Siinkohal piirdun ma vaid konkreetselt Eesti kunstnike piiritaguste tegemistega ulmežanris; Eestisiseseid seiku ning üksikuid ulmelisi maale, muid kunstiteoseid ja isegi terveid ulmetemaatilisi kunstinäitusi ei käsitle.

Kõige suurema renomeega eesti kunstnik, keda võib ulmega seostada, on Ülo Sooster. Hiljaaegu ka ISFDBi kantud kunstnikku on loetud 1960te avangardismi klassikuks ja isegi silmapaistvaimaks nõukogudeajal tegutsenud Eesti kunstnikuks üldse. ISFDBi kandmise põhjuseks on tõenäoliselt Venemaal 2016. aastal üllitatud Soosteri raamatuillustratsioonide kogumik.


Aasta sõjaaegses Pallases õppida jõudnud Sooster represseeriti 1949. aastal ning pärast vabanemist 1956. aastal asus elama vangilaagris leitud naise juurde Moskvasse, kuna senisesse kodupaika Hiiumaal teda naasta ei lubatud. Perioodil 1957-70 jõudis ta seal kujundada ca 80 raamatut, millest poolteistkümmend on ulmežanrist, aga ka mitmeid samuti ulmelugusid avaldanud ajakirja Znanije-sila esikaasi. Pärast Hruštšovi karmi kriitika alla sattumist oli ta sunnitud vahel kasutama varjunime J. Smorodin.

Mõned näited Soosteri raamatuillustratsioonidest
Mõned Soosteri tehtud kaanepildid
Praegu Iisraelis elav kunstniku poeg, elukutselt samuti graafik, kunstnik ja lisaks veel ka animaator Tennopent Sooster on samuti kujundanud vähemalt ühe ulmeraamatu:


ISFDB-i on sisestatud ka illustraator Eiko Ojala. Põhjuseks on Austraalia aurupungiautori Richard Harlandi kahe romaani – "Worldshaker" ja "Liberation" illustratsioonid (kuid mitte kaanepildid). Ojala on rahvusvaheliselt vägagi tunnustatud kunstnik, kelle töid on muuhulgas ilmunud ka mitmetes meediaväljaannetes üle maailma, nagu Die Zeit, The Guardian, New York Times, New York Times Magazine, New Yorker, Washington Post, National Geographic Traveler.


Üks näide Ojalale iseloomulikust paberiväljalõiget imiteerivast stiilist veel:


Kolmas ISFDB kirjet omav eesti kunstnik on Kaia Otstak. Kodumaisele ulmelugejale on ta kindlasti tuttav kirjastuse Skarabeus üllitatud "Nekromanteioni" kujundusega, aga rahvusvahelise andmebaasi kanti ta siiski Steve Duffy romaani kaanepildi eest.

SteveDuffy
Multitalendist Viido Polikarpus on ISFDBis nii illustratsioonide kui ka kahasse kirjutatud romaani "Down Town" eest. Saksamaal eesti sõjapõgenike laagris sündinud Polikarpus elas Eesti taasiseseisvumiseni USAs, kuid kolis siis Eestisse ja siingi on aktiivselt paljudel aladel tegutsenud, muuhulgas omanud Tallinna Eesti Maja keldris asuvat restorani. Ta on illustreerinud mitmeid raamatuid, nende sekka ka paar ulmekat.


Mingil moel on ISFDB-s leidnud äramärkimist Joonas Sildre kaanepilt Kirill Jeskovi romaanile "Viimane sõrmusekandja". Miskipärast on kunstniku eesnimi seal küll kirjutatud Jonah.

Kuldar Leement on joonistanud võrguajakirja "Clarkesworld" 11/2014 kaanepildi.


Nime järgi otsustades võib eesti juuri olla ka aktiivsel vene ulmemaastikul tegutsejal Antonin Kallasel, kelle kujundatud ulmeraamatute ja -ajakirja "Polden. XX vek" esikaante üldarv ületab juba saja ühiku piiri.

Antonin Kallase tehtud raamatukaas
Saksamaal Wetzlari väikelinnas asub Euroopa suurim ainult ulmele spetsialiseerunud raamatukogu Phantastische Bibliothek Wetzlar. 2001. aastal õnnestus seal isikunäitus korraldada eesti kunstnik Liina Siibil.

Ja lõpetuseks üks lõbus illustratsioon Igor Šaganovilt Philip K. Dicki romaani "The Game-Players of Titan" (1963) esimesele venekeelsele väljaandele aastal 1990, kus riiulis paistab selgelt maakeelne vinüüliümbris sarjast Eesti orelid...


Kogu kunstipeatüki lõpetuseks sobiks veel ära mainida üks näide mitte visuaalse, vaid helikunsti vallast – tuntud maalikunstnik Kalev Mark Kostabi vend, samuti maalimist harrastanud Paul Indrek Kostabi on ilusa ulmelise nimega kolemuusikaansambli White Zombie asutajaliige.