"The Dark Half"
Stephen King
Hodder & Stoughton, 2011
460 lk
--------------------
Kui King oli veel kirjandus- ja kirjastusmaailmas üsna nooruke, siis
kirjutas ta palju, väga palju. Tal oli mitmeid stiile ning kui King oma nime
all oli pigem psühholoogilisem õudus, siis Kingi alter ego Richard Bachman oli
mingis mõttes meeleolult tumedam, raskem, küünilisem autor, teinekord ka ulmevaba.
Seega kui Kingi kirjastajad ei tahtnud seitsme-kaheksakümnendatel, et talt
liiga palju ilmuks - raamat aastas on ju piisav! -, siis avaldas King osad oma
raamatud paralleelselt Bachmani nime alt. Aastal 1985 tuli aga see kõik välja,
seos King-Bachmani vahel selgus ning King saigi rahus selle hämara saladusega
päevavalgel edasi toimetada. "The Dark Half", eestikeeli
"Tumedam pool" ongi kirjutatud sarnasel teemal, aastatel 1987-1989,
kus läbivaks jooneks on kirjaniku erinevad pooled, mõttemaailmad. Eesti keelde
seda tõlgitud pole.
"The Dark Half" ilmus aastal 1989, George A. Romero tegi sellest
ka filmi aasta hiljem ning millest omakorda tehti arvutimäng 1992. aastal. Mina
lugesin märksa hilisemat kordustrükki, kus muuhulgas kunstnik (või kaanemaali
tellija) on nahka teinud - lugejale vaatab vastu hakk, aga raamat on varblasi
täis. No hea küll, vahet pole, mis elukas on kaanele pandud, tähtsam on see,
kuidas tibu maitseb.
"Tumeda poole" peaosas on kirjanik Thad Beaumont, kes juba
lapsena kannatab karmide peavalude käes ning samal ajal juba 11-aastasena
märgitakse ära ühel noorte kirjandusvõistlusel. Suuremana pole Thad just eriti
edukas intlikirjanikuna, küll aga hoiab ta George Stark varjunime alt ilmuvate
krimkadega end vee peal. Mis vee peal, Starki loetakse palju ning lugejad
tassivad Thadile kohvritega kulda kokku. Thadile see aga tegelikult ei meeldi,
selline kergema vastupanu tee minek, pealegi on Stark kohati pinnuks silmas nii
talle kui ta abikaasale, seega ühel hetkel teeb kirjanik oma alter egoga üks-null,
lavastab pseudonüümikirjanikuraisa surma, korraldab matused - tegelikult ka, on
haud, hauakivi, epitaaf, kõigest sellest artikkel kollases ajakirjanduses,
täispaukmäng. Starki hauakirjaks on
"mitte eriti tore kutt" - ning ühel hetkel selgubki, et see pahur
kutt tuleb hauakivi tagant siinpoolsusesse tagasi ning lummutab elavaid mõnuga.
No umbes sedamoodi, siin raamatus on tegevust ja lookeerutamist mõnuga, ma
paotasin teile praegu vaid õrnalt raamatu algust.
"The Dark Half" on Kingile tüüpiliselt seotud ka ta teiste
teostega, näiteks on šeriff Alan Pangborn
siin raamatus ning ka hiljem meenub "Needful Thingsis"
samale šeriffile, et küllap purjus Thad
millalgi talle helistab. Samuti on "Needful Thingsis" juttu sellest,
kuidas Thadi naine mehe maha jättis ja lastega minema läks. “Bag of Bones” sees
on taaskord viide Thadile, mõnda aega peale siinse raamatu lõppu.
