Tõlkis: Rauno Pärnits

1940. aasta detsember osutus Tallinnas harvanähtavalt päikeseliseks – vähemalt kapten Nikolajevi jaoks. Vaatamata sellele, et teenistus nõudis 12, vahel ka 16 tundi ööpäevast, oli Orlovi külakeses sündinud ja üles kasvanud kapten linnast vaimustuses; nii selle kitsukestest kõveratest tänavaist, vanadest majadest, mis nägid välja paremad kui uued, klantsist ja puhtusest kui ka kohvi ja saiakeste lõhnadest. Vähestel vabadel hetkedel mööda linna jalutades tundis ta end rüütlina, kes on vabastanud muinasjuturiigi õela draakoni küüsist.

Moskvast saabuva kõrge ülema tulekuks oli Nikolajev valmistunud nii hästi kui võimalik: viinud tööasjad eeskujulikult korda ning reserveerinud võõrastemajas parima toa. Puudu oli veel vaid kingitus. Loomulikult ei tohiks töösuhteid meeleheaga rikkuda, kuid puhtast südamest tulev isiklik kingitus pole kunagi ega kellelegi kahju teinud. Seda enam, kui kingitus pole mõeldud mitte ülemale endale, vaid tema seitsmeaastasele tütrele, keda ülem üle kõige armastas.

Kingituse valis Nikolajev laitmatu: nuku. Kuid mitte tavalise – papjeemašeest või tselluloidist –, vaid sellise, mis juba iseenesest on kunstiteos ja maksab korralikult. Nukutundjate teada. Aga et ülem laseb kingituse asjatundjatel üle vaadata, selles Nikolajev ei kahelnud.

Nuku – suure, kolmeaastase lapse mõõtu – valmistas vana nukumeister Franz, kes elas Tallinna eeslinnas Kadriorus. Tema, etniline sakslane, ei olnud rutanud Vaterlandi naasma, öeldes, et vaevalt seal praegusel ajal nukkude vastu huvi tuntakse. Nukumeister käis läbi ühest Nikolajevi toimikust ja ta oli jäetud "meelde", ent see-eest ka vabadusse.

Nukk ei olnud mitte ainult rabavalt kaunis – ta oskas öelda "Ah, Mutter!" ja kirjutada sulega paberilehele "Häid jõule!", pärast mida kirjutatu ka nukutopsist liivaga üle riputas. Franz kinnitas, et nukk elab (nii ta ütleski: "Elab") vastava hoolitsuse puhul sada aastat ja kauemgi. Tema enda kollektsioonis oli kunagi olnud isegi reformatsioonisõdadeaegseid nukke, kuid hädavajadus oli sundinud need ära müüma.

Nuku kätte saanud, palus Nikolajev meistril nuku kere avada ja vaatas sisemuse hoolikalt üle: paljugi mis, äkki on seal sees põrgumasin. Ent seal peitusid vaid hammasrattad, vedrud ja muu masinavärk. Rahunenud kapten asetas nuku vutlarisse, mis oli samuti kunstiteos: väljast väärispuit, seest must samet; nurgad, hinged ja käepide aga pronksist. Koju toimetas ta vutlari isiklikult, autos põlvede peal, ei usaldanud autojuhi kanda, vaid tõi ise tuppa, kus paigutas selle kabinetilaua tagusesse nurka. Varemalt oli siin elanud keegi professor-natsionalist ja temast jäänud mööbel oli reaktsiooniline – tugev ja raske, nii et mitte mingi juhuslik äpardus kingitust ei ähvardanud.

Öösel läbi une – kapten magas halvasti ja seetõttu oli tal kombeks saanud õhtu eel võtta hinge alla klaas-kaks viina – kuulis ta kergeid samme, paberikrabinat ja mahakukkunud sulepea klõpsatust. Ta tõusis ja heitis pilgu kabinetti. Laua taga istus nukk! Too heitis kaptenile rahulikult pilgu, tema äärmiselt tõetruult valmistatud klaassilmades süttis punane tuluke ja Nikolajev sukeldus uude unenäkku. Uude – sest hommikul, kui juhtunu talle meenus, jõudis kapten järeldusele, et see kõik oli talle iseenesest mõista vaid kangastunud. Kuidas siis teisiti – nukk oli ju endiselt vutlaris ja toimikud puutumatult kirjutuslaua spetsiaalses seifisahtlis luku taga. Lihtsalt Eesti viin on Vene peale harjumatu, seepärast viirastubki igasugust. Ratsionaalne ja seetõttu õige selgitus.

Juhtkond jäi vastuvõtuga rahule, nagu jäi rahule ka kingitusega.

