujuvaid asundusi. Targemate meeste sõnutsi olid tema kodukandi maavärinadki tekitatud kõrbes hulkuvate suurte kolakate poolt ja see olevat olnud põhjus, miks linnustes asendati kivi terasega. Nõrga pinnasega Koorikuväljale need mitmemiljonitonnised koletised ei roninud. Räägiti, et igiammu olid nad proovinud seal liikuda. Aga sealne maapind ei kandnud selliseid kolosse. Mõnigi tohutu masin vajus läbi maa, mille all ootas hõõguv põrgu, tarkade inimeste jutu järgi oli see hiiglaslik magmajärv. Lendavad linnad olid haavatavad ja ei tulnud üldse sinnakanti. Üle Koorikuvälja käisid liikuvlinnuste poolt ainult õhuväed, mis saabusid mõnikord maalinnuseid kimbutama. Maalinnuste pilootide jaoks oli Liikvekõrb väga ohtlik. Kolosside tulejõud hävitas iga maalinnuste lennuvahendi. Piloote ei aidanud ka kuristikusügavustesse sõidujälgedesse peitumine, sealsed õhuväed jõudsid igale poole. Mõni ettevaatamatu lendur lõpetas oma elutee mäesuuruse kolossi ratta või roomiku all. Vähesed elusana tagasi tulnud piloodid olid lennanud öösel ja kustutatud tuledega. Oli selge, et sealt üle kihutada on väga ohtlik. Mõistlikum tundus olevat plaan liikuda mööda kõrbe servi ja ohutuma ala kohal, lootes oma vimana ainsa tööle jäänud mootori peale. Ja kust saada teel süüa? Baral ei suutnud arvata, kui suur see sünge lahmakas võiks olla. Noormees langetas otsuse lennata pimedani. Eks siis vaatab, kas leidub metsas jahiloomi või vähemalt metsavilju. Las toidavad need, kuni neid jagub. Kriisihetkedeks oli iga vimana pardal ellujäämisvaru vee ja kuivtoidu näol. Mingi uitmõtte ajel pidurdas Baral oma vimanal kohe hoo maha ja tüüris lendpaadi ühe tiheda kuusetuka võrade alla. Lükanud sõiduki klaaskupli tahapoole, hingas ta mõnuga. Soe tuul paitas pead, päike laskus viltuste kiirtena puuvõrade vahelt. Unelevast seisundist äratas noormehe kõrgelt kostev vuhin. Kuusevõrade vahelt vilksatas kümmekond vimanat. Vaid kurat teadis, kas need olid Sütestu pidevalt joogised piloodid või mõne muu võõra asunduse õhusüstikud. Enam polnud vahet. Ta oli lindprii. Baral oli sisimas tänulik kirjutamata reeglile, mis keelas lennata väga aeglaselt. Metsades leidus ohtlikke rändklanne, kellele aeglaselt purjetav õhupaat oli kerge saak. Nii lendasid piloodid alati kiirustel kitsas vahemikus, mille ülapiiri kehtestas kirjapandud nõue ja alumise piiri määras kirjutamata seadus.

