Loomulikult on Eesti mainimisel erinevates ulmežanrites esikohal ulmekirjandus. On see ju ka vanim ja absoluutarvudes suurima kogusega, ehkki peab mainima, et ulmekirjandus on siiski üsna väike osa kogu kirjandusmaailmas, kus – siinkirjutaja suureks üllatuseks – ei ole selliseid piiritaguste autorite kirjutatud raamatuid, kus Eesti ja eestlased olulist rolli mängivad, üldse nii vähe. Enamgi veel – täiesti lahedalt oleks võimalik kokku panna omamoodi sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ analoog, mille kõikides raamatutes toimuks tegevus eranditult kas Eestis või siis peaosas eestlasega. Ja riiulitäite saaks tõenäoliselt ka märksa pikema – näiteks ainuüksi parvlaev Estonia põhjaminekut käsitlevaid põnevikke-krimkasid-thrillereid leidsin spetsiaalselt otsimatagi oma kümmekond nimetust. Tegelikult tosinkond aastat tagasi hakkas selliseid põnevikke-krimkasid ka riburada maakeelde tõlgitama ning sedaviisi vähehaaval ilmub neid õigupoolest siiani. Siinkohal mõned veel maakeelde ümber panemata romaanide kaanepildid:


Lõviosa Eesti mainimisega seotud ulmest on vene päritolu. See on ka loogiline, sest ühest küljest on Venemaa Eesti lähinaaber ja tunneb teda kõige paremini, teisest küljest on aga sealset päritolu kirjasõna suhteliselt lihtne kätte saada. Teistest lähinaabritest rääkides – Soome ulme on võrreldes vene ulmega märksa väiksearvulisem ja seetõttu ka allolevas loetelus esindatud vaid üksikute nimetustega, Läti ulmest aga ei ole subjekti sisulise puudumise (eelmisel aastal Euroopa parimaks ulmekirjanikuks valitud läti autor Tom Crosshill on reeglit kinnitav erand) tõttu üldse midagi rääkida.

Žanriliselt on eestlastega enim esindatud alternatiivajalugu. Siin on kaks põhjust. Esiteks – ajalugu on pikk ja lai, samas eesti ajalugu on lahutamatult seotud vene ajalooga. Ei ole mingit vahet, kas tegu on aastaga 1030, 1242, 1458, 1654, 1710 või 1939, ikka leiab idanaabrit vallutusplaanidega Kalevipoja radadel käimas. Ja teiseks – alternatiivajalugu (eriti militaarne) on meie idanaabri juures ülipopulaarne ja sellest žanrist teoseid tuleb sealtkandist rohkem kui Vändrast saelaudu. Paraku kui eesmärgiks on tüüpvõttena näidata hilisemast sajandist pärit mehe või relvade üleolekut vallutatava suhtes, siis on sealt sooje sõnu viimase aadressil üsna lootusetu leida. Pealegi, mis seal salata, pärast Jäälahingut on järgmise 675 aasta jooksul eestlaste kohta üldse midagi raske öelda. Nii võibki leida teoseid, kus tegevus küll toimub praegusaja Eestimaal, aga täiesti ilma põlisrahvata.

Enimkasutatud konkreetseks motiiviks on aga Eesti vallutamine Venemaa poolt XXI sajandi esimesel kolmandikul. Kusjuures kui ajaliselt varasemad ekspansioonid on ainult vene autorite pärusmaa, siis XXI sajandi teemal on kirjutanud veel ka nii lääne autorid, eestlased ise kui ka Eestis elavad venelased. Loomulikult on neil kõigil toimuvast ka täiesti erinev arusaam: lääne autoritele on oluline NATO lepete täitmine ja agressiivse vene ohu likvideerimine; idanaabrile ajutiselt kaotsiläinud maade tagasivõtmine ja Maarjamaal resideeruva „kuuenda kolonni“ jaoks vabastamine rahvuslikul tasandil diskrimineerimisest. Eestlaste endi arvamust vist ei ole mõtet sõnastada – see on niigi selge.

Enim kordi on eestlastest ulmeteostesse sattunud kaks oma ala korüfeed – Paul Keres ja Arvo Pärt. Kummagi jaoks võib üleslugemisel ühe käe näppudest väheks jääda. Ja kui Kerese esinemissagedust võib põhjendada siinkirjutaja erihuviga male vastu ja paari aasta taguse Reaktoris ilmunud ulmemaleartiklile allikmaterjalikogumisega, siis Pärdiga on keerulisemad lood. Õigupoolest ei käigi jutt mitte Pärdist endast, vaid tema muusikast, mis kipub jääma igihaljaks läbi sajandite. Pealegi on olemas vaat’ selline prantsuskeelne teos, kus Pärdi tähtsust võrreldakse Philip K. Dicki omaga.


Aga suurmeestest olulisemagi jälje on ulmesse jätnud Martin Roogna. Omaaegne ajakirja Horisont toimetuse liige ja hiljem paar ulmekatki tõlkinud mees oli 1960-70tel kirjavahetuses kümnete maailma kuulsamate ulmekirjanikega, teda on mainitud nii Dicki memuaarides kui Piers Anthony saatesõnas ühele raamatule; viimane andis tema nime oma Xanthi-sarja ühele tähtsamale lossile. Väidetavalt oli tema autogrammisooviga kirja laekumine põhjustanud Dickil närvivapustuse; selle sündmuse kirjanduslik töötlust võib igaüks lugeda Dicki romaanis V.A.L.I.S.

Lisaks eestlastele võib ulmeraamatuist leida ka mõne Eesti brändi. Neist arvukaimat kajastust omav Tartu Ülikool saab uhkustada kümnekonna esinemisega, neist hiliseim XXV sajandil. Alternatiivajalugudes, kus NSVLiit ei lagunenud, jääb nii mitmelgi puhul silmas kommivabrik Kalevi toodang. Aga tundub, et niikaua kui kestab Venemaa, jääb alatiseks kõvaks valuutaks „Vana Tallinna“ naps, mida ühel juhul trimbatakse isegi XXVII sajandil. Kuna nõukogude ajal toodeti palju ka „Estonia“ nime kandvat kaupa, siis võib näiteks leida ulmekaist ka sellenimelist lauaraadiot, grammofoni ja isegi puusuuski.

Esimesena mainib Eestit – ja see on tõesti sõna otseses mõttes mainimine – Vera Krõžanovskaja-Rochesteri romaan Groznõi prizrak , loo peategelase de la Gardie’ga seoses. Oldi ju kõnealuse suguvõsa mitmed liikmed rootsi ajal Eestis kõrgetel kohtadel. Esimene eestlasest tegelane ilmub 1913. aastal trükivalgus näinud Aleksandr Bartšenko romaanis Doktor Tšornõi, esimene täielikult Eestis toimuv ulmekas aga aasta hiljem ilmunud Vera Kržanovskaja-Rochesteri . Edasi tuleb tükk tühja maad. Esimene Eesti Vabariik pälvib ulme tähelepanu täpselt ühe korra ja ühe sõnaga. Nõukogude aeg ei too ka just suurt lõikust, kuni äkki 1980te alguses, veel enne perestroikat, hakkas äkki Eesti ohtramalt vilksatama ka lääne autorite ulmelugudes. Pärast mõningast pausi 1990tel, tuli uus laine 2000ndate keskel, aga tõeliseks katalüsaatoriks saab ikkagi pidada Pronksiööd, pärast mida muutus Eesti ja eestlase kuvand vähemalt ida pool väga ühemõtteliselt ülinegatiivseks, kuni päris narrusteni välja. Uue aastatuhande esinemissageduse tõusule aitas kindlasti kaasa ka samizdati ülekolimine internetti ja 2010tel alanud massiline grafomaania paberkujule kantimine – tundub, et mingil hetkel tekkis lausa mitu kirjastust, kelle ainuke eesmärk näis olema suvalise teksti võimalikult odav ilmutamine. Teoste tase paraku käib sellega küll alla. Ja päris hiljutine tendents on samizdati-teksti kujundamine trükisilmunud raamatu sarnaseks, nii et päris raske on vahet teha raamatul ja netisamizdatil.

Eelpool loetletud põhjustel ei ole ka imestada, et tüüpiline eestlane on vene tekstides selline eriti aeglase taipamisega kuju, kes tavaliselt on muidugi ka fašist ja muidu mölakas. Eriti sapiseid kommentaare võib leida Kaitseliidu aadressil – aga sellele seigale võib rahumeeli rakendada vene vanasõna: Kardab, tähendab et austab! Üsna sage on ka naljaviskamine eesti (ja natuke laiendatud versioonis ka leedu-läti kõnepruuki kaasava nn pribaltiiski) aktsendi üle. Päris mitmes tekstis figureerib tüüpe, kellele on tema pikaldase iseloomu tõttu antud hüüdnimeks Estonets. Aga kõnekujund „gorjatšije estonskije parni“ eksisteerib eestlastest juba täiesti sõltumatult.

Mida on ulmekirjanduses Eesti tuleviku kohta kirja pandud?

Kuna eestlane on ju pikaldane, siis zombikatastroofi puhul peaks Eesti olema maailma kõige parem elupaik – kuna ka eesti zombid on teistest palju aeglasemad.

Päris mitu lääne autorite postapokalüptilist romaani mainivad Eestit.

Kui asi aga kosmose hõivamist puudutab, siis Eesti (vahel Balti Föderatsiooni või Balti Ühendriikide koosseisus) kosmosekolooniate kokkulugemisel tuleb ühe käe näppudest puudus kätte – kuigi enamikel juhtudel on mainitud ka seda, et need lõpetavad pankrotiga. Nii üllatav kui see ka ei ole, esimest korda on Eesti Vabariigi kosmosekolooniat leida 1985. aastal ilmunud tekstis! Üldjuhul jääb kosmoseajastuks Maale alles küll ainult 1-25 riiki, mistõttu Eesti paremal juhul on liitunud kas Põhjalaga või koos Läti-Leeduga Saksamaaga, halvemal juhul on aga temast taas saanud osa Venemaast.

Alljärgnevas näidete loetelus on püütud samizdati-teoseid vältida, välja arvatud mõned siinkirjutaja arvates huvitavamad. Samas on paljud ca 2010+ Venemaal ilmunud raamatud kirjutatud oluliselt varem ja netiavarustes oma tundi oodanud. Loetellu on sisse võetud ka mitmeid teoseid, mille kuuluvus ulmežanrisse võib vaidlusi tekitada – jäägu siis siinkirjutajale õigus isiklikule arvamusele ja tema arvates vajalikule teose lühitutvustusele.

Loetelu on tinglikult jagatud olulisuse kaupa osadeks. Seejuures tähtsaima – peaosaliste – alljaotusse on võetud ka mõned nimetused, kus eestlane küll kõige olulisemat rolli ei mängi, samas aga on ta selgepiirilise ja väikesearvulise peakollektiivi liige. Kõrvalosa alljaotusest on omakorda eraldatud teosed, kus eestlaste osa piirdub selgepiirilise ja teose süžees mitte kõige olulisema osaga, mis mahuliselt ulatub mõnest lõigust kuni ühe peatükini.
Kolm esimest alajaotust on järjestatud ilmumisaja järgi. Kui antud tekst on eesti keeles ilmunud, siis on selle pealkiri antud eespool originaalpealkirja. SI märgib samizdat-väljaannet.

Eesti/eestlased peaosas

1914 Vera Krõžanovskaja sarja V tsarstve tmõ avaromaani Groznõi prizrak (Ähvardav kummitus) tegevus toimub Tallinna lähedases lossis, mille sinivereliste elanike hulgas hakkab möllama vampiirlik kummitus. Toimunust räägitakse pisut ka sarja kolmandas raamatus Iz tsarstva tmõ (Pimeduse riigist). Eestlasi küll ei mainita kordagi.

Fritz Leiber avaldas 1962. aastal jutustuse The 64-Square Madhouse (64-ruuduline hullumaja), kus arvuti mängib suure eduga kaasa 9 maailma parima maletajaga turniiril. Leiber kasutas tegelaskujude loomisel reaalseid malekuulsusi, muutes minimaalselt nende nimesid. Seetõttu ei ole tegelases nimega Serek raske ära tunda Paul Kerest, kes sel turniiril paraku küll mitte millegi eriti meeldejäävaga hakkama ei saa.

1962 Juri Davõdovi kollaažjutu Zabõtõje putešestvinniki (Unustatud rännumehed) ühes osas Ob indeitse Pedro i krestjanine Mihele (Indiaanlasest Pedrost ja talumees Mihklist) tuleb tudeng Tartusse ajalooarhiivi uurima vene meresõitja Ferdinand Wrangeli (1797-1870) laevapäevikuid ja satub ootamatult silmitsi vana merekaruga isiklikult.

1979 Piers Anthony romaanis Castle Roogna on nimiehitis Roogna loss – ka mitmetes teistes Xanthi-sarja tekstides figureeriv hoone on ühtlasi üks olulisemaid tegevuspaiku kogu sarja lõikes – oma nime saanud eesti ulmefänni Martin Roogna järgi.

1981 Vladimir Gubarevi seiklusjutt Serebristõje oblaka (Hõbedased pilved) otseselt ulme ei ole, kuid on siia nimekirja kaasatud kahel põhjusel: esiteks, räägib vahetult inimese kosmosesse saatmise eelsest ajast ja teiseks, peamiste tegelaste seas on lausa kaks eestlast – Sergei Koroljovi lähimaid kaastöölisi Arvid Pallo ja astronoom Charles Villmann. Esimene peab leidma ja tsivilisatsiooni rüppe transportima kuhugi asustatud maailmast tuhandete kilomeetrite kaugusele Siberi avarustesse kukkunud kosmoses käinud koeraga raketi, teine üritab kogu kosmonautikat helkivate ööpilvede uurimise heaks tööle rakendada. Mainimist leiavad Tartu Ülikool ja Tartu tähetorn.

1982 Boriss Romanovski lühijutu Gorod, v kotorom ne bõvajet doždei (Linn, kus vihma ei saja) tegevus toimub Tallinna vanalinnas, mis on säilitamise huvides kaetud kupliga ning isegi turistid on seal kohustatud kandma pehme tallaga jalanõusid. Märksõnadena jooksevad tekstist läbi Raekoja plats, majakolmik "kolm õde" ja kultusnaps "Vana Tallinn".

1982 Lou Goble romaan The Kalevide on puhtal kujul proosa-Kalevipoeg.

1985 Viido Polikarpuse ja Tappan Kingi romaanis Down Town (All-linn) on ilmselt kõik eestipärane välis-eestlase Polikarpuse teene, muuseas ka pesuehtne saunastseen. New Yorgi Central Parkis veedab oma pensionipõlve muinaseestlaste jumal Taara isiklikult, Kalevipoja ema ei muutunudki kiviks, vaid emigreerus USAsse ning kogu mürgel käib selle ümber, et Wall Streeti gnoomid tahavad sinatsest Taarast viimaks ometi lahti saada. Lõpuks tuleb veel välja, et peategelane on sõna otseses mõttes Kalevipojapoeg...

1988 Jerry Pournelle algatatud CoDominiumi sarjas on üheks tegevuskohaks planeedil Haven asuv eesti kolonistide asustatud Tallinn Valley ehk Tallinna org. Edward P. Hughesi jutt Dream Valley (Unelmate org) räägib Havenil mongolite orjadeks olevaist lätlastest, kes ühel hetkel jalga lasevad ja jõuavad kuhugi varjatud ja märksa mõnusama kliimaga orgu. Lätlastega ühes pundis on ka inglist hirmsa eesti aktsendiga purssiv eestlane Elmer Parn. Harry Turtledove jutus Hang together (Hoidke kokku) on eestlaste ja hiljem neile kraesse kukutatud vene rahvuslaste suhted verevalamiseni viimas -- taustsüsteemist: 2070 saabusid eestlased, rajasid linna, kultiveerisid maa linna ümber; elu kulges omasoodu, kui bürokraatiamasin paarkümmend aastat hiljem asustas samasse kohta hulga sõjakaid marurahvuslastest venelasi, kes hoobilt võtsid rahvusliku solvanguna seda, et eestlased ei andnud paremaid maatükke kohe nendele üle – venelaste hoiak on selline, et me võtame teilt kõik nagunii ära, sest eestlased pole rahvusena jätkusuutlikud --, kuid planeediavarustest jõuavad nendeni nomaadid-tatarlased. Ühine hädaoht sunnib neid liituma ja end ühiselt kaitsma. Eesti nimedega tegelased on Anton Päts, Konstantin Laidoner ja Jaak Vilde. Harry Turtledove teise jutu Those who lost (Need, kes kaotasid) tegevus toimub pool tuhat aastat hiljem sealsamas Tallinna Orus, mille vallutavad sauronite nimelised tulnukad. Kohalike elanike nimevalimi järgi otsustades pole seal eestlastest enam jälgegi. Või siiski – ajaskaalal veel paar aastat hiljem toimuvas jutus Kings Who Die (Kuningad, kes surevad), kus sauronite korraldatud Tallinna Oru veresaun tuleb ohtralt jutuks, mainitakse naaberorus elavat Sergei Tamasaare't (ehk peeti silmas – Tammsaare?), kes olla Tallinna Oru knyazile sugulane, loo autoriks on S. M. Stirling. Harry Turtledove jutt Juchi the Accursed (Neetud Džutši) räägib veel hulga hiljem toimuvast ajast, mil isegi venepäraseid nimesid enam Tallinna oruga ei seostu ja selle oru kunagisest valitsejast Džutšist (lugu ise on puhas Oidipuse müüdi ümberjutustus). Selle otseses järjes Susan Shwartzi lühiromaanis Seven Against Nurnen toimub hulk tegevust samuti Tallinn Valleys. Kontrollimata andmetel peaks Tallinn Valley olema toimumiskohaks veel juttudes nimedega Blood Feuds, Blood Vengeance; Tribute Maidens ja The Field of Double Sowing.

1988 Valgevenelanna Natalia Novaši jutt Tštobõ delat võbor (Et teha valik) on ilmselgelt kantud autori isiklikest Tartu muljetest. Koos sõpradega mööda Baltikumi ringi hääletav neiu istub Tartu Ülikooli taguses pargis ja naudib linnas veedetud päeva – Toomemägi, raamatukogu Toomkiriku varemeis, Inglisild, rahvast pungil vana Tartu bussijaam... Järgmiseks plaanitakse sõita Pärnusse. Sel kõigel pole küll suurt midagi pistmist jutu ivaga – teise dimensiooni asukate poolt neiule tehtava ettepanekuga.

1990 Aleksandr Štšerbakovi jutus K voprose o genialnõhh ozarenijah (Geniaalsete vaimuvälgatuste küsimusest) on teadlastel vaja vaatluseks saata mees ajas tagasi. 1824. aasta steppi paigutuvale vaatlejale tehakse hoolikas täiendkoolitus, mehele valiti aliaseks (tsiteerin:) soomlane, eestlane või lätlane – ühesõnaga, toonases mõistes sakslane. Mees pidi hambaid murdma soome, isuri (!) eesti ja läti keele omandamisega ja legendi kohaselt esinema Tomas Schulzi nime all, kelle leseksjäänud emake vireleb Derpti lähedases külakeses.

1996 Aleksei Kalugini kauges tulevikus toimuva Labürindi triloogia (Labirint, Razorvannoje vremja, Mir bez solntsa (Labürint, Lõhestatud aeg, Päikeseta maailm)) peategelane kannab nime Ivo Kiisk, mis – kuigi tekstis rahvust kordagi ei mainita – ei tohiks rahvuse osas küll mingeid muid variante jätta.

1997 Lõviosa Vassili Štšepetnjovi väheldase alternatiivajaloolise romaani Sedmaja tšast tmõ (Seitsmes osa pimedusest) tegevusest toimub 1933. aastal iseseisvas vabalinnas Tallinnas, kus parasjagu hakatakse üle andma Nobeli meditsiini- ja bioloogiapreemiat. Jutt on pälvinud vene ulmeauhinna Pronkstigu.

1998 Olga Durova nn "pehme gootika" romaani Kimmeriskije tsvetõ (Kimmeeria õied) peategelaseks on Voronežis elav poetess ja kunstiinimene, isa poolt eestlanna Lilian Leht. Pikalt räägitakse ka tema isa Lembit Lehe elukäigust, kelle vanemad küüditati ja surid vagunis, ta ise peideti poisikesena tuttavate juurde, kes aga samuti kinni võeti. Lastekodus leppimatult oma joont ajanud Lembitust sai hinnatud muusikapedagoog, kes aga ikka kohalikele "pole oma". Lilianil tuleb reaalseid kokkupuuteid mitmete muusadega, mis aga gootikažanrile kohaselt ei lõpe just kõige roosilisemalt.

1998 Sergei Lukjanenko menuka Vahtkonna/Dozor sarjaüks peategelastest on Tallinnast pärit must maag Edgar. Ka Dozori frantsiisides on eesti päritolu tegelasi – näiteks Juri Mišini sarja Sekretnõi Dozor (Salajane Vahtkond) avaromaanis Tšekist (Tšekist) on räägitakse ohtralt 300-aastasest, 1705. aastal Tartus sündinud ja endiselt Eestis elavast, kuid Nižni Novgorodi Dozoriga koostööd tegevast Fadejevist, keda hoolimata juba küllaltki teksti alguses vampiirirünnaku ohvriks langemisest mainitakse kogu raamatus üha ja uuesti.

2001 Itaallase Roberto Pazzi romaan Conclave (Konklaav) leiab tervikuna aset keset pikalevenivat paavstivalimisprotsessi, mille ajal saavad otsustusvõimetud kardinalid omal nahal tundma igasugu jumalikke nuhtlusi ja isegi voodoo'd. Üheks aktiivseks asjaosaliseks on Saaremaalt pärit ärksa vaimuga kardinal Matis Paide, kes muuhulgas tutvustab paavstivalijatele ehtsat maasauna.

2001 Täielik tohuvabohu valitseb järgmise täielikult Eestis toimuva mitteulmelise põneviku ümber, mis võiks ääri-veeri mahtuda pseudoajaloo alla. Sama ideega tekst on erineva pikkusega redaktsioonides ilmunud Viktor Levašovilt romaanina nii pealkirjaga Zagovor patriotov (Patriootide vandenõu) kui ka Provokatsija (Provokatsioon), lisaks on veel sama autori poolt avaldatudka pseudonüümi Andrei Tamantsevi allpealkirjaga Ruka Moskvõ (Moskva käsi). Loo peategelaseks on saksa poolel sõdinud Alfons Rebane, õigemini 1951. aastal hukkunud (reaalsuses tegelikult 1976. aastal loomulikku surma surnud) Rebase pärand. Raamatus on aasta 1999. Tallinna Metsakalmistule hakatakse ümber matma Alfons Rebase põrmu, mille ümber läheb lahti paras vandenõumäng ühelt poolt Eestit NATOsse surujate ja teiselt selle välistajate poolt, mis ähvardab kaasa tuua täiemõõtmelise Venemaa invasiooni – lisaks traditsioonilistele Venemaa ja venelastega seotud ekstsessidele tuleb veel välja, et Rebane on juba enne 1940. aasta sündmusi omandanud suure hulga maatükke, mille peal asub suur osa Tallinna uuematest linnarajoonidest; ekshumeerimise käigus leitakse aga, et Rebase kirst on tühi; siis tuleb välja, et mees oli põhimõtteliselt vene luureajaloo edukaim Stirlitz jne jne... Lõbus seik – autori tahtel on üheks tegelaseks Karl Vaino pojatütar, kes 1996. aastal vene-tšetšeeni sõjas oli mägilaste kurikuulsaim snaiper...

2002 Dmitri Šidlovski alternatiivajaloolises tetraloogias Orden (Ordu) on Eestile pühendatud märkimisväärne kogus lehekülgi. Sari käsitleb ajaloovarianti, et mis saanuks, kui Aleksandr Nevskit poleks olnud. Kui sarja avaromaanis Dalnaja doroga (Kauge tee) piirdub Eesti osa siiski vaid mõne reaga ajaloolises ülevaates – 1377. aastaks, mil ajaeksik sekkub, on teutoonide Ingeri ordu valitsenud Novgorodi ja Pihkva juba 120 aastat ja jõudnud isegi asutada Sankt-Peterburgi – siis järgmises köites Master (Meister) tegeldakse uue ajaeksiku toel juba aktiivselt sõna otseses mõttes Eestimaa eestistamisega. Liivi sõja ajal jääb Ingerimaa riik ehk Põhjavene Vabariik (seesama Novgorodi+Pihkva+Peterburi kant) Ivan Julmast sõltumatuks; enamgi veel, liidus viimasega õnnestub tal endale saada nii Eestimaa kui Lõuna-Soome (Läti jääb Moskva tsaarile). Eestlased saavad seejuures täieliku õiguse veetšele oma esindus saata. Kolmas osa Vragi (Vaenlased) käsitleb sama maailma XX sajandi alguse (muu hulgas saame ajalooülevaates teada, et Peeter I tegi oma pealinnaks Riia ning Põhjavene liidendas muu Venemaaga uniooni kaudu alles Nikolai I) revolutsioonituultes ning Eesti jagub siin taas üsna ohtralt ruumi. Iseseisvumine leiab aset, küll natuke teiste ekstsessidega – ka Põhjavene vabariik iseseisvub, kuigi NSV Liit teda ei tunnusta mitte kunagi. Neljas osa Protivostojanije (Vastasseis) toimub juba II maailmasõja ajal ja pärast, kus Baltimaad küll algul anšlussitakse Stalini poolt, kuid Eesti vabastatakse natsidest Põhjavene toel ja inglaste abiga ning ta ei astu enam NSVLiitu (erinevalt Lätist-Leedust). 1953. asutavad Põhjamaad + Põhjavene + Eesti ühenduse, mis meenutab kangesti meie maailma euroliitu; 1980ndaks aastaks on see sedavõrd õitsev, et isegi Läti ja Leedu astuvad NSVLiidust välja, et selle ühenduse liikmeks saada. Üks tore lause lõpetuseks ajaeksiku suust: "Naine vaatas meile maja Tartu lähedal. Alati olen unistanud sinna kolida. Loodus on seal muinasjutuline."

2002 Ian McDonaldi jutus Old Cosmonaut and the Construction Worker Dream of Mars (Vana kosmonaut ja ehitaja Marsi-unistus) on üheks kandvaks tegelaseks Kuresaari saarel pensionipõlve pidav esimesest Marsi-ekspeditsioonist osavõtnud Antti Selkokari. Talle tuleb Haapsalust perega külla Paavo, kes kurdab, et sealpool Tallinnat on teed nii kehvad, et peab lausa kolmekümnega sõitma. Anttit võiks pidada soomlaseks või pigem ingerlaseks-karjalaseks, kuna mälestuspiltides tuleb välja treenimine vene kosmoseprogrammis, kuid tekstis on korra sõnaselgelt kirja pandud eesti keeles rääkimine.

2003 Paljuautorilises sarjas Bogatõrskaja sotnja (Vägilaste sadakond) satub ajalooliste lahingetenduste klubi ajas tagasi aastasse 1552. Ivan Julma valitsemise ajal toimus vene ekspansioon Liivimaale ja mitmetes selle sarja teostes toimubki tegevus praegusel Eestimaal. Aleksei Prozorovi romaanides Tšerep jepiskopa (Piiskopi kolp), Donos mertvetsa (Surnu pealekaebus), Tsarskaja dõba (Tsaari piinapink) ja Ljudi metša (Mõõgamehed) on peamine negatiivne kangelane (harukordne nähtus: peategelane on jäetudki nimetuks!) Derpti peapiiskop. Seejuures on demonoloogist piiskopi linnataguse lossi kelder vooderdatud 1224. aastal oma maalinnuse kaitsel hukkunud eestlaste pealuudega. Ljudi metša tegevus toimub suuresti Saaremaal, kui paarikümnemeheline rühm tulevikust pärit mõõgakangelasi vallutab Kuressaare piiskopilinnuse ja müüb selle hiljem edasi taanlastele. Sama seltskond suundub edasi Tallinnasse, kuulutab end parun Münchhauseni nime all Liivimaa kuningaks ja müüb oma maad korraga nii rootslastele, poolakatele ja taanlastele maha, mis ei tee ühegi lasuta pool Eestimaad hõivanud venelasi just õnnelikuks. Prozorov on hoolikalt Eesti geograafiat tudeerinud, sest tegevust toimub lisaks suurematele paikadele ka näiteks Iisakus ja Neanurmes (heakene küll, selle kohanime esmamaining reaalsuses toimub tegelikult alles aastakümneid hiljem), Tsarskaja dõbas leiab äramainimist ka oma paarkümmend Tartu ja Peipsi-äärse kandi küla, Ljudi metšas aga hulk Saaremaa vähemaid asulaid ja ratsutatakse läbi Võhma, Vändra ja Märjamaa. Darja Ivolgina romaani Prokljataja kniga (Neetud raamat) üks tegevusliin toimub Viljandi-Paide-Rakvere piiramistel, sama autori romaanis Livonskaja tšuma (Liivi katk) leiab pikemalt käsitlemist Tarvastu linnakese maatasa tegemine. Dmitri Morozovi romaani Korsarõ Baltiki (Läänemere korsaarid) peategelane on Ivan Julma kaaper Karsten Rode, kes tihti ka põhjaranniku sadamaid külastab. Sama autori romaanis Plenniki vetšnosti (Igaviku vangid) on Narva ja Tartu juba ära võetud, Tallinna ja Viljandi piiramine on päevakorras, väiksemaid lahinguid toimub igal pool. Eestlasi kohtab tegelastena sarjas haruharva. Ljudi Metšas räägitakse paaril leheküljel tubli saare naise Viiaga, kes (tsiteerin:) on korraga nii naine, mees, härg kui ka hobune ehk siis teeb üksi ära kõik talutööd, sellal kui mees merel kala püüab. Prokljataja knigas on veel üks viirastuslik eesti talupiiga, kes ei ole aru saanud, et ta tegelikult juba surnud on. Sarja ametlikku registrisse mitte kuuluv Oleg Tšupini fan-fiction triloogia Komandir raamatuis – Klub "Vitjaz", Ural, Tortuga (Komandör – Võitlusklubi "Vitjaz", Uural, Tortuga) toimub tegevust Eestimaa pinnal päris palju. Neist esimeses raamatus on üheks kesksemaks sündmuste toimumise kohaks Vask-Narva; kaante vahelt leiavad ohtralt tuttavaid kohti ka Toolse, Purtse ja Porkuni kandi asukad. Kolmandas raamatus aga pühendatakse palju aega Tartu ja Peipsi vahelise kandi laastamisele, lausa nii, et Emajõest kahe päevateekonna kaugusel ei jää alles ainsatki elusolendit.

2004 Sergei Donskoi spioonipõnevikus Umri segodnja i seitšas (Sure täna ja kohe) on mikroskoopiliselt ulmeline vaid seik, et vene mikrobioloog avastas uue viiruse, mis jääb ellu ka desinfitseerimisel ja mida saaks efektiivselt kasutada veevarude mürgitamiseks. NLiidu lagunedes Pärnusse kolinud vanapapi jääb silma ka eesti jõustruktuuridele ja eriti kohalikele terroristlikalduvustega neonatsidele ehk vabadussõdalaste liidule, millega Pärnusse komandeeritud FSB eriagent saab palju puid-maid jagada. Pärnus, Tallinnas ja Kaapsalus (just seal ja mitte Haapsalus) toimuv tekst paistab silma nii arvukate sapiste kommentaaridega eesti elu-olu kohta, et seda võib võtta lausa humoreskina. Lõbus lause FSB sekretäri suust: "Ma olen hommikust peale koostanud esildist Eesti kohta ja nende jaburatest nimedest on pea jubedalt paks. Kas te suudate tõsiseks jääda: "Härra siseminister Siimsaar Munamägi, kuidas möödus teie kohtumine Jõesuus ja kas vastab tõele, et Pühajõe politseimaja katus vajab kiirelt remonti?" Sekretär itsitas varjamatult." Eraldi väärib autori lennukast sulejooksust väljatoomist, et KAPO agent Jüri Kuuskemaa on 1000 dollari eest varmalt valmis turisti raekoja tornist alla tõukama ja et Haapsalu loss on kohalike neonatside kindluspesa.

2004 Väga tinglikult võiks ulme alla liigitada Jon Fasmani eestlastest lausa kubiseva romaani Maadeavastaja raamatukogu / The Geographer's Library. Loo käivitab ameerika väikelinnas elava erakliku professori Jaan Pühapäeva surm. Seda uuriv ajakirjanik leiab mitmeid kummalisi seiku, millest koorub lõpuks välja üsna uskumatu kogupilt. Ulmeline võiks tekstis olla vaid seik, et araabia geograaf al-Idrisi elas 1154. aastal Hiiumaa lähistel läbi laevahuku ja peitis seetõttu Eestisse Aabrahamile kuulunud piiblitarkustega smaragdtahvli. Kuigi end eestlasena esitlenud Jaan Pühapäev osutub tegelikult vene erukindraliks, sisaldab romaan päriseestlasi nii paljudes kõrvalosades, mida võiks jätkuda lausa kümnekonnale eraldi tekstile. Üks lõbus lause romaanist: "Ise ma eesti keelt ei mõista – täiesti arusaamatu soomeugri segadus, neliteist käänet, hääldamatud vokaalid ja nii edasi".

2005 Ruslan Melnikovi romaanis Krestovõi drang (Ristisõjaaegne tung itta) saab Jäälahingu-eelsest Tartust SS-Zeitkommando tugipunkt, eesmärgiga ordurüütleid Peipsi peal paari tanki ja kuulipildujatega natuke toetada. Muidugi jääb natside eesmärk täitmata, sest Aleksandri Nevski väes on lisaks 500 mongoli sõdalasele ka üks ajaeksikust OMONi võitleja. Pikalt kirjeldatakse hädist Moostet, mis kaksiklahingus saab üsna maatasa tehtud. Lahinguis teeb kaasa ka eestlasest teejuht Veiko.

2006 Kresley Cole erootilis-romantilises fantasysarjas (mis, vabandage väljendust, on kohati sõna otseses mõttes vampiiriporno) Immortals after Dark on vähemalt neli raamatut – The Warlord Wants Forever (Sõjapealik ihkab igavesti), No Rest for the Wicked (Pole rahu nurjatuil), Dark Needs at Night's Edge (Hämarad ihad ööhämaras) , Deep Kiss of Winter (Talve kirglik suudlus) täis 1709. aastal lahingus pealetungivate venelastega surmavalt haavata saanud ja seejärel vampiiriks muudetud eestlasest mõisniku (sic!) Nicolai Wrothi ja tema kolme vampiirivenna Murdochi, Conradi ja Sebastiani (eestlased! sic!) armuseiklusi mütoloogiliste piigadega. Korduvalt rõhutatakse, etNicolai on sajandeid olnud tulihingeline venelaste vastu võitleja. Mainitakse ka Nicolai võitluskaaslasi, samuti vampiiriks muudetud eestlasi nimedega Kalev, Marko, Rjurik, Demjan ja Aleksander (kellede kallimate leidmise lugu ehk alles ootab kirja panekut?). Eestikeelsete sõnade (neid on! ja mitte ainult üksikuid!) ja muu eestipärase teostesse sattumises on tõenäoliselt süüdi autori ämm, kes olla pärit kui mitte päris Eestist, siis vähemalt kusagilt Eesti piiri lähistelt. Paraku on raamatuis kõik Eestisse puutuv pesuehtne umbluu, mis peaks iga maarjamaalase palgele iroonilise muige tooma. Muuseas, iga viimnegi kui nendele eestivampiiridele hinge läinud tibi kas saab eesti keelest lahedasti aru või vähemalt oskab sõnakõla järgi hoobilt öelda, et tegu on eesti keelega. Mainimata ei saa jätta üht lauset: Kuigi tema sõjaväes polnud sõdalaste vahel erinevusi, pani kaval vampiirikuningas venelase alati kõrvuti eestlasega ja vastupidi (ju siis et hoiaks teineteisel teravalt silma peal, nii igaks juhuks – vampiir ja vandetruudus ei ole just iseenesest mõistetav kombinatsioon).

Eller Kira pseudonüümi taha varjuva autori fantastilise naisteka Koma (Kooma) (SI, enne 2007) tegevus toimub suuresti Pärnu rannas ja ööklubides ning ühes maailma pikimas elamus nimega Kuldne Kodu. Moskvast puhkama sõitnud neiu kohtub rannas hüüdnime Saatan omava jalust nõrgaks võtva saladusliku tüübiga, kes nagu välja tuleb, ongi Saatan ise ehk siis reinkarnatsiooni ootavate hingede jaotuspunkti suur boss. Nende kahe järgnev armulugu pritsib sädemeid igas dimensioonis. Kahanevas suurusjärgus toimub tegevus osaliselt Pärnus ka romaani järgedes Gnet (Kannatus) ja Orion (Orion). Autori otsest eesti verd ei õnnestunud tuvastada, kuid tema sugupuus on 1939. aasta Umsiedlungist maha jäänud baltisakslasi ning Pärnut ei tunne ta kaugeltki mitte ainult kuulu järgi.

Marcus Sedgwicki jutus Bloodbeard (Veripard) jäävad peaosalised keskaegses Tallinnas kimpu kohaliku vampiiri Veriparraga. Jutt on hiljem juurde kirjutatud täiendus romaanile My Swordhand is singing (Mu mõõgakäsi laulab) ning romaani esmatrükist seda ei leia. (2007).

2008 Anton Pervušini romaanis Nebo Atlantidõ (=Operatsija Fors-mažor) (Atlantise taevas) on põhirõhk juhuslikult eestlaste kätte sattunud Longinuse odaotsa suurriikide omandisse tagasivõtmisel. Seejuures toimub tegevus Eestis ja Leedus, antakse pikk näidete loetelu nii kohalikust "russofoobiast" kui ka Saaremaast kui tsivilisatsiooni hällist pärast Atlantise hävingut.

2008 Lev Prozorovi jutus Jubilei. Baron Ungern – fjurer germanskogo reihha (Juubel. Parun Ungern – Reichsführer) saab Roman Ungern-Sternbergist Hitleri asemel natside liider, mis päädib lõpuks kogu maailma vallutamisega.

2008 Ljudmila Dunajeva õblukeses romaanis Pervaja zapoved blaženstva (Õndsuse esimene jutlus) on üheks peategelaseks setu (korduv tsitaat: „Ma pole eestlane! Ma olen setu!“) ning tekst sisaldab mitmeid vihjeid Setumaa kohta. Nii näiteks käib piir vastu Petseri kloostrit ning kuna asjaosalised ei suuda viimase kuuluvuses kuidagi kokku leppida, on kloostrist saanud omamoodi iseseisev mikroriik. Kuigi Setumaa koosneb peaasjalikult asfaldist ja sõjaväelaagreist, valitakse endiselt ka ülemsootskat.

2008 Ülesehituselt Hollywoodi kassahitti Rahvuslik aaremeenutavas Sergei Tšekmajevi seikluspõnevikus Tšerep Timura (Tamerlani kolp) ajavad omavahel konkureerivad rühmitused taga kuulsa vallutaja kaotsiläinud ülivõimsa negatiivse auraga kolpa. Legendi kohaselt toob kolba päevavalgele toomine alati kaasa suure sõja, mille lõpuks võidab kolba omanik. Romaanis on kolp 1944-ndast aastast saati kadunud olnud ja tuleb taas päevavalgele vahetult enne NSV Liidu vägede sissetungi Afganistani. Kirjutamise aega arvestades ei ole imestada, et kurikaelte osas on grusiinid, eestlased ja juudid. Seejuures kui teised asjaosalised on pigem omakasu peal väljas, siis eestlane on põhimõtteline natsionalist.

2009 Alla Dõmovskaja ja Nina Baškirova ühisromaani Baza 211 (Baas 211) tegevus toimub II maailmasõja ajal natside salajases Antarktika-baasis, mille lähedalt avastatakse maaväline objekt. Üheks peategelaseks on Võrumaa kolkaküla vaesest talupojaperest pärit kaksikutepaar. Pärast nende hundiks moondumise võime ilmsikstulekut pääsevad naiivsed jõmpsikad üle noatera ebausklike kohalike poolt lintšimisest ning putkavad looma kujul üle piiri NSVLiitu, kus pidada elu märksa parem olema. Pärast põhjalikku aastatepikkust ideoloogilist ajupesu vormitakse neist nõukogude superdiversandid.

