Tõlkis Rauno Pärnits

Laagripagulasel on vähe rõõme. Ja ka need on kuradi sakslaste poolt rangelt sisse viidud graafiku alusel. Iga kuu kahekümnendal – seebi, haisvas sööklas antava kaerahelbepudrutalongide ja kahe preservatiivi saamine. Milleks pagana pärast mulle aegunud saksa preskud? Ja miks kaks? Mitte üks ega kaheksa... Ju mõni morn Saksa teadusgeenius ületas end ja arvutas välja, et pagulasele Venemaalt on ette nähtud kaks rasestumisvastast vahendit 30 päeva jooksul.

Kõik sellepärast, et see tilluke riik oli jäänud deutsch'ide vastutusalasse. Hispaanlased näiteks – positiivsed tüübid, pillanuks ehk härrade laualt oma paarkümmend ja toonuks isegi kere kohale... Ehkki vaevalt. Hispaanlastel pole meie jaoks mahti – vaevu jõuavad permanentseid Maroko dessante tagasi tõrjuda.

Aga igal reedel antakse abiraha 11 uuseurot ja 50 senti. Iseäranis alandavad need kümne- ja kahekümnesendised alumiiniumruudukesed. Mitte midagi nende eest osta pole võimalik, ainult tasulise peldiku sissepääsu eest maksta...

Igal reedel ma lähen Linda juurde õllekasse seda Euroliidu tervitust, neid näruseid kolmekümmet hõberaha maha jooma. Seal lõhnab liisunud õlle järele, pimedas nurgas ootavad lollikesi Mustad Kirurgid ning tarakanid käituvad sama jultunult nagu türklased Münchenis. Kuid ma käin just seal. Mitte odava vodka paroodia pärast, mitte tümja hapukapsa ja kõrbenud viinerirõngaste lõikude pärast, mis tekitaks isegi kõige hoolimatumas sanitaarinspektoris infarkti. Ja kindlasti mitte ka hilisbalzaclikus eas Linda-nimelise linalaka rahnu pärast (eh, taas jäävad preservatiivid kasutamata).

Lihtsalt sellest kõrtsist on hästi näha Too Kallas.

***

"Tere õhtust, Linda."

"Terre sullegi, Maraat. Kas nagu ikka?"

Ma noogutan karvase lõuaga ja silmitsen valgeid käsi, mis vilunult valavad 30-kraadist kohalikku metsakohinat. Seedetrakt nõksatab harjumuspärase spasmi eelaimuses. Protsessi seirab baariletti kaunistavas kolmeliitrises klaaspurgis elav valge hamster. Tavaliselt istub ta flegmaatiliselt, vööni mattunud vaba ajakirjanduse ribade ja omaenda väljaheidete sisse, kuid vahel sööstab ta paigalt ja ründab klaasseina, kiirelt-kiirelt rapsides seda kasutute küünisekestega ning püüdes tülpinud tasandilt üles, õhu ja vabaduse poole ronida.

Ma viskan purki letilt püütud tarakani, kuid hamstrike pöörab solvunult selja. Ilmaasjata, vennas. Selles elus tuleb verist liha hammastega rebida ning kasvatada käppadele iminapad, et mööda klaasi ronida. Muidu kärvadki ajalehesita sisse.

"Kuule, sõber, on asja, hea raha..."

Kulunud pleekinud kamuflaaž, sinine täheke "Moskva kaitsmise eest". Laubale põletatud "gjaur", sülge tilkuv suu kõverdi kõrvuni lõhki lõigatud ja pataljoni välivelskri poolt väriseva käega rohmakalt kinni traageldatud. "Mägilase naeratus", teada värk. Tähendab, Euroliidu poolt väljaostetud sõjavang – sellise omalaadse džigitihuumori igavesi kandjaid on neist pea pooled.

"Neeru ei müü, sõber. Üks ongi alles."

Invaliid tõmbab kuuldavalt sülge tagasi ja pomiseb kurjalt midagi "tagalakontorirottide" kohta. Mina ei ole tagalarott, sõber. Ma lihtsalt ei ole idioot – et neile alla anda.

"Oota, ära mine. Kas kummi on? Ostan."

Vaevatu noogutab ja küsib viis uuseurot kahekümne eest. Lepime kokku viiekümne sendi peale ning ta roomab nurka Kirurgide juurde, irvitades rahulolevalt peast põrunud, kuid helde kaasmaalase üle.

Ma pöördun tolmuse akna poole, pühin harjumuspäraselt kärbselaibad aknalaualt ja vaatan Toda Kallast.

Aeglaselt voolab külm tinane Narva jõgi. Lähedase, kuid absoluutselt kättesaamatu järsaku kohal kõrguvad kõverad mustad ristid, millelt ripnevad sisikonnaräbalad. Ja peened, halli taevast vägistavad minaretid Iban-sarai kohal.

