Võtsin tegelikult raamatu pihku kõheldes, sest ajalooteemad pole mulle kunagi ülemäära huvi pakkunud. Ja ehkki lugemise ajal sai mõnes kohas see huvipuudus karistuseks, sain raamatut suhteliselt hästi nautida ka ilma suurte ajalooteadmisteta.

1. Jaagup Mahkra - Tarvaste tulek

Lugu kõneleb ammu aega tagasi toimunud teadusrevolutsioonist, üsna etteaimatavat ja klassikalist rada pidi. Rahomeel tunneb huvi taimede ja põllusaaduste kasvatamise vastu ja kipub üldse metsast pidevalt lagedale. Sinna aga ei taha tulla teised inimesed, kes peategelase toimetamisi imelikuks peavad, kuniks häda käes…
Lugu on hea lugeda, hoolimata esmapilgul veidi kuivast teemast. Leidub nii kakelunge kui ka klassikalisi hetki stiilis „Ahaa! seda ma arvasin!”. Olemas on nii külatargad kui ka metsas elavad indiviidid, kes arvavad, et põllu pidamine on mingi modernne jura. Samas kulges algus veidi aeglaselt ja jõudsin paar korda hajameelseks muutuda, siiski päästis südamlikult ühtne lõpp olukorra ja muutis selle üheks paremaks looks kogumikus.

2. Indrek Hargla - Clemens Fellinus, Rex Estonicum

Tsistertslaste kloostrist Saksamaalt tuuakse Eestisse keegi vastumeelne munk, kes kloostris tuntud oma laiskuse poolest. Läti Hendriku palvel peab ta asuma eestlasi ristiusu osas harima, kuna nendega sõdimine on osutunud saarlaste vihase tapluse tõttu ääretult keerukaks. Munk aga, kes ise väikse vaeslapsena Saaremaalt pärit, mäletab veel eesti keelt ja suudab seega ehk eestlasi jumalasse pöörata.
Minu jaoks jäi lugu tsipa vähe nauditavaks, ehk arvatavasti kahel põhjusel, nimelt on minu ajalooteadmised suure unevajaduse tõttu kooliajast auklikud ja seega on ka huvi mõnevõrra väike. Tunnen aga, et loo täielikuks nautimiseks võiks midagi siiski teada.
Samas deemonitega võitlemise stseen oli päris äge...

3. Heinrich Weinberg - Vabavalla kaotamine

Ses loos näidatakse eestlaseid positsioonis, kus nad tavaliselt lugudes ei viibi - eksisteerivad kõrged emandad, teenrid, uhked lossid, kus emandad ja isandad oma asju ajavad, saateks lossi all kohe-kohe toimuma hakkav Maapäev, kus valitakse Eestimaale uus pealik ja ehk päris kuningaski.
Eesti kui kuningriik selle loo lugemise ajal kerkib tõepoolest silme ette ühes toretseva ja uhke riigipea, linnuste ja mõningase taplemisegagi. Samas on see lugu, mis jäi liiga lühikeseks. Kirja on ta pandud nõnna hästi, et haaras kaasa, ja siis prauhti sai läbi. Tegu pole ülemäära tõsise jutuga, samas on tegevus hoogne ja kaasahaarav. Siit võiks ju tulla raamatki.

4. Meelis Friedenthal - Kasuksepp

Selles loos saavad deemonid, puhastustuli ja muu üleloomulik läbi kiriku reaalsuseks, kuna see on sõlminud põrgusigitistega kokkuleppeid, et need maa peal inimesi kimbutamas ei käi. Lihtrahvale kiriku vassimine ei sobi ning nii tõmmataksegi hundinahad selga ja minnakse libahundina põrgusse deemoneid raiuma.
Lugu on hea ja hoogne, tihedalt detailirohke ja kirev. Nagu selgus, on ka see lugu põhinemas 16. sajandi reaalsetel sündmustel, arvatavasti siiski originaalis puudusid päriselt hambaid laksutavad libahundid, kuid raha riisus kirik ju indulgentside eest siiski.

5. Mairi Laurik - Jumala armulikkus

Maailm on täis draakoneid, jumalaid, koletisi... ja neid viimaseid ongi vaja toita. Inimestega. Ehkki inimesed ise on osalt sellega päri - siiski jumalad on nii ju öelnud -, ei ole sellega sugugi nõus mõnede toiduks langenute lähedased.
Mul tekkis mitu korda seda lugu lugedes paralleel Saladusliku Tsaari maailmaga, kus lapsi viidi ja viidi, aga keegi (maal elavatest) täpselt ei teadnud, kuhu, miks ja üldse...

6. Mann Loper - See linn on meile kalliks maksma läinud

Tartu linna tulevad vallutama Vene väed, kellega tartlased siis omal kombel sõdima asuvad. Üks minu lemmikuid selles kogumikus. Vahepeal oli kerge hirm, et lugu läheb liigseks õhkamiseks ja pöördub hoopis armastuslooks, aga siis valati jälle paar karmimat nõiasõna ja võeti ette järgmine pealetungiv jõuk.