2009 Andrei Bondarenko romaanis Sedoje zoloto (Hall kuld) (=Tšukotski vestern) on ulmet vaid niipalju, et geoloog kukub ajas tagasi aastasse 1938. Kuna tema isiku vastu hakkavad paljud spioonid ebatervet huvi üles näitama, siis peidetavad organid mehe Tšuktšimaale kullaotsijate ridadesse. Üheks tema kaaslaseks saab seal eestlasest polüglott ja hästikvalifitseeritud kivimitundja Markus Eive.

2009 Tatjana Rjabinina jutus Desjatõi uroven (Kümnes level) mängitakse mutanditapmise arvutimängu. Ootamatult sulab mäng ja reaalsus kuidagi kokku. See tähendab, et laskemoona on piiramatult, aga pihta saades verd voolab ja valus on. Pealegi vedelevad igal pool reaalsed skeletid ja varemedki näikse nagu ehtsad ja mõnele osalisele tuttavadki. Alles tüki aja pärast selgub, et tegu on Tallinna rusudega ja mutandid tuleb ajada Pirita jõkke.

2010 Aleksandr Žezdakovi jutus Nadežda umirajet poslednei (Lootus sureb viimasena) tabab Tallinnat NATO tuumapomm. Ka Viru keskuse alune varjend saab pihta ning sealsed ülemused otsustavad varjendisse alles jätta vaid kolmandiku sinnapääsenutest (kes on kõik eestlased, venelased aga kupatatakse tänavale). Üks nördinud nooruk ostab tunnimehe ära, kõnnib eestlaste poolele, tapab ülemuse, saab sellelt kaardi Venemaa varjenditega, mineerib varjendi laskemoonalao ja tõmbab ida poole. Tee peal näeb vene tankikolonni (ei imesta seejuures), sõidab hooga läbi piiripunkti varjendini, ja sureb lõpuks kiirituse kätte, nähes et vene varjend ei olnudki töökorras (ennäe imet!) ja kõik sinna varjunud on hukkunud.

2010 Aleksandr Vladimirov valistsükli Volonter (Vabatahtlik) kuuluvateromaanide Zolotar Jego Velitšestva (Tema Majesteedi sibi), Narušaja prikazõ (Käske eirates) ja Kazna Karla (Karli riigikassa) peategelaseks meelega eestlase, tänapäevast Peeter I aega kukkunud Eesti ärimehe Andres Larssoni. Kapitalil teatavasti pole rahvust ja nii hakkabki algselt "tüüpiline venevaenulik eestlane" peagi vabatahtlikult ja innuga Vene impeeriumit üles ehitama. Paari aastaga on teine ristitud Andrei Zolotarjoviks, naitunud normaalse ajaloo juures Peetri abikaasaks saanud Maria Skowronskaga (aka tulevane keisrinna Katariina I), leiutanud muuseas vesikloseti ja õhupallilennu. No vahel tuleb teisel küll meelde, et võiks ju ka Eesti asja ajada, aga seda naa moepärast.

2010 Andrei Posnjakovi romaan Krestonosets (Ristisõdija) lahkab ajaeksiku kaasabil Jäälahingu ümber toimuvat. Sarja järgmise romaani Demonõ krovi (Veredeemonid) tegevus leiab eri ajastuis aset Peipsi järvel ning selle lähiümbruses nii seal- kui siinpool piiri. Tänapäeva vene külakeses hakkab kaduma inimesi. Uurimisel tuleb välja inimröövijate võrgustik, kes röövivad erinevatest ajastutest lapsi elundidoonoriteks. Võrgustiku keskus asub Eestile kuuluval saarekesel 1938. aastas ehk kohas, mida on sajandeid peetud äraneetud paigaks. Tegelaste seas on rohkelt erinevatest sajandeist pärit närukaeltest eestlasi.

2010 II maailmasõja ava-aastal toimuvas mitmete surematute tegelastega Vladimir Kunitsõni romaanis Litšnõi vrag Knjazja Danilova (Vürst Danilovi isiklik vaenlane) on üheks peategelaseks Eestis elanud venelane, kelle isa jäi eesti politsei käes kadunuks (1924. a. mäss?). Noore poisina Eestist välja smugeldatud mehest on saanud üle-Euroopalise haardega edukas nõukogude spioon, kes Eesti ärimehe Edgar Mägi nime all esinedes pakub natsidele eriti suurt huvi. Lõbus lause: /pärast kodumaale kutsumist ja uue identideediga tööle suunamist/ Sa oled nüüd Kesk-Venemaalt pärit, mis tähendab et pead täielikult ära unustama eesti keele; selle oskamine ei saa mitte kahtlust äratamata jääda...

2010 Juri Burnossovi romaanis Armadeggon-2. Zona 51 (Piirkond 51) ja ka selle järjes Armageddon-3. Podzemelja smerti (Surmakoopad) kuulub ühena paarikümne peamise tegelase hulka eestlane Indro Vessenberg, ksenobioloog ja krüptozooloog. USA on pärast hullutava viiruse lahtipääsemist lagunemas väiksemateks tükkideks ning Zona-51s saadetakse vene uurimisrühm ÜRO egiidi all uurima, kas ehk juba paar aastat karantiinitsoonis näivalt mahajäetuna seisvas kurikuulsas Nellise sõjaväebaasis, kus kuuldavasti tulnukaid hoiti ja uuriti, ka midagi kõlbulikku veel alles on. Oli ikka küll ja päris palju muteerunut-tapvat niisamuti. Podzemelja smerti kirjeldabki sealt surmalõksust minema pääsemist. Vessenberg on üks väheseid, kes lõpuks ellu jääb.

2010 Natalja Aleksandrova müstilises kriminullis Škatulka Ljutsifera (Luciferi laegas) keerleb kõik ümber Niguliste kirikus asuva kuulsa Bernt Notke Surmatantsu. Tallinnas asub tegutsema massimõrvar, kes valib oma ohvreid altarimaalil kujutatud surnute seisuse järgi. Veretööde eesmärgiks on paljastada maali peidetud saladus legendaarse Luciferi laeka asukoha kohta.

2010 Pavel Balašovi kosmoseooperis Slepoi prõžok (Pimesihüpe) leiab 2513. aastal kaugele planeedile kolonistide saabumist ette valmistav rühm ootamatult ehitustööde käigus džunglisse mattunud Euroliidu Saksamaa divisjoni Balti (Eesti + Läti + Leedu +
Danzig) pataljonile kuulunud vana kosmoseristleja "Revel". Pardal on krüounes veel elus paar meeskonnaliiget, neist elab laeva hävingus süüdi oleva ja taas möllama asuva mõrvarliku tulnuka tegevuse üle vaid eestlane Urmas Dirk. Raamatu järjes, mille kaasautoriks on veel Daniel Dakar, Tsel obmanõvajet sredstva (Eesmärk petab abinõud) ühes süžeeliinis nii Urmase kui "Reveli" seiklused jätkuvad, kuid paraku saavad mõlemad lõpuks hukka.

2010 Pseudonüümi Vilgelm Zon all avaldatud alternatiivajalugu Okontšatelnaja realnost (Lõplik reaalsus) toimub maailmas, kus natsid võitsid sõja, kuid umbes 1970teks on Reich muutnud äravahetamiseni sarnaseks Brežnevi aja NSVLiiduga. Üks peamisi tegelasi – sahkerdaja Juri Vassertrum (käsi ei paindu saksapäraselt transkribreerima) – on äratuntavalt Juri Lotmani isiku pealt maha kirjutatud. Seda enam, et iseloomustataksegi teda nii: asutas Tartus "Märgisüsteemide uurimise kooli", uuris kirjanduse mõju elu ja saatuse kujundamisele, kuid pärast ettevaatamatut artiklit oma uurimismeetodiga natsiliidrite tekstidest leitavate järelduste kohta anti talle ülikoolist kinga ning tal tuleb elatist teenida tänavaraamatukaupmehe ja hipodroomil panustamisega.

2010 Valeri Beloussovi alternatiivajalooline jutt Pokajanije impertsa (Impeeriumlase patukahetsus) sisaldab nii rämeda hulga sõjakat estofoobiat, et sisust ei tahagi lähemalt rääkida. Meelsusest aimu saamiseks toon ära vaid ühe viisakama lõigu 1991. aasta augustiputšipäevade-aegses Paldiskis toimuva loo esileheküljelt, edasi läheb tekst palju räigemaks ja verisemaks:
Baltiisk! Kogu selle hubase Pakri poolsaarel asuva linnakese elu on möödunud uhkelt lehviva Vene sõjalaevastiku lipu all... Alles Versailles' lepingu nurisünnitisena tekkinud nukuiseseisvuse ajal moonutasid limitroofid, kes oma immanentse tölpluse tõttu pole võimelised inimese kombel õigesti rääkima, Baltiiski Paldiskiks.

2011 Aleksei Kalugini romaanis Tšem tšort ne šutit (Kurat teab mis) käivituvad sündmused sellest, et eradetektiivi poole pöördub Viljandist pärit eakas abielupaar Huup. Nendelt nimelt varastati kaubamajas videokaamera, kuhu nad olid jäädvustanud oma Paradiisi ja Põrgu ringreisi muljeid ning nad tahaks kaamerat tagasi. Lihtlabane vargus osutub aga palju krõbedamaks ning selle vastu tunnevad huvi nii KGB kui Paradiisi Julgeolekuteenistus ja Saatana Isiklik Salaluuregi. Muide, eesti häkkerid on nii võimekad, et neid loetakse paradiisi arvutivõrgu mahatõmbamisel raskekahurväeks! Eestlaste roll on olulisusest hoolimata siiski rohkem kaadritagune.

2011 Charles E Gannoni jutus Not for Ourselves Alone (Mitte ainult endi pärast) on üheks tegelaseks väga kõrge kvalifikatsiooniga kosmosepiloot Aivar Meri, kelle ülesandeks on koolitada peategelaseks olevat venelast Kosmosesügavustest pärit tulnukate salarelva kohta andmeid koguva Päikesesüsteemi piirialade baasis on Meri süstik viimane, mis lahingus hävitatakse.

2011 Jelena Ussatšova väheldasesnoorteõudukas Dobro požalovat v košmar! (Tere tulemast luupainajasse!) saavad vaheajanädalaks Tallinna sõitnud Venemaa keskkooli viimase klassi õpilased omal nahal tunda ja läbi elada terve hulga Tallinna Vanalinna legende. Mis tähendab palju hingekriipivat nagu elavaid laipu, kummitusi, Kalevi hauda, Ülemiste vanakest ja vanajuudast isiklikult, aga näiteks ka merest välja ronivat "Russalka" laevameeskonda (niipalju kui sajand merepõhjas neist alles on jätnud). Jutt keerlebki vaid vanalinnas, nii et selle põhjal võib lausa reaalse ekskursiooni korraldada.

2011 Kodusõja algusaastatel toimuvas ja kõiksugu mütoloogilistest olendeist kubisevas Andrei Martšenko fantasyromaanis Naslednik kljutša (Võtme pärija) (=Revoljutsionnaja saga) on üheks peategelaseks eestlasest võlur Arvo Lehto.

2011 Riias elava Dalia Truskinovskaja satiiriline jutt Perevodtšik so vseh jazõkov (Kõigi keelte tõlk) on kirjutatud konkreetselt vene koolide eesti õppekeelele ülemineku aadressil. Kuigi Eesti (ja Läti) asemel on üks endisest suurest kodumaast eraldunud pisiriigike nimega Lattonia, on selge, mida pilatakse. Lattoonid on ühed igavesti ülbed tüübid, mida aeg edasi, seda rohkem ennast täis lähevad, ronivad juba lausa venelaste õigusi piirama... Lätlastest endist veel rohkem saavad pihta lätlaste põhjanaabrid, millest annab aimu ka mitte kõige positiivsemate tegelaste nimevalik: Rita, Raivo ja Andres.

2012 Aleksandr Golodnõi romaanis Pravo na bessmertije. Jadernõi skalpel (Õigus surematusele. Tuumaskalpell) lasevad erinevaist reaalsustest pärit vene "vabadusvõitlejad" tuumapommiga õhku Buckinghami palee. Londonis viibimise ajal kasutavad nad võltsidentideedina kohalike mustlasgängsterite käest ära võetud passidest leitud nimesid. Üheks leitud nimedest on eestlane Valdis.

2012 James L. Talboti romaan The Dark Place mängib põneviku ja õudusromaani piiri peal. Dmitri Stefanovich põgeneb XIX sajandi lõpus Kallastelt Inglismaale, kus leiab armsama, keda asub jälitama tume hingetu õudus minevikust.

2012 Maksim Šahhovi ulmevabapõnevik Taina opustevšego pritšala (Tühjaks jäänud kai saladus) sisaldab aga niivõrd palju üle võlli keeratud olmet, et seda võib vabalt ulmeks pidada. Paldiski konserveeritud tuumareaktori külje all aset leidvaid kummalisi nähtusi uurima läinud venemeelne eestlasest ajakirjanik jääb kadunuks, mistõttu antakse Vene võimukoridorile lähedalseisvate isikute poolt erirühmale käsk toimunu koha peal üle vaadata. Nood avastavad, et "Venemaa vaenlane number üks" --(jah, just nii teda siin nimetataksegi)-- Eerik-Niiles Kross peab sõna otses mõttes tuumareaktori peal ja rahuvalvevägede kaitse all suuremahulist narkotehast. Krossil muide on üle maailma hulk isiklikke losse ja saari; Eesti valitsus ja jõustruktuurid on tal puha käpa all jne. Ühesõnaga, tekst näeb välja nagu idanaabri propagandamasina tellimustöö.

2012 Aleksei Bogomolovi ja Roman Trahtenbergi ulmestampide paroodias Roma jedet v Kreml (Roma läheb Kremlisse) peab nimitegelane võitluseks vanasaatanaga (= üks tuntud muumia Kremli mausoleumis) koguma enda ümber 7-liikmelise tiimi, mille üheks liikmeks on ka eestlane Tõnu Vill. Kõikepilavas tekstis ohtralt ka puise eesti aktsendi ja mentaliteedi üle nalja heitmise kõrval saab oma osa eraldi kätte ka Eesti jalgpallikoondis.

2012 Suren Tsormudjani lühemasromaanis Poslednije possažirõ (Viimased reisijad) on üheksviimaseks asukaks tuumasõjajärgse Peterburi varemeis noor eestlane, kusjuures rõhutatakse, et tegu on Venemaa eestlasega, kelle eestikeelse sõnavara võib näppudel üle lugeda, mis aga ei päästa noorukit hüüdnimest Waffen-SS ja grupiliikmest skinheedi igapäevasest mõnitamisest ja soovist va raipele kolakat anda.

2012 Tim Stevensi täielikult Eestimaal toimuvas spioonipõnevikus Rotipüüdja / Ratcatcher on ulmet vaid niipalju, et aastal 2013, mis oli teose ilmumise ajal veel tulevik, pidanuks Eesti-Vene suhete lepitamise raames toimuma mõlema riigi presidentide sümboolne käesurumine Tallinnas Maarjamäe memoriaalil, kuid kohalikud marusolvunud vene äärmuslased plaanivad just sellel üritusel Venemaa presidendi vastu taevast lasta.

2013 Afn Clarke põnevikus The Orange Moon Affair (Oranži kuu afäär) keerleb intriig ümber Eesti linnas Suldiskis asuva endise nõukogude allveelaevade baasi, kus tegutseb põrandaalune relvatehas, mille hävitamiseks on vaja USA eriüksuse kohaletulekut.

2013 Anastassija Zavozova humoorikas fantasyromaanis Valpurgijeva notš (Walpurgi öö) on peategelanna Mihailina isa puhastverd eestlane. Nõiaperekonna, kelle kõrval kahvatuvad nii teismelise nõiatari Sabrina kui ka Addamsite suguvõsa, patriarh ise maagiavõimeid ei oma, kuid talle on täiesti ükskõik leviteeruvad kööginõud ja luuaga aknast sisse lendav majaperenaine -- peaasi, et too süüa oskab teha. Temalt on Mihailina pärinud oskuse kriisisituatsioonis soolasambana paigale tarduda.

2013 Emmy Dana sarja The Silver Lining Trilogy (Silver Lining (Hõbejooned), Silver Climax (Hõbedane haripunkt)), millest viimane osa on veel ilmumata, tegevus toimub Eestis. Ammuse ennustuse täideminekuks on Põhja-Ameerika Libahundikuningriigi printsess kihlatud Eesti Libahundikuningriigi printsiga, kes on esimene pime libahunt läbi aegade. Vastumeelselt Eestisse toodud ja metsade vahel kantsis kuningas Rebase (sic!) järelvalve all pulmadeks valmistuva printsessi röövivad Tallinna vampiirid.

2013 Ivan Apraksini romaanis Pomorski kapitan (Kapten-pomoor) langevad kümmekond streletsi Ivan Julma ajal toimuva Narva piiramise all rootslaste kätte vangi ja müüakse Alžeeriasse suunduvale orjalaevale. Laeva trümmis konutavad juba eesti kalurid. Laeva hõivamise käigus saavad kolm nimetut kalurit surma, kuid Häviste talu peremees Lembit ja mees nimega Kask teevad kogu seikluse lõpuni kaasa. Selle järjes Tsarski pirat (Tsaari piraat) üritab pomoorist kapten esimese vene korsaarina tsaari sõjapidamisel aidata. Kask saab üsna raamatu algul surma, kuid Lembit jõuab lõpuks elusalt ja enam-vähem tervelt oma tallu tagasi. Loo lõpus elab pomoori meeskond läbi šokeeriva elamuse Esti (nii ongi kirjas: Эсти) ja kogu Läänemere emanda, haldjatar Eiole --(mis kena nimi!--) võlusaarel.

2013 Paljuautorilise krüptoajaloo epopöa The Foreworld Saga alamsarja Mongoliade (Mongoliaad) neljas köide Katabasis – autoriteks Joseph Brassey, Cooper Moo, Mark Teppo ja Angus Trim – päädib Jäälahinguga, olulisteks tegelasteks on Fellini (ehk Viljandi) Esimene Mõõk Kristaps ja Dorpati peapiiskop. Mõõgavendade ordu tegevus leiab vähemal määral kajastamist ka teistes Mongoliaadi sarja raamatutes.

2013 Richard Montanari pooleldi õudusromaanis, pooleldi kriminullis The Stolen Ones (Varastatud) on peategelaseks paarkümmend aastat mahajäetud psühhiaatriahaigla alustes käikudes pesitsenud endine patsient, keda painavad talle pähe siirdatud Euroopa XX sajandi suurima sarimõrtsuka Eduard Olev Krossi mõtted, mis sunnivad teda tolle poolelijäänud tapatöid jätkama. Mainima peab veel teistki Montanari raamatut, süngetes toonides thrillerit (mida on nimetatud ka dark fairy tale'ks) 2009 The Devil's Garden (Saatanaaed), kus end Surematuks Kaštšeiks (autor liigitab subjekti miskipärast eesti folkloori alla) pidav psühhopaat Aleksander Savisaar üritab oma Eestist põrandaaluse sehvtiga piiri taha lapsendada antud kaksikuid tagasi kodumaale tuua, löömata risti ette ka asjaga seotud isikute piinarikkal hävitamisel. Montanari Eesti-lembuse (või otsustades karakterite järgi, pigem eestlaste-vihkamise) põhjuseks võib olla tõsiasi, et ta ema on Eestist pärit.

2013 Stephen Morrise romaani Wolfbane (Hunditurm) sünnis on süüdi šokk, mis tekkis autoril pärast inspiratsiooniotsinguil eesti muistendites leiduva positiivse libahundimotiivi otsa komistamist. Tegevus toimub 1880tel väikeses Eesti külakeses. Alexei saab vanaisalt päranduseks libahundiks muutva vöö – libahunt on siin kohalik kangelane, kes kaitseb küla ja murrab tormideemoneid. Alexei rikub hundiksolemise tingimusi ja jääb needuse kütkeisse ning ei suuda enam moondumist kontrollida. Selle järjes Stormwolf (Tormihunt) on Alexei sunnitud kodukülast lahkuma ning suunduma Euroopasse, lootuses leida kedagi, kes oskaks needuse maha võtta. Inglisekeelses originaaliski on kolme peatüki pealkirjadeks eestikeelsed Libahunt, Metsatöll ja Sutekskäija.

2013 Timur Maksjutovi jutus Hamster/ Homjatšok antakse pildike Eestis pagulaskeskuses vireleva venelase elust. Nimelt on Venemaa muutunud islamiriigiks ja sealt pagenud rahvamass on peavalu tervele Euroopale.

2013 Timur Maksjutovi lühijutt Zemlja roždajet kamni (Bronzovõi soldat-2) (Maa sünnitab kive (Pronkssõdur-2)) on kindlasti kirjutatud Pronksiöö-järgses pahameeletujus. Tallinnas vallandub tõeline kaos, kui suvel pärast Pronksiöö sündmusi asub linnas ringi kondama pronksist sõdur, kes pärib vastutulijailt, kuidas minna Tõnismäele ja eestikeelse vastuse puhul kägistab vastaja. Linna taga jätkavad oma diversiooniülesande täitmist 11 teisaldatud sõduri vaimud, mis päädib Maardu kütusemahutite õhku lendamisega. Selle mäsule lisab hoogu veel järve veed vallale päästev Ülemiste vanake.

2014 /võrgus 2008/ Vassili Štšepetnjovi lühijutus Kukolnik iz predmestja (Eeslinna nukumeister) valmistab baltisaksa nukumeister 1940. aastal Tallinnas sinna komandeeritud NKVD-lasele kingituseks nuku, mis asub öösiti elustunult aktiivselt natside heaks luuretööd tegema. Suunurga tõmbab üles lause: Eesti viin vastu õhtut vene peale ei kõlba kuhugi!

2014 Aleksandr Bašibuzuki romaanis Vhod ne s toi storonõ (Sissepääs teisest suunast) on üheks peategelaseks etniline sakslanna, kuid alati eestlannana esinev Tallinnast pärit Gertruda Martinsen, Eesti ja Saksa meister fitnessis. Üsna vabameelne amatsoon saab võõra maailma džunglisse sattunult palju paremini hakkama kui temaga kokku jäänud vene mees. Hiljem kohtub paar veel mitme Tallinnast pärit amatsoonitariga.

2014 Aleksandr Zaretski fanfictionis Andrei Kruzi zombiepopöale Epohha mjortvõhh pealkirjaga Ja – živoi! (Ma olen elus!) keerleb üks mahukas tegevusliin ümber Ämaris asuva evakueerimiskeskuse, kust zombiuputuse käest pääsenud rahvast edasi Saaremaale toimetatakse.

2014 Andrei Beljanini laseb oma fantaasial vene muinasjuttude ainetel vabalt lennata, kui oma humoorikas fantasyromaanis Ržavõi metš tsarja Gorohha (Hernekuninga roostes mõõk) on üheks peamiseks tegelaseks hirmsa eesti aktsendiga rääkiv Tallinausi kuningapoeg von Pauljusus, kes osutub Surematu Kaštšei agendiks.

2014 Dave Hutchinsoni romaani Euroopa sügis / Europe in Autumn peategelane on killustuvas Euroopas salakaupa smugeldav eestlasest kokk Ruudi. Üks peatükk käsitleb ka Lahemaa iseseisvumist pealinnaga Palmses. Autor on lubanud, et Ruudile peaks tegevust jätkuma ka romaani järgedes ja romaanis Europe in Winter (Euroopa talv) ongi jutuks Ruudi tulek isa matusteks Muhu saarele.

2014 Jason Kenti kosmilises aurupungisarjas The New Sky (Uus taevas) -- Eye of the Watcher (Vaatleja silmad) ja Sqarrow Quest (Värvukese rännak) käib Stellar Unionil (keskusega planeedil Maa) pidev jagelus Tallinna Vabariigiga. Viimane on pärit kolmveerand sajandi eest Stellar Unioni koloniseeritud planeedilt Aesti, mis ootamatult on saanud kõige eesrindlikumaks ning Stellar Unioniga tülli läinud.

2014 Jelena Ussatšova noorteõuduka Majak mjortvõhh (Surnute majakas) tegevus toimub täielikult Hiiumaal, loo keskmes on kohalik vaatamisväärsus Ristimägi ja selle viirastuslikud asukad.

2014 SI? Juri Salovi romaanis Ne poslednii volšebnik (Mitte just viimane võlur) on üheks peategelaseks Tartust pärit must maag Arvid Talving. Mitme ajaloolise artefakti kokkukogumise eesmärgiks on korrigeerida maailma saatust.

2014 Rebecca Sorensi jutt Miss Belinda Wimsey, the Au Pair from Estonia tituleerib alapealkirjas peategelase moodsaks Mary Poppinsiks, kellega paar jõnglast linnas meeldejääva ja fantastilise päeva veedavad.

2015 Cherie Marksi kujumuutjatest rääkiva (lembe?)romaani Wicked Jackal peategelased on autori tahtel mõlemad Eestist, nii Anastasiya Petrov ja Alex Chilikov, kusjuures viimane on tituleeritud lausa Eesti printsiks. Autor on tunnistanud Eesti kohta suure taustauuringu tegemist, mistõttu on natuke kummaline ainult venepärase üleskorjamine.

2015 Sydney J. Freedberg Jr. lühijutuke Tallinn põleb / Tallinn is burning on kirjutatud NATO struktuuride konkursile „Future Warfare“ ja annab pildi Vene vägede rünnakust Tallinnale ja NATO esimesest reageeringust sellele.

2016 Andrei Posnjakovi romaanis Livonski prints (Liivimaa prints) avanevad Moskva-alused katakombid eri ajastuisse. Üks sinnaeksinu satub Ivan Julma aega ning läheb lõpuks vahetusse tulevase hertsog Magnusega ja peab tolle asemel minema Põltsamaale Liivimaa hertsogit mängima. Tema püüdlused leida õige ajaauk ja jõuda õigesse aega tagasi ebaõnnestuvad, vahepeal jõuab ta eksikombel ka 1970te Saaremaale. Selle järjes Korol (Kuningas) on asemik oma XXI sajandi teadmiste rakendamise ja humaanse suhtumisega leidnud Maarjamaal hulganisti poolehoidjaid ning temast on saanud reaalne jõud Liivimaa segastes aegades. Kolmandas osas Potom i krovju (Higi ja verega) leiab Põltsamaa õukonnakroonika küllaltki vähe kajastamist, sest Magnus valitakse ka Poola kuningaks ning vahepeal viskab saatusekäänak mehe 1945. aasta Saaremaale.

2016 Anton Soja young-adult-black-urban-fantasy triloogias Witchhunters (Identifikatsija Viki (Viki identifikatsioon); Initsiatsija Viki (Viki initsiatsioon) ja Inkarnatsija Viki (Viki inkarnatsioon)) on peategelaseks 16-seks saav Viktoria Adamson, paravõimetega piiga, kes elanud hulk aastaid ka Eestis, kuigi ta isa German (või oleks õigem Hermann?) Adamson nimele vaatamata vist ei ikka ole rahvuselt eestlane, ehkki Viki on selgesõnaliselt koolis oma eestipärast nime vihanud. Tuleb välja, et tüdruk on lisaks veel nõid ja ussikuninganna.

2016 Jack Coughlini põneviku Long Shot (Kauglask) kandvaks teemaks on taas Venemaa isu väikese läänenaabri territooriumi järele. Narvas võidab kohalikud valimised Suure Isamaasõja veteran ja Nõukogude Liidu kangelane, kes otsekohe asub Narvat Eestist minema ja Venemaaga liituma organiseerima. Hoolimata idanaabri tankikolonnide rivistusest vahetult teispool Narva silda saadakse seekord hakkama peaaegu ilma relvatärinata.

2016 Jelena Gorelik onromantilises ulmeromaanis Stalnaja roza (Terasroos) teinud naispeategelase ema poolt eestlaseks. Kui aga Jana Rudneva tahab tänapäeva Ukrainas pageda mõrtsukast sugulase eest Tartusse tädi Leida juurde, kotis Eesti pass Jaana Sinijärve nimele, satub ta ootamatult hoopis Tangi dünastia ajastu Hiinasse VII sajandi lõpus. Pärast mehe varast surma pool tosinat aastat viimase firmat edukalt edasi juhtinud väikese pojaga lesel läheb varase Hiina eluga kohanemine edukalt, kuna on vanaisa juures ka sepatööd õppinud. Kuigi Janat iseloomustatakse lausejupiga (tsiteerin:) "vaatamata eesti juurtele on tegu tavalise venelannaga", rõõmustab Jana ka venekeelseid lugejaid pesuehtsa ladina tähestikus kirja pandud maakeelse "kuradiga". Raamatu lõpp tõotab loo jätkumist.

Eesti/eestlased kõrvalosas

1913 Aleksandr Bartšenko müstilises avantüürromaanis Doktor Tšornõi (Doktor Must) on üheks tegelaseks rahvuselt eestlane madrus Janson.

1947 Norra krimiklassiku Bernhard Borge müstikaga flirtiva romaani Døde menn går i land (Surnute maaletulek) sündmustiku käivitab 1937. aastal Norra ranniku lähistel meeskonna poolt mahajäetuna triiviva Eesti auriku „Tallinn“ avastamine. Kusjuures ühe hüpoteesina tuuakse 1947. aastal ilmunud tekstis välja, et Eesti valitsus oli juba 1937. aastal veendunud tulevases NSV Liidu anneksioonis ja asunud riigivarasid välja kantima.

1963 William Tenni jutus Bernie the Faust oletatakse, et nii kummalist nime kui Ogo Eksar kandev tüüp võiks olla eestlane või soomlane (on tegelikult tulnukas).

1979 Kir Bulõtševi jutus Pohhištšenije tšarodeja (Võluri röövimine) avaneb eestlasele üpris harjumatust vaatenurgast pilt vürst Vjatško elukäigule, nagu ka muudele vihjetele eestlaste, venelaste ja Mõõgavendade ordu läbisaamise kohta 1215. aasta paiku.

1984 Alan Kubatijevi jutus Snežnõi Avgust (Lume-August) jahib Augustinimeline peategelane mägedes lumeinimest. Kui Augusti rahvuses võib kahelda, siis tema semu Timo on kahtluseta eestlane. Timolt sai Augustilt kanget ergutit, mille tarvitamisel on paraku suured kõrvalmõjud, mida Timo Tallinn-Pärnu maanteel omal nahal kogeda sai.

1985 Benjamin Steini romaan Her only Sin (Tema ainus patt) ei ole ulmežanrist. Küll on aga huvitav, et romaani naispeategelase lemmikfilm on Hollywoodis valminud ulmekas pealkirjaga Estonia, kus nimetatud vene riigi osa eraldus hiigelmaavärina tagajärjel emamaast ning sestpeale on iseseisev kuningriik, ehkki aastal 1939 (kui filmi tegevus toimub) kehtivad seal endiselt XVII sajandi kombed. Peategelanna on filmi vaadanud küll natuke vähem kui keskmine eestlane Viimset reliikviat, aga ühe käe näppudest tuleb kordade ülelugemisel siiski puudu.

1987 Jonathan Carrolli jutt Friends Best Men pajatab sellest, et Eesti on kõva krokodillisarnaste tõukoerte kasvatamise koht. Jutt on võitnud World Fantasy Awardi.
1987 Vassili Golovatšovi romaanis Spjaštši džin (Uinuv džinn) pälvib Saaremaa orbitaallifti hävimine ohtralt tähelepanu. Ilmekas lõik: "Saaremaa on pooleldi plaaž, pooleldi automaatsete kalalaevade sadam koos puhkebaaside ja skansenitega – puhas vabaõhumuuseum. Rand hõlmab kogu saare kaguranniku ja lõpeb ühelt poolt jahisadama ja windsurfingu baasiga, teiselt poolt orbitaallifti töötsooniga. Lift varustab põhiliselt maalähedasi sputnikuid Saaremaa kalakombinaadi toodanguga." Saaremaa orbitaallifti purustab möödaminnes letargilises olekus tulnukate mitmedimensionaalne džinniks kutsutav robot. Paarkümmend aastat hiljem valminud romaanis Džinn iz prošlogo (Džinn minevikust) pöördub autor sama sündmuse juurde tagasi lõiguga: "Saaremaa kuulus kunagi Eestile toonase nime all Ösel. Praegusel ajal (romaani tegevus toimub aastal 2008) kuulub see peaaegu täielikult eraomanikele ja kujutab endast kuurortpiirkonda. Vaid saare lõunarannik on veel munitsipaalomandis ja sedagi vaid seepärast, et see on täis ehitatud tehnilisi rajatisi nagu orbitaallifti terminal." Kogu romaanis on tähtsas rollis endine europoliitik ja hetkel Eesti Kultuuriministeeriumi meelelahutusosakonna direktorina töötav Steve Purvis Karl Judd.

1988 Vendade Strugatskite romaanis Lained summutavad tuult / Volnõ gasjat veter elab XXIII sajandi Narva-Jõesuus Maia Glumova, kelle poeg Toivo (isa rahvus teadmata) on oluline tegelane Keskpäeva maailmas. Viimane tegutseb ka mitmeis teiste autorite poolt kirjutatud sarjatäiendustes, Igor Minakovi ja Igor Gorjatševi kahase kirjutatud romaanis Vozvraštšenije Toivo (Toivo naasmine) on ta lausa nimitegelane. Tõenäoliselt on tema ka süüdi eesnime "Toivo" mõnevõrra sagedasemas esinemises vene ulmes. Lisaks mitmetele ilmselgelt soome päritolu Toivodele on näiteks Nikolai Bassovi romaanis Inomerniki (Teisemõõtmelased) tegelaseks (rahvust ei mainita, kuid et on Baltikumi päritolu, järelikult eestlane) Toivo Hotimajas, Nikolai Bujanovi ulmekrimka Nabljudatel (Vaatleja)tegevus keerleb aga aegur-vaatleja Toivo Gelleri salapärase kadumise üle, kelle rahvust ka mitte kusagil mainita.

1990 Peter Straubi jutus A Short Guide to the City (Lühike linnagiid) asub ühes ameerika väikelinnas poolakate linnaosast lõuna pool vanaks linnasüdameks loetav asum, kus elavad ka eestlaste ja leedulaste väikesed kogukonnad. Asumit iseloomustab hoolas lumelükkamine, puuküttega ahjud, palju alkoholitarbimist ja pidev omavaheline kraaklemine. Mainimist leiab veel ka kohalike rikkurite balti stiilis arhitektuur, mis on rajatud hallist kivist või punastest tellistest ja on tehase- või vanglahoone mõõtu.

1990 Sergei Abramovi jutus Tšelovek so zvezdõ (Mees tähelt) on statistiks rootslasena esinev eestlane Sven. Et asi segasem oleks, kannab Sveni nime ka peategelaseks olev tulnukast turist, keda naispeategelane peab vahepeal samuti eestlaseks, kes esineb rootslasena.

1993 Vjatšeslav Rõbakovi romaani Gravilet "Tserarevitš" (Gravilennuk "Tserarevitš") tegevus toimub alternatiivses maailmas, kus tsaari troonipärija hukkub XX sajandi lõpul gravilennuki õnnetuses. Lugu on ennekuulmatu, sest ükski gravitatsiooni kasutav sõiduk pole mitte kunagi alla kukkunud. Uurijat abistavasse tiimi kuulub ka eestlane, psühhiaater Valdemar Kruus.

1995 Aleksandr Štšogolevi inimteadvusega eksperimenteerimise teemat käsitlevas romaanis Injektsija straha (Hirmusüst) on peategelasel Viljandi manufaktuuris töötav sugulane, mistõttu korduvalt käib sahkerdamine üle piiri sisseveetavate riiderullidega.

1997 Aleksandr Tjurini kübertulevikromaanis Vasja-Vasilisk ili Jaitso Tsin-Ši-Huangdi (Basilisk Vasja ehk Qin Shi Huangdi muna) on Peterburi täis pikitud Euroopa Liidu nanotehnoloogiat. Ja loomulikult on asja (ehk Venemaa lammutamise ja ülevõtmise) kallal ka eestlased, ehkki võrreldes näiteks leedulastega täiesti marginaalsete statistidena.

1997 Boris Hurtta lühiromaanis Utta Maara Tsum (Liibep Tsum) jahitakse tagurpidi ümber kirjutatud maagilisi raamatuid. Nii Saksa Ordu kui ka Laatsarusvendade tegevuse ülevaates mainitakse nii Eestit, eesti keelt kui Revalit. Teksti lõpus viib autor kokku bibliofiil Valdemari ja Tartu Akadeemilise Meeskoori ning koos juuakse Vana Tallinnat.

1997 Juri Kozenkov avaldas Svjatoslav Rossitši pseudonüümi all pateetilise alternatiivajaloo Revanš Rossii (Venemaa revanš), mille tegevus toimub aastatel 1995-2006. Venemaal tulevad võimule tõsised patrioodid, kes löövad riigis kiiresti korra majja ja seejärel hakkavad muidugi tegutsema USA maailmahegemoonia vastu. Umbes veerand teosest kirjeldab üksikasjalikult, kuidas 1998. aasta augustis, pärast seda, kui Läti parteid (NB! mitte valitsus! mitte president!) sõlmivad salakokkuleppe NATO tuumarakettide paigutamiseks Lätti (kahe kuu pärast on Lätis muide juba vene tuumaraketid ja seda peetakse iseenesestmõistetavaks), käivitub Venemaa salaplaan ning Balti riigid vallutatakse erioperatsiooni käigus üheainsa öö ja sisuliselt vastupanuta. Suurim "lahing" toimus Tartus Sepa tänaval asuvas "bandiidiurkas" ehk kohas, kus Kaitseliit keset elukvartalit asuvas betoonpunkris tšetšeeni mässulistele snaipereid ja palgasõdureid treenis, seal sai surma tervelt neli ja haavata kuus venelast... Edasine on väga lihtne – kõik korruptandid (st poliitikud, juhtivad ajakirjanikud, sõjaväelased jms fašistid) arreteeritakse ja saadetakse juba samal päeval Tambovi poole teele; kõik, kes saabujatele relvaga vastupanu osutasid, on kohapeal küsimusteta elimineerimisele kuuluvad bandiidid ja terroristid; kui sa ei tervita uut riigikorda, oled kohe fašist iseenesestmõistetavate tagajärgedega. See kõik on ilustatud parimate vene propagandasaadete retoorikaga (saabus ilus elu, kohalik rahvas tervitab vabastajaid lilledega, igal pool algab lust ja lillepidu jne jne).

1997 Olga Grigorjeva saagafantastilise lisandiga ajalooline romaan Berserk (Berserk) keskendub hilisema Norra kuninga Olav (Püha) Tryggvasoni noorusaastatele, millest viimane teatavasti veetis suurema osa träälina eestlaste käes vangis olles. Olavi vangipõlvest pääsemisega romaan algabki.

1997 Sergei Gorodnikovi romaanis Porutšenets tsarja. Narvski djavol (Tsaari käsilane. Narva saatan) toimub tegevus Liivi sõja aegsetes Riias, Narvas ja nende kahe vahepeal, kuid isegi mitte ainustki eestlasest statisti pole kaante vahele ära eksinud. Loo puänt on Narva Hermanni linnuse torni vangistatud kaunitari mägironimistehnika kaasabil ärahiivamine.

1997 Tibor Fischeri romaanis Kogujate koguja / (The Collector Collector) ihkab sumeriaegset ja iseteadlikku savipotti omandada algselt Eestist pärit kollektsionäär Marius. Poti minevikuheietustest leiab ka 1834. aastal Tallinnas neiu Odilele kinkimise.

1997/2007 Sergei Arno õudusthrillereis Živodernja (Nülgimine) ja Pravo na žizn (Õigus elule) tuleb kaasaegses Peterburis tegelda verejanuliste tšuudidega (kes siin kontekstis ilmselgelt ei ole eestlased) – nimelt kui Peeter I hakkas Neeva suudmesse linna ehitama, siis lahkusid selle paiga põlisasukatest karjalased põhja poole, vepslased lõunasse, aga põikpäised tšuudid jäid paigale. Maruvihane tsaar käskis seepeale linna rajada otse nende asula peale. Aga kuna tšuudi šamaanid on isegi lapi tarkadest väekamad (näiteks tunnevad nad voodoo omast hoopis erinevat zombeerimise kunsti), siis elab see rahvas linnaalustes käikudes ka praegugi. Iseasi, et nad vahepeal möödunud paarisaja aastaga venelasi pole eriti armastama õppinud. Ja kui nüüd veel nende jumalpuuslik ka ütleb, et nüüd on aeg tulnud, siis lähebki asi korralikult ülekäte.

1998 Karl Schroederi jutustuses The Dragon of Pripyat (Pripjati draakon) liitub Tšernobõli ümbruses otsingul viibiva peategelasega kohalik mees Dentrane, kes kõneleb tugeva eesti aktsendiga.

