2018
“Tulge ometi eest!” turtsus Merike inimeste vahelt läbi trügides. Üks osa temast oli arvestanud asjaoluga, et küllap on vähemasti pooled ERMi töötajad kohal, kui hinnaline leid majja saabub, kuid see, milleks ta valmis polnud, oli ajakirjanduse tähelepanu.
“Proua Remmelgas, kuidas te kommenteerite leidu?” küsis mees temast vasakult.
“Kas vastab tõele, et tegemist on 17. sajandist pärit tikandiga?” uuris keegi paremalt.
“Me ei oska sellele hetkel veel kindlalt vastata,” lausus Merike sügavalt ohates. “Leiukoht ning esmane hinnang näib sellele viitavat, kui täpsemad analüüsid on kõik veel tegemata ning hetkel ei ole võimalik midagi ülemäära suure kindlusega öelda.” Ta polnud ise veel vaipa näinudki. Ainsad inimesed, kes siiani kõnealuse objektiga kokku olid puutunud, olid kolm ehitajat ning üks arheoloog, kes von Lieveni perekonna kabeli konserveerimistöid alustasid. Kabel ise oli tibatilluke ning korduvalt põhjalikult läbi uuritud ja sellest vaatenurgast lähtuvalt oleks võinud eeldada, et vaiba näiv vanus on sihilikult suureks puhutud. Küllap peab mõni irvhammas hetkel kuskil peenikest naeru. Võimalik, et hauas.
Merike pressis end ajakirjanike vahelt läbi, turvamees paotas ust täpselt nii palju, et Merike läbi pääseks, ning hetk hiljem sumbus ajakirjanike lärm aknataguseks mühaks.
“Vabandust,” pomises turvamees.
“Ehh, pole hullu!” ohkas Merike vastu. “Ma poleks unes ka osanud aimata, et sellest leiust sedavõrd suur uudis saab. Kas meil siis ühtegi piisavalt lolli ütlemisega ministrit hetkel pole, keda hambusse võtta? Teadus ja kultuur ei kipu isegi korralikul hapukurgihooajalgi ajalehte jõudma, aga praegu on kogu meedia meie ukse taga.” “Siis tuleb meil olla õnnelik, et me praegu sedavõrd suure reklaami saame!” teatas muuseumi pressiesindaja kohuseid täitev Karin lähemale kõpsutades. “Aga tule nüüd! Meil on napid paar tundi pressikonverentsi alguseni ning ma tahaksin, et sa saaksid mingigi pildi sellest, millega meil tegu on.” “Kohe! Ma viskan ainult mantli seljast.”
Merike kiirustas. Praegu polnud muud teha kui kiirustada, sest kõik tema ning nii mõnegi ta kolleegi mõistuse hääled oli juhtkond eelmisel päeval alla surunud. Ei olnud mõistlik minna avalikkuse ette pildiga esemest, mille kohta keegi veel midagi ei teadnud. Keegi polnud ju õieti selle vanust ja vastupidavustki hinnanud! Tormamisega tehtud tööde puhul võis nii mõneski muuseumi kogudesse kuuluvas esemes näha jäädavaid kahjustusi, mida mitte keegi enam iial heastada ei saanud. Hiiglaslik sinine vaip oleks pidanud esmalt rahuliku uurimise alla jääma, kuid juhtkond oli kahjuks seda meelt, et ajakirjanduse huvi teema vastu tuleb maksimaalselt ära kasutada, ning usaldas esmasel vaatlusel tehtud järeldusi, ehkki üks päev viivitust ei muudaks olukorda kuigivõrd halvemaks.
1661
Hirmust ja häbist Jumala ja Püha Kiriku ees ei lisa ma sellele kirjatööle oma nime. Olgu siinkohal mainitud, et olen Preisimaa aadlipere kuues poeg ning ühe Liivimaa aadliku teise põlve nõbu. Oma senise täiskasvanuea olen veetnud Liivimaal, kuid pärast tänase kirjatöö ülestähendamist annan ma end Kiriku hoole alla.
Mina ja emand Blume (Öie) palume, et see kirjatöö antaks edasi Merikhe Weide (Remmelgas?) kätte päeval, mil leitakse esimene kolmest vaibast – ligikaudu kaks jalga lai ja kümme jalga pikk sinine linnutikand (Ma nägin seda vaipa, mõõtsin oma kämblaga üle). Emand Blume (andku Jumal mulle andeks, et ma teda emandaks nimetan, kuid teisiti ma ei julge) väidab, et see ei saa juhtuma enne kui mitmesaja aasta pärast. Mina panen vaid tema sõnad kirja ning peidan raamatu seejärel mõisa raamatukogu lääneseina kolmandale riiulile. Kuigi seegi on nõidusest osa võtmine ja Jumala soovidele vastu astumine ning selle eest palun mina andestust nii taevastelt kui maapealsetelt.
Ma ei oleks seda tööd iial ette võtta julgenud, kuid lugupidamisest oma nõo suhtes ei jäänud mulle ka võimalust keeldumiseks. Kolm talve tagasi, kui katk siinmail viimati laastetööd tegi, haaras haigus ka Härra kõiki kolme poega. Viimases hädas ja kuuldustele toetudes palus isand mul nõiaga ühendust võtta, et too vähemasti mõne poisi elu säästaks, et mõis pärijata ei jääks.
Emand Blume tuli mõisa ning töötas oma sõnade ja taimedega seitse päeva, enne kui esimesel noorhärral parem hakkas. Järgmise nädala lõpuks olid kõik kolm tõvevoodist püsti tõusnud ning hoolimata kergelt kahvatumast jumest oma igapäevatoimetuste naasnud. Kui Isand nõiale raha pakkus, keeldus too viisakalt ja võttis Isandalt lubaduse, et kui aeg saab õige, leiab isand kellegi, kes tunneb nii eesti keelt kui ka kirjutamise kunsti.
Kui emand Blume viimaks isandale sõna saatis, olin mina mõisas ainus, kes kirjaoskajatest veidi maarahva keelt kõneles ning seda saksa keeles kirja oskas panna. Mul on kohustused oma Isanda ees ning sestap palun ma veel korra vabandust, et end seesuguse nõidusega siduma pean laskma.
2018
Aga vaip oli ilus! Kogu oma enam kui kolme meetri pikkuses oli sinine kangas kaetud tikanditega. Tõsi, hetkel oli sinine sajandite tolmu ja lõngaebemetega kaetud, kuid kui see kord puhastada, võis sellest saada lipusinine pärl muuseumi kogudes.
„Ja see leiti kabeli kõrval olnud hauakambrist?“ ei suutnud Merike imetlust endale hoida. Ta käsi libises mõne sentimeetri jagu vaiba kohal läbi õhu, sõrm aegade mälestustest kihelemas.
„Seitsmeteistkümnenda sajandi omast jah. Seesama kivikamber, mis kuu aega tagasi avati. Aga kui hästi see säilinud on!“
„See, kui hästi asi tegelikult säilinud on, selgub kahjuks alles hiljem,“ vastas Merike kaalutletult. Vilditud villane kangas nägi tugev välja, peaaegu ebaloomulikult tugev, ning selle tikkimiseks kasutatud lõimede erksus paistis silma isegi praegu, kui sajandite tolm oli maha puhumata ja aegade niiskus kuivatamata.
