Siin ta nüüd oli, planeedil Tarts, hõljus operatsioonivedelikus ja tema ümber sõelusid kalade moodi kohalikud, keda kutsuti jaakudeks ning kes parasjagu siirdasid temasse ühte omasugust. Jaagud olid universaalsed meedikud ja kõige paremini tegid nad oma tööd teiste olevuste sisemuses. Ühtlasi kasutasid nad peremeesorganisme transpordivahenditena, et reisida väljaspool oma planeeti. Krissu üritas igati ignoreerida läbi kõhunaha temasse tungivat pikka, vingerdavat millimallikat, kellest pidi kasvama olevus, kes on tema siseorganitega nii kindlalt ühendatud, et vägivaldsel teel ei ole teda võimalik eemaldada ilma peremeesorganismi tapmata. Kuid see-eest ravib ta Krissust välja kõik selle, mis ta muidu pikapeale kindlasti tapaks.

Tunne oli ebameeldiv ja viimaks mõtteid toimuvast kõrvale, jälgis Krissu enda kohal olevast klaaskuplist paistvat ja niipalju kui silm haarama ulatus, ookeanisügavuses laiuvat võõrapärast linna. Tal polnud aimugi, mis linna nimi oli, see oli tema kõrvust mööda libisenud kui teda poolteadvusetult siia toodi. Igatahes oli veeplaneedi kuskil sügavikus asuv linn pime ja vett täis ja tohutu rõhu all. Selle elanikke ilmselgelt ei häirinud ei igimust sügavikuvesi ega koletu rõhk. Linnas sees ei olnud vesi muidugi enam kuigi must, vaid päris heledasti ja erivärviliselt valgustatud. See valguse ja varjude keeris tema kohal muutis ümbruse salapäraseks ja meelitavaks paigaks ning kui Krissul ei oleks nõnda kiire olnud, jäänuks ta hea meelega siia planeedile pikemaks, et uurida kõike, mida silm praegu ei näinud ja mõistus ei võtnud.

„See on teil väga huvitav idee, eraldiseisev keel,“ tähendas operatsiooni läbi viiv jaak, kes vist märkas Krissu kerget ärevust ja püüdis tema mõtteid operatsioonilt samuti millelegi muule viia. Jaagu häält kuuldes tõusis Krissu keelele vastik ja rõve maitse. Ta neelatas ja püüdis maitset ignoreerida. See veel puuduks, kui tal praegu süda pahaks läheks. „Teoreetilise arutlusena intrigeeriv,“ jätkas jaak, „kuid mul on raske mõista, mis on selle praktikasse rakendamise kasutegur?“

„Sel on väga suur praktiline väärtus,“ ütles Krissu. „See on osa meie ajaloost. Pean vabandama, et ma ei ole teie, jaakude kultuuriga kuigi palju tuttav, kuid inimeseks olemise jaoks on vaja kuidas seda nüüd öeldagi, elu mõtet: midagi, mis aitaks mõtestada meie eksistentsi. Meie ajalugu, ja nüüd ma mõtlen siin eesti keeles rääkijaid, on meie keel - üks väheseid keeli galaktikas, mis elas üle unifitseerimise. Sellal, kui enamus teisi galaktilisi ühiskondi, sealhulgas ka inimtsivilisatsioon, läksid ajapikku üle ühiskeelele, säilitasime meie selle kõrval ka iseenda keele. See on meie ajalooline pärand ja selle säilitamine ning arendamine annab vähemalt minu eksistentsile mõtte.“

„Mispärast?“

Krissu võttis juba kopsud õhku täis, kuid ligane vingerdamine kuskil tema sisemuses peletas himu kuigi pikalt filosofeerida.

„Sest see meeldib mulle.“

See oli vastus, mida Krissu niisugustel juhtudel, kui pikalt seletada ei olnud mahti, alati kasutas. Kunagi oli ta laskunud igaühega, kes veidigi huvi üles näitas, pikkadesse diskussioonidesse, kuid nüüdseks oli ta neist väsinud, üldjuhul ei viinud need kuhugi. Neile, kes olid niipalju kui neil mäletamisväärset ajalugu üldse oli, viibinud kogu aeg ühekeelses keskkonnas, oli isegi teistsuguse keele idee üks suur narrus. Just seepärast oligi Krissu teel Rigeli Akadeemiasse, ühte vähestest kohtadest, kus tegeleti võõrkeelte uurimise, õppimise ja õpetamisega. Kuulu järgi oli teadaolevates Linnutee asustatud maailmades säilinud kokku umbes kakskümmend iseseisvat keelt. Rigeli Akadeemias, mida lühendatult ka RigA-ks kutsuti, õpetati neist kuutteistkümmet. Kui Krissu sinna jõuab, siis hakatakse õpetama ka seitsmeteistkümnendat. Ta oli selle eesmärgi nimel viimased kuus aastat kõva tööd rabanud ja nüüd oli ta elu unistus käeulatuses.