1999 Olga Tšigirinskaja alternatiivajaloolises romaanis Operatsija "Ostrov Krõm" (Operatsioon "Krimmi saar") (=Vaše Blagorodje) on Krimm jäänud Kodusõja ajast peale iseseisvaks, 1980tel tahab ta liituda NSVLiiduga, kuid saab võrdse kohtlemise asemel kaela täiemõõdulise okupatsiooni. Krimmi vabadusvõitlejate vastu tegutsejate seas on ka eestlane, erivägede seersant Enju Nõmmiste.

2000 Anton Pervušin kasutab sarjas Piratõ XXI veka (XXI sajandi piraadid) Eesti-temaatikat üsna ohtralt. Peategelaste kolmik on üles kasvanud kusagil määratlemata paigas Läänemere ääres, mitmed kõrvaltegelased on suisa pärit Tallinnast ja Sillamäelt. Sarja esimeses raamatus Rezets nebesnõi (=Operatsija Ispanjola) (Taevalõikur) on Kaukaasia islamiriigi polaarjoonetagune resident elanud pikalt Tallinnas (pirakas knopka vene-tšetšeeni sõdade kajastuste pihta Eesti meedias), kuid pärast Eesti iseseisvumist ei tahetud ladusat maakeelt rääkivat kaukaaslast enam kusagil tööle võtta, mistõttu oli mees sunnitud leidma vähem rahuliku elatusallika. Sõjaväeosas arutleb lendur lahinghäire põhjuste üle, arvestades isegi nii ebatõenäolist varianti kui Eesti vägede rünnakut Pihkva oblasti vastu. Sarja teises romaanis Piratõ neba (=Operatsija Snegopad) (Taevapiraadid) on reeturist staabiülema eesnimeks Toivo (ei pruugi olla eestlane). Kolmandas köites Nebesnoje kopjo (=Operatsija Kopjo) (Taevaoda) saab uudistekokku-võttest möödaminnes teada, et Eesti avas Antarktikas oma polaarjaama, kui aga hiljem Vene ja USA ekspeditsioonid suunduvad lõunamandrile Natsi-Saksamaa salajasest baasist ära tooma esoteerilist relva, kristlikku reliikviat Longinuse odaotsa, on eestlased jõudnud selle juba pihta panna, mistõttu neljandas osas Nebo Atlantidõ (Atlantise taevas) tegelevad "suured vennad eksikombel väikese poisi kätte sattunud mänguasja" äravõtmisega.


2003 Leonid Rezniku paralleelmaailmas toimuvas romaanis Dom v tsentre (Maja keskmes) /antud lõik sisaldub ka 1990 ilmunud samanimelises jutustuses/ kirjapandud lõik väärib kärpimata kujul tsiteerimist:
Me sattusime maailma, mille eksisteerimise mõtetki ei saaks korralikule ajaloolasele isegi kõige pöörasemas luupainajas pähe tulla. Me istusime ühe selle maailma suurima linna, Balti Liidu Föderatiivse Vabariigi suurriigi pealinnas Birkas. Vabariiki kuulusid (ilma range geograafilise vastavuseta meie ajaloos) Taani, Norra, Rootsi, Soome, Läti, Leedu, Eesti ja Venemaa loodeosa. Minu arvates see absoluutselt loomuvastane konglomeraat õitses. Täpselt sama pöörane ja ebaloomulik tundus mulle ka see, et praktiliselt kogu ülejäänud NSVLiidu aladel, mis BLFVsse ei kuulunud, valitses islam. Milline sündmuste jada viis nii uskumatu tulemuseni? Kes lubas sellist korralagedust?

2004 Julia Amileva romaanis Betatester. Perepletenije realnostei (Beetatester. Reaalsuste põimumine) käib pidev virtuaalne arveteklaarimine arvutimängude monopoli ja nendevastaste häkkerite vahel. Viimaste poolel on kaasategev ka eestlanna Angelika.

2005 Dmitri Šidlovski romaanis Veliki perelom (Suur murrang) viiakse rühm tänapäeva inimesi ajaloos sadakond aastat tagasi. Tulemusena tekkivad alternatiivsed ajalookäigud, milles ühes pole Stalinit, inglased vallutavad 1918. aastal Peterburi ja saavad selle 99 aastaks rendile, muutes selle nö Euroopa-Hongkongiks. Kuna inglased on huvitatud Trotski juhitud bolševistliku Venemaa nõrgestamisest, saavad Balti riigid ilma vabadussõjata iseseisvuse, millest nad küll 1938. aastal ka sama lihtsalt ilma jäävad, ent esimesel võimalusel nad pool sajandit hiljem ikka "suure venna" rüpest lahkuvad. Lõpuks moderniseeritakse Venemaa/NSV Liit Euraasia Liiduks, kuhu aga Balti riigikesed ei astu. Teises variandis jääb 1881. aastal ära atendaat Aleksander II-le, mille tulemusena puudub ajaloos bolševike võimuletulek ning Vene impeerium õitseb rahulikult veel sajandi, enne kui muutuvate aegade keerises otsustab 1960tel vabatahtlikult Balti rahvastele iseseisvuse anda.

2005 Oleg Volõnetsi romaanis CCCP 1964-2020. Osvoboždenije Rossii (NSVL 1964-2020. Venemaa vabastamine) avatakse portaal paralleelmaailma, kus USA võitis külma sõja ja Venemaa on okupeeritud NATO rahuvalvevägede poolt. Loomulikult minnakse siitpoolt neid seal ikkest vabastama. Tolles maailmas on Eesti ja Läti ühendatud Balti Föderatsiooniks pealinnaga Peterburis ja jagatud Žemaidi, Läti ja Eesti oblastiteks (Leedu ja Valgevene asemel oli Litvini NSV). Vene vabadusvõitlejad olid üllatunud tolles Peterburis toimunud hävingust ning selgus, et USA rikkurid olid enamiku arhitektuurimälestistest ära ostnud, juppideks lahti võtnud ja Ameerikasse toimetanud, kõik hinnalised kunstiväärtused niisamuti trofeedena kaasa viinud. Vaid (tsiteerin:) "tänu Balti Föderatsiooni presidendi, kes oma amoraalsuse juures polnud kaugeltki kunstivõõras, diplomaatilistele jõupingutustele tehti enamikest asjadest enne koopiad". Pärast NATO okupantide minemakihutamist Venemaalt (so siis paralleel-NSVLiidust) mõeldi Baltikumi jaoks välja eriti kurikaval plaan: et juhul kui need ei astu kohe loodavasse NSVL-2, siis kutsub viimane kõik sealsed mittepõlisrahvaste esindajad koju ja jääb ootele, millal baltlased välja surevad (st noorte väljarände ja madala iibe juures... pole kaua oodata). Igatahes kedagi kolmandat omanikku neile maadele ligi ei lubata. Hiljem natolaste aktiivse väljapeksmise juures hävitatakse Eestis baseeruvad liitlaste lennuväed ainuüksi droonide abil, tsiviilobjekte ei kahjustatud peale ühe teatava natsivabastajatele pühendatud ausamba Tallinna kesklinnas. Tund pärast raketilööki helistati Eesti presidendile ja tungivalt soovitati tal välja kuulutada neutraalsus ning loobuda NATO vihmavarjust ja kõigist vanadest piiridest ida pool asuvaist territooriumitest, mille peale too vastas, et neutraliteeti lubab, aga idapoolsete maade loovutamist saab lubada vaid NATO vägede täieliku purustamise korral. Veel hiljem sundisid massilised demonstratsioonid pealinnades kõiki Balti riike NSVLiidule veelgi lähenema.

2005 Robert Garcia y Robertsoni jutt Queen of the Balts viib lugeja kuhugi 1250. aasta paiku Lätti-Leetu, kus kohalik hõimukuninganna peab puid-maid jagama Riias resideeruva tülika Mõõgavendade ordu ja käsilastest eestlastega.

2006 Aleksandr Alfimovi romaanis Kitaiskije palotški vremeni (Hiina ajapulgad) on peategelase töökaaslaseks arvutimängusõltuvuses saksa päritolu Venemaa-eestlane Ruslan Zigger, kelle hobiteadmisi peategelasel mingil hetkel vaja läheb.

2006 Igor Mertsalovi fantasyromaanis Ja, tšudo-judo (Mina, imeelukas sudu-udu) tegevus toimub alternatiivses ja muinasjutufantastilises keskajas, kus Saaremaast --huvitav, et nimetus on tal ikka eestipärane Sarema, kuigi eestlasi-saarlasi ei ole ega ole ka olnud -- on saanud kogu Vene merevõimu keskus ja Novgorodi kaubandusimpeeriumi kindlustatud tugipunkt, mandri-eesti hõimud aga on allutatud Liivimaale, mida iseloomustatakse nii: väike, aga vastik riik.

2007 Aleksandr Rudazovi lühikeses humoorikas jutus Revizija (Revisjon) jahmub erivolitustega revident salajast uurimisasutust külastades, kui asutuse ülemus tutvustab talle oma assistenti Ljolikut, kahe-ja-poole-meetrise kasvu, längus lauba, eenduvate lõugade ja koledal kombel hüpertrofeerunud lihastega küürakat, kes suudab vaid artikuleerimatult mõmiseda. Küsimusele: "Kust te sellise leidsite?" pillab boss hooletult "Eestist. Puhastverd eestlane." Ljolikut pole muide keegi males võita suutnud...

2007 Mihhail Jurjevi sopatellises Tretja Imperija. Rossija kotoraja dolžna bõt (Kolmas impeerium. Venemaa, mis peab olema) on aastaks 2025 maailma alles jäänud ainult viis üliriiki. 2017 löövad venelased välksõjas ameeriklasi, peale mida esitatakse ülejäänud NATO riikidele /artikkel 5, eksju/ ultimaatum tingimusteta alistumiseks. Ja nood teevadki seda! Vastu puiklevad Inglismaa, Poola ja Türgi annekteeritakse paarinädalaste sõdadega. Eestile-Lätile-Leedule aga ei esitata isegi mitte ultimaatumit, vaid need inkorporeeritakse iseenesestmõistetavalt kui poliitilised nurisünnitised, kellel pealegi oma iseseisvuse ainuke eesmärk on kohalike venelaste vaenamine. Tulemus – eranditult kõik balti põlisrahvad asustatakse igaveseks ajaks igavesti ümber Siberisse ja Põhja-Kasahstani (Soome ja mujale Euroopasse kolimine keelatakse! kõik juba seal elavad baltlased toimetatakse samuti Siberisse), eesti-läti-leedu keele rääkimine keelatakse; kõik Baltikumi muukeelsed elanikud küüditatakse samuti, aga ainult 5 aastaks (karistuseks selle eest, et nood lasid nii kaua endid mõnitada!). Kõik senised Baltikumi kohanimed muudetakse venepäraseks, Tallinnast saab näiteks Ivangorod. Kogu Euroopa ja Kanada aga assimileeritakse õitsvasse vene impeeriumi.

2008 Aleksandr Jegorovi noorteulmekas Povelitel Ižorõ (Isurimaa isand) leiutab mees aja temporaalväljade kasutamise, mistõttu saab võimalus taasluua tuhande aasta tagust minevikku. Järgneb viikingite nottimine XXI sajandi kuulipildujatega. Ainult et ei maksa unustada, et kui sinul juba on, siis on see tehnoloogia ka tulevikuinimestel olemas, kellele su tegevus võib-olla ei meeldi. Leiutaja kaaskonda minevikus kuulub karjalaste ja isurite kõrval ka üks XI sajandi eestlane nimega Tamme.

2008 Aleksandr Novikovi romaanis Bašnja (Torn) patrullivad kaasaegses Peterburis majandusraskuste käes ägavale Venemaale korra tagamiseks sisse viidud rahuvalvevägede Eesti liikmed (loe: kõige hullemad natsitõprad). Arusaadav ju, et viimaste „ülbus“ ajab lõpuks lihtsal vene mehel kopsu üle maksa...

2008 Berkem al-Atomi kirjeldab romaanis Karatel (Karistaja) olukorda, kus kogu Venemaad on tabanud sama saatus mis aastatuhandevahetuse-aegset Iraaki või isegi hullemini, sest Venemaa asemel kasutatakse nimetust Põhja-Kesk-Aasia. Kohalikku rahvast hävitatakse nagu marutõbiseid koeri. Jekaterinburgi lähedal asuvas endises salajases linnas baseeruv okupantide-rahuvalvevägede-rüüstajate koosseis on puhas rahvaste paabel, kus paljude teiste rahvaste esindajate seas on ka eestlasest operaator Toomas ja eesti nime kannab ka karjerist Anja Soasepp (hääldatakse Soassep), neiupõlvenimega Agejeva.

2008 Daryl Gregory jutu The Illustrated Biography of Lord Grimm (Lord Grimmi illustreeritud elulugu) tegevus toimub postapokalüptilises maailmas, kus üks tegelane on eesti aktsendiga rääkiv lindmees Jürgo ning teine ilmselt Läti juurtega amfiib Guntis.

2008 Fjodor Krašennikovi romaanis Posle Rossii (Pärast Venemaad) on Venemaa asemel hulk väiksemaid riigikesi, mille hulgas on suuremaid Soome-Ugri Konföderatsioon pealinnaga Permis, mis lõpuks iseenesest kokku kukub. Tsiteerin: Uurali Vabariigist hullem idee sai olla vaid Soome-Ugri konföderatsioon (kus muide (kujutage vaid ette!) taheti vene keelt ära keelata!). Tekst sisaldab küllaltki palju nii aasimist kui ka elutervet arutlust ugriluse koha pealt. Lõbus lause: tegelikult võiks vene keelegi ugri keeleks kuulutada, lahendaks formaalselt paljud probleemid...

2008 Valeri Bolšakovi romaanis Zakon metša (Mõõga seadus) satuvad kaks tänapäeva venelast ajas tagasi aastasse 855. Suure hulga kõikvõimalike Laadoga ümbruses elavaid ugri ja slaavi väikehõime kaasavas tekstis on pisiroll ka eesti trääl Priidu'l ja natuke suurem tšuud Sulevil.

2008 Valeri Jelmanovi 1220ndate algust käsitleva romaani Krasnõje kurganõ (Punased kurgaanid) üks tegevusliin toimub Latgales, Liivimaal ja natuke ka Eestis, kui kõigi nende maade hõimud paluvad ühiselt end võtta XXI sajandist pärit kooliõpetaja teadvust omava Rjazani vürsti võimu alla, nähes kuidas pärast viimase poolt vürst Vjatško ennistamist Koknese troonile ei suruta nondel maadel neile enam ristiusku peale. Venelased ajavadki ristirüütlid Läänemere kallastelt poole aastaga täielikult minema, nii teutoonid kui ka taanlased. Seejuures võtavad nad Taani kuninga Valdemar II Võitja veel vangigi. Aga vaevalt on ristisõdijad minema löödud, kui eestlased asuvad viivitamata omavahel vanu arveid veriselt klaarima (tüüpilised eestlased, eksju), nii et venelased peavad neile ka oma karmimat kätt näitama. Vjatškost saab kogu Liivi- ja Eestimaa asevalitseja. Kummaline on Otepää taanlastele kuulumine, natuke põhjendamatu ka saarlaste Rjazani vürsti poole pöördumine ja vangistatud Valdemari hoidmine kiiresti Jurjeviks ümber nimetatud Tartus kuni lunaraha saabumiseni.

Enne 2009 SI Aleksandr Aberdini romaanis Minka ili operatsija "Vozmezdije" (Minka või operatsioon "Kättemaks") laguneb Venemaa 2019. aastal. Moskva kontrolli all jäävale territooriumile tuuakse NATO rahuvalveväed. Vene Lääne-Siberi Vabariigile aga kuulutavad Eesti ja Gruusia kohe sõja ja juba 3 päeva pärast (!) ongi nende väed sealpool Uurali. Viie eesti pataljoni hävitamiseks piisab siberlastel ühest tšetšeeni sõjasalgast. Õnnetuseks on Eestil ja Gruusial palju sõpru, mistõttu relvakonflikt venib aastate pikkuseks, enne kui Atlandi Liit paljastab oma kurikavala plaani ja kasutab meestest tühjaks jäänud liitlasmaadel (!) bioloogilist relva. Õnnetute väljasurnud väikerahvaste kohta pillatakse romaani toimumisajal 2043. aastal mitugi repliiki, et õnneks elas nende rahvaste esindajaid ka Venemaal, mistõttu nende keeli ikka veel räägitakse.

2009 Andrei Martjanovi romaanis Naslednik (Pärija) saab mees päranduseks korteri, kus asub UKS – sissepääs minevikku. Neid portaale on üle maailma, nende kasutajaidki on mitmes konfiguratsioonis ning lõpuks jõuab vene organitest teda kureerima Juri (Jüri?) Alaver, enda sõnade järgi "põlisest okupantide ja ENSV kompartei tugitalade suguvõsast".

2009 Maks Frai koostatudjutukogus Vavilonski gollandets (Babüloni hollandlane) sisalduv Marina Bogdanova ja Oksana Sanžarova jutu Dvaždõ dva (Kaks korda kaks) tegevus toimub laev-raamatukogus (nn Babüloonia raamatukogu "Lendaval Hollandlasel"), mille üheks meeskonnaliikmeks on Tomas Merekaarenen, kelle kummalises nimes on süüdi eestlasest vanaisa.

2009 Mihhail Lugovoi romaanis Gorjatšaja vesna 2015-go (2015. aasta kuum kevad) kulmineerub poliitiline vastasseis USA ja Venemaa vahel esimese rünnakuga Kaliningradi oblasti vastu, millele Venemaa vastab ultimaatumiga Balti riikidele nõudes oma abivägede lubamist läbi nende territooriumite Kaliningradi poole. Äraütlemisele järgneb täiemõõduline invasioon ja ägedad lahingud kogu Baltikumis. Ohtralt musta värvi kõigi baltlaste kraesse kallavas tekstis pälvib Eesti küll natuke vähem tähelepanu kui meie lõunanaabrid, aga see-eest vaadeldakse ühes tegevusliinis lähemalt Eesti tipptreener Jaak Olle kasvandike biatlonistide Indrek Mae ja Vladimir Ossinovetsi saatust. Mõlemad olid Sotši OM eel medalisoosikud (!!!), paraku Balti riigid boikoteerisid mänge. Invasiooni algul pages valitsus Tallinnast kohe värisedes Pärnusse, jättes pealinna kaitsma vaid Kaitseliidu maleva, kuhu kuulusid ka laskesuuskurid. Paraku oli neil õnnetus jääda tšetšeeni sõja kogemustega valgesukse snaipertädikese juhtimise alla, mistõttu Ossinovets lastakse rindel tädikese poolt maha kui ebakindel element.

2009 Nicola Marni (rangeltvõttes mitteulmelises raamatus, kuid kõik Tallinnas toimuv on sedavõrd raskesti usutav, et väärib siia loetelusse sissevõtmist) põnevikus Die Tallinn-Verschwörung (Tallinna vandenõu) hõlmab mahult viimase kümnendiku Tallinnas Kadrioru lossis toimuv maailma tähtsaimate riigijuhtide tippkohtumine, mida ründab meredessandiga Russalka juures maabunud islamiterroristideks maskeeritud neonatside hambuni relvastatud löögirühm, kes tegutsevad Vatikani radikaalsemate kardinalide plaani elluviimisel. Kitseküla asumit Tallinnas iseloomustatakse seejuures kohana, kus pidevalt toimub lööminguid kohalike venelaste ja eesti neonatside vahel. Tallinnas toimunud sündmusi mainitakse põgusalt ka Marni teises thrilleris Die geheime Waffe (Salajane relv), kus atendaadirelvaks kasutatakse tulevikurelva prototüüpi.

2009 Valeri Gorškovi militaarpõnevikus Disketa mjortvogo generala (Surnud kindrali andmeketas) on ulmet vaid niipalju, et NSV Liidu lagunemise ajal töötatakse salajases baasis psühhotroonse relva loomise nimel. Rünnaku alla sattunud baasi turvaülem pääseb rettu Pärnusse oma kunagise kallima juurde, kuid eriüksused leiavad ta kiiresti üles. Üks ahastav lause eesti keele kohta väärib eraldi äratoomist: "Issand, kes küll mõtles välja selle nii jubeda, nagu huultele kleepuva veniva häälduse! Õnnetud eestlased!"

2009/2016 Aleksei Borissovi romaan Smolenskoje napravlenije (Smolenski suund) keerleb Aleksandr Nevski tegemiste ümber. Mõned vähetähtsad eestlastest statistid on isegi nimed pälvinud.

2010 Aleksandr Mazini sarjas Viking (Viiking) satub tänapäeva mees IX sajandi keskpaika. Sarja samanimelises avaromaanis seilatakse varjaagidega piki jõge Peipsile (peategelane imestab: naljakad eestlased, nimetavad Tšudskoje ozerot miskipärast Pepsi'ks) ja sealt edasi Taani. Ei puudu ka väike oleng (Narva?) jõesuudmes olevas kauplemiskohas ega taplus merel eesti röövlilaevaga. Kirevas laevameeskonnas on ka kamp omaette hoidvaid eestlasi, kellest kaks röövlinägu nimedega Krõõt (mees!) ja Mänd pole papist poisid ka sarja järgnevates romaanides Belõi Volk (Valge Hunt) ja Krov Severa (Põhjala veri) lääneeurooplastele kaela langevas viikingiterroris. Sarja neljandas osas Vožd vikingov (Viikingipealik) soovitab peategelane kurikuulsal viikingipealikul Ivar Konditul Laadoga venelaste ründamise asemel pöörata tähelepanu hoopis eestlaste sadamatele, kus noosi saada on rohkem lootust. Sarja kuuendas köites Zemlja predkov (Esivanemate maa) seilatakse Taanist Laadogale, tee peal kaaperdatakse taas üks tüli norima roninud eestlaste laev. Rjuriku esimesest võimukehtestamise piirkonnast Laadoga ümbruses aetakse ära senine valitseja vürst Vodimir, kelles pole piiskagi slaavi verd – isa poolt obodriidi, ema poolt eesti ja liivi vere segu. Tõenäoliselt tuleb sarjale veel nii mitugi raamatut lisaks, mistõttu vähemalt Vodimiriga kohtub lugeja veelgi. Lõbus fraas IX sajandist: ei tea, miks nende eestlaste kauged järglased küll igavesteks piduriteks muutuvad, kuid need siin on küll täiesti ärksad ja löögivalmid.

2010 Charles Strossi romaanis Fulleri memorandum / The Fuller Memorandum toimuvad sündmused ka 1921. Aasta Eestimaal ning vahetatakse kirju, milles sisus vilksatavad läbi nii parun Ungern-Sternbergi nimi kui ka kohanimed Reval, Rapla ja Jerwakant.

2010 Dmitri Hvan jätab sarjas Zerno žizni (Eluseeme) tänapäeva Siberis asuvat anomaaliat uurima läinud ekspeditsiooni lõksu alternatiivsele Maale, umbes Tartu Ülikooli asutamise aega. Sarja kolmandas romaanis Glaz Sokola (Kullisilm) on Angara vürstiriigi asutanud heidikud jõudnud enesekehtestamises paarikümne aastaga nii kaugele, et otsivad kontakte Euroopas ning saavadki Taanilt rendile terve Saaremaa. Paari aasta pärast on Saaremaast saanud eesrindlik tulevikuvene koloonia, allutatud on ka Hiiumaa, Muhu, Vormsi, Pärnu ja Lihula ning aidatud normaal-vene vägedel hõivata ka "põline vene linn Jurjev". Maarahvast iseloomustatakse sõna otses mõttes nii: eestlasi praktiliselt ei olnudki ei näha, ei kuulda. Saaremaa koloonia edasist käekäiku kirjeldatakse pisteliselt veel ka sarja järgmistes köidetes Hozjain Amura (Amuuri isand) ja Tsar iz vostoka (Tsaar idast).

2010 Jelena Goreliku alternatiivajaloolises jutus Narvskaja nelepa (Möödalask Narva all) piirdub ulmeline osa Rootsi kuninga Karl XII hukkumisega esimeses Põhjasõja lahingus Narva all.

2010 Oleg Vereštšagini sõjaromaanis Kljatva razvedtšika (Luuraja tõotus) on ulmet täpselt niipalju, et nooruk satub ajas 70 aastat tagasi 1942. aastasse. Pihkva oblastis märatsenud eesti SS-laste metsikused mõjuvad talle nii, et hiljem normaalaega tagasi sattununa annab ta üht oma piinajatest ära tundes nüüdseks juba eakale vanurile peksa. Olgu, 1942. aastal on ka positiivseid eestlastest tegelasi, aga need lastakse kiiresti maha.

2010 Valeri Beloussovi romaanis Popadanets v pensnee (Pensneega ajaeksik) saadetakse põrgust ajutiselt Maa peale tagasi Lavrenti Beria. Juhtub see just 1991. aasta putši päevile. Kummalised laused:
20. augustil hääletas Eesti parlament ühepoolselt end iseseisvaks, poolt olid kõik eestlased, kokku 28% saadikute üldarvust, venekeelsete saadikute hääli ja seisukohti ei arvestatud.
NSVLiidust lahkulöömise hetkeks olid praktiliselt kõik Eesti külad gasifitseeritud.
Kohalikud võimud kasvasid ajapikku ühte maffiastruktuuridega ja asusid Moskvalt välja pressima – et kui te meile raha ei anna, siis me asume separatistlikule teele.
Beria plaan: Baltikumis kasutame soomestamist. St sinna jäävad nõukogude sõjaväebaasid ja korrakaitseorganid. Pärast 1945. aastat rajatud tööstusrajatised kuuluvad NSVLiidule. Kogu kontroll kaubanduse üle kuulub NSVLiidule, vastutasuks lubame neile oma valuutat, oma seadusi ja täielikku majanduslikku sõltumatust (st Moskvast toetusi enam ei anta).

2010 Vassili Golovatšovi romaanis Ne russkije idut ili Nositeli smerti (Mitte-venelased tulevad ehk Surmakandjad) on eestlased jäänud hambusse lausa mitmel korral. Konkreetne lause: /Provokaator/ Kantšelskis oli ka Hüperborea konverentsil pälvinud skandalisti kuulsuse, võttes intervjuu kahelt esinejalt ja nende vastused Venemaale suunatud raadiojaama "Vaba Eesti" eetris üdini valeks pööranud. Veel tuleb asjaosalistel nagelemist Koola poolsaarel palgasõdur Urmo Tammega ja Tšukotkal (!) Eesti võõrleegioni (!!) üksusega "Maailm" (kusjuures ’maailm’ on tekstis eestikeelne sõna!). Paar korda saab sõna ka Pavel Urmasovitš Lukjanevski.

(enne 2010 SI) Anton Demtšenko kosmoseooperis Avantjurõ v pustote (Avantüürid tühjuses) on peategelasteks neli vene keisrlikust kosmosearmaadast minema löödud kaaprit, kellest üks on tuntud hüüdnimega Rezvõi Estonets – Ulakas Eestlane. Miks Nikolail selline hüüdnimi on, ei seletata. Pisiosades on kaastegevad veel Raivo, Mart ning planeedilt Tallinn pärit ja äratuntavalt parandamatu eesti aktsendiga (autori väljend!) rääkiv Litaas.

(enne 2010 SI) Ukrainlase Filipp Stanislavski alternatiivajaloos Nebesnõje tšernorabotšije (Taevased mustatöölised) on Ukraina jäänud Kodusõja-aastest peale iseseisvaks ning 1939. aasta ärevad ajad Baltimaades lähevad natuke teist rada, kuna NSV Liidu väed on suuresti hõivatud Ukrainaga sõjapidamisel, pealegi viimane toetab Balti riike nii relvastuse kui oma vägedega ning vähemalt esialgu ei julge NSVLiit siinkandis väga peale pressida. Suurem osa tegevust käib Leedus, ent ka natuke räägitakse ka Eestist.

2011 Georgi Savitski III maailmasõja kroonikas Atomnõi revanš (Tuumarevanš) vallutavad liitlased Venemaa (kuni Uuraliteni) ülikiiresti. Muidugi on seejuures kaastegevad ka eesti pataljonid. Iseenesest mõista lõpeb asi Siberi sügavustest tõusva lihtrahva revolutsiooniga, mis vallutajad minema pühib.

2011 German Romanovi sarja Päästa Koltšak! tegevus toimub aastatel 1919-25 ja sealsuudavad valged XXI sajandi mehe teadvust omava alamohvitseri eestvõtmisel Siberis punaste pealetungi tagasi lüüa ning revolutsioonitorm vajub ohjeldamatult Euroopa peale, enne kui poole tosina aastaga verest tühjaks jookseb ja tsaarivõim taastatakse. Üheks oluliseks kaalukeeleks asjade teistpidi kulgemisel on valgete väejuhi Vladimir Kappeli päästmine sarja teises romaanis Spasti Kappelja. Pod belo-zeljonõm znamenem (Päästa Kappel! Valgerohelise lipu all). Kappel on hoolimata pealkirja sattumisest siiski teisejärguline tegelane ning veel vähemal määral on ta tegev sarja teistes osades. Sarjast käib loomulikult läbi ka Roman Ungern-Sternbergi nimi, kuigi umbes neljanda järgu statistina. Eesti leiab sarjas veel mainimist siia taandunud kindral Judenitšiga seoses. Erinevalt pärisreaalsusest annab Eesti Tartu rahuga endale saadud Narva-tagused alad ja Petserimaa (tsitaat: ...kus aborigeenid moodustavad elanikkonnast alla veerandi) nagu ka Vabadussõja käigus rekvireeritud vene sõjalaevad paari aasta pärast vabatahtlikult Venemaale tagasi, jäädes edaspidi küll vormiliselt iseseisvaks, kuid väga suure vene mõju alla. Lihtsalt Venemaal on oma uute vallutatud alade (pole ju võimalik, et punaste hõivatud alasid vahepeal võimule tulnud valged äkki loovutama hakkaks – mis hundi kõhus, see hundi kõhus) haldamisega niipalju rähkelmist, et esialgu ei jõuta väikesele ja tähtsusetule Eestile tähelepanu pöörata.

2011 Kollektiivse pseudonüümi Fjodor Vihrevi taha peituvad autorid paiskavad romaanides Vedu boi. Vtoraja Velikaja Oteštvennaja (Pean lahingut. Teine Suur Isamaasõda) ja Smertnõi boi. Trikolor protiv svastiki (Surmaheitlus. Trikoloor svastika vastu) aastast 2010 tagasi 1941. aasta juunisse kogu endise NSV Liidu territooriumi ühes elanike ja tehnikaga. Neist esimeses raamatus kuulutavad Balti riikide parlamendid NSVLiidule muidugi kohe sõja ka (ka venelased ise on sellest üllatunud, et miks ometi – neil on kolme riigi peale ju üksainus tank!). Teises sõidavad aeglaselt mobiliseeruvad vene väed taas rahulikult ja ülbelt üle Eesti piiri, Tallinnas pekstakse laiali kohalike natsiveteranide paraad (refereerin: meie põle teind, vanameestel olidki viletsad soolikad!) ning irvitatakse möödamürisevat tankikolonni mornilmetult seiravate eestlaste üle. Pärast natsivastast välksõda liidetakse Eesti territoorium Venemaaga, Läti ja Leedu aga jagatakse Valgevene ja Venemaa vahel ära.

2011 Konstantin Anikini küberromaanis Nult (Nult) toimub tegevus kunagises NKVD laagris, mis hiljem sai ülisalajase teaduslinna staatuse ning mis nüüdseks on formaalselt Venemaastki iseseisev. Endiselt ametlikult mitteeksisteeriv ja muust maailmast täielikult isoleeritud, kuid maailma ITvärgindusest kümmekond aastat ees oleva Vorkuisk-8 elanikud on enamasti teadlased ja nende lapsed. Üheks tegelaseks on pesuehtne eestlane, digiinfodiiler Alan, TÜ teadlaste võsuke, kelle vanemad saadeti Vorkuiskisse silmapaistvate edusammude eest teoreetilises füüsikas. Lõbus lause: Zero kujutas ette, kuidas mõttessevajunud Alani peas keerlevad neljateistkümnes käändes umlautidest ja kaassõnadest pungil kohmakad grammatilised struktuurid.

2011 Mihhail Mihhejevi romaanis Dalnii reid (Kauge reid) mainitakse vahelepõikes Vene galaktikaimpeeriumi ajalukku (tsiteerin:) Suurt Eesti Veresauna, mis toimus põhimõtteliselt samamoodi kui sõda poolakatega, aga venelased tseremoonitsesid veel vähem. Poolakatega läks aga nii, et venelased põrutasid lihtsalt oma vanade tankidega niikaugele kui said (Varssavini), igasugusele kriitikale vastati lihtsalt, et vaadake, tankikütus on otsas, aga maha jätta me tehnikat ei saa, seepärast jääb piir nüüdsest siia. MOTT

2011 Mihhail Mihhejevi romaanis Diletant galaktitšeskih voin (Galaktikasõdade diletant) satub hääbunud galaktikaimpeeriumi eskaader tänapäeva venelaste kätte. Tulemusena hakkab toimuma nii, et hakatakse üle maailma kokku ostma vanu kaevandusi ja tehaseid ning neid uue tehnoloogiaga varustatuna suure kasumiga ekspluateerima. Baltimaades kaasneb sellega aga tõsiasi, et sellesse uude tehasesse võetakse tööle vaid etnilisi venelasi. Muud tehased ostetakse samuti üles ja... pannakse kinni. Natsionaliseerimisega ähvardamisele pillab peategelane lihtsalt vastuseks, et no ma annan siis kohalikele /venelastele/ natuke relvi ja küll sealne uus valitsus koosnebki ainult etnilistest venelastest. Ja kui selle käigus eestlaste ja leedukate arv ka kordades väheneb, siis tegelikult see ongi soovitav. Hiljem selgub, et peategelase baltlaste vaenamise põhjuseks on tema vanaisa venna juhtum, kes enne sõda teenis Baltikumis, aga sõja algul nottisid kohalikud nood kohe kõik maha.

2011 Nikolai Berg aasib zombiapokalüpsise sarjas Notšnaja smena (Öine vahetus) ohtralt eestlaste kallal. Romaanis Ostrov živõhh (Elavate saar) ilgutakse mõnuga, ettõenäoliselt on hukkaläinud maailma parim elukoht Eesti, sest eesti (meenutan, et eestlased on ju normaalsete inimestega võrreldes väga pikaldased) zombid on ju niiiiiiiii aaaeeeggglllaaassseeeddd... Kuid hiljem maabub Kroonlinnas ülekoormatud paat põgenikega Eestist, kes pagesid ummisjalu pärast seda, kui „bande“ ühisnimetajaga Kaitseliit otsustas (keset üleüldist zombiuputust!!!) äkki hakata Kohtla-Järvel võitlema vene okupantide vastu ja lasi seal paarkümmend võõras keeles rääkijat maha, pärast mida läks suuremaks mäsuks nende kaitsele asunud politseiga (kes sealkandis ju venelased), kusjuures mõlema poolega liitus veel ka regulaarväeosi. Küll on autoril kõik hästi läbi mõeldud: kuna tegu on ju zombikatastroofiga, siis varsti tõusid kõik tapetud üksmeelselt üles ja asusid üheskoos elavate kallale... Vä-ä-äga nutikad eestlased... Seda enam, et mingist politseist või armeeüksustestki Kroonlinna enda puhul küll enam rääkida ei saa, muust Venemaast rääkimatagi. Romaanis Mõ iz Kronštadta (Me oleme Kroonlinnast) kurdetakse, et Eestis rüvetati ja seejärel teisaldati surnuaiale Suures Isamaasõjas langenute mälestusmärk, selle asemele aga püstitati ausammas SS-lastele ja Jeltsinile. Kroonlinna reidile triivis täislastis ujuvhotell Tallinnnkkk!, mitu tuhat zombit pardal. Suure vaevaga suudeti ohtlik alus kaugemal ankurdada, kuid laeva ohutuks muutmiseks pole ellujäänud kroonlinlastel ei jõudu ega vahendeid. Üks lõuapoolik ajab mitmel leheküljel sihukest umbluud, mida lausa peab pikemalt refereerima: "Õpikud valetavad! Kõik teavad, et tatarlased lõi Moskoovia tsaar Peeter I. See oli tema lapsepõlveunistus. Eesti Kolossaalse Impeeriumiga, tegelikult kahe erineva – Eesti ja Ugri – impeeriumitega sehkendamisele kulunud ilmatu aja jooksul kandis Peetri armee tohutuid kaotusi, juba ainuüksi Narva all vanurite ja haigete vooditest välja kiskumisel külmetas jõevees jalad ja sai nohu mitusada tuhat vene sõdurit, kellest kopsupõletikku suri üle miljoni. /-/ Despoot otsustas Kaasanisse ümber asustada kogu Tartu elanikkonna. Miks? Paljud ajaloolased osutavad kõlalisele sarnasusele: tartlane-tatarlane. Kaasani kohal paistva ereda valguse tõttu hakkasid endised tartlased ringi käima kissis silmadega. Eesti imperaator Ansip Närune protestis Peetri tegude vastu ägedalt. Et vältida eestlaste ühinemist teise suure impeeriumi – Ugride omaga – saatis Peeter I nende juurde bolševike salaagent Menšikovi. Too oli barbar, timukas ja Mahatma Gandhi ühekorraga. Ta õpetas tatarlased liha sööma ja nood läksid ugridega tülli. /-/ Tartu jäi inimtühjaks ja Eesti imperaator Ansip Täikrael tuli sinna kiirkorras sisse vedada urartulasi, kes aga halvasti talusid karmi kliimat ning põdesid nii ihu kui hingega, eriti pärast ajude ärakülmumist."

2011 Sarja Mirõ Bolšoi Tmõ (Suure Pimeduse maailmad) tegevus toimub maailmas, kus 2012. aastal toimus üleüldine tuumalöökide vahetus. Tulemusena on Venemaa suuremad linnad hävitatud, Euroopas läks tõenäoliselt samamoodi ning allesjäänud venelastel on suuri probleeme sõjakate rootslastega. Vahetult pärast raketilööke toimuvas Artjom Rõbakovi romaanis Jadernaja notš. Evakuatsija (Tuumaöö. Evakueerimine) saame rootsi luure napist raportist teada, et kui Saksamaa linnad on päris rusudes, siis Eestis hävis vaid Paldiski ja nädal pärast tuumalöökide vahetamist üritasid eestlased tungida Venemaale, kuid viimase piirivalve ei olnudki pihta saanud ja lõi pealetungi algul tagasi ning tuli siis ise kontrarünnakule. Ägedad lahingud käivad Võru- ja Põlvamaal, aga Ida-Virus puhkenud rahvaülestõus on võimu sealmaal täielikult üle võtnud. Rootslased lubasid oma NATO-liitlasele appi minna. Sama autori romaan Zona tmõ. 1000 rentgenov v tšas (Pimedusetsoon. 1000 röntgenit tunnis) (=Tri koltsa) toimub samas maailmas juba aastal 2040. Möödaminnes saame teada, et aastal 2026 toimus vene-skandinaavibalti sõda, milles "ülbed tšuhnaad" peksti taas tagasi ja uus Eesti piir jookseb Kunda-Tartu-Valga liinil. Eesti palgasõdurid aga jätkavad rootslaste mahitusel venelaste häirimist ikka veel ka reaalajas. Ajaliselt veel paar aastat hiljem toimuv Andrei Mahrovi ja Boriss Orlovi ühisromaan Epitsentr Tmõ (Pimeduse keskpunkt) on Mahrovi jutu Ottenki Tmõ (Pimeduse varjundid) edasiarendus, mõlema peategelane on tuumasõjajärgse Venemaa rahvuskangelane ja elav legend, kes on tuntud hüüdnimega "Tartu timukas". Hüüdnime sai ta sellest, et aastaid tagasi oma salgaga eestlaste vastu võideldes päästis ta Tartu orjalaagrist tuhandeid venelasi, tappis maha kõik sealsed elanikud ja põletas linnagi viimse kui hooneni maatasa. Ühes episoodis õiendab ta veel arveid väga vigast eesti keelt (Google translate?) rääkiva palgasõdur Tarmu Tammerkiga. (Selle ja veel ühe samas maailmas toimuva romaani ühendamisel saadud uuest romaanist Period poluraspada. V jadernom adu (Lõhestusaeg. Tuumapõrgus) on Tartu liin aga täiesti ära kaotatud.)

