See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ üheksas osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

Käesoleva osaga lõpeb jaanuaris ilmuma hakanud romaan.

 

19. Kõige raskem kodutee

Mehe kaisus oli uskumatult hea ärgata. Aken oli lahti, linnud laulsid ja õhk toas oli värske vaatamata sellele, et seda õhku hingasid lisaks kahele inimesele ja filifjonkale veel pooletonnine hirv ja kolmveerandtonnine hobune. Mari märkas Filifjonkat. Jälle oli ta enese susside, kleidi ja mütsiga kerra tõmmanud, seekord magas ta Valli seljal. Rahutus tuli taas hinge. Mis teoksil on? Kus Viki on, mis on temast saanud? Kas Mari pole midagi maha maganud?

Meil on kiire, otsustas Mari riietudes. Ema oli juba ärkvel, ta oli kohvi ja võileibu teinud.

“Millal nad ära läksid?” küsis Mari.

“Kes? See paks karu ja need… Rohtlakatid? Ma ei pannudki tähele, millalgi hommikupoole ööd vist,” arvas Tõnu ema.

Filifjonka pesi silmi ja kammis juukseid.

“Me peame siit kaduma,” ütles Mari. “Enne kui on hilja.”

Filifjonka vaatas Marile silma. Ta pilgust paistis hirm, peaaegu paaniline hirm. Ta pakkis kohvrit, oli tasane ja vagur nagu loom tapalaval.

Kus Viki on? Kui kaugel on “Fuuriad?” Ega Lani rotid pole siiapoole teel, et teha Filifjonka, Mari, Kai ja Alissaga… Mari ei tahtnud mõeldagi.

“Võta vähemalt kohvigi,” ütles ema tassiga esikusse tulles. Mari pani kingad jalga ja jõi tubli sõõmu.

“Ma tulen kaasa,” ütles Tõnu, fotoaparaat käes.

“Jäta see,” palus Mari.

“Miks? Mõtle kui huvitavaid pilte saaks…”

“Tõnu! Las see jääb muinasjutuks!” ütles Mari.

“Ära parem mine, see on väga ohtlik, mulle tundub,” soovitas ema.

“Ma ei tahaks päras seda kõike üksi jääda,” vastas Tõnu fotoaparaati riiulile pannes.

Mari ei vaadanud kella. Igatahes oli üsna varane hommik, vaid üksik inimene jalutas koeraga. Filifjonka sibas kõige ees, kohver ühes käes ja päevavari teise küünarnuki ümber rippumas, Kai ruttas kõige taga. Nemesis seisis üksi, Lapton oli läinud. Isegi uudishimulikke inimesi polnud veel platsile kogunenud. Mari kompis vöövahet, leidis kommunikaatori ning avas tähelaeva rambi. Vaikus mõjus hirmutavalt.

Liisu oli juba arvuti taga, Alissa teises pilooditoolis ning lausus: “Me ootame juba kaua, Ra lendas ammu ära.” Kumbki neist ei pööranud pead Mari poole.

“Kas te radarit ei jälgigi? Kus Orkaan on?” küsis Mari Alissa kõrvale istudes.

Alissa vaatas otse ette, ta vurrud tõmblesid kergelt.

“Orkaan on ka läind ja taevatäid ühes temaga, õhk on puhas, võite vabalt lennata,” kostis tagantpoolt võõras hääl. Mari pööras pead ning nägi kabiini sisenemas kahte ründevarustuses hiidkärpi. Filifjonka vaatas Marile otsa. Ta pilgus paistis lootusetus ja ahastus ja… Palve. Südantlõhestav anumine.

Kõige hullem oligi siis teoks saanud. Viki oli minema lennanud ja Fuuriad kaasa viinud, Lapton oli läinud ja Lani käsilased siia imbunud. Miks nad ei oodanud? Nad oleks kindlasti oodanud ja katnud ja valvanud! Keegi tulnuks kindlasti teda üles ajama! Miks keegi ei helistanud? Olukord kosmoses pidi siis juba pinev olema.

Mida teha? Mida ometi teha?

“Noh, lendame. Meie ei viitsi,” ütles üks kärpidest.

Mari libistas näpu üle püstmootorite lülitite ning lasi rambi kinni.

“Kuhu te lennata tahate?” küsis Mari radariekraane uurides. Orkaan oli kusagil Maa ja Kuu vahel ning eemaldus, tema lähikonnas oli veel kaks ristlejat ja mõned tähelaevad, lisaks tihe siblimine – seal käis lahing Fuuriate ja Xi-de vahel.

“Taifuunile läheme,” teatas kärp ja võttis istmete vahel tähtsa poosi.

“Enne lähme Muumiorust läbi,” ütles Mari.

“Ei lähe, meil on käsk see laev, eeskätt selles laevas sisalduv, Taifuunile korraldada, seal otsustab Lan, mis edasi saab,” urises kärp. Teine valvas ukse juures. Tõnu istus taga seina ääres lavatsil, suu lahti, Filifjonka kössitas Alissa selja taga väiksel istmel, värisevad küünised Alissa istme polstris ja vahtis enese sõrmi. Alissa istus osavõtmatult teisel piloodiistmel, Kai kössitas Liisu kõrval arvuti taga ning näis pingsalt mõtlevat.

“On nad sul siin toiduks kaasas või? Tume on liiga kõhna,” leidis kärp Liisut ja Kaid takseerides.

Mari ei vastanud. Kõrgus suurenes, taevas tumenes, peas keerlesid igasugused mõtted. Meeli vallutas tundmus, et Taifuunile ei saa maanduda. Tõesti, Mari oli valmis pigem ristlejat rammima ja surma saama, kui sinna maanduma. Tähelaeva taha oli kogunenud eskaader hävitajaid.

“Meil on eskort kaasas, Fuuriaid pole vaja karta,” ütles lahingukärp, kui oli märganud, et Mari vaatas radariekraani.

Mari käed värisesid erutusest, samas meel oli selge ja kaine, Ta mäletas selgelt, et kommunikaator ja plasmapüstol on vöö vahel seal all, kus kleidi puhevil seelikuosa algab. Kuidas kärbid mõtlevad? Kui palju nad oskavad aimata maalase mõtteid ja kavatsusi? Midagi tuli üritada.

Nemesis oli juba kosmoses, Mari ohkas, keeras sihiku Taifuuni peale ning lülitas autopiloodi sisse. Ohkas veelkord ning ütles: “Hirm on. Mul on vaja ära käia.”

“Panid autopiloodi peale? Siis mine kuhu tahad. Fel, otsi ta enne läbi,” kamandas tähtsam kärp. Mari seisis värisedes Fel-iks nimetatu ette, keerutas end kui kästi, kärp kergitas ja sakutas seelikusaba, vahtis reisi ning kehitas õlgu.

“Ah mine kuhu tahad,” urahtas Fel Mari kannika pihta laksu andes. Mari ruttas puhkeruumi, siis kemmergusse. Vedas. Nad ei olnud varem inimesi läbi otsinud, võibolla isegi mitte seda õppinud. Ja nad kohtlesid teda nagu Kaid, Vallit või mis iganes lojust, pidasid end peremeesteks. Huvitav, kui palju nad teda alahindavad?

Kommunikaatoris oli uus krüpteeringuvõti, Mari aktiveeris selle ning helistas kohe Rale.

“Olen hädas. Lani omad hiilisid salaja me selja taga laeva, nüüd lendan autopiloodiga Taifuuni poole, eskort taga, ise istun peldikus.”

“Siis oled tõesti väga halvas olukorras. Võiks öelda, et lootusetus olukorras,” kostis kuularist Ra hääl. “Mina soovitaks sul Taifuuni rammida, aga… Ära pane kommunikaatorit kinni. Lan püüab signaali kindlasti kinni ja avab ka krüpteeringu, sealtmaalt saame vaid ilusast ilmast rääkida. Aga kui asjast enesest rääkida, siis on sul üks võimalus. Kas sa Nemesise paremas koridoris oled käinud?”

“Ei ole ammu… Mulle öeldi, et seal on midagi tähtsat,” sosistas Mari.

“Seal on see katseseade, millega me rotti ajas ette paigutasime. Ma panin ta isegi kokku, pidime Tahile demonstreerima. Sinu laevas seepärast, et Laptonil polnud ruumi, pealegi vajas see remonti. Kas sa saad kuidagi sinna hiilida? Kabiini kaudu pole mõtet, seade ise blokeerib ust, pead tagant lastiruumi kaudu minema…”

Mari libistas kommunikaatori kleidi vahele ja piilus koridori. Keegi ei jälginud teda. Ta läks läbi lastiruumi ja peatselt oligi ta varukoridoris, paremas pardas, teiselpool kööki, sansõlme ja puhkeruume.

“…ma sain siin natuke Nemesise dokumentatsiooni kätte,” rääkis Ra edasi. “Seal on all seina ääres pistik, selle taga jaotuskarp. Tõmba selle kaas maha, seal all klemmlatis on rida pistikuid. Number 6 on külmkapp kambüüsis, 4 on seesama seinapistik selle katte peal. Vaheta need omavahel ära, pane ajamasin sellesse seinakontakti, siis sa saad kabiini arvutiterminalist külmkapi asemel ajamasinat juhtida.”

“Kas paneme sellega otse Muumiorgu…”

“Ei, see on katseseade, aga see süsteem, mida Kai salaja kasutas ja sind Muumiorgu viis, on hüpergeneraatori ahelas ja käib koos hüperruumi sööstuga. See selleks. Aga mida ma sulle soovitan… Sind võib päästa üks katse. Katse, et mis juhtub, kui kaks materiaalset asja paigutada ruumis teineteise sisse. Teoreetiliselt peaks sellega termotuumaplahvatus kaasnema. Niisiis…”

“Pistikud tõstsin juba ringi,” teatas Mari, hoides õlaga kommunikaatorit kõrva vastas. Järgnevalt kuulis ta Ra üksikasjalikku juhendamist, mille saatel ta ajamasina katseseadet ette valmistas ja seadistas. Lõpuks avastas Mari: “Ma ei leia seda kapslit, millega rott lendas.”

“Jah, see jäi Lea juurde laborisse. See polegi oluline, kapsel sisaldas vaid elutagamissüsteeme roti jaoks ja nii edasi, midagi ajamasina enese jaoks olulist seal polnud. Pane selle asemele midagi, ükskõik mida leiad,” juhatas Ra edasi.

Tagapool, katseseadme kiirendiosa peal oli raamat. Siniste kaantega. “Muumitroll” luges Mari kaanelt. Chen oli selle lugeda võtnud ja siis ilmselt Rale andnud, Ra aga omakorda siia jätnud. Mari ohkas, vaatas korra Tove Janssoni joonistustele silma ning sulges katseseadme kaane.

“Kas raamatust aitab?“ küsis Mari tasa.

“Hmm... Vähevõitu, ma kahtlustan. Liiga hõre mateeria,“ prigises valjuhääldi.

“Siin on mingi kassettreaktor kah. Seda vist vaja ei lähe,“ ütles Mari katseseadme kõrvalt kompaktset energiaallikat tõstes.

“Vohh, väga õige! Muidugi pane see kah!“ ütles Ra rõõmsamal toonil.

Nüüd jäi vaid ajastus programmeerida. Ja pool sekundit viivitust arvestada. Aga seda pidi tegema kabiinis, kuidagi nende kärpide eest salaja. Mari hingas sisse ning vaatas lastiruumi avariisüsteeme. Võttis sõrmused sõrmest ja klambrid juustest ning kiilus nendega rõhuanduri ja selle varulülitid kinni, et kabiinis ei tekkiks häiret, kui lastiruum vaakumi alla läheb. Nüüd võis avariikraani avada ja õhu kosmosesse lasta. Mõne minuti pärast võis siin vaakumisurma surra, kui pahaaimamatult hermeetiline uks avada ja püüda lastiruumi minna. Ja keegi ei pääsenud enam Ra ajamasinale ligi. Mari vaatas murelikult Tõnult ja Filifjonkalt saadud aardeid, jälgis korraks veel kontrolltulukesi lastiruumi ukse puldil, need näitasid, et rõhuga on kõik korras.

“Kust sa selle said?! Fel, kas sa ta läbi otsisid ikka?” käratas tähtsam lahingukärp, märgates kabiin naasnud Mari käes kommunikaatorit.

“Kambüüsist võtsin,” vastas Mari süütul ilmel pilooditooli istudes.

“Kellele helistasid?”

“Rale,” tunnistas Mari puhtsüdamlikult. Ehk nad ei hakka lähemalt uurima ega pane ka krüpteeringumuutust tähele…

“Et siis tuumafüüsik on ka elus, rõõm kuulda,” nentis kärp leebemalt, andes kommunikaatori Marile tagasi. Mari hingas sisse ning keeras väikse arvutiterminali lähemale, tuvastas siis Taifuuni kohtumisaja.

“Mis sa nüüd teed?” kontrollis hiidkärp edasi.

“Ma vaatasin, et külmkapp tahab sulatamist,” vastas Mari arvutiga toimetades. Tõnu vaatas küsivalt, Filifjonka jahmunult Marile otsa. Hiidkärp kummardus ekraanile lähemale ega öelnud midagi, kui külmiku käsuridasid ja ajahetkede loendit nägi. Sekundid hakkasidki jooksma. Väga pikad ja pinevad sekundid. Kõige raskem oli enda ärevust varjata, sundida end rahulikuks.

Äkki helises kärbi kommunikaator, ta tõstis selle kõrva juurde ning küsis: “Jah, pealik?” ja käratas Marile: “Miks raadio väljas on?”

“Ise tungite siia hirmutama ja imestate, kui midagi jääb tegemata!” vastas Mari nuppu vajutades.

“Nemesiselt jooksis välja sideseanss, mida me dekrüpteerida ei saanud, kood oli muutunud. Mis teil seal toimub?” kostis kuularis Lani hääl.

“Ma ei tea, maalane rääkis tuumafüüsik Raga, nagu ta väitis,” vastas hiidkärp.

“Kontrollige kõik üle, nad ei tarvitse mulle lojaalsed olla!” käsutas Lan.

“Misasja sa siin õieti teed? Anna kommunikaator siia!” kärkis kärp. Mari võpatas istmel, osalt pärishirmust, osalt mängitud erutusest. Vähemalt õnnestus tal kommunikaator enda ja kabiiniseina vahele istme taha pillata.

“Fel, mine kontrolli seda külmkappi!” kajas uus käsk. Sekundid jooksid. Mari kohmitses lõpuks ka kommunikaatori istmevahelt välja. Taifuun oli juba päris lähedal, varsti tuli käsitsi edasi lennata…

“Külmik on vooluta!” kuulutas Fel.

“Mis sa seal kokku keerasid?” käratas tähtsam kärp. “Fel, valva neid!” käskis ta kabiinist minema tormates. Mõni sekund hiljem õhk võpatas, rambiruumi uks mürtsatas kinni, arvuti teatas rõhuprobleemidest rambiruumis ja peakoridoris. Feli ülemus tagasi ei jõudnud. Sekundeid oli väga vähe alles jäänud.

“Mis sa teed? Peata see, ma tapan su muidu!” karjus Fel annihillaatorit rabades.