Selles maailmas oli öö ohte täis. Metsas luusisid hulkurid, kellele tapmine meeldis samamoodi kui linnuserahvale. Seetõttu oli Baral väga valvel, kui suure kivi varjus lõkkel jänest küpsetas. Tihe päevane õhuliiklus temast mööduval metsasihil sundis noormeest plaane muutma. Ta teadis, et öösel lennati vaid äärmisel vajadusel. Legendid jutustasid, et kunagi olid vimanatel aparaadid, millega lendur võis näha pimedas. Keegi ei mäletanud, mis nende seadmetega juhtus ja kas nad üldse alles on. Paatide kabiinides oli hulk tundmatuid nuppe ja ekraane, mis ei töötanud. Ka tehnikud ei osanud neid taas tööle panna. Baralil ei olnud nende surnud nuppudega midagi peale hakata. Siiski ei lesinud ta niisama, vaid kasutas saadud aega ja varus vimana pardale söödavat kraami. Keerulisem lugu oli veega, nähtavuses ei olnud veesilmi ja kaugemale ei julgenud Baral jalutada. Õnneks oli lennuvahendi pardal kodulinnuse reeglitega ette nähtud veevaru. Ainult joogiks tarvitades võis selle varuga mitu päeva hakkama saada. Küll teel olles allikad, soolaukad ja jõed avitavad. Juba oli jänes noormehe sooltes ümber muundumas ja tegi piloodihakatise veidi uniseks. Kuid siia jääda ei tohtinud. Und eemale peletades ronis ta juhikohale. Viivu järel pööras kustutatud tuledega vimana hääletult piki metsasihti. Öö vaiksed hääled mõjusid rahustavalt. Ikka etem, kui paduvaikus, mõtles Baral ja otsustas jätta kabiinikupli avatuks. Sujuvalt tõstis ta lendpaadi üles, puulatvade kohale. Pea kohal sirasid tähed ja ringi vaadates leidis piloodi pilk kaugel põhjakaares ühe tule. See võis vabalt olla mõne linnuse majakas ja Baral muutus ärevaks teades, et öösel süütasid maalinnused väljas tulesid vaid oma öiste pilootide koju juhatamiseks. Olukorrale lisas kõhedust mõne linnuse reegel, mis lubas vimanatel lennata kuitahes kõrgel. Pilguga otsides leidiski Baral üsna kõrgel tolle linnuse kohal ringi kulgeva vimanate rühma, mis demonstreeris oma mitmevärvilisi tulesid. Seda pilti veidi jälginud, otsustas ta: „Ah, mis siin ikka. Julge hundi rind on rasvane või tina täis. Teen siit vehkat enne, kui need seal tahavad misiganes põhjusel siiapoole kiigata.” Raadios ei viidanud sellele soovile küll miski, seal kõlas tavaline formaalsus, mida linnuste lendmeeskonnad sooritasid maandumisel. Süüdanud kompassi nõrga skaalavalgustuse, suunas noormees oma sõiduki lääne poole. Kauge linnuse majakas ja lendpaatide valgusmängud hakkasid vaikselt eemalduma. Piloot lülitas sisse ka vertikaalsuunanäitaja ja kõrgusemõõtja valgustuse ning kiirendas veelgi.

Hääletult maandus õhusõiduk kaskede kõrvale, leides veidi ruumi puude ja sügava kraatri vahel. Koiduvalguses näis lõputu maastik turvalisena. Tasus loota, et siia niisama ei tulda. Koorikuvälja kohal lendasid tavaliselt liikuvate linnuste õhujõud, kui nad suundusid maalinnuseid kimbutama. Lisaks sellele kondasid siin vrakke korjavad õhulaevad ja Müüri õhupatrullid. Seetõttu oli piloodi esimene asi peale maandumist mõned kidurad kased üle lendpaadi langetada. Õnneks leidus siin võsast tihedama puukasvuga saarekesi ja iga vimana pardal olid vahendid looduses ellujäämiseks. Adrenaliin haihtus, asendudes tohutu unisusega. Möödunud öisel lennul puudusid igasugused orientiirid ja nii oli Baral ületanud madallennul paar maalinnust, millest üks oli lennuvuhina peale kohe valgusraketid taevasse paisanud ja nende järel hulk lendpaate. Noormehe oli päästnud idee maanduda vaikselt puuvõrade vahele, kus ta linnusepoolse aktsiooni lõppemise ära ootas. Veidi hiljem oli öisel lennul ka kokkupõrge mingi kõrgema puu ladvaga, mis õnneks paindus ja ei lõhkunud lennumasinat. Ainult vimana kaotas hetkeks juhitavuse. Baral oli sekkunud õigel hetkel, nii pääses lendpaat suurel kiirusel metsa kukkumisest. Nende meenutuste saatel voltis piloot kabiini istme voodiks, heitis pikali ja kandus ära unede maale.

Ärkamishetkel enda kohal kõrgel taevas tohutu hulga õhulaevade nägemine oli virgutav. Loojuv päike valgustas dirižaablite helkivaid külgi. Vähemalt olid nad kõrgel. Oli teada, et selle maalahmaka kohal lennati mõnikord madalal, kui polnud ohtu maa pealt mõne võõra relva laengut endasse saada. Tuntud tõde oli seegi, et öösel lakkas siin igasugune õhuliiklus. Kunagi, palju inimpõlvi tagasi olid ajad, mil liikuvlinnuste väed käisid maalinnuseid rappimas just öötundidel. Nende pidu lõppes, kui maalinnused hakkasid end pimendama. Liikuvate linnuste vimanad hakkasid siis lendama madalalt ja kasutama võimsaid valguskiiri. Kuid nii olid nad maalinnustele kerge saak ja peale mõnda kohutavat kaotust lõppesid kõrbelendurite ööretked sootuks. Sellest oli möödunud juba sajandeid.