2011 Valeri Jelmanovi alternatiivajaloolises romaanis Podnimite mne veki (Avage mu silmad) arutleb hilisemaist ajastuist pärit peategelane, et kas on mõtet rootslaste käest nende Baltikum ära võtta. Selles mõttes, et ära võtame teise kunagi nagunii, aga kas tsaar Dmitri (see, kes meie ajaloos oli Vale) esimestel valitsusaastatel see ka ära tasub (tsiteerin:) – "Mis see /toonane/ Eesti siis on, ehtne banaanivabariik. Isegi veel mõttetum, sest banaanid siin ju ei kasva. Kas meil ikka on vaja seda banaanivaba maad?". Kohaliku rahvaga ei arvesta mees üldse (tsiteerin:) – kui seal ka kunagi oli sõdijaid, siis 300 aastaga on neist see omadus hoolikalt välja roogitud, jäänud on ainult need, kel ükskõik, millise isanda taldu lakkuda. Selle järjes Vitjaz na rasputje (Vägilane teelahkmel) on Eestimaa vallutamine kogu aeg päevakorras ja lõpuks minimaalse väehulgaga see ka toime pannakse. Seejuures formaalselt ei ole tegu mitte vene vägede vallutusretkega, vaid kloostrist välja toodud endise Liivimaa kuninga Magnuse lese Maria õigusjärgse võimu taastamisega. Mainimist leiab hulk ordulinnuseid ja saame ka teada, et aastal ca 1607 eksisteerib Eestis salajane paganlik organisatsioon, mille eesotsas on keegi Toorumees. Venelaste vallutusele aitab kõvasti kaasa Helliku nimeline eestlane. Lõbus lõik: "Kindlusi seal /Eestimaal/ jätkus, mis mulle ka ei meeldinud. Ma tõesti ei arvanud, et Eestimaal on nii palju linnu, millele tuleb liita veel üpris suur hulk ordu- ja piiskopilinnuseid. Nähtavasti ei põle mitte ainult Hellik kirglikust armastusest katoliku usu vastu, nii et viimase teenrid vajavad turvaliseks varjupaigaks kivimüüridega losse". Omakorda selle järg Bitva za koronu. Prekrasnaja poljatška (Võitlus krooni pärast. Imekaunis poolatar) keskendub ajale pärast tsaar Dmitri tapmist, kus Liivimaa kuninganna Maria tegemised oma valdustes pälvivad päris palju leheküljeruumi.

2012 Aleksandr Tjurini ja Aleksandr Štšogolevi jutustuses Kunstkamera asub Viljandi lossivaremete all Liivi ordu ajast siiani kasutuses olev salavangla, mida teutooni maailmavallutajad kasutavad ka XX sajandil vene vägevuse murdmiseks.

2012 Aleksei Šamanovi romaanis Zaarin (Šamaan) sõidavad NSV Liidu lagunemisel Eestisse jäänud vene kindrali järeltulijad, kellest on saanud edukad kohalikud ärimehed, oma esivanemate maale Burjaatiasse, kus üks muistne šamaan on elustunud ja asunud oma vihavaenlaste võsukesi hävitama.Tähelepanuväärne lause: Boriss Handogurov ei suutnud kunagi naeru tagasi hoida, kui nägi vene telekanaleis perioodiliselt üles puhutavat teemat venelaste diskrimineerimisest Eestis – mida ei ole, seda ei ole!

2012 Andrei Kolganovi triloogia Žernova istorii (Ajaloo veskikivid) esimeses köites satub mees 1923. aastasse ja Venemaa juhtkonnale lähedase ametniku kehasse. Võimumängude käigus mängib ta 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu plaani eesti politseile välja ning asjaosalised võetakse juba aegsasti kinni.

2012 Andrei Levitski romaanis Anomalõ. Tainaja kniga satub rühm sõpru halva renomeega paika, kus nad omandavad üleloomulikud võimed. Neid asub kinni nabima salaorganisatsioon, kes palkab selleks ülesandeks kurikuulsaid eesti peakütte.

2012 Asmund Tormi romaanis Voshod Andromedõ (Andromeeda tõus) maskeerivad Andromeeda udukogu asukad end XXI sajandist pärit venelasteks ja maabuvad 1939. aasta 1. septembril Koola poolsaarel. Kõigepealt vallutatakse Vene Põhjala, tehakse rahvale selgeks, et me võitleme Vene riigi eest ja partei vastu; järgneb nõukogude armee võidumarss ehk Soome vallutamine üle Lapimaa, Fääri saarte vallutamine, Iraani vallutamine... (tsiteerin: me ei soovi sõda Türgiga. Kuid kontroll väinade üle peab olema meie käes. Ühesõnaga: kõik mulle!) Nõupidamisel pillatakse fraas: "Sõda Soomega tuleb lõpetada enne talve saabumist ja selle me ka lõpetame. Pärast seda karistame kõiki neid Soome poolel võitlevaid eestlasi ja rootslasi. Kus tulid gladiaatorid välja!" Ja hiljem: ""Ega Hitler Baltikumi valluta?" - "Milleks talle seda segadust vaja? Kolm Balti riiki on siseprobleemide tõttu kodusõja äärel, eriti pärast Berialt "laenatud" kaadri saabumist. Nood korraldasid seal oma vanade isiklike arvete klaarimisel midagi niisugust, et algasid rahvarahutused. Mõned piirkonnad juba tulevad meie jurisdiktsiooni alla. Rahu ja seaduslikkuse saarekesed on vaid meie baaside ümber."." Ja veel hiljem: "Ma sülitan Balti riikide probleemidele, meil on vaja kindlustada oma kohalolekut Läänemerel. Ma uurisin nende maade (so Eesti-Läti-Leedu) tekkimise ajalugu ja jõudsin järeldusele nende kunstlikust olemusest. Selles kõiges on süüdi teie loll tsaar."

2012 Brian Aldissi Marsi koloniseerimisromaanis Finches of Mars (Marsi vindid) on üheks kolonistiks Lock, kellest saame teada, et ta on Eestis sündinud ja seal ka koolis käinud. Nime koha pealt ei saa järeldusi teha, sest kolonistid võtsid endile Marsile jõudes uued nimed.

2012 D. F. Pellegrino romaan Zhirinovsky’s Russian Empire sureb Jeltsin 1991. aastal ja Venemaa presidendiks saab Vladimir Žirinovski. Ei tarvitse vist öelda, mida see Eestile kaasa toob. Romaan on pälvinud alternatiivajaloo auhinna Turtledove Award.

2012 Grigori Rožkovi romaanis Amerikanets. Neravnõi boi (Ameeriklane. Ebavõrdne heitlus) satub peategelase teadvus Suure Isamaasõja algushetkesse maailmas, kus erinevate alternatiivmaailmade ajarändurid on sisuliselt iga-aastane nähtus ning USA-NSVLiit on 1941. aastal suured sõbrad ja Poola-Saksamaa niisamuti. Peategelast pannakse kureerima NKVDlane Hannes Vader, kelle ilmumist juba sarja eelmise raamatu viimastel lehekülgedel tervitab peategelane nii: "Vader?! Darth Vaderi vanaisa või?... Eestlane mul siin veel puudus...". Korra leiab tekstist ka teise eestlase, luurelennuki komandöri Eduard Viiki nime.

2012 Konstantin Kostinovi romaanis Neinteresnoje vremja (Ebahuvitav aeg) (=Sektant) satub tulevikumees aastasse 1925. Pihkva kandis märatsevad üle Eesti piiri tulevad valgete banded, õitseb salakaubavedu ja Eesti spioonid on vanglas suht igapäevased külalised.
2013 Anatoli Matvijenko romaanis Nižnaja Moskva. Voina na unitštoženije toimub tegevus paraleelses maailmas Estlandias, kus lahingutegevuse käigus paisatakse peategelane Viljandi lähistele meie maailma. Kaasaegne Eesti politsei on kujutatud üsna totakana.

(Enne 2012 SI) Artur Vilkati projektpealkirjaga Perenos Estonii, Latvii, Litvõ i Kaliningradskoi oblasti iz 01.09.2012 v 01.09.1939 (Eesti, Läti, Leedu ja Kaliningradi oblasti kandumine 2012 aastast 1939ndasse) on vähemalt oma meelsuselt meeldiv vaheldus vene ajaeksikute temaatikas. Leedu(vene?)lasest autori tekstis tõstavad mingid jobutulnukad loo pealkirjas mainitud tänapäevased alad ajas 73 aastat tagasi, mis lööb toonase maailmakorralduse päris sassi – poolakad pole nõus Vilniuse kaotsiminekuga, natsid ei ole just rõõmsad Königsbergi asemele tekkinud sõjaka vene baasi üle, küll on seda aga kaelasadanud omandisse tekkinud Petserimaa üle Eesti, viimane muidugi ei taha MRPst ja baaside leppest enam midagi kuulda. Kaliningradi kindral asub kohe Stalinit maailmavallutamis­plaanidega õpetama, hulk baltivenelasi tõmbab Venemaa poole koos ajalooõpikutega... Kahjuks on idee autoril üle jõu käinud ja neti-samizdatis rippuv projekt on vägagi pooleli. Vilkat on vene alternatiivmilitaarajaloo foorumites aktiivselt vene padurahvuslasi kainestanud, mistõttu teda on lausa mitmes trükivalgustki näinud tekstis avalikult pilatud.

2012 Vladimir Leštšenko kosmoseooperite paroodias Voltšitsa i kot (Emahunt ja kõuts) on üheks kõrvaltegelaseks kosmosekaaperlaeva abordaažimeeskonna liige, planeedilt Tallinn pärit Põnnis Saad. Tallinn asub Oikumeeni äärel ja on kurikuulus oma ürgsete ja poolbarbaarsete kommete (seda tuleb mõista nii, et pooled kombed juba on barbaarsed, aga teine pool pole isegi mitte sellisele tasemele veel jõudnud) poolest. Kurikuulsa kaaperlaeva kapteni nimi on ka küllaltki sobilikult eestipäraseks transkribeeritav – Piter Hukk (Питер Хукк).

2012 Vladislav Konjuševski romaanis Glavnõi den (Tähtsaim päev) jäid 1991. aastal võimule augustiputšistid. NSV Liit lagunes ikkagi, lisaks irdunud rahvusvabariikidele lagunes osadeks ka Venemaa. Kuna vene invasiooni pole mitte kusagil enam karta, siis selle tulemusena ei võeta Balti riike ei NATOsse ega ka mitte Euroopa Liitu. Tühjade lubaduste uskumise tulemusena kukub nende infrastruktuur lõpuks kolinal kokku, pappi kokku kühveldanud kohalik eliit pageb läände, puupaljaks jääv lihtinimene aga hakkab Lähis-Venemaal vihatud töökohti täitma.

2013 Aleksandr Aberdini fantasyromaanis Barabaški protiv Velzevulja (Latatarad Peltsebuli vastu) pääseb maailmast seni kadunud maagia XX sajandi lõpul vallale. Igasugu kurivaime hävitav vene eliitüksus avastab Setumaa piiri ääres kabuhirmus metsavaime, mistõttu liigutakse enesekindlalt üle piiri Eestis tegutseva Saaremaa paruni, endise SS-sturmbannführeri ja natside salaüksuse Ahnanerbe liikme Toomas Vabamäe tegevusele piiri panema. Märkimisväärne, et mees, keda algul iseloomustatakse kui „ainuüksi tema pärast tuleks Eesti uuesti okupeerida ja seekord igaveseks“ suudab oma häid kavatsusi tõestada ja võetakse isegi eliitüksuse liikmeks, lubades tal seal moodustada eestlastest veel eraldi allüksusegi.

(enne 2012) Aleksei Rjurikovi pigem teaduslikus uurimuses, kui ilukirjanduslikus romaanis Kontinentalnõi sojuz (Kontinentaalne liit) on põhiküsimus, mis saanuks kui NSVLiit asunuks 1930tel soojemaid suhteid looma mitte Saksa-, vaid Prantsusmaaga. Tulemusena toimuvad 1939. sündmused Baltikumis järgmiselt: juunis tuuakse Eestisse väed baaside lepinguga sisse, pukki pannakse uued valitsused, kuid formaalselt jäävad Balti riigid iseseisvaks, laialdast sovjetiseerimist ja repressioone ei toimu, Leedu-Saksa piirile viiakse mitte NSVLiidu väed, vaid 4 Leedu, 1 Läti ja 1 Eesti sõjaväediviis. II maailmasõda algab 1. jaanuaril 1940. (Lugu ilmselt jätkub...)

2013 Julia Fedotova romaanis Opasnaja koleja (Ohtlik rööbas) tapetaksekaks Venemaa mõlemate pealinnade – Moskva ja Põhja-Palmyra (=Peterburi) – vahele reisiportaali rajama palgatud võlurit. Uurija Tit (ei ole eestlane!) Ardalionovitš Udaltsevi raske detektiivitöö paljastab lõpuks vandenõus osaleva Derpti Ülikooli okultismikateedri tudengi.

2013 Maggie Stiefwater onromaanis Unenäovargad / The Dream Thieves ühe sarja tähtsamatest kõrvaltegelastest Persephone teinud Eesti päritolu eestlaseks, mis paraku tuleb välja sellest, et too peab alati täpsustama mitte-venelaseks olemist, kuna suudab juua ilma purju jäämata. Tegelase kuju olla suuresti kujundatud autori ühe eesti päritolu tuttava järgi. Muide, kes sarja lugedes tähele pole pannud – Persephone liignimi on Poldma.

2014 Aleksandr Prokopovitši romaanis Krõmski kovtšeg (Krimmi laegas) võtab kogu Moskva üle deemonivägi, mille tagajärjel Venemaa laguneb väiksemateks vabariikideks. Peategelaste biograafias on osalemine Pihkva intsidendiks nimetatud venima jäänud relvakonfliktis, kuid Eesti üritas tankide ja lennukite (sic!) abil vallutada Balti Vabariigilt – ehk siis Peterburi valitseda jäänud osa Venemaast – Pihkva oblastit. Lõpuks üks Vene diviis võttis kätte, vallutas Narva ja põrutas edasi Tallinna peale, venelaste viimase eeslinnadesse jõudes palus Eesti rahu endistes piirides, millega Balti Vabariik ka lahkelt nõus oli (NATO soovitusel). Pärast rahu sõlmimist aga asus tegutsema sarimõrvar, kes kägistas diviisi liikmete pereliikmeid.

2014 German Romanovi diloogias Tovarištš fjurer (Seltsimees füürer) satub venelane 1993ndast aastast maailmasõja-eelse Hitleri kehasse. Loomulikult NSVLiiduga sõda vältida püüdev mees laseb Wehrmachtil rahulikult Euroopat edasi vallutada. Kuid ajalugu läheb nagu ikka natuke teisiti ja 1940. aastal puhkeb leedulaste eestvõtmisel Balti riikides relvastatud vastasseis nõukogude baasidesse lisavägede toomise asjus. Kui leedukad saavad venelaste poolt 5 päevaga puruks löödud, siis lätlastel läheb natuke paremini, pealegi saavad Läti armee jäänused taanduda põhja poole, kus eestlastel õnnestus oma territoorium vene sõduritest täielikult puhastada ja kogu sissetoodud sõjatehnika üle võtta. Järgnenud paari nädala kestel löödi nõukogude pealetung isegi mitu korda tagasi ja hilisem saarte kaitsmine venis veelgi pikemaks. Päris mitu peatükki keskendub Laidoneri tegemistele, kes lõpuks Rootsi pääsenuna ei jõua ära kiruda oma lollust, et omal ajal ei aidanud Judenitšil Petrogradi ära võtta.

2014 Kombat Naitovi pseudonüümi kasutav kirjanik on romaanis Neskolko dnei posle apokalipsisa (Mõned päevad pärast apokalüpsist) kirja pannud sellise stsenaariumi, et USA virutab aastal 2016 Venemaale ja Hiinale täiega tuumapommidega. Aga... Venemaa toibub ja vastab, mistõttu USAst jääb üsna vähe järele. Euroopas valitseva tuumatalve tingimustes teeb Venemaa Andrea Merkelile ettepaneku, mis viiakse ka kiirelt ellu: vastutasuks gaasi ja tooraine eest külmetavale Euroopale visatakse Eesti-Läti-Leedu Schengenist ja Euroopa Liidust välja ja Venemaa tuleb neisse sisse. Kuna sinna oli alles jäänud vaid veerand elanikkonnast, enamasti venelased, siis mingit kohapealset nurinat ei ole ja endistest balti liiduvabariikidest saab osa Leningradi oblastist (olgu mainitud, et Peterburi asemel on pommiauk).

2014 Kombat Naitovi romaan Antiblokada (Antiblokaad) algab lahinguga 1941. aasta augustis Rakvere all ja 1943. aasta alguseks on sõda juba läbi. Paljudel lehekülgedel toimub sõjategevus Eesti pinnal, eriti tooks välja Tallinna vabastamise nõukogude vägede poolt dessandiga Helsingi suunast (mis sai võimalikuks pärast Soome üleminekut NSVLiidu poolele). Autori teises romaanis Tankist (Tankist) vabastavad nõukogude väed Eesti juba 1943. aastal.

2014 SI Oleg Rõbatšenko alternatiivajaloos Tsar Nikolai Pobeditel (Tsaar Nikolai Võitja) võitis I maailmasõja Venemaa ning paralleelmaailmaks on see, kus ta ei võitnud. Tolles maailmas palub Stalin igal tingimusel 1941. aasta lõpul rahu, jääb ilma suurtest territooriumitest (Saksamaa koosseisu läheb näiteks ka terve Pihkva ja osa Leningradi oblastist), Baltikum saab laialdase autonoomia, Hitler sureb 1952 lennuõnnetuses, järgnenud Reichi kodusõja ajal Eesti ja Suur-Läti (!) iseseisvuvad. Tugevnev NSVLiit üritab 1978. aastal neisse vägesid sisse viia, kuid NATO abiga see nurjub.

2014 Pete Kahle õudusromaan The Specimen (Isend) sisututvustus algab lausega -- Kraatrijärvest pronksiaja Eesti saarelt kuni... -- Paraku midagi enamat raamatu ja Eesti seoste kohta ei ole õnnestunud teada saada.
2015 Anna Tšarova lembeulmeromaanis Ljubov prihodit v tšornom on peamiste tegelaste seas ka eestlannad Sigrid ja Agneta, kellesse paraku on üsna vähe inimlikku alles jäänud.

2015 C. A. Gray postapokalüptilises young-adult žanri triloogias The Liberty Box (The Liberty Box, The Eden Conspiracy, The Phoenix ProjectVabaduse karp, Eedeni vandenõu, Fööniksi projekt) on üheks tegevuskohaks New Estonia nimeline paik. Kuna autor on tunnistanud Eesti kohta põhjaliku uurimistöö tegemist, võib ehk eeldada, et see Uus-Eesti olla ka eestilik.

2015 Dale Browni alternatiivajaloolises märulis Iron Wolf (Raudhunt) saab mõned repliigid sekka öelda ka Eesti kaitseminister Sven Kalda, kui Poola otsib liitlasi Venemaa agressiooni vastu. Epopöa järgmises üllitises 2017 Price of Duty (Kohuse hind) on lisaks Sven Kaldale veel üks eestlasest statist – lendur Inar Tamm. Olgu mainitud, et antud ajalookäsitluse ühes varasemas romaanis läks 1993. aastal Leedu ja Valgevene vahel peaaegu ning Ukraina ja Venemaa vahel päriselt tuumasõjaks.

2015 Oleg Šušakovi alternatiivajaloos Zimnjaja voina (Talvesõda) toob Nõukogude Liit 1939. aasta baaside lepinguga Eestisse sisse sadu tanke ning 100 000 sõdurit ja sadu lennukeid, kes kõik usinalt soomlasi pommitama tõttavad (ime küll, aga soomlased punnivad ikka vastu...).

2015 SI Andrei Zavadski sarja Den Pobedõ sisuks on USA sissetung Venemaale, mistõttu vahepeal saavad sõna sekka öelda ka Eesti president Jüri Jansen ja kaitseminister Eino Saar. Romaanis Den pomoštši (Toetuspäev) annavad nimetatud võimumehed ameeriklastele loa vajadusel platsdarmina kasutada Eesti territooriumi, romaanis Vetšer potrjasenija (Vapustuste õhtu) kasutabki USA oma vägede kohaletoimetamis­sõlmena sissetungiks Venemaale Tallinna lennuvälja (miks Tallinnas ja mitte Ämaris?). Järgneb venelaste raketilöök, mis lisaks maandunud USA lennukitele ja vägedele hävitab pealekauba ka suure osa Tallinnast, killud lennanud isegi president Janseni lossini välja. Sündmust mainitakse edaspidi sarja teisteski romaanides, näiteks romaanis Revanš (Revanš) peab USA kindral kõnet: "...see on nende ameerika sõdurite teene, kes ei naase koju, kes kadusid vene steppides või jäid merepõhja; kes põlesid Tallinna lennuvälja radadel, mille vene raketid olid muutnud põrgu filiaaliks." Raketilööki Tallinna pihta mainib teisal ka Jaapani keiser: "Ameeriklased kasutavad meie territooriumi platsdarmina sissetungiks Venemaale ja vaid ime läbi pole venelased vastanud löögiga meie pihta nii nagu see juhtus Eestis."

2015 Veronika Melani ulmelemberomaanis Džon (John) on tähtsal kohal Luule Viilma kirjutatud raamatud, mis mõjutavad peategelast ikka väga pikalt ja pidevalt.

2016 Dmitri Jevgenitševi romaanis Progulki s dotšerju po narissovannomu parku (Jalutuskäigud tütrega joonistatud pargis) on tegevuskohaks deemonitega võitlemise arvutimäng. Rangelt üle maailma geograafiapõhiselt klastriteks jaotatud mängu hädiseks kurjamiks on eestlane Hellar, kes oma Pärnus elava onu Meino Roosi näpunäidete kohaselt püüab venelaste osaks olevat mänguruumi saboteerida. Lugu ilmselgelt jätkub.

(Enne 2015 SI) Sergei Dunajevi romaani Prigovorennõi k žizni (Elama mõistetud) peategelaseks on tüüp nimega Daemon, kes lõpuks osutubki päris põrguvürstiks endaks. Suur osa tegevusest toimub Tallinnas.

(SI enne 2015 ) Pavel Nossovi romaan Vtoroi šans (Teine võimalus) käsitleb nö ellujäämist ajaloo prügikastis. Mees ärkab kusagil maailmas, kus töötab mingi agregaat, mis igapäevaselt tõmbab sinna suvaliselt subjekte suvalisest ajalooaastast. Keskaegse miljööga maailmas möllavad lisaks inimestele ka neandertallased, mammutid, saurused ja isegi hiidskorpionid ning (sic! seda saab ilmselt põhjendada vaid autori isikliku elukogemusega) osa tegevusest toimub kõigega tükkis siia maailma kandunud 1988. aasta Kloogal asunud nõukogude sõjaväe baas-laos.

2016 Ivan Otšenkovi romaanis Prikljutšenija printsa Ioganna Meklenburskogo (Mecklenburgi printsi Johanni seiklused) satub mees tänapäevast XVII sajandi alguskolmandiku-aegse saksa siniverelise kehasse. Kirev elukäik laseb mehele rootsi kuninga poolt kinkida Alatskivi mõisa, mille haldamiseni segaste aegade tõttu mees ei jõuagi, küll aga jõuab ta rüüstada pikalt nii Tartu kui Pärnu kanti. Värskelt on ilmunud ka järg Veliki Gertsog Meklenburga (Mecklenburgi suurhertsog), kus Eestimaa laastamine saab veel suurema hoo sisse.

2016 Nikolai Slimperi romaani Bessmertnõi (Surematu) on üks tegevuspaik on inimeste esimeses kosmosekoloonias nimega Uusmaa. NB! Mitte Neoterra, Terranova, Newearth ega Novaja Zemlja, vaid just Uusmaa! Miks eestikeelne nimi, ei seletata. Raamatu lõpus antud sõnaseletustes kohtab aga veel teisigi tekstis ette tulevaid eestikeelseid väljendeid, nagu ka soome, jaapani, malai jpt päritolu väljendeid ja sõnatuletisi.
2016 SI Sergei Mitrohhini romaanis Planeta Rossija reetis polkovnik Aino (mees!) Adomson maalased tulnukatele.

2016 SI Aleksandr Võssotšenko romaanis Knjaz bolotnõi (Soovürst) satub mees ajas tagasi V sajandisse. Järgneb loomulikult Venemaa nullist ülesehitamine. Üsna palju tuleb juttu ka nii eestlastest kui muudest läänemeresoome hõimudest. Mitu stseeni toimub ka Saaremaal. Tõenäoliselt on kogu sarja Kesar zemli russkoi (Kogu Venemaa keiser) kestel eestlasi mainitud veelgi.

2016 SI Natalja Dmitrijeva romaani Kolos vremeni (Ajatähk) iva peitub 500 aasta taguses minevikus, kus Mõõgavendade ordu teps mitte ei liitunud Liivi orduga, vaid asutas salaühingu. Nähtamatut lossi ja igasugu esoteerilisi jupstükke omava organisatsiooni olemasolu ähvardab aga lõpuks maailma hävimisega. Kaastegevad on Ungernite läti haru ja Tiesenhausenid; Ungernite peretütar aga pageb kodust Eestimaale.

2016 Vitali Gladki romaani Podveska pirata (Piraadi kaelaside) peategelaseks on Ivan Julma piraat Karsten Rode, kellele siin tekstis jääb Läänemeri lõpuks liiga kitsaks ning maailmameredel liitub Drake piraadilaevastikuga. Oma piraadikarjääri algfaasis käib ta tihtilugu ka Eesti sadamates.

2017 Aleksandr Kalmõkovi triloogias Na puti Taifuna (Taifuuni teel) satub mees Suure Isamaasõja eelsesse aega. Tutvustanud nõukogude parteiladvikule tulevikuväljavaateid, jõuavad nood salajasel nõupidamisel järeldusele (see muide toimub veel enne natside minemakihutamist!!!), et – "ai-ai, vaestest tulevikubaltlastest on nii kahju, neid tuleb päästa. Eelmises ajaloovariandis me industraliseerisime need vabariigid, aga pärast iseseisvuse taastamist tööstus lagunes ja vaesekesed kaotasid pärast NSVLiidu lagunemist migratsiooni ja sündimuse vähenemise tõttu peaaegu veerandi oma rahvastikust. Tuleb aidata... Reorganiseerime: Eestist saab osa Leningradi oblastist, Lätist osa Pihkva oblastist ja Leedu suurendatakse oma kunagiste ajalooliste piirideni Valgevenes, aga riigikeeleks jääb seal ainult vene ja valgevene keel. Natsionalismi ennetamiseks tuleb sõjas purustatud linnade kõik elanikud saata Venemaale tööle... Tulemuseks on põlvkonna pärast linnade rahvastiku täielik assimileerime ja probleem ongi lahendatud." Pikemat tegevust leiab aset sakslaste hõivatud Tapa linnas (sakslane hirmsalt kirub eesti sõdureid, kes lausa iga kõvema paugu peale kohe putku pistavad) ja venelaste kätte langevatel Narva-tagustel maadel (kohalike lai irvitamine eestlaste aadressil).

2017 Vassili Sahharovi romaani Tjomnõi (Tume) tegevus toimub koloniseeritud planeedil, millel kontakt emamaailmaga katkes 1000 aastat tagasi. Omavahelise sõja käigus on tähtsal kohal linn nimetusega Novõi Tallin.

2017 Vladislav Morozovi romaanis Voina 2020. Na zapadnom napravlenii (Sõda 2020. Läänesuunal) on Ukraina lagunenud, Lvovi oblast on rahvahääletusel avaldanud soovi liituda Poolaga ning NATO teatab vene vägede rünnakust Baltimaadele. Järgnenud mäsus tõmbavad eesti piirivalvealused hoobilt täies koosseisus Rootsi poole, NATO väeüksused otsivad ega leia mitte kusagil neid vene vägesid; küll aga saadetakse neid pidevalt hõigetega "jänkid koju!". Lõpuks "rohelised mehikesed" anšlussivad Kaitseliidu abiga Tartu piiril terve tankikolonni.

2017 Lou Dobbsi ja James O. Borni raamatus Putin’s Gambit (Putini gambiit) jõuavad vene ekstremistid ja islami radikaalid kokkuleppele, mille tagajärjel peaks seeria ülemaailmseid terroritegusid tõmbama eemale tähelepanu vene vägede anneksioonilt Eesti vastu.

2017 Lisa Bunkeri ulmeromaanis Felix Yz on üheks tegelaseks eesti malesuurmeister Jaagmar Ots.

Tšernobõli lähiümbruses toimuvas sarjas S.T.A.L.K.E.R. on eestlased sattunud päris mitmesse teksti. Vjatšeslav Hvatovi filmistsenaariumina kirja pandud fan-fictionis S.T.A.L.K.E.R. Stsenari onpeategelaseks tüüp hüüdnimega Estonets – Eestlane. Tekstist ei ole tegelikult aru saada, miks endist miilitsat Jegorovit niimoodi kutsutakse. Oletuslikult võib tegu olla autori reaalse sõpruskonna sarja sissekirjutamisega. Stanislav Labunski ja Anastassija Ussatšova on jutu Bez jedinogo võstrela (Ilma ühegi lasuta) kaasautoriks viimase üllatuseks kirja pannud ka Kirill Jeskovi. Kusagil Eesti piiri ääres (ei ole aru saada, kummal pool – tüüp käib vene sõjakomissariaadis uurimas teenistusse võtmist, samas aga ei välista ka eesti armees 8 kuud aja surnukslöömist) mahajäetud külakeses elutsev vagabund on hädas asulasse ronivate bomžidega ning otsustab need radioaktiivse isotoobi kaasabil ära kaotada. Mõeldud-tehtud, sõidab teine eestlaste abikonvoiga Tšernobõli, käib tsoonist läbi ja saab nendega tagasi ka. Vladimir Leštšenko romaanis Poljot Kondora (Kondori lend) räägib peategelane möödaminnes Tartu Ülikooli dotsendist, eesti biofüüsik Maas Põrvost, kes oli suurimaid asjatundjaid Tsooni mutantide alal ja kelle needsamad teoreetiliseltki võimatud mutandid nahka pistsid. Vladimir Berezini romaanis Gruppa Trevilja (De Treville rühm) meenutab üks tegelane, millist mõju tema iseloomu kujunemisele andis noorena kuuldud jutustus Juminda miinilahingus pooleldi uppunud laeval juhtimise enda kätte võtnud autojuhist. Vladimir Vassiljevi romaanis Prjatki na Osevoi (Peitusemäng) leiavad kaks stalkerit ehitisi kammides ühest punkri seinalt Anne Veski plakati 1982. aastast. Järgneb kahekõne: "Kes see tots on?" – "Anne Veski, eestlanna." – "Pole kunagi kuulnud. Ehkki kui ta laulis eelmisel sajandil..." Oleg Ovtšinnikovi ja Jevgeni Proškini romaanis Smertniki (Surmaminejad) kukub kullerhelikopter Tsooni ja ellu jäävad vaid üks stalker ja üks bürokraat. Viimast relvakandjaks muuta üritav stalker pillab pärast valgekrae esimest katset automaati kokku-lahti võtta lause: "Neli ja pool minutit! Eesti eriüksuse uus rekord!..." Stanislav Labunski romaanis Tšernobõlskaja rokirovka (Tšernobõli vangerdus) põeb stalker Viking oma rahvusliku kuuluvuse pärast, kuna isa poolt on see eesti-valgevene, ema poolt moldaavia-vene päritolu.

Üks stseen

1940 Juri Dolgušini romaan GTš (Imede generaator) sisaldab peatükki, kus metsavendade tegevuse ajal tuleb üle piiri lääne spioonikoolides koolitatud Juhannes Rickert, legendiga leida peavarju Rõngu lähedal elava tädi Linda Toopi juures. Rickert mängib aga lääne luurega oma mängu, mistõttu nõukogude luure leiab hea põhjuse katsetada eksperimentaalset IG-d ehk imedegeneraatorit.

1966 Aleksandr Šarovi jutustus Posle perezapisi (Pärast ümbersalvestust) viib ulmeajalukku Otepää lähistel asuva Jakobsjärve ja sealse Sõltumatute Vähkide Liidu. Toimub ka väike imestamine teemal, kui erinevad saavad ikka sõnad eesti ja vene keeles olla.

1967 Issai Lukoldjanovi ja Jevgeni Voiskunski jutt Alandskije kanikulõ (Puhkus Ahvenamaal) toimub XXI sajandil õndsa kommunismiutoopia keskkonnas Ahvenamaa väikesaarel, kuhu on perega puhkama läinud kosmoseekspeditsiooni kangelane. Avastanud sukeldumisel allveelaeva vraki, tuuakse Tallinnast laeva ülestõstjad.

1968 Rumeenia kirjaniku Mircea Eliade mütosugemetega lühiromaanis Mîntuleasa tänavas... / Pe strada Mîntuleasa... saab järjekordse linnukese ulmes kirja Tartu Ülikool, kui jutuveeretamise käigus tuleb möödaminnes välja, et 2.40 pikk naine abiellus temast veel pikema eestlasest TÜ professori Cornelius Tarvastuga ning pärandas oma luustiku mainitud õppeasutusele.

1972 Suur estofiil Michel Tournier' on robinsonaadis Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis / Vendredi ou les limbes du Pacifique üheks tegelaseks päästjate laeval teinud pesuehtsa eestlase, junga Jaan Neljapäeva.

1974 Kir Bulõtševi jutus O nekrasivom bioforme (Inetust olendist) kohtub geneetiliselt muundatud mees jalutuskäigul Tallinnast pärit neiu Kristinaga.

1987 James P. Hogani romaanis Endgame Enigma (Lõppmäng enigma) loeb orbitaalvanglas keegi eestlane postamendil Marxi väsimatu monotoonsusega nagu kauamängiv moslemi palvekutse minareti tipus.

1990 Aleksandr Buškov kirjeldab romaanis Anastassija postapokalüptilist maailma ja seal mere ääres maa all elavat ksenofoobsete baltide hõimu, mis näikse olema kokku kirjutatud kõigi kolme balti rahva pealt: korjavad merevaiku (leedulased), neil on radarijaam ja raketibaas (lätlased) ja nende keeles on (venelasele) "väljahääldamatult palju õ-sid ja e-sid". Ja muidugi elavad nad sunnikud palju paremini kui päris allakäinud rahvad Venemaa sügavustes.

1996 Harry Turtledove alternatiivajalugu Worldwar: Striking the Balance, kus II maailmasõtta sekkuvad ka kosmosest saabunud vallutajad,sisaldab episoodi Kohtla-Järve lähistel, kus Pihkvast Soome minna üritavad inglise lendurid jäävad pigisse kohalike püssimeestega. Kolm lauset väärivad eraldi väljatoomist – inglise piloodi arvamus: "Ma ei osanud arvata, et keegi räägibki eesti keeles, kaasa arvatud eestlased ise"; venesnaipri nentimine: "Need on ju eestlased. Tähendab nõukogudevastased" (seda võrreldakse muide loodusseadusega) ning remark vene snaipri avaldusele "See siin on minu kodumaa ja ma võitlen selle eest edasi" – et mahalastud eestlasele oli see maatükk ehk rohkemgi kodumaa kui venelasele. Lõbus seik: venekeelses tõlkes pigistatakse Kohtla-Järvel kohalikust kivist naftat välja...

1997 Juri Voluznevi müstilises thrilleris Tšornoje zerkalo (Must peegel) organiseerib endine SS-timukatädi tänapäeva Venemaal endale valküüridejärgijaid. Üheks ohvriks saab lõpuks ka eestlane Arvid.

1999 Julia Ivanova romaanis Dremutšije dveri (Pimedad uksed) toimub põrgus kohus Stalini üle. Teda kaitsev naine saab võimaluse oma elu uuesti elada. Ühes pikas stseenis on tal kiivas kokkupuude Tartust pärit näitlejatar Helgiga, kes tavakohaselt toodi välismaalast-salakaubavedajat kehastama.

2000 Aleksei Seletski fantasyromaanis Kogda nastupajet notš (Kui saabub öö) püüavad head tüübid nurjata pahade katsed avada portaal deemonite maailma. Viimasele paipoiste nõupidamisele jõuab ka hirmsa balti (tundub eesti oma) aktsendiga vene keelt purssiv Põhjala nõidade saadik Juhan Ottovitš, kes toob kaasa 1000 aastat vana loitsitud imenoole.

2002 Andrei Šupovi romaanis Prõžok Jaštšera (Roomaja hüpe) hakkab universum Roomaja hüüdnimelisele pätile oma pahemat poolt ette keerama. Ajas ja ruumis ringi ekslev tüüp satub vahepeal ka 1941. aasta Tallinnasse saksa pommirahe alla.

2002 Dave Hutchinson mainib jutus Scuffle (Rüselus), kuidas Tallinnas peeti kohut Kolmandas maailmasõjas Pariisi hävitanud sõjakurjategijate üle, 1500 süüdimõistetud ohvitseri lastakse maha kohe kohtuhoovis.

2002 Jevgeni Proškini romaanis Mehhanika vetšnotsi (Igaviku mehaanika) katsetab seltskond ajamasinat, mille tulemusena jõuavad nad tagasi väga harjumatusse maailma, kus:
2003 astusid Eesti, Läti ja Leedu Vene Föderatsioonist (sic!!) välja;
2004 palusid Balti riigid võtta end NATOsse;
2005 andis Venemaa tuumalöögi Vilniuse ja Riia pihta, aga 112. õhudessantvägede diviis vallutas Eesti. Paraku juhtus see kaks tundi pärast Genfis vastu võetud otsust liitumispalve rahuldada, mistõttu oli Venemaa formaalselt rünnanud NATO liikmesriiki. Väed viidi vabandades välja, järgmistel kuudel oli kogu Venemaa Euroopa-osa hõivatud ÜRO nn rahuvalvevägede poolt.

2002 Mersi Šelli küberpunkromaanis Pautina (Võrk) on virtuaalse isiksuse arendamisjuhendis kirjas punkt: Õppige tähelepanu pöörama loomulikele pisidetailidele. Näiteks kirjeldage nagu juhuslikult Tartu Ülikooli peahoonet ja juba oletegi seostanud oma virtuaalisiksuse kohaga, kus te ise pole kunagi käinud. Teises kohas on aga lõik:
Kostus klahviklõbinat nagu tormleksid mingid loomakesed seina taga. Klõbistajad ise meenutavad sel hetkel samuti suslikuid või oravaid. Kus see oligi?... Tartu, just. Park ülikooli taga. Roheline muruplats Inglisilla lähedal. Välul oravaring, ringi keskel vana kojamees. Too pillub oravatele pähkleid; need aga nagu palvetaks tema poole: istuvad tagajalgadel ja sähmivad ootuses esikäppadega õhus...

2004 Andrei Stoljarovi romaanis Žavoronok (Lõoke) põetakse kõvasti vene vägevuse hääbumise tõttu. Tsiteerin: "Isegi efemeerse iseseisvusega Eesti esitab Venemaale nõudmisi ja nende kodukaitsjad käivad Pihkva oblastis püstitamas piiritähiseid sinna, kus need nende arvates peaks tegelikult olema." Ja siis äkki saab lihtne Krimmi piiga Žanna jumaliku ilmutuse (ilmne tänapäevane Jeanne d'Arc), rahvas koondub ta taha ja Sevastoopol leiab tee tagasi kodumaa rüppe, nagu ka Krimm... ja Ukraina... ja ega need ülejäänud eraldunud ka kuhugi kao...

2005 Aleksei Onišenko romaanis Splošnoje svinstvo (Täielik sigadus) üritab kolmeliikmeline bande kütuserongi reisirongile otsa suunata. Bande ninameheks on eestlasest terrorist Valdis.

2005 Jelena Tšudinova islami aadressil erakordselt sapises romaanis Metšet Parižskoi Bogomateri (Pariisi Jumalaema mošee) kirjeldab terve peatükk tuleviku Tallinnas nüüd juba küpsesse ikka jõudnud, kuid nooruses Vene-Tšetšeenia sõjas valgetes sukkpükstes võidelnud naissnaiperiga arveteklaarimist. Just nendesamade snaiperite pärast kirjutab autor eestlaste kraesse ka kogu Euroopa allakäigu ja islami küüsi langemise.

2005 Orson Scott Card laseb romaanis Shadow of the Giant (Hiiglase vari) tulla Enderi vennal ja maailma Hegemoonil Peter Wigginil Kohtla-Järve linna. Linna keskel asuva tiigiga pargikese valis Enderi koolivend Vlad kohtumispaigaks seepärast, kuna sealsete sääseparvede tõttu seal mitte keegi ei jaluta. Mõned naljad eestlaste aadressil ei jää ka ütlemata. Teisal on Eesti ja Soome Euroopas ühed esimestest riikidest, kes Wiggini maailmaühendamisprotsessiga kaasa lähevad.

