Eesti - maailma ja isegi Euroopa mastaabis üsna tilluke ja tähtsusetu maalapp Läänemere kallastel, kus läbi ajaloo on toimunud vaid käputäis sündmusi, mida isegi lähemad naabrid oluliseks võiks pidada.

Ulme - tulevikku vaatav kirjandusžanr, mille kohaldamine eesti keelele, kus ju grammatiline tulevikuvorm üldse puudub, tundub mõnele muulasele täiesti ilmvõimatu.

Võib kindlalt väita, et nende kahe tõsisem ja pidevam läbikäimine sai alguse alles paarkümmend aastat tagasi 1990ndatel. Loomulikult on ka varem eestlased ulmežanrisse liigituvat kultuurielementi loonud, aga need on üldjuhul üksikjuhtumid. Ei ole Eestis varem olnud aktiivseid kodumaiseid ulmekirjanikke – kuigi ka päriskirjanikud on vahetevahel fantaasiarikkaid lugusid kirja pannud, siis ulmelise osa protsent nende loomingus on äärmiselt väike või koosnebki kogu nende looming vaid ühest-kahest tekstis nagu Eiv Eloonil ja ka välis-eesti autoritel nagu Jaan Kangilaski ja Viido Polikarpus. Ehk vaid Boris Kaburit võiks tõesti ulmekirjanikuks nimetada, kuigi ka tema kirjandusliku loomingu võib ühe käe näppudel üles lugeda, ent ta on ka koostanud ulmeantoloogia ja ka tema tõlketööd on suuresti ulmevalda liigituvad. Muud ulmelist, nagu siinvalminud ulmefilme ja ulmekoomikseid, on samuti kiduralt. Ulmeseriaalid ja digitaalvaldkonda kuuluv ulme omab alles XXI sajandi toodangu pitserit.

Sellest tulenevalt puudub meil praktiliselt täielikult teadmine eesti päritolu ulmest piiri taga.

Siiski... asi pole päris lootusetu. Loendamatu koguse ulme juures on täiesti loogiline, et mõned kübemed Eesti kohta on sattunud ka piiritagusesse ulmesse ehkki see ei anna mõõdult välja isegi mitte piiska meres. Eelkõige tuleb silmas pidada ulmekirjandust. Ja kuna eestlasele on alati korda läinud teise eestlase käekäik, samas aga puudub igasugune ülevaade Eesti ja maailma ulme vahekorrast peale lühikese lõnga ulmelisti arhiivis ja veel lühema Jüri Kallase artikli kümmnekonna aasta taguses Algernonis, siis oleks seoses Eesti Vabariigi sajanda juubeliga nagu õige aeg sotti saada, kas ja millega eestlased maailma ulmemaastikul hakkama on saanud.

Enne kui hakata vaatama, MIDA mujal Eesti kohta kirjutatakse, tuleks kõigepealt selgeks teha, MIKS? Miks just Eesti? On ju loomulik, et iga ulmeautor kasutab oma teose toimumiskohana eelkõige endale tuttavat naabruskonda või lausa vastupidi – täiesti väljamõeldut või piisavalt kauget paika, mille toimimine tundub väljamõeldisele vaatamata usutav.

Esimene Eesti mainimise põhjus on loomulikult geograafiline – kui tegevus toimub Läänemere idaosas, siis juba ainuüksi asukoha tõttu võib Eesti mainimine kõne alla tulla. Sama kehtib ka Venemaa, eriti Peterburi lähiümbruses toimuva actioni puhul. Venemaa naabrus ongi kõige sagedasem põhjus, miks Eesti ulmes mainimist leiab.

Teine põhjus on eksootika. On ju Eesti vähemalt ameeriklastele sisuliselt pärapõrgus – paremal juhul kusagil Euroopa äärealadel -- asuv maailmanurk, kuhu on hea paigutada mida iganes ja kuidas iganes. Enam-vähem nagu keskajal paigutati tundmatute maade kaartidele kiri: siin elavad lohed ja ilma peata inimesed. Eurooplastele on Eesti küll distantsiliselt lähemal, aga Lääne-Euroopast on teda aastakümneid eraldanud raudne eesriie, mistõttu... vähemalt lohesid nad siia elama ei paiguta.

