Maailmas on päris palju ilukirjandust, mis on kirjutatud kas filmikäsikirja või siis mängu või koomiksi põhjal. Iseäranis levinud on taoline tegevus ulmekirjanduses. Inglise keeles öeldakse taoliste kohta tavaliselt: media tie-in, eesti keeles on sedasorti asju mõnikord nimetatud romaniseeringuks. Mõneti on taoline tegevus enam kui arusaadav. On menukas rahateeniv toode ja on soov veel kuidagi sellesama toote pealt teenida ...
Maniakkide Tänava romaan „Tulevased jumalad“ on samuti nn media tie-in, aga mõneti omapärane selles kategoorias. Romaani tegevus toimub mängu Mortalis maailmas. Kuid seda mängu veel pole. On töösolev projekt ja Maniakkide Tänava romaan on pigem kui reklaamtekst või siis maitseproov. Kõike seda ma enne lugemist ka teadsin ja eks raamatu kaanel olev Mortalis justkui viitaks midagi. Kuid tegelikult pole taoline teadmine üldse vajalik, sest tegu on korraliku romaaniga ja mingid eelteadmised mängust, õigemini nende puudumine, lugemiselamust eriti ei mõjuta.
Raamat algab laevahukuga, mille tulemusena keegi Badass teeb päästekapslis suhteliselt ränga maandumise-kukkumise tundmatule planeedile. Õnneks kukub ta vette, püüab kaldale sumada, kohtub kohaliku fauna vaenulike esindajatega. Hävitab neid. Jõuab kaldale. Kukkumine planeedile ja taplus on Badassile omajagu viga teinud, aga õnneks on tal kehas arvuti juhitavad nanobotid, mis teda kohe vajadusel ravivad. Üldiselt: elada võib! Ainus mure on tühjenevad arvutiakud. Ja siis kohtab Badass mäkra, kel käes luust ahing ja kes kõneleb arhailises Maa dialektis ...
Ja nii see jätkub: Badass rändab ringi, püüab ellu jääda, püüab omi planeedile pudenenud laevakaaslasi leida, püüab planeedist rohkem teada saada jne. Lugeja saab sellele kõigele kaasa elada ja saab ka mingit aimu sellest, kes on Badass ja ta laevakaaslased. Badass eriti paigal ei püsi ja lugejale suurt hingetõmbeaega ei anta. Toimub palju, aga suuresti on see pisut rutiinne ahel: vaenulik eluvorm, selle tapmine, söögi otsimine, millegi teadasaamine, vaenulik eluvorm jne. Tekkib korraks isegi selline Jules Verne’i vaimus geograafilise ulme tunne, kuid ega see pikalt püsi. Ja vihje rutiinile pole ka etteheide. Olgu sul sees nanobotid või mitte, aga eks umbes nii see võõras ja enamjaolt vaenulikus keskkonnas ju toimubki.
Maniakkide Tänava kiituseks tuleb öelda, et kogu selle ellujäämisrähklemise taustal tuksub suurem lugu. Lugejale antakse pidevalt vihjeid nii Badassi ja ta laevakaaslaste kui ka planeedi ajaloo ja taustade kohta. Lugejal tekib mingi pilt, mingid mõtted ja ootused ning siis järgmine või hiljemalt ülejärgmine infokild muudab taas suuremat pilti.
Eks mängu reklaamivas romaanis ole ka selliseid lõike, mida võiks pidada mingite mänguepisoodide kirjapanekuks, aga kuna mängu veel pole, siis on need autoril pigem kirja pandud arvestusega, et saaks edaspidi mängu ümber kantida. Ka on romaani ülesehitus mõneti mängulik: mine sinna, too seda, leia keegi, saa talt infot jne. Võimalik, et mulle vaid tundub, et tegu on sellise takkajärgi tarkusega, kus ma tänu mänguseosele tahan asju nõnda näha?
Kui midagi ette heita, siis raamatu lõpu poole läks tegevus tormilisemaks ja seeläbi hakkasid sündmused otsekui kuhjuma. Mastaabid muutusid ka järsku kolesuureks. Kas see just viga on, aga mulle isiklikult oleks meeldinud, kui asjad oleks toimunud ühtlasemas tempos. Kui ma pea paarisada lehekülge olen juba katkematu huviga lugenud, siis pole autoril enam põhjust rapsima hakata – lugeja on tal niigi kindlalt konksu otsas.
Aga eks see ole selline takkajärgi targutamine. Lugesin ju hoogsalt ja kahe õhtuga ning ega lõpus mingit pettasaanu tunnet polnud. Pigem ikka rahulolu loetust. Vägev maailm väljamõeldud ja sinna korralik seiklus sissekirjutatud. Taustal toimub kah ühte ja teist ning kõik polegi lõpuks nii lihtne kui alguses paistab.
Kiitma peab ka Mark Antonius Puhkani illustratsioone ja kaanepilti. Kuigi jah – ühe illustratsiooni puhul oleks pidanud kunstnik ja autor rohkem koostööd tegema. Noh, et tekstis öeldi mingite asjade kindel arv, aga pildil oli neid rohkem. Kuid üldiselt olid illustratsioonid täpsed ja ei läinud vastuollu sellega, mida loed.
Kui ma paigutan „Tulevased jumalad“ Maniakkide Tänava enda romaanide skaalale, siis esikohaköiteid „Mehitatud inimesed“ ja „Surmakarva“ raamat ei ohusta. Jagab koos romaaniga „Muinaskuningas“ kolmandat-neljandat kohta. Lühidalt: kindel õnnestumine.
Maniakkide Tänav
Tulevased jumalad
Lummur
2023
274 lk
Illustreerinud Mark Antonius Puhkan