2005 Viktor Totšinovi õudusthrilleris Staja (Kari) jõutakse järeldusele, et Leningradi oblastis toimuvate lasteröövide ja hirmsate ringikondavate peletiste tekkimiste taga on Eesti. Kuna Ust-Luuga sadam hakkab valmis saama, mis lõikab ära Eesti transiidirahad (aga üle poole Eesti eelarvest tuleb siinses maailmas just Venemaalt pärit transiidist), siis on Eesti valitsus valmis igasugusteks provokatsioonideks. Vask-Narvas asuv salajane maa-alune baas, kus lastest kontrollitavaid libahunte luuakse, tehakse vene eriüksuse poolt pulbriks. Üks karistusoperatsioonis osalenu vihkab eestlasi pööraselt, kuna elas kunagi õnneliku pereisana Sillamäel, aga pärast taasiseseisvumist ja sealmail venevaenulike tendetside tekkimist nõudis eestlannast abikaasa lahutust ja võttis lapsedki kohtuga endale.

2006 Andrei Maksimuškini romaanis Krasnõi revanš (Punane revanš) ei lagunenud NSVLiit 1991. aastal. Tekstis on mainitud Tallinnat sedasi: Revel (aastani 1992 – Tallinn). Ajalehes on artikkel, milles tehakse ettepanek (tsiteerin:) "... reformida haldusjaotust. Kolm Balti liiduvabariiki kokku on nii käibelt kui pindalalt (!?) väiksemad Kaliningradi oblastist. Seega tuleks Eesti, Läti ja Leedu ühendada üheks Balti liiduvabariigiks pealinnaga Riias või veel parem, Miitavis" (meile tuntud kui Jelgava; muide, kunagine Kuramaa hertsogiriigi pealinn). Huvitav lause on veel: Belgrad on samasugune euroopalik linn nagu Peterburi või Tallinn (ja kuhu siin siis Revel on kadunud?!).

2006 Dmitri Kazakovi jutustuses Bez variantov (Variante pole) üritavad kõrge vene riigiametnik ja sõjainvaliidist turvamees pärast riigipööret pääseda lähimale välismaale, st Eestisse. Ivangorodini jõutakse, piiriületusel aga läheb tulevahetuseks.

2006 Stanislav Burkini raamat Volšebnaja mjasorubka (Nõiduslik hakklihamasin) meenutab osaliselt Erin Hunteri sõdalaskasside seiklusi ja teisalt lohemuinasjuttu. Teksti üks liin on kasside põgenemine Leningradi blokaadist üle rindejoone rahulikumasse Tallinna.

2007 Andrei Maksimuškini romaani Ogranitšennõi konflikt (Piiratud ulatusega konflikt) tegevus toimub XXV sajandil. Maale puhkama tulnud kosmosevägede sõdur veedab oma vaba aega Tallinna lähedal. Kogu Baltikum on tuntud põllumajanduspiirkond, pea pool maast on farmide ja sealautade – pardon, seakasvatuskomplekside – all, kohalikku peekonit eksporditakse isegi kaugetele planeetidele. Seejuures on küll natuke imelik, et sõduri arvates armastavad kohalikud vestlustes oma linna nimele lisada S-tähte, (tsiteerin:) ilmselt ühe kõige tuntuma vene presidendi auks, kellele linn võlgnevat nii oma sadama ehituse kui ka vanalinna restaureerimise. Aga kui arvestada, et "Vana Toomase" nimelisest pubist, kus muidu päris ka korralikku õlut serveeritakse, saab kiiresti Krasnogvardejetsite ja Tsarkoselskoje tänavanurgale, siis pole ka imestada...

Enne 2007 SI Sergei Mihhailovi pisiulmelise lisandiga kriminullis Strela arhata (Lendvanool) asub suvilanaaber omal käel uurima troopikaekspeditsoonilt naasnud professori mõrva, mille käigus külastatakse ka Tallinna sadamat. Seejuures saab peategelane peaaegu rabanduse, kui kuuleb, et tema ammune sõber on Kaitseliidu liige.

2008 Aleksandr Afanasjev, Vladimir Tšekmajev ja Olga Tonina panid kirja alternatiivse I maailmasõja lahenduse romaanis Alaja krov na belõh krõljah (Helepunane veri valgetel tiibadel), kus parun Mannerheimist saab äsjamoodustatud Kuramaa Suurhertsogiriigi (Kuramaa, Läti ja osa Soomest, pealinn Helsinki) monarh. Terve peatükk kirjeldab, kuidas Revali reidile jõudnud Antanti eskaader teeb armutus suurtükiduellis kogu Tallinna maatasa, jõudes enne enda põhjalaskmist siiski maale saata 35000 sõdurist koosneva dessandi, kes liiguvad oma teel kõike hävitades edasi Pihkva peale. Selle sündmuse järelkaja vaevab Euroopa poliitikamaastikku veel mitu aastat. Huvitaval kombel boikoteerib tekst täielikult sõna Eesti, seda ei mainita isegi Kuramaa piiride loetelus, kuigi konteksti kohaselt on ilmselge, et kogu Eesti territoorium täielikult ka Kuramaa Suurhertsogiriiki kuulub.

2008 Aleksandr Prozorovi Liivi sõja algusaastal toimuvas romaanis Zagovorštšik (Vandenõulane) on eesmärgiks Narva vallutamine Ivan Julma vägede poolt. Möödaminnes alistub lahinguta Tartu ja vallutatakse veel ka hulk vähemaid kindlusi.

2008 Andrei Semenovi alternatiivajaloos Sekretnaja bitva (Salajane lahing) peatub üks peategelastest kaks nädalat 1942. aasta Tallinnas.Tallinnat nimetatakse Baltikumi ilusaimaks linnaks, ent välja tuuakse ka kohalike agarus natside kintsukaapimisel.

Enne 2008 SI Aleks Karri müstilises romaanis Den Otkrovenija (Virgumispäev) ärkab tänapäeval mehe alateadvuses 80000 aastat tagasi Päikesesüsteemi saabunud galaktikaimpeeriumi saadiku teadvus. Isiksuse mälu täielikuks taastamiseks on mehel vaja jõuda Venemaalt Riia lähedal asuvasse salabaasi, mistõttu mees leviteerub ühes sõbratariga üle Eesti piiri – saame teada, et aastal 2009 on Eesti-Vene piir Eesti poolt hoolikalt kaitstud mitme järjestikuse okastraataiaga, mille taga asub veelgi mitu rida salajast piiriületust takistavat peidetud rajatist.

Enne 2008 SI Jelena Romanova jutustuses Blok-post (Kordon) palkavad leedulastest vanavanemad inimõiguslastest eesti abielupaari Inga ja Albert Soomarea Saksamaa kolkast ära röövima nende pooleldi haldjaverega lapselast (et teda miljardi dollari eest CIAle uuringuteks maha müüa).

2008 Jevgeni Zubarevi romaanis 2012. Hroniki smutnogo vremeni (2012. Segaste aegade kroonikad) veereb üle maailma sotsiaalsete rahutuste laine, mis toob endaga kaasa riigivõimude kollapsi. Peategelasel on Tallinnas tädi, kes telefonikõnes kurdab, et tal põletati jälle auto ära, aga politsei tuli kohale tervelt 4 tundi ja siis soovitas ka vaid kodumaale uttu tõmmata. Hiljem tuleb jutuks, et Eestis on võimu üle võtnud nn metsavennad, kes ajavad koonduslaagreisse kõik kommunistid, juudid ja miskipärast ka rohelised. Samuti saadavad nad idanaabri juurde saadikuid, kelle loo peategelase juhitud korravalve aga kärmelt fašismi propageerimise eest maha laseb.

Väga tunnustatud vene ulmekriitik Roman Arbitmanavaldas 2008. aastal Lev Gurski nime allhumoristliku teksti Roman Arbitman: biografia vtorogo prezidenta Rossii (Roman Arbitman: Venemaa teise presidendi elulugu), kus tema ise on Venemaa presidendiks 2000-2008. Tekstis on lõik: Eesti ja Läti otsustasid lammutada kõik okupatsiooniaastatel 1940-91 ehitatud hooned. Paraku peavarjuta jäävate venekeelsete mittekodanike loodetud massilise emamaale rändamise asemel tuli neil okupantide järglastest vabanemise asemel sisse tuua Moldova-Tadžikistani külalisehitajate armee, kuna ka paljud seadusekuulekad rahvusriigi kodanikud jäid tänavale. Tekstis leiavad mainimist veel ka Juri Lotman kui Džohhar Dudajevile tanka-luule -- (Dudajevi luulevõitlus/väitlus Jeltsiniga annabki muide Tšetšeeniale iseseisvuse!) -- tutvustaja ja Tartu Ülikool.

2008 Vladislav Konjuševski tetraloogias Popõtka vozvrata (Tagasivõtmisepüüdlus) lõpeb Teine maailmasõda nii, et NSVLiit saab juurde Saksa, Bulgaaria ja Mandžuuria NSV. Pidev kirumine eesti ja läti SS-laste aadressil kulmineerub fraasiga: ""Uhgedest ja fapatusdarmasdavaizd" Leedu, Läti ja Eesti kodanikest oli kõigil kõrini. Kuna denatsifitseerimisprotsess oli NSV Liidu siseasi, siis režiim oli ka palju karmim kui lääneriikides. Neid NSV-sid lihtsalt ei jäänud. Ei, kedagi ei küüditatud, ei aetud kodudest välja ega arreteeritud (peale endiste vaenlase käsilaste muidugi (tule taevas appi, selle formuleeringuga võib siinmail ju kõik istuma panna...)). Lihtsalt osa nende territooriumitest läks Valgevene, ülejäänu Vene NFSV koosseisu ja sellega oli balti natsionalism lõppenud. Vähemalt näiliselt. Ja 30 aasta pärast, pärast põlvkondade vahetust, mitte ainult näiliselt."

2008 Yanis Kuune triloogia Kamennõi Kulak (Kivirusikas) igasse köitesse on jagunud mõni rida ka eestlaste kohta. IX sajandi keskpaiku Laadoga lähistel sünnib poiss, kes peotäit isamaa mulda rusikasse surudes suudab ühe hoobiga täismehe surnuks lüüa. Sarja avaromaanis Kamennõi Kulak i ohhotnitsa za beloi smertju (Kivirusikas ja valge surma kütitar) sõidab poisi vend aastaks eesti meistri juurde merevaigunikerdamist õppima. Teises osas Kamennõi Kulak i Hrolf-potrošitel (Kivirusikas ja Rappija-Hrolf) tuleb noorukil pageda kodumailt viikingitega Rootsi, tee peal toimub väike nagelus eesti kaluritega. Kolmandas osas Kamennõi Kulak i mešok smerti (Kivirusikas ja kotitäis surma) kohtub nooruk Rootsis oma venna meisterõpetaja venna Tõntoga, kes pole paarkümmned aastat kodumail käinud ja heameelega tahaks koduse Pärnu kandi kohta uudiseid kuulata.

2009 Aleksandr Mazini ajaloolises (sarja eelnevad köited sisaldavad fantastilist elementi, kuid sellesse raamatusse pole ulmet enam jagunud) romaanis Jazõtšnik (Pagan) on hulk lehekülgi pühendatud sellele, kuidas eesti vangipõlvest vabaksostetud ja juba noorukiikka jõudnud tulevane Norra kuningas Olav Tryggvason tunneb Novgorodis kauplejate seas ära teda vangistanud eesti mereröövli ja valab teisele pikema jututa kirvega pähe – ning sellele tapatööle järgnenud õigusemõistmisele. Eestlased igatahes lahkuvad pettunult.

2009 Mihhail Palevi fantastiliseskriminullis Koltso Solomona (Saalomoni sõrmus) tuleb detektiivil leida XX maailmasõja käigus kaotsi läinud pealkirjas mainitud maagiliste omadustega ese. Õigusjärgsetelt omanikelt subjekti äravõtmise juures oli asjaosaline ka SS-untersturmführer Ansip.

2009 Roman Karavajevi romaanis Inversija (Inversioon) uurib maag oma sugupuud ja leides sealt ammuse needuse, otsustab asja lähemalt uurida ja suguvõsa vea kõrvaldada, kandub ajas tagasi Jäälahingusse ja takistab tugevate psiivõimetega eestlasel Heinol oma tapjale surma-eelse needuse peale panemist.

2010 Anton Sojaõudusromaanis Z. L. O (K.U.R.I) on statistina eestlane Arvid, medpunkti kokk.

2010 Georgi Bulavini romaanidiloogias Novaterra (Uus maailm) on Maad tabanud kosmiline Katk. Ellujäänud kasakate seas on paaris episoodis kaasategev eestlane Anton Moor.

2010 Ilja Tjo romaanis Absoljutnaja alternativa (Absoluutne alternatiiv) saadab hävinud maailmu puhastav üliolend Antarktikast leitud külmunud mehe teadvuse revolutsiooniaja Nikolai II kehasse, eesmärgiga vältida tulevikus planeedi hävimist, milleks tuleb ühendada kogu maailm üheks riigiks. Tulemusena põrutab rindelähistelt naasev Nikolai oma staabirongiga Pihkva teesulgudest läbi ja seab end kuuks ajaks sisse Jurjevisse, kuhu hakkab koondama vägesid Peterburi tagasivallutamiseks. Kummaline on, et kui kogu aeg räägitakse Jurjevist, siis mõne peatüki pealkirja ilmub kohamääratlusena äkki Derpt ja Nikolai päevikusse "sõitsin Tartust Revelisse". Mingit Vabadussõda antud ajaloovariandis muidugi eitule...

2010 SI Vladimir Andrijenko fantasyromaanis Molot vedm (Nõiavasar) peavad kangelased ühe maailmapäästmise ülesandena maha matma ka Marduses ilmunud Wilhelm Hauffi jutus Kummituslaev / Die Geschichte von dem Gespensterschiff kirjeldatud äraneetud laevameeskonna. Ja selleks sobib vaid üks päev saja aasta jooksul ja teha saab seda vaid Öseli saarele (ehk siis Saaremaale), mis on üleni püha pind.

2010 Stepan Mazuri Skorpioni tsükli kolmandas romaanis Kljatva roda (Suguvõsa vanne) tutvustatakse noorele pooljumalale hea ja halva vahel valiku tegemist, üks katse viib peategelase päev pärast kurikuulsat Pronksiööd paarikümne tuhande õigluse eest võitleja eesotsas tol ööl arreteeritute vabastamisele, mille käigus pannakse pool Tallinnat korralikult Molotovi kokteilidega põlema, seda takistada püüdvatest korrakaitsjatest ja sõjaväe abijõududest sõidetakse aga massi poolt sõjahüüuga „Za svabodu!“ ja kaotustele vaatamata lihtsalt üle. Hea, et see kõik oli lihtsalt illusioon, aga muidu oli tegemist on iseenesest mõista heade poole ettevõtmisega. Sarja neljandas romaanis Vektor Puti (Sihivektor) on üks lühike peatükk pühendatud Tallinnas äsjapüstitatud Vabadusristi (ehk siis natsimälestusmärgi) õhkulaskmisele. Ja lõpuks sarja kokkuvõtvas seitsmendas romaanis Posledneje skazanije (Viimane jutustus) on lõik: Riigi (Deržava suure algustähega) üheksandaks territoriaalseks üksuseks sai pärast NATO langemist russofoobiast tervenenud Baltikum, kus sulasid ühte Eesti, Läti, Leedu, endine Kaliningradi oblast ja Soome. Helsinki jäi piirkonna poliitiliseks keskuseks, teda lubas selles abistada demiurgide veealune baas Vari-9.

Enne 2010 SIVladimir Golubevi tsüklis Fortotška ronib seltskond ajalifti ja maandub lõpuks aastas 1123. Suure haardega rikastumispüüd läheb aga vett vedama, kui ajaaugud iseenesest (või ajaloo kulgu muutmise tagajärjel) sulguvad ning seltskond jääb erinevatesse aastatesse lõksu. Avaromaanis Fortotška (Aknake) kanditakse 1932. aasta Stalini laagrist kümneid tuhandeid kinnipeetavaid muinasaja lõppu, sinnasamasse ka 1894. aastast relvi ning lähebki uue ja parema Venemaa ehitamiseks. 1894. aasta Männiku karjääris on ajutine kantimispunkt ja Tallinna lähedastes külades (miskipärast elab seal ainult vene talupoegi) käiakse tüdrukuid lantimas. Teises osas, lühiromaanis Tšest i dostoinstvo unter-ohvitsera (Alamohvitseri au ja väärikus) toimub 1123. aastal tulevase Vene impeeriumi piiridesse jäävate maa-alade vallutamine (millega Baltikum nina vingus kaasa läheb). Kolmandas romaanis Pobeg v prošloje ((Pagemine minevikku), (=Nikita Dobrõnitš) ei jäta 1219. aastal ehtvenelikult saksavastaselt meelestatud tüübid muude tegemiste seas kasutamata võimalust teutooni vallutajad Riiast minema peksta, mistõttu kogu Eesti jääb Taani kuningale.

2011 Aleksandr Afanasjevi romaanis God koljutšei provolodki (Okastraadi aasta) viiakse Ukrainasse sisse nn rahuvalveväed, mille hulgas on ka eesti kontingent.

2011 Andrei Valentinovi krüptoajaloolises epopöas Oko silõ tuleb Eestist mitmel puhul juttu. 1920te algul toimuvas Boitsõ Agasfera (Ahasveeruse sõdalased) kohtab peategelane endist armeekaaslast Peter Anvelti, kes lubab viimase Eestisse toimetada. Romaanis Vek-volkodav (Hundimurdjasajand) kasutavad vene agendid 1920tel Eestit hõlpsa vahepeatusena lihtsamaks Euroopasse pääsemiseks, Leonid Moskvinist saab pikemaks ajaks Eesti kodanik Laido Maskvinn.

2011 Dmitri Svetlovi romaanis Pervõi sredi ravnõhh (Esimene võrdsete seas) kirjeldab peategelane propaganda võimalusi, tuues näitena välja Eestis-Lätis-Leedus nõukogudeaja-järgse venevastasuse üleskütmise. Selle järjes Bitva za Galaktiku (Lahing Galaktika pärast) tuuakse Brežnevi käsul toimunud Uustallinna sadama ehitamine näiteks kui eriti mõttetu ja ressursse raiskav tegevus.

2011 Igor Mihhalkovi romaanis Voshod (Tõus) koguneb nefilimide ja annunakide vahelises sõjas prügikalaks olevate inimeste vastupanurakuke Maardusühe tegelase isakodus.

2011 Juri Kemisti romaanis Tri võbora (Kolm valikut) tuleb jutuks Belomori suits, mida kontrabandistid üle Eesti piiri veavad ja kuidas eesti meedia seda ideoloogiliseks relvaks üles puhus – nimelt on pakil kujutatud endise NSVLiidu piiri, vahepeal joonistati sealt Balti riigid välja, aga viimasel ajal on kasutama hakatud endist kujutist. SL Õhtuleht tuuakse ilmselt oma venepäratu kirjapildi tõttu eraldi välja.

2011 Juri Kozlovski romaanis Ossobõi raion (Eripiirkond) kaotab Jakuutias asuv linnake ootamatult sideme tsivilisatsiooniga ning sealsed asukad hakkavad kohtuma mammutite ja pitekantroopidega. Üks kohalik jakuudi neiu räägib oma esivanematest ning tuleb välja, et üks tema vanaisadest oli puhastverd eestlane. Juba enne revolutsiooni Moskvasse kolinud tuntud bioloog käis Stalini ajal ka piiri taga konverentsidel, pärast sõda aga lükkas represseerituna Jakuutias 5 aastat käru. Sealse silmarõõmu jättis aga silmagi pilgutamata maha, kui avanes võimalus Moskvasse oma peret otsima minna.

2011 Marik Lerneri alternatiivajaloolisesromaanis Musulmanskaja Russ: Vostok (Moslemi-Venemaa: Ida) läks ajalugu teisiti sellest hetkest, kui vürst Vladimir võttis õigeusu asemel vastu islami. Pärast Liivimaa rootslastelt äravõtmist asustati ehtidamaise hoolimatusega baltlasi massiliselt ümber Musta mere äärde, paarsada aastat hiljem ei mäleta enamik neist enam oma algset keeltki, kuid nii tuhandet viissada inimest klammerdub ikka veel endise usu külge, ehkki venelastest on neid väliselt raske eristada. Taurideks kutsutav rahvakillu liikmed elavad Krimmis, väga harva lahkuvad oma küladest ja suhtuvad igasugustesse uuendustesse äärmiselt tõrksalt. Üks nende kogukonnast välja tõrjutud mees nimega Mägi satub pahandustesse, kui nina korralikult täis tõmmanuna jääb sõjaväehospitalis vargusega vahele.

2011 Natalja Pavlištševa sarja Nevesta voinõ (Sõjamõrsja) romaanides Protiv "psov-rõtsarei" (Penirüütlite vastu) ja Ledovoje poboištše (Jäälahing) lööb tänapäevast 1237. aastasse sattunud naine amatsoonina hoolega sõjategevuses kaasa. Mõlemas on eestlaste osa marginaalne, aga teutoonide pesa Tartus kirutakse hoolega.

2011 Nikita Kostõlevi romaanis Aglomerat (Aglomeraat) on Venemaa lagunenud hulgaks väiksemateks tükkideks. Samas on Eesti suutnud endaga ühendada Läti ja Leedu ja moodustab nüüd Balti Konföderatsiooni pealinnaga Tallinnas. Eestlased otsustasid oma majanduslikku olukorda parandada Põhja aglomeraadi (Peterburi, Novgorodi ja Koola poolsaare alad) arvel. Pidulikult orkestri saatel teele saadetud 1000 tanki, 120 lennukit ja 60 000 sõdurit said aga viie päevaga hävitavalt lüüa ja uus piir tõmmati sinna, kuhu rindejoon oli jõudnud – 40 km kaugusele Tallinnast.

2011 Oleg Vereštšagini romaanis Put domoi. Skaži miru – net! (Kodutee. Ütle maailmale: "Ei!") sattuvad vene skaudisalga liikmed kuhugi maailma, mis meenutab meie maailma nii 100 000 aast eest. Ilmneb, et analoogne ülekandumine toimub pidevalt ja lausa sajandite vältel. Seltskond satub kokku rühma russofoobsete leedulastega, kellega koos on ka eesti nooruk Vello.

2011 SI Väga väikese ulmelisandiga Ilja Angelovi romaan Prõgai, Filka (Filka, hüppa) räägib ühe kassi eluloo. Üheks kassiomanikuks oli Moskvas kaukaaslasi tappev Andrei, kelle isa oli suguvõsa vastuseisust hoolimata venelannaga abiellunud eestlane Andreas Kruus, kelle vanaisa omakorda oli eestiaegne aktiivne kommunist ja isa 1949. aasta küüditamise eest medaleid saanu. NL lagunemise ajal kolis sõjaväelane Andreas Eestist minema, keeldus KGB eestivastast koostööd tegemast, sai selle eest armeest koheselt kinga ning hukkus 1993. aasta Moskva segaduste ajal.

2011 Vladislav Russanovi fantasyelementidega vürtsitatud ajaloolises seiklusromaanis Otrok Moskovski (Moskva nooruk) jõudis Templirüütlite viimane suurmeister saata ordu varanduse Prantsusmaalt teele Moskva vürsti Ivan I Kalita poole Venemaale. Rahalaevu endale himustav Liivi ordu palkab Revalis paar korsaarilaeva Hiiumaa-lähiste Näkimadalate kandis aardekonvoid ründama.

2012 Dmitri Manassõpovi romaanis Za nami – Rossija (Meie taga on Venemaa) on II maailmasõda veninud 1960tesse välja. Kusagil Kuibõševi kandis on natsidel salalabor, mida partisanid saadetakse hävitama. Tee peal jääb neile ette paar eesti SS-last, kellega on jutt muidugi lühike, vihane ja konkreetne.

2012 Jennifer Ciotta krüptoajaloo alla liigitatav romaan I, Putin (Mina, Putin)toob ära omapärase tõlgenduse, miks Putin allveelaeva Kursk katastroofijärgsetel päevadel kättesaamatu oli – nimelt viibis Venemaa uus president Narvas ja lahendas perekonnasaladusi ehk et miks tema isa sõjast teps mitte rääkida ei tahtnud. Teadmiseks: Putin-vanem visati lennukilt langevarjuga sakslaste tagalasse Virumaal, kohalikud aga võtsid mehe kinni ja andsid sakslastele välja.

2012 Pavel Komarnitski fantasyromaanis Ispolnitel (Täideviija) käib varasel keskajal mööda Euroopat mees, kes viib täide jumalikku kohtumõistmist. Novgorodist Iirimaale minekul jõutakse üle Narva ja Rakvere Revalisse, mida küüti pakkunud kaupmees nimetab eriti vastikuks linnaks.

2012 Sergei Aleksejevi romaanis Ptitšii put (Linnutee) püüab üleloomulikul viisil Novgorodi kinnistatud mees pääseda nõiaringist Eesti lipu all seilavale kruiisilaevale hiilides. Jõel Saksa turiste sõidutaval alusel algavad kohe seletamatud probleemid, mistõttu eesti laevnikke kirutakse hoolega. Ohtrate viperustega reisi kulminatsiooniks jõuab Rostockisse suunduv lainer pärast Peterburist, Sosnovõi Borist, Narvast ja Kohtla-Järvest (!?!) möödumist mitte Tallinnasse, vaid ..... tagasi Novgorodi.

2012 Sergei Anissimovi sarjas Abramsõ v Himkahh on NATOl suur himu viia Venemaale sisse nn rahuvalveväed. Sarja esimeses osas Za den do poslezavtra (Päev enne ülehomset) alanud aktsiooni serveeriti maailmale kui vastulööki Vene vägede kallaletungile Eesti ja Läti vastu. Kallaletung oli puhtalt kujul virtuaalselt simuleeritud, vastulöök aga tõeline. Selle järjes Pozadi Moskva (Selja taga on Moskva) kuulutatakse kogu endine NSVL sõjavägi kuritegelikuks terroristlikuks organisatsiooniks (põhjendusega, et Eesti-Läti-Leedu on okupeeritud, mistõttu Genfi konvensiooni kohaselt nendelt territooriumitelt ei tohtinud mitte kunagi mitte kedagi üldse sõjaväkke võtta), kõik tolleaegsed kaadrisõjaväelased (ka juba erruläinud, niisamuti kui kõik meditsiinitöötajad (kuna toona said nood automaatselt ka sõjaväelise auastme)) aga terroristideks. NATO vägede pealetung edeneb jõudsalt, kuid toimus ka üks väga ebameeldiv intsident – Eesti abivägede kapten lasi patrullkäigul maha koeraga jalutanud piiga põhjusel, et too võis kujutada tõsist ohtu, kuna lihtsalt kandis okupatsioonisümbolit – Georgi linti. Triloogia viimases osas Gnev terpelivogo tšeloveka (Kannatliku inimese raev) algab Venemaal aga üleüldine partisanisõda ning kuniks NATO väed partisanidega tegelevad, edeneb venelaste vasturünnak Euroopas nagu õlitatult (sest kõik võitlusvõimelised NATO väed on ju Venemaad okupeerimas) ning paari kuu pärast peatutakse alles Brüsselis. Märkimisväärne, et kõige julmemateks peetakse juba mitte eestlasi, vaid ukrainlasi ja poolakaid. Kõik vallutatud alad lähevad edaspidi muidugi Venemaa koosseisu. Väike stseen toimub Mäetaguse külas Virumaal.

2012 SI Vjatšeslav Aleksejevi diloogias Strelotšniki istorii (Ajaloo suunajad) avastab mees erinevatesse ajalooaastatesse viivad portaalid. Järgneb ekspansioon XXI sajandist tuleviku tehnoloogia kantimisega 1993, 1942, 1223 aastatesse ning baasi loomisega siluri ajastus, mis lõpuks päädib kogu Euroopa sajanditeks tasalülitamisega mongolite hordide poolt (ehk siis sellal kui mongoli riigid lõpuks lagunevad ja sealmail taastekib mingigi algeline feodalism, on mongolitest puutumata jäänud Venemaa juba ammu kosmost koloniseerimas). Häbematult igal ajastul ja igalt poolt ripakil tehnikat (eriti 1993. aasta Lätis ja ka mujal Baltikumis mahajäetud nõukogude sõjaväebaase) revideerival seltskonnal pannakse pihta 4 veokitäit minevikkusaatmiseks valmipandud kraami 1993. aasta Pihkva oblastis resideeruva bande poolt, kuhu kuuluvad (kujutle vaid, mihuke saatana sigidike gäng, eksju!) 2 grusiini, 3 tšetšeeni, 3 leedulast, 2 lätlast ja eestlane....

2013 Aleksandr Antonovi alternatiivajaloolises romaanis Raspuštšennõje znamjona (Lehvivad lipud) on sada aastat minevikku ehk pöördelisse 1917sse aastasse sattunud seltskond täis tahtmist Vene riigi tulevikku paremaks muuta, mistõttu sekkub julgelt ajaloo käiku. Ühe pikaleveniva episoodina kirjeldatakse saksa vägede Muhu väina dessanti 1917. aastal, mille triumfaalsel tagasilöömisel langeb kangelasena kindral Koltšak. Vastav episood kubiseb Eesti saarte kohanimedest, eestlasi aga ei mainita mitte kordagi. Selle järjes Kodeks zvezdõ (Tähekoodeks) moodustatakse CCCP (ehk Suveräänsete Sotsialistlike Vabariikide Liit) detsembris 1922, mille asutajaliikmeks on ka Balti Vabariik pealinnaga Tallinnas (lätlastest pole sõnagi, ehk punaste läti küttide pärast?). Liidu asutajateks on veel Valgevene-Leedu Föderatsioon, Soome, Bulgaaria, Taga-Kaukaasia ja kümmekond vabariiki Venemaal. Muhu väina dessandi purukslöömine on napp, kuid süžee suhtes oluline seik ka Aleksandr Mihhailovski ja Aleksandr Harnikovi romaanis Vremja sobirat kamni (Kivide koristamise aeg), kus sellega saab üksinda hakkama 2012. aastal Süüria rannikule suundunud, kuid miskipärast 1917. aasta Läänemerre jõudnud vene eskaader. Ka Boriss Tsaregorodtsevi alternatiivajaloos Vtoroi šans admirala Bahhireva (Admiral Bahhirevi teine võimalus) leiab palju ruumi I maailmasõja aegne lahingutegevus Muhu väina ümber. Ulmeks muudab bataaliakirjanduse seik, et 1915. aasta vene laevastikujuhi aju võtab üle tänapäeva mehe teadvus.

2013 Ilja Kirjuhhini fanfiction-täienduses sarjale Etnogenez, lühijutus Prorotšestvo (Ennustus) kolib 60000 aastat vereliini hoidnud suguvõsa viimane liige pärast Leningradi blokaadi üleelamist Tallinna.

2013 Mihhail Mihhejevi kosmoseooperis Izgnanniki (Väljatõugatud) üritavad eesti kosmosepiraadid abordaažiga vallutada vene meeskonnaga kosmoseristlejat ja rapitakse muidugi kiiresti ära. Põgusalt tuleb juttu ka Eesti kosmosekoloonia Uus-Tallinna saatusest. Laevakapteni sõnul: tubli, koloniseerisite, aga kolooniat tuleb ju ka üleval pidada. Uus-Tallinna meer püüdis küll väliskapitali ahvatleda, aga investeeringuteks tuli kohale vaid venelased ja ehitasid Uus-Tallinnale tehased ning kuurordid. Aga see kõik oli kohalikule rahvale kättesaamatult kallis ja nende osaks jäi vaid säh-võta-vii-sinna laadne tegevus. Lõpuks võtsid kohalikud kätte, natsionaliseerisid kõik varad ja kupatasid venelased minema. Nood läksidki, aga mõne päeva pärast oli orbiidil kohal vene eskaader ja uustallinnlased olid omadega täiega perses -- (nii ongi kirjas--) ja sestpeale kuulub Uus-Reval Venemaale. Muu maailma protestile näitasid venelased lihtsalt trääsa ja seepeale sinnapaika see protest loomulikult ka jäi.

2013 Mihhail Mihhejevi romaani Groza tšužihh morei (Võõraste merede hirm) on tee leidnud kirjanduslik ümbertöötlus eesti ajakirjanduse tähetunnist ehk meeldejäävalt pressikonverentsilt, kus Astrid Kannel päris Vladimir Putinilt, kas Venemaa vabandab okupatsiooni pärast. Siin tekstis nähvab vihane venelane: "Mis vabandused? Eestlased peaks olema tänulikud, et nad Nõukogude Liit nad kiviajast vähemalt paapuade tasemeni tiris. Enne venelaste tulekut polnud teil peldikuidki!" Segadusse sattunud küsija kohmamisele, et ise tulite ja sittusite kõik nurgad täis, põrutab venelane veel korra südamest: "Seepärast sittusimegi, et peldikuid polnud! Aga sakslastel oli häbi eestlastega koos sittuda ja seepärast nemad ehitasidki teile peldikud!" Ei tarvitse ilmselt lisada, et eestlastest sai siinses ajalookäsitluses tükiks ajaks naljanumber.

Enne 2013 SI Nikolai Grubovi romaanis Ne stan lišnim (Ära muutu ülearuseks) tegevus toimub kusagil teises maailmas, kus sinnatoimetatud inimesed üritavad poliitikat vanamoodi edasi ajada. Spioonide värbamise stseenis aetakse juttu kahe endise Eesti noortemeistriga laskmises, kes palgasõduritena vene-tšetšeeni sõdades mägilaste poolel võitlesid. Nende endi sõnade järgi: "Meil ükskõik, keda tappa. Kes rohkem maksab, ehkki venelaste poolt me ikka ei sõdinuks. Vanaisa rääkis, kuidas ta taigas puid langetas. Meile sellest täitsa piisab, et neid mitte inimesteks pidada."

2013 Sergei Sezini sõjadiloogias Narvskoje šossee (Narva maantee) sõidab seltskond noori tänapäeva Peterburist välja piknikule ning seoses väikese nõiatembuga satub üks neist ootamatult 1941. aasta sügisesse. Paigas, mis enne sõda kuulus veel Eestile.

2013 SI Aleksandr Pletnjovi militaarkatastroofis Posledni dovod pavših ili lepeški hrisantemõ na vode (Langenute viimane argument või krüsanteemiõied vee peal) korraldab Jaapan tänapäeva USAle sõna otseses mõttes kogu mandrirannikul uue Pearl Harbori. Euroopa poolt saadetakse appi vägesid, teiste seas eesti meeskonnaga lainer "Richard Tomberg", mis paraku jääb Orkney saartele kauaks pidama.

2013 Timur Maksjutovi jutus Generator sovesti (Südametunnistuse generaator) annab pealkirjas mainitud salarelv juhuslikult siraka Moskva teletornist, mistõttu kõigis maailma rahvastes tärkab akuutne soov heastada Venemaale aegade jooksul tehtud ülekohut. Eesti puhul väljendub see selles, et eestlased soovivad igale ristmikule paigutada mini-Aljoša ja tungivas palves kutsuda neid edaspidi "tšuhnaadeks".

2013 Tom Clancy romaan Käsuõigus / Command Authority algab NATO kopterite ja vene tankide vahelise lahinguga Põlva all.

2014 Andrei Bondarenko romaanis Narodnaja Volja – 2017 (Rahva Tahe 2017) saadetakse kaks algajat spiooni missioonile Euroopasse keerulise marsruudiga, mille esimene etapp seisneb paarikese varustamises eesti passidega ja legendiga pulmareisil olevaist Martinast ja Eivost. Proloogis teeb esimeses tšetšeeni sõjas venelaste poolel pisiosa täpsustamata rahvusest lipnik Vanavara.

2014 Konstantin Radovi romaanis Oružeinik. Vintovki dlja Petra (Relvameister. Püssid Peetrile) asub ajaeksik Peeter I jaoks Narva all relvi tootma.

2014 Natalja Aleksarova romaanis Zoloto Atlantidõ (Atlantise kuld) saab pisiosa eesti grimmeerija Inga, kes ehteestlasliku stoilisusega talub peategelase rivaali, pirtsaka telesaatejuhi tujusid.

2014 Nikolai Morozi romaanis Naiti i ispolnit (Leida ja täide viia) põgeneb mees paralleelmaailma. Talle järgi läinud tasuja kohtab 1941. aasta Moskvas Abwehri koolitusega neiut, kes on vene aadlisoost ja pärast 1917. aasta sündmusi elanud Eestis. Mitmel leheküljel kirjeldatakse neiu pere rasket elu ja eestlaste vaenulikku suhtumist.

2014? Jelena Gladõševa romaanis Prokljatije na poslednem vdohe ili Underground (Viimase hingetõmbe needus) sõidab peategelane Tallinna raha laenama. Taksojuht soovitab tal kindlasti Meremuuseumi minna, aga muidu on Tallinn nii hall nii hall.

2014 Anthony J. Melchiorri küberpunkromaan The Human Forged algab peategelase viibimisega 2094. aastal Tallinnas ja seal mahajäetud vanglas -- milleks ilmselgelt on kurikuulus Patarei -- korraldatud põrandaaluse reivikülastusega, kus saab alguse tema biotehnoloogiline luupainaja.

2014 Nikolai Rakovi romaanis Voina tenei (Varjude sõda) hakkavad Siberis vohama anomaalsed tsoonid, millest ühe sütitamises peab eriüksuse ülem süüdlaseks Eesti külakeses elanud nõid Agrofenjat, kel lapselaps Tšetšeeni sõdades venelaste vastu võideldes surma sai. Päris pikalt seletatakse ka lahti NKVD meetodid Baltikumi metsavendluse hävitamiseks.

2015 Andrei Zemljanoi ja Boriss Orlovi alternatiivajaloos Taktik (Taktik) kuulutavad inglaste ja ameeriklaste mahitusel Poola, Soome, Rumeenia ja Balti riigid ühekorraga 1938. aasta novembris NSVLiidule sõja. Mõningase pealetungiedu järel vallutab aga ajaeksiku väljadrillitud nõukogude õhudessant Tallinna, kahe tunniga on kogu riigikogu koosseis (ööriietes) veetud istungitesaali, kus eriüksuse torude sihikul võetakse kümne minutiga vastu otsus vabatahtlikult (sic! nii ongi kirjas!) NSVLiiduga liituda. Olgu mainitud, et kohalikele "molkustele" on autorid eranditult jaganud pronksiöö-aegsete Eesti võimumeeste nimesid. Selle järjes Strateg (Strateeg) raporteerib asjaosaline Stalini küsimusele, et kuidas äsjaliitunud Balti vabariikides riigitruudusega on, sedasi: "Garanteerime. Seni on Baltikumist deporteeritud 1 843 000 kulakut ja võimuvastast, 6500 on kohapeal maha lastud."

2015 Juri Kortševski romaanis Sotnik (Sadakonnaülem) satub tänapäeva eriüksuslase kätte artefakt, millega saab minevikku rännata. Batu-khaani vallutusaega sattunult lööb mees kaasa kõigepealt mongolite vastases võitluses ja hiljem Aleksandri Nevski lahingutes. Viimase võidukäik algas väheldase Koporje ordulinnuse hävitamisega, mis antud kontekstis tähendas kõigi ordurüütlite teenistuses olnud eesti sõdalaste kui vandemurdjate oksatõmbamist (miskipärast olid eestlased jõudnud kusagil Nevskile igavest truudust vanduda). Jäälahingust on muidugi ka pikalt.

2015 Kirill Šarapovi katastroofiromaanis Moskva atakujet (Moskva ründab) toimus üle maailma hulgaliselt atendaate ja päästeti valla tappev viirus. Ellu jäi vaid üks tosinast. Moskvas võimu haaranud tüüp asub vallutama ülejäänud mässulisi vene linnu. Statistina teeb Moskva vägedes kaasa Urmas Herne, kes enne sündmuste arengut eesti spioonina FSB vanglas istus ja keda ei jõutudki välja vahetada ja kes enam ei tahtnudki Maarjamaale tagasi. Pisiosas on veel üks eesti päritolu lätlane.