Kolmas oluline põhjus Eesti sissetoomiseks on koloriidi andmine. Natuke lahjem põhjus kui päris eksootika, kuid palju sagedasem. Paraku kipub värving olema ju kontrastne – omad on enamasti head, mujalttulnud aga paremal juhul kummalised, halvemal päris karmilt negatiivsed karakterid. Eriti kehtib see vene päritolu ulme kohta, kus sageli Eesti ja eestlased on sisse toodud rõhutamaks, et tegu ei ole venelastega /loe: pole oma/. Seda isegi NSVLiidu aegadel. Kui toona oli tegu lihtsalt väikese vennasvabariigiga – seejuures positiivse renomeega vennasvabariigiga – siis pärast taasiseseisvumist ja eriti pärast Pronksiöö sündmusi enamasti ja alati negatiivses kontekstis.

Ning neljas väga oluline põhjus on autori isiklik kogemus. Praegusaja lahtiste piiride juures ei ole ju probleem mõne reisiga Eestisse sattuda ja peab ütlema, et neid kirjanikke, kes on muljetest inspireerituna Eesti oma teostesse sisse toonud, on kaugelt enam kui käputäis. Isegi mõned kodumaast kaugemal elavad eestlased on seejuures olnud inspiratsiooni allikaiks.

Niisiis, millega Eesti ja eestlased on ulmes tähelepanu äratanud.

Teatmeteosed

Ulmealaseid teatmeteoseid on koostatud üksjagu, samas kindlasti mitte ülearu palju ja enamasti ei ole neis Eesti kohta mahtunud mitte sõnagi. Siiski on mõni trükis meeldivaks erandiks. Palju parem on olukord internetis vabalt kättesaadavais andmebaasides. Siinses väikeses ülevaates piirdun vaid asjakohase loeteluga, täpsemalt tuleb mainitud isikute kohta juttu hiljem vastavas alljaotuses.

Matthew Bunsoni koostatud The Vampire Encyclopedia (Vampiiride entsüklopeedia) sisaldab märksõna 'Eesti' all kümmekond rida teksti:
Eestlastel on mitu vampiiriliiki, mis põhiliselt on välislaenude, eriti vene laenude tulemus. Haruldasim eesti ebasurnutest on vere-imeja. Teine liik – veripard – oli algselt luupainaja kehastus, kes piinas inimesi öösiti neid rutjudes. Veel üks eesti ebasurnuliik – vampiir – on tõenäoliselt veel üks võõrlaen, mis on sealmail vaid vähestes kohtades kohatav.
Napi artikli allikmaterjalina on tõenäoliselt kasutatud II maailmasõja järel lõpuks USAsse jõudnud eesti folkloristi, keelemehe ja Bloomingtoni Ülikooli professori Felix Oinase kirjatöid. Näiteks soome, leedu ja vene vampiiride kohta on raamatus juttu palju rohkem, ent kasvõi lätlaste kohta pole sõnagi. Teatmik on muide ka Eesti raamatukogudest kättesaadav.


Andmebaas ISFDB /International Science Fiction Database/ annab otsingusõnaga Eesti välja järgmised nimed: baltisakslased Alexander von Ungern-Sternberg ja Dieter Hasselblatt; Tallinnas sündinud taani filmiprodutsent Sonja Vesterholt; raamatuillustraatorid Eiko Ojala, Kaia Otstak, Joonas (sissekandes eesnimega Jonah) Sildre ja Ülo Sooster; toimetaja Kalju Kirde; kirjanikud Friedrich Reinhold Kreutzwald, Mati Unt, Mehis Heinsaar, Andrus Kivirähk ja Sandra Kasturi. Ka on kirjeomanikud kohalikud ulmeuurijad Jaak Tomberg ja Andrus Org ning välis-eesti autorid Viido Polikarpus ja Jaan Kangilaski. Ka Joel Jans on kirjeomanik seoses Helsingis toimunud Worldcon 2017 jaoks Eesti ulme kohta kirjutatud lühikokkuvõtte autorina. End eestlastena mitteidentifitseerivaid kirjanikke, kel üks vanem-vanavanem eesti verd, on ISFDBs mitmeid.

