Veni, vidi, vici
Tormi Ariva

Valitseja Leander Maranthe tegutseb taas. Pool lugu koosneb sellest, kuidas valitseja kõnnib, silmad kinni, einestusruumist oma kabineti juurde. Teine pool koosneb Maranthe dialoogist Paul Adernakiga, kes pöördub ta poole ühe kohutava piraadiskandaaliga.

Eelmises Reaktori-numbris oli sama autori poolt samade tegelastega poolikuna näiv jutt „Deduktiivne meetod”, seekordne jupp mõjub samavõrd poolikuna – lõpu järele sobiksid kaldkirjas suurte trükitähtedega „To be concluded”. Erinevalt eelmisest jupist („Deduktiivne meetod”) on rõhk selgemini valitseja Leander Maranthe egoismil ja tema meelevaldsusel valitsejana – selle esialgu pooliku jututriloogia peateema hakkab juba aimuma, ent kõik on veel maru poolik. Isegi teise katkendi lisandumisega ei moodusta see tervet juttu – alles kolmanda jupiga saaks sisulises plaanis terve loo kokku, hetkel on tegemist vaid katkenditega.

Nagu öeldud, esimene pool näitab väikest mõttetut egomängukest, mis valitseja teeb. Ta otsustab panna silmad kinni ja kõndida söögisaalist kabinetini. See teekond annab veidi aimu tema ehitise suurusest ja sellest, kuivõrd ta ise käib vaid nende kahe ruumi vahel, tutvumata maailmaga. Idee tundub justkui tore viis näidata, kuivõrd võõrdunud on ta inimestest ja headest valitsemistavadest - muuseas mainitakse, et raamatukogu piirkond on talle võõras, sest ta ei käi seal tihti -, teisalt on see mõneti tobe. Kui ta on vihatud valitseja, kelle toidumaitsjaks olemine on tõenäoliselt riigi ohtlikem amet, siis miks komberdab ta mööda valitsushooneid pimesi ja haavatavalt?

Lisaks tembu ebaloogilisusele tuleb nentida, et see pimesi kõndimine tundub olevat nadi valik jutustaja poolt. Esiteks, need trepid ja koridorid ei anna lugejale enamat kui seda, et valitseja Maranthe suudab seda teekonda pimesi läbida. Kirjeldus jääb puudu, ehitis ei kerki silme ette, on vaid ebamäärased koridorid ja eri astmete arvuga trepid. Kirjelduste abil oleks võimalik asukohti hingestada, anda neile mingigi omapära, aga tundub, et autorile endalegi ei kerki need silme ette – vältimaks sellist tüütut ja aeganõudvat tegevust nagu kirjeldamine, on valitseja silmad kinni.

Nagu oli eelmises katkendis, leidub ka selles liigse seletamise lõike, mis on mu lugemistajus kuulunud halva ulme juurde. Kui ma oma kriitikas eelmisele loole ütlesin, et selline lugejale seletamine eeldab tegelast, kes oleks sama teadmatu kui lugeja, siis siinses loos on selgemini mõista antud, et kohmakas üleselgitamine ongi mõeldud solipsistlikule valitsejale.

Kui öeldakse, et Turg on rünnaku all, tormab Maranthe akna juurde, vaatama sellesama linna turu poole, ent nõunik teeb täpsustuse. „Adernak mõistis oma viga. “Turg on tegelikult nimi, mida kannab suur tehisplaneet Vohelli sektori tipus, peaaegu galaktika keskmes,” asus nõunik selgitama.” Mulle tundub, et see pole jätkuvalt kuigi tõhus, aga vähemalt on see veidi rohkem õigustatud kui enne.