2015 Kirill Šarapovi romaanis Tšužoi mir. Pustõnja smerti (Võõras maailm. Surmakõrb) sulavad neli maailma kokku. Kusagil Leedu kandist Peterburi poole tulema hakanud seltskond kohtab meie maailma Eesti kohal tühja kõrbet ja seal kannibal-maage. Nende käest päästetud tallinnlanna Marta teab rääkida, et algul kadusid majad ja asemele tuli tühermaa ja bussisuurused herilased, siis tuli merelt hiidlaine ja 100 000 linnaelanikku sai kohe surma.

2015 SI Boriss Mišarini kauget tulevikku käsitlevas romaanis Zakoldovannõi ostrov (Nõiutud saar) liitub Eesti kuningas Vene keisri vastase vandenõuga, lootuses saada oma valdusaluseid maid suurendada, kuni Peterburini välja.

2015 SI Filipp Ulanovski romaanis Besalternativnaja realnost (Alternatiivsuseta reaalsus) on kosmoselaeva reisijate hulk moodustatud parimate nõukogude tavade kohaselt (st igast võimalikust rahvusest üks esindaja – isegi kiribatitar!) ning nende seas on ka eestlannast näitsik Harju (sic!).

2015 SI Jevgeni Mostovski romaanis Sugubo finski popadanets (Iseäranis soomelik ajaeksik) kulgeb Talvesõda nii, et ühel päeval võtavad soomlased kätte ja kohaldavad kõigile Eestist lähtuvate pommituslendude baaslennuväljadele korraliku Pearl Harbori, peale mida nõukogude väed lõuna poolt Soomet enam ei ründa.

2015SI Dmitri Kolessovi jutustuses Odnaždõ v SSSR (Kord NSVLiidus) saabub peategelane 1963. aastal Tallinna poksivõistlustele ja äärmiselt ebameeldivalt üllatunud, kui ebasõbralikud linlased külaliste vastu on – ei taha vene keelt rääkida, kuigi me vabastasime nad fašistlikust ikkest!

2016 Aleksandr Mihhailovski ja Aleksandr Harnikovi epopöas Tsargrad (Istanbul) satub vene eskaader 2012. aastast 1877ndasse.Sarjasamanimelises avaromaanis seilab eskaader Kroonlinnast Atlandi poole ja Hiiumaa kandis ei hoita tagasi mõnitusi nende kavatsusi peiliva Eesti piirivalvekaatri "Suurop" ponnistuste aadressil.

2016 Aleksandr Mihhailovski ja Aleksandr Harnikovi romaanis Razminka pered bojem (Lahingueelne paus) tuuakse tänapäeva krahv Benckendorff, 1812. aasta Isamaasõja kangelane. Viimane tahaks sünnilinna Revalit kaeda, mille peale talle selgitatakse hetke poliitilist olukorda, et (tsiteerin:) "Nystadti rahuleppe kohaselt Peeter Suure poolt kahe miljoni jefimka eest välja ostetud Eesti ja Liivimaa kubermangud on nüüd iseseisvad. Ehkki valitsevad seal ameeriklased. Eestimaa on Venemaavaenulik ja venelasi peetakse seal teise sordi inimesteks. Ja neil on veel häbematust Venemaale territoriaalseid nõudmisi esitada". Benckendorffi reageering: "Te teete nalja! Seda ei saa olla! Kuidas te seda lubasite? Vene relvade poolt vallutatud ja vene kullaga kinni makstud maad andsite eestimaalastele, kes minu ajal pelgasid pilkugi härraste poole tõsta..."

2016 Andrei Zemljanoi ja Boriss Orlovi alternatiivajaloos Džoker Stalina (Stalini jokker) toimub ajaeksiku pika eeltöö tulemusena Teine maailmasõda 1934-36, milles inglased-ameeriklased-poolakad saavad kõvasti kolki ja selle tagajärjel Punane Saksamaa, Kommunistlik Itaalia ja Nõukogude Liit jagavad nende kolme vahele jäävad riigid ilusti sõbralikult ära. Eesti puutuva osa võtab ilusti kokku lõik (tsiteerin):
Baltikumi hõivamine toimus praktiliselt veretult. Vastupanu osutasid vaid Reveli, mille pärismaalased miskipärast arusaamatuks Tallinnaks ümber olid nimetanud, ja Daugavpilsi garnisonid ning Dagolt, mis niinimetatud "Eestis" oli saanud juba päris väljahääldamatu nime "Hiiumaa", tulistas üks rannakaitsepatarei paar tundi. Pole ju raske maha suruda limitroofe, kelle kogu armee koosneb tuhatkonnast jalgratturist ja kogu laevastik poolest laevast sadamas. NKVD humaanne heatahtlikkus aga ei leidnud koha peal tänulikkust ning erinevalt Lätist, kus Rotwehr /=Punane Abwehr/ valimatult kõik vastuhakkajad kohapeal hukkas, toimus Eesti metsades tulevahetusi ning kaugematesse küladesse ei soovitanud uus võim isegi päevavalges nina pista. /-/ Eesti ja Läti põhjaosa kuni Daugavani saab Nõukogude Liidule, ülejäänud Läti ning Leedu rannikuosa aga Punasele Saksamaale.


2016 Mihhail Mihhejevi romaanis Space Quest teeb peategelane ühe treti Eestimaa Suurvürstiriigi ainsale planeedile nimega Uus-Eesti. Iseloomustatakse seda uhke nimega kosmoseriigikest aga nii – püsib iseseisev vaid sellepärast, et on nii agraarne, allakäinud ja odav, et isegi vallutada pole seda mõtet.

2016 Natalja Novaši romaan I vsjo tšto budet posle (Ja kõik, mis tuleb pärast) tegevus toimub Moskva OM ajal, mil maale saabuvad ka tulnukad. Seltskond sõidab Tallinnast lõuna poole ja ei jõua ära imestada, kuidas Eestis on kõik nii korras ja teed ka, Lätis samamoodi, aga vahepeale jäi paar kilomeetrit Venemaa teid, mis olid nii auklikud ja räämas...

2016 SI Aleksandr Boriskini romaanis Privratnosti sudbõ ili žizn vselentsa-2 (Saatuse vingerpussid või seestuja elu) hukkub Peterburist Tallinna Pirita spaahotelli puhkama teel olnud pensionär Ivangorodi piiriületusel plahvatanud bussis ning satub iseenese noorpõlve. Lõpuks jõuab mees maailma, kus Suur-Poola hõlmab nii kogu Baltikumi kui ka Preisimaa ja suure tüki Ukrainatki.

2016 Konstantin Bulanovi merebataalias Baltiiskije kondotjerõ. Võmpel mjortvõhh (Balti kondotjeerid. Surnute plagu) satub XXI sajandi algul Kaliningradist Peterburi seilav mees pärast vahepeatusel Tallinnas ringikondamist merel kummalisse uttu, millest väljub täpselt „Russalka“ hukkumise hetkes. Eesti rannarahva vilets elu-olu leiab möödaminnes kirjeldamist Russalkalt pääsenutega maabumisel. Päästetud laevakapten osutub aga tõeliseks militaargeeniuseks, kes tulevikust laekunud mehe innustusel ajaloo muutmiseks vaba korsaarina 1895. aasta Jaapani-Hiina sõjas kaasa lüües paneb jaapanlased tõsiselt mõtlema, et kas ikka on mõtet mõne aasta pärast Venemaaga tüli hakata norima.

2016 SI Vitali Polištšuki romaanis Nezrimoje, ili voina v inomirje (Hoomamatu või sõda teises maailmas) sõidab Londonis redutavale vene oligarh Ossinovskile hoiatust viima vene presidendi välissuhete osakonnas töötav vene passiga, kuid rahvuselt eestlane Karl Litsius (heh, autor kindlasti ei pidanud nimevalikul silmas eesti keeles tekkida võivaid assotsiatsioone).

SI enne 2016 Aleksandr Ponomarjovi romaanis Projekt Vervolf (Libahundi projekt) tegelevad natsid libahunt-sõdurite valmistamisega. Üheks laborit ründava partisanirühma liikmeks on ka eestlane Valdis.

2017 Armeenia päritolu vene kirjaniku Lui Brinjoni romaanis Kiberpiratõ (Küberpiraadid) tuleb möödaminnes jutuks, et vene häkkeribande korraldas Pronksiöö ajal endale plaanivälise õppuse. Viieminutise rünnaku tagajärjel oli Eesti riigiasutuste ja pankade internet täielikult paralüseeritud.

2017 SI Vadim Lvovi kosmoseooperis Aš 9 (Aš 9) seletakse Maad väisavale tüübile, et kahe viimase aasta jooksul on Euroopas nii palju muutunud: tekkis Eurokalifaat. Nimelt Venemaa tõi Baltikumist kõik rahvuskaaslased ära ja sealsed võimumehed sõlmisid kärmelt Saksamaaga salakokkuleppe, mille kohaselt iga Saksamaale jõudnud pagulase Baltimaadesse ümberkantimine toob esiteks pagulasele tühjaksjäänud korteri ja neile endile vaheltkasuna suurema summa. Järgnenud moslemite tulv sundis ärksamaid eestlasi-lätlasi-leedulasi kiiresti Skandinaaviasse ära kolima, mistõttu... nojah... elu muutub ikka kole kiiresti...

2017 Violetta Ugra tulevikuromaanis Den pod plohhoi zvezdõ (Päev halva päikese all) tuleb detektiiv Tallinna kohtuma ühe kahtlusaluse endise abikaasaga. Tartu Ülikoolis mehega tuttavaks saanud naine teeb detektiivile Tallinnas ka tuuri, mille käigus saame teada et enne suurt katku jõuti pühakojale laiendus valmis ehitada ja "kõik Oleviste kiriku 5 kullatud tornikiivrit" kaunistavad sestpeale linnavaadet...

Ühe-kahe lausega

1904 M. R. Jamesi tondijutus Count Magnus (Krahv Magnus) satub Rootsis raamatu jaoks materjali koguv kirjanik vanas mõisas nalja viskama mõisa kunagise karmikäelise omaniku Magnus de la Gardie üle ja saab muidugi üleloomulikul viisil karistatud. Eestiga seostub jutt niipalju, et mitmed de la Gardie suguvõsa liikmed on olnud Eesti- ja Liivimaa kubernerid ja mõisaomanikud, Magnus ise oli Läcke ja Kuressaare krahv; Pontus de la Gardie on maetud Tallinna Toomkirikusse, tema hauamonumendi detaile on autor laenanud Magnuse haua kirjeldamiseks.

1951 Ungari päritolu inglise kirjaniku Arthur Koestleri alternatiivajaloolises romaanis The Age of Longing (Ihalemise ajastu) ei peatu 1945. aastal Nõukogude Liidu väed Elbel ja Pariisi lõbusa elu päevad on loetud. Eesti leiab mainimist sellises kummalises kontekstis – üks Leedu rahvarõivaid kandev Balti paruness esitab lokaalis eesti ballaade.

1952 F. van Wyck Masoni mitteulmelises põnevikus Himalayan Assignment (Himaalaja ülesanne) on miskipärast ühest vähetähtsaks tegelaseks eesti printsess Atossa.

1955 Vladimir Savtšenko jutus Navstretšu zvezdam (Tähtedele vastu) toimub esimese planeetidevahelise raketi katsetus. Üheks leidurkonstruktori kolmest abilisest on eestlane Brage.

1962 Kurt Vonneguti romaanis Mother’s Night - mis ei ole tegelikult ulme, kuigi on BAASi kantud - on Eestit mainitud okupeeritud riikide nimekirjas ja eesti rahvatantsu eriti veidrate asjade loendis.

1963 Harry Harrisoni jutus Captain Honario Harpplayer, R. N. (Kuningliku mereväe kapten Honario Harpplayer) arvab nimitegelane, Napoleoni-vastase blokaadi ajal seilav briti laevakapten uppiläinud lendava taldrikuga ulpiva tulnuka arusaamatu kõne kohta: "See on mõni neist barbaarsetest balti murretest."

1965 Poul Andersoni romaanis The Corridores of Time (Ajakoridorid) selgitab ajapatrulli liige uustulnukale, et see pisike tehnikavidin sisaldab enamikku olulisi keeli ja tavasid nende opereeritava piirkonna kohta, milleks antud juhul on Põhja-Euroopa sealtmaalt, kus hakkab olema Iirimaa kuni selle kohani, kus tulevikus hakkab olema Eesti.

1972 Stefan Heymi jutus Das Wachsmuth-Syndrom (Wachsmuthi sündroom) tabab maailma epideemiline mutatsioonilaine, mistõttu kõik mehed muutuvad naisteks. Autor loetleb epideemia ulatust rõhutades palju erinevaid maailmanurki ja NSV Liidust on sõelale jäänud Eesti, Kasahstan, Vladivostok ja Jerevan.

1976 Olga Larionova jutus Podsadnaja utka (Peibutis) on Maale eksinud energeetiliste tulnukkiskjate üheks esimeseks ohvriks Tartust pärit tennisepiiga.

1982 Aleksandr Katsura jutus Mir prekrasen (Maailm on ilus) tuleb teadlase juurde kummaline tüüp, kes palub oma teadustööd uurida. Lõpuks vaatab teadlane ka kirjutise tiitellehte: A. Makuška, psühholoogilise kosmoskoopia kateeder, Mõtlemise Ajaloo Instituut, sotsiaalpsühholoogia õppetool, Tartu, 2481. aastal...

1982 Norra kirjaniku Margit Sandemo fantasysugemetega perekonnaepopöa – mida on oma poolsada raamatut! Sagaen om Isfolket (Jäärahva saaga) kuuendas romaanis Den onde arven (Õel pärand) soovitatakse XVII sajandi keskel iidse suguvõsaneeduse all kannataval perekonnal otsida kadunud sugulast Eestist.

1984 James P. Blaylocki romaanis The Digging Leviathan (Maakera südamesse) kurdab Wilma Peach, et kus siis asub see Tõotatud Maa, kui tema mees on pärit Kanadast, kuid tema enda vanemad saabusid aurikuga Eestist, viimane raha riietesse õmmeldud.

1986 Walter Jon Williamsi küberpunkromaanis Hardwired on täiesti kontekstiväline uudisnupp: Ukraina jääb Eesti-Moskoovia konfliktis erapooletuks. Romaani hilisemas täienduses jutus Solip:System on lause: Eesti ja Moskoovia vaheline sõda lõppes läbirääkimistega.

1988 Robert Sheckley romaanis Hunter/victim (Kütt/Ohver) on tegelane Jean-Paul sunnitud Bordeaux'st emigreeruma pärast arusaamatust 11-aastase Eesti tüdrukuga.

1988 Umberto Eco romaanis Foucault' pendel / Foucault' pendulum mainitakse Eestit kahel korral: esimesel puhul on tegu ajaloolise konstateeringuga teutooni ordu lüüasaamisest Aleksandri Nevski käest ja teisel hüpoteetilise maailmavalitseja ähvardusena uputada Eesti ja Leedu Filipiini süvikusse

1993 Chelsea Quinn Yarbro vampiiriromaani Darker Jewels (Tumedamad kalliskivid) eessõnas on fraas: ...Baltikumi rahvastele (eestlased, liivlased jt) on suhted venelastega põhjustanud palju tüli, need hõõrumised pole kadunud ka praegu. Selle naabruse taaka ei leevendanud isegi Tšingis-khaani hordide tulv.

1997 Brian Stablefordi vampiirijutus Quality control (Kvaliteedikontroll) kasutab peategelane telefonikõne jälitamise raskendamiseks helistamisliini üle Tallinna, ja hiljem veel korra eriti turvaliselt üle Tallinna, Tokyo, Ratzeburgi ja Palermo. Miskipärast on tekstis Tallinnast küll saanud Talinn.

2001 Boris Hurtta jutt Merenpohjan kaiku (Merepõhja kaja) on Cthulhu-aineline lugu, mille tegevus toimub nii Riias kui ka Liivimaa külades. Eestit on mainitud kaks fraasis – Venekeelset kirjandust ei müüda Riias enam raamatukauplustes, vaid jalakäijate tunnelites raudteejaama lähedal. Tõeline underground-kirjandus, millest 51 protsendine vene vähemus saab oma hingetoidu, nagu eestlased ironiseerivad – ja – läti õuduskirjanik vastab intervjuus, et "Olen paar aastat tagasi lugenud üht eesti keelde tõlgitud H. P. Lovecrafti novellikogu. Ma ei valda eesti keelt täiuslikult ja ei taha sellepärast kommenteerida Lovecrafti töid".

2005 Bernard Werberi romaanis Le Souffle des Dieux (Jumalate hingus) on lause: Indoeurooplaste pealetungile suutsid vastu seista vaid rahvad, kel õnnestus säilitada oma iidne keel – soomlased, eestlased ja baskid.

2005 Vjatšeslav Romantsevi ja Viktor Totšinovi romaanis Psõ Gospoda (Issanda koerad) tabab kaasaegne inkvisitsioon noori naisi geneetiliselt näkineitsiteks muundava kurikaela, kelle paunas leitakse lisaks vene rublade pakkidele ka hulgaliselt ameerika dollareid, saksa marku ja miskipärast ka paarsada eesti krooni.

2005. ilmunud Andrei Martjanovi romaanis Voiti v bezdnu (Siseneda sügavikku) antakse 2282. aastal põgus ajalooline tagasivaade, mille kohaselt 2018 taastati Venemaal monarhia, paarkümmend aastat hiljem järgnes sama ka Saksamaal, Jugoslaavias, Austrias ja Kreekas. Viimastena andsid Euroopas monarhia­taastamistendentsidele alla tõrksad Balti väikeriigid, millest XXI sajandi lõpul Leedu läks suurvürstiriigi staatuses tervenisti Venemaa koosseisu, aga Eesti ja Läti (täpsemini Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa hertsogiriigid) võeti Vene Sõprusühenduse ja Saksa Keisririigi poolt ühise protektoraadi alla.

2006 Gleb Bobrovi militaartekst Epohha mjortvoroždennõhh (Surnult sündinute ajastu) kirjeldab Malorossija kangelaslikku vabadusvõitlust, kus eestlaste (Ukraina poolel võitlev) väekolonn satub varitsusele ja lastakse ribadeks. Täpsustamata baltlasi kirutakse südamest veel mitmes kohas. Tekst on kirjutatud vähemalt pool tosinat aastat enne Ukraina-Venemaa relvakonflikti algust.

2007 Zotovi romaanis [minus]angel on selline humoorikas lause: peaingel Gabriel on sihuke pidur, et iga eestlanegi kadestaks. Sealsamas on veel ka lõik:
Põrgu ajaleht teatab uuest skandaalist slaavi ja balti kogukondade vahel: pribaltid nõuavad slaavlastelt nende pronksausamba tagastamist, et neil oleks taas võimalus kõik oma probleemid selle selga lükata. Põrguvürsti kommantaar: "On ebanormaalsed. Kuus kuud tagasi nõudsid nad ausamba äraviimist. Nüüd tuli välja, et neil kadus eksisteerimise mõtegi ära, kuna slaavlasi pole enam millegi pärast kiruda."

2007 Vadim Jelovenko katastroofromaanis Mõ – silõ (Meie oleme jõud) jääb Venemaast alles hulk saarekesi, Eesti ja Läti kaovad aga täielikult vee alla.

2008 Roman Zlotnikovi tulevikujutus Ne tolko dengi (Mitte ainult raha) on lause: Tänapäeva Montmartre on omamoodi geto, kus käivad vaid igasugu araablased, eestlased, marokolased ja tadžikid, kel korralikus prantsuse kohvikus pole midagi teha.

2008 Vassili Golovatšovi jutus Podatša navõlet (Pallinguäss) teatab kosmosevaatlemisega tegelev IT, et üks täht on kaks korda vilkunud ning oletab, et tegu võib olla massiivse gravitatsiooniläätse põhjustatud nähtusega. Vastutav ekspert (tsiteerin:) 80-aastane eestlane Šavkun (seda nime võib tõlkida kui Pudilõug) Ansipp pidas teadet ebaoluliseks – kui ta suhtunuks oma töösse kohusetundlikumalt, suudetuks järgnev katastroof ära hoida või vähemalt selleks ette valmistuda.

2009 Christoph Hardebuschi romaanis Die Werwölfe (Libahundid) keerleb lugu ümber neiu, kelle üks austaja on vampiir ja teises voolab libahundi veri. XIX sajandi algul toimuva loos satub uurija kätte XVII sajandi Eesti libahundiprotsessi kohtukroonika.

2009 Lev Grossmani romaanis Võlurid / The Magicians on lause: Esimeses maagiatunnis õpetas March neile lihtsa loitsu /-/ mustlaskeelele sarnases keeles, mida Quentin /peategelane/ ära ei tundnud (hiljem Alice ütles talle, et see oli eesti keel). Ka raamatu põhjal tehtud seriaalis olla see fraas sees.

2009 Zotov toob vampiiriromaanis Respublika notš (Öövabariik) ära terve anekdoodi: sõidab eestlane mööda teed, näeb maas surnud varest.“Äkki läheb vaja,“ mõtleb mees ja pistab varese tasku. Aasta pärast sõidab eestlane taas samast kohast mööda, võtab varese taskust ja viskab minema: „Ei läinudki vaja.“

2009 Zotovi romaanis Apokalipsis welcome ratsutab Surm Eestist tellitud hobusel ja ta pole sellega üldse rahul, kuna loom oleks nagu pidevas marihuaanauimas. Sealsamas küsib deemon ülesandega äpardunud draakonilt, et sul oli ju uue messia hävitamiseks 2000 aastat aega ette valmistuda – ega sa Eestis pole töötanud?

2009 Vjatšeslav Dõkini ja Dalia Truskinovskaja jutus Gussarski štoss (Husaaripokker) saadetakse Napoleoni armee väeüksuste lähenemise kartuses hulk naisi-lapsi loo põhilisest sündmuspaigast Riiast ära pakku Tartusse.

2009 Vladislav Morozovi romaan BroneMašina vremeni (Aja SoomusAuto) sisaldab lausa mitu erinevat alternatiivajalugu, millest ühes puhkes 1992 Balti riikides relvastatud partisanivõitlus keskvalitsuse vastu ning Inglismaal, Rootsis ja Kanadas loodi Balti riikide eksiilvalitsused. Augustis 1993 toimus Baltikumis Moskva õhulöök, millele järgnes Balti riikide rahvusvärvides NATO eskadrillide vastulöök. Teises versioonis toimus Suur Isamaasõda vaid 21. juuni – 9. oktoober, pärast mida sõlmiti rahu, kus NSV Liit jättis Saksamaale kogu Baltikumi, Rumeeniale Moldaavia ja Odessa, Soomele kõik Talvesõjas äravõetud territooriumid pluss kogu Karjala, saades vastu terve Iraani.

2010 Georgi Savitski alternatiivajaloos Pole boja – Tbilisi (Lahingud Thbilisis) kirutakse hoolega balti naissnaipreid, kelleta ei mööduvat Kaukaasias ükski relvakonflikt.

2010 Iar Elterruse ja Vlad Vegašini triloogia Inaja Terra (Teine Maa) tegevus toimub alternatiivses maailmas, kus eksisteerivad Balti Liit ja Rootsi-Soome Vabariik.

2010 Vaid põgusalt ulmet riivavas Boris Hurtta novellis Kiemurtelevateräinen tikari (Keerdus teraga pistoda) on pistodale graveeritud loits, et selle omanik peab pistodaga tapma oma suurima vaenlase, vastasel korral ootab teda ennast surm. Ja selle relvaga tapetakse, ehkki jäetakse lahtiseks, kas mõjus loits või oli mõrv lavastatud. Peategelane ostab eestlasest salakaubitsejalt pudeli brändit.

2011 Daniel H. Wilsoni tehnothrilleris Robopocalypse (Roboapokalüpsis) peaks peategelane lendama Eestisse National Geographicule lugu tegema, aga maailm läheb enne kuradile.

2011 Jelena Tanitševa vampiiriromaani Zlaja Krov (Kuriveri) järellisas selgitatakse Venemaadvarjatult valitsevat vampiiriühiskonda. Kuna vereimejad ei tunnusta Tsaari-Venemaa lagunemist, siis kuulub ühena juhtnõukogu laua taha ka Tallinna vampiirvürst, kunagine Ivan Julma peaopritšnik Maljuta Skuratov, kelle rootslased Rakvere piiramisel saadud haavade kätte surra laskmise asemel vampiiriks muutsid, et teda hiljem sajandeid piinata, mis ilmselgelt ei olnud see hea mõte.

2011 Juri Kozlovski romaanis Kod zolotoi knigi (Kuldse raamatu kood) on lause: /Maagiasalateenistuse/ peakorter asus ammusest ajast Moskva lähistel, kuid täpselt samamoodi võinuks see paikneda Pärnus või Konotopis või isegi Anadõris.

2012 Dalia Truskinovskaja jutus Nitšei otrjad (Eikellegi omad) satub ratsaakrobaatide rühm ajas tagasi Napoleoni sissetungi aega. Mingil hetkel arutatakse oma rahvuslikku kuuluvust ning tuleb välja, et enamikel neist vene akrobaatidest on vanavanemate seas nii paari-kolme rahvuse jagu muud verd, ühel neist on vanaema Narva konflikti ajal Venemaale pagenud Eestist, ehkki mees ei oska öelda, kas too võis ka eestlanna olla.

2012 Kim Stanley Robinson mainib romaanis 2312 ajaloosündmusena laulvat revolutsiooni, seda küll miskipärast ka Läti ja Leedu kontekstis.

2012 Siinkirjutaja nimekaim sureb Jeff Carlsoni romaanis The Frozen Sky (Külmunud taevas) Jupiteri kuul Europal kohalike pärismaalaste käe läbi nii hirmsat surma, et seda meenutatakse ikka ja jälle.

2012 Zotovi alternatiivajaloolises romaanis Moskau (Moskva), kus natsid on lõpuks vallutanud kogu maailma, leiab mainimist Tallinnasse Vana Toomase ette püstitatud 30-meetrine füüreri kuju.

2012 Tatjana Rjabinina lühiromaanis Krossovki dlja Zoluški (Tossud Tuhkatriinule) ostab tibi endale turult tossud, mis hakkavad äkki inimkeeli rääkima. Tuleb välja, et inimene muudeti jooksujalatsiteks. Möödaminnes mainitakse, et onu Tolja on ¾ eestlane ja passi järgigi mitte Anatoli, vaid Toivo.

2012 Vladislav Morozovi romaanis Prinuždenije k voine (Sõtta sundimine) arutleb lausa mitmeis erinevais ajalookäikudes ekslevpeategelane: ... et natsid võisid sellelt Aafrikasse südamesse rajatud kosmodroomilt rahulikult, ütleme näiteks Kuu peale lennata ja avastada sealt mõne iidse inimese-eelse tsivilisatsiooni või nagu öeldi ühes vanas Eesti-Poola filmis "kaugetelt tähtedelt pärit tulnukate" mahajäetud tehnikat?

2013 Fjodor Vihrevi romaanis Tretja sila. Sorvat blitskrig (Kolmas jõud. Välksõja takistamine) kirutakse mitmes kohas eesti SS-roodu julmust -- et on pahad natsid, siis on ülijulmad horvaadid ja siis on veel need eestlased, kes annavad ka inkvisitsiooni piinameetoditele silmad ette.

2013 Haruki Murakami romaanis Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad / Shikisai o motanai Tazaki Tsukuru to, kare no junrei no toshi sõidab Tazaki oma ammuse sõbranna otsinguil Soome. Seoses nii kauge reisiga pakutakse talle võimalust teha tiir ka Tallinnas ja Peterburis, kuid ta loobub sellest.

2013 Oleg Divovi alternatiivajaloolises jutus Nemtsõ (Sakslased) algavad pärast Hitleri kallaletungi Venemaale viimase suurlinnades pogrommid kohalike saksapäraste nimedega isikute vastu. Igaks juhuks antakse kolki ka eestlastele ja juutidele.

2013 Pavel Dmitrijevi alternatiivajaloolisesromaanis Zerna otoljutsja v puli (Idudest tärkavad kuulid) satub 1960te lõppu XXI sajandi alguse itimees. NSVLiidust saab maailma mikroprotsessorituru liider ja vältimaks kommunistliku suurriigi hilisemat kokkukukkumist, jagatakse Ukraina kolmeks, Baltikumi ja Kaukaasia liiduvabariigid liidetakse aga üheks. Tsiteerides võimumehe mõttekäiku: tulevikus tekkivate eraldumismõtete elluviimiseks peavad nad enne omavahel kokkuleppele jõudma, aga see on puhas fantastika.

2014 Valeri Vorobjovi lühijutus Sving (Sving) peetakse koduloomana sõbralikku sulismadu quetzalcoatlit, kelle hommikuse jalutamistuuri ajal jooksevad imelooma paitama kõik ümberkaudsed marakratid, sealhulgas ka naabermajas elavate eestlaste omad.

2015 W. C. Bauersi kosmoseooperis Unbreakable (Purunematu) tuleb mainimisele XXI sajandi lõpus toimunud see, "mida ajaloolased nimetavad Suureks Maiseks Sõjaks. Kujutage ette strateegilist tuumarelva plahvatamas suurlinnas. Ja veel tosinas. Terved linnad pühiti minema. London, Krakow, Kiiev, Tallinn... lihtsalt haihtunud. Ime, et Euroopa Liit üldse taastati."

2015 Viktor Glumovi katastroofromaanis Živoi (Elus) siirdub seltskond sünnipäeva tähistama hüljatud punkrisse. Sealt välja tulles on maailm täis lõrisevaid mutante. Üheks piduliseks on Andrei Fridrihson, kelle esiisa oli ammu-ammu sunnitud Rootsist Eestisse pagema ja kelle vanavanaisale, kes pärast Stalini-aegset repressioonilainet otsustas jääda Moskvasse elama, kuulus Tallinna kesklinnas kahekordne maja, kus praegu on pank.

2016 Aleksandr Bašibuzuki fantasyromaanis Hroniki Gorana. Proznatšik (Gorani kroonikad. Teadasaaja) on tiraad kroonikast: ...on Rum, ehk Rumi liit. Selle liidu koosseisu kuuluvad Urussi, Traakia ja Daakia vasallhertsogkonnad, nagu ka Liivimaa suurparunkond, ent viimasel pole riiklust ja see on Rumi krooni päruslään. Sinatse parunkonna maadel elavad iidsetest aegadest estutite, latitute ja lietutite hõimud, kes üdini enesekesksete barbaritena keeldusid end Žmuudi ja Perepolje kaitsest; kuid et progressist osa saada, andsid end ise Rumi keisri võimu alla ja oodatult minetasid oma keeled ja kombed.

2016. aastal ilmunud endise NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja Richard Shirreffi hoiatusromaan Sõda Venemaaga / War with Russia ekstrapoleerib päevapoliitilist olukorda, kui Venemaa kõigepealt hõivab Ukrainalt maismaaühenduse Krimmiga ja tungib seejärel ka Balti riikidesse. Erinevalt vene autorite sulest pärit tekstidest suudab NATO siin siiski anda vastulöögi, mille tulemusena status quo taastatakse. Kuigi tegevus toimub põhiliselt Läti näitel, on kaadri taga selge, et täpselt sama stsenaarium toimub ka Eestiga.

2017 Alieni filmimaailmas toimuvas ning suuresti filmi Aliens süžeed meenutavas Keith R. A. DeCandido jutus Deep Background (Sügav tagapõhi) ütleb eriüksuslane Dmitri Sandoval, et sündinud Eestis, kuid üles kasvanud Brooklynis.

Alastair Reynoldsi romaanis Pushing Ice (Jäätõukaja) kuulatakse ka kaugetel planeetidel Arvo Pärti, keda nimetataksegi lausa eesti heliloojaks. Tegevus toimub seal kauges tulevikus, mistõttu on tuleb rõõmustada vähemalt ühe eestlase igihaljaks jäämise üle.

Abielupaar Djatšenkode jutus Ulitsa pjati tupikov (Viie tupiku tänav) vihjatakse populaarsele vene anekdoodile eestlaste pikatoimelisuse kohta

Aleks Gromovi ja Olga Šatohhina lühiromaanis Istina v tsifre (Tõde on numbreis) üritavad lõuna-ameeriklased konstrueerida ajalugu, milles tsivilisatsiooni keskpunkt ja häll pole mitte Euroopas, vaid nende maadel. Absurdsuseni viidud tekstis on lause: Argentina igapäevaelu kiirustamata kulgu rikkus Buenos-Airese vallutamine inglaste poolt, kes kasvõi sedaviisi püüdsid karistada ameerika orjakauplejaid nende röövretkede eest Euraasia rannikutele ja Cadizi, Londoni, Le Havre, Stockholmi, Derpti, Marrakeši ja Ofiri paljaksriisumise eest. (Derpti-Tartu siia nimekirja sattumine paneb muidugi natuke imestama...)

Aleksandr Afanasjevi, Vladimir Tšekmajevi, Olga Tonina ja Sergei Aino ühisromaanis Vsporotõi život kubanskoi kreolki (Kubani kreoolitari lõhkilõigatud kõht) on aferisti toimikus paljude teiste kirjete seas järgmised süüdistused:
kahtlustatakse Eesti valitsusele kuuluvate maade müügis (tõestamata);
kahtlustatakse Eestile eraldatud kvoodi arvel 154 000 tonni hiina päritolu moosi tarnimises Euroopa Liitu (tõestamata).

Aleksandr Barenbergi sõjaromaanis Pervõm delom samoletõ. Istrebitel iz buduštšego (Kõigepealt lennukid. Hävitaja tulevikust) satub lendur 1941. aastasse. Tulemusena on NSV Liit sõjaks aegsasti valmis ning natside pealetung peatatakse Peipsi-Tartu-Pärnu joonel ning edasi veereb sõjavanker muidugi kiiresti vastassuunas.

Oles Berdniku romaanis Zvezdnõi korsar (Tähekorsaar) leiab mainimist omaaegne kurikuulsa akadeemiku Gustav Naani seisukoht meie kõrvalmaailmade paljususe kohta.

Aleksandr Brussujevi diloogia Raduga (Vikerkaar) üritab liita Kalevala piibliga. Selles mõttes et Mooses=Väinämöinen ja viimase haud asub Laadoga järvesaarel. Ühes episoodis kurdetakse Paldiskis vene sõjaväelastest tühjaks jäänud elamute saatuse üle.

Aleksandr Buškovi romaanis Tšužije berega (Võõrad kaldad) meenutab maagiamaailmas asuv Mitraki linn peategelasele oma kitsaste ja käänuliste kivisillutisega tänavatega Tallinna vanalinna.

Aleksandr Dostavalovi alternatiivajaloolisesromaanis Po tu storonu (Sealpool) paluvad Eesti-Läti-Leedu end vabatahtlikult NSV Liitu võtta juba 1938. aastal. Palve rahuldatakse 1942, kui NL väed on jõudnud otsapidi juba Hispaaniasse välja.

Aleksandr Frolovi kataklüsmiromaanis Hronika globalnogo breda (Globaalse sonimise kroonika) saabub ülemaailmne looduskatastroof, mille käigus mandrid hakkavad vabalt triivima, Siber satub aastaga lõunapoolusele, merevee tase tõuseb oluliselt ja uputab pool Euroopat ning temperatuur langeb kuni miinus 90°C. Põhja-Ameerikast ja Skandinaaviast ei jää ellu kedagi, aga autor mainib, et Eestist, Lätist ja Leedust jõudsid mõned põgenikud siiski õigel ajal Tšehhi pageda.

Aleksandr Golubevi romaanis Spjaštšaja Krasavitsa (Uinuv Kaunitar) uinub ühel hetkel kuuks ajaks kogu elusloodus. Loo peategelane jääb enam-vähem üksi ellu. Reisi Euroopasse alustab ta Eestist ja Tallinnast, mis mõjub talle nii halvasti, et edaspidi ta suuremaid linnu väldib. Veel üks lõbus lause romaanis: Baarikappi olin varunud esindusliku hulga kõikvõimalikku kangemat joodavat, leidus isegi nii eksootilist kraami nagu seda on eesti viin.

Aleksandr Gorobetsi romaanis Posledni paladin (Viimane paladiin) antakse 2012. aastal tuumalöök Peterburi pihta. Peategelasi iseloomustatakse nii: nad võivad kahekesi pool eesti diviisi mättasse lüüa.

Aleksandr Gromovi romaanis Krõlja tšerepahhi (Kilpkonnatiivad) võtab üks tegelane parvele kaasa puusuusapaari „Estonia“.

Aleksandr Kabakovi lühiromaanis Nevozvraštšenets (Mittenaasja) tabas Venemaad totaalne sotsiaalne kollaps. Selle taustal on natuke kummaline, et peategelane tabab raadiot kruttides fraasi: "... Eestis puhkesid interneeritute laagris rahutused..."

Aleksandr Kommari absurdlühijutus Samõi obõtšnõi den (Kõige tavalisem päev) joovad peategelased paberpakendis eesti piima, mis on ju lihtinimeste igapäevaste kosmoselendude taustal igati väärt tunnustus Eesti põllumajandusele.

Aleksandr Kommari jutus Sindrom (Sündroom) avaldub kogu endise NSVL territooriumil äkitselt massipsühhoos, mis paneb (eriti pärast NL lagunemist sündinud) inimesed käituma sügava stagnaaja loosungite kohaselt. Ühesõnaga, äkki saabus täielik kommunism: inimesed käivad palka saamata tööl ja poes on kõik tasuta. Imestatakse, miks see nähtus toimib ka Eestis, Lätis ja Leedus, kuna sealsed rahvad pole ju venelased.

Aleksandr Rudazovi romaanis Ekipaž (Meeskond) satub mees kaugesse tulevikku kosmoselaeva pardale. Teda asjaga kurssi viies antakse talle ka lühike ajalookursus, mille kohaselt aastal 2536. jagati kogu Päikesesüsteem võrdselt 21 allesjäänud riigi vahel ära. Üheks riigiks oli Skandinaavia, mille moodustasid Taani, Rootsi, Norra, Island, Leedu, Läti ja Eesti. Soome aga oli jäänud Venemaa koosseisu koos Tšehhi, Rumeenia, Bulgaaria ja Mongooliaga.

Aleksandr Salnikovi jutus Lutššaja rabota na Zemlje – rabota na Marse (Parim töökoht Maal on töökoht Marsil) on planeedivälised töökohad rangelt vaid riigitruile kodanikele, mis välistab automaatselt kõik need, kelle vanemate seas on ebasõbralike rahvuste esindajaid. Konkreetne tsitaat: "Siin pole asi isegi mitte selles, et mõned meie riigis on võrdsemad kui teised ja oleks su suguvõsas grusiine, tadžikke või eestlasi, ei muudaks see midagi". Loo peategelase ema on aga kasahh (jutu kontekstis on Kasahstaniga toimunud verine nagelus Baikonuri pärast).

Aleksandr Zoritši ja Sergei Tšeljajevi XXVII sajandil toimuvas romaanis Zvezdoprohodtsõ (Täherändurid) rüüpab inspektor mõnuga oma lemmikjooki – eesti likööri. Samade autorite romaanis Tri kapitana (Kolm kaptenit) täpsustatakse: "Mul on alati kaasas "Vana Tallinn". See sõlmib keelepaelad valla ja samas klaarib ajusid." Siia ei oskagi rohkem lisada kui: „Proosit!“

Aleksandr Varakini lühijutus Robinson Kljujev on põgusalt ulmeajalukku jäädvustatud nõuka-aegne lauaraadio "Estonia".

Aleksandr Varitšenko romaanis Prizrak apokalipsisa (Apokalüpsise viirastus) üritas USA aastal 2015 vallutada Kaliningradi oblastit. Vasturünnakul võtsid venelased ühe soojaga ära ka Baltimaad. Nende korralekutsumine tuumalöögiga ähvardades sai konkreetse vastuse: "Aga palun. Küllap teie ka vastu saate!" ja oligi Baltimaade vabadusega selleks korraks sedasi.

Aleksandr Vladimirovi alternatiivajaloos Prizrak Beloi armii (Valge armee viirastus) jagunes Vene impeerium pärast I maailmasõda kaheks: põhjapoolsemaks NSV Liiduks ja lõunapoolsemaks Vene Impeeriumiks (hiljem Vabariigiks). Neist esimene annekteeris Eesti 1940, kuid lagunes juba 1975 samade tagajärgedega, mis meie reaalsuses.

Aleksei Glušanovski romaani Serdtse vjugi (Tuisusüda) ühe peatüki motoks on anekdoot: "Vastuseks Eesti valitsuse Venemaale esitatud palvele vabastada Eesti territoorium Suure Isamaasõja mälestusmärkidest -- mõeldud on ilmselt pronkssõdurit -- teeb Venemaa valitsus ettepaneku vabastada Suure Isamaasõja mälestusmärgid Eesti territooriumist."