Kahjuks sattus reisilaev, millel ta viibis, oma teel sõjakoldesse ja see lasti puruks. Krissu jõudis vaid pooleldi ime läbi Tartsile. Päästealused olid muidugi imele abiks, kuid mitu-setu nädalat süvakosmoses, aeglaselt surevas vrakis koos samamoodi aeglaselt surevate kaasreisijatega viibides jõudis ta juba päris mitme eri kosmilise tsivilisatsiooni sektiga koos nende kõrgemaid olendeid ja galaktlisi energiaid paluda ja juhtmediteerida, et pääsemise fakti viimaks ikkagi imena võtta. Tõsi, viimases otsas oli ta palunud juba mitte pääsemist, vaid surma.

Kuid ime siiski sündis ja nüüd oli ta kümnete kilomeetrite sügavusel ookeani põhjas ja planeedi ümber möllav lahingutegevus siia ei ulatunud. Sama ei saanud öelda ülemistes kihtides paiknevate veemasside kohta. Seal vesi lausa kees energiarelvade ja meteoriidipommide lakkamatust vihmast. Siinsetel sügavikuelanikel ei olnud meteoriidipommide vastu midagi, neil oli päris mitu finantsorganisatsiooni, mis sügavikku vajuvaid meteoriite kogudes kena sissetuleku teenisid. Kes seal üleval kellega sõdis, ei huvitanud ei jaake ega Krissut. Jaagud olid rahul meteoriidisajuga ja Krissu tahtis ellu jääda ja Ridelile jõuda.

„Nii, valmis,“ teatas jaak. „Läheb mõni päev aega, kuni su ravisõber kohaneb, oma rõhu sinu kehaga ühildab, su keha ta välimise kesta absorbeerib, see on kõik ained, mida su keha vajab tervenemiseks ja kui see tehtud, siis võtab ravisõber sinuga ise kontakti. Oli meeldiv koos ujuda.“

„Samad sõnad,“ kohmas Krissu ja ta mõtles seda tõsiselt. Oli palju parem ujuda siin koos jaakudega ning paraneda, kui hõljuda kosmoselaeva vrakis ja oodata iseenda või oma kaasreisijate surma.

Krissu vaatas, kuidas jaagud ta küljest oma meditsiinivarustuse lahti koorisid, lahkusid ning ta ümarasse operatsioonikuplisse ravivedelikku üksi hõljuma jätsid. Kupli all olid jaagud kandnud madalrõhuskafandreid ja nüüd pugesid nad neist välja. Nad olid kummituslikult valged ja kindlasti kalade moodi, kuid päris kindlasti mitte Maa kalade moodi. Kuskil kõrgemal sähvatas midagi pimedas vees ja sähvatuse valguses paistsid sajad olevused, kes kõikjal oma asju ajades ringi sebisid. Krissu võpatas, sest sähvatus meenutas talle plahvatusi kosmoses ja olevused olid kui laiali lendavad rusutükid. Otse klaaskupli taga oli lisaks lahkuvale meditsiinipersonalile terve parv huvilisi, kel olid silmad punnis või sõrad harali ja Krissu võpatas jälle. Nii väga meenutasid nad tema surnud teekaaslasi reisilaevalt. Mõned neist oli ta kosmoses triivides nälja sunnil ja endaga võideldes ära söönud ning see ei olnud midagi, mida ta oleks tahtnud meenutada. Ta ei teadnud, kas päästjad, kes ta viimaks vrakilt leidsid ja Tartsile tõid, said aru, et mõnedel kehadel olevad vigastused ei olnud õnnetusest põhjustatud, vaid et neid oli lõigutud. Igatahes, kui nad olid aru saanud, siis ei esitanud keegi talle selle eest ühtegi küsimust ega süüdistust. Mine tea, ilmaruumi siinses otsas see ehk ei olnudki midagi erilist ega taunitavat. Mine tea mis ühiskond neil siin vetesügavuses oli, äkki mingite haide juhitud kord, kus röövkalad regulaarselt teisi sõid?