“Saadan su ülemusele raamatujagu Muumioru lugusid lugeda,” lausus Mari, libistades kätt kleidivöö suunas ja Felile altkulmu otsa vaadates. Reaktorite koormusnäidikud tõusid, varukoridori ja eluruumide tarbevoolu amprid samuti.

Taifuuni esiosa võpatas, raketisektsiooni ja esimese kahuripatareigrupi vahelt paiskusid välja heledad gaasijoad. Fel vaatas korraks helenduse poole ja Mari higikülm käsi käis kärmelt kleidivöö vahel plasmapüstoli järel.

 

Kanalil 128 kõlas admirali käsk: “Pange nüüd, suruge ta kaitsetuli maha!” Oli aeg tunnistada, kes on kellele lojaalne. Nemesist saatnud lahingulennukid hajusid ja avasid turmtule Taifuuni kaitsekahurite pihta. Kosmos oli täis plasmalaenguid ja tuld, Mai hingas oma rappuvas Xis sügavalt sisse. Kõik läks uskumatult hästi, ta oli elus. Lani arvates kaitses ta Nemesist mässajate Fuuriate eest, admiralilt oli ta eskaadrile antud käsk hävitada Nemesis, kui see peaks üritama Taifuunile maanduda. Tappa Mari, Filifjonka, Kai, kõik, kes pardal on… Ja hukkuda ise Taifuuni kaitsekahurite turmtules, mille alla ta kindlasti oleks sattunud, kui ta oleks Nemesist purustades välja näidanud, kellele ta lojaalne on. Praegu olid nad Lani edukalt üllatanud ja jõudnud ristleja ohtlikust tuleulatusest välja enne, kui kaitsekahurite meeskonnad reageerida jõudsid. Niipalju, kui neid ristleja paremasse pardasse pärast Mai eskadrilli üllatusrünnakut alles oli jäänud.

“Nad saatsid Viiruse välja, see tuleb kindla peale hävitada, kui tahame, et Viki ellu jääks!” käsutas admiral Tah, nähes Laptoni teleskoobiekraanil tähelaeva, millel on tasapinnaline põkk koos termotuumalõikuriga vaenlase kosmoselaeva soomuse läbistamiseks ja üksus eriväljaõppega hambuni relvis hiidkärpe vaenuliku laeva vallutamiseks. Aga Tahil nappis vahendeid. Vaid Tsüklon oli talle lojaalne ja mõned lahingulennukite eskadrillid ka, milliste komandörid olid admirali lähikonna tuttavad. Võib-olla võis ka keegi Pluutol talle lojaalne olla, aga esialgu ei saanud seda uurida, kõik sidekanalid olid Lani käsilaste kontrolli all, sest need käisid läbi Samuumi, mis oli hetkel laevastiku pealaev. Ja lennukeid polnud kusagil varustada, kuna Viki neid Orkaani juurde ei lasknud ja ka ristlejad olid kõik Lani käsilaste käsu all. Vähemalt ei saanud ka Lani käsilased Orkaani šahtides lasuvatele kassettreaktoritele ja vahetuskahuritele ligi ja Taifuuni varustusšahti oli Kariine oma raskestiavastatava raketiga sodiks lasknud. Ja Mari läbiviidud katse ajamasinaga näis olevat purustanud kõik kommunikatsioonid Taifuuni vööripatarei ja ülejäänud laeva vahel, teagi, kui palju ristleja lahinguvõimest säilinud oligi. Aga kaks ristlejat olid veel täiesti lahinguvõimelised, kosmos oli täis mässajate Xisid, mida varustati piisavalt. Õnneks need polnud veel Tsüklonit ja Laptonit rünnanud, kuna neil oli rohkem tegemist Fuuriatega. Admiral ohkas ja võttis mikrofoni.

“Viki, kas sa ei ole ikka veel peakahureid korda saanud?” nõudis admiral.

“Ta ei saa nendega hakkama, usu mind,” lausus Gi admirali kõrval radariekraane jälgides.

“Siis on temaga kõik. Samuum surub Fuuriad eemale, Viirus istub talle kukile ja Orkaan on Lani käes,” nentis admiral.

“Siis on ka meiega kõik,” lausus Gi pahuralt. Tah sügas vuntse ning lasi pilgul üle Ra, Magi, Lea ja veel paljude lojaalsete hiidkärpide silmade libiseda.

“Käsi Vikil Samuumi juurest minema laveerida, Samuum on ju juhitamatu,” pakkus Ra.

“Vaata ise, Viki üritab, aga ei saa minema,” vastas admiral radariekraanile osutades.

“Nad võivad ju ka nii manööverdada, et kutid on käsitsi mootorite juhtahelate kallal, keegi jälgib sillas asendit ja käsutab kutte, et anna rohkem peale või keera maha,” oletas Gi.

“Tundub, et nad teevadki nii, Samuum käitub pehmelt öeldes veidralt,” ütles admiral. “Aga nüüd tõmbame tule enda peale. Asi läheb tõsiseks, Viirus hakkab pärale jõudma. Tsüklon, tuli vaba Viiruse purustamiseks!”

Hävitaja tulistas paar korda peakahuritest, ent kaugus oli liiga suur ning dessantlaev jõudis plasmalaengute teelt kõrvale laveerida. Üldisest massist eraldus ka paar eskadrilli lahingulennukeid, mis suundusid Tsükloni ja Laptoni poole. Neile läksid vastu Mai ja Cheni eskaadrid, minuti pärast puhkes Tsükloni ümber äge kosmoselahing.

“Ennäe imet, Fuuriad tulid appi,” avastas admiral. “Viki, võta end ometi kokku ja tule sidesse!”

Ristlejad piirasid emalaeva, Viirus oli juba emalaeva katusel. Varsti olid Lanile lojaalsed kärbid emalaeva sisemuses ja veri voolas. Fuuriad ligi ei pääsenud, kuna tulevältimisautomaatika hoidis neid ristlejate kahuritest eemal. Mõned neist olid ka juba pihta saanud.

“Ma ei saa kahureid üles, nad on kohe sees,” kostis viimaks ometi Viki hädaldamine.

“Oleks sa meid pardale lasknud, siis oleks nad Lani sabavahel!” müristas Tah vastu.

“Mis ma teen?”

“Rammi Samuumi, see ei saa eest ära! Võibolla jääd ellugi! Ära lase endal kõri läbi lõigata!” käskis admiral.

Näis, et Tahi soovitus oli veidi hilinenud, kuna Orkaan juba lähenes Samuumile ohtlikult, Samuumi pardal paistis olevat paanika, kuna ära lendamise asemel hakkas ristleja ümber risttelje pöörduma – käsijuhtimise käsuliinid või käskijad olid segaduses ja keegi ei teadnud täpselt, millisele mootorile kui palju võimsust anda. Ja ka kokkupõrkevältimise automaatika näis rivist väljas olevat. Hetke pärast raius Orkaani vasak tiib ristleja maandumisšahte, hoop rebestas ristleja pooleks, tagumine osa mootorite ja reaktoritega prantsatas vastu Orkaani katust, pühkides ka dessantlaeva minema. Orkaan mattus tulepilve…

“Viki, kuidas on?” küsis admiral. “Viki, vasta!”

“Kas ta pidas vastu?” küsis Ra.

“Muidugi pidas,” urises Gi. “See oli viimane teraskarkassiga ristleja, sellel oli 20G-line kiirenduspiirang peal, emalaev läks sellest praegu läbi nagu sõnnikust.”

“Nii, sidekanalid on meie käes, Lapton on komandolaev ja kõik käib nüüd siitkaudu!” rõõmutses admiral. “Gi, otsi see arvutitehnik üles, katsume Taifuuni ja Burani sidest ära lõigata. Ma teen siin nüüd väheke luuret.” Tah sukeldus komandopuldi ekraanidel jooksvasse kirjade virvarri. Peatselt oli ka arvutitehnik kohal, kes asus krüpteeringute kallal tööle, et mässajate ristlejad sidest isoleerida.

“Ikkagi, kuidas Viki elab?” muretses Ra. “Minu arust lendab järgmine Viirus tema poole, Taifuuni tuletoetusel.”

“Kust see tuli?” ühmas admiral radariekraani vaadates.

“Ma ei pand tähele… Äkki Buranilt?” vastas Ra.

“Jah, Buranil oli neid dessantlaevu kaks tükki, Lan mõtles nende abil oma Rohelise tee käigus Gudul kaks baasi vallutada… Ohhoo, sain Pluuto Loodekontingendi komandöriga jutule!” rääkis admiral.

“Meile läheneb vigastatud Fuuria. Äkki saame piloodi elusalt kätte, äkki saame tema abil Vikiga läbi rääkida,” lausus Ra Laptonit juhtides. “Mag, kutsu kõik kutid lastiruumist ära, suru nad kuhugi koridoridesse ja lüüsidesse.”

Mag läks ja karjus hääle kähedaks, Lapton oli põgenikest ülimalt ülerahvastatud, hiidkärpe leidus lõpuks lüüsikambrites ja tualettides, mõned olid koguni reaktoriruumis. Vaatamata kõigele õnnestus lastiruum tühjaks teha ja luugid avada.

“Mis sa nüüd teed?” imestas Tah, kui märkas Ra kummalist manööverdamist.

“Püüan ühe rohtlakati kinni,” vastas Ra lastiruumi manipulaatorit juhtides.

“Kordan: Orkaanile läheneb Viirus, me peame midagi ette võtma, muidu Viki kõri läheb. Orkaan samuti!” urises Tah ja vaatas altkulmu radariekraani. Järgmine dessantlaev oli Vikit ründamas ja admiralil ei olnud sobivaid vahendeid dessantlaeva kaitsvale ristlejale vastu panna. Lahingulennukeid oli vähe ja Tsüklon oli nõrk Taifuuniga rinda pistma, mis siis, et viimane oli tugevalt pihta saanud. Vähemalt Buran oli kuskil eemal. Äkki maksab ikka üritada. Käputäie lojaalsete Xidega, millistel on laskemoon ja energia otsakorral? Muud varianti ju enam ei olnud...

“Nii, päästeaktsioon on möödas, õhk lastiruumis tagasi, minge vaadake, kelle ma kinni püüdsin,” teatas Ra. Mag puges jälle teiste kärpide vahelt läbi, jõudis lastiruumini, kust leidis purunenud tagaosaga Fuuria. Gi remonditsehhi töölised tulid Magile appi ja ühisel jõul õnnestus neil väikese lahingulennuki kabiinikuppel viimaks avada. Seal lösutas kuldpruun väga paks rohtlakatt, kes pilgutas sõnatult oma märgi silmi. Mag meelitas ja aitas teda, viimaks said nad ta lastiruumi põrandale. Ta ei olnud viga saanud, ta oli vaid hirmunud ja šokis.

“Kas me pole mitte tuttavad?” küsis Mag looma lakka silitades. “Gema?”

“Maje Gema,” vastas rohtlakatt sügavalt sisse hingates.

“Aga lähme kabiini!”

“No tere jälle… Olid ju Gema?” tervitas admiral. “Ma ütlesin, et oleme ühel poolel.”

Gema pilgutas oma pikki ripsmeid. Tah kutsus ta radariekraanile lähemale, näitas seal liikuvaid täppe ning rääkis: “Asjalood on halvad. See on dessantalus Viirus, mis varsti maandub emalaevale ja närib augu läbi, kustkaudu tungib laeva mitukümmend täisrelvastuses kärpi. Räägi ausalt, kui palju teid emalaevas on. Te olete kaunis väledad ja karmid kiskjad, neil kärpidel pole teiega lihtne hakkama saada…”

“On küll,” vastas rohtlakatt. Ta silmanurgast veeres pisar.

“Kuidas siis?”

“Me ei ole enam väga väledad. Väledad on kosmoses laiali, emalaevale jäid enamuses need, kes lennukisse ei mahtunud,” lausus Gema.

“Ja sina veel mahtusid!” imestas admiral rohtlakatti vaadates. Gema oli väga paks, see et ta jalule jõudis tõusta, pani paljusid imestama, ta oli peaaegu niisama lai kui pikk ega jõudnud joosta, rünnata ega põgeneda. Ta oli armetu rasvarull, kellest polnud vastast ühelegi vähegi ettevaatlikule kärbile, kes ta hammaste ulatusest hoiduda taipas. Selliste peale ei hakkaks eriüksuse kärbid isegi relvaenergiat raiskama, selliseid tapaks nad vaid veristades.

“Seal ei ole neile vastaseid,” nentis Ra.

“Aga kuidas Vikile selgeks teha, et meid tuleb Orkaanile lasta? Ma ei saa talle otse rääkida, et Loodekontingent on mulle lojaalne ja et strateegiadivisioni lautades on veel ligi tuhat rohtlakatti ja et nende laudad on nõrgalt kaitstud. Lan kuulaks seda kõike pealt ja organiseeriks seal otsekohe vastumeetmed. Ja ta on ülekaalus…”

“Mis sa ütlesid?” katkestas Gema admirali. “Kus on tuhat rohtlakatti?”

“Pluutol,” vastas Tah rohtlakatile silma sisse vaadates. “Ilmselt sa ei tea sõjapidamisest just palju. Jah, seal on suured laudad mäekurude vahel ja hulgi vaenulikke lahingulennukeid ja orbitaalkahureid ja tulepunkte. Me peame ootamatult ründama ja sisse tungima, meil läheb selleks vaja lahingukorras emalaeva ja hulka tähelaevu. Meil on väga vaja Orkaanile pääseda ja selle kahurid tööle saada. Ja kohe!”

“Miks kohe? Viki ütleb ise, millal teid sisse lasta,” vastas Gema nina kergitades.

“Seepärast, et kohe on seal sees Lani käsilased, kes teil kõrid läbi lõikavad. Kuidas saada Vikit veenda nii, et Lan pealt ei kuula? Lan ei tohi seda kuulda, et Loodekontingent mulle lojaalne on ja et me kavatseme strateegiadivisioni rünnata. Seda nimetatakse sõjasaladuseks, kui sa veel seda kuulnud ei ole.”

Gema vaatas maha ja pilgutas silmi.

“Kui Viki lähedal oleks mõni rohtlakatt,” mõtiskles Gema. “Et kui läbi selle punni rääkida teise laevaga, siis see… Lan kuuleb kah?”

“Jah, just läbi selle punni rääkides,” vastas Tah mikrofoni allapoole keerates.

“Siis tuleb rääkida nii, et Lan aru ei saa,” ütles Gema. “Ma siis proovin rääkida nii, et keegi peale rohtlakattide aru ei saa.”

Tah lülitas mikrofoni sisse ja kabiinis kajas Gema laul. Õieti see polnud laul, aga kuna see koosnes täishäälikutest, kõlas see meloodiliselt ning meenutas laulu.

“Loodekontingent?” sosistas Gema.

“Jah, 3 ründelennuväe diviisi, 2 tähtedevahelise transpordi oma, 11 lahingulennuväe polku,” sosistas Tah Gemale kõrva. Ja Gema laulis edasi.

“Kas need häälitsused tõesti kannavad selle kõik edasi?” oli Gi skeptiline. Rohtlakattide keeleloogikat ei olnud seni ükski teadlane suutnud lahti harutada ja keegi peale rohtlakattide sellest aru ei saanud. Seda peeti lihtsalt keeruliseks häälitsemiseks, teadlased teadsid, et need hääled tulid rohtlakattidele sünniga kaasa ning nad ei õppinud seda teineteiselt.

