Anime Tokyo Revengers arvustus
Takemichi Hanagaki, meie 26 aastane peategelane, elab tavalist ja lihtsat elu. Ta töötab filmilaenutuses ning tuleb ots otsaga kokku. Kõik tundub hästi või siis vähemalt piisavalt hästi.
Ühel päeval näeb ta uudistest, et tema teismeliseea armastus Hinata ja temakese vend Naoto hukkusid Tokyo Manji Gang’i põhjustatud konfliktis. See viib Takemichi sügavasse depressiooni, kuid ta proovib endiselt hakkama saada. Samal õhtul juhtub temaga aga midagi oluliselt hullemat. Oodates rongi, lükkab keegi teda selja tagant ning ta maandub otse rööbastel. Kiire surma asemel leiab ta aga järgmisel hetkel end neljateist aastasena, koos oma tolleaegsete sõpradega.
Olles endiselt uudistest mõjutatud, otsustab ta esimese asjana oma armsamat uuesti näha, seejärel muuta minevikku ja teha nii, et Hinata üldse ei sureks.
Hinata väikevend Naoto, kellele Takemichi poolkogemata oma ajarännust räägib, saab tema väravaks tuleviku ja mineviku vahel (temaga kätlemine viib Takemichi tulevikku tagasi).
Nii algab seiklus kahe ajajoone vahel, mille eesmärgiks on päästa Hinata elu. Takemichi, kleenuke neljateistaastane nolk, peab rinda pistma Tokyo Manji Gang’iga, enne kui sellest saab Tokyo kõige võimsam ja ohtlikum organisatsioon. Samal ajal on tulevikus Naoto’st saanud politseinik ning Takemichi partner, sest väravana mineviku ja tuleviku vahel on ta ainus inimene, kes on teadlik Takemichi mineviku muutustest.
Ajarännu lisatingimus on see, et Takemichi saab hüpata vaid tänasesse päeva täpselt 12 aastat tagasi. Tal on iga olukorda võimalik vaid üks kord parandada ning samal ajal mööduvad need päevad ka muutuvas tulevikus.
Esimese kahe anime hooajaga ei too Takemichi kannatused vilja (kolmas on kohevarsti tulemas), küll aga tuleb sealt väga palju psühholoogilisi traumasid.
Ikka ja jälle pekstakse Takemichi vaeseomaks või juhtub mõne tema lähedasega (või Tokyo Manji Gang’i liikmega, kellega ta on nüüdseks sõbrunenud) midagi halba, kas minevikus või tulevikus. Oimetuks peksmist, enesetappe ja surma on omajagu. Verd rohkem kui Tarantino filmides. No ja muidugi on see gäng hunnik natsidest mootorrattureid (muide, rahvusvahelises versioonis on sümboleid omajagu vähendatud) ning naabergängid, kellega rinda pista, on sama hullud.
Kuigi suur osa anime fookusest on vägivallal, ellujäämisel ja strateegial (mis pole väga keeruline), pole see mitte anime kõige suurem väärtus. Selleks on hoopis Tokyo Manji Gang’i põhi-liikmete isiklikud lood ja elud. Lisaks ka Takemichi püsiv võitlus iseendaga, et mitte alla anda, sest olgem ausad, tema olukorras teeks seda enamik meist. Vaenlased, kellega ta peab füüsiliselt rinda pistma, on temast kordades tugevamad ja parajad psühhopaadid. Ainus, mis hoiab Takemichi’t läbi kogu selle peksu käimas, on teadmine, mis juhtub siis, kui ta ei võta midagi ette ja laseb asjadel omasoodu minna: ta jääks ilma oma elu armastusest.
Takemichi tõuseb aina uuesti ja uuesti. Verisena. Tuikuvana. Poolsurnuna. Meie tavaline “nõrk” inimene lihtsalt keeldub alla andmast, sest muud valikut ei ole. Hüpates aina uuesti kahe ajajoone vahel, ebaõnnestudes ja uuesti proovides. See on kui püsiv kannatuste jada.
Internet väidab, et üsna pikalt kestnud manga (mille põhjal on anime vändatud) lõpuks saab ta viimaks ka õnneliku ja töötava tuleviku. Ma pole aga kindel, et Takemichi on selleks ajaks veel terve mõistuse juures, et seda ilu nautida, sest tõesti kannatusi on kamaluga.
Anime ise on aga üsna nauditav, kui veri ja ülepaisutatud tegelased liialt ei sega.