Tumedama poole raamat on minu jaoks jube hea näide sellest, kuidas raamat
end ise loeb. King on ju parajalt palju kirjutanud ning kuigi suurem, ülisuur
osa ta loomingust mulle meeldib, siis on tal ikka väga eripalgelist loomingut,
mõnega on tulnud mul ikka vaeva näha, et saada ja hoida end joone peal. Tõsi,
vähestega on nii olnud. Igaljuhul see
kaanehakiga teos siin on selline, mis lausa sulas näppude all nagu kevadine
lumi, mõnuga keerad lehti ja naudid Kingi keelekasutust. Näiteks algusepoole on
peatükk "Kalmistubluus", kus kogu tegevus on tegelikult mahutatav ära
üsna lühikesse ajaaknasse - kuid see, kuidas King kujutab inimese peas toimuvat,
sisekosmost, kus väikese aruga karu üritab aru saada maailmamüsteeriumist ning
rekonstrueerib kadunukese esimesi samme - see on nii pagana põnevalt ja
lummavalt kirja pandud! Õudselt, oo jaa, ikka pagana verdtarretavalt. Sest
seekordne võikus on ikka väga teravalt psühholoogiline õõv, mis mööda
alkohoolikust kirjanikuhärra tumedaid ajukoridore jalutab.
Ühtejutti on niimoodi, peatükk peatüki järel on haarav, põnev, huvitav. See
pole ainult õudus - kuigi King on ka selle peale kunn ning õudust selles raamatus
jagub - see on enamat, kui tavaline horror. Kasvõi peatükk "Surm
suurlinnas", mis on Dodie Eberharti lühilugu, pajatus naisest, kes noorena
oli kuumim kaup Washingtoni müüdava armastuse maailmas, keda ihaldasid
kroonitud pead Nixoni ja Johnsoni administratsioonis. King suudab mõne
leheküljega tuua meieni inimese tõusu ja languse, loksumise elumerel ning kurva
reaalsuse. Muljetavaldav, lihtsalt muljetavaldav.
On see raamat nüüd aus õudus, karm krimka, kinga sisemuse kaleidoskoop või
perekonnalugu - las see jääb lugeja otsustada. Kui mõni kirjastaja peaks seda
lugemiskogemust siin lugema, siis oma hetkekogemuse-lugemuse pealt meeldiks
mulle väga, kui "The Dark Half" eesti keelde tõlgitaks, ma oleks nõus
avaldamisel isegi oma käed külge panema, kui sellest vähegi kasu oleks. Eriti
koos korraliku, ma ütleks - sulbiliku järelsõnaga, mis aitaks kingbachmani
taustalugu avada. Boonusena võiks muidugi ka Bachmanilt midagist tõlkida,
"The Running Man" on selline, mis on täitsa ponks, eesti lugejale ka
läbi samanimelise filmi tuttav - ning selle, et film ja raamat on nagu siga ja
kägu, et film on raamatu "ainetel", selle vaikime hetkel maha ning
peame švartsu läikivad ja õlitatud musklid hella sõnaga meeles. Aga kui ka
Bachmani eesti keelde ei tõlgita, siis mu hinnangul annaks "Tume
pool" Kingi eestikeelsesse tõlkekorpusesse päris palju juurde - raamat on
küll selgelt ilukirjandus, kuid teadlik lugeja kohtab siin mitmeid paralleele
kirjaniku ja teose vahel, kus läbi ilukirjandusprisma näeb Stephen Kingi hinge
sisse. Või üldse kirjanike sisse, kus sõnad paberil ning looja natuur on
tihedalt seotud, kus nii mõnigi tumedam pool on raamatusse raiutud.
Kokkuvõttes: raske enam midagi ütelda. Minu jaoks on “Tumedam pool” kindlasti üks Kingi tippteostest, seda julgen kohe ja kiirelt ütelda. See on küpse kirjaniku julge ettevõtmine sulatada kokku töö ja lõbu (iseasi, mis lõbu see ka on, kui mõtelda, kuidas kirjanik Thad Beaumont elu oli), kirjutada ilukirjandust ning samal ajal ridade vahelt anda kaudselt edasi autobiograafilisi noote. See kõik on kirjas ehtkingaliku nõtke sulega, kus autor oskab, viitsib ja tahab. Eks seda on ka lugejad jalgadega hääletanud, raamatu ilmumisaastal oli see müüdavuselt teisel kohal, esimese sai Clancy “Clear and Present Danger”.
6/5 ("eeskujuks teistele")
--------------------
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud kõik eesti keeles ilmunud raamatud, juba jupp aega loen Kingi originaalkeeles. Kokku on mul loetud 59 raamatut, 29.09.2023 seisuga on Kingil neid kokku umbes 83.
Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit:
https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing
