Toona Philadelphias elanud Jaan Kangilaski (tegu ei ole mitte tuntud Eesti filosoofiga, vaid tema piiritaguse nimekaimuga) avaldas 1977. aastal kirjastuses Ballantine Books fantasyromaani „The Seeking Sword” ning kolm aastat hiljem sellele ka järje pealkirjaga „Hands of Glory”.
Neist esimeses, kus tegevus toimub 1970te algul, ei paista ausalt öelda ligikaudu esimene kolmandik teksti ulmet mitte kuskilt – tegu on pigem korraliku kriminulliga, kus ühele mehele torkas silma mõnede julmade mõrvade juures korduv motiiv: ohver ja mõrvar ei tundnud teineteist üldse; mõrv sooritati vanamoelise mõõgaga ja mõrtsukas ise ei mäleta teost suurt midagi, kuid on täiesti veendunud, et tegutses kõigi hüvanguks.
Mees uurib ja uurib, kaevab välja üha vanemaid analoogseid juh tumeid erinevatest USA osariikide politseikroonikaist, lõpuks üha vanemaid trükiseid pidi lõpuks lausa inkunaabliteni ja otsapidi mitu sajandit varasemasse Euroopasse jõudes leiab uurija eest ikka sama kuriteomustri. Esialgu mõrvade taga kuritegelikku salaseltsi ja vandenõulasi silmas pidanud mees kaevab aga veel edasi ja jõuab lõpuks mütoloogiliste neetud mõõkadeni, teiste seas tulevad kõneks ka soomeugri eepostes kirjeldatavad Kalevipoja mõõk ja Ilmarise mõõk. Umbes poole peal kõnnib viimane mõõgamõrvar aga uurijale koju, viskab mõõga kergendustundega talle pihku ning tapariist tervitab meest sedasi: „Tervitus, Hõimlane!“
Järgmine pool romaani ongi sisuliselt mõõga eluloo ümberjutustus. Mõõk on vana, väga vana – ca 5000 aastat -- ning iseloomuga ja eneseteadlik, samuti võimeline ümbritsevat tajuma. Ja samas äärmiselt põikpäine ning võimeline oma kandjat tegudele sundima. Tema motivatsioon taandub – üllatus, üllatus! – kättemaksule. Nimelt ammu-ammu elas Balti mere ääres hõim, kes kutsus end Inimesteks. Mingil hetkel tulid nende maadele Need Teised. Ruumi oli, elasid omaette, kombed olid viimastel Inimeste jaoks küll üpris veidrad – sõid teised rohtu ja jahil käimise asemel pidasid loomi kodus, seepärast oli Inimestel komme neid Sitajalgadeks kutsuda. Aga siis tulid veel ühed Teised, lõid Inimeste hõimu mehed maha, naistega tehti... nagu seda ikka tol ajal tehti. Toona lõigi tapatalgutest eluga pääsenud Inimeste hõimu Teadmamees mõõga. Ja edaspidistel sajanditel käis kõik lihtsalt – niipea kui mõõk tajus läheduses inimest, kelles voolas mõrvarhõimu verd rohkem kui Inimeste hõimu oma, otsis terariist sobiva mõjutatava subjekti, kes esimese aega viitmata loojakarja läkitas.
Loo lõpp keskendub mõõgast lahtisaamisele, mis ei ole teps mitte kerge, sest aegade jooksul on muistset terariista nii maha maetud kui ka merre visatud, teda on põletatud ja temast vaime välja aetud. Selle kõige peale mõõk vaid muigab, et Need Teised ei tea ju õigetest tegudest midagi.
Kui „The Seeking Sword” on natuke kuivavõitu kirja pandud, siis „Hands of Glory” selle puuduse all ei kannata ja on oluliselt lõbusamalt loetav. Sisuliselt on tegu episoodiga kõnealuse mõõga elust, konkreetselt 1560. aasta paiku Eestimaal. Sisu võib piltlikult kokku võtta nii: mõõk varastab oma pideva sapise kommenteerimisega sõu täielikult ära. Kindlasti on eestlasel seda huvitavam lugeda kui keskmisel mitte-eestlasel. Võib-olla seepärast ka sarja esimene raamat sai endale kordustrüki, see köide aga enam mitte. Päris kahju, et sari edasi ei ole läinud, ehkki toonastes Välis-Eesti ajalehtedes võis leida märke, et ka sarja kolmas osa on kirjutamisel.
