Eesti osa muu maailma ulmefilmiskeneel on sarnaselt muule ulmevaldkondadele iseenesest mõista samuti üpris tagasihoidlik. Kodumaise filmiulme üleslugemiseks piisab sõrmedest-varvastest, aga kui kaasata piiritaguseid rahvuskaaslasi – eriti neid, kel eesti juured vaid sugupuudest ilmnevad –, on pilt märksa kirevam. Kui paljukest noil viimastel veel Eestiga üldse pistmist juhtub olema, on aga omaette küsimus. Aga eks šoti jalgpalli rahvuskoondissegi saab ju pääseda ka siis, kui kasvõi üks vanavanem rahvuselt šotlane on olnud, nii et asi seegi.

Eestimaal filmitud ulmekaid võib kahe käe sõrmedel üles lugeda. Seejuures lõviosa neistki on üles võetud piiritaguste tegijate poolt. Alustades vanematest – nõukogude kinos ulmefilme just ülearu palju ei valminud. Seega pole ka imestada, et sellest ajast on pärit vaid üks film, aga see-eest missugune ulmeklassika – Andrei Tarkovski film ”Stalker” (1972), mis võeti üles suuresti päris Tallinna kesklinnas. Lisaks Stalkerile on suuremas osas Eestis üles võetud veel üks Vene ulmefilm, Nikolai Gogoli jutustuse Vii ainetel valminud Oleg Fessenko õudukas ”Vedma” (2006), kus kõrvalosades näeb Ita Everit vana nõiana ja Lembit Ulfsakit šerifina ning statistidena lööb kaasa veel oma paarkümmend eesti näitlejat. Muu maailma kaubamärki kandvatest linateostest on Eestis filmitud lühike rootsi muinasjutufilm ”Drömspel: Dream Game” (2016), kus poisiklutt peab füüsiliselt arvutimängust läbi ronima. Kaasa lööb seal ka Egon Nuter. Veel on võtted Eestis toimunud ukrainlaste muinasjutufilmi ”Prykolna Kazka” (2008) jaoks, kus Merle Palmistel on kuninganna roll, ning enamuses on Maarjamaal filmitud reaalsetel sündmustel põhinev soomlaste õudusfilm ”Bodom” (2016). Eestis, konkreetselt Viljandis, on üles võetud ka briti spioonitriller ”Third Falcon” (2013), millele annab mikroskoopilise ulmelise varjundi annab järjekordne vene vägede invasiooni oht. Viimases lööb kaasa hulgaliselt eesti nimedega näitlejaid.

Merle Palmiste ukrainlaste muinasjutufilmis Prykolna kazka

Kui näitlejaist rääkida, siis Eesti kodumaiste näitlejate osakaal muu maailma ulmefilminduses on loomulikult samuti äärmiselt marginaalne. Erandiks olid vaid 1970ndad. Neil aastail valmisid kõigepealt Andrei Tarkovski ”Solaris” (1972), kus tegi hiilgerolli Jüri Järvet. Eriti hea aasta oli aga 1979, mil linastusid Tallinnfilmi logo kandev, kuid siiski vennasrahvaste abiga üles võetud Grigori Kromanovi "Hukkunud alpinisti hotell" (1979) ja poolaka Marek Piestraki "Navigaator Pirx" (1978). Piestrak on teinud koostöös eestlastega veel kaks filmi: "Madude oru needus" (1988) ja "Saatana pisar" (1993). Kõigis mainitud Piestraki filmides on linale pääsenud ka päris arvestatav kogus eesti näitlejaid. Seejuures võib päris üllatavaks lugeda, et muidu nii kidura ulmesaagikoguse juures on aastal 1979 lisaks eelpool mainitutele veel valminud Aino Kallase jutustusel Sudenmorsian põhinev telelavastus "Legend Hundimõrsjast" ja Tallinnfilmis ääri-veeri ulme alla mahtuva Per Wahlöö samanimelise romaani ainetel valminud telefilmi "31. korruse hukk" esimene osa.

