TÄHISTAGEM EESTI 100. SÜNNIPÄEVA ULMELISE MÕTISKLUSEGA
Eesti tähistas hiljuti 100. sünnipäeva. Kutsun üles mõtlema, mida eestlus meile õigupoolest tähendab, aga ulmelises võtmes.
Kujutlegem, et kandute ajas 80 aastat tagasi, 1938. aastasse. Teil on aega paar aastat, et valmistuda 1940. aasta riigipöördeks, aga võib-olla tahate juba Molotov-Ribbentropi paktiks ja baaside lepinguks valmistuda – aega on sellekski.
Teil on alles kõik teie praegused teadmised. Teil on vajalikud dokumendid, sealhulgas haridust tõendavad dokumendid vastavalt sellele, missugune teaduskraad teil tegelikult on. Need on muidugi võltsitud, aga XXI sajandil osatakse dokumente võltsida sellisel tasemel, et 1938. aasta meetoditega ei ole võimalik seda kindlaks teha. Aga kui te olete lõpetanud viie aasta eest Tartu ülikooli, siis ei saa teile anda dokumente, et olete Tartu Ülikooli 1933. aasta vilistlane, sest niimoodi võiks ju kergesti vahele jääda. Dokumentide järgi olete elanud ja hariduse omandanud kusagil välismaal vastavalt sellele, missuguseid võõrkeeli oskate. Teil on pangas arve ja nii palju raha, et saate normaalselt elada paar kuud, aga väga kokkuhoidlikult kauemgi.
Kas on ravimeid, mida peate sageli võtma? Kui jah, siis on teiega lugu räbal. Need ravimid on eeldatavasti leiutamata. Ostke parim koht surnuaias ja mugav kirst.
Te peate tööle minema. Kas töö, mida praegu teete, on 1938. aastal juba olemas? Vist mitte. Missugust tööd hakkate tegema? Võib-olla otsustate asuda ümberõppele? Kojameheks, koristajaks või kütjaks saate praeguse haridusega vist ikka. Aga võib-olla ärimeheks, siis pole vaja teistest sõltuda?
Kas hakkate hoidma madalat profiili või kuulutate kõigile, et saabusite 2018. aastast? Kas te ei karda, et teid hullumajja pannakse, see on 1938. aastal täiesti olemas ja samas kohas kus tänapäeval? Kas soovite saada Pätsi ja Laidoneri vastuvõtule? Kas tõesti arvate, et nad teid kuulda võtavad? Nad on elukogenud mehed ja ennegi napakaid näinud.
Võtame madalamalt. Võib-olla teate oma vanavanemate kohta, kus nad 1938. aastal elasid. Kas te võtate nendega ühendust ja räägite, milline on nende saatus? Miks te peaksite seda tegema ja miks nad peaksid teid kuulda võtma?
Pildi autor Andre Visnapuu
Võib-olla on ikkagi õigem hakata ulmekirjanikuks ning selle paari aastaga avaldada kasvõi oma kulu ja kirjadega paar raamatut, mis kujutavad Eesti saatust. Või minu pärast kasvõi XXI sajandi igapäevaelu kõige sotsiaalmeedia ja kõigi tehnikavidinatega.
Väga tõenäoliselt ei suuda te takistada maailmasõja puhkemist ega 1940. aasta riigipööret. Kuidas te selleks valmistute? Kas astute sõjaväkke, et 1940. aasta juunis tulistada Vene vägesid, et keegi ei saaks öelda: andsime kodumaa ainsagi pauguta ära? Niisugune tegevus on eluohtlik. Kaevate kaks aastat metsa sisse punkrit? Keldrisse tonni soola, tikke ja küünlaid ikka ostate?
Kas hakkate sõdima maailmasõjas? Missuguses armees? Kas astute Saksa sõjaväkke, et kaitsta seda, mida enam nagunii ei ole, ja teenida füürerit, kes lubanud kõik mittegermaani rahvad maamunalt pühkida? Või Punaarmeesse, et olla võitjate poolel ja pärast sõda tehtud mees? Ja missugusel aastal, kas 1941. või 1944. aastal?
Võib-olla on parem kaks aastat õppida rootsi keelt ja 1940. aasta kevadsuvel sõita Rootsi, et mitte kunagi enam tagasi tulla? Aga kuhu jääb kodumaa-armastus? Võib-olla on parem 1941. aastal sõita Kesk-Aasiasse, asuda tööle raudteel, sest raudteelasi ei mobiliseeritud, ja pärast sõda Eestisse tagasi tulla? Lõppude lõpuks on neutraalseid riike ju rohkemgi, Türgist kuni Tiibetini. Aga kas Indiasse või Austraaliasse ei taha sõja ajaks sõita?
No ja edaspidine elu. Metsavennaks ei taha hakata? Vist mitte. Dissidendiks ja poliitvangiks? Tänan, ei. Mida teha, et küüditamisest pääseda? Aga võib-olla see polegi nii õudne, pärast Stalini surma saab ju koju tagasi. Kas on mõtet oma elu pühendada kommunismi ülesehitamisele, ehkki see on ju täitsa ulmeline ettevõtmine. Kapitalismi ülesehitamine mõnes teises riigis sobib ulmefännile vähem, aga võib-olla pakub muus osas rohkem?
Ülim lootus on näha 50 aasta pärast fosforiidisõda ja laulvat revolutsiooni. Kui te ikka nii vanaks üldse elate. Võib-olla peab sellekski valmistuma ja dokumente koguma. Aga kui olete juba viiekümnene, siis puudub sel vist sügavam mõte. Või ikka on mõtet?
Palun kirjutage oma mõtetest sellel teemal "Reaktori" toimetusele aadressil toimetus@ulmeajakiri.ee.