7. Mart Sander - Saatan Robert

Ühte Tallinna teatrisse saabub uus direktor, temaga ühes külmus ja õõv teatriliste südames. Lisaks plaanib direktor tuua lavale etenduse, mis sinna kohe üldse sobida ei tohiks... Teatrirahva seas hakkavad levima lood koerakoonlastest, deemonitest ja teistest tontidest.
Sandri teos on tõepoolest meisterlik ja säärastest nüanssidest kokku pandud, mida arvatavasti kohe ka esimesel lugemisel ei tabanud. Pean uuesti lugema. Tunnetuslikult ja kirjastiililt suurepärane lugu.

8. Maniakkide Tänav - Kolmanda Reichi triumf!

Natsid on võitnud kõike ja kõiki ja võimutsevad. Koonduslaagrites istuvad alamad ja kirjutavad konsoolide taga koodi, kuul möllavad robotid, kes joonistavad sinna haakristi. Ja siis saab ühel koodikirjutajal mõõt täis...
Lugu on mõnus ja hoogne, lisaks pole siin liigselt rõhutud eeldusele, et lugeja on ajalooliselt pädev. Millegipärast paelusid mind tolles loos just eriti tegelaste sisemonoloogid ja arutlused toimuva üle.
Ootamatu lõpplahendus andis lugemisele veelgi nauditavust juurde.

9. Mihkel Seeder - Ernst Meele Eesti

Kui Konstantin Päts poleks esimese vabariigi aegu riigi juhtimist enda kätte võtnud, vaid seda oleks teinud hoopis Artur Sirk, kelle ideoloogia võtaks üle pärast ENSVLi lagunemist Ernst Meel, oleks Eesti säärane, nagu ses loos kirjeldatud. Või õigupoolest kõnes, sest lugu on kirja pandud surma-aastapäeva kõne vormis ning loost kõlab läbi tugev poliitiline mõte. Kahjuks kippus minule tekst kuivaks jääma, mida ei päästnud isegi veidi hoogustuv lõpp. Oleksin soovinud mingitki tegevust ja veidi selgitust ka selle kohta, miks härra Meelest üldse kõnelda on vaja. Kahjuks üks halvemaid lugusid selles loomingus, kuid järsku asjatundjaile põnev...

10. Veiko Belials, J.J.Metsavana - Piisab, kui seinale kritseldad B

Lugu koosneb vaadetest bonapartistide argipäeva, kes enda poliitilisi mõtteid valjuhäälselt ja suurte tegudega kinnitavad. Üldiselt paistab see seltskond olevat üsnagi enesekindel ja vastutustundetu, tehakse ja öeldakse seda, mis pähe tuleb, ja esimesena ikkagi kallaletung millelegi või kellelegi. Samas ei saa öelda, et lugu kuri oleks, ta on pigem lõbus ja kerge. Seega ka taas üks lemmikuid, loost õhkub seda kambavaimu ja ühise eesmärgi poole püüdlemist, mis tekib seltskonnas, kel kõigil on üks ja konkreetne soov midagi ära teha. No ja Šveijki alternatiivversioon tõmbas isegi itsituse korraks käima. Nalja saab ka, läbi tehakse isegi alternatiivne versioon pronksööst, mis kulgeb küll veidi valutumalt kui meie versioon.

11. Siim Veskimees - Valendab üksik prooton

Eesti, Soome, Läti ja Skandinaavia on ühendatud ühtseks Põhjamaade Konföderatsiooniks, kus on kõik ilus, kena ja hästi. Järsku hakkavad aga osad inimesed mäletama sündmusi alternatiivsest universumist, kus kõik riigid on eraldi ja hingitsevad vaikses viletsuses.
Veidi liiga radikaalne jutt minu jaoks. Natuke palju oli rõhutud ideedele ja vihkamisele/vastumeelsusele, kuivõrd ulmet oli jutus vähevõitu.

12. Krafinna – Elu jõud

Mõtlesin mitu korda lugemise ajal, et nüüd võiks hakata koostama kogumikku: „Eestid, mis tulevad” ehk põrutame teises suunas tulevikku ja vaatame, mis meist saab. Krafinna tegigi algust ning viis loo tegevuse tulevikku, kus probleemid rahvastiku vähenemisest, vananemisest ja mandumisest on endiselt olemas. Kuniks järsku hakkavad üht teatud mängu mänginud inimesed saama kolmikuid.
Lugu lõpetab kogumiku oma tulevikku vaatava pilguga just õigel kohal. Samas jäi minu maitse jaoks lugu veidi lühikeseks - natukene tahaks selle tiheda teksti vahele puhuda õhku ja lasta lugejal korraks loetu üle mõelda.