Aga kui võtta aluseks pjedestaalijaotus, siis esimene eestlane nõukogude ulmefilmis peaks olema Peeter Kard ühe peaosalisena 1963. aasta filmis "Metšte navstretšu". Tõsi, tiitritest me nime Kard ei leia, sest toona kandis ta veel nime Peeter Šmakov. Teise koha saaks Bruno O’Ya (toona veel Oja) kapten Janseni rolli eest kultuslikus linateoses "Giperboloid inženera Garina" (1965) ja kolmas olekski juba Jüri Järvet (kellel kummalise kokkusattumuse kohaselt see pole ka mitte sünnijärgne nimi) "Solarises".


Nii üllatav kui see ka ei ole, on tegelikult päris mitmete 1980ndate aastate eesti tippnäitlejate filmograafiais ka mittekodumaist päritolu ulmefilmirolle.

Lembit Ulfsaki paljudest filmirollidest oleks lisaks "Vedma'le" sobilik mainida veel kaht osatäitmist muinasjutulistes fantaasiafilmides: Mister A roll venelaste telesarjas "Meri Poppins, do svidanja" (1983) ja Hans Christian Anderseni kehastamine poolaka Krzysztof Gradowski filmis "Akademia pana Kleksa" (1984).

Bruno O'ya ulmefilmograafias on lisaks Insener Garini hüperboloidile veel hiljem Poola kolinult roll sealses fantaasiafilmis "Pan Kleks w kosmosie" (1988) ja ka tšehhide tehtud filmis "Poslední propadne peklu" (1982).

Elle Kullil on roll Ray Bradbury Marsi kroonikate allikatel vändatud vene filmis "Trinadtsatõi apostol" (1987) ja veel ka soomlaste eepilises filmis "Jadesoturi (Jade Warrior)" (2006), mis siinkandis rohkem tuntud kui "Igavese armastuse sõdalane".


Mikk Mikiveri tähtaasta ulmemaailmas oli 1987, mil teda sai näha nii filmis "Trinadtsatõi apostol" kui ka Isaaci Asimovi romaani Igaviku lõpp ainetel vändatud linateoses "Konets vetšnosti".


Sulev Luik sattus kehastama piiskop Albertit 1989. aasta ajarännufilmis "Pohhištšenije tšarodeja".

Ita Ever sattus mittekodumaisesse ulmefilmi 1990. aastal, kui Uzbekfilm väntas linateose nimega "Sputnik planetõ Uran", kus kaastegevad olid veel ka Evald Hermaküla, Villem Indrikson, Gunnar Kilgas ja Mari Lill.

Peeter Jakobi kehastas igikeltsast välja sulanud jõuluvana õõvastavat prototüüpi soomlase Jalmari Helanderi komöödiathrilleris "Rare Exports" ehk maakeeli "Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanale" (2010).


Rain Tolk on osalenud soomlaste õudusfilmis "Sauna" (2008).

Tambet Tuisk oli peaosas Eesti-Laose-Prantsuse õudussugemetega draamas "Kallis õeke" (2017).

Eesti slacklainerid Jaan Roose ja Tauri Vahesaar tegutsesid peaosaliste dublant-kaskadööridena filmis "Assassin Creed" (2016). Nende osavust saab näha pikas episoodis, mis algab inkvisitsiooni tuleriidalt põgenemisega ja kulgeb üle katuste.

Filmimaailm teatavasti ei koosne vaid kaamera ette jäävatest inimestest. Ka kaamera taga on kodu-eestlastel skoor täiesti olemas. Andres Puustusmaa on Venemaal olnud lavastajaks filmile "Mõ iz buduštšego 2" (2010), kus kaks noort vene ajaloolast sattuvad ajas 60 aastat tagasi 1944. aastasse.

Karen Burns (Kangro) on tegutsenud mitme Hollywoodi filmi juures kaadritaguse koordinaatorina. Elades tol hetkel mehe töökoha tõttu Araabia Ühendemiraatides, otsis ta tegevust ning tänu filmialasele haridusele korjas kohalik filmiprodutsent ta üles. Tema enda sõnul "oli tema ülesandeks tuua filmimine Emiraatidesse ja see seal ka ära teha, mis hõlmas kõike alates lepingutest kuni relvade tarnimiseni". Ulme alla mahuvad tema kaastööga filmidest "Star Wars: The Force Awakening" (2015) ja õudukas "Deliver Us from Evil" (2014).