Aleksei Jadovi romaani Infernal Mercenarius (Palgasõdur põrgust) sissejuhatuses antakse ülevaade maailmapoliitikast, kus tuleb välja et aastal 2013 läks 9. mai tähistamine Eestis-Lätis-Leedus ülekäte, millele järgnes genotsiid kohalike venelaste vastu, mistõttu loo peategelaseks oleva vene palgasõduri biograafiasse sigines märge pribalti-raiskade okastraadiga ülespoomise osavuse kohta.

Aleksei Mahrovi ajasõjateemalisesromaanis Kontrudar iz buduštšego (Vastulöök tulevikust) võrreldakse kelneri viivitamist eesti eriüksuse tegutsemisega

Aleksei Maksimuškini romaanis Belõi revanš (Valge revanš) on mitmed liiduvabariigid kokku liidetud. Balti Vabariik ehk siis Pribaltiiskaja Respublika on täielikult isemajandav.

Aleksei Raskopõti teadvuste siirdamise loos Beg s barjerami (Takistusjooks) plaanib just passi saanud ja endale esimese lisateadvuse siirata lasknud bioloogiahuviline nooruk veeta suve Eestis haruldasi sipelgaliike uurides.

Aleksei Štšerbakovi romaanis Interventsija (Interventsioon) on USA viinud oma väed Venemaale sisse. Mingil hetkel hakkab neil vägesid kaotsi minema ja liitlaste suureks hämmastuseks õhivad eestlased kohe üle Narva jõe mineva silla ja asuvad betoonbarrikaade püstitama. Küsimusele – miks? – vastatakse jahmunud ameeriklastele: "Me teame neid venelasi küll..."

Aleksei Volkovi romaanis Tsarstvo svobodõ na krovi. Kontšilos vaše vremja (Vabaduseriik vereloigus. Läbi on teie aeg) lagunes ka Vene impeerium pärast esimest maailmasõda väikesteks riikideks ning Eesti jõudis vabalinn Petrogradiga isegi sõda (paar väiksemat kokkupõrget, enne kui rahu sõlmiti) pidada.

Anatoli Skatško 1930. aastal avaldatud jutus Možet bõt zavtra (Äkki homme) läheb II maailmasõjaks juba 1930. aastal, kui USA ründab Prantsusmaad. Viimane omakorda ässitab Poolat napalmitsepeliinidega ründama Moskvat. Poolakate kõhklemise peale lubatavad pursuid ja imperialistid toetada ka Poola naabreid, et ...Lätile anname... ja Eestit varustame...

Anatoli Spessivtsevi romaanis Volnaja Russ. Getman iz buduštšego (Vabavene. Hetman tulevikust) rajab meie ajast pärit mees XVII sajandi keskel stepis vabade kasakate riigi, mis tulevikuteadmiste toel jõuab üsna kiiresti lõunapoolsete piiride nihutamisega Niiluseni välja. Venemaaga on suhted head, niikaua kui tsaar oma näpud kasakate tegemisest eemale hoiab. Kasakad löövad kaks rootsi armeed puruks, mistõttu Eesti ja Karjala on tsaarile hõlbus saak, Riia ja Liivimaa jäävad aga rootslastele üle noatera alles.

Andrei Balabuhha jutus Malenkii polustanok v notši (Väike tööpink öös) avastatakse, et kestva stressiolukorraga on võimalik elusorganismi võimeid suurendada. Esimesest partiist longstressitud koertest antakse üks Tallinngaasile katsetamiseks, millega firma äärmiselt rahule jääb.

Andrei Iljini romaanis Mjortvõi kontinent (Surnud manner) on lause: pidevalt tõusev vesi muutis Tallinna algul Eesti Veneetsiaks ja lõpuks uputaski ära, kui kogu Baltikum merepõhja kadus. Kitsale maaribale, mis eestlaste maast alles jäi, rajati väikelinn Revel, mille sadamas baseerub Venemaa mereväe Atlandi ookeani eskaader.

Andrei Kaminski tekstis Reihskoldun (Riigimaag) purustas Natsi-Saksamaa liidus inglastega Venemaa kiiresti. Seoses inglastepoolse poliitilise survega moodustas Hitler allutatud maadel hulgaliselt formaalselt iseseisvaid vasallriigikesi, mille hulka kuulub ka Balti Föderatsioon (Läti+Eesti; Leedu on omaette kuningriik).

Andrei Kolganovi romaani Obõtšnaja žizn (Argielu) toimub postapokalüptilises Kaliningradi oblastis, mis on jagunenud mitmeks omavahel võitlevaks riigikeseks. Kontekstiväliselt mainitakse Esimest Balti kodusõda, epiloogis Teist Balti kodusõda, mille käigus üks kohalik mees jõudis lõpuks lahingutega Klaipedast Tallinnani ja läks sealt kuidagi edasi Rootsi.

Andrei Lazartšuki romaanis 78. paragraf (78. paragrahv) trimbatakse „Ballantine“ odavat Eestis valmistatud koopiat, mis on originaalist hõlpsalt eristatav oma sitakarvalise värvuse poolest.

Andrei Ljahhi jutus Sinelnikov na tom svete (Sinelnikov teises ilmas) satub nimitegelane paradiisivõtmisel taevaliku bürokraatia hammasrataste vahele, kuna tema õndsusdokumendid on kaotsi läinud. Eedeni aia väravatetagusele eikellegimaale ootele jäetud Sinelnikov kohtub seal saatusekaaslastega, kelle seas on ka ammusel 1946. aastal Kohtla-Järve lähistel kuuli saanud metsavend Vytautas.

Andrei Martjanovi romaanis Tanets s Haosom (Tants Kaosega) sattutakse alternatiivsesse ajalookäiku, kus II maailmasõda on käinud juba tervelt 34 aastat. Rindejoon jookseb Gauja jõel, Eesti kuulub (lõpuks) venelastele, iseseisvast (!) Lätist on alles vaid mõni ruutkilomeeter Riia linna ja Leningradist on pärast nelja vesinikupommi tabamust järel vaid nn Leningradi meri.

Andrei Mironovi romaanis Sitsilianskoje korolevstvo (Sitsiilia kuningriik) suudavad venelased 1223. aasta Kalka jõel mongolitega kokku leppida ühiselt Euroopa peale edasi liikumise. Vürstide nõupidamisel lepitakse kokku, et esialgu minnakse Poola ja Ungari kallale, aga kindlasti ei lubata katoliiklastel (so Taani kuningas, Liivi Ordu ja rootslased) rohkem eestlaste maale kantse rajada ja sealt õigeusklikele hakata probleeme tekitama ning otsustatakse, et üks vürstidest läheb peagi 40000se väega sinnasuunda.

Andrei Muravjovi romaanis Metš na ladonjah (Mõõk peos) satub X sajandi viiking 1939. aasta Soome. Talvisest metsast üleskorjatud ärakülmanud mees peab vähemalt esialgu kohalikku keelt mõneks eesti murrakuks.

Andrei Plehhanovi deemonitega mehkeldamisega romaanis Bessmertnõi mjatežnik (Surematu mässaja) märgib deemon ära peategelase sõbratari. Külaposija kahtlustavale pilgule, et räägib see piiga kuidagi kummaliselt, rahustatakse ta maha seletusega, et tegelikult Kanadas üleskasvanud tibi on hoopistükkis eestlanna.

Andrej Ziemianski jutus Wanilowe plantacje Wroclawa (Wroclawi vanillaistandused) jääb korrakaitseorganitele silma kummaline mees, kes kipub olema nagu surematu. Ülekuulamisel pillab uurija, et olgu kahtlusalune kasvõi Hondurase, Puerto Rico, Monaco või Eesti spioon, see kõik on ühtviisi ebausutav.

Andrzej Sapkowski romaanis Boży bojownicy (Jumala sõdurid) plaanib üks vähetähtis tegelane minna Salzburgist Uppsalasse läbi Riia, Tartu ja Pärnu.

Ant Skalandise romaanis Kataliz (Katalüüs) jäävad 4 polaaraladele anabioosi katsetama läinud meest kadunuks. Planeeritud paari kuu asemel magavad nad 115 aastat. Ärganult jõuavad nad sealsamas polaaraladel uue Nordi vabalinna, mille kujunduses on lisaks püramiididele, Eiffeli tornile ja teistele üle maailma tuntud arhitektuursete vaatamisväärsuste seas ka Tallinna Mereväravad.

Anton Antonovi romaanis Orlinoje gnezdo (Kotkapesa) õngitsesid häkkerid vene eriteenistuse andmebaasist ülisalajasi materjale. Kuna viimane lülitus tuli Tallinna IP-aadressilt, siis kirjutatakse see muidugi eestlaste kraesse. Tiraad: "Ülem vihkas eestlasi juba noorest peast alates, sellest peale, kui ta leitnandina sellesamas Tallinnas teenis. Vihkas selle eest, et nad elavad paremini kui venelased; selle eest, et oskavad elada; selle eest, et nad ei taha elada nagu teised nõukogude kodanikud, jõu ja võimu ees koogutades."

Anton Medvedevi romaanis 2012. Formula võživanija (Ellujäämise valem) keerleb tegevus ümber ampullide, mis sisaldavad universaalset ravimit. Möödaminnes mainitakse, et esimene patsient, kelle peal seda imeainet edukalt prooviti, jäi kadunuks reisipraami "Estonia" põhjaminekul nii nagu ka seal transporditud ampullid.

Anton Pervušini romaan Zvezda (Täht) räägib ühe nõukogude kosmonaudi eluloo, kus on seik: mees teenis ärevate 1991. aasta jaanuarisündmuste ajal Leedus, kus teletorni ümber toimunud veriste sündmuste tagajärjeks oli 10000 arreteeritut ja 1000 surmaotsust riigireetmise paragrahvi alusel, Lätis suruti rahvaärevus kiirelt maha ja Eestis ei toimunudki üldse midagi.

Anton Ptiburdukovi jutus Pervõi udar (Ennetav löök) toimub Läänemerel 1930te keskel Inglise ja Nõukogude Vene laevastike võitlus viimse veretilgani. Seejuures pääseb vene laevastik Soome lahest välja nii, et eestlased seda ei märkagi, vene õhuvägi aga voorib takistamatult üle Eesti territooriumi. Aga lätlastel läks veel kehvemini – seal võtsid tööliste massid võimu mitmel pool lihtsalt üle.

Aslan Šatajevi jutustuses Pismo iz buduštšego (Kiri tulevikust) avastab mees, et suudab iseenda kehas ajas edasi-tagasi liikuda. Esimene tuleviku muutmise plaan on vältida tšetšeeni-vene sõda, milleks liigub mees ajas tagasi nii kaugele, et saab esimese klassi koolijütsina kirjutada Džohhar Dudajevile Tartusse hoiatava kirja. Tulemus: tahtsime parimat, aga läks veel hullemaks. Ja korduvalt...

Boris Dolingo romaanis Krivõje grani Zemli (Maa kõverad tahud) on tiraad: "Eestlased, lätlased ja leedulased vaatasid ikka Venemaale kui türannile, kes nende väikesed kaitsetud riigikesed alla kugistas. Ja bolševike andetu lahendus Baltikumi taasühendamiseks NSV Liiduga (loe: Vene impeeriumiga) sobingus fašistliku Saksamaaga, andis kohalikele natsionalistidele täieliku vabaduse väita, et nad on liidetud jõuga ja vabatahtlikult pole nad kunagi liitunud."

Bruce Sterlingi lühiromaanis The Littlest Jackal tuuakse Ahvenamaale iseseisvust nõudvaile ekstremistidele prostituute Eestist. Vähemalt öeldakse, et toodi.

Charles L. Harnessi jutus The Chessplayer (Maletaja) annab maleklubis edukalt simultaani rott. Jutust käib läbi nõukogude suurmeistri Kereslovi nimi, mis ilmselgelt on moodustatud paarist Keres+Smõslov.

Christopher Hoare romaanis Deadly Enterprise (Surmav ettevõte) satub kosmoselaevaga Maale tagasi pöörduv seltskond hoopis alternatiivsesse Universumi ja Maale, mille minevik on natuke teistsugune. Kohapeal orienteerudes ilmeb, et Baltimaade kohal asub Thalia riigike, mis loo käigus ikka ja jälle mainimist leiab.

Dmitri Grigorjevi meditsiinilises müstikaromaanis Krov ili 72 tšasa (Veri või 72 tundi) tuleb möödaminnes jutuks Eestiga seotud luureskandaal ja seal vene luuraja vahelejäämine.

Dmitri Jankovski romaanis Mir vetšnogo livnja (Igavese paduvihma maailm) meenutab peategelane, kuidas tema sõjaväeteenistuse ajal üks kaasajateenija, eestlane Alen Tartlain vastiku iseloomuga lipniku paika pani.

Dmitri Jankovski romaanis Rapsodija gneva (Raevu rapsoodia) meenutab peategelasest snaiper, kuidas iga viimane kui tema püssikirbu eest läbi käinud nägu tal meeles on -- nii venelased, pribaltid, tšetšeenid, araablased, sõdurid, autojuhid... Ju siis oli millalgi ja kusagil põhjust pribalte lasta...

Dmitri Kazakovi romaanis Tšornoje znamja (Must lipp) on Esimese maailmasõja võitnud Austria-Ungari. 1922. aastaks on Venemaa patrioodid rahuleppe tingimustest nii häiritud (iseseisev Poola! iseseisev Soome kuningriik! iseseisev Balti (=Liivimaa+Kuramaa+Eesti) hertsogiriik! iseseisev Ukraina hetmaniriik ja Leedu kuningriik! jne jne), et Siberi sügavustest "tõuseb rahva vihaleek" ja aastaga on kõik läinu tagasi võetud ja Austria-Ungari hävitatud.

Dmitri Kostjukovitši jutus Potešnõje voiska (Mänguarmee) keelitatakse Katariina II riigipöördekatsest eluga pääsenud Peeter III pagema kõigepealt Revalisse ja sealt edasi Preisimaale, ent monarh eelistab tagasi pöörduda oma tinasõdurivägede juurde.

Dmitri Medvedevi zombiapokalüpsises Starõi mjortvõi Svet (Vana surnud Maailm) kaeb poolakast peategelane Youtubest esimesi zombirünnakute klippe ning üks esimesi üleslaetuid toimus Tallinnas. Selle järjes Ten nad nebesami (Vari taeva kohal) räägib üks tegelane: "Ma olen eestlastega koos töötanud. Normaalsed mehed, ainult teid (so venelasi) ei salli nad silmaotsaski. Lõunavaheajal pilluvad nooltega teie presidendi pilti." Rammsteini põgenikelaagris vallandunud zombikaosest pääsenu meenutuses on eraldi mainitud eesti perekonda, kelle 3 eelkooliealist rüblikut suutsid laualt isegi leivapuru suhu korjata.

Dmitri Svetlovi romaanis Snaiper razvedotrjadki. Naš tšelovek v TsRU (Luurerühma snaiper. Meie mees CIAs) saadetakse tulevikust pärit diversant natside tagalasse Hitleri punkrit õhku laskma (lasebki – tankiga!!). Rühma radistiks on eestlane Tohver. Huvitav lause: Tohvri šifriraamatud on eesti keeles (vaevalt see nüüd Punaarmees lubatud sai olla – saab õige mees pihta, kes siis teda asendada oskab?).

Dmitri Voldihhini jutus Vse životnõje (Kõik on loomad) kelgib ärimagnaadi tütar: Soomes, Eestis, Lätis, Poolas, Luksemburgis ja Belgias paneb minu isa üksi valitsusi paika, ülejäänud Euroopa riikides teevad seda kontsernid koostöös; vaid Rootsis, Norras ja Valgevenes otsustavad kohalikud veel midagi ise omatahtsi.

Dmitri Voronini romaanis Naslednik Atlantidõ (Atlantise pärija) ütleb uurija kinnipeetule (kes on tegelikult mitusada aastat vana): "...sündinud 1962. aastal Tallinnas. Meil õnnestus Eesti kolleegidega kokkuleppele jõuda – te kahtlemata teate, et praegusel ajal eestlastega milleski kokku leppida on juba iseenesest ime – ja nad kontrollisid paberkandjal (aga teie digiandmed on kõikjal korras!) arhiividokumentidest teie sünniandmeid – neid ei ole!"

Ebamäärases tulevikus toimuva Aleks Dalski romaani Pobeg v nevožmožnoje (Põgenemine võimatusse) vaagitakse Venemaalt välja saamise variante ja üks kõnealune on läbi Eesti demilitariseeritud sektori.

Fjodor Berezini romaanis Vstretšnõi kataklizm (Vastukataklüsm) öeldakse vene sõjalaeva poolt päästetud ameeriklase kohta: "Ega me algul kavatsenudki Admiralile öelda, et sa oled ameeriklane. Oleksid vagusi nurgas konutanud, oleks sind eestlaseks peetud."

Fjodor Sokolovski alternatiivajaloos Rõtsar Šestoper (Rüütel)satub mees maailma, kus Venemaa kohal laiutab Leedu-Novgorodi suurriik, poolakaid on vaid nii külakesejagu kusagil Visla ülemjooksul, eestlasi ja lätlasi pole aga üldse olemaski.

Frederick Pohli romaanis The Siege of Eternity (Igaviku piiramine) käib suur salatsemine mahajäetud kosmosejaamast leitud tulnukate tehnika ümber. Samas on kohal ka eri rassidest ja omavahel vaenutsevad tulnukad. Eesti esindaja nõuab ÜRO peaassambleel, et tulnukate tehnoloogiat ja info jagatakse ka teistega, konkreetne lause: Eesti Vabariik ei luba mitte kunagi seda, et ekspeditsiooni vilju kasutaks vaid mõni üliriik, samas kui väikeriigid osaliste seast välja arvatakse.

Fridrihh Neznanski õhkõrna ulmevarjundiga kriminull Oderžimost (Vaimust vaevatud) keerleb ümber kahe maailma reitingus esikümnesse kuuluva maletaja enesetapu. Seejuures mõlemad mängivad parasjagu matši uue vene maleprogrammi vastu, mille väljatöötajate sekka kuulub hulk sõjaväe taustaga rahvast ning mis kuuldavasti olevat suuteline personaalselt mängija stiiliga kohanduma, vastast psühholoogiliselt murdma või teda isegi ära hüpnotiseerima (mõlemad mehed mängivad kummastavalt väga alla oma tavataseme). Jutuks tuleb ka Eesti suurmeistri Lembit Olli enesetapp ja kui juba Eesti maletajatest juttu, siis loomulikult ei jäeta mainimata ka Paul Kerest.

Galina Gromova zombiapokalüptikas Buhta nadeždõ. Pervõi štorm (Lootuse laht. Esimene torm) jõuavad ellujäänud üllatavale järeldusele, et tundmatu viirusega nakatunud surnud ei kõdune ega mädane, õigemini – kõdunevad küll, aga teevad seda eesti moodi, see tähendab vä-ä-ä-ga a-a-e-e-glaselt.

Galina Ter-Mikaeljani üliteadvusega mehkeldamise romaanis Face-to-face (Näost näkku) on peategelasel Pärnus elav tädi, kelle juurde küllaminek on pidevalt päevakorras.

Gennadi Martšenko kolmeköiteline epopöa Perezagruzka ili Back in the USSR (Taaskäivitus) satub õpetaja 2015. aastast 1975ndasse. Algab tõsine NSVLiidu reformimine, Brežnev paneb 1979. ameti maha, tulevikus eesti fašistidega koostööalti kindral Dudajevi ja muude "lagundajate" nagu Lebedi, Gorbatšovi, Ševardnadze, Jeltsini jt karjäärivõimalused nullitakse eos, moodustatakse sadakond autonoomset rahvuslikku piirkonda, Baltikumis näiteks igasse liiduvabariiki lisaks venelaste omale Leetu poolakate, Lätti latgalite ja liivlaste, Eestisse setude ja rannarootslaste oma; Ukraina ja Gruusia saavad peaaegu et täielikult koosnemagi vaid uutest autonoomsetest piirkondadest.

Georgi Bes saadab romaanis Ja – Gagarin. Zvezdnõje voinõ SSSR (Mina olen Gagarin. NSVL tähesõjad) nimitegelase alternatiivsele Maale. Tekstis on lause: siin, erinevalt tema Maast, ei lõhkenud Donbassis mürsud ja Eestis ei kisatud vene okupatsioonist ega peetud neid (so venelasi) ei neegriteks ega mittekodanikeks.

Georgi Polevoi vampiiriromaanis Nežit. Doktor Smert (Ebasurnud. Doktor Surm) toimub halastamatu võitlus inimeste ja vampiiride vahel. Peterburis tegutsev vampiiribande põgeneb merele Eesti lipu all seilava medlaboriga.

Georgi Stenkini lühiromaanis 100 gram kulturõ, požaluista (100 grammi kultuuri, palun) rajatakse Kaliningradi oblastisse eksperimentaalne linn Lev-grad, kus raha asemel on käibeks kultuur. Kohe algul kohtub peategelane linna toppama jäänud Kaliningradist Tallinna suunduvate turistidega, kelle eestlasest giid haiglasse sattus.

Georgi Turjanski väheldane romaan Marki (Margid) räägib filatelisti margialbumi sees toimuvast võimuvõitlusest, kus natsi-Saksamaa margid ronivad briti markide lehekülgedele. Lõpuks tuleb kollektsionäär ja korjab kõik tülitekitajad eraldi albumisse, lisades sinna ka viimase liitlased nagu Norra, Itaalia ja Eesti-Läti-Leedu margid.

Grant Naylori kosmosekoomikas Red Dwarf (Punane Kääbus) on fraas: „Ta lehitses kosmobussi pardaajakirja "Üles, Üles ja Ära!" Ta silmitses hetke äärmiselt vähelubavate pealkirjadega sisulehekülgi: "Sool - Epikurose nauding", "Eesti klassikalised veinid" ning "Traditsiooniline kangakudumine" olid vaid mõned huvipakkuvamatest artiklitest." Seda Eesti klassikaliste veinide lauset kasutatakse ka samanimelises telesarjas, kus Kass kommenteerib seda nii: Klassikaliste veinide hulka enamasti ei arvata Eesti punast veini, kuigi eesti viinamarjad on kõige mahlakamate ja maitsvamate seas.

Henry Lion Oldie ja Andrei Valentinovi romaanis Aljumen 2. Mehhanizm prostranstva (Ruumimehhanism) tehakse XIX sajandi keskpaiku Moritz Jacobile ettepanek asuda Derpti ülikooli tsiviilarhitektuurikateedri professoriks, ent olude sunnil peab ta selle tagasi lükkama.

Henry Lion Oldie ja Andrei Valentinovi ühisromaanis Nam zdes žit (Meil tuleb siin elada) leiab mainimist parvlaev Estonia põhjaminek, mida jutustaja seostab Nende Teistega.

Henry Lion Oldie romaan Put metša (Mõõga tee) algab (!!!) tsitaadiga eeposest "Kalevipoeg". Kümnekonna värsi pikkune katkend on pärit kohast, kus soome sepa juures otsitakse Kalevipojale panipaigast vägilasemasti mõõka.

Henry Lion Oldie romaanis Svet moi, zerkaltse (Mu valgus, peeglike) on mainitud plaadimängijat Estonia.

Hispaanlase Francesc Mirallesi väga morbiidse noorteromaanisarja Retrum samanimelises avaromaanis armastab peategelane enne gootikažanri avastamist kuulata Arvo Pärdi (tsiteerin: vähetuntud teost) „Für Alina“.

I. D. Bugaijenko ohtraabsurdihuumoriga vürtsitatud kollaažjutt APOCALYPSE RETURN... ili o probuždenii natsionalnogo samosoznanija (... või rahvusliku eneseteadvuse tärkamisest) koosneb mitmest lühikesest killust, milles ühes täidavad soomlased oma igipõlise unistuse ühendada kõigi soomeugri rahvaste põlised maad (sh Eesti) Iso-Suomiks (olgu mainitud, et ülejäänud osa Venemaast vallutavad tšuktšid). Suursoome-doktriini üks klassikuid on karjala ajaloolane ja etnograaf Kuokka Eestomäinen.

Igor Haritševi romaanis Svoja vselennaja (Oma universum) eksleb mees erinevate ajalookäikude vahel ning neist ühes bolševike võimuhaaramispüüdlused edu ei toonud, kuid balti rahvad palusid iseseisvust ja seda neile ka lahkelt ja rahumeelselt võimaldati, ehkki Russo-Balti tehas Riias jäi endiselt Venemaa territooriumiks.

Igor Tšužini romaanis Uiti, tštobõ ne vernutsja (Lahkuda, et mitte naasta) satub tänapäeva mees XVI sajandi Novgorodi. Tsaar Ivan Julma vallutus seisab ees, mistõttu hakkab mees seal kaitsetehnikat juurutama ning kauplema – (tsiteerin:) "Karavan peatus teel Lübeckisse mõnes sadamas, neist esimeseks oli Kolõvan. Kuna ma isegi ei kahtlustanud varem sellise sadamalinna olemasolu Läänemeres, siis ei tundnud ka eriti huvi antud kolkalinnakese vaatamisväärsuste vastu ja lõõgastusin koos meeskonnaga kõrtsis."

Irina Tšernova romaanis Hrani nas puštše vseh petšalei (Hoia meid kõige nukra eest) satub tänapäeva naine keskaegsesse alternatiivmaailma. Seal asuva lossi keldrikäike oskab ta võrrelda vaid Haapsalu lossi omadega.

Ivan Afanasjevi ja Sergei Ždanovi romaanis Tegle (Tegle) hõlmab alternatiivses reaalsuses Rootsi kogu Skandinaavia ja Koola poolsaare ning Lõuna-Baltikumi ehk siis ka Tallinna ja Riia ümbruse.

Ivan Jevgrašini alternatiivajaloos Stalnoi lev. Vostok (Teraslõvi. Ida) satub ajarändur Lev Trotski kehasse. Eesti Vabadussõja algust iseloomustatakse järgmiselt (tsiteerin): Eesti kodanlik valitsus oli kokku saanud märkimisväärse väehulga: 3700 soomlast, üle 5000 valgekraatliku sõduri, 9800 lätlast, 3000 britti, 400 rootslast, 250 taanlast ja 700 baltisakslast; eestlaste endi hulka on raske hinnata, kuid pigem oli see kaduvväike...

Jacek Dukaj väga õblukes alternatiivajaloolises romaanis Xavras Wyzryn (Xavras Wyzryn) on Poola I maailmasõja järel saanud iseseisvust maitsta vaid aasta jagu ning ilmselt on samast ajast venelaste käes ka kogu meie maailma sotsleeri piirkond. 1990te keskel toimuvas sõjakaoses mainitakse, et rootslaste mahitusel kuulutas Eesti isehakanud valitsus end iseseisvaks. Varemalt mainitakse, et siberlaste rahvuse loomise sulatusahju on kadunud juutide, eestlaste, lätlaste, leedulaste, tšetšeenide jt rahvuste jooned.

Jana Zavadskaja romaanis Holodnaja zona (Külm tsoon) on XXI sajandi keskel pärast sajanditagust tuumasõda maailm jagunenud kaheks omavahel vaenutsevaks blokiks – Ülemaailmne Töökommuunide Liit ja Free Trade Area. Teksti lõpuosas mainitakse möödaminnes, et Eesti liideti ühes Läti ja Leeduga lõpuks esimesega, kuid sealsetes metsades käib sestpeale pidev relvastatud võitlus kohalike natsionalistidega.

Jeanette Wintersoni romaanis Kivist jumalad / Stone Gods leiab mainimist seik, et kodu või kontori tarbeks mõeldud kunstiteosed tehakse Eesti tehastes, kus tööstuslikus mahus kopeeritakse muuseumides paiknevaid originaale.

Jeremei Parnovi romaanis Sekta (Sekt) võetakse lennujaamas vahele radioaktiivse ainega tüüp. Aine päritolu osas kahtlustatakse isegi Eestit – et miks mitte, 90ndatel oli Eesti ju värviliste metallide eksporditurul suur tegija vaatamata maardlate täielikule puudumisele.

Jevgeni Filenko romaanis Šestvije dinozavrov (Dinosauruste marss) on arutluskäik: Loodi kimäär, segu Idast ja Läänest. Ilmselt seepärast püüdlemegi väsimatult õpetama ja oma näo järgi ümber sepistama, vägesid sisse viima, internatsionaalset kohust täitma. Ristama usbekki eestlasega... Ja ikkagi me ei mõista ei Lääne vaoshoitud võõristust ega Ida verist fanatismi.

Judd Watsoni romaanis The 39 Keys (39 võtit) sattuvad peategelased ühte bussi Salzburgi muusikalituurile sõitvate eesti tudengitega. Laulujoru on rohkesti...

Juri Burnossovi jutus Tšornõje zvjozdõ, zolotoje nebo (Mustad tähed, kuldne taevas) võetakse XXII sajandil NSVLiidust Marsi separatistide vastu võitlema saadetud mehed kinni ja üritatakse USA heaks värvata. Käsirahaks antud nätsu Orbit hindavad venelased aga märksa kehvemaks kui kodumaist Tallinna Kalevi toodangut.

Juri Ivanovitši ulmelises humoreskis Sokraštšennaja olimpiada (Lühendatud olümpia) teatab Brasiilia nädal enne suurvõistluse algust Rio olümpia ärajätmisest ning asendusüritus viiakse ühe päevaga läbi Sotšis. Eesti jalgpallurid kutsutakse olümpia poolfinaali asendama sealt kiirkorras viljalõikusele kutsutud Moldova koondist. Kiidulaulu eestlaste virtuoossele pallivaldamisele ja sööduoskusele tuleb antud jutu kontekstis muidugi risti vastupidi mõista. Aga mispärast eestlasi slaavlasteks nimetatakse, tekitab hämmingut.

Juri Nikitini romaanis Skelet v skafu (Luukere kapis) tuleb välja, et NSVLiidu lagunemine oli organite eriti salajane ja kaugelenägev operatsioon Euroopa Liidu hävitamiseks, sokutades neile kaela kõik muidu Venemaa arvel parasiteerivad liiduvabariigid ja muud rahvusvahelised ripatsid.

Juri Nikitini romaanis Skifõ (Sküüdid) on tiraad: Ma ei üldse ei mõista ideid nagu "Meie jaoks peab Venemaa olema kõige tähtsam". Iseenesest mõista ei meeldi mulle siin määratlus "meie jaoks". Sest sel juhul oleks isegi eestlastele kõige tähtsam nende täissitutud (поганая) Eesti ja tšetšeenidele nende Itškeeria."

Ken Kato romaanis A Rage in Heaven on lause: Saksamaa ja Balti Ühendriigid ostavad ära kõik, mida USA laevad Euroopa turule tuua suudavad. Kuna romaani tegevus toimub täielikult Maa-välisena, kusjuures kogu kosmos on sarnaselt kella sihverplaadile jagatud Maalt vaadatuna 12 sektoriks, millest vaid 2 sektorit kuuluvad proportsionaalselt Euroopa riikidele, siis (tõlgendades lauset kuidas tahes; kas nii, et Balti Ühendriigid on eraldi ja Saksamaa eraldi või siis mõlemad koos) igal juhul on Baltikumil enda käsutuses mõni kosmosekoloonia.

Konstantin Mzareulovi fantasyromaanis Zatšarovannõi mir (Lummatud maailm) on fraas: Nad ju tahtsid vanu kombeid taaselustada! Ärkan öösel, vaatan – vanad tared, bastionid ja raveliinid kangastuvad nagu iidse šahhi ajal. Niisuguse jubedusi manasid välja – just nagu kannibalid Saaremaalt!

Konstantin Mzareulovi jutustuses Variantõ bez võbora (Valikuta variandid) vaagivad teadlased pooltsada ajaloo varianti, mis kõik lõpevad NSVLiidu verise kokkukukkumisega. Lõpuks valitakse käikulaskmiseks halvimaist parim ehk siis meie reaalne ajalooversioon. Eestist niipalju, et ajaloovariandis, kus Hitler vallutab 1940. aastal Inglismaa, on führeril plaanis kogu Koola poolsaar anda Soomele ja Balti riikidest teha Reichi protektoraadid.

Konstantin Volkovi romaanis Zvezda utrennaja (Hommikutäht) saadavad huvilised Veenusele suunduvale ekspeditsioonile kirju ja Tallinnast saabunud kirjast tehakse ka natuke pikemalt juttu.

Kristina Juraši naistefantasys Selfi na fone drakona (Endlipilt draakoni taustal) on fraas: ...arvuti töötas eesti laisklooma kiirusega...

Leonid Platovi jutustuses Strana semi trav (Seitsme rohu maa) tabatakse 1950ndatel Taimõril raadiot kruttides Tartu poistekoori kontsert.

Lev Portnoi romaanis Hroniki pohoždenii (Jalutuskäikude kroonikad) tuleb välja, et 1796. aastal on Tsaari-Venemaa Justiitskolleegiumi Liivimaa, Eestimaa ja Soomemaa asjade õukonnanõunik vampiir!

Ljubov ja Jevgeni Lukinite romaanis Alaja aura protopartorga (Protopartorgi helepunane aura) armastab majavaim Eestist imporditud ploome.

Lui Brinjoni pseudonüümi kasutava vene kirjaniku müstilises thrilleris Pjatõi uroven (Viies tase) hakkavad sündmused arenema peale seda, kui FBI avastab üht mõrva uurides, et viimase paari aastaga on hukkunu suguvõsa süstemaatiliselt hävitatud. Suguvõsa ellujäänud liikmetest elab üks mees Eestis, ent ka tema notitakse maha enne, kui pädevad organid jõuavad temaga kontakti võtta.

Lynn Scholesi ja Joe Moore romaanis The Last Secret (Viimane saladus) avastatakse iidne jumalik saladus, mille tagajärjel maailmas hüppeliselt suureneb enesetappude arv – eriti rängalt Eestis, Lätis, Leedus ja Venemaal - lausa 500%.

Maks Olini jutus Ieroglif Kalvina (Kalvini hieroglüüf)on kosmoselaeva psühhoterapeudiks (tsiteerin:) naljakas lühike mees eesti perekonnanimega *.

Marcus Sedgwicki romaanis A love like blood (Armastus nagu veri) tegeldakse usinalt verejoomisega ning üks peakurjami kasutatavatest aliastest on Eesti markkrahv Anton Verovkin.

Margarita Poljakova romaanis Gertsog vseja Kurljandii (Kogu Kuramaa hertsog) satub tänapäeva mees XVII sajandi teise poolde Kuramaa hertsogi alaealise troonipärija kehasse. Kuniks poisike meheks sirgub ja võimu endale saab, on Kuramaast troonipärija tulevikuteadmiste toel saanud Euroopa teaduskeskus ning Rootsi-Taani-Venemaa vahelistes sõdades õnnestub Kuramaal endale napsata ka pool Saaremaad ning Riia linn ja selle ümbrus.

Maria Semjonova ja Andrei Konstantinovi viikingiajastul toimivas romaanis Metš mjortvõhh (Surnute mõõk) on kolmandajärguline tegelane hüüdnimega Põsk (tsiteerin: Пыск, то есть Морда). Tõenäoliselt ei ole mõeldud siiski mitte eestlast, vaid mõne teise soomeugri rahva liiget, kuid kindlasti mitte merjalasi, keda selgelt eristatakse. Korra leiab teksist ka sõna кунингас.

Maria Simonova romaanis Professija: smertnik (Elukutse: surmamineja) käivituvad sündmused sellest, et peategelase naine jätab ta maha ja sõidab Tallinnasse keskaegset Eesti eksootikat nautima. Enesetapumõtetega mees aga trehvab 600 miljonit aastat vana subjektiga, kes talle tööd pakub.

Mersi Šelli jutus Idealnoje kafe (Ideaalkohvik) tuuakse ideaallinna kirjelduse juures näiteks üks koht Piiteris, üks Moskvas, üks Barcelonas, ja neljanda näite juures algab lause: "Tallinnas on selleks... Aga mis ma ikka sellest nii pikalt." – No vaat! Ja me ei saagi nüüd teada, kuskohas Tallinnas see ideaalne paik asub...

Mersi Šelli küberpunkromaanis 2048 on ühes kohas fraas: ... modelleerija-lingvist Tartu-2st avastas...

Michael K. Iwoleit annab jutus Die letzten Tage der Ewigkeit (Igaviku viimased päevad) üpris korraliku ülevaate Maa ajaloost ca 2000-2040 aastani, mille kohaselt 2003. aastal ühinevad Eesti-Läti-Leedu ühtseks riigiks.

Michael Moorcocki alternatiivajaloolisesromaanis The Steel Tsar (Terastsaar)on lause: Ma oletasin, et jutt käib erinevat sorti slavofiilidest – ühed, kes suhtusid eitavalt Kerenski poolt läbiviidavasse europiseerimisse, ja teised "natsionalistid", kes nad nõudsid iseseisvust kõigile Vene riiki moodustavatele territooriumitele nagu Böömimaa, Poola, Soome, Leedu, Eesti, Bulgaaria jne.

Mihhail Bulgakovi romaanis Meister ja Margarita / Master i Margarita jääb pärast Wolandi etteastet varieteest raha panka viiv raamatupidaja hätta, kui rublade asemel hakkab kotist pakkide viisi välja tulema kanada dollareid, inglise naelu, hollandi kuldnaid, läti latte ja eesti kroone...

Mihhail Haritonovi eriti bisarne töötlus Buratino seiklustest Sunduk mertvetsa (Surnud mehe aardekirst) toimub postapokalüptilises küborgimaailmas ning sisaldab lauset: Tema Hiilgus Toraboramaa kuningas eelistas kõigil juhtudel suhelda alamatega telefoni kaudu; see reegel töötas tõrgeteta alates homokaustist – kui eesti "surnud käe" süsteemi lahingarvutid puistasid planeedi üle Eheda Pipraga, mis hävitas viimasedki Homo Sapiens Sapiensi populatsioonid.

Mihhail Lantsovi romaanis Maršal Stalina (Stalini marssal) ärkab 1993. aastal surnud vene kindral 1937. aastal marssal Tuhhatševski kehas. Pärast Stalini soosingusse naasmist järgneb kiirelt Vene impeeriumi maade taasliitmine, Eestis-Lätis-Leedus toimub see rahumeelselt, 1939. detsembri rahvahääletuse üsna oodatud tulemuste põhjal.

Mihhail Poljakovi tuumasõjajärgset maailma kirjeldav romaan Da notš prostojat (Öö vastu pidada) läheb pärast USA elimineerimist Euraasia mandril kõikide sõjaks kõikide vastu. Eesti puudutab lause: Poola hakkas silma heitma oma valduste laiendamisele Läänemere idakalda suunal, mispeale Rootsi-Taani-Soome moodustasid oma liidu ja Saksamaa vallutas Danzigi.

Neil Gaimani jutusKeepsakes And Treasures: a Love Story iseloomustatakse saladuslikku rahvast shahinaisid nii: nad räägivad keeles, millel on ühiseid jooni nii aramea kui soomeugri keeltega; see on keel, milles võinuks rääkida Kristus, kui ta otsustanuks oma sõnumit kuulutada muinaseestlastele.

Nelli Larina lühiutoopias Devuška iz Siela (Neiu Sielast) toob poolbioonilist unelmalinna külastav turist-ajakirjanik arhitektuuriimet teiste maailmalinnadega võrreldes eraldi välja ka Tallinna nurgatagused.

Nik Gorkavõi romaanis Teorija katastrofõ (Katastroofiteooria) on lause: XX sajandi esimesel poolel võeti Inglismaal, Skandinaaviamaades, Eestis ja enamikus USA osariikides kasutusele eugeenilised seadused, mis lubasid inimesi kuritegelike kalduvuste eest steriliseerida.

Nikolai Gornovi jutustuses Trafik (Liiklus) on peategelaseks Siberist pärit lätlanna Ilona Rainis, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina.

Nikolai Nesterovi romaanis Kolhoz – delo dobrovolnoje (Kolhoos on vabatahtlik) satub peategelane iseenda paarkümmend aastat nooremasse kehasse. Õndsal 1984. aastal pakub Kalevi näts teisele üsna jubedaid kogemusi.

Nikolai Polunini romaanis Haron (Charon) läheneb maailma lõpp ja Rooma mütoloogias surnud hingede manalasse ülevedaja saabub isiklikult meie maailma. Sellega kaasnevate kummaliste ja kummituslike sündmuste seas on ka kurva saatusega reisiparvlaeva Estonia pinnaletulek.

