Kaupluses on hoolimata suurest hinnarallist vaikne ja rahulik. Hea on jalutada riiulite vahel, isegi kui mul on kindel plaan lahkuda poest tühjade kätega. Äkki segab minu mõnusat rahuloluseisundit poe kaugemast nurgast kostev vaikne nuuksumine. Kuna ükski müüja seda ei paista märkavat, lähen ise asja uurima.

Nurgas seisab väike poiss, nii umbes kümneaastane, seljas pisut vanamoodne dressikomplekt ja kaelas pikk sall. Mind nähes pühib ta häbelikult oma silmad salliotsaga kuivaks.

“Hei, mis sa teed siin?” küsin sõbralikult. “Kas kaotasid oma vanemad ära?”

Poiss raputab pead. “Mul ei ole vanemaid, ma elan siin.” Siis ajab ta rinna uhkelt kummi ja naeratab võidukalt. “Ma olen prints!”

“Prints?” Imestan ja vaatan enda ümber. “Aga loss ja hobune? Ja sa oled ju nii väike, mis prints sa selline oled?”

Poiss muutub jälle kurvaks. “Olen jah väike, isegi hind on nüüd vastav,” ütleb ta ja tõstab oma salliotsa üles. Dressipluusil ilutseb hinnasilt. “Aga ikka mind keegi endale ei taha.” Siis vaatab ta mulle lootusrikkalt otsa. “Või sina tahad? Äkki viid mu koju? Vaata, kui tilluke ma olen! Ja ma oskan hästi mitmeid asju teha, näiteks rebaseid taltsutada.”

Vaatan teda nukral pilgul. “Tead, sa tundud väga tore, aga mul on endal kodus mitu suud toita - alles ülemöödunud nädalal viisin siit kaasa suure kamba - tüdruku, tema koera, plekkmehe, lõvi ja hernehirmutise kah! Mida ma veel sinuga peale hakkaksin?”

Korraks jääb isehakanud prints mõttesse. “Aga sa vii mind Oliverile, temal on kindlasti minu jaoks ruumi!”

“Kust sa Oliverist tead?” Puurin teda pilguga.

Poisi silmis lahvatab salakaval tuluke. “Telepaatia,” lausub ta vandeseltslaslikult.

“Pealegi,” jätkan ma, “on tal kolm sinusugust juba kodus olemas, räägivad võõrkeeli ja puha. Kuhu ta sinu veel peaks panema?”

“Häid printse mahub palju ühte tuppa,” kinnitab poiss nii siiralt, et minu otsusekindlusesse tekivad mõrad.

“Ja kuidas ma sind talle niisama viin? Tal pole sünnipäev ega midagi. Imelik oleks nagu,” üritan ma iseennast veenda, et kogu see idee on naeruväärne ning mul oleks viimane aeg poest ummisjalu põgeneda.

“Küll need inimesed siin Maal on imelikud - neil on teisele head tegemiseks põhjust vaja,” pomiseb prints endale nina alla. Siis pöörab ta oma sinisilmade läbitungiva pilgu mulle. “Olgu peale, pole mul siin poeski häda midagi. Küll kunagi keegi ikka tuleb ja mind koju viib. Head päeva!” Ning ta keerab mulle selja, jäädes igavat pruuni poeseina põrnitsema.

Seisan tükk aega tema selja taga, kahevahel. Lõpuks puudutan ettevaatlikult poisi õlga. “Hästi, tule siis. Ma arvan, et Oliveril oleks sinu üle ehk hea meel.”

Poiss heidab oma väikesed käed mu kaela ümber. “Aitäh sulle! Ma luban, et sa ei kahetse seda!”

“Ma tõesti loodan seda,” torisen ma, võtan printsi käest kinni ja pöördun minekule. Seda tehes põrkan peaaegu kokku järgmise lapsega, kes on hiirvaikselt minu selja taha ilmunud. Tõmbun võpatades tagasi, kuid punaste haralihoidvate patside ja kahvatu tedretähnilise näoga plikatirts ei lase end minu ehmatusest häirida.

“Võta mind ka kaasa!” ütleb ta otsekoheselt, silmad säramas. “Ma olen maailma kõige tugevam tüdruk, ma jaksan isegi oma hobust tõsta.”

Nende sõnade kinnituseks haarab ta kõrval seisvalt riiulilt koguka keraamilise poni ning tõstab selle võidukalt pea kohale. “Näed?” küsib ta.

Noogutan. “Näen muidugi, kuigi mitte eriti hästi. Prillid jäid täna koju. Las ma arvan, sul pole ka vanemaid ja sa elad siin?”

Punapea suu venib kõrvuni. “Peaaegu. Minu ema on taevas ingel ja isa on Kurrunurruvutisaarel kuningas. Nii et põhimõtteliselt ei ole mul praegusel hetkel vanemaid ja ma tõesti elan siin.”

Kortsutan tema poole kahtlustavalt kulmu, samal ajal kui prints sellisest uljast plikast pisut heidutatuna minu selja taha tõmbub. “Nüüd sa küll luiskad nii, et suu suitseb. Mina pole mingist Kurrunurruvutisaarest kunagi kuulnud, kuigi ma olen geograafiaõpetaja.”