Eesti firma Digital Sputnik on välja töötanud erilise LED-lampidega valgustussüsteemi, mis võimaldab operaatoritel juba võtteplatsil valguse värvi endale nii sobivaks sättida, et järeltöötluseks jääb vähem tööd. Peale selle saavad operaatorid nutitelefonist valgusti värvide soojust juhtida, nii selle töö jaoks pole enam lisainimest vaja. Nende valgustitega on üles võetud näiteks "Star Wars: Rogue One" (kuuldavasti olla vastutav tegelane üldse keeldunud projektiga ühinemast, kui talle eestlaste valgustust ei võimaldata), aga ka üks Kariibi mere piraatide film.


Vennad Kaur ja Kaspar Kallas arendasid 2010. aastal koos USA kaameratootja Silicon Imagingiga välja maailma teadaolevalt esimese stereoskoopilise ehk kolmemõõtmelist pilti salvestava videokaamera.. Eesti päritolu 3D-kaamerakomplekti soetasid toona endale kiiresti paljud maailma tuntuimad filmitegijad, teiste seas ka James Cameron, kellest sai esimene Hollywoodi 3D filmibuumi ärakasutaja.

Eestis sündinud Jaan Kristjan Utno pere kolis USAsse, kui ta oli kaheaastane. Vahepeal ka tagasi Eestis Balti Filmi- ja Meediakoolis õppimas käinud noor filmitegija on taas Ameerikas ja teeb seal oma esimesi lühifilme, mille seas ka paar ulme alla liigituvad.

Kui nüüd hakata vaatama neid, keda elukäik on kodumaalt piiri taha kandnud, siis on pilt veidi rõõmustavam, kuigi ka Hollywoodi kaamerate ees ei ole Maarjamaal sündinud eestlastel väga säravaid saavutusi ette näidata. Aktivasse tuleb kanda vaid üks peaosa õudusfilmis ning näpuotsaga statistirolle muudes ulmekates. Selles osas teevad vaid eesti juurtega näitlejad päriseestlastele pika puuga ära.

Aga alustama peab seda alljaotust eestlastest ulmesse kõige mitmekülgsema jälje jätjast, kelleks on helilooja Arvo Pärt, õigemini tema muusika. Noore heliloojana kirjutas Pärt palju muusikat Tallinnfilmi multifilmidele (sealhulgas näiteks "Aatomiku" ja "Operaator Kõpsi" filmid), ka Marek Piestraki film "Navigaator Pirx" saab uhkeldada tema taustamuusikaga. Stagnaajal Eestist lahkuma sunnitud ja seetõttu Austria passi saanud Pärdi loodud muusika elab suuresti omatahtsi - filme, kus tema loodud muusikat kuulda saab, on sadades. Nende seas on loomulikult ka mõned ulmežanrisse kuuluvad linateosed. Teiste seas kasutavad eestlase loodud viise näiteks filmi "Tasujad: Ultroni ajastu" lõpustseen ja Alfonso Cuaroni filmi "Gravitatsioon" treiler. Ka on mitmes ulmeromaanis kirja pandud Pärdi muusika nautimine. Tema poeg Michael Pärt oli kaastegev Peter Jacksoni kassahiti "Kääbik: Ootamatu teekond" helikeele loomise juures.



Filmis "Jesse James meets Frankenstein's daughter" (1966) naispeaosalist kehastanud Narda Onyx jõudis lapstäht olla juba sõjaeelses Eestis. Kodanikunimega Gladys Kivi (hiljem mehe järgi ka Viirand) (1934-1991) pages sõja eest 1944. aastal ühes ema ja vanavanematega Rootsi ning jõudis lõpuks Kanadasse välja. 1950-60tel jõudis ta kaasa teha ca 70 telefilmis ning sai ka Hollywoodis mõned osatäitmised. Pärast Frankensteini-filmi loobus ta kinolinal ülesastumisest.