Vestlus Adernakiga on paljastavam kui eelmises, „Deduktiivse meetodi” nime kandvas katkendis. Siin on aru saada valitseja meeleseisundist, nõunik Adernaki püüdlikest katsetest toime tulla valitsejaga ning rahva hukkamõistust, mis on langenud osaks valitseja Maranthe halbadele otsustele. See katkend mõjub läbimõeldumalt kui eelmine – tekst on möödas sissejuhatusest. Seetõttu saab see ka rohkem punkte. Ent tahaks siiski teada, kas see jõuab ka mingi lahenduseni. Justkui on olnud kaks olukorda kahes tekstis – veetragöödia „Deduktiivses meetodis” ja pantvangikriis „Veni, vidi, vicis” –, ent kogu asi on ikkagi liiga poolik. Mõni teine oleks selle visandlikkuse täis kirjutanud omaette toimivaks tekstiks, siinne mõjub siiski teise katkendina mingis suuremas tekstis.

Nagu oleks jupp muinasjutust. Esimene vend läks nõia juurde, vastas tolle küsimusele valesti ja muudeti kiviks. Keskmisel vennal õnnestus vastata õigesti nõia esimesele küsimusele, ent teise küsimusega põrumine muutis temagi kiviks. Kumbki neist situatsioonidest ei anna loo mahtu, need on vaid ühe loo jupitamine. Ma loodan, et selle perekonna kolmas kokkupuude nõiaga muudab loo terviklikuks.

5/10

Pokkeriöö
Miikael Raun

Archibald Sinipirn on tulnud kaugele eemale Tudulinna, et hoiduda kontaktist inimestega. Loo „Pokkeriöö” kestel näidatakse natuke tema veidrat üksildast elu ja tema paari isemoodi kokkupuudet inimestega.

See tekst jätab mõnevõrra kimbatusse, sest žanriliselt on ta mingi omaette asi. Loed nagu mingit jaburusekatsetust, püüdu teha... New Weirdi? Kahtlast pseudomuinasjuttu? Lugedes tuli meelde film „Voices”, milles Ryan Reynolds mängis ontlikku tüüpi, kes tajus maailma ja oma tegusid veidi erinevalt tavainimesest. Too film viis... selleni, milleni viis, käesolev tekst ei viinud aga otseselt kuhugi – lihtsalt lugeja viimiseni ühte isemoodi meeleollu, millest ei püüdnudki teda välja tuua. Ja see on iseenesest õnnestunud temp.

Tekst oli mõnevõrra sihitu, lihtsalt isemoodi sündmuste ja stseenide loeteluna. Siin on kõnelev kass ning kõnelev hiir Chester, kes istuvad ja joovad teed päevad läbi ja justkui filosofeerivad mõttetutel teemadel nagu „kas kartul pole mitte maailma parim toiduaine”. Siin on teekond psühhiaatri juurde – kellega vestlus tundub olevat nagu lühike keskustelu posijaga. On linn keset sood, mis on justkui ära lõigatud ülejäänud inimkonnast, ent looduskeskset kogemust ei saa – seda takistab asjaolu, et linn on asfalteeritud. Samas on see ehitusprojekt poolikuks jäänud, viit linnaosa ühendav tee jäi tegemata. On lühike vestlus kauni naisterahvaga, kes külastab Archibaldi ja kelle abiga olnuks võimalik anda mingi vastus küsimustele: kas Arch on hullumeelne? Küsimus ei saa otsest vastust.

Pean möönma, et teksti algus võttis mul aega. Alustasin vist kolm korda selle lugemist, sest kergelt seosetu algus ei paistnud õieti kuhugi viivat, ei tekitanud minus kui lugejas erilist vaimustust ega pakkunud mulle kui kriitikule mingit haardepunkti. Tundus olevat ebamäärane maailm, mille reegleid autor isegi ei tunne. Pokkeriöö-mõte tundus olevat mingi kaval plaan, ent selleni ei jõuta tekstis – ainus, kes saab petta, on lugeja. Tundub, et pealkirjavalik oli bluff...