Kuid sõltumata sellest, milline oli ühiskondlik kord ja tavad Tartsil, Krissu ise teadis ja taunis ennast ning ka seepärast tahtis ta siit planeedilt võimalikult kiiresti minema. Liiga palju kohalikke nägid välja säärased, kelle surnukehadelt ta kosmoses matti oli võtnud. Kõnelda jaakudega ja tunda samal ajal selgesti oma suus taaselustuvat nende liha maitset, see oli rohkem, kui Krissu pikemat aega taluda suudaks. Ta tegi paar ujumisliigutust ja keeras end väljapääsu poole. Oli aeg mõelda, kuidas siit minema saab. Esiteks tuli välja minna ja selleks tuli endale selga ajada kõrgrõhuskafander, et kuplist väljas olev rõhk teda lömaks ei litsuks, sest erinevalt jaakudest ei olnud tema keha harjunud sellise veelasu all vastu pidama ning erinevalt ravikambri vedelikust ei suuda tema kopsud seal väljas veest hapnikku kätte saada.

Krissu põlenud nahk oli taastatud, kuigi kipitas veel veidi, siseelundid olid samuti regenereeritud ja vaid kiirgusest kannatada saanud koed vajasid pikemaajalist tervendamist. Igapäevast elu need vigastused ei seganud, kuid pikemaajaliselt võis karta kasvajaid ja veel pikemaajaliselt sadat muud häda. Seepärast oli ta sõlminud jaakudega lepingu, et transpordib ühte jaaku aasta jooksul ringi, sealhulgas vähemalt ühele võõrplaneedile. Vastutasuks aga tervendab jaak kogu ta keha esmaklassilisse seisundisse. Kuna jaakudest ei olnud teada, et nad parasiidina su kehas kaasa reisides midagi halba teeksid, siis oli see Tartsil parim viis odavat meditsiiniteenust saada. Nüüd tuli lepingu täitmiseks jaak aasta jooksul Tartsilt välja viia. Kuid sellega oli nüüd probleem. Laevapileti raha Krissul enam ei olnud, telepordiseadme oma ammugi mitte, nii et esimeseks mureks oli leida endale siin eluase ja tööots. Võimalikult tulus ja veel parem, kui see oli mõnel laeval, mis peagi lahkub, sest temasugusel kuivamaa asukal oleks päris keeruline pikemat aega siin ookeani põhjas vastu pidada.

Skafander seljas, läbis ta lüüsikambri, lülitades ühtlasi üle tüki aja sisse neuroabilise.

„Kas siin planeedil leidub mõni eestlane?“ küsis ta neuroabiliselt.

„Täpseid andmeid indiviidide kohta ei ole saada, kuid siin asub Eesti Maja.“

„Suurepärane, näita teed.“

Kohe joonistuski Krissu silmaläätsele teekonna kaart Eesti Majani koos viidetega transpordivahenditele. Maja olemasolu oli nüüd küll hea uudis, vähemalt leiab ta ulualust ja saab kohalikelt eestlastelt ehk ka vihje tööotsale või lausa küüti RigA-sse. Kahjuks puudus küll info Maja suuruse ja eestlaskonna arvukuse kohta, kuid kui siin juba Maja oli, siis pidi ka rahvast olema omajagu.

Kui vanasti räägiti, et igas maailma sadamas leidis vähemalt ühe eestlase, siis tänapäeval käis seesama tähesüsteemide kohta. Igas galaktika tähesüsteemis komistasid sa kindlasti vähemalt ühe eestlase otsa. Kus neid oli aga rohkem ja nad pikemalt juured mulda ajasid, seal pandi püsti ka Eesti Maja, kus kõneldi vaid eesti keelt, et emakeel ei unuks ja ühtlasi hoolitseti oma keelevendade eest, kes reisidel sinna kanti sattusid.

Õnneks viis just õigesse suunda kohalik kiirtee, milleks oli üks külm ja kiire hoovus. Krissu põikles ebameeldivalt laevaõnnetuse laipu meenutavate ja kummituslikult valgete kohalike vahelt läbi. Neid oli igas suuruses ja kujus, kuid kõigi nende ühiseks omaduseks oli igasuguse värvi puudumine. Nad virvendasid ta ümber igas suunas ja ajuti tundus Krissule, et ta oli sattunud lumetormi. Ta klammerdus selle kujutluse külge, sest see aitas eemale hoida vänget maitset suus. Jõudnud neuroabilise juhatatud transpordivahendini, klammerdus ta kohaliku „lume“ eeskujul ühe suure eluka külge, kes oli põhimõtteliselt siinne ühistransport ja kelle ülesanne oli teelisi kiiremini edasi viia. Ja elukatransport tõepoolest toimis, ei läinud poolt tundigi, kui ta oli kohal. Arvestades jaaku tema sees, kes vahepeal liigutas ja Krissu sisemuse keerama pani, pidi muidugi ütlema, et nemad jõudsid kohale.