Juhan Treisalt (1898-1980) lahkus Eestist Esimese maailmasõja ajal. USAsse jõudnult sai transkribeerimissegaduse tõttu uueks nimeks Ivan Triesault, mille all tegutses aastakümneid USA lavalaudadel, ning lõpuks alates 1940te keskelt tegi ka Hollywoodis korralikku karjääri, mille sekka jäi päris paras ports ulmelisi rolle seriaalides nagu "Voyage to the Bottom of the Sea" (1964–1968), "One Step Beyond" (1959–1961) ja nii "Batmani" seriaalis (1966-68) kui esimeses täispikas nahkhiiremehefilmis (1966), aga ka filmides "The Mummy's Ghost" (1944), "Journey to the Center of the Earth" (1959) ja "The Amazing Transparent Man" (1960)

Triesault hullu teadlasena filmis Amazing transparent man
Triesault Batmanis

Laulja Tarmo Urbi poeg Johann Urb on saanud Hollywoodis hulgaliselt pisirolle, mille seast ulme all liigituvad vene miljardäri lennuki piloodi osa Roland Emmerichi filmis "2012"; päästerühma juhi Leon S. Kennedy roll filmis "Resident Evil: Retribution" ning osatäitmised seriaalides "Knight Rider" (2008) ja "Eastwick" (2009).

Johann Urb filmis "2012" ning "Resident Evil"

Aastaid maailma moelavadel keerelnud Diana Lotus (Sillaots) on pärast modellikarjääri lõpetamist saanud mitmeid filmirolle, millest ulme alla mahub Yanna roll filmis "The Zombinator" (2012).


Veel üks filmimaailmaga sina peal olev eksmodell Daria Vyaersi (Darja Väärsi) on sündinud Tartus, kuid üles kasvanud juba laias maailmas. Temal on ette näidata pisiroll õudusfilmis "The Profane Exhibit" (2013) ja muusika autorlus õudusfilmis "She Was So Pretty" (2016).


Udo Kasemets (1919-2014) on saanud rolli David Cronenbergi filmis "Crimes of the Future" (1970).

Jude Cristian Kasekamp on saanud pisiosa miniseriaalis "The Witches of Oz" (2011) ja ka selle järjes "Dorothy and the Witches of Oz" (2012).

Pärast Sorbonne'i ülikooli lõpetamisest mehe kodukohta elama siirdunud praegune Eesti aukonsul Rumeenias Ingrid Cristea-Vendelin on igapäevaselt tööl kohalikus filmifirmas ja seetõttu aastaid korraldanud piiritaguse kino võttepäevi Rumeenias. B-kategooria õudukaid on tema filmograafias üle tosina.

1970tel mitmete eesti filmiklassikasse kuuluvate linateoste juures operaatori assistent olnud Rein Liblik lõpetas 1980te alguses Venemaal filmikooli ja jäi pärast seda tööle Moskvasse, kus 1993. aastal tegi müstilise thrilleri "Igrajem zombi, ili žizn posle bitv".


Ito "Bill" Rebane sündis 1937. aastal Lätis eestlasest isa ja läti-baltisaksa parunessi peres, lahkus Eestist 1940te algul Saksamaale ja jõudis lõpuks USAsse. 1970-80tel väntas ta kümmekond odavat B-kategooria õudusfilmi, millest tuntuim on "The Giant Spider Invasion" (1975), mis figureerib isegi 100 kõige tähelepanuväärsema halva filmi nimekirjades. Gleasoni väikelinn Wisconsini osariigis, kus film üles võeti, plaanis mõned aastad tagasi suisa ühele filmis kasutatud monstrumämblikule ausamba püstitada.


Juba XXI sajandil kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ja laias maailmas läbilööki üritavatest eesti näitlejatest on pisirolle Hollywoodis pälvinud Brad Jurjens alias Priit Jürjens (Scarecrow (2002)) ja Marko Leht koomiksimärulis "Wonder Woman" (2017). Neist tunduvalt edukam on olnud Anita Smirnova. Korea ja vene verd omav neiu peab end siiski eestlannaks, ent karjääri teeb ta hoopis Hiina filmitööstuses. Viimase paari-kolme aastaga üle paarikümnes Hiina filmis-seriaalis kaasa löönud piiga viimased kolm veel linastumata kaastööd kannavad ka žanrimäärangut sci-fi (pealkirjad tõlgituna inglise keelde): "Infected", "Eastern Battlefield" ja "The Classification of Spirit". Ja kuna ta on üks väheseid välismaalasi, kes hiinakeelse stsenaariumiga ümber oskab käia, siis tööpuudust talle sealmail küll niipea ei paista saabuvat.