Ent mida kaugemale ma jõudsin, seda vähem tundus ta lausa halb. Oli ka huvitavaid lauseid, mis tekitasid tunde, et – midagi selles nagu oleks. Kogu selle jutu suvalisuse kiuste leidus siin midagi omamoodi mõjuvat. Asi algas minu jaoks peategelase habemekartusest, mis tundus olevat naljakas idee ja mille lisandumise või „leidmisega” tundus asi ka autoril paika loksuvat. Kaetofoobia andis ebamäärasele tegelasele Archibaldile (eesti kontekstis tobe ja seosetu, aga siiski kuidagi amelie'liku romantikaga nimi) mingid raamid, mingi motiivi ja liikumissuuna. See õigustas tema minemise psühhiaatri juurde ja ka tema kolimise sinna ebamäärasesse inimtühja linna.

Mulle sümpaatsena näivate asjade juures mainisin, et oli huvitavaid lauseid. Näiteks dialoogis lõpu juures: „Naisega vesteldes märkas Archibald tolle pilgust kiirgavat hullumeelsust. Seda oli tajuda õige õrnalt, kuid ühegi kahtluseta oli see olemas.” Peaaegu suvaline hetk, aga midagi huvitavat on sellises nüansis, mis pingestab edasise vestluse, nii naise sõnad kui ka mehe vastused neile sõnadele. Kui üldiselt tundub tekst suht huupi kirjutatuna, lootes parimat, siis sellised välgatused on sümpaatsed.

Üldiselt tundub tekst olevat üsnagi automaatkirjutuse vili. Ettekavandamata tekst, millest justkui ei kustuta midagi maha, kõike õigustab deviis „veidrus võib kah olla khuul”. Kes olen mina väitma, et sihipärasus ja teadlikult suunatud tekst on õigustatum kui niisama mõtte- ja sõnavaht? „Pisuhännaski” öeldi Ludvig Sanderile, et ta võib kõik kirjapandud mõtteuidud kokku panna ja avaldada modernistliku romaani pähe – seda on ennegi tehtud, pretsedent õigustab. Mõnes kohas veab see teksti alla – algus venib, mingid kohad ei vii kuhugi, ideed ei jõua kuhugi -, teistes kohtades on tajuda, et autorit ei saa päris maha kanda – kui asi toimima hakkas, oli see kohati üsna huvitav, ka on mõned dialoogid päris okeid. Tahaks näha, millega ta hakkama saab, kui ta niisama ei lollita trükimasina taga.

6,5/10


Jäljekütt
Laura Loolaid, David Noë

Kosmosejaama saabub laev Solitaire. Selle piloot Jewel Harper (keda kõik tunnevad ainult tema aliase järgi - Tondihobu) on jäljekütt, kes saabub eduka juhtumi sooritamiselt. Talle tehakse pakkumine erajuhtumi lahendamiseks, mis oleks kordades tulusam kui talle ametlikke kanaleid pidi pakutavad juhtumid. Ainult et kõik teavad: erajuhtumid toovad ainult pahandust. Käesolev pakkumine näib olevat iseäranis raputav. Töö tellija on tema isa... ja sihtmärk – Jewel Harperi vend, kelle olemasolust polnud ta isegi teadlik.

Lugu on ilmunud ingliskeelsena, käesolev on mugandus eesti keelde. Esialgu ei kõlanud see just kuigi paljutõotavalt – selmet kirjutada eesti keeles, otsustab ulmehuvilisest eesti inimene kirjutada oma debüütteose inglise keeles? Selliseid juhtumeid ennegi nähtud, sellest on üsna harva saanud head nahka. Mart Sanderi „Lux Gravis” oli üks positiivne erand. Ja mulle näib, et Laura Loolaiu ja David Noe „Jäljekütt” on teine positiivne näide – mulle jättis käesolev katkend väga positiivse mulje.