John Clute ja Peter Nichollsi mahukas The Encyclopedia of Science Fiction mainib Eestit täpselt ühe korra – artiklis Venemaa ulmefilmide kohta pälvib äranimetamist Grigori Kromanov filmi „Hukkunud alpinisti“ hotell režissöörina.


Otsing võrguteatmikus SF-Encyclopedia, mis on sisuliselt Clute-Nichollsi teatmeteose võrguvariant märksõnaga "Eesti" annab neli nime: Mati Unt, Fridebert Tuglas, baltisakslane Friedrich Maximilian von Klinger ja Sandra Kasturi. Kaudselt võib leida Viido Polikarpuse (kaasautori Tappan Kingi kohta käivas artiklis) ja tundmatuseni moonutatud Jüri Järveti nime (filmi Solaris kohta käivas artiklis).

Samalaadne venekeelne andmebaas Fantastika3000 annab veidi rohkem nimesid: Aimeé ja Vladimir Beekman, Boris Kabur, Helju Rebane ja August Jakobson, kaudselt tuleb Eesti välja veel Mihhail Velleri ja Vera Krõžanovskaja kaudu.

Eestlased piiri taga

Üldjuhul kodumaalt kaugele sattunud eestlane ulmet ei kirjuta. Väheste eranditega on kirja saadud vaid 1-2 nimetust per capita.

Esimene piiri taga ulmeraamatu üllitanud eestlane on tõenäoliselt Jaan Sibbul, kes 1905. aastal võttis endale uue ja rahvusvahelisema nime Ivan Narodny (1869/74-1953). Aferistikuulsusega ajakirjanik ja literaat, raamatukaupmees ja revolutsionäär kirjutas USAs mononäidendi The Skygirl, mis lavastati 1923, raamatuna ilmus see paar aastat hiljem.

Aastakümneid võis eesti ulme lipulaevaks pidada eesti-soome kirjandusklassik Aino Kallast ja tema novelli Hundimõrsja/ Sudenmorsian.

USAs elaval Jaan Kangilaskil on ette näidata fantasydiloogia The Seeking Sword ja Hands of Glory; põgenikelaagris Saksamaal sündinud ja USAs mitmel alal käe valgeks saanud Viido Polikarpusel üks noorteulmekas – Down Town.
Kalju Kirde’st sai pärast sõja lõppu Saksamaal hinnatud ulmetoimetaja ja maailmatasemel Lovecrafti loominu spetsialist.

Päris mitmel pärast sõda Rootsi jõudnud eesti kirjanikul on bibliograafias ette näidata ulmevaldkonda liigituvaid teoseid, aga kuna need on kirjutatud eesti keeles, siis siinkohal piirdun vaid fakti konstateerimisega.

Hulgaliselt kõikvõimalikke ulmeauhindu on pälvinud Põltsamaal sündinud, kuid lõviosa elust Kanadas elanud Sandra Kasturi.

Moskvas venestunud eesti kaupmehe perekonnas sündinud, Eestisse opteerunud, siin hariduse saanud, kuid end venelaseks pidanud, sõja järel lõpuks USAsse jõudnud ja seal karjääri teinud filosoofiadoktor ja luuletaja George (kasutusel on ka nimekujud Jüri ja Juri) Ivask (1907-1986) –-- avaldas 1980te alguses Pariisi ajalehes Russkaja mõsl lõpetamata jäänud alternatiivajaloolise jutustuse Jesli bõ ... ne bõlo revoljutsii (Kui ... revolutsiooni poleks olnud).