„Varblane,” naeratas Merike väikesele pruunile linnule. Merike polnud veel seitset minutitki hinnalise aardega ühes ruumis viibinud, kuid juba tundis ta, kuidas nähtamatu villane lõng ümber ta piha põimus ning tema olemuse vaibaga ühte sidus. „Luik, hüüp, pääsuke,...” Ta loetles mõttes linde, kelle vaibal ära tundis, ning vandus endamisi oma ornitoloogiaalaste teadmiste puudulikkuse pärast. Kui vaip kord korralikumalt puhastatud saab, tuleb sellele lindude välimääraja ning mõne ornitoloogiga läheneda. Kõik peab kirja saama – kirjeldatud, ümber skitseeritud, fotografeeritud ning tulevaste põlvede tarvis talletatud – valmis tema peas plaan.
„Ma avan kohe uksed!” teatas ülemus Merikese kõrval peatudes. „On sul selle kohta oma arvamus tekkinud?”
„Vara veel,” raputas Merike nõutult pead, „kuid see on lummavalt kaunis.”
“Ilus on ta tõesti, kuid samas ka veider. Ah jaa, pärastlõunal tuleb Mihkel läbi, saate arutada, kuidas vaibal radioaktiivse süsiniku taset määrata saaks.”
„Väga hea, aga mis mõttes vaip veider tundub? Tõsi, see ei ole klassikaline eesti ornamentika, mida me tolle ajastu leidudelt muidu näeme, kuid naturalistlik loodustikand ei olnud ka tol ajal tundmatu. Harv, seda küll, kuid olgem ausad, selliselt säilinud vaip on veelgi haruldasem.” “Mis teeb leiu tõenäosuse sama suureks kui saja miljoni kroonise lotovõidu.”
“Ja keegi siiski võidab,” naeratas Merike.
“Aga nüüd on aeg!” ohkas ülemus ning kadus, küllap mikrofoni testima ja turvameestele teatama, et võib uksed avada. Merike vedas end vaevaliselt vaibast eemale. See tõmbas teda, kutsus lähemale ja peaaegu sosistas, et teda puhastataks ning kohendataks. Ja siis oli veel teinegi nutt, mis vaikselt Merikese südamesse jõudis - kunagi oli neid vaipu rohkem olnud, kuid ülejäänud olid aastasadade julmuses hävinud või samamoodi vaiksesse varjumisse hääbunud ning neid ei pruugi keegi leida enne, kui hilja.
“Täna, vabariigi sajanda aastapäeva järelkajas, on mul rõõm näidata teile leidu…”
1661
Istu maha ja võta oma kirjaasjad välja. Ma valan senikaua teed. (Ma ei ole päris kindel, kas ma pidin ka need sõnad kirja panema või mitte, kuid kuna lepe nõudis, et ma kogu emand Blume jutu kirja paneksin, siis seda ma ka teen. Küll aga võin ma Jumala palge ees kinnitada, et ma ei joonud sõõmugi sellest joogist, mille emand Blume mu ette asetas. Selle lõhn oli saatanlikult hõrk, kuid ma ei saanud kindel olla, et selle valmistamiseks oli tarvitatud vaid Jumala poolt kiidetud taimi või sisaldas see ketserlikku nõidust ning oleks mindki mässinud veelgi suurema ketserluse sisse. Ma ei ole kindel, kas see oleks võimalik, kuid ma kinnitan veel kord: ma ei joo siin osmikus lonksugi, ei söö palagi. Ma pelgalt kirjutasin üles loo nii, nagu Isanda poegade elu päästmise hinnaks oli öeldud.) Ma olen vana (alustas emand Blume ning vana näeb ta välja tõepoolest) ning ma tean selle maailma asjadest rohkem, kui sa ette kujutada oskad. Aga alustame parem algusest, sest päev kipub kiiresti kaduma ja meil mõlemal on hulk toimetusi, mis vajavad tegemist. Kunagi kauges tulevikus tuleb päev, mil keisri jutule minnes võib rääkida seda keelt, mida minagi praegu kõnelen. Võib-olla muidugi ei tule ka, sest tuleviku teed on keerulised.
Ma püüan seda keerukust seletada. Kui sa (mina siis, kes ma seda juttu üles tähendan) täna siit uksest väljudes jalaluu murrad, siis lähed sa tuleval kuul kloostrisse. Ma ei soovitaks seda teha. Esiteks on see neetult valus ja teiseks jääd sa ilma võimalusest abielluda ja viis naerusuist last üles kasvatada. Siit neljakümne miili kaugusel on mees, kes kaotas katkule pojad ja otsib maata aadlikku oma ainsale tütrele kaasaks. Teie olete tark mees (ma kinnitan, et kirjutan vaid emand Blume sõnu üles) ning teid võetakse seal avasüli vastu. Muidugi, kui te veel targem olete, võtate te kingituseks kaasa raamatu, mille järgmisel nädalal Saksamaalt saate (ma tõepoolest ootan Descartes’i viimast geomeetria raamatut).
Aga selles raamatus räägitakse ainult ruumist. Ruum on tore, kuid see ei aita teil veel aru saada sellest, millest mina täna räägin. Me nägime, mina ja teised siinkandis olevad teadjad, et selline riik tuleb ning enamikes variatsioonides on teie rahvas meie sõber. Seda on täna küll äärmiselt raske uskuda, kuid tuletage endale meelde, et siia vahele jääb mitmeid sajandeid, halval juhul kuni tuhat aastat ning nende sisse ka hulgaliselt sõdu ja erinevaid riike.
Aga iga tulevik, mida ma näen, kannab endas veidrat pitserit, et see riik ei taha mitte kuidagi püsima jääda. Ma võtsin ühendust kõikidega, kes näevad ja õigeid sõnu teavad, ning niimoodi me leidsimegi lahenduse. On üksainus võimalus ning seegi üsna vähemõistlik, kui ma ise ei tugevda selle võimalusi.
(Siinkohal teen ma väikese pausi. Emand Blume tõusis just lauast ja läks ahju tagant midagi otsima. Ma ei tea, kes on need teised nõiad, kellega emand Blume kokku puutus, kuid see ei ole mingi saladus, et Liivimaal on endiselt hulganisti ketserlikke nõidu, kes metsas ohverdamas käivad ja kuu poole manavad. Siin on veider loomade ja puude kultus veel tugevalt säilinud, kuigi kogu ülejäänud tsiviliseeritud maailm on sedavõrd ebatäiusliku mõttelaadi ammu kõrvale heitnud. On selge, et Pühal Kirikul ning kõikidel ausatel kristlikel kodanikel on veel suur töö teha, et siinne rahvas päriselt aru hakkaks saama, kuivõrd puudulik ning ebasünnis on see tee, mida ka emand Blume kahjuks kõnnib.) 2018
Niipea kui esmased fotod ja uudislõigud tehtud said, lappasid Merike ja Anneliis vaiba kokku. Tõmbekappi seda asetada ei saanud, lihtne kloppimine oleks võinud esemele sootuks haiget teha. Ettevaatlikult rullisid nad vaiba ühe otsa töötoas laua peale lahti.
“Boss ütles, et sellest saab sinu pojekt,” lausus Anneliis vaipa silmitsedes.
“Mhmh,” noogitas Merike vastu. “Oleksid endale tahtnud?”
“Ei-ei! Jumala eest mitte. Esiteks tunned sina tekstiili kõige paremini ning teiseks kulub sul selle puhastamiseks nädalaid, kui mitte kuid.”