Tegelikult on vale taandada seda vaid eestlase debüüdiks. See on kahasse kirjutatud teos, teiseks autoriks on David Noë, keda on varemgi avaldatud. „Jäljeküti” ingliskeelset varianti on isegi Goodreadsis kommenteeritud ja kiitvalt hinnatud. Seal öeldakse selle kohta: „This book is Sci Fi at its best.” Teose kohta on seal suurelt märge „ChaosNova Universumi teos”. Autoreid guugeldades võib leida palju muudki „Jäljeküti” ja ChaosNova Universumi kohta. Näiteks Youtube'i-kanal (https://www.youtube.com/channel/UCr0xIeQjN7fegj40Moa77ow), milles räägitakse teosest ja maailmast – ja paistab, et siin on ka videoseeria selle teksti tekkeprotsessist? „Jäljekütile” on loodud oma Pinteresti-konto (https://www.pinterest.com/KaosnovaWriting/seeker-a-chaosnova-story/), milles on terve hulk tekstitsitaate ilusal taustal. Rääkimata ChaosNova kodukast: http://www.chaosnova.co.uk/. Üldiselt kipub olema nõnda, et algajad autorid lubavad suuri epopöasid ja need lubadused hääbuvad piinliku noorusuljusena, siin on aga tegemist tausta- ja reklaammaterjaliga juba valmis loodud maailmale, millest lühiromaan „Jäljekütt” moodustab vaid killu. Ja jaanuarikuises numbris on ilmunud katkend sellest killust.

See kõik ütleb vähe teose enda kohta, eelkõige aitab see kirjeldada autorite elevust ja uhkust loodu üle – või enesekindlust teose suhtes, mis lubab seda niimoodi pushida. Ja see uhkus või enesekindlus on minu meelest õigustatud. Elevus kumab ka läbi, mitte vaid loo küllaltki optimistlikus ja kiires kulgemises, aga ka kiindumusest maailma vastu, mida lugejana tahaks (vähemalt ülejäänud kolme osa võrra) edasi lugeda, täiendada oma kogemuspilti selle maailma võrra. ChaosNova maailmast on selle teksti võrra jäetud sümpaatne mulje.

Mul oli korraks eelarvamus, et kuna teos on algselt ingliskeelne, oleks ka eestikeelne variant pigem inglise keelest ümberpandud kosmosejutt. Minus oli üsna eelduspärane kartus, et oodata oleks mitut lauskohmakat anglitsismi. Ent pealkirja all on märkus, et tegemist on teose eestikeelse „mugandusega”, mitte tõlkega. Heites korraks pilku peale katkendile, mis kodukal leidub, sain aru, mida silmas peetakse. Vahetatud on nimesid, muudetud on teatud stseenide laadi. Näiteks on ingliskeelses tekstis peategelase aliaseks mitte Tondihobu, vaid Valkyrie. Tehtud muudatuste põhjal näis mulle, et tõepoolest, „muganduse” näol pole tegemist mitte üksnes omavolitseva tõlkega, vaid on püütud muuta teksti nõnda, nagu ta mõjuks algselt eesti keeles kirjutatud tekstina. „Valküür” mõjuks natuke võõralt, laenuliselt, „Tondihobu” on ehk rohkem oma ja hää. Mulle tundub, et on tõlgitud hea eesti keele tunnetusega.

Sisu kohta pole ma midagi öelnud, ka mitte stiili kohta. Sellest kõigest vast teise, kolmanda ja neljanda katkendi kommentaarides. Kokkuvõtete tegemiseks on veel vara, ent esialgu näib, et tegemist on sümpaatse nähtusega meie pisikesel ulmeskenel – uue talendi (või uute talentide) sirgumisega, kel sulg jookseb ning tekst ilmekas. Selles on nooruslikku energiat ja esialgu läheb kõik libedalt, esiti pole midagi laita. Muid eelkokkuvõtteid ei saa selle kohta veel teha.

9/10

Tundmatu surm
Manfred Kalmsten

Lugu algab kuskil keset Aestese linna, eemalolevas kangialuses. Egerin Raudskvard püüab seal tasapisi tagasi teadvusele tulla. Ta meenutab hetki, mis on selleni viinud. Ta käis kuninga palvel (või käsul?) Sehvalki soos üle vaatamas, kas kuuldustel, et saigõnid – sisalikulaadsed humanoidid – on muutunud pärast mitut sajandit aktiivseks, on mingi tõepõhi all. Kuningriigis on midagi mäda ja kui saigõnid jälle elavnevad, tähendab see ohtu neile kõigile.