Kohaliku Eesti Maja näol oli tegemist pooleldi molluskite ja muude ookeanipõhjaolevuste ning taimede alla mattunud tohutu kuplisüsteemiga. Ookeanisügavikule loomuomaselt olid ka kõik need taimed ja olevused kahvatuvalged, ja Eesti Maja oleks otsekui tuisulumega kaetud olnud. Krissu läbis lüüsi ja võis juba mõne hetke pärast eemaldada seljas olnud süvaveeskafandri. Mitte, et hoones sees vett ei oleks olnud, oli, kuid rõhk oli inimese jaoks normaalne, vesi mõnusalt soe ja piisas vaid näomaskist, mis ümbritsevast keskkonnast hapnikku välja filtreeris. Kupli all oli mõnus poolrohekas valgus ja külluslikult taimi. Mitte kohalikke lumivalgeid süvavee asju, vaid tõelisi Maa päritolu vetikaid, millest Krissu nii mõnedki ära tundis.

„Tervitus, rändur,“ kõlas tema kõrvus sootu ja emotsioonitu hääl. Krissu suunurgad tuksatasid ülespoole. Pärast kõiki neid nädalaid kosmoses ja kohalikus meditsiiniteenistuses veedetud aega lõikas lõpuks tema südamesse valguskiir -  need sõnad olid lausutud selges eesti keeles.

„Tere majalisele,“ vastas ta samuti eesti keeles. Krissu sõnadele vastuseks süttisid kõikjal mitmevärvilised tuled, asendades roheka valguse sini-must-valgete kompositsioonidega. Hääl, mis enne oli kuiv ja mehaaniline, tulvas täis ülevoolavat rõõmu.

„Võõras kõneleb eesti keelt! See tähendab, et ta ei olegi võõras! Omad on koju jõudnud!“

Tehisintellekt, sest tema see oli, kes kõneles, nimetas end Peetri nimelise väljaarendaja järgi Peetripojaks, oli Krissu saabumise üle nii rõõmus, et läks päris tükk aega, enne kui Krissu oma suu teist korda avada sai.

Selgus, et eestlasi ei olnud Tartsil enam ammu. Mitte ainsatki, kui Krissu ise välja arvata. Nad kõik olid kas lahkunud või jõudnud oma elutee loomulikku lõppu, ilma keelejõulist järglaskonda maha jätmata ning Eesti Majja oli jäänud vaid Peetripoeg, kes selle eest endiselt hoolitses. Krissu jaoks ei olnud selles kahjuks midagi üllatavat, ta oli sattunud ka varem Majadesse, mis olid jäänud tühjaks kui esimesed asukad olid oma maise tee lõpetanud ja uus põlvkond ei pidanud vajalikuks keeletraditsiooni järgida. Suurtes eesti kogukondades sellist ohtu üldjuhul ei olnud, kuid mida väiksem oli kohalik eestlaste hulk ja mida harvemad selle kontaktid emamaa ja teiste keelesaartega, seda vähem sai keel vastu pidada. Üha rohkem hakati niisugustel puhkudel laenama ühiskeelest sõnu ning kui ühiskeele kõnelejate hulk kohaliku eesti kogukonna ümber oli piisavalt suur, hakati peagi üksikute sõnade asemele laenama fraase ja peagi asendati need juba täislausetega, kuni kadus nii eesti keele igapäevane kõnelemine, kui viimaks ka emakeeles mõtlemise võime. Selle üle, kas see oli katastroof või loomulik areng, vaieldi eestikeelsete kogukondades omajagu. Oli, kuidas oli, kuid Krissut tegi iga kodukeele saarekese kadumine alati kurvaks.