“Ja sellegi poolest on see lummavalt ilus,” ümises Merike vastuseks. “Miski selles kutsub mind enda poole.”
“Jajah, seda oli kohe näha!” naeris Anneliis vastu. “Aga ma jätan sind nüüd tegutsema. Näha on, et sa oled mõttes juba pool vaipa ära puhastanud.”
Nende sõnade juures pööras Anneliis ringi ning Merike jäi noore kolleegi selga vaatama, kuni Anneliisi nisukarva pats viimaks seina taha kadus. Tüdrukust võis veel asja saada, nentis Merike endmisi, temas oli seda sädet ja kirglikkust, mida igava ja kauakestva töö tegemine nõuab, kuid püsivus pidi lisanduma aastatega. Küllap lisandub ka, mõistis Merike ning otsis esmased töövahendid.
Enne kui ta arugi sai, oli päev õhtusse jõudnud. Alles siis, kui poeg kella seitsme ajal helistas ja uuris, millel ta koju jõuab, tõmbas Merike pilgu vaibalt eemale. Ta haaras külmikust kaasavõetud ja endiselt söömata olekus oleva lõunasöögi, kuid mõtles siis ümber ja lükkas karbi külmikusse tagasi. Homme tuleb ka kiire päev ning siiski on vaja süüa, tuletas ta endale meelde. Vaiba esimene nurk oli hellalt üle käidud, kuid töö polnud veel kaugeltki lõppenud ning iga järgnev etapp nõudis samavõrra keskendumist. Mõtte taustaks keerutas ta korraks kaela ja liigutas õlgu, et neid sundasendi tardumusest vabastada.
1661
(Mõne minuti pärast tuli emand Blume tagasi ja asetab praegu lauale teki või vaiba, mille sinisele villasele kangale on tikitud linnud. Nüüd jätkan ma juba emand Blume sõnadega ja püüan neid taas saksa keelde panna nii palju ja nii hästi, kui minu kohaliku keele tundmine lubab.) Mul on siin vaip. Õigupoolest on neid vaipu kolm - sinine, valge ja must - ning kõik kokku moodustavad nad selle tulevikuriigi lipu, kuid mitte ainult!
(Küsisin pooleldi muigega, et miks on valitud just sellised morbiidsed värvid, mitte suursugused punane ja kuldne.)
Värvid valisin loomulikult mina. Põhimõtteliselt oleks võimalik ehitada ka teiste värvidega riiki, kuid see siin on ainus, millele ma oskan püsivuse loitsu juurde manada. Ja seegi on piisavalt keeruline loits, et ma vajasin sinusuguse abi (ma ei kuulnud ta hääles otsest halvustust, kuid sõnad olid seatud sellises järjekorras, et võisid tähendada nii luulelist kõrgust kui ka sülitatud sajatust).
Ma püüan sulle seletada nii, et sa saaksid selle asja enam-vähem õiget pidi kirja. Ma ei usu, et sa suudad sellest aru saada (ma julgen protesteerida), kuid Weide, kes seda kauges tulevikus lugema hakkab, mõistab piisavalt.
Niisiis, ruumi võid sa oma matemaatikaga kirja saada. Ma tean, et on olemas sümboliterivid, millega saab igasugu kujundeid üles tähendada, aga samamoodi moodustab jooni ka inimeste liikumine, sündmuste kasvamine - teekond minevikust tulevikku.
Ma püüan teisiti selgitada. Täna on päikseline ilm ning oras kasvab mühinal. Kui terve suve sobivat ilma antakse, siis kasvab vili ilusaks, talumeestel on jaksu oma maksud ära maksta, teie saate viljamüügist oma kasumi ning järgmisel suvel võetakse kaks tüdrukut mõisa tööle. Üks neist tüdrukutest jääb lapseootele ning tema poeg kaitseb hulk aastaid hiljem oma isa hundirünnaku eest. Kui aga suvi jääb nigelaks, ei võeta tüdrukut järgmisel suvel mõisa ning siis, kui isand hundiga kohtub, pole kedagi, kes teda kaitseks.
(Kas need pole mitte Jumala valikud? Muidugi on! Kui me Jumala meelest oleme väärt elama, siis kutsub ta hundi mujale. Kui me oleme Jumala meelest väärt surema, annab ta selleks vahendid.)
Kõik tegemised, esemed ja mõtted on omavahel seotud. Kõigel on oma niit, mis kulgeb sünnist surmani, ning kõigel on miski, mis on neid sünnitanud. Kui üks kuningas solvab teist, on järgmisel hetkel kümme tuhat noort ja tugevat meest lahingutes surnud. Tulemusena jääb kakskümmend tuhat last sündimata ja kuigi pooled neist saaks enne täisikka jõudmist otsa, elaksid ülejäänud kümme tuhat niisamamoodi kui nende isad.
(Kuid seda solvangut ei saa ju ette näha, sest see on inimese vaba valik, mida ta ütleb või kuidas ta midagi kuuleb! Jumal juhib meid oma tarkuses, kuid pisiasjades on meil ju ometi alati valikuvõimalus. Ma ei hakanud emand Blumele rääkima, et kuningad ei ütle vastutustundetuid solvanguid, ning kui üks sõda on tulemas, siis on see Jumala poolt saadetud ning inimkonnale oluline) Vaba valik! Muidugi on seal vaba valik, kuid eks ole inimese valikudki üsna tihti ettearvatavad. Võtame näiteks selle mehe, kes jõuab kohe ristteele. Ta on teel paremale, et saada mõisa tallis kätte oma karistus, kuid ta võiks minna ka vasakule. Ta teab, et kui ta pööraks vasakule, langeks karistus tema poja kanda ning poisiohtu nooruk ei pruugi sellest jäädavate vigastusteta välja tulla. Kui mees, kes praegu ristteele jõudis, hoolib oma pojast rohkem kui iseendast, läheb ta paremale, teisel juhul vasakule. Valikuna näib see meile, kuid temal on oma taust ja lugu, oma teekond, mida ta juba aastaid on käinud.
2018
“Merike Remmelgas, eks ole?” hõikas valvelaua tütarlaps, kui Merike paar päeva hiljem taas tööle läks.
“Jah, mis siis?”
“Pool tundi tagasi tõi kuller teile nimelise paki.”
“Mulle?” ei suutnud Merike üllatust varjata. Enda teada ei oodanud ta parasjagu midagi, kuid kui tütarlaps raamatukujulise paki ulatas, kehitas Merike õlgu. Küllap oli tegemist mõne kavala reklaamiga või mõne konverentsi tutvustus- või järelkajapaketiga. “Aitäh!” venitas ta vastu, haaras paki ja läks oma teed.
Inglismaalt? Pakk muutus veelgi intrigeerivamaks. Kiirustades rebis ta ümbriku lahti ja piilus sisse - kaks raamatut, millest kumbki ei paistnud uus olevat. Laua juurde jõudnuna libistas ta pakisisu välja. Esimene raamat oli saksakeelne ja käsikirjaline ning üheks hetkeks siunas Merike, et polnud enne raamatu haaramist kindaid kätte pannud. Tema saksa keele oskus ei olnud piisav enamaks kui keele äratundmiseks, kuid tegemist oli ilmselgelt millegi väga vana ja väärikaga. Raamatut sidus Merikesega peaaegu samasugune lumm nagu puhastamisel olevat vaipa. Neis oli sarnane tunnetus.