Tüdruk puhkeb naerma. “Ma olen ka kunagi koolis käinud. Seal sain kohe aru, et õpetajad ei tea tuhkagi. See saar on päriselt olemas. Pealegi, kui ma luiskaksin, teeks minu parem silm nii…” Ta pistab oma väikese näo minu omale lähemale ning väristab oma silmalaugusid, justkui oleks talle puru silma läinud.

Asetan oma käed tema õlgadele ning lükkan ta õrnalt oma näost eemale. “Olgu-olgu, ma usun sind. Aga kuningast isa ning suur jõud ei ole piisavad, et sind siit ära viia. Kas sa oskad midagi veel?”

“Muidugi oskan!” hõiskab plika. Ta istub maha, kangutab ühe oma hiigelsuurtest kingadest jalast ning koorib maha ka värvilise suka. Siis hakkab ta oma paljaste varvaste peal loendama: “Ma oskan pannkooke küpsetada ja põrandat pesta. Röövlitele võin tuupi teha, kuigi mulle meeldib nendega hoopis tantsida. Ükskordühte oskan ka. Oskan asju otsida ning katusel kõndida.” Selleks ajaks on tal varbad otsa saanud ning ta sõrmed lipsavad hoopis põlletaskusse. “Ning mul on raha?” ütleb ta küsival toonil, lootusrikas ilme näol.

Minu kulmud kerkivad kõrgele, kui jõllitan tema sõrmede vahel kiiskavat kuldmünti. Napsan selle tema ettesirutatud käest ja tõstan oma lühinägelikele silmadele lähemale. Tegemist ei ole šokolaadirahaga, nagu esiti arvasin, vaid minu peos lebab ehtne raske münt, võõrapärased tekstid peal.

Annan mündi lapsele tagasi ja sõnan: “Selge, tule kaasa! Ma tean täpselt, kellele sind viin.”

Prints pistab pea minu selja tagant välja. “Ega mitte Oliverile?” küsib ta ettevaatlikult.

“Ei,” kostan ma ning poiss ohkab kuuldavalt. “Minu sõbra vanaemal on just sellist hakkajat tüdrukut tarvis, kes tooks puid tuppa, aitaks nõusid ja põrandat pesta ja muud seesugust teha.” Salajas loodan, et tüdruk on ka kuldrahade suhtes helde käega, kuna vanainimesel on tänapäeva elektri- ja küttehindadega raske sammu pidada.

Tüdruk on oma suka ja kinga uuesti jalga tõmmanud ning seisab ootavalt minu kõrval. Oleme teele asumas, kui märkan poe ukse kõrval seisvat pikka meest, kes tumeda juuksetuka alt mind varjamatult vaatleb. Ohkan ja astun talle lähemale.

“Noh, tahad ka minuga koju kaasa tulla, kas pole? Palju siis sina maksad ning mis sinu oskused on?”

Mehe suu tõmbub muigele. Ta laseb pilgu pealaest jalatallani üle minu käia, keerab siis pea viltu ning vaatab mulle otsa. Tema pruunid silmad säravad peidetud huumorist ja millestki, mida ma hoobilt nimetada ei oska.

“Hmm,” venitab mees. “Ma oskan päris paljusid asju, näiteks programmeerida,” ta viipab käega umbmääraselt poesaali suunas, “saksofoni mängida ning niimoodi suppi luristada, et keegi mind ei kuule. Hinnasilti mul küljes ei ole, sest minu jaoks on inimelu hindamatu. Koju võiksin sinuga kaasa tulla ehk peale ühist õhtusööki.”

Tunnen, kuidas üle kogu minu näo levib soe kuma ning mu käsi lendab varjama ehmatusest lahti vajunud suud.

“Vabandust,” kokutan ma, samal ajal kui minu kohmetus meest silmnähtavalt lõbustab.

“Ja enne võiksime tuttavaks ka saada,” lausub ta ning ulatab mulle oma käe. “David.” Tema käepigistus on soe ja kindel, samas nii õrn, et minu tilluke käsi end tema pihus hästi tunneb.

Õhetus hakkab mu põskedel tasapisi järele andma ning minu hääl ei värisegi enam nii palju, kui vastan: “Anna-Liisa.”

David laseb mu käe lõpuks lahti ja naeratab. “Niisiis, õhtusöök?”

Vaatan talle pikalt otsa, enne kui vastan. “Olgu. Aga ma siiski ei saa lubada, et sind kohe koju viin.”

“Mulle sobib hästi,” vastab mees ning silmitseb siis soojalt minu uusi väikeseid sõpru. “Ja kuidas teiega jääb? Kas tulete ka õhtust sööma?”

Lapsed raputavad sõnatus kokkuleppes pead. “Ma tahaksin juba oma uude koju,” ütleb prints tagasihoidlikult ning tüdruk kiidab noogutusega takka.

Võtan printsi ühe ja tüdruku teise käe otsa ning sõnan: “Teeme tee peal lihtsalt paar väikest vahepeatust, siis olen sinu päralt.”

Neljakesi astume poest välja päikesepaistelisse kevadõhtusse. Vastupidiselt ootustele on minu käed kuhjaga täis.