Siinkohal oleks õige hetk natuke peatuda ka ka Eestis sündinud mitte-eestlaste ulmefilmialastel tegemistel.

Pea 60 aasta pikkuse filmikarjääriga saksa näitleja Elsa Wagner (1881-1975) sündis Tallinnas (muideks, Loewenschede torn Tallinna vanalinnas kuulus ta pere koduvalduste hulka), õppis Peterburis ja teatrilavale astus sajandivahetusel juba Berliinis. 1960. aastal oli ta kandvas kõrvalosas mitmeid auhindu saanud saksa kummituskomöödias "Das Spukschloß im Spessart".

Nikita Knatz (1940-2010) on sündinud Tallinnas. Tema on olnud osaline tosinajao Hollywoodi ulmefilmi visuaalse kuju andmise tiimis. Loetelu ehivad sellised pealkirjad nagu "Return of the living Dead II", "Hellboy", "Predator", "Blade II" ja "Dragonheart".

Taani filmiprodutsent Sonja Vesterholt sündis Tallinnas 1945. aastal. Vesterholt on ulmemaailmaga seotud eelkõige vene ulmefilminduse pioneerist Pavel Kljušantsevist vändatud dokumentaali "The Star Dreamer" (2002) tõttu. Ka isfdb-i kirje on ta saanud tänu artiklile sama mehe kohta.

Nõukogude, vene ja aastast 1992 tšehhi näitleja Lilian (ka Lilja ja Liliyan) Malkina on sündinud 1938. aastal Tallinnas ja seal ka üles kasvanud, töötanud 1960-1964 Vene Draamateatris näitlejana ning meenutab Tallinnat siiani hea sõnaga. Tema karjaari üks tipphetki nõukogude kinos oli röövel Frida osa Aleksandr Beljajevi teose põhjal vändatud muusikalis "Ostrov pogibšihh koroblei" (1987), ka on ta filmograafias osa saksa õudussarjas "Geisterjäger John Sinclair" (2000) ja tšehhi nähtamatute sarjas "Neviditelni" (2014).


Kümnetest Virumaal sündinud vene näitlejatest on ehk kõige tuntumate ulmerollidega maha saanud Natalja Saiko – naispeaosa filmis "Lunnaja raduga" (1983) ja kolmikrolliga (kinotäht Angelica Gay, laulja Monika Braun ja sünteetiline naine Eva) filmis "Zaveštšanije professora Douelja" (1984). Ülejäänutest võiks mainida Aleksandr Sirinit rolli eest Strugatskite romaani "Obitajemõi ostrov" (2009) filmiversioonis ja Sergei Paršini osalemist filmides nagu "Ostrov pogibšihh korablei" (1987), "Zerkalo dlja geroja" (1988) ja "Ekstrasens" (1992)


Ja kui lõpuks veel ka eesti juuri omavaist Hollywoodi staaridest rääkida, siis esimest põlve piiri taga sündinuist on Hollywoodis kõige nimekam eestlane mitte näitleja, vaid kaamera taga tegutsev operaator Alar Kivilo, kelle käsi on üles võtnud ka hulgaliselt fantastika valdkonda liigituvaid linateoseid nagu "Starship Invasions" (1977), "The Olden Days Coat" (1981), "Da" (1988), "Frequency" (2000), "The Lake House" (2006), "Fallen" (2016), aga ka mitmeid telefilme ja -seriaale nagu "984: Prisoner of the Future" (1982), "The Invaders" (1995, kaks avaseeriat), "NYPD 2069" (2004) ning isegi ühe dokumentaalfilmi "Vincent Price's Dracula" (1982).