Enne teise raamatu avamist märkas Merike ümbrikus olevat kirja. Kirja saatja oli keegi tundmatu briti mõisnik, kes rääkis, et raamatutes on instruktsioon nende edastamiseks teatud juhtudel. Merike muigas. See siin näis olevat tõsisem maagia ja nõiakunst. Algne, saksakeelne eksemplar olla enne teist maailmasõda koos suurema raamatukoguga Briti saartele saadetud ning selle uus haldaja, kirjasaatja vanaisa, tellis kiiresti raamatule tõlke. Kirjasaatja vanaisa olnud veidi omamoodi mees, kes ei võtnud oma raamatute vahele ainsatki, mille lugemiseks tal võimalus puudus, ning nii tekkis teine, uuem raamat, mille ingliskeelset sisu loeti aastate jooksul päris mitmeid kordi.
“See on vanem kui fantaasiakirjandusele esmast kuulsust toonud suurteosed ning võite juba aimata, et maagianäljaste lastena, nagu me toona olime, ahmisime raamatut mitu tiiru lugeda. On see siis fantaasia või teadusulme, see polegi tähtis, kuid meile kõigile kulus pähe palve saata raamat Merike Remmelgasele, kui leitakse sinine tikanditega vaip. Nüüd, mil sarnase vaiba lugu jõudis läbi uudiste ka meieni, meenus raamat mulle taas. Suur oli meie üllatus, kui selgus, et intervjuu oli tehtud just sobiva nimega inimesega.
Ma palun vabandust, kui ma liiga pealetükkiv olen, kuid raamat räägib kolmest vaibast ning kuigi ma suhtusin varasemalt loosse kui ilusasse muinasjuttu, tundub praegu, et siin võib mingi realistlikum alusmotiiv olla. Ma oleksin äärmiselt rõõmus, kui te võtaksite vaevaks ja saadaksite meile teate, kui ka teised vaibad üles leitakse ning teie lipp, esimene omataoline, taas üheks tervikuks õmmeldud saab.” 1661
Ühesõnaga! Seda on võimalik arvestada, milline maailm homme hakkab olema, ning kui kõikide elus ja eluta olendite kulgemine arvesse võtta, võib tulevikust, ka kaugest tulevikust päris palju teada saada. Leida tulevikust keegi, kellele ajas jalutamise loits külge panna, on üsna lihtne. Tuleb vaid maailm paika arvestada ning sellele eelnevalt mingi loitsuga ese sobivasse paika asetada. Muidugi tuleb pärast loitsu lisamist teha kordavarvestus, et maailm loitsuga eseme tõttu valeks ei muutuks ning ese ja inimene ikkagi kohtuvad, kuid nagu ma juba ütlesin, on see kõik veel mõistuspäraselt arvestatav.
Ka see ei ole ülemäära keeruline, kui me paneme inimesele külge teisegi loitsu - sellise, mis toob ta tulevikku tagasi. Loits ise on üsna tavaline ning kõik, kes nõidumises vähegi tasemele on jõudnud, saavad neid ka katsetada. Tõsi, tavaliselt laseme me inimesel end eilsesse või homsesse toimetada, kuid seda seetõttu, et sealt edasi algavad raskused. Ei, tulevikus käimisel ei juhtu mitte midagi - see on korralikult kontrolli all, kuid teistpidi liikumisega on teisiti.
Ütleme, et ma panen sellele vaibale peale loitsu, et Merikhe Weide sellega tulevikust siia tagasi tulla saab. Oma siin olemisega teeb ta maakera raskemaks, muudab asjade olemuse teiseks - ta toob oma kopsudega õhu tulevikust, aine, mis on siin juba olemas, ning ainuüksi sellega muudab ta tulevikku, muudab võimalusi. Mina aga pean praegu siin ja sellele vaibale suutma panna teisegi loitsu - sellise, mis viib ta tagasi tulevikku. Millisesse tulevikku?
(Ma pean tunnistama, et praegu ma tõlgin vaid sõnu. Mul puudub vähimgi arusaam, mida emand Blume mulle rääkis või kuidas seda saksa keeles kirja peaks panema, kuid ma annan endast parina, just nii, nagu ma Isandale lubasin.)
Me istusime kümme aastat ja kaalusime variante. Me otsisime inimest, kes saaks sellega hakkama. Me otsisime inimest, kelle mõlemad olevikud oleksid võimalikult sarnased - samad vanemad, sama abikaasa ja samad lapsed. Me leidsime sellise naise, kelle töögi jääb kenasti muutumatuks, kuid seda vaid juhul, kui ta siin olles kõnnib tolli pealt sama rada, mida me loodame, et ta teeb. Muutus on paratamatu ja päästmatu, kuid teie ei saa sellest arvestusest aru seni, kuni teie teadjad pole kujundite kirjeldamisest kaugemale jõudnud. Kunagi hakkavad su märgiread sisaldama märke ka aja ja esemete kohta, kuid seni pead sa leppima sellega, et loitsulausujad juba teavad seda, mida raamatud veel ei kirjuta ja arvestada ei oska.
Sellele vaibale siin on tikitud kõik linnud, mis selle maa taevas iial lendama hakkavad. Näe, siin nurgas on lind, kes on elutu ja samast materjalist, mis kiriku kroonlühter või teravam nuga, kuid ometi suudab see mingil moel lennata. Selle peale panen ma loitsud.
2018
Merike hõõrus silmi. Ta lasi raamatul sülle kukkuda ja mõtiskles hetkeks vaiba üle, mis teda tööl ootas. Veidral moel tundis Merike vaiba kutset igal õhtul, kui ta töölt lahkunud oli. See side, mis põimis ta südame sinise vildi külge, sundis niigi ületunde tegema ning nüüd istus ta ka kodus poole öö ajal üleval, luges vaiba kohta kirjutatud lugu ning mõtles puhastatud tikandi peale.
Esmapilgul paistis raamat tundmatu noore aadliku fantaasialoona, kuid lugu oli dateeritud aastasse 1661 ning sel ajal ei saanud autoril olla teadmisi mõtete kohta, mis siin esitletud oli. Pealegi oli vaip nii selgelt kirjeldatud, nagu oleks kirjutaja seda oma sõrmede vahel hoidnud. Autori nime polnud kirjas, oli vaid pidev piinlikkustunne, et ta end nõidusega sidunud oli, ning teatud hetkedel oleks Merike soovinud autorile sellesama raamatuga vastu pead anda. Kui ta kirjutas ulmelugu nõidumisest, siis… Jah, aga kui ta kirjutas seda tõepoolest 17. sajandil, olid keerutused jällegi täitsa omal kohal.
Ta kustutas tule ning püüdis mõned tunnid magada. Hommik ei olnud enam kaugel ning hommik ootas teda koos valgete kinnaste, väikese käsitolmuimeja, fotoaparaadi ja pintsettidega. Kui see selg ainult nii hullult ei valutaks.
Hommikul vaatas ta uue pilguga juba puhastatud vaibalapile. Üks osa Merikesest lausa lootis, et leiab sealt mõne algelise lennukikujutuse, kuid seda ei olnud. Ta vaatas vaipa lindude seisukohast ning otsustas, et oli alustanud vaiba vasakust servast, sest olgu, mis oli, kuid linnud ei lennanud, kõht ülespidi.