“Viirus maandus!” teatas Ra.

“Kus Buran on? Ahah, ikka Kuu lähedal… Et siis Taifuun üksi… Nii, rohkem kui pool kahurite meeskondadest on NA18 ja NA21 peal, neid on kõige rohkem vaja. Tsüklon on ka kenasti sides ja valmis. Lähme siis elu ja surma peale… Sina, Gema, katsu omas keeles omade lahingut organiseerida. Kui päris emalaeva lähedale jõuame, võtke tulevältimissüsteem maha, seal see segab rohkem kui kaitseb, proovige 128. kanali Xisid Lani omade eest kaitsta,” sosistas Tah.

“Orkaanilt pole vastust tulnud,” hoiatas Gi, “Meid ei tarvitseta sinna lasta!”

“Aga muud võimalust ei ole kah,” vastas Tah mikrofoni haarates.

“18 ja 21, G1 ja Mai ja Chen! Vektor 221-1A2-23E – täiskäik edasi, massrünnak, sihtmärgiks Viirus emalaeva katusel!”

Gema hüüdis oma kummalist keelt mikrofoni, Fuuriate grupid koondusid Laptoni ja Tsükloni lähedale.

“Siin läheb palavaks,” urises Ra Laptoni kange pigistades. Tulevältimissüsteem loopis tähelaeva, üle klaasi välkusid plasmalaengud. “Niimoodi ristleja vastu minnes lähme kõik surma!”

Orkaani ümber puhkes vihane kosmosesõda, eetris kõlas Tahi kärkimine ja rohtlakattide laul, vähem oli kuulda Tahile lojaalsete kärpide hädaldamist. Rohtlakatid olid avastanud, et nad saavad lahingut pidada nii, nagu kodurohtlas jahti pidades, vahendades käske ja korraldusi oma laulu kaudu, nad korraldasid välkkiireid mitmekordseid pettemanöövreid ja keerulisi trikke, mida kärbid kunagi läbi näha ei osanud. Fuuriad tegid Lani lennuväe ja Taifuuni pardakahurite ridades päris valusat laastamistööd.

“Agno baas blokeeris meie side, me ei saa Pluutoga enam ühendust,” urises arvutitehnik.

“Et siis Agno baas ka Lani käes,” lausus Tah. Kabiin lõi hetkeks valgeks ja eetris kõlas ettekanne: “G1 Tsüklon kaotas peakahuri.”

“Lapton” rappus kergest tabamusest, Ra keeras tagasi Orkaani poole ning nentis: „Viirus passib ikka seal. Ta on seal juba kaua passinud. Peame riskima, seal käib võibolla juba vereorgia.”

Ra lukustas sihiku dessantlaevale, kutsudes sellega loomulikult esile Lani käsilaste erilise huvi Laptoni vastu.

“Gema, koonda kõik jõud meie kaitsesse!” käskis Tah. Lapton rappus tabamustest, Gema laulis äreval ilmel oma keelt, Ra pühkis kätt istmesse ja vajutas päästikut. Plahvatused pimestasid, Lapton rappus, eetrist kostis tasast rohtlakati keelt.

“Meid kutsutakse teise kosmosešahti,” tõlkis Gema.

“Misasi veel see on?” kriiskas Gi.

“Teine lastiruumi luuk!” hüüdis Ra emalaeva tiiva kohal kurvi võttes, vältides Taifuunilt saabuvaid plasmalaenguid silma järgi. Avanev luuk oli juba läbi akna silmaga näha. Lapton rappus järjekordsest tabamusest, Ra kriiskas: “Me kaotame õhku!”

Vilksamisi märkas Tah ka Viirust, mis endiselt emalaeva katusel seisis ning küsis: “Said sa ikka sellele pihta?”

“Põku lasin sodiks,” vastas Ra emalaeva katuse vastas purunenud Xi rusudest mööda laveerides.

“18 ja 21 lastiruumi!” lõugas admiral mikrofoni, Gema laulis ja kutsus Fuuriaid tähelaevu katma.

“Kui õhk on lastiruumis, siis kõik neljandasse ja kuuendasse lattu relvade järele, ettejäänud dessandikutid kas alistuma sundida või tappa!” käsutas Tah edasi.

Paistis, et Viki oli veel elus, sest keegi hoolitses, et tähelaevadega saabunud rahvas kiiresti emalaeva pääseks: luuk mürtsatas kohe kinni, kui viimane tähelaev oli luugi teelt kadunud, õhku ei hakatud balloonidest sisse visistama, vaid avati pääsud teistesse sektsioonidesse. Õhk hüppas plahvatuslikult vaakumi all olnud lastiruumi.

Salk hiidkärpe marssis nüüd Tahi juhtimisel, laost toodud annihillaatorid käes, Orkaani kaptenisilla poole. Emalaev oli otsekui mahajäetud. Tegelikult ju oligi, mõnisada rohtlakatti ei olnud ju meeskond – täis lahinguvalmiduses jätkus seal tegevust 20 000-le kärbile. Ei olnud asja ka mõnesajast hirvest, kes müstilise ilmutuse läbi olid õppinud kaitsekahureid käsitsema. Tulistamisoskus ei olnud veel oskus lahingut pidada.

Viimases koridoris vedeles verisel põrandal neli moondunud kärbilaipa.

“Dessandist,” konstateeris admiral ühe relva võttes. “Nad pole isegi mikroreaktoreid relvadesse pannud, nad tulidki siia vaid nugadega vehkima.”

“Kes nad tappis?” ahhetas Lea. Verine annihillaator kukkus kolinal langenud omaniku kõrvale tagasi. Vaikuses kostis kellegi nuttu ja samme. Juurviljalao uks oli lahti.

Tah astus uksest sisse ja nägi nutvat rohtlakatti ja verist põrandat. Teine, paksem rohtlakatt, lebas riiulite vahel.

“Aidake teda,” anus nuttev rohtlakatt.

“Ei saa, ta on surnud,” lausus Lea sõrmi lamajale rangluu vahele torgates ja tuksumist otsides. Tal oli kõri läbi lõigatud. Kaugemal vedeles ka nuga ja selle kõrval noa omanik – järjekordne lõhki kistud dessantväelane.

“Kes see nendega niimoodi on käitunud?” imestas Lea. Riiulite vahelt astus välja Kariine, lõug, kleidiesine ja käpad verised.

“No jah, olid sina vast neile üllatus,” muheles admiral. “Aga neid peab siin kuskil veel olema, oma 35 tükki.”

“Seal taga,” osutas laanekatt lihalao uksele. “Aga see langes kinni ja blokeerus. Seal on vaakum.”

“Et siis nad lõikasid soomusesse augu selles kohas. Mina lasin Viiruse põku puruks ja nad jäid kõik vaakumi kätte ning said surma,” nentis Ra.

“Loodame siis, et raipeid pole rohkem siin laamendamas,” lausus admiral tapetud rohtlakatti vaadates. Teiselgi oli haav rinna ees.

“Lea, tohterda teda. Aga – kutid, kahuritele! Lähme tervitame Vikit!” otsustas Tah.

“Pea nüüd, Viki ütleb siin, kes kuhu minna võib,” teatas Kariine ja haaras veriste küünistega admirali õlast kinni.

“Lan lipsab minema, kui me kohe ei tegutse!” vastas admiral laanekati käppa eemale tõugates.

Viki kössitas peajuhtimispaneeli ees ning vaatas maha. Taamal igavles paar rasvunud rohtlakatti.

“Viki, haara kangid, kohe on kahurid liinil! Lan lipsab minema!” hüüdis Tah. Viki ei kahelnud hetkegi, asudes kohe emalaeva kurssi muutma. Lahing kosmoses oli vaibumas ja Taifuun eemaldumas. Lanile lojaalsete Xide vastupanu oli vaibunud, Fuuriad said taas šahtidesse maanduda ja nende piloodid hinge tõmmata. Esimese kahuri signaaltuli läks roheliseks. Siis teise ja kolmanda oma. Nüüd olid juba kõik neli peakahurit lahinguvalmis. Ristleja eemaldus kiiresti, Orkaan aga keeras aeglaselt.

“Kääna ümber pikitelje! Saab neljanda talle kohe lukku!” elas admiral Viki juhtimisele kaasa. Viimaks Viki tulistas, sähvatus lõi aknataguse hetkeks heledaks.

“Kas said ta sodiks?” küsis Kariine puldile nõjatudes.

“Esimesse ja viiendasse mootorisse tabas,” vastas Viki. Ristleja oli radariekraanilt kadunud.

“Ikkagi lipsas raibe hüperruumi!” sajatas admiral.

“Ja edasi?” küsis Viki. “Nüüd olete siin sees, relvad õieli ja tapate meid ära?”

“Keera Kuu poole. Sealkandis on sul Buraniga asi ära lahendada,” vastas Tah annihillaatorit maha visates. Teisedki kärbid viskasid need kuhu juhtus, laudade alla, jalust ära.

Viki võttis kursi Kuu peale, Tah jätkas: “Minu ettepanek on jõus, teeme seda Rohelist teed omamoodi ehk et paneme Põhjariigis korra maksma.”

“Sina paned?” urises Kariine.

“Pese end puhtaks, sa ei näe niimoodi ilus välja!” urahtas Tah, kutsudes esile naerupahvaku kärpide hulgas. “Panen? Kes paneb? Viimane paneb ikka, mina võin aint nõu anda.”

“Aga sa rääkisid, et Ge on jubedalt kaitstud, orbitaalpatareid ja puha ja et emalaevaga on lootusetu?” küsis Viki.

“Kas rohtlakatid tõlkisid sulle, mis Gemal öelda oli?”

“Tõlkisid, et on vältimatu hädavajadus teid siia lasta. Ma andsin nende palvele järele ja lasin teid sisse,” vastas Viki ja raputas kõrvu.

“Ehk et siis nende lauluvaras ei ole mõisteid “diviis,” “polk” ja nii edasi. Tahtsin teatada, et Pluutol on veel terve väekontingent mulle lojaalne ja et Pluutolt tuleb vabastada veel tuhatkond rohtlakatti. Me ei lähe Ge kaitseliinide tule alla surema, vaid esmalt peame loodetavasti eduka lahingu Pluuto lähikonnas, koondame korraliku eskaadri ja murrame Ge kaitseliinidest läbi. Halb on see, et Pluuto põhibaas Agno on Lani käes ja seal on kosmosetehased, mille sisseseadet meil hädasti vaja võiks minna, iseäranis teemandiidiliini. Ma siin nüüd käigu pealt mõtlesin, et kui Kariine pommitaja korda saada, saaks tema enne saata, et ta laseks oma rakettidega tehase ühendustunnelid läbi, siis tuleme järellainena, surume kaitsetule maha ja tungime tehasesse. Samal ajal Loodegrupi teine diviis surub strateegiadivisioni baasi maha ja teine polk hoiab kosmose lautade kohal puhta ja transpordiüksus toob rohtlakatid lautadest ära…”

“Mis Marist ja Filifjonkast saanud on?” muretses Lea.

“Lipsasid vist minema? Üle noatera pääsesid, lasid ajamasinaga Taifuuni vööri puruks. Vot see on asi, millest ei tohi piiksugi Lani kätte jääda ega sattuda!” kuulutas Tah.

“On teada ka, kuhu su materjale jääda võis?” küsis Gi Ralt.

“Laptonile. Nemesisele. Siia, Orkaanile ka. Ja muidugi minu koju Pluutole,” vastas Ra.

“Siis on Pluutol veel üks sihtmärk, mis tuleb kas tühjaks teha või hävitada,” lausus admiral. “Kus Nemesis on?”

 

Mari tõmbas juhist tagasi ja lendas õige lähedalt üle Taifuuni keskmiste patareide ja kaptenisilla. Miski põrkas vastu tähelaeva, kõik rappus ja Filifjonka kiljus. Kiljus pikalt ja südantlõhestavalt. Mari sai mahti üle õla vaadata ja veenduda, et dessandikärp on surnud ega teinud Filifjonkale liiga, Filifjonka oli šokis, vahtis punnissilmi kärbilaipa ja kiljus. Jälle tabas miski tähelaeva ja kurss muutus, Mari pühkis higist kätt vastu kõhtu ja juhtis Nemesise Kuu orbiidile. Häiresignaalid üürgasid, Mari vaatas korraks arvutisse ning nägi mitmeid juhtahelate katkestusi. Ta ei süvenenud nendesse, vaid tõusis püsti ja läks Filifjonkat lohutama. Olend seisis kühmus, käed kramplikult rinna kohal õhus, suu lahti ja hingeldas. Mari haaras ta enese embusse ning talutas Tõnu juurde tahaseina pingi juurde. Kostis veel paar piiksatust, Filifjonka istus ja rahunes vähehaaval.

“Sa tapsid ta!” sai ta lõpuks sõnad suust.

“Muidu oleks tema meid tapnud,” vastas Mari. Filifjonka oli endiselt kange ja hingeldas – ta ei olnud midagi nii julma nii lähedalt varem näinud. Kai astus lähemale, lükkas sõraga kärbi relva jalust ning küsis: “Ja mis edasi? Vaatasid ka, mis laevaga juhtus? Kas saame edasi minna?”

“Teine reaktor ei anna voolu, tundub, et töötab, aga midagi on jõuvoolu lülitite juhtahelaga,” vastas Liisu arvuti tagant. “Seda peab vaatama minema.”

“Ei saa, lastiruum on vaakumi all,” vastas Mari Filifjonkat silitades.

“Ei ole.”

“On küll, ise blokeerisin rõhuandurid ära ja tegin avariikraani lahti, tegin kärpidele lõksu. Üks hüppas sisse ka,” rääkis Mari.

“Aga me peame sellele ligi saama. Ühe reaktoriga ei tule me tagasi,” vastas Liisu.

“Muumiorus lähme ja vaatame,” ütles Mari tõustes. Ta nägi eemalt radariekraani ja võpatas, hüppas istmesse ja surus kontrollereid edasi.

“Mis on?” küsis Kai Marile järele rutates.

“Midagi suurt läheneb!” vastas Mari kaitsevälju sisse lülitades. Tähelaev rappus tabamusest, teine plasmalaeng välgatas üle kabiiniklaasi. Uued häiresignaalid piiksusid, Mari tõmbas igaks juhuks kontrollerid kinni. Sinine helendus tähelaeva käigumootorites kustus.

“AKT3717 Nemesis, vastake!” kostis raadioeetris.

“Jah?” küsis Mari arglikult.

“Siin Pluuto laevastiku ristleja AKT Buran, teil on käsk maanduda šahti number 4. Kapten Lin,” kostis krapist.

“Nüüd nad tapavad meid!” karjatas Filifjonka. Mari vaatas kursiradareid. Automaatika oli väljas olnud, kui Mari kontrollerid sulges, mootorid olid seiskunud eri aegadel ning tähelaeva kaootiliselt pöörlema pannud. Pealegi hoiatas kursiradar kokkupõrke eest Kuuga. Mari mõtles hetke ning vastas: “AKT 3717 Nemesis, kaotasime mootorite juhtvoolu ja kukume Kuule.”