Mena Suvari isa on sõja ajal ookeani taha jõudnud eestlane. Mena saab uhkeldada lausa mitme peaosaga õudusfilmides – deemonkütt Maria Abascal õudusdraamaseriaalis "South of Hell" (2015); Sarah Bowman George G. Romero remake'is kultuslikust zombifilmist "Day of the Dead" (2008) ja samuti on ta üks peaosaline Travis Oatesi kummituslikus linateoses "Don't Blink" (2014). Tema filmograafiast leiab ka vähemaid osatäitmisi ulmeseriaalides nagu "American Horror Story" ja Aerith Gainsborough tegelaskujule hääle andmine arvutimängudes "Kingdom Hearts II" ja "Final Fantasy VII Advent Children".


Mary Tamm (1950-2012) sündis Inglismaal eesti sõjapõgenike perre. Tema kõige ulmelisem roll on briti telesarjas "Dr Who" (1978-79) sarja nimitegelase assistent Romana.


Kanadas sündinud Mihkel Harilaid lõi Torontos 1994. aastal filmikompanii Black Walk Corporation, mille presidendiks on ta tänase päevani. Sadu muusikavideoid tootnud firma on alates 2000te algusest teinud ka mitmeid ulmefilme nagu "Phil the Alien", "Medium Raw: Night of the Wolf", "Dark Rising: Warrior of Worlds". Eriti tasub ära märkida vampiirikomöödiat "Suck", kus kaasa löövad ka mitmed rokilegendid. Harilaid on lisaks produtsenditööle kirjatud ka ühe stsenaariumi "Dark Rising" sarjale.

Rockilegend Alice Cooper vampiirina filmis "Suck"

Šoti näitleja Enn Reitel sündis 1950. aastal eesti-saksa päritolu sõjapõgenike perekonda. Väidetavalt on näitlejanimi tegeliku nime anagramm. Ise ekraanile vähe sattunud mees on keskendunud rohkem helindamisele ning on andnud hääle lausa rohkem kui sajale animafilmile ja videomängule, mille seast tuntumad filmide poole pealt on ehk David Bowiega muinasjutufilm "Labyrinth" (1986) ja Tim Burtoni animatsioon "The Corpse Bride".

Itaalia filmistaari Ornella Muti ema on Võrumaalt pärit baltisaksa skulptor Renate Krause ning tema ulmerollide loend piirdub vampiirifilmiga "Leonor" (1975) ja koomiksi "Flash Gordon" ekraniseeringuga (1980).


Tiiu Loigu on esimese põlve ameeriklane, kes lisaks näitlemisele on tegevust leidnud ka kaamera taga. Ulmega seostub tema puhul nii kaamera ees kui taga muinasjutufilm "A Mermaid's tale" (2016).


Kirju esivanemate rahvustepaketiga kanadalase Nelson Leisi isa on eestlane. Tema ulmeliste pisirollide nimistu on juba õige pikk, pea kaks tosinat, mille seas ehk mainemakad on osalused seriaalides "The Supernatural" ja "The Fringe".


Torontos sündinud Katriina Isberg on samuti esimese põlve väliseestlane. Temal on ulmevallast ette näidata rollid filmides "Haven" (2012), "Darknet" (2014), "The One That Got Away" (2015) ja "Lost Girl" (2013).


Kanada filmi- ja telenäitleja Alison Pilli isa on eestlasest ettevõtja. Alisoni filmograafiast leiab pisirollid ulmefilmis "Snowpiercer" (2013) ja ulmeseriaalides "PSI Factor: Chronicles of the Paranormal" ja "Poltergeist: The Legacy".


Pärast sõda Austraaliasse jõudnud eestlaste lapselaps Anna Torv on tuntud eelkõige Olivia Dunhami rolliga ulmeseriaalis "The Fringe" ("Ülisalajane") (2008-2013), mille eest pälvinud neli korda ka ulmefilmiauhinna Saturn Award. Peale selle on ta andnud hääle arvutimängu "Heavenly Sword" peaosalisele Narikole nii mängus (2007) kui ka mängu põhjal tehtud filmis (2014). Pisiosa veel ka filmis "Frankenstein" (2007).


