Kas Gohar Markosjan-Käsper oli eesti kirjanik? Pigem oli, sest kuigi rahvuselt armeenlanna, elas ta ju Eestis, oli Eesti Kirjanike Liidu liige, avaldas maakeeli hulga raamatuid ja jutte ka näiteks ajakirjas Looming, ehkki kirjutas ise küll vene keeles.

Kas ta oli aga ka eesti ulmekirjanik? Polnud ta ju Eesti ulmemaastikul mitte täiesti tundmatu. Ta tõlkis eesti keelde vendi Strugatskeid ja kirjutas ka ise mõned jutud selles žanris. Viimased pole küll ulmeringkondades suuremat vaimustust tekitanud. Aga ta on kirjutanud ka kuuest (6! sic!) köitest koosneva kosmoseooperi-epopöa, kusjuures tal on see õnnestunud kohaliku ulmelugeja jaoks täiesti tähelepandamatult. Õigupoolest on epopöad isegi rohkem kui kuus romaani, sest sarja igas köites peale esimese on lausa kaks iseseisvat ja ka eraldi pealkirjaga lugu, mis, tõsi küll, annavad sel juhul kumbki üpris napilt romaani mahu välja. Peab tunnistama, et Tallinna kirjastuse Solo 2008-2013 üllitatud sarja esikaante põhjal võib vaid iseäranis suure fantaasiaga lugeja aimata kaante vahel peituvat ulmelist sisu.



Epopöa sisu meenutab ülesehituselt seriaali Stargate:SG1 kandvat ideed – et avastasid maalased äkki, et kogu Universum on täis planeete, kus elab homo sapiens sapiens. Ja hakkab siis üleüldine uurimine, et kuidas nii ja kes seda kunagi võis niimoodi korraldada. Erinevalt seriaalist ei ole siin kasutusel silmapilkselt Galaktika teise serva lennutavat imevidinat, tuleb ikka kosmoselaevaga kohale lennata. Tõsi küll, see võtab siin ääretult vähe aega. Õigupoolest on autor kõigist võimalikest tehnilistest nüanssidest suure kaarega mööda käinud ning pööranud tähelepanu vaid sotsiaalsete probleemidele ja inimestevahelistele suhetele.

Kohati ongi lausa häiriv, kuidas humanitaarist autor kirjeldab tekstis midagi, mis reaalteaduste seisukohalt võttes on täiesti ebausutav. Füüsika, astronavigatsioon ja astronoomia ei ole ju sotsioloogia, kus on võimalik suvalisest hägust midagi teist sama hägust kokku jahvatada, ega ka mitte poest saia toomine. Piltlikult öeldes teleri tööpõhimõte ei ole ju see, et vajutad nupule ja juba ta töötabki! Ei ole IMHO võimalik, et kosmoseuurimisega seotud üksusse võetakse paugupealt meeskonda teiselt planeedilt pärit subjekte. Et teised mittekoosseisulised subjektid, kellel õigupoolest ei ole mitte mingit kvalifikatsiooni, käivad niisama üliväikese inimkoosseisuga ekspeditsioonidel kaasas. Heakene küll, see, mis Maal valitseb, on ka paras ideaalkommunism ja mentaalne saiapudi, aga et niiviisi...

Teine asi, mis lugemisel üha rohkem häirima hakkas, oli kirjeldamisviis. Raamatuis ei ole harvad juhused, kus mõni lõik on pikem kui lehekülg. Kohati hakkas mentaliteet meenutama muumilugusid – st isegi kui tegu on väga harvadel juhtudel actioniga, toimub see nagu vati sees. Ja muidugi kõik räägivad ja räägivad ja räägivad... Deus ex machina on ka pigem reegel kui erand. Ja niimoodi köitest köitesse. Need paar tulnukrassi, kellega kohtutakse, on veel hullemad emod ja mömmid kui inimesedki.

Algab lugu sellega, et astrofüüsikud lähevad uurima poolesaja planeediga tähesüsteemi. Miski läheb rikki ning kahekohaline uurimislaev on sunnitud tegema hädamaandumise. Pardalolijate suureks üllatuseks (no näed, ei oldud üldse arvestatud elu eksisteerimise võimalusega selles süsteemis!) on planeet asustatud tavaliste inimestega, kelle kultuur on umbes 1930te tasemel, televisioon on just leiutatud ning Stalini repressioonide analoog just käimas. Kosmosehädalised satuvad kogu kääriva ühiskonnakrempli keskmesse, aga erinevalt paljudest teistest kosmoseseiklustest piirdub peaosaline vaid vaatlemisega. Tema partneri käekäigust ei räägita seejuures praktiliselt üldse. Peaosaline sõbruneb seal mitmete kohalike ühiskonnategelastega ning ka järgmistes osades jälgitakse nende kõigi käekäiku.

Edasi käiakse antud planeedil veel korduvalt vaheldumisi üle Universumi laialipillatud uute inimkonnatükkide avastamisega. Kõik see on kohati ikka nii uimane, et mul oli ausalt öelda suur kergendus, kui autor epopöa lõpuks korralikult kokku tõmbas ja inimkonna levitamises süüdiolevad tulnukad üles leidis.

Kindlasti ei ole tegemist sarjaga, mida tingimata peab lugema. Aga maakeeli on ilmunud ka palju hullemat tõlkekraami.