Kõige tuntum eestlasest ulmeautor Eestist ida pool on Helju Rebane, kes kolis Moskvasse teadustööd tegema juba õndsal stagnaajal. Tema jutte on tõlgitud ca poolde tosinasse keelde. Ka Reaktoris leidub 2 antud autori juttu.

Väga tõenäoliselt on kübeke eesti verd kümneid ulmekaid kirjutanud vene kirjanikul Olga Mjahhar’il (Mähar?), kuna tema esivanemate otsing viis lõpuks välja küüditatute nimestikeni.

Kindlasti on eesti verd ka eelmisel aastal oma esimese ulmeromaani üllitanud Pihkva kooliõpetajal Raivo Štulbergil (Stuhlberg?)
Varateismelisena Prantsusmaale kolinud Katrina Kalda looming flirdib samuti ulme piiriga.

Olgu siinkohal veel mainitud, et kodumaist Eesti ulmekirjandust on piiri taga tutvustatud üsna napilt. Tartu Ülikoolis kaasaegset kirjandust uuriv Jaak Tomberg, kes 2014. aastal pälvis SFRA (Science Fiction Research Association) preemia Pioner Award. Tema ja teise ulmeuurija Andrus Org’i kaaslöömisel on ilmavalgust näinud ka selline prantsusekeelne kogumik:


Ulmeajakirjas Locus 6/1992 ilmus ukrainlase Vadim Skirjuki artikkel SF in Estonia. Siia võib veel lisada Vjatšeslav Ivanovi lühikese artikli kodumaises ajalehes Molodjož Estonii 7. aprillil 2001 Zapad sovetskogo pasporta (Nõukogude passi lääs), kus autor toob välja Eestiga seotud momendid vendade Strugatskite loomingus ning Joel Jansi kirjutatud lühikokkuvõte Worldcon2017-le; üksikuid artikleid eesti ulme kohta on kirjutanud ka Nikolai Karajev oma blogis. Ja ongi kõik.

Ulme ja Eesti mitte-eestlased

See kategooria vajaks tegelikult eraldi põhjalikumat uurimust, sest ilmselgelt on nii varasemad baltisaksa kui hilisemad Eestisse kolinud või nõukogudeajal siin sündinud vene autorid eesti ulmemaastikul sama hästi kui tundmatud. Piirdun siinkohal vaid üksikute nimede lähema tutvustamisega.

Alustama võiks muulastest rääkimist aga juba viikingiajast, sest ulmekonteksti ilmub sõna "Eesti" esimest korda juba igivanades Põhjala saagades. Süüdi on selles hiiglasekasvu sõjamees Starkad (ka Störkuðr, Starcaterus, Starkodder). Odini suur lemmik ja Thori vihaalune oli oma aja – kusagil esimese aastatuhande kolmanda veerandi paiku; kui saagasid uskuda, siis pea 300 aastat järjepanu – kõige legendaarsem sõjamees, kelle tegemistest jutustab hulgaliselt saagasid, vilksamisi käib ta läbi isegi eeposest Beowulf. Taani kroonik Saxo Grammaticus annab oma kroonikas Gesta Danerum kaks tema päritolu varianti: tema arust tõepärasema kohaselt oli Starkad pärit eestlaste maalt Läänemere idakaldal -- see muidugi ei tähenda, et ta nüüd kohe eestlane olnuks -- ja teise, fantastilisema kohaselt oli ta jöötunite soost, kellel Thor raius maha kõik lisajäsemed peale kahe ja pani ta peale needuse, mille kohaselt Starkad elab kolme mehe elu ja sooritab kolm hirmsat kuritööd. Starkad lõi kaasa enamikus tolleaja suuremates lahingutest, saagad räägivad ka tema taplustest kuralaste, semgalite ja venelastega (kuid mitte eestlastega). Lahingukirjeldus, kus Starkad vaenuväge rünnates saab hulga ränki haavu, nii et kopsud paistavad ja ta peab hammastega habemest kinni hoidma, et pea õlgadel maha ei veereks, teeks au igale õudus- ja ulmebataalia kirjeldusele ka tänapäeval. Üllataval kombel on ulmekirjandus niivõrd koloriitsest inimtapamasinast suure kaarega mööda käinud ning Starkadi kohtab vaid üksikutes ulmekates. Nii et kohalikud ulmekirjutajatel ei ole tundmatut eesti juurtega superkangelast vaja kuigi kaugelt otsima minna...

