Hakkasin antud raamatut lugema ääretu eelarvamusega – midagi, mida ma tavaliselt ei tee, kuid raamatu temaatika andis alust teost natuke peljata. Tegu on Eesti riigi lähitulevikuga, kus meie suure idanaabri, Venemaa, riiklikus olukorras on toimunud pööre. Lõuna-mägilaste abiga on end riigi etteotsa upitanud tšetseenide liider Islam Kadirkhanov, kukutatud korra riigipea on paguluses ning keegi ei suuda ette näha, mis pöördeid võivad sellised muutused esile tuua.

Teos lahkab peaasjalikult kulisside taga toimuvaid poliitilisi mahhinatsioone, jälgides peategelasest (vist? Neid, keda peategelaseks võiks pidada, on selles raamatus palju ning nad ei ole just väga erinevad) vastse peaministri tegevusi, tema armuelu (küllap autor tundis, et tuima poliitika kõrvale sobivad väga kenasti kirglikud armustseenid) ning aeg-ajalt kiikab ka piiri taga toimuvat.

Aga läheme tagasi eelarvamuste põhjuste juurde, mille peamised tagamaad peituvad raamatu kaanel. Esiti kaanepilt, mis on niivõrd ilmetu, et selle kõrval kahvatuvad ka Eesti kirjastuste (nimesid nimetamata) kõige suuremad prohmakad. On see planeedil kasvav puu/lill/taim? Pomm? Ja miks panna eestikeelsele teosele ingliskeelne pealkiri? Kas autor ei suutnud tõesti antud fraasile leida maakeelset vastet, kuid tingimata oli vaja just seda väljendit kasutada? Ja viimaks muidugi autorinimi... Reaktoris on ilmunud küll üks tõlkelugu, kelle autoriks on Henry Toke Munn, kuid tema oli meie keelenüanssidest teadmatuses vaevlev inglane ning väärib natukenegi mõistmist. Ove M Suur aga on eestlase poolt võetud pseudonüüm... Kui ta raamatut inglise keeles välja annab, kas ta plaanib siis panna raamatu autoriks Ove D Big või? Millegipärast on mul tunne, et antud nimega püüti korvata muid vajakajäämisi. Nii palju küsimusi ning raamat ei vasta kahjuks neist ühelegi.

Vägisi jääb mulje, et autor on püüdnud luua mingit veidrat paroodiat Eesti poliitmaastikust. Või on see hoopis omamoodi huumor, mille nüansid mulle kui poliitiliselt võõrast inimesest täiesti mööda voolab. Igal juhul satub lugeja maailma, kus on EKRE asemel ERKE, Vabaerakonna asemel Vaba Alternatiiv, poliitikute arvates piirdub Eesti Tallinnaga ning kriis eestlaste ja Eestis elavate vene rahvuse esindajatega joonistatakse välja veelgi enam, kui see praegu tundub. Viimasega, kusjuures, saab autor täiesti talutavalt hakkama ning vene taustaga raamatutegelased on usutavad ja ütleks lausa, et kõige huvitavamad.

Ühe süžeeliinina jälgib raamat venekeelse taustaga tsentristist Ilona Toompere tegemisi, kes saadetakse USA diplomaatide õhutusel Pihkvas asuva paleepöördest mõjutamata kindraliga suhteid looma. Kindral ise on muhe tegelane, pahvib vahetpidamata Marlboro sigarette ning üritab Kadirkhanovi vältimatule rünnakule vastata omapoolsete poliitiliste ja sõjaliste mahhinatsioonidega. Võimalik, et autor püüab mängida sarnase šokeeriva ideega, mille esitas Spinrad oma raamatus „Torgi Jack Barronit“, kus must mees saab peaaegu et presidendiks. Siin küll must mees presidendiks ei pürgi, kuid [spoler!] peaaegu peaministriks saab vene rahvusest Ilona Toompere.

Raamatu tegevus karglebki sedasi ühele ja teisele poole piiri, pakkudes lugejale vahelduvalt poliitilisi pöördkäike, kerget madinat nii Peterburis, Pihkva ümbruses kui ka Lõuna-Eestis ning kohati idiootseid olukordi. Pean tunnistama, et raamatu lõpp meenutas kangesti „Võitlustanner Maa“ kolmanda osa diplomaatilisi vangerdusi ja oli vastu kogu ülejäänud raamatu poolt tekitatud ootusi üpriski huvitav. Kardan aga, et mitte nii huvitav, et teist osa kätte võtta. Mingil põhjusel on autor tundnud vajaliku paigutada raamatu keskele ka kaart, kusjuures üpriski kehvake kaart, kus Eestist peale kantud vaid Tallinn ja Tartu ning nende vahel üks õnnetu teeke. Oli seda nüüd tingimata vaja, jääb ilmselt lugejate otsustada ning autori südametunnistusele.

Raamatu teise osa kujundamisel ei ole kirjastus oma möödalaskudest õppust võtnud

„Collateral damage“ on raamat, mis peale vaadates võikski jääda oma ilmetust kujundusest tingituna kuhugi poelettidele, ning kahtlustan, et keegi ei oleks selle poolest vaesemaks jäänud, kui nüüd autor ja TKK kirjastus välja arvata. Kes otsib raamatust kehva poliitseiklust, ei pea pettuma. Kui aga tahta lugeda mõnd mõnusat ulmekat, võib selle raamatu kandidaatide seast kohe välja rookida.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0486)