Baltimore’i koomiksiepopöa loojaks on paljude koomiksite autor Mike Mignola. Aastal 2007 ilmunud graafilise novelli Baltimore, or, The Steadfast Tin Soldier and the Vampire laiendusena kolme aasta pärast ilmuma hakanud koomiks kasvas peagi esialgsest süžeest välja ja oluliselt suuremaks.

Lugu ise on järgmine. Esimese maailmasõja ajal sai lord Baltimore lahingu käigus raskelt haavata. Kaevikus toibudes sattus ta ette laipadest toituvale olendile, kellele ta täägiga näkku haava lõi. Tegu ei olnud aga kaugeltki süütu loomakesega ning haavatud subjekt vallandas kogu inimsoo peale tõsise vampiirineeduse, mistõttu katk, vampiirid ja haudadest tõusvad surnud ei ole enam mitte mingi haruldus. Baltimore, kelle lähedasi needus eriti karmilt tabas, võtab oma eluülesandeks pahalane – kes juhuse tahtel kannab eestlaste jaoks vägagi asjakohast nime Haigus – siit maailmast kõrvaldada. Ja see ei ole muidugi lihtne.

Koomiksisari ei ilmu just väga regulaarselt, see-eest koosneb selgepiirilistest alamsarjadest, millest 2014. aastal ilmunud kolmevihikuline The Witch of Harju pakubki siinkohal eriliselt huvi.


Nimelt jõuab Baltimore oma kaaslastega välja Eestisse. Ehk seepärast, et Mignola vahetas joonistajat ja uus pliiatsiliigutaja oli rootslane. Igatahes pole tegu mitte niisama suvalise kohaga, millele koomiksiautorite käsi on Estonia nimeks pannud, vaid tegu on kahtlemata stiliseeritud Eestiga. Väikelinn Harju vaated ei ole mitte pliiatsist välja imetud, vaid aluseks on võetud autentsed tolleaegsed Eesti linnade vaated, ehkki nende interpreteerimisel on üsna vabalt ringi käidud.


Linnakese elanike seas kohtab näiteks ka eesti nimedega statiste nagu Paavo, Villem ja Kalev. Ja viimase kahtluse peaks peletama järgmine pildike (meenutan, et tegu on ingliskeelse koomiksiga):


Ja see on peaosaline, kelle ümber kõik keerleb:


Antud neiu abikaasa oli temast üle kahe korra vanem karmi olekuga keskealine mees ja üldsegi mitte neiule südame järgi. Oli – sest õnneks või õnnetuseks on mees surnud. Õnnetuseks – sest enne matuseid tõusis ta surnuist üles. Sofia jõudis peiedelt plagama pista, teistel aga nii hästi ei läinud.


Sofia sattub põgenemisteel kokku Baltimore’i salgaga ning nood peletavad verejanulise kalmulise eemale, ehkki vaid ajutiselt ja kandes ka ise kaotusi. Aga manalasel on hammas verel ning selge siht silme ees. Suurte raskustega õnnestub vampiiriküttidel subjekt lõplikult rahustada, aga – oh õnnetust! – sellega jõuavad nad sõna otseses mõttes vihma käest räästa alla, sest nüüd tuleb neil puid-maid hakata jagama kohaliku nõia Juta endaga.


Kuna koomiksisari jätkub, siis lõpeb kõik nii, nagu võite arvata – et head saavad palka ja pahad malka. Aga see selleks. Hoopis märkimisväärsem on Sofia edasine käekäik. Esimesest ehmatusest üle saanud, läheneb neiu edaspidi libasurnutele vägagi konkreetselt:


ning lõpuks lausa liitub vampiiriküttidega!


Olgu etteruttavalt öeldud, et Sofia ei võetud kaasa mitte ainult kohatäiteks ega ilusate silmade pärast ning tema edasistest võitlustest aimusaamiseks peab lugema sarja kõiki järgmisi – neid on hetkel neljas eraldi alamsarjas kokku juba 17! – osi. Aga need on juba hoopis teised lood. Nii et taas kord tuleb tõdeda, et kange eesti naine on ka koomiksitegelaste maailmas eesti meestele koha kätte näidanud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0874)