Romaan “Veealused” on autori esimene avaldatud romaan, mis märgiti ära ka 2021. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Tegemist on igati detailse ja kütkestava teadusulme teosega, kus ehitatakse ülesse ja seejärel ka lammutatakse vägagi futuristlik maailm. Pinget lisavad dramaatilised tegelastevahelised suhted ning ei puudu ka korralik märul. Kuigi raamat sisaldas nii mõndagi, mis polnud mulle mokkamööda, siis etteruttavalt võin öelda, et minu jaoks on tegemist läinud aasta ühe parima täispika romaaniga.

Raamatu taustaga ma väga tuttav ei olnud, nii et kui esimest korda pealkirja nägin, kangastus vaimusilmas autori eelmine raamat, jutukogu “Saared”, kus iga lugu oli merega seotud. Arvasin, et seekordki tuleb väikeste fantaasiaudemetega pala merest, aga olin väga positiivselt üllatunud, kui tegelikkuses oli jutustus hoopis väga kõrge kaliibriga sci-fi. Kogu lugu jutustatakse kahes ajaliinis: katastroofijärgses maailmas elu eest võitleva perekonna seiklused ning meenutused, kuidas üle viie aasta varem sündmused hargnema hakkasid.

Lugeja valatakse kohe jutu alguses üle väga paljude erinevate, aga see-eest omavahel väga hästi sobituvate detailidega, mis on lisaks piisavalt käegakatsutavad – tänapäeva ühiskonda ja tehnoloogilist taset arvestades täiesti reaalselt saavutatavad. Ilmselt see erinevate maailmade ja selle osiste lõpuni läbimõtlemine ongi antud teose kõige tugevam külg. Olgu siis selleks ühiskonnakorraldus koos tehnoloogilise võimekusega enne apokalüptilisi sündmusi, kus võimu ja raha ekvivalendid on juba mõningal määral muutunud. Või siis ka hilisemad kirjeldused totaalselt teistsugusest maailmast, kus perekonna parim sõber ja ka ainukene võimalus ellu jääda on tehisintellektiga soomusmasin, kes on ka parim lapsehoidja ja meelelahutaja. Ei jooda maailmalõppu oodates baariski suvalist kesvamärjukest, vaid ikka konkreetse taustalooga valminud tulijooki.

Samas oli ka antud tekstis kindlasti võimalusi veelgi paremaks teostuseks, kuna kohati koormatakse lugeja üle erinevat tüüpi narratiivide ja loopõigetega. Tunne on, et autor on võtnud endale meelepärased teemad ning proovinud neid kõiki siis ka jutustuse pealiini põimida või vähemalt side quest’idena kaasata, tekitades sellega kohati veidi liiga suure amplituudiga teema- ja ka tempomuutusi. See kõik võib olla ka taotluslik, kuna loo põhitelg on juba nagunii kahe ajaliini omavaheline põimik ning lugeja peab juba varakult ära harjuma, et enne ja pärast peatükid on väga kontrastsed ning justkui erinevatest maailmadest. Üldiselt mulle selline pendeldamine väga ei meeldi, kuna teostus kipub nõrgaks jääma. Antud juhul oli aga lõimimine tehtud piisavalt meisterlikult, et pigem andis see jutustuse kvaliteedile juurde ning tempovahetused nii väga ei häirinudki.

Kui muidu nii detailne ja huvitav maailm paistab igati lõpuni viimistletud olevat, siis tegelased väga üksikasjalistena ei näi ning nende suhtes mingit kiiret kaastunnet või kaasaelamist ei sünni. Kui siis ainult Perryle, väikesele lapsele, kes peab oma tervisehädadest hoolimata proovima ellu jääda ning iga päev enda eest võitlema. Teised tegelased käituvad kohati liiga stereotüüpselt ning on justkui B-klassi filmist välja lõigatud ja veidi liiga tehislikud.

Paaris kohas jäin natuke mõtlema, miks autor selliseid valikuid tegi, et tahab sihilikult lugejat valejälgedele viia, kuigi tegemist ei ole krimilooga ning ei ole mingit vajadust “kuritegu” toime pannud osapoolt varjata. Ju siis oli see jälle üks neist mitmekümnest nüansist, mis kripeldas ja oli vaja tingimata juttu lisada. Teisalt aga on lugu lõpetatud vähemalt veidi positiivsemal toonil ning ka siin ei järgita tavalise apokalüptilise jutustuse mustrit, tuues sisse veidi fantaasiažanrile omast müstikat ja pisukest lootusekübet.

Antud raamatu näol on minu arvates tegu igati kvaliteetse meelelahutusega, kuna igav ei tohiks kellelgi hakata – on nii ammendavat maailmaloomet, higist ja verest nõretavat märulit kui ka intriigidest tulvil keerdkäike. Hetkel maailmas toimuva kaose unustamiseks sobib antud teos suurepäraselt meelde tuletamaks, et alati võib veelgi hullemini minna.