Lõuna paiku kasvas Merikeses soov vaipa edasi lapata ja selle teist otsa uurida pea talumatuks, kuid toore tahtejõuga hoidis ta end tagasi. Igaks juhuks ei soovinud ta teraslindu leida enne, kui oli raamatu lõpuni lugenud. Mine tea, ehk oli raamatus tõepoolest teadmine, mida ta vajas - olgu see siis loitsu murdmiseks või kasutamiseks, kuid tõenäolisemalt hoopis selleks, et vaipa paremini mõista ning lindude kohta lisateavet saada. Ehk oli seal mõni detailne kirjeldus sees?
Üsna pea seadis ta sammud osakonna juhi juurde ning palus pärastlõuna vabaks. Viimaste päevade ületunnid polnud kellelegi märkamatuks jäänud ning nii sai ta lisaks õhtule ja ööle veel terve pärastlõuna tolle veidra looga tutvumiseks.
1661
Ma toon ta järgmisesse kevadesse, sest see on kõige ohutum aeg, kuid sellegipoolest peab ta meeles pidama, et iga tema liigutus muudab selle, millest ta tuli, olematuks. Tema olemus võib kaasa tuua uskumatuid tagajärgi, näiteks kuninga, kes kannab ainult punaseid sokke näitamaks, et trambib iga päev oma vaenlaste veres. Tema olemine siin võib tappa sinise taeva värvi tulevikuriigi sootuks, samas võib naise siia toomine selle ka pelgalt teistsuguseks, mõnes mõttes ehk isegi ilusamaks muuta.
Ta saabub siia, minu kambri esiosasse. Kui ma jutu lõpetan, kirjuta üles kõik, mida sa siin näed! Püüa mu tuba üles joonistada! (Ma lubasin seda teha.) Ta peab kindlalt meeles pidama, et ükskõik mis mul parajasti laua peal on, peab see sinna ka jääma. Iga ese, mis kukub, muudab tulevikku.
Ma paigutan ühe osa vaibast ahju taha väikekambrisse, kohe lõngakorvi alla. Ta peab kõik need kolm vaipa korralikult üle vaatama, leidma üles viited selle kohta, kust neid vaipu tulevikus leida võib, ning jätma kõik meelde. Ma loodan, et ta võtab kaasa oma kiirjoonistamise masina. Ma lisan selle kindlasti loitsule juurde, et masinat tuua saaks ja et see viiakse ka tagasi nii, et tal on pildid vaibast, kuid mitte millestki muust. Muud peale vaiba ei tohi ta kiirjoonistada, sest see masin võtab päikesetükikesed enda sisse ning võib kaasa tuua pimeduse ja ikalduse mitmeteks aastateks. Isegi vaiba joonistamine toob sinu vanaduspõlve suure nälja, kuid selle elab keel, rahvas ja ka teie sugu siiski üle.
Aga see joon, mida ta järgima peab, on selline: ta saabub siia, kaks jalga uksest seespool…
2018
Ettevaatlikult tõstis Merike vaiba puhastatud osa üle lauaserva maha, et rullida lahti teine serv. Ta naeris oma lapsiku lootuse üle. Ta noomis end muinasjuttudesse uskumise eest, kuid ometi põksus süda ootusärevuses kiiremini, kui ta just kohast, kus oleks pidanud olema lennuk, sajandite tolmu maha puhus.
Ta pettus, kui märkas tavalist tüütut tuvi tolmu alt välja ilmuvat. Jah, muinasjutte polnud, oli reaalsus, kuid ometi oli nii ütlemata meeliülendav neisse vahel uskuda, neist midagi oodata ja loota. Ta naeris mälestuse üle, kuidas ta oma poeg oli oma üheteistkümnenda sünnipäeva järel nõudnud endale postkasti võtit, sest iial ei võinud teada, millal võlurite koolist vastuvõttu kinnitav kiri tuleb.
“Jah, iial ei või teada,” pomises Merike ja puhastas ettevaatlikult veel ühe väikese lapi ning siis järgmise, kuni ta ees avanes Boeing.
“Jess!” röögatas Merike. Ta katsus igaks juhuks fotokat oma rinnal ning asetas esmalt ühe ja seejärel ka teise käe ettevaatlikult lennukile. Kohe hakkab maailm sädelema ja ta maabub suitsuvinesesse taresse, oli ta valmis uskuma.
Hinge kinni hoides ootas ta sekundi, teise ja kümnenda, kuid mitte midagi ei juhtunud. Teist korda ühe päeva jooksul tundis ta lapsikut kaotusvalu muinasjuttude mitteolemise tõttu. Jõuetult vajus ta allapoole, otsides tagumikuga tooli, mis pidi otse ta selja taga asetsema, kuid tooli ei olnud. Ainult üks toolinurk riivas valusalt kintsu, kui ta karmile kivipõrandale istuli kukkus. Pea lõhkus valutada, kuid muinasjutte ei teinud seegi elavaks.
„Vähemalt midagi head,“ pomises ta mõrult laua all roheliste kaantega ulmekat märgates. Raamat, mille Mihkel oli paar päeva varem vaibalt analüüse kogudes kaotanud.
“Kas midagi juhtus?” uuris Urmas, Merikese abikaasa, kui naine õhtul teleka ees mehele kaissu vajus.
“Tegelikult mitte,” raputas Merike pead, “kuid see vaip on mulle rohkem hinge pugenud, kui ma arvasin.”
“Sa oled üle töötanud,” naeris Urmas, kuid tajudes teise suurt lähedusevajadust, sikutas naise tugevamalt enda vastu.
“Ma lihtsalt arvasin, et oleks tore muinasjutte uskuda,” ohkas Merike.
“Seda teed sa nii ehk naa, muidu poleks sa rahvuslikku käsitööd õppima läinud.”
“Ja mis minust siis saama oleks pidanud?” noris Merike vastu. “Raamatupidaja? Või õpetaja?”
“Näähh, õpetajana teeksid sa veel rohkem tööd kui täna ja palk oleks vaid veidi parem.”
Hea oli niiviisi istuda. Oli ju Merikese ja Urmase suhegi algul midagi muinasjutulaadset, millest alles hiljem, pärast laste sündi ning oma maja ostmist, sai argipäev, kus arve ajas arvet taga ning see alatine logistika planeerimine ajas kohati hulluks. Ehk oli lugu enam kui kolmesaja-aastase vaiba maagiast samasugune? Lugu oli ju mõnus ning maagia - noh, sedavõrd hästi säilinud vaip oli juba ise maagia. Kui see tõepoolest seitsmeteistkümnendast sajandist pärines, ja süsinikanalüüs kinnitas arvatavat vanust, oli puhas ime, et see üldse säilinud oli, liiati veel nii hästi - üksikud lõngad oli tikanditest kadunud ning kohati oli villane kangas veidi viledaks kulunud, kuid vaibas polnud ainsatki auku.
Selle mõttega Merike ka uinus.
Unes seisis ta madalas tares, just sellises, millist raamatukeses kirjeldatud oli. Nahkja põisakna taga oli päikseline päev ning uimane valgus langes loiult väiksesse kambrisse. Merike kandis unes samu riideid, mis eelmisel päeval tööl, ning isegi ERMi hea välguga fotokas rippus taas ta kaelas. Ta naeratas ja astus ahju poole.