“Me ei kaotanud juhtvoolu,” sosistas Liisu, kui oli arvuti kaudu olukorda veidi uurinud.

“Muidugi ei kaotanud! Lipsame Kuu kaljude vahel minema!” sosistas Mari mikrofoni eemale lükates. “Loodame, et me neid niiväga ei huvita, et nad ristlejaga riskima hakkaksid.”

Mari tõusis ning istus Tõnu ja Filifjonka vahele, pani käed mõlemale ümber kaela ning sosistas: “Kuhu ma teid küll vedanud olen.”

Esiklaasi taga möödus Maa, tähed jooksid diagonaalis, siis pöördus õige lähedalt mööda Kuu kaljumaastik. Paar minutit tähtede jooksmist, siis jälle Maa ja Kuu kaljud, seekord lähemalt…

“Sa oled higine,” ütles Tõnu.

“Võibolla,” lausus Mari. Ta võttis maast langenud hiidkärbi annihillaatori, seadistas seda ja kiitis: “Ründerelv. Kiirtulevõimalusega. Liisu, tule ja proovi, kas saad seda hoida. Ära karda, kaitseriiv on peal.”

“Kuidas ma sihin?” muretses hirv, kui oli relva randme ja küünarvarre vahele haaranud.

“Selle punase täpi järgi. See on lasersihik,” vastas Mari. “Hea, et nad need siia tõid.”

“Kas me hakkame tõsimeeli sõda pidama?” muretses Tõnu.

“Tundub, et me juba peame.”

Jälle möödus akna taga Kuu kaljumaastik. Ent äkki varjasid selle ristleja kerekonstruktsioonid, mis kaootiliselt pöörleva Nemesisega kaasa tantsisid.

“Nad on hullud!” imestas Liisu.

“Me oleme neile ikka väga tähtsad,” ohkas Mari. Kai mõtles pingsalt, Liisu vaatas märgade silmadega lähenevaid maandumisšahti luuke ning pakkus: “Maandume, tulistame neid rambi vahelt natuke, korraldame segaduse, siis ramp kinni, tulistame šahtiluugid puruks ja kaome? Ja kohe ka ruumihüpe Muumiorgu?”

“Me ei jõua kurssi arvutada,” kahtles Mari. “Nad lasevad meid puruks.”

Šaht lähenes hirmuäratava kiirusega, Mari lasi telikud välja. Lõpuks riivas Nemesis maandumisšahti lage ja lõi ühe lahingulennuki vastu teist puruks, enne kui väljageneraatorid sisse lülitati ja tähelaev maandumisšahti põrandale prantsatas.

Mitu silmapaari vaatas Marile otsa. Alissa oli lihtsalt hirmul, Liisu kartis, Filifjonka oli hullumas. Ainult Kaile ei paistnud väljapääsmatu olukord korda minevat, ta küsis vaid: “Mari, mis me teeme siis?”

Mari hingas sügavalt sisse ja vaatas maha. Hiidkärbid olid välja ilmunud, see tähendas, et maandumisšahti oli atmosfäär tagasi lastud. Mari hüppas püsti, kontrollis, kas käigumootorid on voolu all ning proovis lastiruumi ust avada. Rõhuvahe rebis Mari istuli lastiruumi, vaakumi käes pundunud punnsilmse kärbilaiba kõrvale. Põrand oli verine, verd oli imbunud kärbi ninast, kõrvadest ja saba alt. Siiski ei olnud siin enam vaakum, õhku oli avatud avariikraani kaudu Burani lastiruumist juba omajagu tagasi voolanud. Mari tõusis, pani kraani kinni ning võttis ka oma juukseklambrid ja sõrmused rõhuandurite vahelt ära. Võttis siis kärbi relva, tuli rambiruumi, sinna kogunenud Kai, Liisu, Filifjonka ja Alissa juurde.

“Mis siis ikka, vaatame, mis nad räägivad, ütles Mari rambi lüliti juurde minnes ja annihillaatorit hüdrosilindri taha peites. Liisu taganes kaugemale seina äärde, pani oma relva sinna maha ja heitis ise ette. Kai astus keskele ning lausus: “Filifjonka, palveta. Palu Maaema appi.”

Ramp laskus alla. Filifjonka astus ebakindlal sammul rambi ääre poole, Mari hüüdis: “Ära mine, peida end ära!”

Ent Filifjonka ei kuulanud, vaid seisis laskuval rambil, käed laiali nagu oodanuks midagi. Peaaegu, nagu Tove Janssoni joonistusel katastroofiloo juures.

“Tule sealt ära!” hüüdis Mari uuesti, mõeldes kiiruga, kas oleks parem Filifjonkat tirima minna või jääda ründerelva lähedusse. Ent oli juba hilja.

“Jah just see, rebase näoga, aga kõhna, mitte paks, täpselt nii, nagu Lan kirjeldas!” kostis kärbikisa. “Viige ta ära, teised – võtke laev üle!”

Filifjonka mõistus selgines alles siis, kui tal randmeist kinni rabati ja tirima hakati, ta hakkas rabelema ja kiljuma, lõi hambad ühe kärbi randmesse. Teda löödi halastamatult ja tõmmati pikali ning lohistati mööda maandumisšahti põrandat eemale, ta haldjasilmade valu täis pilk jäi Marile eluks ajaks meelde.

“Ei, siia ei tule!” kriiskas Kai, esimene kärp ruttas kindlal sammul mööda Nemesise rampi üles ning nähvas: “Kes ütleb!”

“Mina ütlen!” vastas Liisu ja avas tule. Hiidkärpide kolonn ei jõudnud muud kui üle rambi ääre hüpates end päästa üritada, ent enamik sai neist rängalt pihta. Liisu tulistas edasi, tappes veel mitu kärpi, kes õigel ajal maandumisšahtis leiduva koli varju ei jõudnud kaduda. Kõik see käis nii kiiresti, et Mari jõudis vaid sammu hüdrosilindri poole astuda, et relva võtta. Nüüd käisid ta külje vastas kellegi pehme käsivars ja puus. Alissa lidus uskumatult kiiresti Filifjonkat lohistavate kärpide poole. Kõrvu kriipis Filifjonka hädakisa, Mari ei saanud arugi, mida ta palus. Vaid kärpide kräunust oli eraldatav: “Saatke lisajõude, neil on KD-d!”

Paar plasmalaengut tulid lastiruumi poolt, üks tabas rampi seal kohas, kus äsja oli olnud Mari jalg. Viimaks sai Mari annihillaatori kätte, keeras selle tulejõu kõvemaks ning tulistas konteinereid ja kaste, mille taha kärbid varjusid. Osa konteineritest plahvatasid, teised kastid lendasid, tulevalgel väänlesid paanikas kärpide siluetid. Kärbid tulistasid oma taskurelvadest huupi vastu, ent ei tabanud, vaid üksik plasmalaeng jõudis Nemesise rambiruumi seinani. Nemesise nina alt kostis lõrinat, seal visklesid Alissa ja üks Filifjonkat lohistanud kärpidest, teine püüdis üksi Filifjonkaga kõrvale hiilida, ent Mari tulistas tal pea otsast. Filifjonka ei karjunud enam, vaid tõmbus kägarasse ja põimis käpad.

“Nüüd!” hüüdis Kai. “Mari, mine pulti! Tõnu, too Filifjonka ära!”

Valgus tuhmus, lõi heledamaks, asendus siis avariivalgusega. Mari mõtles veel sekundi, jooksis lastiruumi, lohistas sealt surnud kärbi ära ning heitis kogu jõudu kokku võttes selle üle rambiääre, Tõnu haaras parasjagu Filifjonka küünarvarrest ning hakkas teda Nemesise poole lohistama. Väljas kostis sireen ja kapteni hääl: “Kaotasime peaenergia, kukume Kuule, kõigil pardalt lahkuda!”

Kärbid üritasid veel korra Nemesise poole joosta, ent tõmbusid tagasi, kui Liisu valang neist järgmised neli maha niitis. Siis avanesid uksed, mis viisid ristleja sisemusse ja sealt tormas lagedale veel suurem kärpide mass. Liisu tulistas, Mari jooksis kabiini poole, et teinegi kärbilaip välja heita, samal hetkel niitis põrand jalad alt – ristleja riivas Kuu kaljusid. Kärbilaip lendas siiski üle rambiääre, Liisu tulistas laeva poole tungivat hordi, ühel ajal jõudsid rambile Tõnu Filifjonkaga ja roomav Alissa. Rebaseplika oli räsitud ja verine, ent silmades hiilgas veel tubli annus võitlusvaimu. Ramp sulgus hiidkärpide nina all, jälle kõik rappus, akna taga põrandal veeresid läbisegi kastid, konteinerid, kärbid ja lahingulennukid, üks lennuk libises veel maandumisšahti luugi ette. Mari ei hakanud rihmugi kinnitama, vaid lülitas kahurid sisse ning tõmbas kontrollereid. Pimestavate plahvatuste saatel lendas šahtiluuk kosmosesse, õhuvool haaras koos kärpide ja koliga kaasa ka lahingulennuki ning pillutas selle kõik Kuu pinnale laiali. Viimasel hetkel sööstis Nemesis välja ning Maril oli tükk tegemist, et mitte lennata vastu kaljuahelikku. Samast ahelikust sai ka Burani haud – kaljud lõid silmipimestavalt helendama, tähelaeva raputasid hõõguvad plahvatusgaasid ja ristleja rusud. Silmapilgud koos aknataguse tulemölluga, samal ajal radari järgi suuremate rusude eest laveerides tundusid õõvastavate minutitena.

“Me oleme pääsenud,” sosistas Filifjonka, kui Nemesis juba Kuust eemaldus.

“Ei ole, meil on kolm Xid kannul! Kai, anna vektor, pane aeg paika! Kaome siit,” hüüdis Mari plasmalaengute eest laveerides, Kai toksis palavikuliselt arvuti taga. Hetk hiljem kadus Nemesis hüperruumi.

“Kas nad võivad siia järele tulla?” muretses Tõnu pärast vaikuseminuteid. Filifjonka vaatas tardunult enda ette maha, Alissa hingeldas rambiruumi pool. Mari kõrvu hakkasid taas jõudma erinevad häiresignaalid.

“Ei, ei tule. Siia saavad ainult Nemesis ja Lapton. Teistel laevadel ei ole ühelgi ajamasinat,” vastas Mari.

Filifjonka istus, silmad pärani ja maigutas suud, nagu tahaks midagi öelda, aga ei saanud. Kai ja Liisu olid arvuti juures ja uurisid loendeid.

“Teine reaktor ei anna voolu välja, esimesel on üks balloonigrupp järelt ära. Meil võib maandumisegagi raskeks minna,” teatas Liisu.

“Ja me ei saa vaatama ka minna, mis viga, sest lastiruum on ikka vaakumi all,” vastas Mari pilooditooli istudes.

“Masinaruum ka,” ütles Liisu.

“Teise reaktori jõuvooluahelad on korras, juhtvoolu viga, see on parandatav,” ütles Mari. “Me peame seal maha saama. Kuidas rõhuregulaatoritega on?”

“Korras, me ei kaota õhku,” vastas Liisu.

“Siis olen ma nii ülbe, et lähen ja tukastan veidi. Ma pole ammu korralikult magada saanud,” leidis Mari tõustes ja puhkeruumi poole astudes.

“Aga Mina?” küsis Tõnu tõustes. Kai ennast liigutada ei saanud, sest Filifjonka oli ta seljale juba kerra tõmbunud.

“Uskumatu. Kuhu ma sattunud olen. Kas sa elasidki kõik see kümme aastat sellist elu?” kostis pimeduses Tõnu sosin.

“Ei, ei elanud. Midagi nii hullu pole ma veel üle elanud,” vastas Mari. Ta silme ette tõusid jälle Filifjonka valu täis pilk, kärbi välkuv käpp ja Filifjonka lehvivad juuksed, mille hoop oli õhku paisanud. Välkuv nuga ja verd pursates varisev hobune kusagil Pluuto tapamajas. Viki. Mis Viki teeb? Kas ta on veel elus, või on nugadega kärbid ka Orkaani tunginud? Lan oli mässu tõstnud. Paistis, et ristlejad olid Lani poolel – seega puudus admiralil lootus kord taas majja lüüa. Eriti, kui Viki teda usaldama ei hakka. Kas maksab üldse tagasi minna, äkki olekski parem, kui nad Nemesist sellisesse korda enam ei saa, et nad Muumimaalt tagasi võiks pöörduda. Kas seal oli suvi? Mitte alati. Seal oli ka trollitalv. Halastamatu ja külm polaaröö. Mari ei olnud filifjonka, et ta võinuks seda seal üle elada. See ei olnud kerge. Mari silme ees rullusid lahti kaljusaarekesi täis meri, laugjad metsased mäeahelikud, lilli täis aasad Filifjonka kodu lähedal. Pehme vanaaegne sohva ja peen teeserviis. Filifjonka küpsetatud teekook. Kas nad võiks ka muumipere enesega kohtuda? Mari tundis miskipärast külma. Ei, ruum oli soe, ainult tähelaev oli rappuma hakanud. Mari ei saanud aru, kas ta oli maganud või mitte, igatahes oli ta kabiini naastes unisem kui enne.

Üle kabiiniakna kihutasid pilvekiud, taevas helenes kiiresti, allpool aimusid maade ja merede piirjooned. Tähelaev oli lähenemas Muumimaale. Kai juhtis teisest pilooditoolist, Filifjonka lebas kõhuli puldil, juuksed sassis ja kangestunud pilk läheneval maal.

“Kuidas me minema saime?” päris Mari Kai kõrvale esimesse tooli oma kohale istudes. “Mis selle ristlejaga õieti juhtus?”

“Valguse lastele avab väravad tema, kes ta ei ole meie ilmast, tema paneb seisma pimeduse soojuse,” tsiteeris Kai Ge Raamatut ja vaatas Filifjonkat. “See on nüüd lõplikult läbi, see on nüüd tehtud. Tema läheb oma ilma tagasi. Aga ma kahtlesin selles kõiges sügavalt. Aga tundsin tookord, kui käskisin Lanil teda tappa, sellist imelikku impulssi. No tulid meelde need Lea ja Ra jutustused sellest jaaniööst ja sealpoolsuse signaalidest ja sähvatustest. Ta bioväljal on midagi seoses uraanireaktoritega. Tema läheduses juhtub midagi tuumakütuse omadustega, eriti kui ta vaimujõudu koondab, näiteks palvetab. Ma kartsin, et see puudutab ka termotuumareaktoreid, aga ei, Nemesise termotuumareaktor töötas tõrgeteta, kui Burani uraanireaktorid seiskusid. Aga see on nüüd läbi. Me oleme uues ajastus ja isegi elus.”

Mari võttis juhtimise üle, kontrollis energianivoosid, püstmootoreid ja arvutas maandumisvõimsust. Püstmootorite toel maandumiseks jäi energiast vajaka. Seega tuli maanduda aerodünaamiliselt – Muumioru mägisesse kanti praegu asja ei olnud.

“Fifi, kas sa kuuled mind?”

“Filifjonka, auu!” kordas Mari.

Filifjonka keeras oma erutusest suured silmad Mari poole.

“Kas sa tead kusagil siin mõnda lennuvälja?” küsis Mari.