Oleg Bõstrovi jutu Pojedinok (Kahevõitlus) taustainfo kohaselt lõppes revolutsioon Venemaal tänu Soome vägede abile bolševike kaotusega. Selle tulemusena said Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangud iseseisvuse Balti Vabariikide Liidu koosseisus Soome protektoraadi all. Selle edasiarenduses romaanis Grenader (Grenader) aga on mainitud, et päev pärast sõjategevuse lõppu (nüüd juba lühikeses II maailmasõjas) teatas Soome Põhjala Alliansi moodustamisest, kuhu peale Balti Vabariikide Liidu ja Soome kuulusid ka Rootsi ja Norra. Ühesõnaga, Euroopas tekkis uus suurriik!

Oleg Gerantidi romaanis Prevoshodjaštšimi silami (Ülekaalukate jõududega) ründas Stalin Hitlerit 15. juunil 1941. Sõda lõppes pool aastat hiljem Saksamaa täieliku purustamisega. Üheks eriti oluliseks kahjuriks natside jaoks osutus kaugest Siberi külast pärit (tsiteerin: недочеловек в квадрате – teisejärguline inimene ruudus) eskadrillikomandör Endel Puusepp), kes hävitas ühe õnnestunud reidi käigus kogu saksa sõjakeemiatööstuse ning kelle raevunud Hitler kuulutas personaalseks Reichivaenlaseks.

Oleg Izmerovi romaanis Zadanije imperii (Impeeriumi ülesanne)seiklevad paralleelmaailma asukad meie omas, eesmärgiga muidugi Vene impeeriumit taas suureks kokku panna. Peategelasele meenub keskustelus vene kodanike elu ja heaolu heaks palju teinud meeste veristeks timukateks ristimise teemal kohe kohtuprotsess Arnold Meri üle. Paralleeltulevikus on kosmosepüstoli väljatöötajaks keegi Tallinna leiutaja Lepp.

Oleg Jegorovi pinevikus Vepr (Kult) terroriseerib maakolgast aastakümneid inimsööjast kult, kellele valgete kindrali Roman Ungern-Sternbergi ihuloomatohter olla inimmõistuse siiranud.

Oleg Rõbatšenko alternatiivset teise maailmasõja käiku kirjeldava romaani Bitva russkihh titanov (Vene titaanide heitlus) saab Hitler oma kättemaksurelva, milleks on kasutuskõlblik lendav taldrik, 1945. aastaks valmis. Stalin oli sunnitud rahu paluma, loovutades Ukraina, Baltimaad, Odessa, Moldaavia ja osa Valgevenest ja Poolast.

Oleg Severjuhhini jutustuses Utro 2020. goda (2020 aasta hommik) ärkab aastaid koomas olnud poeet aastas 2020, milles ta leiab palju kummalist. Nii näiteks tegi Eesti Venemaale ettepaneku välja osta nii mälestusmärk nõukogude sõdurile (ilmselt on mõeldud pronkssõdur Aljošat) kui langenute nimetahvlid.

Oleg Severjuhhini lühiromaanis Termidor 1920. goda (1920. aasta termidoor) käratab uurimise all olev Stalin Koltšakile: "Kas tohib Venemaa mahajäänud ääremaadel, isegi Liivi- ja Eestimaal, referendumit läbi viia? See näitab Venemaa nõrkust ja vaid laisk jätab seal valetamata. Venemaa peab kas ise lahkuma või rabama rusikaga nii, et sealsete lapselapsedki veel tunnetaksid, kuidas püstijäänud seinad värisevad. Ning need, kes vastu punnivad, tuleb toimetada Jakuutiasse või Kolõmale, et nad mõistaksid, millega lõpeb Venemaa mitteaustamine."

Olga Larionova jutustuses Skazka korolei (Kuningate muinasjutt) leiab Moskva äärelinna korteriperemees ootamatult toast eest tundmatu kaunitari, keda korteriperemees peab esmapilgul lätlannaks või eestlannaks, kuna need ju on sellised nägusad linalakad.

Olga Tonina ja Aleksandr Avramenko romaanis Tovarištš Imperator (Seltsimees keiser) jõuab maailm 1975. aastal tuumasõjani, kuid kogu Murmanski lähiümbrus kukub vahetult enne baasist lõhkepeade väljatulistamist aastasse 1913. Järgneb muidugi ülemaailmane kaos, sest kõik tuumaraketid jõudsid tolles ajas ka sihtmärkideni. Tekstis sisaldub lõik: "... lätlaste, leedukate ja eestlaste jäänused peaksid venelasi kätel kandma selle eest, et need organiseerisid maailma esimesed rahvusvahelised mängud jääl, vastaseks Liivi Ordu. Loomulikult lõppes mäng külaliste hävitava lüüasaamisega, mis säilitas balti hõimud kui inimliigi (autoritel pole leedulaste ajaloost ilmselt halli aimugi...). Aga tuli välja, et tänamatuid poleks pidanud päästma. Läti tšekistide kangelasteod 1917ndal Kesk-Venemaal või Leedu ja Eesti vabatahtlike SS-laste vägiteod NSV Liidus tõestasid, et vürst Aleksander eksis." Mainimist leiab ka baaside lepinguni viinud Poola allveelaeva Orzel juhtum 1939. aastal Tallinnas sadamas.

Orson Scott Cardi jutus Elephants from Poznan (Elevandid Poznanist) tulevad elevantide hordid Aafrikast (tsiteerin:) /....ja seisavad pasundades Eesti ja Pommerimaa kallastel.../.

Pavel Alaškini romaanis Vremeni.net (tõlkimatu IT-alane sõnademäng, ligikaudu Aega.pole) on lõik: "Ta kadus 1989. aastal ja puudus 11 aastat. Me mõtlesime talle välja sellise legendi, et ta sattus asustamata saarele. Läänemeres Eesti ranniku lähedal on selliseid. Hüpoteetiliselt võib inimene jääda seal, teatud asjaoludel muidugi, märkamatuks kümnekonnaks aastaks". (!?)

Pavel Burkinifantasyromaanis Polnotš Mira (Maailma kesköö) peab meie maailma mees päästma maagiamaailma. Tolle ajalooga tutvumisel avastab mees juhtumi, kus kuulsaks kangelaseks ja riigipäästjaks peetav valitseja oli tegelikult nahahoidja, kes tegeliku sangari pärast võimule saamist täielikult maha salgas ja tema teod enda arvele kirjutas. Mehe kommentaar: "Tuleb tuttav ette: Stalin viskas Jaapanile tuumapommi; sõja võitsid ameeriklased, juudid ja poolakad; venelased tegelesid sõja ajal ainult rahvaste küüditamisega. Eestis on see "ajalugu" juba kinnistunud, nagu avastas anonüümseks jääda soovinud akadeemik avalikustatud saladokumentidele viidates..."

Pavel Molitvini romaanis Prokljatõi gorod (Neetud linn) on mutantidest kubisevas ja vee alla vajuvas Peterburis üks tegelane ainus ellujäänu Eesti ja Pihkva Vabariigi vaheliste nii tavaliste piirikonfliktide käigus koos elanikega ära põletatud vene külakesest. Üks lõbus lause veel: Tallinn – milleks nii tillukese riigi pealinnale nii palju topelttähti?

Peter Dickinsoni kriminulli The Lively Dead (Ergas surnu) (1975) võiks ulmežanri tuua seik, et loos räägitakse ohtralt väikseimast Balti riigist Liivimaast ning hulk tegelasigi on rahvuselt liivlased. Eesti kohta on napilt, kuid see-eest Lätist-Leedust mitte sõnagi.

Peter G. Tsourase alternatiivset II maailmasõja käiku käsitleva (pigem essee- kui ilukirjandusliku) kogumiku Third Reich Victorious: Alternate Decisions of World War II (Võidukas Kolmas Riik: Teise maailmasõja alternatiivsed lahendused) edeneb Gilberto Villahermosa poolt kirjutatud peatükis The Storm and the Whirlwind: Zhukov Strikes First (Torm ja tuulispask: Žukov ründab esimesena) natside pealetung nagu õlitatult ning 1941. aasta augusti algul, kui ära on võetud juba ka Leningrad ja Stalingrad, palub Stalin alandavalt rahu ükskõik millistel tingimustel. Tsiteerin: ühe suletõmbega loobus NSV Liit Läti, Leedu ja Eesti NSVdest, nagu ka Valgevenest ja Ukrainast, mis kõik muutusid Reichi asumaadeks, mida hakatakse halastamatult ekspluateerima odava tööjõu, toiduainete ja tooraine allikatena.

Philip K. Dicki romaanis The Zap Gun (Vaimurelv) mainib tegelane Markison, et tal on vend Eestis.

Ralf Petersi romaanis Red Army (Punaarmee) leiab 1989. aastal aset kolmepäevane sõda NATO ja NSV Liidu vägede vahel Saksamaa pärast. Statistina leiab mainimist sotsmaa poolel võitlev tankipataljoni ülem – nägus nimetu eestlane.

Roger MacBride Alleni kosmoseooperis The Torch of Honor (Autõrvik) avastati kiire moodus maailmaruumi ekspluateerimiseks, kuid üleüldine kosmosevõidujooks kurnab riike sedavõrd, et need lähevad üksteise järel pankrotti ja nende asutatud kolooniad hävivad. Lõpuks istusid 2030. aastal suurriikide ja elujõulisemate kolooniate esindajad ühise laua taha ja (tsiteerin:) sundisid kõikvõimalike moodustega vähearvulisi ja vaeseid rahvaid nagu Eesti Vabariiki (romaan ilmus muide 1985. aastal), Tšaadi föderaalprotektoraati, Uruguaid, kolooniaid nagu Uus-Antarktis ja Ülem-Albaania – endiga ühinema. Kuna romaani üheks tegevuspaigaks on Soome kosmosekoloonia, siis on palju sõnu täiesti mokkamööda ka eestlasele.

Roman Podolnõi sporditeemalises ulmejutus Prõžok v võssatu (Kõrgushüpe) mainib naine jutu sees, et kunagi toimus Tallinnas NL poolfinaal vehklemises ja tema kavaler jõudis seal finaali välja, kuna tahtis veel üht õhtut temaga veeta.

Ron Hubbardi romaanis Lõplik pimestus / The Final Blackout on fraas: "Briti ekspeditsioonikorpus tõi endaga kaasa palju rahvaid ja rahvusi. Nende ridade täiendused Arhangelskist, Süüriast, Hispaaniast, Poolast, Eestist ja Türgist voolasid Inglismaale kogu suve."

Rootslase Dan Sehlbergi romaanis Mona (Mona) tuleb peategelastepaari igapäevajutu vahel repliik: "Kuidas rabi otsimine edeneb?" - "New Yorki kandidaat ei taha tulla. Homme kohtume kandidaadiga Eestist."

Ruslan Galejevi romaanis Radio Hospis (Raadiojaam Hospis) mainitakse ühe löömingu tunnistajaks olnud pribalt Urmast.

Ruslan Melnikovi postapokalüptikas Berseker Skvernõ (Halva berserk) on tuumasõja tagajärjel maailm langenud tagasi keskaega. Inkvisitsiooni palgasõdurite seas on ka eestlasi.

Sei Alek leiutas kosmoseooper-reality-show'st rääkivas romaanis Kurs vtorženija (Sissetungisuund)tõlkimatueufemismi "эстонский праздник Облoмайтис" (otsetõlkena: eesti pidupäev Oblomaitis; võib-olla on tuletatud kirjandus­klassikasse kuuluva raamatutegelase Oblomovi nimest?), mis võiks tähendada enam-vähem "vot sulle säh!".

Sergei Arsenjevi romaanis Studentka, komsomolka, sportsmenka (Tudeng, komnoor, sportlane) ärkab 2043. aastal vaeses Moskoovia riigikeses viletsuses virelenud meespensionär (tema senise elukäigu kirjeldamisel mainitakse ka Balti Vabariigi külastamist) ühel päeval 1961. aastal vastsündinud tüdrukuna. Sihikindlalt NL lagunemise vältimise elueesmärgiks võtnud tüdruk jõuab osaleda ka Tallinnas toimunud filmivõtetel.

Sergei Budantsev romaanis Eskadrilja vsemirnoi kommunõ (Ülemaailse kommuuni eskadrill) toimus II maailmasõda juba aastatel 1934-36 ning (tsiteerin:) NSV Liidu õhulaevastik mängis olulist rolli maailmarevolutsiooni lõõmama löönud leegis juba mitu kuud enne Eesti ja Läti langemist.

Sergei Izvolski toob Strugatskide Väljasõit rohelusse maailmas toimuvas romaanis Zolotoi šar (Kuldkera) ära terve anekdoodi: Läheb eestlane mööda raudtee, näeb – dresiin tuleb vastu. Küsib, et kas Tallinn on kaugel. "Ei ole, " vastatakse. Eestlane kobib dresiini peale. Mõne aja pärast küsib ta uuesti, et kas Tallinn on veel kaugel. "Juba on."

Sergei ja Aleksandr Abramovite jutustuses Tetradi professora Merlja (Professor Merle päevikud) võetakse ühe absoluutse mäluga patsiendi kontrollimiseks suvalisest kohast lahti Malaja Sovetskaja Entsiklopedia ja – palun väga – subjekt laob kõhklemata ja peast: teine märksõna leheküljel 433 – Kunda kultuur...

Sergei Kim'i romaanis Devjatõi leegion (Üheksas leegion) ründab Venemaad maagiline alternatiivmaailm, kuhu kunagi eksis kadumaläinud Vana-Rooma üheksas leegion. Tekstis heidetakse nalja Rootsi ja Eesti pidevate kurtmiste üle Venemaa lennukite piiririkkumiste kohta, mis kõik osutuvad olematuteks.

Sergei Kim'i romaanis Štormovõje straži (Tormivahid) on lause: Euraasia Liidu Ülemnõukogu istungil Leningradis tegi Eesti esindaja ettepaneku antud ühenduse nime muutmise osas – uus nimetus võiks olla Vabade Suveräänsete Vabariikide Liit (lühend vene keeles CCCP).

Sergei Korotkovi romaanis O vozvraštšeni zabõt (Naasmine unustada) satub väesalk 2006. aasta Tšetšeenia mägedest 2016. aasta Tšernobõli Tsooni. Humoorikas lause: Kohalolijate pilgud liikusid eesti kilpkonna kiirusel.

Sergei Kuprijanovi romaanis Tjomnõi vetrõ imperii (Impeeriumi tumedad tuuled) mainitakse vana radioolat "Estonia".

Sergei Malitski romaanis Karantin (Karantiin) semmib peategelane tibiga, kes ütleb end olema liivlanna. Isegi oma keelt õpetab teisele. Kui aga mees üritab keelemeestelt uurida, kas ka eestlased võiks sellest liivi keelest aru saada, ilmneb, et talle õpetatu pole isegi mitte soomeugri päritolu. Siis pole ka imestada, kui liivlanna osutub tegelikult tulnukaks.

Sergei Mihhailovi kosmoseooperis Ohhotniki za Mrakom (Pimedusekütid) on maailm ühinenud, kuid rahvuslik enesemääramine on endiselt au sees. Kosmilise eliitüksuse ridadesse kuuluva tosinkonna rahvusliku aluse seas on ka eestlaste kosmoseristleja uhke nimega "Iseseisev Baltikum". Paraku on just nendel mootoritega probleeme, mistõttu jäävad nad aktsiooni käigus teistest maha.

Sergei Sudatovi 2071. aastal toimuva romaanis Planeta Zemlja (Planeet Maa) on lause: Buss saabus Tallinnasse mööda maanteed, mis oli osa kogu Venemaad läbivast megaprojektist MosKam ehk magistraal Moskva äärelinnadest Kamtšatkani - (ei tea, mis suunast Tallinn küll sinna vahele mahub?)

Sergei Švedovi jutustuses Voina voinoi, a detjam kašu (Sõda sõjaks, aga lastel on putru vaja) ronib pärast viieaastast redutamist varjendist välja üks kindral ja hakkab tuumasõjajärgses maailmas õpetusi jagama. Nagu näiteks nii: Eesti, Läti ja Leedu olid põlised Polotski, Novgorodi ja Pihkva vürstiriikide alad; Põhjala ristisõjad jahvatasid balti slaavlased ära, osa neist muutus soomlaste mõju tõttu eestlasteks (!?).

Sergei Tšeljajevi fantasytriloogia Kljutši Korostelja (Jan Räägu võtmed)Kljutš ot dereva (Puuvõti), Kljutš ot snega (Lumevõti), Kljutš ot snov (Unedevõti) – tegevus võiks toimuda millalgi eelviikingiaegse Läänemere lõunakaldal, tegelasteks on poolakate ja leedulaste hõimud, nende vastu möllab rootsi nekromant ilmselgelt ugri päritolu (tšuudid-saamid-olmid-ilmid-laadod) käsilastega. Seejuures tšuudid ei ole siin kindlasti eestlased, sest viimaseid mainitakse eraldi, tõsi küll – vaid paar korda ja sedagi äärmiselt põgusalt, kuid minevikus toimunud legendaarses lahingus lõid nemadki kaasa heade poolel, erinevalt vastaspoolel võidelnud tšuudidest.

Sergei Volkovi romaanis Pastõri. Tšornõje babotški (Karjased. Mustad liblikad) on kuripaha haaremis ka üks eesti piiga Tiivi.

Sergei Volkovi romaanis Segodnja voina (Täna on sõda) on Euroliit lagunenud ja Balti riikides valitseb täieliku finants- ja ökonoomilise krahhi ning vaesumise taustal täielik diktatuur.

Sue Townsend lahkab romaanis Queen Camilla humoorikalt olukorda, kus Inglismaal kehtestati vabariik ning monarhipere paigutati ümber agulisse, samas ilmub ootamatult välja uus troonipärija – Charlesi ja Camilla noorepõlveseikluse tagajärjel sündinud ja toona lapsendada antud nohik. Teda meediakäraks ette valmistav Rip Spitzenberger mainib möödaminnes oma tagasihoidlikku eesti päritolu.

Svjatoslav Loginovi jutus Jabloko ot jablonki (Ubin õunapuust) loetletakse hulgaliselt õunasorte ning teiste seas mainitud ka Suisleppa.

Šamil Idiatullini romaanis Tatarski udar (Tatari rünnak) jõuab maailm Kolmanda maailmasõja lävele pärast Tatarstani iseseisvaks kuulutamist. Kaasanis arreteeritud eesti spioon on saanud üle Venemaa tuntud anekdoodikangelaseks.

Theodore Sturgeoni jutus The Comedian's Children (Komödiandi lapsed) üks ohvritest – keegi Koska – on põgenenud kohast nimega Esthonia.

Zotovi romaanis Ad i rai (Põrgu ja taevas) mainitakse endist Tallinna restorani Balthazar.

Zotovi romaanis Asmodei pictures võrdleb deemon kristlase lõpmatut rahulikku kannatust eesti temperamendiga.

Zotovi romaanis Skazotšnik (Muinasjutuvestja)on fraas: kõik demiurgid nõuavad auavaldusi, aga sellel on kama kaks. Äkki on ta konkreetselt eesti demiurg?

Vadim Denissovi romaanis Strategija. Ekspansija (Strateegia. Ekspansioon) on fraas: Ma ei usu ei "rahulike Euroopa maade" kavatsusi ja tänulikkust. Seda näitasid /järgneb loetelu – kes kõik aegade jooksul Venemaa kallale on kippunud/ 70000 eesti natsi...

Vadim Košelevi romaanis Katorga (Sunnitöö) on inimkond levinud tähtedele, kuid Maa langes tulnukate rünnaku alla ja nüüd kasutatakse tühermaad vaid sunnitöölaagrina. Kohalik vang-kuninganna plaanib ekspeditsiooni Eesti aladele.

Vadim Šefneri jutustus Latšuga dolžnika (Võlglase hütt) toimub 2148. aastal, kui peategelane otsustab kandeerida täheekspeditsiooni koosseisu. Kosmiliste Uuringute Kirdevalitsuse hoones kuuleb ta teiste seas räägitavat ka eesti keelt. Väljaõppe viimaseks faasiks asub meeskond Tallinnas Vaiksele ookeanile suunduva mahakantud kruiisilaeva peale.

Valentin Holmogorovi romaanis Tšužije miraži (Võõrad miraažid) on tegelane Edgar defineeritud kui pooleldi lätlane, pooleldi eestlane.

Valeri Beloussovi jutus Ratsuhha (Rats) mainitakse 2061. aastal NSVLiidus tudengite vahelises dialoogis, et Tallinna Viru ajakirjas on sellised modellid (või kleidid või lõiked)

Valeri Bõkovi romaanis Galaktika (Galaktika) jääb silma uudistest välja rebitud nupuke: "Eesti peaminister teatas, et ta loodab, et NATO suudab kaitsta isegi marslaste rünnaku korral."

Valeri Bõkovi romaanis Inžener (Insener) lagundavad USA ja EL Venemaad suure hooga. Mingil hetkel muutub Peterburi Venemaa enklaaviks, mis pärast kõigest kolmenädalast vee ja elektri puudumist otsustas saada Eesti osaks, ehkki keegi teda ei pommitanud ja ladudes oli varusid küll.

Vandana Singhi jutus Entanglement (Sissemässimine) mainitakse Eestist pärit balletitantsijat, kes silmas Laptevite meres illegaalset naftauurimislaeva.

Vardi Solarsteini pseudonüümi kasutav autor on jutus Giperborejets (Hüperborealane) kirjeldanud maailma tuumasõja eelõhtul. Üleüldises segaduses üritab Läti Venemaalt tagasi võtta *, järgneb vene raketilöök Riia pihta ja USA sõjakuulutus Venemaale. Väikeste (ja sedakorda tõesti vähese hulga ja mitte üleüldiste arsenalivarude) raketilöökide järel on sõda viie päevaga läbi. Kontekstiväliselt mainitakse, kuidas Eestis maetakse kättesaadud natsionaliste... elusalt ja buldooserite abil.

Vassili Golovatšovi jutus Nikogo nad nami (Meid ei käsuta mitte keegi) kemplevad maise ülemvõimu pärast kaks tulnukrassi, kellele vene eriüksus kaikaid kodarasse püüab loopida. Üks neist rassidest haaras pärast Nõukogude Liidu lagunemist ohjad sealt irdunud riikide – ka Eesti Vabariigi – võimustruktuurides. Kaadritaguse statistina, kes juba enne loo pihtahakkamist maha lüüakse, mainitakse tolle eriüksuse liiget, lätlast Urmas Kestudis't Jutt on tervikuna jõudnud ka romaani Trien (Kolmenni) proloogiks.

Vassili Golovatšovi romaanis Rekvijem mašine vremeni (Reekviem ajamasinale) on peategelane jõudnud kunagi töötada Saaremaa polügoonil kosmoseaparaatide avariisüsteemide katsepiloodina.

Vassili Golovatšovi romaanis Vek voli ne vidat (Sada aastat pole priiust näha) tuleb kultuurihüperboolide üle arutamisel juttu sitateemalisest lastekirjandusest, mistõttu mainimist leiab ka Andrus Kivirähu raamat Kaka ja kevad.

Vassili Koželjanko alternatiivajaloos Defile v Moskve (Paraad Moskvas)kuulutas Ukraina end 1941. aasta juuli alguses iseseisvaks ja asus koheselt NSV Liidu vastu võitlema. Tulemusena lõppes sõda juba sama oktoobris Saksamaa täieliku triumfiga. Järgnenud territooriumite ümberjagamises andis Hitler Eestimaa tänuks abi eest Soomele, Läti ja Leedu jäid Saksamaale, aga Ukraina hakkas laiuma Balti merest kuni Kaspiani.

Vassili Sahharovi postapokalütilises romaanis Dalni pohhod (Kauge reis) toimub tegevus aastal 2065 umbes poolsada aastat pärast tuumasõda. Ümber Läänemere tiiru tegev lõuna poolt pärit peategelane paneb kirja: "Eestis, Lätis, Leedus ja Kaliningradi oblastis kestab kaoseajastu ikka veel. Kohalike järeltulijatel on mõningane tööstus ja paar aurulaeva ja nad suudaksid areneda. Kuid nad on hõivatud ainult iga-aastaste poola ratsaväe rüüsteretkede tõrjumisega". Samas on näiteks Loksa asula täitsa alles.

Vassili Zvjagintsevi romaanis Fazovõi perehod -1. Debjut (Faasinihe. Avang) on fraas „Kas lollitad või pidurdad nagu eestlane.“

Vendade Strugatskite romaanis Miljard aastat enne maailma lõppu / Za milliard let do kontsa sveta ütleb üks teadlane teisele: "Me oleme ju kohtunud. Kas mäletate? Eesti, matemaatilise lingvistika kool... soome saun ja õlu..."

Victor Contoski maleteemalises ulmejutus Von Goom's Gambit (Von Goomi gambiit) leiab mainimist Paul Kerese avanguteooria käsiraamat.

Viktor Benkovski ja Jelena Hajetskaja romaanis Anahron leiab vene mees garaažist tibitulnuka, keda ta algul peab mõne tšetšeeni-balti gängi liikmeks. Tekst sisaldab kümmekonnal leheküljel keskmise venelase värvikaid arvamusi Eesti kohta.

Viktor Gvori tuumasõjajärgset maailma kujutavas romaanis Poražajuštšii faktor. Te kto võžil (Hävitusfaktor. Need, kes jäid ellu) käratab hävitavat raketilööki kaugemalt näinud major lipnikule: "Mida sa pidurdad hullemini kui eestlane? Võta varustus ja varjume."

Viktor Popovtševi romaanis Trans (Trans) on selline muhe ütelus: "Too mulle leiba hapukoorega, mulle on alati meeldinud eesti köögi lihtsus." Hiljem kiidetakse Tallinna parima pagari Sookmani küpsiseid.

Viktor Zaitsevi romaanis Drang nach Osten po-russki (Tung itta vene moodi) satuvad Siberis hulk turiste äkki XVI sajandisse. Oma edasise elu plaanide tegemisel on tiraad: "Sel kümnendil kaotab Venemaa kuulsa Liivi sõja, loovutades Rzeczpospolitale kõik vallutatud alad Baltikumis, kaasa arvatud kindlused ... /-sealhulgas/ Jurjevi. Nimel Jurjev geograaf peatus, meenutades, et selle põlise vene linna nimeks XXI sajandil on Derpt. Selle koha peal ärkas lihtne automehaanik Volodja üles ja küsis, et kas ei saaks eestlasi juba eos maha suruda, et need maha löömata jäänud fašistid ei himustaks vene maid." Hiljem võtab seltskond oma valdusse tulevase Königsbergi ja pillab seejuures lause: ...igasugu preislased, kuralased, lätlased ja eestlased kütavad merevaiguga ahjusid... (!?!)

William Gibsoni romaanis Idoru (Idoru) on lõik:
"Tallinnas," ütles ta, "meie varsti ehitab suur kaubanduskeskus, mugav tõkkepuuga linnajagu pluss maailmatasemel farmaatsiatehas. Ebaõiglaselt meie ei saa tootmiseks uusimat tehnoloogiat, aga meie tahab 100% kaasaegset tööstust."
"Rez," ütles kirvega mees, "lase olla. See jõmakas tahab koos semudega Eestisse narkotsitehast ehitada, selleks tal seda vaja ongi."

Vitali Deržanopolski alternatiivajaloos Psarnja. Pervaja krov (Koeratall. Esimene veri) on natsid vallutanud kogu maailma ja siseprobleemidega tegeleb kõnekeeli Koeratalliks hüütav organ. Sinna värvatav Wilhelm Grabb on pärit Eestist ja mäletab veel nõukogude metsikusi 1940. aastal, millest on abi, kui kõnealune paralleelmaailm avab läbipääsu meie omasse.

Vitali Gavrjajevi romaanis Otnõne ja – strannik (Nüüdsest olen ma rändur) tuleb taas teemaks "põliste vene alade taasliitmine emamaaga", sedakorda Peeter I ajal ja ajaeksiku abiga.

Vitali Sertakovi postapokalüptikas Kuznets iz preizpodnei (Manalasepp) kantakse Venemaad valitsevale karmi käega tüübile hüüdnimega Sepp ette, et Eesti ja Läti üritavad piiriposte nihutada.

Vjatšeslav Hvatovi postapokalüptikaparoodias Zakorjutška (Konks) on lause: Veel on jobud, kes ettevalmistava suurtükitule ja käsitsivõitluse vahepeal kaevavad oma sugupuudes, kuid Kostik kahtles tugevalt, kas nende kolme eestlase armastus nende kahe usbeki vastu vajab mingisuguse Rahvusvahelise Armastuse Õhutamise Komitee järelvalvet.

Vjatšeslav Hvatovi romaanis Vtorženije (Sissetung) on Venemaa okupeeritud NATO poolt. Üks kohalik mees lausub teisele: "Meid pole siin tööjõuna vaja. Kidurad, põdurad, õgivad palju, tööd teha ei oska. Tuuakse tadžikid töötajaiks, kaukaaslased ülevaatajaiks, arvutite klahve vajutama aga poolakad või eestlased."

Vjatšeslav Mironovi vene paatosest nõretavas romaanis Voina 2017. Mõ ne rabõ! (2017 aasta sõda. Me pole orjad!) jääb meelde ennekõike fakt, et kuuendaks leheküljeks olid fašistlikud sabarakud Eesti-Läti-Leedu jõudnud okupeerida Leningradi, Pihkva ja Kaliningradi oblasti...

Vlad Silini jutus Viltigai Veld (Viltigai Veld) on tulnukad vallutanud Maa. Nende koduplaneedile saadikuks määratud läti arhitekt tuletab seal koduplaneedist meelde muude muljetavaldanud paikade seas ka Tallinna keskaegse õhustikuga restorani.

Vladimir Dobrjakovi romaanis Glubokaja razvedka (Süvaluure) on lause : /Kronoagentide/ lingvistikakursuse lõpuks valdasid nad vabalt enimlevinud Maa keeli inglise ja vene keelest hindi ja jaapani keeleni; lingvistiline ettevalmistus aitas üsna kiiresti aru saada ka vähem levinud keeltest nagu eesti, mongoolia, taani ja teised keeled (mis kena järjekord...)

Vladimir Ivenini ja Jelena Kozina humoorikas põrguseikluses Grešniki (Patused) on fraas: elu hakkas veerema nagu hästi tuunitud luksusauto Moskva-Tallinna maanteel... (millal see siis nüüd veel rajati?)

Vladimir Peremolotovi romaanis Zvezdolet Iosif Stalin (Tähelaev Jossif Stalin) ehitatakse esimene Maa tehiskaaslane juba 1920te lõpus ja varustatakse insener Garini hüpeboloidi analoogiga. Kosmosejaam kaaperdatakse valgekaartlaste poolt ning maailma riike üritatakse bolševike vastu sõtta sundida, kasutades väljapressimiseks hüperboloidi võimalusi. Tingimuseks on, et Vene impeerium taastatakse 1914. aasta piirides. Eesti ajalehed avaldasid see peale artiklitevalangu, kus (tsiteerin:) valjult ja paatoslikult räägiti tsiviliseeritud maailma auvõlast vene rahva ees ja ridade vahel tagasihoidlikest territoriaalsetest pretensioonidest ja ajaloolise õigluse taastamisest. Järgnesid provokatsioonid riigipiiridel.

Vladimir Poljakovi arvutimängu sees toimuvas romaanis Tehnomag (Tehnomaag) saadab peategelane teisi pikalt fraasiga: "Minge te kõik pimedasse eesti metsa! Miks eesti? Aga sellepärast, et sealt pole keegi kiiresti välja tulnud!" Ja teises kohas: "Mingu nad eesti külasse pakse liblikaid püüdma!" Selle järjes Teni Skarlaiga (Arvutimäng) on fraas: ...poolhaldjas pidurdas endiselt, liikudes vaid kübekese kiiremini kui rase eesti kilpkonn...

Vladimir Vassiljev mainib romaanis Vremja inversi (Pöördeline aeg) Eesti sumoässa Barutot -- tõsi küll, ilma nimeta, kuid arusaadavalt on tegu temaga.

Vladimir Vassiljevi ja Aleksandr Gromovi romaanis Antarktida online (Antarktika online) nihkub lõunamanner ootamatult ekvaatorile. Kummalise nähtuse avastavad esimestena ümbermaailmapurjetamisvõistlusest osavõtjad. Regati liidrikohal on tol hetkel Säärelt Saaremaal pärit eestlaste jaht.

Vladimir Vassiljevi jutus Zabõtaja doroga (Unustatud tee) otsitakse taga Ivan Julma poolt oma kaaperlaeva meeskonnale antud bütsantsi sõrmuseid, mis täieliku komplektina peaks avama müstilise unustatud tee kuhugi. Üks meeskonnaliige oli toona eestlane Leosk Tit. Sõrmust on tema perekonnas põlvest põlve edasi antud ja kollektsionäär sattus suguvõsa viimase liikmega (kel muide ka nimeks Leosk Tit!) ühes kroonut teenima. Hiljem aitas Tallinna sadamas töötav sama eestlane leida ka viimase kadunud sõrmuse.

Vladislav Žerebjovi zombiapokalüpsises Ja – obõtšnõi (Mina olen tavaline) tabab maailma epideemia, mis muudab nakatunud verejanulisteks lõrisevateks tapamasinateks. Vene teleuudiste esimeses uudistesaates teatab diktor: "... 95% Eesti ja Leedu elanikkonnast on zombistunud, epideemia levib kiiresti ka Saksamaal..."

Vladlen Bagrjantsevi kosmoseooperis Fašistõ v kosmose (Fašistid kosmoses) on Saturni süsteem täielikult NSV Liidu mõjuterritoorium (NSV tegemine hääletati maha, kuid Vene NSFVsse kuulub ta ikka). Kohalik baas Saturni kuul Titaanil uhkeldab: Võtame näiteks lennukikandja "Nõukogude Eesti". Nii suursugust ja tõeliselt titaanlikku laeva (metaaniväljasurvega 1,5 miljonit tonni) lihtsalt pole võimalik Maal ehitada, aga Titaani 0,14 g juures on hoopis teine lugu! – Kõnealune alus hävib Centaurilt pärit fašistide rünnakus kiirelt ja jäägitult.


Juhuslik (?) kokkulangemine

Andrew Aamesi noortekas Cheerleader Brawl. Stones rules! leiavad 5 teismelist öiselt rannalt alasti neiu, kes väidab end olema teiselt planeedilt. Tõepoolest üliinimlike võimeid omav neiu söödetakse muule rahvale ette liivlannana.

Igor Abakumovi romaani Moderator realnosti (Reaalsuse moderaator) sisu vastab täielikult pealkirjale. Sündmused käivituvad Kiievis asuvast kohvikust "Tallinn".

Daniel Abraham fantasyromaani Dragon's Path (Loherada) ühes lõigus leiab mainimist teatritükis ilusa naise poolt kehastamist nõudev Lady Kaunitar roll.

Leonid Alehhini kosmoseooperis Serdtse Tšornogo Lda (Musta Jää Süda) on tegelaste seas planeedil Tart elav rass omanimetusega 'tartu' ehk siis eestipäraselt pesuehtsad tartlased.

Isaac Asimovi jutus The Monkey's Finger (Ahvi näpp) peategelane on ulmekirjanik Marmaduke Tallinn.

Paolo Bacigalupi jutustuses Liiva ja räbu rahvas / The People of Sand and Slag on peategelase eesnimeks Jaak, mitte Jack nagu võiks eeldada.

Eugene Byrne jutus Bagged'n'Tagged saab ärimees maruvihaseks, kui ta naine kulutab krediitkaardilt 70 Eek’u raamatupoes nende juurde majutatud vangile ulmekaid ostes.

Djatšenkote romaani Šram (Arm) peategelane kannab nime Egert Soll, kelle nimekaim on igale eestlasele tuttav filmi Nukitsamees nimitegelase kehastajana.

Djatšenkod on romaanis Peštšera (Koobas) ringimöllavale monstrumile andnud liiginimeks "saag", mis kirillitsas näeb üsna kummaline välja (сааг).

Vassili Gor'i fantasyromaanis Prokljatije korolja (Kuninganeedus) on tegelane err (see on tiitel) Urmas.

Karen Gammonsi romaanis Prince Andy and the Misfits: Epidemic in the dark Land on üheks tegelaseks haldjakuninganna Estonia.

Ralph F. Halse romaanis Artefact War (Muististe sõda) eksisteerib Emakest-Maad austav Viro preesterkond.

Jules Hancocki fantasyromaanis Realm's End (Unistuste lõpp) on tegelane nimega Reval.

Abielupaar Hohlbeinide romaanis Die Heldenmutter (Kangelaste ema) on tegelaseks võlur nimega Dago.

Polina Kopõlova naistefantasys Letopissi Svjatõhh zemel (Pühamaade kroonikad) võib ühe tegelase nime transkribreerida kui prints Ösel.

Irina Kotova fantasyromaanis Korolevskaja krov (Kuninglik veri) teeb pisirolli timukas nimega Tartu.

Vjatšeslav Kumini kosmoseooperis Voltšja staja (Hundikari) peaks peaosaliste sõdurite kompanii peagi ümber paigutatama planeet Tartule, aga kosmoses läheb enne suuremaks sõjaks.

Jamie McGraw’ romaanis Origin of the succubus (Sukkubuste eellane) figureerib paladiin nimega Tartu.

Anna Nikitskaja fantaasiaromaanis Svitki Norgstona. Iskušenije magiei (Norgstoni pärgamendid. Maagiakiusatus) leiab peategelane ühes pikas stseenis abi druiid Urmaselt.

Vladimir Peremolotovi fantasyromaanis Doletet i vernutsja (Lennata kohale ja naasta) tehakse maatasa linn nimega Saar.

Vladimir Pokrovski jutustuses Parikmahherskije rebjata (Juuksurid) tegeldakse kauge planeedi Tallin terraformimisega.

Dmitri Rezajevi romaanis Skvažina No 9 (Puurauk number 9) tegeldakse ühes peatükis väga suurte psiivõimetega kloun-ekstsentriku Urmas Daggi värbamisega.

Inga Rodionova romaanis Lesnitšije (Metsavahid) kaitsevad ühed tulnukad Maa peal kohalikku vähearenenud tsivilisatsiooni teiste pahade tulnukate röövretkede eest. Miskipärast on ühe "metsavahi" nimi Urmas.

John Schettleri alternatiivmilitaarepopöas Kirov Saga hakkab 2024. aastal vette lastud ristleja "Kirov" visklema erinevates II maailmasõja aastates ning alltsüklis Altered States abistab teda õhulaev "Narva".

2232. aastal toimuvas Renee Sebastiani aurupunki zombindusega ristavasromaanis Tesla's revenge (Tesla kättemaks) esineb sõna "estonians" lugematu arv kordi, kuid tegu on puhta pettusega – nii nimetatakse hoopis Theodore Estoni rajatud usulahu liikmeid.

Michael A Stackpole fantasyromaanis Fortress Draconis (Lohekindlus) leiab mainimist muistne Estoni impeerium (originaalis: Estoni empire), mis vähemalt venekeelses tõlkes on omandanud vägagi kummastava varjundi – Эстонская империя! Täpselt sama saab öelda ka Stephen Goldini ja E. E. "Doc" Smithi romaani Imperial Stars (Impeeriumi tähed) kohta, kus üheks tegevuskohaks on planeet Eston.

Oksana Streltsova humoristlikus romaanis Veselje v Tartare (Jant põrgupõhjas) saab lause sekka öelda haldjas Tallinn

Allen Summersi romaanis Doorway to Tapa (Tapa lävepakk) on Tapa muinasjutuliste elukatega täidetud planeet.

Sheri S Tepperi romaanis Wizard Eleven (Võlur üksteist)(ja ka mõnes teises True Game sarja teoses) on mainitud aborigeenset rahvast eestid (originaalis: eesties), keda iseloomustatakse järgmiselt: rahvas, keda mõni ütleb olema endassesulgunud ja tõrjuva, teised jälle sõbraliku ja abivalmi; nähakse tavaliselt ainult üksikindiviide, keel arusaamatu, kombed tundmatud

Harry Turtledove jutt None so Blind (Nii pimedad) on tavaline fantasy-draakoniküttimise quest. Ebatavaline on aga see, et tegelaste nimed on soomepärased, barbarite omad leedupärased ning ekspeditsiooniga kaasasolevate teadmameeste nimed Uluots ja Piip on kahtlaselt EW riigimeeste omade moodi.

Jael Wye mitmesaja aasta pärast toimuvas romaanis A ladder of the Red Star (Punase tähe redel) on peategelase nimeks Jacques Tallinn.

Ja lõpetuseks üks raamatukaas, millel pole muidugi mitte mingit seost samanimelise Eesti linnaga:
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0733)