Eesti filmiajaloos väga palju täispikki ühte või teist nurkapidi ulmežanrisse liigituvaid filme ei ole. Eesti filmi andmebaasi põhjal on kas „ulmefilm“, „õudusfilm“ ja „üleloomulik film“ täpselt kuus Eesti linateost.

Neist kuuest kaks, „Navigaator Pirxi“ (1978) ja „Saatana pisara“ (1992), on lavastanud poolakas Marek Piestrak ning lisaks ka seiklusfilmiks liigitatud „Madude oru needuse“ (1987), milles aga samuti mõningad üleloomulikud õuduselemendid täitsa olemas. Nii et Eesti Vabariik 100. ja Marek Piestrak läheneva 80. sünnipäeva puhul paras aeg mehe töödega natuke lähemalt tuttavaks saada.
Ülemäära produktiivne pole Marek olnud, nimetatud kolmele lisaks valisin vaatamiseks „Emahundi“ (1982) ja „Emahundi tagasituleku“ (1990). Lisaks neile on ta lavastanud veel mõned telefilmid ja -seriaalid.

Legendaarne „Navigaator Pirx“ ongi mehe esimene täispikk film. Üks tema eelnevatest lühifilmidest põhines Stanislaw Lemi lühijutul ja ka Pirxi stsenaariumi kirjutas ta Lemi juttude põhjal valmis. Saatis selle vanameistrile hindamiseks ja sai tagasi kümmekond lehekülge märkusi ja parandusettepanekuid. Võimaluste piires võttis Marek neid ettepanekuid arvesse, põhiline, mis ka tema enda visiooni osas takistuseks osutus, oli finantsvõimekus. Lisaks puudus Poola kineastidel ka tehniline võimekus kombineeritud võtete sooritamiseks. Erinevail põhjustel valiti koostööpartneriks Nõukogude Liit (viisaastakuplaan vajas täitmist, Lem oli populaarne, kogemus muinasjutufilmidega) ja pärast seda, kui grusiinid Marekile muljet avaldada ei suutnud, löödigi käed Tallinnfilmiga, kes siis omakorda kasutas oma sidemeid Ukraina filmiinimestega (läbi kolme korruse ulatuv kosmoselaev ehitati Kiievisse). Muuhulgas pandi eestlased vastutama ka muusikatausta eest ja sedasi sattus heliriba nokitsema Arvo Pärt. Peaosalisi mängivad küll põhiliselt Poola ja Vene näitlejad, aga üks kosmonautidest on eestlane Tõnu Saar.



Ajaga on loomulikult eriefektide osa filmist koomiliselt vahvaks muutunud, aga kui ma kunagi noorena esimest korda ülekoormuses käte rebenemist nägin, siis jäi sellest tempel mällu igaveseks. Praegu üle vaadates jäin küll hoopis selle üle mõtisklema, et äkki oli Pirx ise vähemalt osaliselt eksperimendi nurjumises süüdi? Ma kujutan ette, et ühes kosmoselaevas on niigi õhkkond õrnalt klaustrofoobiline, nüüd aga lisandus sellele veel ka kapten, kes kõiki kahtlustava pilguga seiras ja vaikselt oma toas viskit timmis. Igatahes Lemile endale olevat ka film meeldinud.

Õudusfilmil „Emahunt“ ja selle järjel „Emahundi tagasitulek“ teadaolevalt Eesti ja eestlastega otsene seos puudub. Esimese filmi tegevus leiab aset 19. sajandi keskpaigas ja teise oma sadakond aastat hiljem ühes Poola mõisas. Esimeses filmis saab tegevuse käivitajaks tõsise oleku ja tõsiste vuntsidega poolakas, kelle ta oma naine surivoodil ära neab, teises aga maale oma tulevasele abikaasale külla sõitnud kunstnik, kes kõigil naissoost majakondsetel hormoonid möllama paneb. Kui esimeses osas näidatakse meile libahunti valmiskujul, siis teises näeme osaliselt ka moondumisprotsessi. Äratuntavalt kummised on nad küll mõlemas filmis, aga esimese atmosfäär ja vilksamisi kaadrisse sattumine ei riku kõheduse tunnet. Teises meenutab liba pigem orangutani ja ilmselt „tänu“ rahalistele piirangutele ei kisu ta mitte oma ohvreid tükkideks, nagu ühest libahundist arvata võiks, vaid ühe näiteks uputab ja teisel ehmatab südame seisma. Kui esimese filmi lõpus saab meeldivalt gore'ises stseenis libahunt endale hõbekuuli otsaette ja sellele järgnenud kalmistustseenis ehmatatakse hauakaevajatel kõhud lahti, siis teise filmi lõpust jäi mulle kõrvu helisema üks koomilisemaid surmaeelseid korinaid libahundifilmide ajaloost.