Peetripoeg kibeles Krissule tutvustama kõike, mida ta oli inimeste äraoleku ajal teinud, töös hoidnud ja mingil määral ka edasi arendanud. Krissu kuulas teda kurva uudishimuga. Selgus, et kupli peremehed olid lahkudes jätnud kogu kupatuse täiesti töökorda ja funktsionaalseks, juhuks kui kunagi peaks siia saabuma mõni eestlane. Krissu jaoks üllatav oli see, et Peetripoeg oskas ainult eesti keelt, üldkeelt ei rääkinud ega mõistnud ta üldse. Ta oli niiviisi algusest peale programmeeritud ning kohalike jaakudega suhtles ta seepärast samuti vaid eesti keeles ja isegi keeldus üldkeelt õppimast ja tunnistamast. See ei tähendanud, et ta oleks kohalikke eemale peletanud, otse vastupidi, kuppel oli kohalikele omapäraseks ajaloomälestiseks inimolevustest, kes olid siin kunagi käinud, oma asju ajanud ja kadunud. Nad kutsusid seda Inimkultuuri muuseumiks ja Eesti Maja külastati päris usinasti, isegi praegu liikus siinsetes veekeeristes ja hoovustes kohalike jaake madalrõhuskafandritega, kes huviga ringi uurisid. Ka need skafandrid, nii nagu olevused ise, olid valged, meenutades ringi hõljuvaid lumememmesid. Krissule keegi neist ei lähenenud, sest ilmselt pidasid nad teda osaks ajaloost, ega osanud arvatagi, et ta on inimkultuuri elav ja kaasaegne esindaja.

Viimaks jõudis Peetripoeg oma ekskursiooniga ruumini, mis pani Krissu näomaskist õhku ahmima – see oli teleporteri saal. Suure ruumi keskel kõrgus tohutu kaheksanurkne seadeldis, mille keskel asus läbipääs teistesse seadeldistesse galaktika erinevais paigus.

Krissu astus portaali ette ja lastes Peetripoja vaimustunud jutuvada kõrvust mööda, avas ta masina menüü. Ka siin oli kõik ainult eestikeelne, nii et see, kes tundis vaid üldkeelt, ei saanud masinat kasutada. Ta sisestas Rigeli süsteemis asuva eesti asunduse koordinaadid. Alles nüüd vakatas Peetripoeg hetkeks.

„Vabandust kaasmaalane, kas sa kavatsed juba lahkuda?“

Krissu noogutas ja lülitas portaali tööle. Kuskil jalge all ärkasid võimsad süsteemid, hakates teleporterit energiaga toitma. Oma kogemusest teadis Krissu, et sellega võis mõnikord minna kuni veerand tundi, enne kui masin oli reisija läbiviimiseks valmis. Peetripoeg aga sattus ärevusse.

„Oota ometi, kuhu sa kiirustad, kallis mees? Ma arvasin, et sa tulid selleks, et siia jääda? Ma olen oodanud uusi kaasmaalastest elanikke juba mitusada aastat, ma mõtlesin, et sa oled uusasukas ja äratad asunduse taas ellu, mõtlesin, et varsti järgnevad sulle teised ja vana hea aeg tuleb tagasi!“

„Ee,“ pomises Krissu. Loomulikult oleks olnud tore siia jääda ja sõbraliku tehisintellekti seltsis kohalikku elu ja olu uurida ja turisti mängida, kuid tal oli kaks olulist põhjust, miks ta ei saanud jääda. Esiteks see, et kohalike nägemine tõi talle suhu toidumaitse, kusjuures mitte eriti hea toidu maitse. Seda ei hakanud ta siiski välja tooma, vaid vabandas end teise põhjusega, mis oli samuti tõene: „Ma olen tegelikult lihtsalt läbisõidul. Mu reisilaevaga juhtus õnnetus, see lasti puruks ja ma sattusin Tartsile juhuslikult, päästelaevaga. Mind oodatakse Rigeli Akadeemias, kus ma hakkan tudengitele eesti keelt õpetama.“

„Sa lähed RigA-sse,“ pomises Peetripoeg pettunult. „Ja kuna sa tagasi tuled?“

„Noh,“ tunnistas Krissu, „tegelikult ei olnud mul mingit kavatsust tagasi tulla. Ma ei olnud isegi teadlik, et siin oli kunagi eesti asundus ja et siinsed süsteemid on endiselt töökorras.“

„Siin on kõik töökorras,“ kinnitas Peetripoeg. „Sa võid vabalt siia jääda ja kohalikele eesti keelt õpetama asuda.“

Misjonitöö, mõtles Krissu, kuid palju väiksemas skaalas, kui ta saab seda RigA-s teha.