First things first: tekst on hästi kirjutatud. No lihtsalt on. Ma kuulan omajagu Clarkesworldi ja Lightspeedi lugusid podcastidena – kui uus lugu tuleb, panen taustaks käima ja pesen nõud ära või midagi, ja nood on professionaalsed kirjanikud. Kalmsteni jutt kuulub mu arust kah sarnasesse kategooriasse, selles on mingi üleüldine professionaalsus sees. See ei näi olevat üks näitetekst pooleliolevast kirjanikuks saamise protsessist.

Ja ma ei teagi päris täpselt identifitseerida, mis siin hästi kirjutatud on – millistes tekstielementides see seisneb. Ma kuidagi alati arvanud, et „hästi kirjutamine” on eelkõige see, kui kuskilt poevad läbi mingid poeetilised katkendid, vinged keele- või mõttekonstruktsioonid või muu säärane. Et ühtäkki on tekstis jupp, mis paneb ütlema „vohh”. Siin sellist pole, see läheb sujuvalt, ilma selliste esiletükkivusteta. Aga siiski tekib autoriteetsuse tunne – et lugejana võib end julgelt selle autori hooleks jätta. Küllap see tuleb enesekindlusest. Autori teadmisest, mida ta teeb ja millega ta seda teeb ja kuhu ta jõuab. Võib-olla on see kuidagi ebamäärane kiitus või kommentaar – kuidas sa sellist väidet tekstinäidetega toestad? -, aga selline on mu isiklik taju selle teksti suhtes.

Kalmsteni loodud tekstimaailm on huvitavalt haaramatu. Ühelt poolt jooksevad silme eest läbi viikingid, kuna siin on nimed nagu Raudskvard, kasutatakse raudturviseid ja ogadega vasaraid ja nii edasi. Teisalt on neil kasutuses püssirohi, aga mitte niivõrd, et anda sellele mingit steampunk-elementi. Näiliselt feodaalne alluvussuhe annab varakeskaegse võimusuhete taju. Ja räägitakse viljakast ookeanitagusest maast, millega lisandub hiliskeskaegne Ameerika avastamise järgne situatsioon. Autor nopib elemente siit ja sealt, aga inspiratsiooniallikate rohkus ei muuda olemasolevat segaseks ega sihituks – kõik need elemendid on loo teenistuses, need pole üksnes juhuslikud elemendid, mis pakkusid talle huvi või tundusid ägedad. Need elemendid aitavad moodustada ühest tekstimaailma ja -meeleolu. Põhilisim emotsioon ongi kõledavõitu, külm, kaduv.

Olen siin aina kiitnud ja kiitnud, aga millelegi negatiivsele tahaks kah osutada. Kahjuks ei oska siinkohal midagi paremat öelda kui et: võib-olla tekst polnud päris üleni kaasahaarav. Hoo sissesaamine võttis mul aega, tegin paar katset, enne kui tekstimeeleolu tõmbas endaga kaasa. See pole ka üleni laitus – peab siis iga tekst olema selline, mida võib jupphaaval lugeda juhuslikel hetkedel ootamatult sülle karanud pausihetkedel – bussipeatustes, järjekorras seistes, vetsus istudes? Seega pole tegemist teksti veaga, pigem teksti omadusega. Sellele tuleks varuda hetk, sest see eeldab teadlikku huviga lugemist. See pole n-ö kähkukas, seda pole ka ilmselt lihtne kõigile moosida, aga lugejale, kes on häälestatud hea fantasy lugemise lainele, on sel palju pakkuda.

Ka pole see otseselt „vinge” tekst, mida tuleks kõigile jagama hakata – midagi väga ootamatult uut siin ei tehta, lugejat ei jahmatata ootamatute ideede ega nende ülioriginaalsete lahendustega. See pole rangelt võttes novaatorlik tekst. Aga see on korralik tekst. Vägagi. Seega, kui tahta olla maru kriitiline: „Tundmatu surm” on „lihtsalt” üks suurepäraselt kirjutatud tekst.

9/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0436)