Baltisakslastest rääkides tuleb alustada neist, kes sai üles loetletud teatmike osas.

Nii kirjanduses (tema romaani Tung ja torm järgi on nime saanud terve kirjandusepohh) kui reaalses elus tähelepanuväärset karjääri (oli abielus kõlakate kohaselt Katariina II abieluvälise tütrega) teinud Friedrich Maximilian von Klinger (1752-1831) on ulmeajaloo tähelepanu pälvinud jutustusega Reisen vor der Sündfluth (1795) (Veeuputuse-eelsed reisid), mis räägib Bagdadi kaliifi fantastilistest reisidest. Von Klinger suri Tartus, kuid maetud on perekonna hauakambrisse Peterburis.

Eestis sündinud ja Tartu ülikoolis õppinud saksa kirjanik, luuletaja ja kunstnik Alexander von Ungern-Sternberg (1806-1868) on oma ohtra loomingu seas kirjutanud ka ühe kummitusloo Das gespenstische Gasthaus (Kummitav külalistemaja) (1842)

Dieter Hasselblatt (1926-1997) on oma elust Eestis juttu teinud ka oma mälestusteraamatus. Hitleri kodumaa-kutse jalgu jäänud poisikesest sai 1970tel pooleteisetosinaks aastaks oluline saksa ulmemaastiku kujundaja eelkõige kuuldemängude tegijana, aga ka kirjanikuna.


Elupõletaja Eric Stenbock (1860-1895) pühkis Maarjamaa tolmu jalgelt juba 15-aastaselt, kui ta kolis ühes vanematega Londonisse. Ennast sõna otseses mõttes surnuks joonud dändi jõudis kirjutada mõned vampiirilood, mida trükitakse ja tõlgitakse ka tänapäeval. Tema järgi on loodud peategelane Lara Biyutsi aurupungiromaanis Thorough the Baltic Looking-Glass (Läbi balti suurendusklaasi).


Ungern-Sternbergidest tuleb veel kord juttu teha seoses ulmes enimmainitud eestimaalasega, kelleks vaieldamatult on valgete kindral parun Robert (venepäraselt Roman) von Ungern-Sternberg, Mongoolia tegelik valitseja 1920te alguses. Kui paljudes ulmetekstides teda vähemalt mainitakse, on raske oletadagi, sest peale kümnete stiilipuhaste ulme- ja iseäranis alternatiivajalooliste teoste tuleb kõne alla veel ka mingi osa puhtajaloolisest kirjandusest, mida saaks formaalselt ulme alla sikutada, kuna end mongoli sõjajumalaks pidanud parun oli ka suur müstik ja jõudis näiteks tegelda ka Shambala otsingutega, šamaanidega lävimisest rääkimata. Peale selle kirjutatakse tema arvele mõnikord ka tsaaririigi kullavarude ärapeitmine, mille otsimisest on ka hulga tekste, mis vahel samuti otsapidi fantastilis-müstilist elementi sisaldavad. Kurikuulsa paruni kõigi ilmutumiste loetelu läheks väga pikale, seda isegi vaid ulmežanri piirides. Ta on tegelaseks isegi arvutimängudes nagu Iron Storm ja Heart of Iron 2.