Õhulaevade armaada eemaldus kaugustesse. Hoides veidi üle puulatvade, kihutas Baral põhja suunas. Iidse lendpaadi ainus töötav mootor värises kergelt, ajades lennuvahendit edasi kogu oma saadaoleva tõukejõu najal. Sellegipoolest ületas kiirus kordades selle, mis oli lubatud kodulinnuses, ja nii kabiinikuplit avada ei võinud. Üleval oli tähine taevas, all must maa. Piloot tundis oma hinges koduigatsust.

„Aga kui läheks tagasi, ehk need masuurikud veel andestavad mulle?” proovis mingi uitmõte tema peas meelitada.

Baral raputas pead. Tagasipöördumine tähendas kindlat surma. Mõttekam oli edasi minna ja nautida seda, mis saatuse poolt veel antud oli. Piloodi teadmiste järgi oli Koorikuvälja ulatus põhja suunas umbes paar lennupäeva, kui kulgeda reeglitega lubatud kiirusel. Baral arvas, et praeguse vungiga jõuab ta lõppu ilmselt juba hommikuks. Peale seda maatükki algas Piiriala. See oli mägine riba Liikvekõrbe ja Paigamägede vahel. Piki seda ala kulges võimas Müüriks nimetatud kaitserajatis, mille taha kitsale ribale oli koondunud kohalik inimfauna. Müüri kõrbepoolse külje ees vedelesid liikuvlinnuste vrakid, mida müüritagune rahvas tasapisi lammutas. See oli koht, kus liikuvlinnused mägede poole tungida üritasid. Nii meelitavad olid liikuva rahva jaoks legendid, mille järgi oli mägede all peidus palju häid metallimaake. Seni olid katsed olnud tulutud, see-eest aga tuli lahinguks valmis olla nii päeval, kui ka öösel. Piiriala õhujõud patrullisid tihedalt Müüri ja Kõrbe kohal, mis muutis katse sealtkaudu minna väga ohtlikuks.

Võibolla saab enne Piiriala veidi paremale võtta ja üldse teispoolt Paigamägesid minna, mõtles piloot murelikult.

Selle mõtte tõrjus kohe mälust kerkinud infokild mäetaguse ohtude kohta. Hommikuni oli aega lennata, siis tuli magada lootuses, et hea uni annab mõne mõttekillu. Teadmised siinsetest aladest olid väga ebamäärased. Barali kodukandi linnused ei suhelnud Piirialaga, eelistades omavahel lõputult sõdida. Infot tilkus vaid siis, kui Piirialade väed sinnakanti saabusid, et oma ridadesse uusi sõdalasi värvata. Seni oli hinges rahu eelistav piloodihakatis pakkumistest keeldunud. Ta ei teadnud, kas tal on võimalusi sealt kadumiseks. Ka teised selle kandi inimesed hoidsid külalistega neutraalseid suhteid. Müüri relvade võimekuse kohta levisid müstilised lood ja Maalinnustel ei olnud soovi nende lugude paikapidavust proovile panna.

Kunagi ammu seda üritati. Järgnenud lühikeses sõjas kadus mitu maalinnust olematusse. Sõlmiti rahu ja edaspidi tuli maalinnustel sõdida vaid liikuvlinnuste õhuvägedega, kelle relvad ei olnud soomuskantsidele nii ohtlikud.

Veel ei täitunud lootus näha Piiriala legendaarse kaitserajatise tulesid. Järjekordne hommik jõudis ette ja pani piloodi mõtlema maandumisele. Hämaras aovalguses laskus Baral allapoole, otsides puukasvuga asustatud kohti. Suundudes ühe veidi tihedama metsatuka poole, märkas piloot vrakki. Üsna lömmis ja põlenud olemisega õhusõiduk losutas mätaste otsas, nina kraavi vajunud. Ring ümber vraki lasi tuvastada, et tolle lendpaadi juht oli saanud letaalse matsu. Vaikselt maandus Baral vraki kõrvale, tiib tiiva vastu. Juba läbi lennumasina telikute kandus temani maapinna õõtsumine. Ta heitis kiirpilgu taevasse, haaras tööriistad ja mõne viivu järel olid mootorite katted maha kruvitud. Baral tundis tehnikat hästi, kodulinnuse õpe oli olnud hea. Endiselt pilke valgenevasse taevasse heites eemaldas ta vraki mootoritest endale vajalikud osad. Kiiresti tuhnis ta võõra paadi panipaikades ja rekvireeris sealt hädavarud. Vrakki tõsisemalt uurida polnud mõtet, oma vimana mootori kahjustusi noormees juba teadis ja targem oli kohe kaduda.

