Raivo Tammus “Midagi on seal laudas”

Külamehed peavad pidu, kui neid ründavad suured metsikud koerad. Pisut madistamist siin ja seal, koertest saadakse jagu ning avastatakse farm, kus neid tapjakoeri kasvatatakse.

Selle jutu näol on tegemist väga elulise ulmega selles mõttes, et jutu tegelastele sarnaseid mehehakatisi leidub nii igas külakeses kui ka suuremas linnas. Samuti on tegevuspaik väga reaalne, mistõttu jäi minu jaoks ulmet selles loos väga väheks. Autor on valinud loo kirjapanekuks omapärase stiili, midagi näidendi ja proosa vahepealset, pendeldades teksti kirjeldavas osas oleviku- ja minevikuvormide vahel. Lugu ise on aga lihtne, nii et on ka sellisel viisil kirja pandult hästi jälgitav.

Küllap on ka sellistel lugudel oma tänulik lugejaskond, mille hulka mina aga kahjuks ei kuulu.

Kristi Reisel “Raske vee kandja”

Kosmoselaevalt leitakse huvitav kala, kes imeb endasse kõik, millega kokku puutub. Teda lüüsist välja visates ilmneb, et kalake suudab väga edukalt elada ka vaakumis ning tal on hulgaliselt sõpru.

Tore, hästi kirjutatud lühike lugu. Loo lõpus kartsin hetkeks, et kalakesed teevad laevaga ka üks-null, kuid õnneks nii ei juhtunud ja autor andis lootust rahulikule kooselule. Kala olemus oli hästi läbi mõeldud ja kirjeldatud, tekitas reaalse tunde. Mulle meeldis.

Aet Altement “Kiisu”

Üksikemaga perre ilmub nähtamatu kass. Ema arvab, et tegu on lasteaiaealise tütre fantaasiaga, otsib abi terapeudilt, kes paneb asja stressi arvele ja tassib neile päris kassi. Terapeut lõpetab lõhki rebituna.

Jutu idee on iseenesest huvitav - nähtamatu kass, kelle olemasolu kohta siiski on selged tõendid. Ema ja lapse suhet on autor kirjeldanud tõepärasena ning lugu hoiab lõpuni piisavalt pinget üleval. Kuna aga autor hüppab kiiresti ühelt stseenilt teisele, tekitas lugu minus pisut kaootilise tunde, samuti jäi see minu jaoks natuke venima. Oleksin lõpuks tahtnud pisut enam ka selle nähtamatu kassi kohta teada saada ning mõista, miks üks muidu sõbralikult käituv loom peaks inimese niimoodi tapma.

Sandra Mälk “Talgud Suurupis”

Külatalgutelt kadunud koera otsima suundunud kolmik leiab mahajäetud tuletorni juurest ees segaduses ja mures seltskonna, mille kaks liiget on metsa läinud. Lubades eksinud üles leida, lähevad kaks sõpra neid otsima, kuid satuvad ise seejuures ohtu. Lugu lõppeb raskustest hoolimata siiski suhteliselt hästi.

See lugu jäi mulle silma autori hea kirjeldusoskusega, eriti köitvad olid looduskirjeldused. Huvitav oli, kuidas autor sidus ulmelise tegevuse reaalse asupaigaga. Pean tunnistama, et selle arvustuse kirjutamise ajal ei andnud uudishimu mulle rahu, nii et guugeldasin Muraste lastekodu ja lugesin vahepeal kähku ühe artikli. Nii et tegevuspaiga vastu huvi tekitamisega sai autor suurepäraselt hakkama.

Siiski jäi ka see lugu minu jaoks natuke venima ning ma ootasin, millal päris tegevus lõpuks peale hakkab. Otto maagilise tegevuse ja hulluse motiiv jäi mulle pisut arusaamatuks, samuti lõpplahendus lahtiseks. Oleksin oodanud, et keegi võtab lõpuks selle olukorra lahendamiseks midagi konkreetset ette, sest kohalikud teadsid juba aastaid, et sellesse metsa pole tark minna.

Kristi Reisel “Nõrga nõia ots”

Diletantlik nõiahakatis kohtab metsas sedasama libadikku, kellest ta vabanema peaks. Neil tekib asjadest ühine arusaam ning nõid hakkab ka ise libadikuks.

Rahvajutu hõnguga lugu, mida oli päris mõnus lugeda - jutt veereb hästi ja on huvitav. Mulle meeldis, et kardetud tegelasest koorus välja hoopis haavatav ja mõistlik naine, kes lihtsalt kogemata sellesse olukorda oli sattunud. Loo lõpplahendus oli üsna üllatav, mis selle loo juures oli positiivne.  Minu silmis lisab lugudele alati väärtust ka see, kui tegelased ei ole mustvalged, nii ka selle jutu puhul.

Tim Hornet “Tähtede poole”

Ema paneb last magama ning unistab päevast, millal nad kõik saavad hukkuvast maailmast tagasi koju lennata.

Soe lugu perekonnast ja lootusest, mis tõuseb isegi väga keerulises olukorras. Natuke lühikeseks jäi ainult, oleksin tahtnud selle maailma kohta rohkem lugeda.

Tim Hornet “Iidne hiilgus, sa naase”

Hundi mõtted enne Punamütsikesega kohtumist.

Huvitav. Väga omapärane lähenemine klassikalisele muinasjutule. Autor annab ülilühikeses loos mitmeid vihjeid, mis tekitavad minus põletavaid küsimusi: Kes on ema? Äkki on see Punamütsikese vanaema, kui on juttu talle viidavatest inimeste annetustest. Ja mismoodi ta hundile ema saab olla? Kas Punamütsikese vanaema ei olnudki üldse inimene, vaid hoopis mingit teist liiki tegelane? Väga kahtlane lugu.