Kogemata koperdas Merike pingi otsa, mis omakorda laua kõikuma lõi. Paaniliselt hüppas Merike ettepoole, et püüda kinni laualt mahaveerev õun. Ta sai selle õhust kätte ja ohkas kergendatult. Olgugi uni, kuid vana nõia juhtnööre soovis ta ikkagi igaks juhuks täht-tähelt täita.
1661
Ta peab puudutama punast lõngakera, et need õiged lõngad temaga kaasa liiguksid. Oma aega jõudes tuleb aga ette võtta veel vaiba parandamine. Kõik kolm osa peavad saama taas üheks. Ta teab ise, millises järjekorras need kokku tuleb õmmelda, kuid lisaks sellele peab parandama kõik augud, mis aeg on teinud. See töö peab saama tehtud sel ajal, kui riik on täpselt saja-aastane, mitte midagi ei tohi teha varem ning mitte miski ei tohi jääda hilisemaks.
Just selle jaoks vajab ta oma kiirjoonistajat, et iga looma kuju saaks taastatud täpselt nii, nagu see algselt tikiti. Kui ka mõni neist parandamata jääb, ei näe see riik oma kahesajandat juubelit, kuigi võimalus suuremakski vanuseks on olemas. Kõige selle jaoks on tal aega üks päevaosa tosinast ning siis hakkab tööle teine loits, mis viib ta uuesti oma aega. Üks päevaosa tosinast, kas sa panid selle ikka kirja?
Kõik olev jätab enda taha maha kollase joone ning vaikne kollane joon kumab kõige oleva teel. Temal ei ole. Meie ajas tal ei ole, kuigi lõim on siiski olemas. Tal ei ole sündimist siin ega hääbumist meie kalmul. Tilluke, vaevu mõnetolline punane niit jääb temast siia, kuid selles jupist piisab, et kiirata kaugusesse ja muuta tuleva tervik hoopis millekski muuks.
Ta tuleb siia, koperdab, kuid miski ei tohi laualt kukkuda. Esmalt läheb ta ahju taha väikekambrisse ning joonistab seal musta vaiba oma masinasse. Ta puudutab lõngakorvis mu punast lõnga ja tuleb siia tagasi. Ma tean, et ta ei suuda end tagasi hoida ning katsub käega õhku kolde kohal, et saada aimu, millal ma kodust lahkusin. Sellest pole midagi, kuid siis peab ta joonistama sinise, mis on siinsamas, eeskambri laual. Ta võtab kaks ampsu laua peal seisvast õunast ja jääb seisma sama koha peale, millel saabus.
2018
Äratuskella peale ajas Merike end voodist välja. Selle kohta, mitu tundi ta öösel maganud oli, tundis ta end veidralt väsinuna. Peaaegu oleks ta haaranud kraadiklaasi järgi, sest ilmselgelt oli tervisega midagi valesti, kuid ERMi töötoas lebav sinine vaip tõmbas teda igatsuselõngaga lähemale. Merike naeris omaenese fanaatilisuse üle, lasi kaks korda suurema kohvikoguse masinast voolata ning püüdis hommikusöögiga end turgutada.
“Urmas, kas sa viskad mu Ülenurmele ära täna?” küsis ta kahe võileivaampsu vahele.
“Ülenurmele? Miks sa sinna lähed?”
“Tööle?”
Urmas raputas pead, rüüpas suure sõõmu kohvi ja andis sõrmega märku, et ta räägib kohe edasi.
“Oled sa kindel, et sa haige pole?” küsis ta viimaks murelikult. “Kus sa meil siis täna töötad?” lisas ta iroonilise muigega juurde.
“ERMis nagu eilegi,” kehitas Merike õlgu.
“Hmm, see on päris vallatu idee, et ERM Raadi lennuvälja asemel Ülenurme omale oleks ehitatud. Põhimõtteliselt on ju mõlemad Tartu lennuväljad, kuid sellegi poolest!”
Merike tõmbas kohvi kurku, kui ta viimaks aru sai, et muinasjutud olid siiski tõesed, maagia toimis ning ta sattus öösel tagasi seitsmeteistkümnendasse sajandisse. Vähemasti pidi ta siitsaadik olema valmis võimaluseks, et see kõik toimus, toimis ja maailm, mida ta tundma õppis, pole maailm, millesse ta sündis. Kuskil kauges minevikus, aastal 1672, oli ajalugu võtnud teistsuguse pöörde ning olevik pole see, mis ta oleks, kui Merike poleks ajas tagasi käinud.
“Ülenurme?” turtsatas ta tehtud naeratuse saatel. “Kas ma ütlesin tõesti Ülenurme?”
“Just!” kinnitas Urmas.
“Tead, kallis, ma nägin täna öösel unes, et Raadi lennuväljale ehitati korralik lennuterminal, mis võttis lende ära nii Tallinalt kui Riialt. ERM kolis aga Põllumajandusmuuseumi juurde põldude peale, et absoluutselt kõik kiuslikud tuuled selle kallal võtaksid ning autost väljuvaid külastajaid kimbutaksid.” “Kas nad panid su unenäos ka linnaliinibussi korralikult sinna käima?”
“Iga kahekümne minuti tagant!” teatas Merike uhkelt.
Hetk hiljem suutis ta meest veenda, et too ta tööle ära viiks. Nõid oli kirjutanud, et Merikese isiklik elu jääb samaks, kuid Raadilt ei oskaks ta ERMi mitte kuskilt otsida. Enne lahkumist heitis ta veel korraks pilgu oma laste tubadesse ning hingas kergendunult, kui nägi tuttavaid päid kinniste silmadega koolivaheaega nautivat.
Kui Merike autost välja astus, jäi ta ammulisui tundmatu arhitekti loodud hoonet vaatama. Selline siis oli ERM selles maailmas - betoonist ja klaasist, võttes enda alla suure osa lennuväljast. Hiiglasliku hoone kõrval näis eilne mälestus reisijateterminalist kuidagi väiksena.
Ainult et kuidas ta siia sisenema pidi? Ta kobas käekotis ja leidis sealt valge plastikkaarti, mis ilmselgelt uksekiibina toimis, loodetavasti just siin, ning astus näiliselt julgel sammul hoonele lähemale. Kas ta peaks sisenema külastajatele mõeldud uksest või otsima mõnd kõrvalist sissekäiku? Õnneks võeti talt otsustamisvajadus ära.
“Merike!”
Merike pööras end ümber ja nägi noorukest Anneliisi autost välja astumas. Töö asukoht oli muutunud, kuid vähemasti mõni kolleeg oli siiski sama, hingas Merike kergendunult.
“Ahoi!” hõikas ta tervituseks vastu ja astus kolleegile lähemale. Kui ta end Anneliisi lähedusse hoiab, on võimalik ehk valutumalt vajalikud kohad üle vaadata.
“Sa oled nüüd kaks nädalat selle vaibaga jantinud. Mis sa ise selle seisukorrast arvad?”
“No aga tule ja vaata ise,” püüdis Merike neutraalsena näida. Enda mälestuste kohaselt oli ta vaipa vaid nädala jagu puhastanud, kuid küllap oli seegi siin teistmoodi.
“Hmm, see polegi nii halb mõte! Muidu ma peaaegu ei satugi teie juurde alla. Kogu tamp läheb giidiks olemise peale.”
Merikesel oli suur kiusatus lisada, et Anneliis võiks tallegi ühe giidiga tuuri majas teha, kuid suutis siiski suu kinni hoida. Kõikide eelduste kohaselt pidi ta maja hästi tundma.