Kergendusohkega maandas Baral oma sõiduki uuesti metsatuka servas paari tihedama puuvõra all. Maandumisjärgsed viis minutit sisustas ta sõiduki maskeerimisega. Teinud väikese tiiruga kindlaks, et viiekümne sammu kauguselt paati näha ei ole, otsustas Baral une peletada ja siis rikkis mootorit lappida. Kohvi valmimise aeg matkapliidil oli piisav, et jõuaks juba mootorikatte maha võtta. Valanud kruusi kosutavat ollust täis, võrdles piloot vrakilt saadud osasid oma mootori pihta saanud osadega.

„Huh, klapivad! Kui need jubinad on terved, saan siit peldikust kiiremini minekut teha,” pomises ta, hääles kerge lootus.

Und peletades asus piloot tööle. Olles eemaldanud kolmanda osa, milleks oli jõuenergia jaotur, pani tema pilk läbi maskeeringu tähele tohutut õhulaeva, mille popsuv aurumasin suuri tiivikuid vuhinal ringi keerutas. See maandus aeglaselt sinna, kus asus rüüstatud vrakk. Kohe tõusis laev taas, pihtasaanud lennupaat all tilpnemas. Mõttes õnne tänades jätkas Baral mootori remontimist. Tema eluajal ei osanud inimesed enam vimanaid ehitada, lennati väga vanadel aparaatidel ja lootusetult lennuvõimetuks muutunud sõidukid kannibaliseeriti. Mingi totaka kiiksu ajel pruugiti iidseid lennuvahendeid vaid sõjaliste tegevuste jaoks. Tsiviilettevõtmistes tegutsesid primitiivsed õhulaevad, mida tõstis gaas ja lükkas edasi aur. Kuid selle maailma kombe kohaselt olid needki relvastatud. Oma suuruse tõttu said need laevad kanda võimsaid relvi, mis vimana kitsasse sisemusse ei mahtunud. Vimanaga sellise kolossi lähedale sattumine tähendas tihti tulist surma tohutus leegipurskes, mida õhulaevade relvad suutsid saata paari kilomeetri kaugusele. Seda kõike meelde tuletades kruvis piloot mootori katte kinni. Oli aeg end välja magada. Kui arvestused paika pidasid, pidi järgmisel ööl juba Piiriala uhke kaitsemüür nähtavale ilmuma. Laskmata end häirida maapinna värinatel, vajus Baral unne.

Sedapuhku sai padupimedas lennatud üsna vähe, enne kui eespool valguskuma paistma hakkas. Maadligi hoidudes ja lendpaadi nõrgaks keeratud tuledega teekonda valgustades asus piloot valgusele lähenema. Oli see siis see kuulus kaitserajatis? Aga miks see siis nii mäe kujuga oli? Baral kustutas vimana tuled ja peatus. Istme alt tõmmati välja pikksilm, mis suunati uhkele valgustatud „mäele.” See ei olnudki Müür. Pikksilma vaateväljas toretses hiiglaslik teraskoloss, mis seisis väga võimsatel roomikutel. Paar roomiku kõrvale sattunud puud näisid pisikeste telgivaiadena. Ehitis küündis umbes saja korruse jagu kõrgustesse ja iga korrus näis olevat sama kõrge, kui Barali kodulinnus. Piloot unustas end nautima seda uhket vaadet. Siis tabas teda teadmine, et sellest koletust asjast on turvalisem kiiremini ja kaugemalt mööduda. Võtnud suuna paremale, sügavamale Koorikuväljale, kiirendas lennumasin vuhinal ja kadus kustutatud tuledega pimedusse. Kusagil kaugel hakkas paistma üksikuid tulesid, mis aegamisi paljunesid. Põnevusest värisedes juhtis Baral oma vimana nende tulede poole.