“No hästi pikka, sirget ja laia teed? Aerodroomi?” täpsustas Mari. Filifjonka mõtles pikalt.

“Kas teie maal lennata osatakse?” küsis Mari.

“Õhupalliga lennatakse küll. Ja õhulaevaga… Ja lendava laevaga!” tulid Filifjonkale Fredriksoni leiutised meelde. Ta mõtles veel natuke ja juhatas: “Sinnapoole! Edasi, seal, kus need kõrged kaljud on!”

Mari pööras tähelaeva näidatud suunas. Äsja oli vihma sadanud, meri ja maa aurasid. Läbi udu hakkasid paistma kõrged kaljud, kaljude tippudes olid suured kivimürakad. See pidi olema Isevalitseja saar. Mari põikas ühest värvilisest õhupallist mööda, lendas hetke kaljude vahel ning jõudis sisemaa kohale. Küngastel looklesid valendavad kiviaiad, siin-seal paistis puudesalusid ja väikseid maju.

“Sealpool, seal, kus need suured puud on,” juhatas Filifjonka. “Seal ta oma lennumasinaid katsetas.”

All teerajal paistis mingi kolonn kulgevat, kõige ees särasid vasksed puhkpillid, vahepeal oli paar kaarikutki näha. Ja puude taga oli lagedam tasane plats, mis ühtpidi andis vajaliku mõõdu väljagi! Väljaku servas õõtsusid kaks õhupalli, kolmas oli lösakil maas, kas alles maandunud või parasjagu täitmisel, et lendu tõusta.

“Aga sinu heidame me nüüd päästekapsliga välja,” ütles Mari tõustes. “Kai, sina juhi!”

“Mis? Minu? Ma ei taha!” vastas Filifjonka puldi otsast maha ronides.

“Ei, ilma naljata. Sa ju ikka kujutad ette, mis tähendab, kui me hooga maandume? Kas nad seal all oskavad ohtu aimata? Vaevalt. Pealegi võime me puruks kukkuda. Vähemalt sina pead tervena alla jõudma,” seletas Mari Filifjonka kotti võttes ja päästekapsli juurdepääsuluuki avades. Filifjonka järgnes Marile vastumeelselt.

“Näe, istu siia, ma panen rihmad kinni. Need võid avada alles siis, kui tunned, et oled kindlalt maas ega veere selle tünniga enam ringi. Kohvri paneme ka siia kinni, et sa sellega maha kukkudes vastu pead ei saaks. Ja kui oled välja saanud, siis – ole hea ja püüa nendele seal all selgeks teha, et nad eemale hoiaksid. Üldse raja lähedusest ära läheksid. Ma ei tea, mis nüüd juhtuda võib,” seletas Mari askeldades. Filifjonka vaatas kohkunult Marile otsa, Mari hingas sügavalt sisse ja pani luugi kinni.

“Kas tuulesuund on teada? Püüame ta kuidagi sinna platsi äärde tulistada, sada meetrit õhupallidest eemale,” seletas Mari istudes ja juhtimist üle võttes. Ta keeras tähelaeva ringi ja lähenes uuesti tolmuse ja tallatud muruga platsile ning sihtis teleskoobi välja. Platsil polnud kedagi näha. Puude tagant paistsid majakatused ja tornid – need jäid ohutusse kaugusesse. Puudevilus õhupallide juures oli loomulikult sagimist. Mari keeras päästekapslite paneeli lahti, seadis esimese, kus istus Filifjonka, stardivalmis ja jälgis kurssi.

“Tuult ei ole,” ütles Kai õhupalle vaadates. “Peaasi, et kapsel päris sinna ei sajaks.”

Mari vajutas nuppu ja kabiini seina tagant kostis vilin ja tümpsatus. Liisu seadis teleskoopi ning teatas: “Leidsin ta üles. Langevari läks ka lahti.”

Kõik jälgisid teleskoobiekraanil hõljuvat valget kuplit, kuni selle tropid päästekapsli maani jõudes lõtvusid. Valge kangas voogas puude otsa teisele poole õhupalle. Mis toimus maa peal päästekapsli juures, selle varjasid puud. Filifjonka oli maandunud.

“Nüüd peab neile aega andma natuke, teeme suurema tiiru,” ütles Mari majakatuste poole pöörates. All möödusid põlispuud, paleed, pargid, rajad. Daamid jalutasid, päevavarjud käes ja võpatasid, kui tähelaeva mürin nendeni jõudis. Peenraid hariv koduvana keeras koonu Nemesise teleskoobi poole.

“Mina küll ei tahaks siia tähelepanu keskmesse maanduda,” arvas Tõnu.

“Aga kuhugi mujale minna on ka hilja, meie kontaktisik on juba all,” vastas Mari. “Ma usun, et muinasjutuga kohtumine ei ole nii hull kui Buranilt põgenemine.”

Ta keeras tähelaeva küngaste ja kiviaedade kohal ringi ja lähenes uuesti “lennuväljale.”

“Või siiski saab see kohtumine hull olema,” märkis Mari, kui nägi teleskoobiekraanil kümneid ja kümneid uusi silmapaare, kelle Nemesise mürin oli majadest ja metsaalustest lagedale meelitanud.

“Ja meil on probleem,” ütles Kai, kui nägi ekraanil ka Filifjonkat, päästekapslit ja sinises mundris olendeid. Kaks neist hoidsid Filifjonkat kinni, Filifjonka paistis rabelevat. “Filifjonka jutt ei ole vist veenev.”

“Siis teeme selle veenvaks,” vastas Mari madalamale laskudes. “Ma proovin lähenemist.”

See jäi küll nägemata, kas ja kuidas mõne meetri kõrgusel üle väljaku vilisev Nemesis Filifjonka sõnadele kaalu lisas, kindlasti ehmatas ta paljusid, ja Mari veendus lõplikult, et väljaku pikkusest jagub maandumisjooksuks küll.

“Palvetagem. Nüüd läheb asjaks. Ma ei tea, mis edasi saab,” kuulutas Mari tüür- ja pidurdusmootoreid käivitades ja telikuid alla lastes.

“Seal on üks lennuk ka,” ütles Tõnu, kui oli vilksamisi puude taga tiibu märganud.

Nüüd lendas tähelaev õige madalalt üle küngaste ja majakeste, millede asukad olid välja uudistama tulnud. Sajad pilgud saatsid Nemesist, kuni see küngaste varju laskus. Väli oli uskumatult sile ja pehme. Liiga pehme. Tähelaeva tagumine ots põrkles üles-alla, Mari nägi kursi hoidmisega kurja vaeva, piduritest rohkem tuli takka anda tagumistele tüürmootoritele, et nendega Nemesise tagumist otsa maas hoida ja vältida nina maasse takerdumist ja üle kaela käimist. Kõik põrus ja hüppas, Liisu libises keset põrandat, Kai põrkas ja võdises istmete vahel nagu kummipall. Hüplevatelt tabloodelt ei olnud võimalik näite lugeda ja platsitagune puudemüür lähenes hirmuäratava kiirusega. Akna taga paistsid vaheldumisi õhupallid, puud, Mari märkas ka paanikas laialijooksvat rahvast, hüpped muutusid harvemaks ja kõrgemaks, loopides Nemesist üha rohkem kursilt kõrvale. Tüürmootorid paukusid seda vihasemalt, Mari vaid aimas kursinumbrit hüpleval ekraanil ja proovis selle järgi suunda hoida. Lõpuks loopimine lõppes, kõik jäi vaikseks ja puud akna taga kadusid tolmupilve.

“Ikka veel elus,” ütles Mari tõustes ja rampi alla lastes. Mulla lõhn levis kabiini, rambiruumi tõusis tolmuvine. Mari tahtis veenduda esmalt, ega keegi alla jäänud ning ruttas välja. Hädakisa ei kostnud, keegi polnud vigastada saanud, kõik olid osanud ohutus kauguses toimuvat jälgida. Ainult kõverat teemandiiti polnud Mari seni näinud. Esiteliku toed olid järgi andnud ja kõveraks läinud. Pidi see vast jõud olema! Väljakut tähelaeva taga lõhestasid siksakis kolm poole sääre sügavust vagu, mille olid jätnud tähelaeva telikud. Mari ohkas ning istus rambiäärele, toetas selja vastu rambi hüdrosilindrit.

Mari puhkas ja tolm hajus, läbi tolmu paistsid lähenevad olendid, peamiselt sinises mundris, tähtsa ilmega koduvana ja Filifjonka kõige ees.

“Nad küsivad, kas abi ei ole vaja,” ütles Filifjonka. Koduvanad rääkisid omavahel oma skandinaaviapärast keelt, uurisid plasmalaengutest jäänud tulejälgi teemandiitsoomusel, laiutasid käsi ja vangutasid päid.

Mari tõusis. “Alissa. Lähme vaatame, mis temast on saanud,” ütles ta rambist üles kõndides. Ta süütas puhkeruumi tule ning vaatas kriimulist ja loppis rebaseplikat. Ta magas ja norskas, ta oli külge keeranud. Mari ei ajanud teda üles, sosistas vaid Filifjonkale: “Ta kiskles sinu pärast kärpidega. Las ta magab. Eks pärast tohterdame teda.”

“Aga nad tahavad teada, et mis te läbi elasite, et mis juhtus,” ütles Filifjonka.

“Aga räägi neile. Räägi, mis sa nägid ja üle elasid. Mina pean laeva remontima hakkama.”

Lastiruum oli täis prahti, mis oli pudenenud seintelt ja laeluugist, mida olid läbistanud plasmalaengud. Masinaruumi uks käis raskelt, sealgi olid rusud laiali, laest paistis sinine taevas.

“Reaktoriblokid on terved,” ütles Liisu.

“Neljas ja kuues balloonigrupp on tühjaks jooksnud,” vastas Mari katkisi torusid vaadates. “Avariiventiil on sulgunud. Selle reaktoriblokiga võib halvasti minna, kui me liiga uljalt atmosfääris kihutame, väline soomus on nii segamini, kõik see ülehelikiiruse õhk ja rõhk hakkab siin keerlema,” arvas Mari edasi.

“Mis siis teha?”

“Vasakud balloonigrupid peab teise bloki taha ühendama ja esimene blokk tuleb välja lülitada. Hakkame siis neid torusid lahti keerama ja juppe ümber kombineerima,” otsustas Mari.

“Midagi oli ju ka juhtahelatega?” küsis Liisu.

“Oli küll. Aga ma loodan teise bloki energiaga minema lennata, siis ei ole vaja neid otsida ja torkida.”

“Ise ütlesid, et see on parandatav?”

“Ütlesin jah. Iseasi, kas meie sellega siin hakkama saaksime,” lausus Mari rambiruumi tagasi minnes.

Tõnu istus rambiäärel ja vaatas hämarduvat puudealust. Kõik kolm õhupalli olid juba taevalaotuses, kuskilt kostis muusika ja kajas naer. Jämedate koonudega koduvanad juhatasid all maa peal, teravama koonuga käbedam olend vedas paberlaternatega paela puude vahele. Taamal juba põlesid laternad, andes puude alla hubast valgust. Keskid tantsisid, põõsaste taga õõtsusid kübarad ja juuksetukad. Kostis plaksatusi ja praginat, latvade kohal sähvatas üksik ilutulestikurakett.

“Ma olen meie Filifjonka ära kaotanud,” ütles Tõnu.

Filifjonkasid oli juba neli tükki ilmunud, nad lobisesid omavahel kaariku juures. Kaariku rattad olid uhkete treitud kodaratega, kast aga lihtsalt laudadest kokku löödud ja siniseks võõbatud, laudade külge olid kaunistuseks lillekimbud ja vanikud seotud.

“Milline neist meie oma on?” küsis Tõnu

“Mitte ükski,” vastas Mari. “Kas sa siis ei näe?”

“Nad on kõik ju ühte nägu,” vastas Tõnu.

“Ei ole. Näed, see seal vasakul on pikem ja tüsedam, rinnakam ja võimukam, seal ratta juures see lühike on kuidagi kohtlane…”

“On jah nagu sinu õde!” naeris Tõnu. “Ja need kaks seal käru taga on kuidagi ujedamad ja häbelikumad. Saan aru küll, kui pikemalt vaatan. Huvitav, miks nad kõik ühte moodi riides käivad?”

“Ei käi ju kõik,” vastas Mari. Kaarikust mõne sammu kaugusel oli teine seltskond, kus paistis üks mümla, paar lühikest tüsedat mehikest – ilmselt pumpsu – ja vanem filifjonka, kellel oli kleidi peal vest ja peas kübar. Rahvast vooris muudkui juurde, Maril ja Tõnul läks nende erinevate rasside ja tüüpide kokku lugemine sassi.

“Väiksed on nad küll,” nentis Tõnu vähem kui põlvekõrgusi lapsi sibamas nähes. Mõnel oli nina tume, mõnel saba taga, mõni karvase ihuga, mõni palja ihuga nagu inimene.

“Leidub ka suuremaid,” ütles Mari. “Nemesise” vastas peatus üks kuldpruuni mümlasoenguga naine, kes oli vähemalt Alissa, kui mitte lausa Liisi suurune, suur ja ümmargune. Vaatas korra oma heatahtlike selgete silmadega Marile otsa ja astus sinise kaariku ja filifjonkade juurde. Kas see võis olla Mymla ja väikse My ema, mõtles Mari. Suur mymla näitas kaarikusse, küsis midagi ja kõik hakkasid naerma, heites vahepeal pilke Mari ja Tõnu poole, osutades tähelaevale. Nüüd nägi Marigi kaariku lahtise tagaserva tagant kinganinasid – Filifjonka ilmselt magas seal. Jah, ta kohvergi oli kaariku nurga juures maas. Mümla võttis oma kotist suhkrukringleid, väiksem ja kohtlasem filifjonka võttis kaarikust veiniklaasid ja jagas välja, teine häbelik tema kõrval päästis vahuveinipudeli valla.

“Läheks ja liituks?” pakkus Mari.

“Ei, hull, me ei saa neist aru!” turtsatas Tõnu. Järjekordne rakett pragises taeva all ja puistas värvilisi sädemeid.

“Peab jah laeva kuidagi korda saama,” vastas Mari tõustes ja lageda poole vaadates. Mari polnud tulnukatest esimene, kes pargis toimuva meluga liituda tahtis. Kai oli juba liitunud, taamal hämarduva taeva taustal paistis paksu hirve ja merisälu siluett. Mari ohkas veelkord ja läks masinaruumi torusid keerama.

Laevas valitses korralagedus. Nagu Orkaani tähelaevastikus ikka. Pooled riistad olid kadunud ja välja laenatud, kappides oli igasugust suvalist kola, pärit ei tea kust. Vähemalt olid lapid ja hermeetikud alles. Deuteeriumi ja triitiumi lekkeid ilma spetsiaalsete vahenditeta sulgeda ei ole võimalik. Uni tikkus ligi. Ja aukudest reaktoriruumi laes kostis muusika mürtsumine.

Tõnu istus veel pikalt rambiäärel, viimaks hakkas teda huvitama, mida rahvas tähistab ja ta mõtles seda Filifjonkalt küsima minna. Ta tõusis ja lähenes kaarikule, mõtles hetke ning küsis: “Where is Filifjonka?”