Ungern-Sternbergi suguvõsa on ulmekirjanduses esindatud ka teiste liikmetega: Vladislav Russanovi romaanis Bratja krovi (Verevennad) tegutseb vampiir Carl Jacob von Ungern-Sternberg, Nadja Jar'i jutus Krai notši (Ööäär) möllab mõrvar ja psühhopaat, mitmeid kordi surnuist elustatud eriüksuslane Friedrich Ungern. Jevgeni Šalašovi romaanis Tsitadeli (Tsitadellid) kohtume aga vene X-Files uurimisrühmaanaloogi bossi Viktor Ungerniga, kes alustab iga enda tutvustamist lausega: "Ei ole tolle valgekaartlase sugulane." Arturo Pérez-Reverte romaanis The Club Dumas (Dumas’ klubi) on aga kõrvaltegelane paruness Frida Ungern, kes on just tema otsene järeltulija.

Sobilikult baltisaksa ja eestivenelaste jutu vahele saab rääkida Ungerni kiiluvees triivivast mehest, keda enamik ajalooallikaid peab eestipärasele nimele vaatamata siiski rootsi päritolu venelaseks, kuid mõnedes teatmikes (sh 1989. aastal ilmunud ENE 4. köites) on ta kirjas rahvuselt eestlasena. Isegi kui temas ei ole eesti verd, siis side Eestiga võib tal ikkagi olemas olla: ühe legendi kohaselt olla tegu Katariina II käsul XVIII sajandi lõpupoole Hiiumaalt Ukrainasse ümber asustatud rannarootslaste järeltulijaga. Ebarootsipärase nimega kindralleitnant Vladimir (mõnes allikas eesnimega Voldemar) Kappel oli Venemaa Kodusõja lõpuaastatel Koltšaki armee viimane ülemjuhataja. Nõukogude ajal Kappelist ei räägitud üldse; võib-olla sellepärast, et tema alluvuses olevad väeosad paistsid valgete hulgas silma ühe kõige võitlusvõimelistemana. Egas ilmaasjata need nimetanud end juhi järgi "kappellasteks". Ennekõike teatakse teda filmis Tšapajev kujutatud kuulsa valgete ohvitseride psühholoogilise rünnakuga, kus paraadmundris väed rivikorras ühtegi lasku tegemata punaste tule all rünnakule marsivad. Tema sõjalistest võitudest on tähtsaim Kaasani vallutamine 1919. aasta sügisel, kui valged lõid punased linnast välja ja said sõjasaagiks tohutul hulgal laskemoona, varustust ja ka Tsaari-Venemaa riiklikud kullavarud. Kappel juhtis 2000 km pikkust Siberi Jääretkena tuntuks saanud valgete vägede taandumist 40kraadises pakases piki jäätunud Kani jõge, mille käigus ta kukkus jäälõhesse ja saadud külmetuse tagajärjel mõned päevad hiljem ka suri. Kappeli osa ulmekirjanduses ongi väga spetsiifiline – vaid alternatiivajalugu (ainsaks erandiks on Zotov, kes romaanis [-]angel aga kirjeldab, kuidas Kappel on elus korda saadetud pattude eest saanud Põrgus karistuseks Aafrika metslastele kommunismi õpetamise) ja sealgi vaid Kodusõja lõpuaastad Siberis. Valgete võidu korral räägitakse temast ka veidi hilisemas kontekstis – näiteks Aleksandr Validuda romaanis Vremja obretšonnõh (Hukkumisele määratute aeg) on Kappelist taastatud monarhia juures saanud lausa kindralfeldmarssal ja sõjaminister. Kuna alternatiivajalugu žanrina, eriti selle alamjaotus "variatsioonid Kodusõja teemadel", on Venemaal üsnagi populaarne, siis absoluutarvudes on teda vähemalt mainitud päris mitmes tosinas teoses, Ja kindlasti on tegu ainsa korraga, kui (mööndusega) eestlane on ulmeraamatu pealkirja sattunud.