Veerandtunnise vaikse lennu järel avanes Piiriala müür tema silme ees oma täies ilus ja noormees maandas lennumasina ühes hõredas metsatukas. Visanud vimanale peale maskeerimisvõrgu, võttis ta pikksilma ja asus eredates tuledes säravat kaitserajatist uurima. Teise käega kruttis ta raadiot lootuses kuulda kohalikku sidet. Oma üllatuseks sattus ta sagedusele, kus voogas ilus muusika, milles taevase atmosfääriga helisid saatsid kiired, otsekui kauge kõlaga trummirütmid. Muusikast lummatuna jälgis Baral uhket müüri. Tema kodukandis ei kasutanud keegi raadiot muusika edastamiseks. Piiriala agendid olid jutustanud, et nende juures olevat see kombeks. Siiski ei viinud muusika tema peast muremõtteid. Müür oli ehitatud liikuvate linnuste tõrjeks. Selle relvastus oli aegade jooksul arenenud tasemele, kus see suutis peatada kuitahes võimsat tulejõudu omavad vastased. Selle eest läbiminek näis ülimalt riskantse üritusena. „Pagana jama, 1500 kilomeetrit lennata...” pomises Baral omaette. Just nii pikk see uhke rajatis oli. Müür oli tihedalt täis pikitud võimsaid suurlaternaid, mille abil suudeti pimendatud liikuvlinnuseid avastada kümne kilomeetri kauguselt. Relvade laskeulatus oli veelgi suurem ja kõige krooniks tegutses kogu müüri ulatuses ööpäevaringne valve. Lendur püüdis meelde tuletada oma nappe teadmisi müüritaguste mägede kohta. Kusagilt oli ta kuulnud, et mägede kohal on tormikeeriste tõttu ohtlik lennata. Mägedest ida pool oli Surmakõrb. See oli lai, sünge ja elutu tühermaa, mis oli tekkinud iidsel ajal ühe riigi asemele. Legendid pajatasid, et tolle riigi hullul kuningal tuli mõte likvideerida praeguse Liikvekõrbe alal asunud riigid. Algatuseks vallutas ta ühe pisikese, omaette eksisteerinud riigi ja tappis seal kõik, kes ei suutnud põgeneda. Siis suunas ta oma raevu kaugemale ja proovis rünnata teisi. Ta lasi käiku relvad, mille jõud purustas kaljusid ja aurustas elava ihu jäägitult. Need riigid ei lasknud end kergelt võita. Suur tsiviliseeritud riikide ühendus saatis välja samasugused põmakad ja tampis vaenuliku riigi maatasa. Varsti peale seda kukkus hävitatud agressori peale kusagilt taevast tohutu kivi. See pööras maa üsna pahupidi, tohutu maavärin kergitas üles Paigamäed. Surmakõrbe lähedale oli keelatud minna, üritajad enamasti tagasi ei tulnud. Vähesed, kel oli veidi rohkem õnne, naasid väga haigena vaid selleks, et kodulinnuses piinarikkalt kustuda. Nii mõtiskledes suunas Baral pikksilma vasakule, kus asus üüratu liikuvlinnuste „riik”. Üsna pea leidis otsiv pilk kauguses mitu suurt tulede säras „mäge”. See kinnitas varem saadud infot – liikuvad linnused hoidsid müüri püsiva surve all. Kusagil kaugemal lendas müüri poolt üsna sirgel kursil tulekera ja plahvatas ühe liikuva linnuse fassaadil, sellest tohutuid hõõguvaid tükke eemale paisates. Viivu järel hakkasid lähemal asunud kolossid aeglasel käigul eemalduma, pannes maapinna piloodi jalge all õõvastavalt õõtsuma. Tema kõrvadesse jõudis hävitatud linnuse plahvatuse heli. Kusagilt kõrbe poolt ilmus kiirete sääskedena vimanate parv. See tegi uhke poolkaare müüri ees, saates rajatise pihta tuld oma relvadest, ja kadus siis tagasi kõrvemaa pimedusse. Baral rehkendas mõttes olukorda. Otse müüri eest läbiminek oli ohtlik, selle vimanad olid väga kiired. Polnud teada, kui kiiresti suudavad lennata liikuvlinnuste lennuvahendid. Nende relvastus sarnanes maalinnuste arsenaliga, aga siin oli neid palju. Üksik võõras lendaja võis kergesti otsa saada, päeval sinna minna üritanud lendurid ei naasnud kunagi. Teispool Paigamägesid oli tundmatu maa, mida ümbritsesid õudsed lood. Siia vahtima jääda oli riskantne. Juba tegid müüri õhuvalve vimanad tiiru ka üle paiga, kus kauge maalinnuse põgenik redutas. „Põrguvärk. Tuleb vist mägede kohal kihutada,” jõudis piloot otsusele. Müüri valvesalk maandus kaugel oma baasis. Nüüd leidis põgenik olevat hea aja enda tegevuseks. Korjanud kokku maskeeringu, startis ta ja võttis suuna tuldud teed pidi tagasi. Terve pingerikka pooltunni seilas ta peaaegu maapinda puudutades ja kiirete laternavilksatustega enda teed valgustada üritades. Vaadanud kompassi, suunas ta kursi kuskile, kus tema teadmise põhjal pidi enne müüri asuma suur metsane ala. Veel veerand tundi lendas ta ärevusest värisedes. Tume metsamüür ilmus tema ette nii äkki, et ta ei jõudnud reageerida. Kokkupõrge paiskas lennumasina veidi kõrvale, oksad kriipisid keret.