Ma teen grimassi, kuid mitte veel värskest põrandaaluse Musta Kirurgi nüri skalpelli meenutusest. Narkoos oli neil ilmselgelt haltuura, ma oleks peaaegu ära kärvanud. See sõnaühend tekitab assotsiatsioone kõikvõimalikest lauajuppidest kokku klopsitud külalõbumajaga. Iban-sarai, raisk!

Aga eelmises elus Ivangorod Leningradi oblastis.

***

Maksjutovi saadetud illustratsioon tõlkele

Pildi autor Kirill Garin

Saepuru mekiga Eesti viin ringleb peas, muutes aju mulksuvaks lägaks. Pinnale kerkivad keereldes hägused mälestuskillud. Presidendivalimiste teine voor, Dvortsovaja väljaku miitingute lõbus uljus, isetehtud plakatid, valged lindid ja lipud, tagasiastumised, häälte ülelugemine... Meid – tarku, tugevaid, iseseisvaid – pungil Moskvasse suunduvad rongid... Avarii Nord Streamil, mille ehituse käigus varastati 120 miljardit, gaasitrasside sulgemine Ukraina poolt, Euroopa nafta- ja gaasiembargo Venemaa tarnetele – ja meie kõrvale seisvad võmmid ja sõdurid, kes pool aastat pole saanud "topelt" tasusid.

Valitsuse pagemine lõunasse, nädalaga kogutud Mägiemiraadi Armee. Otse Uurali Vagunitehase tsehhidest täies lahinguvarustuses vihatud Moskva poole veerevad tankid... Maha tapetud Doni-äärne Rostov, põlev Tambov, Metsikute diviisi poolt mõõkadega ära hakitud Volgograd...

Ja minu kaevik Novgorodi all, öised hõiked "Allah akbar!" vaheldumisi läbilõigatud kõridest kostva korinaga... Ja kortsunud kolmnurkadena tühjadele Piiteri tänavatele taevast langevad lendlehed. Aga nendel – TEMA. Valges burkas ja valge papaahaga, lähestikku asuvate silmade terasest vaatega. Kogu Venemaa Imaam Ibragim Suur.

Kunagi amuuri tiigrite kaitsja ja pensionäride lemmik...

***

Piirivalvur niisutas süljega sõrmi ja luges uuseurode hõbedasi kupüüre, ise harjumuspäratu ajutegevuse tõttu laupa kortsudades. Lase käia, Eesti lõust. Seal on kõik täpne nagu apteegis. Võid küsida minu neeru käest, mis lihava ameeriklanna vatsas peesitab praegu kusagil Miami soojal liival. Või kusagil mujal, kus on hea olla. Kus ei lõigata lammaste ja inimeste kõrisid läbi ühesuguse ükskõiksusega ega lööda hamstreid risti. Ja kus ei jagata seepi ja kondoome üleoleva euroopaliku muige saatel.

Piirivalvur kohendas päevinäinud M-16 allavajuvat rihma ja keeras selja. Mina, tasa kirudes ja nägu krimpsutades, libistasin end mööda savist kallakut alla mustava, hallituse järgi haisva vee äärde. Tuulepuhang tollelt kaldalt toob kaasa iiveldamaajavat laibalehka. Võtan seljakotist peotäie pakikesi, rebin esimese lahti ja asun puhuma. Tegevust jätkub kauaks (kogusin kuid!), kuid töö on see-eest viimane.

Iban-sarai kohal itkeb muessin, tõotades allikaveepurkkaeve ja rinnakaid huure. Oodake mind, neiukesed.

Raisk, ilmaasjata valisime valge värvi. Sellega ei saa võita.

***

"Ja nüüd viimased uudised Narva piirilõigult. Järjekordselt rikuti piirirežiimi, nähtavasti ühe vene põgeniku poolt. Tema, nagu ka paljud tema õnnetusekaaslased, ujus öösel üle Narva jõe. Ta saatus oli ette ennustatav, kuid antud banaalne juhtum üllatas ujuvvahendiga, milleks piiririkkuja kasutas tuhandetest täispuhutud preservatiividest kokku seotud parve..."

Kaamera tabas islamikaldal uue risti: sellel ripub verise kotina nülitud kere. Musthabemed vehivad kalašnikovidega ja röögivad midagi kurguhäälselt.

"Linda, vaheta kanalit, jälle näidatakse seda jälkust. Miks venelasi sinna tõmbab? On ju ilmselge, millega see lõpeb."

"Nad igatsevad, Toomas. Tahavad nähtavasti vähemalt surra Tollel Kaldal."

Linda klõpsas puldiga, võttis kliendilt tühja kruusi. Puistas hamstrile sööta, pundunud kätt raskustega läbi purgiava surudes – ja äkki karjatas, heitis purgi minema ja puhus sõrmedele...

Rahulolust urisev hamster triikis iminappadega veriseid kihvakesi.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0664)