Eestiga seotud vene ulmekirjanike loetelu algab vene ulmekirjanduse pioneeri, kireva elukäiguga kirjaniku, ajakirjaniku ja riigiametniku Faddei Bulgariniga (1789-1859). Tema kirjutatud ulmetekstidest nagu Pravdopodobnõje nebõlitsõ (Usutavad lood) (1824), mis on jutustus 29. sajandist, Neverojatnõje nebõlitsõ (Uskumatud lood) (1825) fantastilisest reisist õõnsa Maa sisepinnale ja maakera keskpunkti ning satiir Prohoždenija Mitrofanuški na lune (Mitrofanuška seiklused Kuu peal) (1837) pakuks ehk erilisealt huvi viimane, mille puhul tekib küsimus: kas tegu võib olla esimese Eesti territooriumil kirjutatud ulmetekstiga? 1828. aastal ostis Bulgarin endale Tartu lähedal asuva Karlova mõisa, mis tänapäeval paikneb peaaegu Emajõe Ateena südalinnas, ja jäigi sinna üsna püsivalt elama. Tartus ta ka suri ja on maetud Raadi kalmistule.


Kindlasti ei saa mainimata jätta Vera Krõžanovskajat (1861-1924), kirjanikunimega Rochester. Ulmeajalugu – ja seda ka lääne pool kirja pandud ulmeajalugu – viitab talle enamasti kui esimesele professionaalsele naisulmekirjanikule, kuna lõviosa enamik tema kirjapandud 80 romaanist sisaldab fantastilist elementi. Väidetavalt olla ta ka esimene, kes kasutas tänapäevases mõistes teleportatsiooni kui kosmoses liikumise meetodit. Ise ta väitis, et tema on vaid meedium, kes automaatkirjutamise meetodil pani kirja selle, mida talle dikteeris XVII sajandil elanud inglise poeet ja Rochesteri krahv (sellest ka autorinimi) John Wilmot. Pikalt Euroopas elanud Krõžanovskajale saabusid halvad ajad koos Oktoobrirevolutsiooniga. Uue võimuga ta ära ei harjunud. Pärast abikaasa mahalaskmist bolševike poolt emigreerus ta Eestisse, kuid harjumuspäraste elatusallikate täielikul puudumisel kirjutada ta siin ei saanud ning üle jõu käiv töö saekaatris või teistel andmetel kastivabrikus laastas kiiresti ta tervise – tegu oli ju ikkagi kuuekümneaastane aadlidaamiga - ning ta suri Tallinnas täiesti hüljatuna ja puruvaesena. Krõžanovskaja haud asub Tallinnas Siselinna (endisel Aleksander Nevski) kalmistul.


Sarnaselt Krõžanovskajale saabusid 1920tel Eestisse bolševike eest pakku ka mitmed teised vene kirjanikud, kes hiljem edasi liikusid läände ja kelle bibliograafiaist leiab ka üksikuid ulmelisi teoseid. Neist kõige tuntum on ilmselt Aleksandr Kuprin (1870-1938). Olgu nimetatud veel Narvas ajalehetoimetajana töötanud Niina Frank (1891-1949) ja ka Eesti kirjanduselus kaasa löönud venestunud baltisakslaste järeltulija Karl Geršelman (1899-1951). Eestimaal sirgus ja käis koolis vanaema poolt ka osaliselt eesti verd Boriss Nartsissov (1906-82), kelle lapsepõlvekodu asus Narva-tagustel maadel, mis Tartu rahulepinguga jäid Eestile.

II maailmasõja ajal/järel vahetus muulaste kontingent Eestis korralikult. Vanadest olijatest kes sai, pages läände, nende asemele saabusid ida poolt uued tulijad. Esimese pääsukesena võiks ehk ära mainida Igor Vsevoložskit (1903-67), kes on maetud Käsmu.