„See ei ole kahjuks võimalik, mind oodatakse siiski Rigelil.“

Tehisintellekt oli keeletu. Ta vaikis kümme pikka minutit kuni teleporter andis signaali, et on valmis ülekandeks. Krissul oli Peetripojast kahju, sest too oli teinud tõepoolest head tööd asunduse säilitamisel. Ta mõtles, mida talle lohutuseks öelda, kuid midagi head pähe ei tulnud ja viimaks ei öelnudki ta midagi. Alles siis kui Krissu astus ülekandeplaadile, sai Peetripoeg oma kõneprogrammi taas valla.

„Kaasmaalane! Võta mind ühes!“

Krissu seisatas.

„Sind kaasa, miks? Kuhu?“

„Ma ei suuda enam siin umbkeelsete keskel elada, ma tahan omade juurde. Ma võin aidata sind keeleõppel, ma teen kõike mida sa tahad, võta mind ainult kaasa.“

„Aga asundus?“

„Ma panen ta automaatika peale ja me võime siit ju vahel läbi astuda, sina saad puhata ja lõõgastuda, mina vaatan üle, mida on vaja korrastada, parandada ja hooldada. Ei juhtu temaga lähima paari aasta jooksul midagi. Kohalikud on selles suhtes väga tublid, ei näpi midagi, käivad ja vaatavad niisama.“

Krissu mõtles hetke ja noogutas siis. Peetripoeg tundus olevat huvitav tegelane, miks mitte teda kaasa võtta, eriti kui koos temaga tekib võimalus hakata siin puhkusel käima. Tarts oli oma lund meenutava keskkonnaga väga ilus planeet ja Eesti Maja oli varustatud kõigi mugavustega. Küllap ta saab kunagi ka sellest rõvedast maitsest suus lahti. Kuid Peetripoja kaasavõtmise kasuks rääkis ka asjaolu, et nii tekkis Krissul võimalus vestelda RigA-s kellegagi emakeeles. Kellegagi, kes seda ei õppinud, vaid kasutas emakeelena. Tähesüsteemide vaheline side oli kallis, aeglane ja katkendlik ning täiesti reaalne oli võimalus, et ta ise hakkab ühel hetkel unustama keelt, mida ta peaks teistele õpetama ja kõnelema niiviisi pooleldi isolatsioonis olles mingit isiklikku dialekti.

„Teeme ära, sinu seltskond teeks mulle suurt rõõmu,“ ütles ta Peetripojale.

Peetripoja rõõmu oli võimatu kirjeldada. Kogu selle aja, mis ta seadis asundust autonoomsele režiimile, vadistas tehisintellekt vahet pidamata kui õnnelik ta on, et saab teise eestlasega kokku jääda ja et nüüd algab uus elu.

„Oi küll nüüd alles algab aega,“ kordas ta mitu korda. „Ma juba tunnen, et löön igast otsast lõkendama! Oi algab aega!“

Viimaks oli ta ettevalmistustega valmis ning laadis end Krissu lisaaju moodulisse, millest nad neuroabilise välja viskasid. Krissu astus ülekandeplatvormile, käis silmipimestav sähvatus, Krissu kisti molekulideks ja nende ümber laius igavik.

Ei olnud enam aega ega ruumi, ei olnud Krissut, ei olnud Peetripoega ega jaaku Krissu sees. Ja siis oli kogu maailm ja Krissu ja ta kaaslased taas olemas.

Nad seisid Rigeli Akadeemia portaaliplatvormil. See oli pime ja kitsas ruum, siin lõhnas ebameeldivalt ning hädapärases avariivalguses põrnitsesid neid vaid tehnosüsteemid ja hallid kiviseinad.

„Tervist, rändur,“ tervitas majavalvur masinlikus üldkeeles.

„Tere majalisele,“ vastas Krissu talle.

Nad astusid platvormilt maha ja läksid välisukse juurde.

„Olete sisenemas Rigeli jurisdiktsiooni,“ teatas masinhääl. „Tuvastan kolm indiviidi ühes kehas. Identifitseerige end ja nimetage oma saabumise eesmärk.“

„Kristjan, jaak, Peetripoeg,“ ütles Krissu. „Me oleme siin, et õpetada galaktikale eesti keelt.“

„Kinnitan sissepääsu, teid oodatakse. Tere tulemast ja olgu teil edu,“ vastas masinhääl.

Uks nende ees avanes. Neid ootas uus maailm.

„Meil on kindlasti edu,“ kinnitas Peetripoeg, „sest kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani üles tõusta ja omale igavikku otsida?“

„Võib küll,“ vastas Kristjan. Jaak tema sees küll vaikis, kuid see oli nõusolev vaikus.