Oma filmikarjääri alguses oleva lätlanna Kristine Kenina ema on eestlane. Võitluskunstidega tegeleva mõõgapiiga esimene ulmeline roll on osa iiri muistendikangelase elust rääkivas filmis "Cu Chulainn" (2017).

Kanadalanna Rebecca Marshallil on eesti-ukraina-inglise taust ja temal on väikseid rolle õudus- ja ulmefilmides kokku üle tosina: seriaalid "Supernatural" (2005-), "The Good Witch" (2012) ja "The Threshold" (2006), aga ka filmid nagu "The Saw VII" (2010) ja "Repo! The genetic opera" (2008) jt.


Kultusliku Baywatchi seriaaliga filmimaailma orbiidile tõusnud Erika Eleniakis voolav kübeke eesti veri pärineb juba kaugemaist eesti esivanemaist. Tema filmograafias on samuti mitmeid rolle ulmekates: peaosaline Aurora Ash Darrell Roodti kosmoseooperis "Dracula 3000" (2004); peaosa Bryni kehastaja Robert Lee katastrooffilmis "Absolute Zero" (2006); noore piigana näeb teda isegi Steven Spielbergi ulmeklassikas "E.T. - Extraterrestial" (1982) ning samuti on osalenued ulmeseriaalides nagu "Fantasy Island" (1999) ja "After Shock" (1999).


Hollywood pole maailmas ainus filmimeka. Teise ilmakaarde vaadates ei tohi ära unustada kaht eesti juurtega Juliat, kes on tänapäeva Vene filmimaailma ühed hinnatumad näitlejannad. Julia Aug on oma nime võlgu vanaisale - Stalini repressioonide ohvriks langenud Venemaa eestlasest kommunistile. Narvas üles kasvanud näitlejanna esimeseks filmirolliks oli Kir Bulõtševi samanimelise jutustuse ainetel vändatud "Pohhištšenije tšarodeja" (1989) ning teine ulmeline roll on tal vampiirifilmis "Vurdalaki" (2016). Julia Peresild on aga oma eestipärase nime võlgu vanavanaisale, keda elutee – seda siis veel tsaariajal – Venemaale viis. Peresild on kuuldavasti spetsiaalselt temale kirjutatud rollis kohe-kohe linale jõudvas Sergei Lukjanenko romaani "Tšernovik" ekraniseeringus.


Ja olgu mainitud, et ka Tarkovski filmi Stalker naispeaosatäitja Alissa Freindlihh jõudis pärast sõda noore tüdrukuna mitu aastat elada päris Tallinna kesklinnas.


Filmijutu lõpetuseks on sobilik rääkida ka ühest teatrirollist. Lavastaja Adolf Šapiro kutsus Elmo Nüganeni kehastama peaosalist 2007. aasta lõpus Moskva teatris Et Cetera lavale toodud Ray Bradbury samanimelise romaani ainetel loodud näidendisse "451° Fahrenheit". Suure menuga tükk jookseb teatris tänini, mistõttu Nüganen lendab ikka veel korra kuus Moskva vahet.

Peale eesti näitlejate on vahel ka Eesti ise sattunud nii filmilinale kui ka telepurki. Neid sattumisi on küll samuti vähe ja kontekstigi napilt, aga antud teema raames loetleda tasub neidki.

Filmis "Encino koopamees" / "Encino man" (1992) üritatakse Californias maast välja sulanud ja ellu ärganud koopainimest tutvustada kui Eestist pärit vahetusõpilast.

Näostki näha, et eestlane... Brendan Fraser koopamehena

Mihhail Poretšenkovi põnevik "Den D" (2008) on puhtal kujul Arnold Schwarzeneggeri kassahiti Commando ümbertöötlus vene moodi. Mis tähendab seda, et Kesk-Ameerika väikeriigis möllamise asemel toimub pahalaste nottimine Eestis. Vladivostokis puhkav vene eriüksuslane peab pahalase poolt röövitud tütre tagasisaamiseks mõrvama Eesti presidendi. Iseasi, kas see nüüd on päriselt ulme... aga vähemalt kohalikus kontekstis tundub üpris jabura fantaasiana küll.