Üldjuhul Eestis elanud või elavatel vene keeles ulmet kirjutanud kirjanikel – väga üksikute eranditega – üldjuhul puuduvad kokkupuuted eestikeelse kirjandusmaastikuga. Väike loetelu: Aleksandr Kopti, Viktor Kosenkov (kirjutab ühe moskvalasega kahasse ka pseudonüümi Juri Burtsev all), Dmitri Saveljev, Andrei Hodov, Nikolai Bojartšuk, Meto, Anatoli Tamrazjan (ka Tamersin), Gohar Markosjan-Käsper, paduestofoobia lausa erakordsele tasemele viinud Voldemar Jaanovits Putting, Lev Zenzinov, Sergei Beljajev. Kindlasti on neid veelgi ja kindlasti on mõnigi autor leidnud ekslikult kajastamist ka kirjanduse loetelus. Ekslikult seepärast, et kuna käesoleva uurimuse eesmärk oli ikkagi sihipäraselt heita pilk Eestile piiritaguse ulme kontekstis, siis statuudi kohaselt – ja mis seal salata, ka aja kokkuhoiu mõttes – eesti algupära teoseid ei käsitleta. Kuigi kuhu piir tõmmata – näiteks Dmitri Svetlov tuli omal ajal Tallinnasse Merekooli, lõpetas selle 1968. aastal ja töötas seejärel aastakümneid – kuni pensionile jäämiseni – Eesti merelaevanduses, alles pärast pensionilejäämist kolis Peterburi ja hakkas alles siis ulmet kirjutama; Timur Maksjutov sündis ja kasvas Eestis, siirdus 1980te lõpus sõjakooli ning Eestisse enam ei naasnud; samas Andrei Hodov kolis alles hiljuti Moskvasse, kuid kogu tema varasem looming on aga kirja pandud Eestis. Tulemusena – Svetlov ja Maksjutov on kaasatud, Hodov mitte.

Muust rahvusest Eestiga seotud ulmikuid on vähe. Pärnus elav soome kirjanik Jorma Rotko kirjutab eesti keeles ajaloolisi romaane, millest üks – Julm on meri, jumala supp – sisaldab ka fantastilist elementi. Aastajagu on Tallinnas elanud USA ulmekirjanik Sylvia Spruck Wrigley.

Rootslased Jan Wallenius ja Chris Loneberg tulid 1990 esimese pooles õppima Tartu Ülikooli. Õpingute kõrvalt asutasid kirjastuse Aniara, mis üllitas maakeeles mitu ulmeklassikasse kuuluvat teost. Aniara sõna muide on võetud Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud rootsi kirjaniku Harry Martinsoni samanimelisest ulmepoeemist.

Varia


Herbert George Wells veetis 1934. aastal paar nädalat Eests oma kallima, viimase Jäneda mõisaproua ja endise Maksim Gorki armukese Maria (Mura) Zakrevskaja-Beckendorff-Budbergi juures, kes hoolimata nende hilisemast kauaaegsest kooselust keeldus ulmekorüfee korduvatele käepalumistele vaatamata temaga ametlikult abiellumast. Jäneda mõisas on kirja pandud ka mingi osa Wellsi memuaaridest.


Ameerika aurupungikirjanikul Jonathan Fermaine'l läks pereõnne mõttes Wellsist paremini, sest 1990te keskel leidis ta endale Saaremaalt silmarõõmu ja pidas temaga Kuressaares isegi pulmapeo maha.

Vene ulmeklassiku Aleksandr Beljajevi naise üks vanaisa oli puhastverd eestlane, kusjuures tolle abikaasa oli rootslanna ja koduseks keeleks saksa keel.

1990ndate keskel tegutses Tallinnas kirjastus Melor, mis rikastas vene kirjandusmaastikku sajakonna ilmutatud ulmeraamatuga.

Puhas ulme on ju ka päris ajalooline fakt, et Katariina II levitas oma võimulpüsimise ettekäändena kuulujuttu, et tema poeg Paul polevatki mitte Peeter III, vaid hoopis krahv Saltõkovi poeg; ja et asi veelgi kindlam oleks, sündis see poeg surnult ja asendati toonase valitseja Jelizaveta I käsul ühe eestlannast pesupesija pojaga.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0776)