Teenistus läks oma rada edasi.

Kahe aasta pärst süüdistati Nikolajevi ülemat Saksamaa kasuks spioneerimises. Tõendusmaterjal tundus ümberlükkamatu ja libard sai teenitud karistuse. Karjääri keerdkäigud olid viinud selleni, et Nikolajev pidi süüdistust kontrollima. Tema tähelepanu äratas see, et endist ülemust süüdistati saksa luure residendile erakordselt tähtsate materjalide edastamises. Algul too kategooriliselt eitas oma süüd. Siis esitati talle tõendid: residendile lihtkirjaga saadetud dokumentide koopiad, mis tähelepanelik tsensor oli ära korjanud. Kirjutusmasin, millel koopiad olid trükitud, oli identne ülema koduses kabinetis asunuga – seda kinnitas ekspertiis.

Kuid Nikolajevile pakkus huvi muu: ülemuse tütre Lelja P. tunnistus. Lelja kinnitas, et kirjad oli trükkinud tema nukk, too oli need ka ümbrikuisse pannud ja käskinud tüdrukul need postkasti visata. Tüdruk ei julenud nuku, mida ta nii armastas kui ka pelgas, käsku täitmata jätta.

Loomulikult tema tunnistust arvesse ei võetud: paljugi, mida võib kokku luuletada esimese klassi õpilane.

Kuid Nikolajev (kes tolleks hetkeks oli üle viidud Moskvasse) ei pidanud paljuks külastada lastekodu, kuhu pärast protsessi oli Lelja paigutatud. Too kinnitas oma tunnistust. Tema sõnade kohaselt rääkis nukk täiskasvanute eemalolekul, kõndis tubades ringi, käis isa kabinetis, sirvis pabereid ja tippis kirjutusmasinal. Lelja püüdis sellest vanematele rääkida, kuid nad olid tema juttu väljamõeldiseks pidanud.

Nikolajev püüdis nuku jälgi leida. Nukk, nagu ka kõik muu konfiskeeritud omand, oli laekunud erikauplusse, kust oli selle omandanud Peastaabi vastutav töötaja R. pere kuueaastase tütrele Tatjanale.

Peastaabi liige oli Nikolajevile kättesaamatu, kuid ta suutis kohtuda Tanjaga, kes jalutas lapsehoidjaga puiesteel; kohtuda ja nukkudest rääkida. Pingikesele istunud, ütles ta, et tema tütrel Niinal on nukk, kes oskab öelda "Ema" ja silmi kinni panna.

"Mõtleks vaid," vastas tüdruk. "Aga temal on nukk Marta, kes räägib ja kõnnib ja isegi kirjutab kirju. Temal, Tanjal, aga käseb nukk osta ümbrik ja saata kiri nukkude võlumaale."

Nikolajev ostis isiklikult Tanjale ümbriku.

Edasine oli lihtne: järgmisel päeval võeti postkastist märgistatud ümbrik välja. Kauni käekirjaga kiri andis teada mitmete sugulaste elu-olu kohta, aga neid sugulasi polnud väejuhil kunagi olnudki. Tekkis kahtlus, et tegemist on kodeeritud nimedega. Kontrolliti adressaati – selleks osutus eakas vanu riideid parandav õmblejanna. Ta võeti jälgimise alla. Osutus, et vanaeide juures käib igasugu rahvast, sealhulgas ka Nikolajevi ametkonnale üpris huvipakkuvaid isikuid, samuti peiliti välja eidekese majas tegutsev raadiosaatja, mis eetrisse ilmus ebaregulaarselt ja väga üürikeseks ajaks. Kui mitte tugevdatud vaatlus, olnuks tavavahenditega saatja lokaliseerimine olnud äärmiselt keeruline.

Operatiivmeetodite rakendamise tulemusel paljastati Saksa residentuur, mis kavandas atentaati Ülemjuhatajale.

Pärast terrorirühma liikmete, kaasa arvatud kindral R-i arreteerimist võttis Nikolajev nuku ära ning tegi oskuslikule mehaanikule ja keskaja tundjale muuseumitöötajale ülesandeks seda põhjalikult uurida. Kahjuks sattus asjaolude kokkulangemisel nukku transportinud auto avariisse. Juht ja teda saatnud isik hukkusid.

Kui sündmuskohale saabusid kompetentsed kaastöötajad, nukku autosalongis enam ei olnud. Nähtavasti oli keegi möödakäija tohuvabohus juhust kasutanud ja veokiga kokku põrganud autost nuku ära võtnud.

Edasine tagaotsimine jäi tulemusteta.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0577)