“Miks sa sinnapoole lähed?” küsis Anneliis, kui Merike fuajees tähelepanematusest paremale pööras.
“Ahh? Oh, ma niisama, magan vist veel. Kuidagi ei saanud täna öösel normaalselt und ning nüüd on selline imelik olla. Aga mine ees, ma tulen sulle järgi. Sa peaksid ju giidina sellega harjunud olema.”
“Ainult, et kui ma siia majja tööle tulin, tegid just sina mulle tuuri,” itsitas Anneliis. ““Vaata, Anneliis, siin on tualetid ning seal all on riidehoid, mida on ka meil talviste üleriiete ajal mugav kasutada!” või siis “tagumises otsas on kohvik, millest on võimalik täitsa enam-vähem normaalse hinnaga süüa saada.” ja “Mina sinu asemel muretseksin ülimugavad kingad.” Ma mäletan neid kõiki!” Merike tänas jumalaid noore tüdruku jutukuse eest. Nii sai temagi teada paar olulist fakti, kuid siis jõudsid nad juba ruumi, mis nägi Merikesele tuttava tööruumiga nii sarnane välja.
“Issand!” kiljatasid nad mõlemad nagu ühest suust, kui Anneliis tule süütas.
“Sa oled nii palju ära teha jõudnud,” ahhetas Anneliis.
Merikese kiljatuski oli suunatud vaibale, kuid teisel põhjusel - see oli must, mitte sinine. Must ja kõikide loomadega, kes siinsel mullal kõnnivad.
Kui Anneliis mõni minut hiljem lahkus, asus Merike tööle. Fotokas! Ruum oli veidi testsuguse sisustusega kui see, millega Merike harjunud oli, sestap kulus aparaadi leidmiseks päris mitu sekundit. Kui Merike otsitavat viimaks märkas, nägi ta selle kõrval ka sinise lõnga sisse rullitud värviliste lõngade komplekti. Siniste sõlmede vahel oli paber, millele oli kalligraafilises käekirjas kirjutatud saksakeelsed read. Merike ei vajanud tõlki, teadmaks, mis oli lehele kirjutatud. Ta vaid naeratas ja silitas sõrmedega üle kirja.
Siis meenusid talle pildid, mille ta öösel oli teinud. Kiiresti laadis ta kõik mälukaardil olevad fotod tahvlisse, et neid paremini näha. Täpselt nii, nagu raamatus kirjutati, polnud vaiba tagant näha ainsatki võõrast objekti. Keegi oleks nagu vaipa selgel mustal taustal pildistanud. Nii lähivõtted kui ka kaugemad vaated, kuid piltidelt oli näha vaid vaiba kolme siilu.
Vaikselt ohates kruvis Merike esimese pildi suuremaks ning võrdles seda laual lebava vaibaga - üks rebase käppadest oli ajavoolus veidi kannatada saanud. Merike haaras käsitöölise otsustavusega oranži lõnga järele, kuid peatus siis kiirelt. Ta oli muuseumis! Siin ei tehtud selliseid asju. Sa ei tikkinud midagi üle, vaid andsid parima, et säiliks see, mis veel alles oli. Lõng oli restauraatorite, mitte konserveerijate tööriist. Ta lasi lõngal lauale langeda ja ohkas.
Teiest küljest näris teda hirm riigi säilimise osas. Emand Blume oli kõike nii võimsate hoiatussõnadega pitseerinud ja töötavate loitsudega tõestanud, et Merike oleks olnud loll, kui ta isegi pärast maailma muutumist sellesse tõsiselt poleks suhtunud.
“Siit on ainult kaks pistet kaduma läinud,” argumenteeris ta endale. “See on, nagu polekski midagi muutunud.”
Ja midagi poleks muutnud ka see, kui ta… Ta haaras lõnga, otsis kapist nõela ning tegi ettevaatlikult, pidevalt fotolt kontrollides, kaks vajalikku oranži tikkimispistet.
1661
Aga teie, noorhärra, püüdke täna oma jalgu hoida. Ma olen nõid, aga ma tean rohkem, kui te arvata oskate. Uskuge mind, teid ootab siin, Liivimaal, veel suur tulevik - leiate endale kena naise, saate lapsed ning teie maade talupojad on ka üldjoontes üsna rahul. Teis on seda julgust olla inimene.
Sa sitikas ja silmamunad! Ma pean kiirelt veel ühe loitsu vaibale lisama, ainult et kuidas seda täpsemalt tegema peaks? Teie käest ei ole muidugi mõtet küsida. Ah jaa, ma vist aiman.
Vaata, sellega on see lugu, et ma ei saa päris kindel olla, et alati just sinine vaip esimesena leitakse. Kujuta ette, et reaalsuses, mille ta siin olles loob, leitakse vaibad hiljem või teises järjekorras! Praegu on sinine selline, et Merikhe Weide satuks ajas tagasi iga kord, kui ta vaipa õige koha pealt puudutab, kuid kuna ta juba on siin ja samas kohas, siis on teda taas ainult üks ning… Ei, ei, ei! Seda ei tohi juhtuda. Õnneks on mul veel veidi aega. Tuleva aasta kevadeks peavad kõik loitsud vaibal peal olema, sest muidu hakkab tema olemus ka mind mõjutama ning kõik võib muutuda kriitiliselt keerulisemaks.
Jah, selle ma panen ka peale. Tuleb veel lõngad kõikide vaipadega siduda, et need kindlasti õigesse aega jõuaksid, ja siis tuleb veel üks asi korda ajada. Või peaksin ma lõngad joonistamismasinaga siduma? Ei, see oleks liiga ohtlik ja keeruline, vaibad on parem lahendus. Nii palju on veel teha ja aega pole enam pea üldse!
Ma arvan, et ma olen oma loo teile edasi ütelnud. Teie katsuge nüüd tervete jalgadega lossi tagasi jõuda ning asetage see raamat sinna kohale, mille ma teile enne ütlesin.
Ah jaa, üks asi on siiski veel! Ma võin teile tüki kasetohtu anda, kui te paberit ei raatsi minu juurde jätta, kuid ma vajan, et kirjutaksite sellele read: “Need lõngad on õigesti loitsitud. Nendega on vaip tikitud ning nendega on ohutu seda vajadusel ka parandada.” (Ma rebisin lause jaoks siitsamast ühe lehe. Kes iial seda lugu tulevikus lugema peaks, see teadku, et üks rebitud lehekonts on siin juba loo kirja panemise ajast saati.) (Sellega sai minu töö siin otsa. Emand Blume lõpetas rääkimise ning mina joonistasin üles veel tema toa kujunduse. Ma olen maksnud Isanda võla vana nõia ees ning loodetavasti ei too raamatu lossi viimine endaga kaasa mingit kurja. Ma astun veel täna pärastlõunal preestri juurest läbi ning palun tal raamatut püha veega kasta.
Seejärel pean ma oma sammud seadma nii, et mind kloostri rüppe vastu võetaks. Uudishimust, andku Jumal mulle see patt andeks, olen ma veel mõned kuud lossis. Ma tahan teada, kas Descartes'i geomeetria jõuab minuni emand Blume poolt märgitud ajal, ning lisaks sellele on mul veel kohustusi Isanda ees. Ma lubasin, et õpetan ta lastele siinset kohalikku keelt vähemasti paarisaja sõna ulatuses. Ega neil neid eriti rohkem olegi ning õigest kristlikust vaimuerksusest jääb ka kahjuks kõvasti puudu, kuid kohustus on kohustus ning see tuleb lõpuni kanda.) 2018
Järgneva nädalaga juhtus palju asju korraga. Esmalt pidi Merike infarkti saama, kui kohvikus kooki ostes tuvastas oma rahakoti vahelt tundmatud rahatähed. “Euro,” veeris ta nende pealt.