“Here,” kostis neljast suust. Tõnu taganes puude poole ja vaatas olendeid jahmunult. Üks võõras filifjonka näitas kutsuvalt vahuveinipudelit, samas märkas Tõnu ka tuttavat Filifjonkat kaarikus tikitud patjadel magamas. Suur mümla vaatas teda muigvelsui, tulnuka kohmetus ja jahmatus tegi talle nalja. Viimaks ei suutnud ta end tagasi hoida, pani käe suu ette ja turtsatas naerda, kaasates ka filifjonkad. Selg puutus millegi vastu, selja tagant kostis käredat, ärevat häält ja sõimu. Kaks Tõnule puusani ulatuvat olendit, üks inimese, teine koera või hiidkärbi moodi, hoidsid püsti redelit, kolmas õõtsus redeli tipus ja küünitas järjekordse paberlaternate liiniga puuoksteni. Tõnu pöördus, võttis nööri enda kätte, sirutas end ning sidus selle okstesse, teenides sellega kiitva ja käreda, rootsi keele moodi kõlava kaasaelamise. Talle ulatati tikud, Tõnu süütas laternad põlema. Iga põõsa all ta ümber oli elu, kus keskid väiksemad tantsisid, teised võtsid piknikukorvist saiakesi ja jõid pudelist mahla või veini. Päris ehedat muumitrolli polnud Tõnu veel näinud, nii palju, kui ta pilguga otsida üritas. Eespool paistis lagedam plats, mida valgustas suur lõke. Platsi ääres oli midagi lava moodi, kus koduvanad pasunaid puhusid ja inimesesarnased kitarri mängisid, üks väike elukas lõi trummi, üks filifjonka ja teine, keegi jämedama koonuga daam, laulsid. Laudadest tantsupõrandal keerutas veel igasugust rahvast, tundus, et seal oli ka üks muumitroll… või koguni mitu. Tõnu võpatas, kui tema kõrvalt põõsa alt üks paks koduvana järjekordse raketi taevasse lasi. Teiselt poolt platsi startis teine. Siis kolmas. Neljas tulistati torust välja, see vallandas tumesinises taevas looklevad tulemaod. Ent siis kostis selja tagant tuttavaid hääli, mis paistsid pidulisi kohutavat ja nende tähelepanu äratavat. See oli turbiinide vilin. Tõnu ruttas tuldud teed tagasi ning nägi Nemesise püstmootorite all helendust, turbiinide hääl tõusis järsult ja langes, tõusis jälle ja langes, nagu mänginuks keegi gaasiga. Kas nad lähevad juba ära? Tõnu jooksis põõsaste vahel, vältis laternaliine ja piknikupidajaid, kaarikust möödudes märkas ta, et Filifjonka on ärkvel.

“Kuhu me läheme? Näed ise, et Kai on kadunud,” naeris Mari Nemesise kabiinis. “Ahelaid kontrollime ainult. Ventiilid ja torud peavad, meil on tagasipilet olemas.”

“Ja mulle just tundus, et mulle hakkas siin meeldima,” vastas Tõnu teise pilooditooli istudes. “Kas julgekski tagasi minna, mine tea, mis need kärbid seal meiega teevad. See oli ausalt öelda kole, mis sa sealt ristlejast põgenedes koos Liisuga tegid.”

“Ära meenuta seda praegu! Mulle ka meeldib siin,” vastas Mari.

Liisu pilgutas uniseid silmi.

“Mis me siis teeme?” küsis Tõnu Mari kätt silitades.

“Lähme tantsupõrandale,” kostis kriiskav, skandinaavia aktsendiga hääl nende selja tagant. Filifjonka oli kabiini ilmunud.

“Mida siin tähistatakse? Selline pidu ja melu, nii palju rahvast…” küsis Tõnu.

“Suvine pööripäev ju!” vastas Filifjonka. “Kas teil on siin peeglit, ma tahaks ennast korda sättida.”

Mari tõusis ja juhatas Filifjonka tualetti.

“Tantsupõrandale?” imestas tüdruk.

“Ma nägin seda, see võib lahe olla! Aga kas meil midagi kaasa on võtta? Kõik sõid ja jõid,” kirjeldas Tõnu.

“Vaatame külmikusse,” vastas Mari kambüüsi astudes.

“Kõik veeti ju minema.”

“Tühja nad jõudsid,” vastas Mari ust avades. Külmik oli samamoodi segamini, nagu tööriistakapp, lisaks veel pime ja vooluta. Siin vedeles juurvilju ja leiba… Paar pudelit kangemat ja mõned parajad karbid pulmast ülejäänud koogiga!

“Kõik on olemas! Uskumatu,” rõõmutses Filifjonka nende selja taga. “Ma pole kunagi siia parki sattunud pööripäeva ajal. Kunagi pole aega olnud! Lähme juba!”

Filifjonkal oli nii suur kihk, et Tõnul oli tegemist, et temaga sammu pidada. Mari polnud varem siin käinud, tema radasid ei teadnud ja laternaridade vältimine võttis tal kauem aega, ta sikutas Tõnut käest, kartes eksida. Kummaline oli see, et uudishimulike massid ei piiranud Nemesist, justkui oleks sellised külalised siin tavalised. Nojah, platsile oli veel üks dirižaabel ilmunud, taamal paistis naljakas puust, laevakerega lennuk. Võibolla olidki lennumasinad siin sedavõrd erinevat nägu, et keegi ei vaevunud dirižaablil ja tähelaeval vahet tegema. Pidu oli tähtsam, siia võis tulla ükskõik millega.

Mari kaotas Filifjonka silmist, lohises Tõnu järel kättpidi ning vaatas niisama eri liikidest ja rassidest rahvast põõsaste vahel ja all, paberlaternate värvilises valguses. Eespool oli jälle tuttavat kriiskavat häält kuulda, Filifjonkal oli süles kimp värvilisi põllulilli, mille üle ta ei paistnud rõõmustavat. Teised neli filifjonkat naersid, üks neist osutas kõrvale, kus üks tähtis sinises mundris koduvana teiste juures asjatas. Filifjonka turtsatas ja viskas sugulasi lilledega ning keeras pahuralt selja. Tõnu ruttas ligi ning tiris ta käppapidi tantsupõrandale. Mari vaatas hetke ega osanud midagi teha, siis kummardus ta ees üks lüheldane kulunud pintsakus inimesesarnane tüüp… Ja raketid lendasid, trumm mürtsus, üks lugu kõlas teise järel. Tõnu käte vahel oli nüüd keegi tüsedam ja jämedama koonuga daam, ent ikkagi väga nõtke ja liikuv, osav tantsija. Piripiiga see siiski ei olnud, daam paistis kuuluvat vist koduvanade rassi. Igatahes kostüüm ja ehted olid uhked. Järgmise paari loo jooksul oli ta vastas hoopis merisälg, kes kangesti rohtlakatti meenutas, ent oli lilleline, käppade asemel olid kabjad ja huulte vahelt ei paistnud kihvu. Vahepeal püüdis Tõnu hinge tõmmata ja leidis lava tagant ka Muumipapa üles, kes püsti pandud tünni põhja peal koos ühe karvamütsiga koduvana ja politseinikuga kaarte mängis. Parasjagu pandi tühjad klaasid lauale, neljandalt taburetilt tõusis Nuuskmõmmik, sirutas end, pani piibu suunurka ja läks eemale. Pudel oli tühi. Tõnu võttis põuest konjakipudeli ja pani lauale, mispeale karvamütsiga tüüp kohe viipas ja tühjale taburetile osutas. Egas midagi, mõtles Tõnu. Papa segas juba kaarte, politseikoduvana uuris hetke pudelit, nuusutas sisu ja kallas klaasid täis. Pokker. Tõnu kaotas. Midagi käis ka teist moodi, talle püüti ka seletada, ent Tõnu ei saanud aru ja inglise keelt ei osanud keegi, eesti keelt ammugi mitte. Siis jälle nühkis tantsumaias merisälg oma pikka koonu Tõnu õlal edasi-tagasi, nühkis pehme siidise põsega inimese kõrva, lämmatas oma õhulise tukaga. Nuuskmõmmik tuli tagasi. Viimaks kohtas Tõnu ka Marit tantsupõrandal, nägi ka Piripiigat ja Muumitrolli ennast, aga Piripiigat tantsule kutsuda tal ei õnnestunudki. Hoopis Alissa kallistas teda! Rebaseplika oli end pesnud ja kamminud, kuid kriimud paistsid endiselt. Siis jälle merisälg oma tillukeste kapjade ja hõbedaste raudadega, tegemas ühe tagajala peal ringe, üks esimene kabi Tõnu ülestõstetud peos pöörlemas ja uhke pea painduva kaela otsas peaaegu vastu paksu lillelist tagumikku. Kahvatukollase laka ja saba voogamine. Aga väsimus tappis. Veel jäid meelde Mari väsinud nägu kesk tikitud patju kaariku siniste laudade taustal ja kaariku loksumine, mis kippus oksele ajama.

Ja Nemesise puhkeruumi lagi ning ebamäärast päevavalgust kiirgavad lambid. Kas see oli uni? Tõnu ajas end püsti, tormas seintelt tuge otsides kabiini poole. See ei olnud uni. Marit polnud kusagil näha, Kai juhtis tähelaeva, lillepärg ümber kõrvade, teine, suurem, ümber kaela. Lisaks Liisule ja Filifjonkale olid kabiinis veel Muumipapa, Muumimamma, Muumitroll ja Piripiiga – terve muumipere!

“Ega te Marit unustanud?” küsis Tõnu, kui oli esimesest jahmatusest üle saanud.

“Ise sa unustasid,” kostis Tõnu selja tagant. Tõnu oli puhkeruumi voodist nii kiiresti startinud, et ei pannud Marit naabervoodis tähelegi.

“Ega sa pahaks ei pane, Filifjonka leidis, et võiks nemadki koju viia, kui juba sinnakanti lendame,” vabandas Kai. Muumipere ja Filifjonka olid sulgunud omakeelsesse vestlusringi, Muumipapa püüdis Tõnule midagi öelda, aga Tõnu ei saanud aru.

“Ta ütleb, et sul on pokkeris osav käsi võõramaalase kohta,” tõlkis Filifjonka. “Ja tegelikult tantsus ka, väsitasid vaese merisälu nii ära, et ta pepu vänderdas kaariku aiste vahel, traavistki ei tulnud midagi välja, galopist ammugi mitte. Aga ise oli nii õnnelik, sest nii suuri ja pikki meesterahvaid kohtab siin harva, kes teda keerutama ulatuks.”

Kabiini akna taga möödusid kuused ja valged kasetüved, teisel pool ilmus nähtavale Muumimaja, täpselt selline torni moodi ümmargune ja sinine nagu raamatus. Tähelaevale oli siin ruumi vähevõitu, aga Kai sai selle turvaliselt oja, silla ja puude vahele maha. Papa küll taarus väsimusest ja söökidest-jookidest, toetus jalutuskepile, ent paistis sellegi poolest soliidne välja. Mamma hoidis teda hoolitsevalt. Muumitroll ja Piripiiga võtsid juba sillakäsipuul kohad sisse.

“Kas tulete ka teed jooma, Mamma kutsub,” meelitas Filifjonka. Mari libistas pilgu üle Kai, Liisu ja Tõnu silmade. Alissa istus rambiäärel, valugrimass näol.

“Me ei saa,” leidis Mari Filifjonkat kallistades. “Alissa on haavatud. Me peame kiirustama.”

“Tantsida jaksas küll,” märkis Filifjonka Marile otsa vaadates. See hetk oli käes. Mari oli Filifjonkaga harjunud. Ja mäherdune sõbranna oli muumimaalasest Marile saanud! Kas ta teda kunagi enam näeb? Nemesise püstmootorid huugasid ja ootasid, et keegi kontrollereid tõmbaks. Hetk oli käes, Filifjonkal oli aeg jääda muinasjutuks. Mari vaatas ta silmadesse. Naine avastas imestusega, et ta võib nendesse vaadata, tundmata seda kummalist kabuhirmu, mida ta tundis, kui Filifjonkat esimest korda nägi ja ka hiljem, Maal enne pulmapidu ja ka pulmapeo ajal. Vaadata endesse murelikesse, soojadesse silmadesse. Nendest silmadest oli Miski kadunud.

“Ma ei jõua lihtsalt,” ütles Mari kabiinis seinaäärsele lavatsile istudes. “Kai, lenda sina.”

“Mis siis ikka,” kostis hirv kohmakalt rapsides kange liigutades. Ramp sulgus ja maastik akna taga liikus. Filifjonka lehvitas päevavarju alt ja Muumipapa kergitas kaabut.

“Mis need siin teevad?!” karjatas Mari arvutiterminali nurga juurest Muumioru lugusid leides, mille Lan omal ajal terminalist välja trükkis ja mida Mari luges, kui ta oma raamat oli Cheni kätte jäänud. Ja nüüd oli sellega Taifuuni vöör puruks lastud.

“Nad lugesid ja uurisid neid,” tunnistas Kai.

“Ja mis nad tegid, kui pilte nägid?” muretses Mari.

“Naersid põhiliselt, vaid Filifjonka tundis end puudutatuna,” vastas Kai juhtides. Taevas akna taga oli juba pime, tähed olid süttinud. “Ega nad midagi aru muidugi ei saanud, aga selle Janssoni pildid jutustasid neile paljutki. Palju rohkem kui meile.”

“Ja mina hoidsin hoolega, et Filifjonka neid ei näeks… Kes teab, kuidas ta reageerib nüüd!”

“Ära muretse, nad ei mõtle ega muretse samamoodi nagu meie,” rahustas Kai. “Ega sa ometi arvanud, et Filifjonkal jääb see tähelepanuta, et teda Maal teatakse?”

“Ega ei jäänud küll,” nentis Mari. “Ma ei osanud sel rindel midagi ette võtta.”

“Ja ta tahtis admirali pilti saada. Ja ma ei osanud välja mõelda, kust seda võtta. Meil pole ju printeritki,” kurtis Kai radariekraanil eemalduvat Maad vaadates.

Tõnu turtsatas naerda, näitas Marile värvilist pilti, kus lilleline merisälg vedas sinist kaarikut nelja filifjonkaga.

“Kurat, see väike koer ka klähvis seal ringi!” naeris Tõnu. “Ei ole võimalik! Aga ma nüüd Pilule ja Kerele ütlen, et sai Muumipapaga pokkerit taotud! Võimatu!”

“Küllap nad usuvad, kuna nad ise said Filifjonkaga tantsida. Ja ära sellega nüüd oma pead vaeva, et mis on võimalik, mis võimatu. Kõik on võimalik,” rääkis Kai.

 

20. Roheline tee

Orkaan väljus hüperruumist, Viki keeras sihiku otsekohe Ge suuremale kaaslasele Gudule. Radariekraanile ilmus järjest väiksemaid objekte, süsteem tundis ära Loodekontingendi ründelennuväe üksused. Ge orbitaalkahurid vaikisid, Viki süda tagus.