Järsult kiirust kaotades vajus vimana ühe suurema oksa puutest kaldu, teine oks purustas kuplil ühe klaasruudu, äsas lendurile ja peatas masina lõplikult. Baral asetas käe põsele, silmitses seda kabiini hämaras valguses. Õnneks ei olnud käel verd, ilmselt oli hoop näkku olnud kerge. Piloot hingas kergendatult välja. Surus siis hoobasid ja puuokste raginal maandus veidi räsitud olemisega vimana metsa all.

„See oli nüüd napikas,” lausus Baral omaette, tõmmates lennuvahendi peale maskeerimisvõrku.

Järgnes tavaline kohustuslik protseduur ehk tuvastatavuse test viiekümne sammu pealt. Uni hakkas peale tungima. Oli aeg rännupäeva stress välja magada.

Elus on päevi, mil midagi teha ei õnnestu. Ei saanud maalinnuse põgenik seekord lendu minna. Müüri õhuvalve kihutas metsa kohal siia-sinna otsekui parv vihaseid mesilasi. Baral sai vaid oma vimana ühe kõrgema puu võra sisse peita. Nüüd istus ta ladvas ja jälgis maskeeringu alt, kuidas müüri poolt lennusalgad nii tema suunas kui ka kõrbe poole startisid. Vaid taevas võis teada, milliseid ohte sel päeval karta tuli. Juba oli üks oht õhus, sest kõrbe poolt lähenes suur lennuvahendite üksus. Baral jõudis vaid üllatusest ohata, kui kaks vaenulikku õhuväge lähedal kohtusid. Mõne paugu järel hakkas möödaläinud laske sattuma tema lähedale ja noormees oli sunnitud alla ronima. Kiirelt seadis ta end oma vimanas sisse, olles valmis kiirelt kaduma. See vajadus tekkis üsna pea, kui paar lähedale tulnud tulejutti purustasid ladva, mille otsas ta just oli luuranud. Piloot suunas oma vimana liikuma, juhtides seda aeglaste pööretega läbi võrade. Siin ja seal tuhises tulejutt läbi võrade, põletades lehti ja purustades oksi. See kõik tundus kestvat igaviku. Koorikuvälja poolt kostis mitu kõvemat plahvatust. Peale seda maad võtnud vaikus oli nagu õnnistus. Baral juhtis oma lennuvahendi suurema puuvõra sisse, kus leidus paar suurt oksa masina parkimiseks. Läbi purunenud klaasruudu kostis müüritagusesse baasi naasvate vimanate nõrk vuhin. See kaugenes ja asendus suurte õhulaevade aurumasinate potsumisega. Ah, kurjam, ikka korjavad vrakke. Nii väga oleks mul mõne vraki küljest uut klaasi vaja, mõtles Baral tusaselt. Ei jäänud muud üle, kui vimana remondikomplekt välja kraamida. Veerand tundi oli sisustatud ja peale seda kattis purunenud klaasiga kupliruutu tugev kangas. Sellega ühele poole jõudnuna ronis piloot taas puulatva. Maskeeringu alt ringi vaadates leidis ta eest puhta taeva, mille tüünet ilu häirisid vaid kauguses vrakke vedavad suured õhulaevad. Üsna lähedal kõrgus sinitaeva poole tohutu müüritagune mäeahelik. Pikksilm tõi esile selle tohutud, hallid kaljud, mis laiusid siin-seal kasvavate metsatukkade vahel otsekui hiiglaslikud purustatud hambatüükad. Järgnenud neli tundi seiras Baral mägesid. Massiivide rahu ei seganud keegi. Mitte ükski lennuvahend ei läinud mägede ligi uitama.

See viis põgeniku mõttele: ju siis saab mägede juures lennata. Müürilt võib keegi pikksilmaga vahtida, aga öösel võiks seal lendamine olla võimalik...

Taas oli aeg magada. Kobinud oma lendpaati, sirutas Baral end istmest välja volditud voodil ja kandus unemaailma.