Jaume Collet-Serra õudusfilmis "Orb" / "Orphan" (2009) lapsendab ameerika pere 9-aastase tüdrukese, kellel ilmnevad tapakalduvused. Lõpuks pere teiste laste pärast hirmu tundev pereema uurib lõpuks välja, et tüdruk on tegelikult 33-aastane haruldase hormonaalhäirega naine, kes on ka pikalt viibinud ravil Eestis Saarna Instituudi nime kandvas hullumajas ja sealt põgenenult tapnud oma paarkümmend inimest. Filmis kuuleb ka eesti keelt.


Hoolikalt teksti kuulavale vaatajale jääb kõrva, et David Cronenbergi filmis "The Brood" (1979) kõlab lause. "We're spending our time checking out an Estonian musician."

Seriaali "True Blood" kolmandal hooajal on mitmes osas tegelane eestlanna Yvetta, kes on postitantsija vampiiride ööklubis Fangtasia. Räägib ta küll miskipärast vene keelt.


Seriaalis "Troonide mäng" / "Game of Thrones" räägitava dothraki keele loomisel on ühe allikana kasutatud ka eesti keelt. Kes üritab kuulmise järgi tuttavaid sõnu tabada, saab kõvasti petta, sest tegu on puht grammatiliste vormide laenamisega, konkreetselt laadivahelduse (nagu näiteks sõnas idu-eo) kohaldamine dothraki keele verbidele.

Seriaali "Star Trek. Deep Space Nine" ühes osas /4x10 Homefront/ näeme kosmosejaama sideseansi ajal Maa peal toimuva konverentsiga taamale väga kenasti platseerunud sini-must-valget lippu. Tõenäoliselt ei ole trikolooril Eesti riigisümboliga vähimatki pistmist, vaid tegu on lihtsalt ilusa värvigamma pärast valitud plaguga.


Seriaali "Stargate: Atlantis" ühes neljanda hooaja osas leiab kaadri, kus hoitakse käes mitut rahatähte, mis tunduvad vägagi Eesti sajakroonise moodi. Teadjad inimesed oskavad aga öelda, et tegu olla hoopis Kanada viiedollarilisega. Töntsima silmanägemisega rahvast sellega muidugi ei veena...

Eesti raha või Kanada raha?

Kui briti pilasari "Blackadder" ka alternatiivajaloo alla liigitub, siis kolmanda hooaja avaosas on üks tegelane nimega Jeremy of Estonia.

Libahundiseriaali "Bitten" osas /1x03 Trespass/ jääb kaadrisse kahtlane tüüp, kes üritab ühele peaosalistest külje alla ujuda jutuga, et ta on avastanud Eesti kõige paremini hoitud saladuse - Viljandy pereviina retsepti - ja küll see võiks Ameerikale hea maitsta. Miskipärast käib selle Viljandiga kaasas määratlus Balkan...

USA Indiana osariigi väikelinnas toimuva mitteulmelise komöödiasarja "Parks and Recreation" osas /6x13/on kaader linnavaatega, mis tallinnlastele kindlasti natuke tuttav tundub.


Postapokalüptilises pinevikuseriaalis "Wayward Pines" võib terav silm mitmel puhul märgata seinal rippumas üht vene maalikunstniku Aivazovski taiest, mil nimeks Port Reval (1844).


Jaapani animesarja "Code Geass: Akito the Exiled" (2012) esimesed minutid mööduvad Euroopa Liidu ja Püha Briti Impeeriumi mechade vahelises lahingus Narva ümbruse metsades, kus armutu heitlus käib sõna otseses mõttes viimase liikuva metallijupini. Alternatiivses ajaloos 2017. aasta detsembris toimuvas vanarauastamisamokis on Narva tõesti ainult kohamääratlus – aga seejuures väga oluline kohamääratlus, millest ka hiljem juttu tuleb.


Ammusel 1966. aastal tehti Hollywoodis ka film "Death Curse of Tartu", millel Emajõe Ateenaga pole mitte midagi ühist – Tartu nime kannab üks indiaani šamaan, kelle vaim asub sõjateele elavate vastu.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0915)