“Mitte tulistada, nad nõustusid meie tingimustega!” kõlas raadioeetris admiral Tahi hääl. Lapton oligi Ra uudse ja täpse, ajamasinaga ühendatud hüpergeneraatori abil väljunud hüperruumist seespool Ge kaitseliine, Ge lähiorbiidile. See tundus uskumatu, aga tõsi, käiku läks teine programm, mille olemusse Viki väga süvenenudki ei olnud. Ta oli veendunud, et Ge kaitseliinid astuvad lahingusse. Nüüd aga pööras ta Gudust kõrvale, vältis Ge satelliite ja orbitaalkahureid ning suunas Orkaani Ge lähiorbiidi poole.

“Nad ei sihi meid ikka veel,” kandis radarioperaator ette. “Agressiooni pole märgata. Transpordilaevadele on koridor vaba.”

“Mis siis ikka,” rõõmutses Viki sõrgu kokku lüües. “Ma ausalt öelda ei mäletagi, mis me täpselt tegema pidime. Aga kui meenutama hakata, siis lastiruumis olijad pidid Meeriasse maanduma, remonditsehhi maandumisšahti seltskond Gadilasse, Tsüklon pidi ka Gadilasse suunduma.”

“See jäta admirali korraldada, tema lootis, et nanotraadist püünised saab elektromagnetkahuriga hävitada,” vastas Kariine peajuhtimispuldi äärele nõjatudes.

“Kontrollin siis lastiruumi ja remonditsehhi maandumisšahti valmisolekut,” vastas Viki nuppe vajutades. “Liisu, kas sa oled ikka siin?”

“Ma ei saa vist üksi Nemesisega hakkama,” kurtis hirv. “Niipalju vaid, et kõik kohad, mis seal õhku peavad, on rohtlakatte täis. Aga pilooti oleks vaja. Kuidas Alissaga on?”

“Ta on hospidalis, ta oli Buranil kakeldes ikkagi viga saanud,” vastas Viki. “Chen, kuidas sul on, kas saad juba liigutada?”

“Raske see on, aga tähelaevaga saan kindlasti hakkama,” vastas turske kärp end jalule vedades ja Liisu turja pihta laksu andes. “Noh, hirveke, lähme.”

“Kuidas teil läks üldse, asjaajamisi on nii palju olnud, pole kellegagi olnud aega suhelda,” kurtis hirv läbi koridoride käies.

“No kaotusi ikka oli. Ja mitte vähe. Aga Lani jaoks oli see ikka lootusetu. Kariine tuli esimesena ruumist välja ja Agnos ei antud häiret enne, kui need radarikindlad raketid tunnelid õhku lasid. Ja enne, kui Lani omad lahingulennukid taevasse said, olid meie kutid juba tehases sees. Ja tegime tehase sisseseadest täiesti lagedaks, kõik on lastiruumis, teemandiidiliin ka! Majed peksid Lani omi ikka jubedal hulgal mättasse. Lan oli puhta loll, et üldse üritas vanast admiralist mööda minna. Ja admiral veel päris ogar, et otsustas veel siia seadust tegema tulla. Ma ei kujuta ette, kuidas me siia pidama jääme. Kus ja kuidas me elama hakkame,” jutustas Chen longates.

“Mis sinuga juhtus?”

“Kokku põrkasime, Mia sai surma. Tore armas maje oli, hästi võitles. Xi oli rammimises tugevam kui Fuuria, seepärast jäin ellu, tulin ühe tüürmootoribloki veol šahti tagasi,” rääkis Chen. “Kahju, et ta kodumaad ei näinud. Aga loodes läks hoopis lihtsalt: Loodekontingendi transalaevad sadasid ründelennukite kaitse all strateegiadivisioni sisse ja ütlesid: admirali käsk – võtame rohtlakatid ja teadustööd ja toimikud ja lähme! Head aega! Ja mitte ainsatki plasmasähvatust! Selle peale hüppab vist Lan vaakumisse, kui kõik kaotused kokku loetud saab.”

Chen turtsatas naerda ja tõmbus samas valu pärast seina najale kägarasse.

“Raisk, mul on kõhrevenitused, saad aru,” kaebas lahingulendur. “Aga läki rutem, paari minuti pärast peame kosmoses olema,” jätkas ta remonditsehhi maandumisšahti uksest sisse liibates.

“Kurat, teid lasti ikka puhta segi! Filifjonka ja Mari pääsesid päris üle noatera!” imestas Chen Nemesise tulejälgedest puretud soomust vaadates ja kommunikaatorit vajutades. “Kes sellele üldse lennuloa andis?”

Muumimaal käinud tähelaeva ramp laskus käginal alla, ramp oli täis lesivaid rasvunud rohtlakatte, kes meenutasid niimoodi kollaste lakkadega hülgeid. Liisu ja Chen mahutasid end olendite vahele ja tõusid koos rambiga tähelaeva sisemusse.

“AKT3717 Nemesis valmis!” kuulutas Chen mikrofoni, kui oli istet võtnud.

“Kõik valmis! Laseme teid kosmosesse!” kostis Viki vastus. Chen kirtsutas valu pärast koonu, kohendas end piloodiistmel ning küsis: “Aga kuidas teil läks? Kuidas te selle Burani ometi sinna Kuu peale laiali saite nii, et ise lesta tõmbasite?”

Liisu jutustas kõigest, alates Lani dessantväelastest, Mari seatud vaakumilõksust ja tulevahetusest kabiinis kuni Muumimaa pööripäevatantsu ja trallini välja. Ge atmosfäär hakkas juba Nemesist raputama.

“Uskumatu. Lihtsalt uskumatu! Nii palju nii uut nii lühikese ajaga! Filifjonka bioväli paneb uraanireaktorid seisma! Siis pannakse “Muumitrolli” raamat ajamasinaga teemandiidi sisse ja korraldatakse nii termotuumaplahvatus! No ei usuks, kui poleks ihusilmaga Filifjonkat ennast näinud ja temaga koos pulmaroogi küpsetanud!” imestas Chen pidurdades ja juhtides, tähelaeva rappumisele vastavaid valugrimasse tehes. Eespool lendasid kaks Xid, vedades taevasse heledaid jutte.

“Kuhu me lähme? Kas Meeriasse või Gadilasse? Gadilas pidid sellised püünised olema, mis meil jalad otsast lõikavad,” küsis üks rammus rohtlakatt ujedal ilmel.

“Gadilasse siiski,” urises Chen. “Ma usun, et Ra arvutas õigesti. Need püünised on ülipeenest terastraadist. Sellel aga on takistus suur ja sulamistemperatuur madal, Ra arvates peaks elektromagnetkahuri pauk selles traadis piisavalt tugeva voolu indutseerima, et see sulametalli sädemetena laiali lendaks. Tsüklonil on elektromagnetkahur, selleks see praegu Gadila poole lendabki.”

“Milleks seda kahurit üldse kasutatakse? See on, nagu ma aru saan, mingi teistmoodi kahur, mitte tavaline annihillaator?” küsis Liisu.

“Hoopis teist moodi. Ongi nii tehtud, et tekitab ülitugeva suunatud elektromagnetlainetuse, mis juhtmetes sellise voolu tekitab, et need läbi põlevad. See on vaenlase varjestamata elektriseadmete hävitamiseks mõeldud,” seletas Chen radareid seades. “Me saame siit vaadata, kohe peaks nad neid püüniseid ja liine pingima hakkama.”

Liisu ei teadnud pingimisest midagi, ta lesis teise istme allalastud seljatoel ja lasi tähelaeval end kiigutada. Akna taga möödusid metsamassiivid, kõrval jooksis kilomeetrilaiune Meeria jõgi, silmapiiril aimusid mäed. Eespool terendasid Laptoni düüsid ja Tsükloni suur kogu.

“Lapton saatis signaali! Ja kajaski rohtlast vastu, mööda neid traate! Näete, jälle,” osutas Chen ekraanile. Jälle sähvatas Laptonilt signaal, mis rohtlast vastu peegeldas, joonistades hetkeks ekraanile püüniseliinide kuju.

“Kurat, nad on päris ahneks läinud, terve rohtla siiludeks jaganud,” urises Chen. “Näete, Tsüklon laskub juba ja joondub pikima liini peale! Kurat!” röögatas Chen, kui ekraan virvendama lõi ja arvutiekraan raadioluure lokaatori veast teatas.

“Ma oleks pidanud selle praegu välja lülitama, ei tulnud selle peale, et elektromagnetkahuri laks sealt tagasi peegeldub! Lokaator on nüüd kutu!” kirus Chen.

“Ei ole siiski,” ütles Liisu arvuti taga. “Arvutihäire, kohe tuleb pilt tagasi. Ongi tagasi. Poolt nendest traadiliinidest ei ole enam.”

“Mis seal lennuvälja tagaääres on? Mingine tehnika vist ja raadiosaatjad? Kas need on need tsivilisatsiooni jahimehed, kellest Kariine rääkis?” arutles Chen suunda muutes.

“Võibolla. Nad jäävad oma tehnikast nüüd ilma. Lülita see radar välja, Tsüklon tulistab kohe uuesti,” vastas Liisu ekraane uurides.

“Jah, ma näen Gadila kosmodroomi oma silmaga. Lapton on juba maas. Ja teie saate kohe koju!” rõõmutses Chen ühe käega istmevahel passiva rohtlakati lakka sasides ja teise käega Nemesist maandumisrajale suunates. Chen ei riskinud ühe reaktori jõul paigale maanduda, kuna tähelaevas oli arvestatav tonnaaž rasvunud rohtlakatte.

“Siit me tuleme…” urises Chen ja Nemesis hakkas betoonplaatidel rappuma.

“Mis kurat te sellega teinud olete, pidurid on nagu sabahädad,” urises Chen kange tõmmates. Kiirus vähenes, kaugus raja lõpu ja võsani samuti.

“Ja mis telikuga lahti on, raisk ei pööra!” karjus Chen tüürmootoritele gaasi andes ja niimoodi toore jõuga telikuid külg ees lohistades Nemesist ruleerimisrajale sundides.

“Sõjapõgenikud!” urahtas Chen viimaks rambi lülitit tõmmates.

“Telik sai Muumioru isevalitseja saare dirižaabliväljale maandudes viga, seal oli liiga pehme,” vastas Liisu rohtlakattide vooluga õue kandudes.

Kummalised võõrad ja ilusad õied betoonipragudes heitsid kontrastseid varje, sügavsinine taevalaotus, sinakas päike ja üksikud tähed. Siit olid hiidkärbid pärit, siin oli nende põline kodumaa. Soe tuul sasis põõsaid betoonblindaažide peal, üle tuule kostis saabuvate tähelaevade püstmootorite müra. Lapton, Tsüklon ja mõned Xid olid juba maas, kärbid olid eufoorias, laulsid ja tantsisid, moodustasid rivisid ja ringe. Rohtlakatid aga nutsid õnnest, vedasid ninaga õhku, nagu ei usuks oma silmi, nähes taas koduloodust. Liisu seisis üksi keset betooni ja kahetses, et nõustus Mari juurest lahkuma, uut maailma avastama tulema.

Mai tatsas ta juurde, koon õnnepisaraist märg ja kutsus: “Tule meie juurde! Mis me teeme nüüd?”

“Maju hakkame ehitama ja korda seadma, talv tuleb karm,” hoiatas Kariine. “Neile vaesekestele tuleb ka talveks midagi ehitada, nad ei saa toitu kätte ja külmuvad surnuks,” jätkas laanekatt pakse rohtlakatte vaadates. Nad olid küll kodus tagasi, aga kas neist kunagi enam täisväärtuslikke rohtlakatte saab? Või oli Pluuto kiirnuum nende tervise jäädavalt rikkunud?

“Tegeleme sellega, paistis, et suured kvartalid Meerias ja teistes linnades on maha jäetud ja tühjad, need tuleb korda seada ja sellega on tõesti kiire ja palju tööd. Aga praegu tahan ma küll hinge tõmmata. Kutid, kus tamiili või nanokiudu võiks leiduda? Ma tahan kala püüda! Laske üks vedur rööbastele. Kas see laev on maas juba, kus vedurid pidid olema?” nõudis admiral Tah.

“Selline värk on sealsamas kus veduridki, juba laevad maha,” osutas üks Loodegrupi paksemapoolne kärp värskelt maandunud tähelaevade poole.

“Läki, kutid!” viipas admiral veduri poole tormates. “Meeria jõe kalad ootavad meid!”

“Kas see raudtee pisut kahtlane pole?” kahtles Gi ja loksutas jalaga roostes rööbast.

“Ei ole, ei ole! See pole mingi kohalik parsa, ikkagi Agno tehaste masin!” urises Tah veduri kaitsmeid ja juhtimist sisse lülitades. Rööpad loopisid vedurit, Gi hoidis kinni, hambad irevil, Tah põrkles juhiistmel. Betoonivalatud rööpad lõppesid lennuraja piiril, metsa all olid puuliiprid mädanenud ja rööpad laiali. Vedur kahe vanaldase kärbiga kadus põõsaste varju, sealt hakkas kostma raginat ja mütsumist ja rõvedat sõimu.

“Äkki prooviks Gadila ojast õnne, see on siin lähedal,” pakkus Kariine, kui Gi ja Tah vihasel ilmel tähelaevade juurde naasid. Admiralil tekkis tahtmine katitüdrukule vastu kõrvu anda, aga ta ei üritanud igaks juhuks.

“Ja mis te Nemesisega teinud olete? See istub puhta joobakil! Ütle nüüd, et mina pean selle ette võtma!” kriiskas Gi, kui oli tähelaeva märganud. “Kurat! Telikust olete ka jagu saanud! Ja kes see esikummid ära susserdas?!”

Liisu hakkas Filifjonka raskest koduteest jutustama, kuulajaid muudkui kogunes.

“Selle tähelaevaga on kaks laevastiku ristlejat vagaseks tehtud. Mis see sulle ütleb, Gi?” küsis admiral päikese käes silmi kissitades.

“See on midagi uut. Midagi põhimõtteliselt uut,” leidis Gi.

“Jah, seda see on,” vastas admiral Tah käsi vaheliti seades.

“Ega ta täislaksu pannud, Taifuun jäi meist veel liikvele,” ütles Ra.

“Viimastel luureandmetel ei saanudki nad vööripatarei meeskonnale ligi, nad surid sinna sisse. Jah, ta liigub küll, aga selle lahingukorda taastamine on raskem kui uue ristleja ehitamine.”

“See on õudne. Ma miskipärast kardan seda laeva,” kurtis Lea end admirali vastu surudes. “Buran kukkus Kuule. Ma ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid. See kõik on nii kohutavalt suur ja õudne!”

“Ma ka kardan,” vastas Mag tasa. “Lähme parem sinna jõekääru, millest Kariine rääkis. Kati, kas sa juhataks meid?” küsis kärbike arglikult, kasutades viisakussõna.

“Ilmselt pean ma teid ka valvama ja hoiatama, mitte ainult juhatama,” naeris Kariine minekule seades. Ra ruttas talle kõrvale ning ütles: “Paneme Gooni angaari ära, pole tsivilisatsiooni satelliitidel siin vaja seda filmida.”

“Väga õige mõte,” nõustus Kariine. Kõrvaliselt rajalt kostis jooksumüdinat ning Kariine kõrval maandus üks suur ja karvane kogu. Hiidkärbid ehmatasid ja tõmbusid eemale, vaid Tah jätkas kõigutamatult omal sammul ning tervitas: “Ennäe! Hõimupealik Nami, nagu ma aru saan?”