Inimene planeerib, elu teeb omad korrektuurid. See on loodusseadus, mis algas inimkonna sünniga ja lõppeb tema hävimisel. Sellele alluvad kõik inimolendid. Ei olnud Baral samuti selles osas erand. Väga pinevil meeltega kihutas ta juba kolm tundi mägede külje all. Raadios voogas vaikselt kaunis, kutsuv muusika. Kaugel all vasakul säras peene joonena müür. Sellest kaugemal särasid suured tulede pilved. Lähemal, paremal pool kõrgusid kuuvalguses tontlikult mäed, mille tipud näisid asuvat tähtede vahel. Hele kuuvalgus paljastas all mööda libiseva maastiku, mida kattev rohelus oli üsna hõre. Siin ja seal leidus kraatreid, mida piiras plahvatustes hävinud võsa. Sõidu alguses oli Müüri ääres toimunud lahing. See kustutas Barali algse lootuse, et lasud ei ulatu mägedeni. Ta oli startinud lahingu ajal mõteldes, et kui müüritaguse rahva tähelepanu on võitlusel, siis nad mägesid ei vaatle. Ilmselt nad ei vaadelnudki. Hoopis tulelööke sattus sinna ikka ja jälle. Mitu korda oli tal tulnud lähedale tulnud tulekerade eest põigelda. Nüüd valitses maailmas õnnis vaikus, aga kui kauaks? Vabalt võis müüri poolt keegi mägesid jälgida ja kuuvalgel kihutava lendpaadi avastada. Noore piloodi kodulinnuses räägiti Müüri nägemisvõimekuse kohta imelisi legende. Müüri rahval olevat silmad igal pool. Nad võivat luurata tema kodulinnuseski. Seega oli tarvis ohtlik ala kiiresti läbida. Kurat seda teab, mida teeb müüri rahvas kätte saadud võõrastega, kes ei ole sinna sattunud kutsumise peale. Liikuvate linnuste klannid teati olevat sama julmad, kui Barali kodukandi tsitadellide elanikud. Igaühel olid omad meetodid ohvri tapmiseks. Ühine joon oli vaid see, et ohver suri piinades. Noormees kustutas oma peast seal tärganud mõtte minna teispoole mägesid. Seal asus surmav vaim. Raadiokanalites trillerdas muusika ja liikus info. Meeldiva üllatusena ei kostnud sealt midagi mägede kohta. Müüri tähelepanu tundus olevat kõrbe pool ja sinna olid suunatud Müüri imelised nägemisseadmed. Baral oleks heameelega kuulanud ka liikuvlinnuste sidet. Kahjuks olid maa peal roomavad kolossid juba kakssada aastat tagasi raadiosidest loobunud. Kaugel vasakul kulgenud valgusriba käändus eespool paremale, mägede juurde, sulgedes edasipääsu.