1987. aastal vägagi edukalt linastunud (väidetavalt 32.3 miljonit vaatajat) „Madude oru needus“ on aga jällegi valminud koostöös Tallinnfilmiga. Mis siis reaalsuses tähendas, et sarnaselt „Navigaator Pirxiga“ olid eestlased tegevad pigem kaadri taga. Taas on kunstnikuna tegev Priit Vaher ja teise režissöörina Airi Kasera. Muusikat teeb seekord aga Sven Grünberg. Välivõtted tehti põhiliselt Vietnamis, Madude oru maa-alune tempel ehitati Kadrioru jäähalli ja sellesama templi üleujutamine korraldati Kiievis.

Filmi tonaalsuse paneb üheselt paika filmi avastseen, kus mina kujutasin elavalt ette, kuidas Marek andis rekvisiitorile kätte karmi käsu leida kõige suurem relv, mis laos olemas on, ja see võsas kükitavale mehele pihku pista. Filmi arenedes tulevad mängu koolitatud maod, imepärane kaadervärk, millega saladokumente leida, ja täiesti abitu naisajakirjanik, kes stseenist stseeni kostüüme järjest napimate vastu vahetas.

Taaskord oli selgelt näha, et tahet oli tegelikult oluliselt rohkem kui võimalusi. Juba mainitud maa-aluses templis näiteks oli madude saal, kus visioonis oli 20 kobrat. Osalt ka ohutuskaalutlustel toodi aga lõpuks kohale 5, lisaks veel Tallinna loomaaiast 16 ohutut ussi ning leiti neile seltsiks sadakond vahtkummist kunstmadu. Kompleksi kõige suurem koll laenati aga ilmselt nukuteatrist.
Huvitava detailina jäi silma Kubricku „Kosmoseodüsseiast“ tuttava välimusega must kuubik. Nimelt Piestrak ise rääkis „Kosmoodüsseiast“ ühes intervjuus „Navigaator Pirxiga“ seoses. Piestraki musta kuubiku idee mugandas ja viis tehniliselt kõrgemale tasemele omakorda mõned aastad hiljem Ridley Scott filmis „Prometheus“.



Mareki vanust arvestades ilmselt viimaseks jäänud koostöö Tallinnfilmiga oli 1992. aasta „Saatana pisar“, mis kardetavasti 30 miljonit vaatajat ei kogunud. Marek ise on öelnud: „Seda mitte eestlaste pärast, tegime nendega head tööd, kuid sotsialistlik riik lõppes ja nii Eestis kui ka Poolas olid tollal raskused ning ma ei ole rahul.“ Filmis ühte peaosalist kehastanud Aarne Üksküla on aga 1994. aastal Jaan Ruusiga rääkides öelnud: „See oli üldse niisugune naljakas stsenaarium, ilmselt Poolas kirjutatud, aga kohendatud Eestimaa oludele. Kuidagi kunstlikult kõlas see kõik. Naljakas oli teda teha ka, Poola režissöörid, Poola operaatorid jne.“ Aga Eesti näitlejaid oli see-eest rohkem kui kõigis eelnevates filmides kokku. Jüri Järvet Aarnele lisaks veel veidi kandvamas osas, aga väikestes toredates kõrvarollides vilksatas mitu tuntud nägu. Minu isiklik lemmik oli Ita Ever lõbumaja maadamina. Kujutlege teda oma stseenis näiteks Metsamoori häälega kärkimas: “Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksipäini rabama!“



Lõpuni arusaamatuks jäid mulle filmi algustiitrid, kus mingil põhjusel kasutati seal visuaalidena viiteid Draculale ja Frankensteinile ja „Un Chien Andalou”-le. Film ise oli enne Teist maailmasõda Eestis suure kiviga sõrmust jahtivatest kultistidest, kelle toimetamisi karm kaabuga detektiiv nurja ajas. Positiivse poole pealt saab taaskord välja tuua Mareki armastuse gore'i vastu. Mõned jäsemed lendavad juba filmi alguses, aga filmi finaalis toimuv orgiastseen, kus Aarne tõmbab ülle kauni pentagrammiga kaunistatud keebi ja haarab pihku rituaalseks ohvritalituseks tarviliku mõõga, kuulub raudselt Eesti filmi kullafondi. Kindlasti on taaskord heliriba eest osaliselt vastutanud Sven Grünberg.



Puhtalt filmide kvaliteeti hinnates võib muidugi vaielda, kas on ikka Marek Piestrak see kõige õigem mees, kellele sellesinatses erinumbris eraldi artikkel pühendada, aga kui mees on ikka üksipäini vastutav kolmandiku Eesti filminduse ulmežanri alla liigituvate filmide lavastamises, siis tegelikult ei ole siin küsimust. Mulle väga meeldiks, kui Eestil oleks oma Hammer Film Productions või Troma Entertainment, realistina tuleb aga olla õnnelik, et on üksikud entusiastid, kelle tööd ja tegemised loodetavasti mõnd noort talenti inspireerivad. Vaadake neid Mareki filme korra selle pilguga, et kui nüüd võtta neist mingi stseen ja see suurema eelarvega uuesti filmida? Kes on järgmine julge, kes võtab ühe korraliku gore'ise ulmeliste sugemetega üleloomuliku filmi vändata?
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0526)