Kahe ja poolemeetrine isaskatt vaid urahtas pahuralt ja peatus Gooni juures, kui Kariine trepist üles ronis.

“Šamaan on veel puudu, siis oleks juba konsiilium koos, millel oleks pädevust otsustada, mis sellest maanurgast edasi saab,” rääkis Tah osavõtlikult, käed puusas. Laanekatt vaikis.

“Li ja Milk jäid Maale. Rohtlakatid tunnistavad Gemat oma hõimu käskijana,” jätkas admiral. “Ja hiidkärbid kuulavad mind. Vastuvaidlemata.”

Kiskja pööras end Tahi poole ja hingas talle näkku. Tah jäi paigale.

“Thun. Komandör Thun juhatas rünnakrühma. Andke ta välja, siis vaatame, kas teiega üldse räägime,” urises Nami. Kariine käivitas Gooni telikute veomootorid, must viirastus tagurdas betoonangaari pimedusse, liitudes sellega.

“Sai just surma. Hakkas vastu ja sai surma. Muidu annaks hea meelega välja. Aga Viimane sõitis ta ristleja puruks,” laiutas Tah käsi.

“Viimane?” urahtas Nami.

“Jah, Viimane. Ta nimi on Lang Viki. Aga Kristallkärbi ta leidis ja meid ta käsutab. Vähemalt formaalselt, aga ta on veidi uje ega ole harjunud olema Käskija,” jutustas Tah. “Ah mis mina jutustan, näe Karj tuleb tagasi. Küll tema räägib, sa usud teda rohkem kui mind. Aga mõtle selle üle, et miks allus viimastes operatsioonides laanekatt hiidkärpide väejuhatusele. Ja miks allusid rohtlakatid hiidkärpide väejuhatusele! Kas pole absurdne?”

Nami kortsutas kulme ja urises ega saanud aru, kas jutt on tõsine või tehakse ta üle nalja. Ei, siin pidi tõde mängus olema, ei saa ju olla, et mingine vana hall kärbinarts teeb tema, Gadila laante tegeliku käskija üle nalja. Aga sealt tuleb Karj, tema kati. Kes käis kosmoses ja tegi seal tont teab mida. Ja tuli elusalt tagasi. Tema käest kuuleb tõde. Mõlemad laanekatid ruttasid üle muldkindlustuse ja kadusid metsa.

“Nii palju siis teejuhtidest! Kas kellegi kommunikaatoris ei leidu midagi kohaliku kaardi sarnast? No midagi ülesvõtete moodi tähelaeva kaameratest?” küsis Gi.

“Muidugi on,” vastas admiral enda uut aparaati lahti võttes. “Hakkame minema, see ei ole kaugel.”

“Kuhu te lähete?” küsis lõõtsutav Gema. Ta oli rohtlas ringi jalutanud, seal tekkis tal tahtmine jälle admirali lähikonnaga suhelda. Nüüd ta oli siis seltskonda jälitanud nii kiiresti, kui matakas keha ja peened jalad võimaldasid.

“Jõe äärde. Teeme seal suure lõkke. Ja praeme su ära!” kriiskas Gi Gema kaelast haarates.

“Ei prae, ei prae,” naeris kõhn kärp ühe käega rohtlakatti kallistades ja teisega ta tukka sasides.

“Teil on haiglane huumorimeel,” leidis Gema metsa alla astudes. Seal oli metsloomarada. “Aga ma haistan inimest.”

“Tsivilisatsiooni jahimehed,” pakkus Chen annihillaatorit seadistades. “Vaatame, kas neil eelhoiatussüsteeme ka kaasas on, mis sihtimisradari signaali tunnetavad.”

Kostis põntsumist, ärevaid hääli ja põõsaste raginat. Keegi vältis metsarada.

“Olid küll eelhoiatajad kaasas,” naeris Chen.

“Neil olevat passiivsed infrapunasihikud, nad võivad meid tappa,” kaebas Gema. Ta lopsakad vormid värisesid hirmust.

“Nad katsuvad Põhjariigi territooriumilt elusalt minema saada, nii palju neil mõistust ehk on, et mitte rünnata meist kedagi,” urahtas Tah, kulm kortsus. Eespool läks taas valgemaks, kõrged puud asendusid madalamate põõsastega, maapinnani jõudis rohkem päikesevalgust. Rada lõppes väikse väluga ojakääru ääres ja jätkus teiselpool oja.

“Nonii, Chen, tee lõke üles, varsti saab kala. Kes teist on kunagi kala saanud?” küsis admiral sõrmedega puujuurte vahel tuhnides. Pluutol ei olnud keegi kunagi kalu kasvatanud ega söönud.

“Mina olen. Te ei tea, millest te ilma olete jäänud,” vastas Tah, vingerdav ussike sõrmede vahel.

“Kas see ongi kala?” küsis Mai. Gema turtsatas naerda ja pilgutas ripsmeid.

“See meelitab kala kohale. Vot nii,” vastas admiral ussi konksu otsa ajades ja eemale oja äärde minnes.

“Kuidas siis ikka nii,” küsis Mag heintesse pesa tehes ja kerra tõmbudes, “asi oli ju lootusetu, kõik sidekanalid ja ristlejad olid Lani käes. Kuidas ta ikka need maha mängis?”

“See on see, kui sa üritad midagi ega arvesta kõigega. Näiteks ei arvestanud Lan, et Tah on vana. Nii vana, et tal on näärmed alles. Ja tal ei ole nendega mingeid hädasid olnud, seepärast pole neid ka hiljem ära opereeritud,” vastas Gi kõhuli rohule heites. “Mina olen ka vana, aga sel ajal juba lõigati kõigil vastsündinud poegadel need näärmed ära, kuna vaja neid ei olnud ja nad põhjustasid igasugu haigusi ja vaevusi.”

“Seda ta siis rääkis, et jättis lennurihmad Lanile nuusutada?” küsis Mag.

“Ilmselt küll. Eks Lan mõtles, et lööb ta maha, aga mahalööjad said sellise gaasirünnaku, et ei taha ettegi kujutada. Täiesti ilma naljata, see hais võib surmavaid spasme tekitada. Küllap seepärast Lan ka oma staabi Taifuunile üle kolis, selle juhtimise värgi oleks ta korda saanud,” jutustas Gi edasi.

“Et siis ka Maa orbiit haiseb nüüd tükk aega,” kõkutas Mai Cheni kaenlas.

“Võib küll olla. Ja tegelikult – Lan kavaldati lootusetult üle, ta ei osanud ühtki käiku ette arvata, mida admiral järgmiseks võtab. Eks ta oli valmis, et admiral tungib Pluutole ja vallutab mingi baasi, teeb omale tugipunktiks ja tema surub selle ülekaaluga lõpuks maha. Mis aga tehti – tungiti otse Agno baasi, kavatsemata seda vallutada, lihtsalt rööviti lagedaks! Ja see strateegiadivisioni värk ka. Täiesti ootamatud ettevõtmised ja mis peamine – need toimetati kiirelt, me ennetasime Lani vastumeetmeid, ta ei jõudnud tegelikult kuskil korralikult lahingusse astuda, kui meie juba kadunud olime. Ja see, et rohtlakatid meid jutule võtsid ja nõustusid operatsioonides osalema, oli talle väga paha üllatus,” jutustas Gi ja silitas Gema turja.

“Tema, kes ta ei ole meie ilmast, paneb seisma pimeduse soojuse,” lausus Lea. “Ilma Filifjonkata olnuks Lani “Roheline tee” täiesti kindel ettevõtmine, keegi poleks suutnud seda takistada.”

“Jah ja et kellegi bioväli häirib uraanireaktoreid,” imestas Gi. “Ra, kuidas see saab võimalik olla?”

“Loodame, et sügiseks on kontor Meerias sisustatud ja orbitaallaborid ka püsti, äkki siis selgitame viimaks välja, mis täpsemini toimus ja kuidas see toimis,” vastas Ra tuld seades.

“Kui Ta lubab meil teada saada,” sosistas Mag.

“Kes?” küsis Gi, kulm kortsus. Mag ei vastanud.

“Filifjonka oli tore elukas. Ja kurjam küll, täpselt seesama, kes Maa lasteraamatus! Saate nüüd aru!” meenutas Chen. “Kuidas see sai võimalik olla? Vot seda teadlast tahaks näha, kes lõpuks ära seletab sellise dimensioonist dimensiooni peegeldumise nii, et üks kirjutab-joonistab ühel pool, teisel pool asi toimibki nii. Kes kus meist kirjutab? Ah?”

“Annaks sellele üle kaela, et meid sellise supi sisse lajatas,” urises Gi külge keerates.

“See ei oleks kodulooduse rüppe tagasijuhatamise eest viisakas,” lausus Mai Cheni kallistades. Vesi vulises kalda ääres, tuul sahistas pea kohal lehtedes. Päike virvendas läbi tõusva suitsu. Gi vaatas Maid ja Cheni, meenutas pulmapidu, tantsu ja tralli, haiget pead järgmisel hommikul. Filifjonkat ja rohelist teed…

“Hei, admiral,” kriiskas Gi oja poole. “Räägivad, et sa sabistasid Filifjonkaga. Kuidas oli?”

“Seda ei saa keegi ei enne mind ega pärast mind tunda. Taevalik. Ja üldse, mis see kurat sinu asi on, kellega mina sabistan!” kostis peale vaikust käre hääl.

Naerupugin levis ümber lõkke, selle katkestas oja poolt kostev käre karjatus: “Käes, kutid! Ma sain kala!”

 

Mari oli surmväsinud. Vaevu hoidis ta silmi lahti ja vältis Pingviini kaldumist kraavi või vastassuunavööndisse. Valli ja Eliise mahtusid vaevu istmete taha, Kai oli pooleldi esiistmete vahel, pooleldi istmel, samal istmel oli veel tukkuv Tõnu, jalad üle Kai külje ja tossud akna taga puldi peal. Kaigi tukkus, pärg kõrvade ümbert maha kukkumas. Mari kohendas seda ja hirv ärkas üles. Pingviin keeras kitsale külateele ja rappus, Tõnu kaotas tasakaalu ja vajus peadpidi vastu ukseposti, nühkis pahuralt otsaesist ja sirutas end. Natuke veel… Kurat, nad ongi siia mehitatud valveposti ehitanud. Ei-noh, neil siis ikka selle lahinglaskmiste polügooniga tõsi taga või? Sõdur vaatas putkast korra välja ja viipas vaid. Natuke veel. Mis siin nüüd toimub? Misasja – Pilu on oma vana Žiguli-rondi jälle sõitma saanud! Mida tema veel siin teeb? Kuidas ta valvepostist mööda sai?

Mari parkis Pingviini päevinäinud Žiguli kõrvale ja avas uksed. Tema ja Tõnu said kiiresti välja, aga Kaiga nägid nad kurja vaeva, paks hirv oli kaunis sügavale puldi alla rappunud ega saanud sealt ise välja. Ja hobused ootasid pahuralt, kuna Kai kiilus ka istmed kinni nii, et neid ei saanud üles tõsta, et hobused nende tagant välja pääseksid. Lõpuks sai Pingviini salong siiski lojustest lagedaks.

“Hakkame siis uut elu õppima,” ütles Mari ühe käega Tõnu kallistades ja teisega Vallit silitades. Uus maaelu. Ei mingeid kosmoselaevu ega tuumareaktoreid enam!

“Jumal kui ilus pärg!” hüüatas vanaema, kui oli Kaid märganud. “Kes see selle punus? Mis lilled need on? Kahju küll, Kaieke, aga Gine sõi saia ära! Kas te tulete pidust?”

“Jah. See oli pidu,” vastas Mari uimaselt ümber talu nurga astudes. Oli see vast pidu!

Talu nurga taga üllatas Marit sinakashall ja väga paks rohtlakatt, kellele oli väike ja vanaaegne, ilmselt laste jaoks mõeldud vankrike taha rakendatud.

“Ta tahtis niiväga õe juurde jääda ja nüüd me siin teeme tööd ja saleduskuuri,” vabandas vanaema.

“Õe juurde?” kortsutas Mari kulmu. Rehe alt astus välja merisälg… Ei, merisälust kõvasti paksem, sinakashall rohtlakatt. Maje Li, meenus Marile. Ja Li tagant, hämarast rehe alt paistsid kaks Fuuriat.

“Mina olin vabatahtlikult nõus, kuna sa päästsid mu elu,” lausus Li tasakesi, vaadates maha. Mari vaatas jahmunult lahingulennukeid.

“Kuni sootagune baas pole valmis, paikneb Meeria Kosmosebaasi Päikesesüsteemi üksuse Maa-pealne eskadrill siin,” selgitas Li. “Tahi käsk, vanad olid nõus.”

See siis ongi kogu see lahinglaskmiste polügoon! Lihtsalt salajane sõjaline objekt, mida tuleb avalikkuse eest varjata. Uskumatu, et admiral valitsusega niisuguste kokkulepeteni oli jõudnud! Uus elu…

Mari taarus aidani ning istus lävele maha ja ohkas. Tagasi Maal. Tulnukate keskel edasi. Aida lakast kostis jutukõminat. See oli Peeter, kes kiitis jälle Jeesust, kes variseridele ja Rooma võimule ei allunud. Mari astus ümber aida nurga, et lakaluuki näha. Peeter nägi Marit esimesena, küünitas oma kukeharjaga pea luugist välja ning tervitas: “Mari! Tore, et jõudsid ka lõpuks läbi astuda! Kus sa kadund olid?”

Mari avas juba suu, mõeldes, millisest otsast oma lugu jutustama hakata, ent Peetri kõrval kerkis heintest välja Liisi nohikuprillidega näolapp, ümber sassis juuksed, täis heinaprahti.

“Mari! Mari, ma sain sisse!” kilkas Liis lopsakaid käsivarsi ümber õe kaela sirutades.

“Mille sa sisse said?” küsis Mari.

“Pedasse sain sisse!” kilkas Liis, silmad prillide taga pilukil. Mari ohkas, pöördus ning vajus aida nurga juurde pingile.

“Kuule, kuidas su tainas edeneb?” küsis Peeter, Liis vastas: “Peaks vist kerkinud olema!” ning ronis lakast alla ja jooksis üle taluõue toa poole. Ikka need pleekinud dressid ja narmendavate satsidega sinine pluus kumeruste ümber pingul. Kaevu varjust ajas end paks leopard jalule ning tatsas Liisi järel toauksest sisse. Mari vangutas pead. Tagasi Maal.

Valli sammus Mari juurde, Kai astus põõsaste tagant jälle lagedale, vedas ninaga õhku ja sirutas kaela. Filifjonka põimitud pärjad sobisid talle nii hästi! Need tekitasid mulje, nagu oleks Kai ise Muumiorust pärit, Tove Janssoni joonistatud. Valli pehme lõuaalune maandus Mari süles, Li pani oma pea Valli oma kõrvale. Sinakashall ja valge, siidine ja pehme, kollane lakk ja must lakk. Kõik see ootas silitamist ja kammimist. Tähelaevad ja sõda olid läinud, need armsad loomad olid jäänud. Ja Miski oli ka läinud, Mari ei tundnud enam ängi ega hirmu. Ta oli vaba.

Tagasi Maal.