No see on nüüd küll paha lugu, mõtles piloot meelehärmiga. Vanad legendid pajatasid, et Müüri ei ehitatud mägedeni. Kus lõppes Müür, seal pidi algama ilus ürgmetsane tasandik. Pimedas ei suutnud silm eristada, kas seal on mets. Oli vaja langetada kiire otsus. Maanduda? Riskantne. Muusikast indu saanuna surus piloot jõuhoova uuesti ette. Kergelt värisedes kogus vimana kiirust. Ilmselt allpool märgati, et miski proovib läbi lipsata. Paat oli jõudnud üle Müüri, kui sealtpoolt mitu eredat ja laia kiirt taevasse sööstis. Nende järel viskus üles hulk säravaid tulesid. Oskamata midagi välja mõelda, laskus noormees madalale. Temast libises üle ere kiir, mis valgustas maapinda tema ees. Oma suureks üllatuseks ei näinud Baral siin metsa. Midagi oli nihu. Kas ei mäleta ma legende või on mets hävinud? tabas ta end mõtlemast. Pilk vasakule tuvastas suure tulede parve lähenemas ka Liikvekõrbe poolt. Sellistest juhtumitest teadsid maalinnuste piloodid rääkida. Mõnigi uljas piloot oli Liikvekõrbe minnes sattunud kahe tule vahele. Kõik siinsetes lahingutes ellu jäänud piloodid lendasid öösel ja neil oli taipu oma vimanal tuled kustutada. Räägiti juhtumitest, kus maalinnuste poolt oli üritajaid terve kari. Tuledega lendavad maalinnuste lennukiparved tõid endale alati häda kaela ja neile tuldi kallale nii Müüri kui ka liikuvlinnuste poolt. Pimendatud lendpaadid purunesid vastu takistusi või said möllust tulema, tuledes säravad lennuvahendid tulistati alla või rööviti. Seda meenutades suunas Baral vimana veidi kõrbe poole. Oli ka põhjust, sest Müüri võimsad suurlaternad valgustasid mägesid, tuues nende siluetid väga tontlikult esile. Kusagil seljataga sähvisid lasud. Suurlaterna kiir kihutas üle vimana ja valgustas otse ees kõrguvat tontlikku, põlenud välimusega mäesuurust teraskolossi, millel ei põlenud ühtegi tuld. “Ooooiiii kurat,” vandus piloot, kui äkilisel pöördel tekkinud tohutu jõud teda istmesse surus. Pääsenud sellest ohust, avastas ta end kihutamas otse suurlaterna eredasse valgusesse. Paremalt lähenes diagonaalis võõras lendpaat. Baralis ärkasid õpitud refleksid. Ta suunas vimana veidi üles ja paremale. Jõudnud võõraga piisavalt kohakuti, avas ta tuletolmu luugid. Kurssi veidi vasakule viies nägi ta silmanurgast, kuidas põlev võõras alla suundus ja korraliku tulepilve saatel vastu maad lajatas. Juba oli järgmine lennuk nii lähedal, et karta tasus kõike. Kergelt suunda muutes vajutas piloot pardakahuri päästikule. Tume tümin tähistas valangu teeleminekut ja ka see võõras võttis suuna maa poole. Plahvatuse suunas sööstis koheselt Müüri suurlaterna ere juga. Korraks läks Barali silme eest väga eredaks, kabiin oli valge, nagu päeval. Kiire pettemanöövriga viis ta kursi üles. Pimestatud silmad suutsid vaevu eristada kuud taevas ja talle järgnevate võõraste vimanate tulesid kusagil taga. Eredad valgusjoad liikusid endiselt üle Paigamägede ja noormees pidi vastu võtma otsuse suunduda mägedest veidi eemale. Pannud mõõteriistade järgi end otseks, kihutas ta üle pimeda kõrbe tundmatusse. Kaugel ees, otse tema kõrgusel ilmuvad tulede kobarad panid ta ohkama. Jama polnud veel läbi. Lendavad linnad olid sama ohtlikud ja nendes oli legendide järgi müstilisi asju, mis maa peal roomavate kolosside raudsetes kestades puudusid. Muu hulgas arvati neil olevat öise kaugnägemise vahendid, mis maalinnuste vimanatel olid ammu tuksis. Nagu selle kinnituseks paiskus parv lendpaate üles tulede kobaralt, millele Baral otse lähenes. Need suundusid otse vastu ja hakkasid käigult huupi tulistama. Needusena puudusid noorel piloodil teadmised selliste vastaste kohta. Olid vaid ähmased mälestused kaaspilootidelt, kes olid pääsenud tänu taibule kustutada tuled. Meelde tuli ühe piloodi pajatus: “...ja siis ma suundusin üles. Ma tulistasin linna lootuses teha pettemanööver. Üllatus, linna ülemises osas süttis paar suurt kera ja linn hakkas viltu vajuma!” Baral võttis järsu tõusunurga. Ta sihtis kuskile suure tulede kobara ühte nurka ja vajutas kaks korda nuppu. Kaks raketti kihutasid sinist leeki taga vedades minema. Piloot kihutas hirmsa hooga allapoole ja keeras paadi otseks saja meetri kõrgusel. Linnuse õhuvägi sööstis talle kannule nagu parv tigedaid herilasi. Baral meenutas legende: lendlinnadel olevat raadio, mille abil saab linn oma paate sihtmärgi peale suunata. Aga see raadio ei tööta maalinnuste lainel. Ainult pimendamine võis sihikule sattunud vimana päästa. Tulejutid sööstsid vimanast mööda, sekka tuli mõni rakett. Siia-sinna keerutades võttis Baral suuna uuesti tuledes särava lendlinna peale. Saatnud teele kolm raketti, keeras ta otsa ringi ja kihutas eemale. Kaugel taga tekkis suurem tulekera. Uudishimule järgi andes pööras Baral oma lendpaadi ninaga vastassuunda ja jätkas lendu tagurpidi. Teda taga ajanud “herilased” suundusid tagasi oma linna juurde, mis aeglaselt, tontlikult aina enam ja enam viltu vajus. Nautimiseks talle aega ei antud. Kaugel säras veel üks tohutu lendmägi, millelt suur parv tulesid õhku paiskus. Oli aeg jõuda öönägemise vaateulatusest välja ja kaduda, nagu oleks vanakurat kannul. Sajameetrisel kõrgusel kihutas pimendatud lendpaat aina kaugemale tundmatusse. Kusagil kaugel taga pööras tulede parv end ringi, et baasi naasta. Lennanud täiskiirusel mõned minutid, süütas Baral oma lendpaadi võimsa suundlaterna. Mööda maapinda kulgev valguslaik näitas tema silmadele tihedat metsamassiivi. Baral tuletas meelde legende. See kant peaks olema ohutu.

Tähevalguses kandis tema vimana teda tundmatusse.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0507)