“Kaks eurot ja kolmkümmend senti,” teatas teenindaja ja Merike ohkas kergendunult. Vähemasti oli tal kehtiv raha rahakoti vahel ning see oli juba hea algus isegi siis, kui ta selle raha väärtust ei teadnud ning hinnata ei osanud.
Internetist uudiseid otsides jõudis Merikesele kohale teadmine, et selles uues maailmas peab ta alustama algusest. Jah, ta teadis ka siin, mismoodi puhastada ja konserveerida tekstiilesemeid. Ta oskas ka täna teha vahet Eesti erinevate piirkondade ornamentikal ja tikanditel, kuid ta ei teadnud midagi selle riigi korraldusest, kui isegi raha ta pihkude vahel võõrana tundus. Nii haaras ta raamatukogus esmalt põhikooli ajalooõpikud. Juba neis oli nii palju võõrast ja mõistetamatut - näiteks Põhjasõda oli täiesti uus ja võõrastav ning kuigi Eesti riik näis olevat iseseisvunud üsna samal ajal kui vanas reaalsuses, siis selles maailmas peeti sõda venelastega, astuti sealsest impeeriumist välja.
Merike raputas pead - tõsiasi, et sakslased ei kõndinudki Stockholmi alla ning eestlaste armee ei olnudki merevägi, mis Saaremaa alla üles rivistati, ei tahtnud talle hästi kohale jõuda. Teisalt selgitas see, kuidas oli võimalik, et Venemaa meid hiljem viiekümneks aastaks enda külge neelas.
Kuid ajalugu ei olnud ainus, mis juhtus ja juhtunud oli. Kolmandal päeval, mille Merike teadlikult Raadil töötades veetis, leiti Virumaalt Maarja kabeli varemete lähedusest teinegi osa - valge vaibasiil. Veidral kombel ei kaasnenud leiuga ainsatki meediakajastust ning kui Merike sõpradele rääkis, millise meediakajastuse võiks üks selline seitsmeteistkümnenda sajandi vaibasiil kaasa tuua, naersid teised ta soovmõtlemise üle. Muuseumid olid kohad, kuhu korra paari aasta tagant perega minna, kui oli kultuursem perekond, kuid siiski soovitatavalt tasuta. Muuseumil polnud uudisväärtust hapukurgihooajalgi, muust ajast rääkimata.
Sellegipoolest õnnestus Merikesel paari tuttava kaudu sõna saata, et nad Karksis kabeli lähedal toimuvatel kaevamistel lääne poole hoiaksid. Ja kui välja ilmus sinine vaibasiil, läks lahti tõeline möll. Hommikul tööle tulles pidi ta ajakirjanikest läbi murdma. Lugu vanimast Eesti lipust jõudis kogu maailma meediakanalitesse. Lipp, mis loodi kakssada aastat enne seda, kui sini-must-valge päriselt üliõpilaste poolt kasutusele võeti.
“Mis loitsud su küljes küll on,” vangutas Merike sinist siilu vaadates pead. Ta rääkis ajakirjanikele põgusalt teistest siiludest ning lahkus seejärel pressikonverentsilt. Paar päeva hiljem sai ta Inglismaalt paki, mis sisaldas kahte raamatut ja kirja. Sel korral oli kirja saatja keegi leedi Catherine, kuigi eelmisest korrast mäletas Merike selgelt just meesterahva nime ja olemust.
“Sa saad iga päev suursuguseid pakke?”
Merike pööras end valvelaua ees ümber ning vaatas Mihklit - meest, kes käis nende juures füüsikalisi mõõtmisi tegemas.
„Tere sullegi! Mis mõttes? Ma õieti ei mäletagi, millal ma viimati niimoodi paki sain.“
„Viimased suuremad leiud on ju kõik sinu kui tekstiilikunstniku töölaual lõpetanud ja nüüd nii väärika välimusega raamatud lisaks.“
“Raamatud ongi väärikad. Muide, kas see pakk on ka mulle?” küsis Merike vastu, lõuaga mehe käes olevale raamatule viibates.
Mihkel vaatas hetkeks peos olevat juturaamatut ja raputas siis pead.
“Näähh, ajas reisimise raamatuid ma nii kergelt käest ei anna ning pealegi ei näi see üldse sinu žanrina.”
“Ajas reisimine, njaa…,” vangutas Merike pead. “See on üks keeruline variant. Tulevikku minemine on lihtne, kuigi see ei pruugigi olla see tulevik, mis tuleb, kuid minevikuga on teised lood. Liblika tiivalöök ja tsunaami, või oli see tornaado, ja kõike need teised asjad! Ah, sa tead neist asjust ise paremini. Aga mina isiklikult kardaksin. Kui liblikal on selline jõud, siis milline jõud võiks olla mateeria ajas tagasi viimisel!? Võib juhtuda, et seal olles selgub, et tulevik on hoopis teistsugune ning ajas reisimise masinat, mis sind olevikku tagasi kutsuda saab, ei leiutatagi.” Nende sõnadega lahkus ta oma tööruumi poole, jättes vaese füüsiku, suu ammuli, järele vaatama.
“Kui mina peaks midagi sellist tegema,” hõikas ta veel hetk hiljem üle õla, “siis punuksin ma täna seosed, mis aitaksid kaugest tulevikust homsesse päeva tagasi tulla, kuid isegi siis tuleks end liblikate eest kaitsta.”
Demonstratiivselt, et Mihkel ei saaks mahti midagi teaduslikult adekvaatset vastata, avas Merike raamatu. Avanes loo lõpp, kuid see, mille Merike teadis loo lõpu olevat, ei lõpetanud veel raamatus olevat teksti. Siinses reaalsuses - olevikus, mille Merikese enese kohmakus loonud oli - oli teksti lõppu lisatud veel üks lõik.
1667
Sellegi poolest nimetasin ma Blumet emandaks ning teen seda ka täna. Suurem osa tema ennustatust läks täide. Ma pole tänaseni kindel, kas ma olin osa suurimast nõidusest, mida Liivimaa näinud on, või olid need Jumala käed, mis mind raskustest läbi juhtisid. Jumal nägi sündinud sõnu kindlasti ning kindlasti on ta oma suursuguses mind toetanud, et ma saaksin selle maailma tarvis endast parima anda.
Ma ei murdnud tol päeval jalaluud. Descartes’i viimane teos jõudis minuni just emand Blume poolt määratud ajal ning just selle lugemisega võlusin ma noore leedi Amelia südame. Descartes ei räägi ajast ega esemetest, mis ajas kulgevad, kuid ma usun, et juba nüüd, pühendanud viimased aastad sügavalt geomeetriale, saan ma natuke paremini aru sellest fantaasiast ja mõtlemisest, mida emand Blume mulle aastate eest selgitas.
Igal juhul, austusest emand Blume vastu, asetan ma selle raamatu nüüd tagasi oma kohale - ehk toob seegi kunagi midagi head kaasa.
