„Kiiresti!“ kõlas hääl nende peas. „Siia!“ Valgus liikus õlgkatusega maja varju ning muutus ka ise tuhmimaks, et mitte liialt tähelepanu püüda. „Loomad. Tema mõju all. Ootame kuni mööduvad.“

Südametuksed kõrvus kumamas, liibus seltskond vastu seina.

Ülesanne oli ohtlik, kuid võinuks olla hullem. See oli Valguse töö, et nende vaenlase ümber asusid sel tähtsal hetkel vaid üksikud inimesed. Mitme sajandi pikkune töö. Loomad polnud nii keerulised, kui inimesed, kuid ka neid oli mõistlikum vältida.

Määgimine kaugenes. Neid ei märgatud.

“Edasi. Taimede vahelt. Taevas on silmad.

Kiirelt tuhises seltskond üle põllu, varjates end Kõikenägeva pilgu eest. Nad olid treeninud ja valmistunud. Nad teadsid, mis neid ootas, aga ikkagi võttis ärevus ja pinge silme eest mustaks.

Kogu inimkonna tulevik oli nende õlul. Ja kõige hullem - nad polnud isegi võimelised oma vaenlast hävitama. Vaid kõigevägevam sai hävitada teise kõigevägevama. Ainus, mida nad ehk teha said, oli lihtlabane pettus.

“Pidage!”

Eespool paistis hoone, mille ümber kummaline kuma.

„Kui ma lähemale liigun, mind märgatakse,“ kõlas Valgus. „Edasine on teie teha.“

Kolm meest vaatasid üksteisele otsa, seejärel sädelust. “Tänud su abi eest. Juhul kui me enam ei näe-”

“Siis pole enam vahet,” peatas Valgus. “Aega pole raisata. Mõtted tühjaks ja minekule!” Järgmisel hetkel oli ta kadunud.

Esimene hingas sügavalt välja ja katsus kiirelt varustuse üle. Teised tegid sama. Eksimusi ei saanud lubada. Niigi oli tegemist õnnemänguga. Nende vastas oli ikkagi kõigevägevam. Tema jõud oli pea piiramatu. Isegi kogu maailma sõjaväed poleks tema vastu saanud.

„Valmis?“ uuris Esimene.

Tema kaaslased noogutasid.

Hoides oma mõtteis vaid tänutunnet ja joovastust, lükkasid kolm Hommikumaa meest ukse lahti. Kõigevägevam seisis oma uues kehas heinapaki peal püsti ning vaatas nende poole. Tema pilk kui lõvil, kes märkas noort antiloopi – kindel oma võidus, kuid nautimas jahti.

Hetkega heitsid külalised kõhuli, varjates oma pilku.

„Oo kuningas. Me nägime ilmutust sinu saabumisest ning tulime kohe tunnistama. Me tõime sulle kinke,“ sõnas Esimene lömitades ülimas aupaklikkuses põrandal. „Au olgu kõigevägevamal,“ kinnitasid Teine ja Kolmas.

Vaikus.

Oli kõigevägevam nende plaanist läbi näinud? Kas ta kahtlustas midagi?

Seda ei tohtinud mõelda!

Nad pidid vaikuse lihtsalt ära kannatama.

„Oh tulge edasi ja hõisakem. Meie päästja on saabunud,“ sõnas lapse isa viimaks.

Kolm külalist tõusid, kuid hoidsid endiselt pilgu põrandal.

„Tõstke rõõmus oma pead. Meid on päästetud,“ sõnas lapse ema.

Kõigevägevam võis näha hetkega nende sisse, kui ta soovis, kuid selleks vajas ta silmavaadet. Ilma pilguta võttis mõtete lugemine aega ning nad pidid selle aja jooksul oma töö tehtud saama.

„Me ei ole selle väärilised,“ sõnas Esimene ning astus pilk maha suunatud kõigevägevama poole. Tema käes uhke aardekast. Tundes end piisavalt lähedal, laskus ta põlvedele, tõstes kahe käega kasti enda ees. „Teile, kõigevägevam. Au olgu kõrges.“

Ta ootas.

Võõrad kummardajad polnud kõigevägevama plaanides - vähemalt mitte veel, kui tema vägi alles kohanes sureliku kehaga.

“Mida sa mulle tõid,” rääkis laps isa suu läbi, hääles kõlamas nii tüdimus kui uudishimu.

Tark noogutas ja tõstis paksust rauast laeka vastsündinu ette. Kast oli tehtud Valguse õpetuse järgi. Isegi kõigevägevam ei suutnud selle sisse näha - kindlasti näris teadmatus tema hinge.

Siis lükkas mees kaane lahti.

Kasti sisu lausa hiilgas. Kuld, kõige puhtam, mida siin ilmas nähtud, sillerdas ja kumas otse kõigevägevama näkku.

“O…” alustas lapse ema, kuid jäi siis vakka. Kõik jäi vakka. Vastsündinu jumalik vägi oli mõneks ajaks segatud.

Kõigevägevamad ei kannatanud kulda. Miks, seda ei teadnud isegi mitte Valgus. Kuid see oli põhjus, miks ei tohtinud kirikus kaubitseda. Kuld lihtsalt segas neid.

Valguse arvutuse järgi olid neil loetud minutid kuniks vägi naases. Nad pidid keha taju vormima nüüd, kui selleks võimalus oli.

Teine külaline avas kiirelt oma laeka ja pani kalli viiruki selle sees põlema. Ta pidi peitma nii inimeste, loomade kui ka jumala lõhna. Kõigevägevam pidi tundma end osana kõigest. Kõige ja kõigiga võrdsena.

Kiirelt tossutas Teine terve kambri täis, peatudes pikemalt jumala nina ees.

“Mhh…?”

See nohin tuli lapse isa poolt, kuid oli tajutavalt kõigevägevama hääletoonis. Ta oli toibumas.

Esimene pani kiirelt oma kasti kinni. Ka Teine tegi sama, summutades sellega põleva viiruki.

“Meie kuningas, olgu te armuline,” sõnas Kolmas valjult ning avas otse lapse näo ees oma kasti.

Hetkega oli terve ruum täis magusat lõhna. See oli kõige puhtam mürr, mida inimkond oli kunagi teinud. Armastuse, iha ning rõõmu lõhn.

Noor jumal pilgutas silmi. Ta polnud kindel, mis temaga juhtus. Ei teadnud ta ka, mida targad olid toonud, kuid ilmselgelt oli juba kolmas kast tema ees.

Pingsalt ootasid targad mingitki reaktsiooni. Oli nende trikk õnnestunud?

“Ma tänan teid kingituste eest,” sõnas lapse ema viimaks, kuid enam ei kõlanud see käsuna, vaid vaba tahtena. “Palun, võtke osa meie söögipoolisest. Seda pole palju, kuid kuulub meile kõigile.”

Kolmas tõstis pea. Seda tegid ka teised targad. Jumal võis küll nende mõtteid lugeda, kuid nüüd polnud selleks põhjust. Armastus, see tähendas usaldust ja vabadust. Nad pidid sellele samamoodi vastama.

“Siis jagame ka meie enda oma,” sõnas Esimene ja naeratas.

Inimkonnal oli veel lootust.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0477)