"Inglite linn" oli suurepärane noortekas. Ma olen oodanud antud raamatu ilmumist juba aastaid, või noh üldisemalt järgmist Manni raamatut, kuid ka seda raamatut olen oodanud juba mõnda aega. Mann on alati olnud hea käekirjaga ning see ei ole muutunud. Laused lihtsalt voolavad lehe peal ning nii paganama hea on lugeda tema tekste. Lugu on ühest peaaegu 15 aastasest tüdrukust Lonnist, kes üritab ellu jääda ja paremat elu otsida postapokalüptilises maailmas, kus masinad on inimeste üle valitsema hakanud. Peale Riket muutusid masinad inimeste suurimateks vaenlasteks. Lonni on terve oma elu elanud Kindluses, väikeses inimeste asumis, mis on masinate eest kaitstud. Tüdruku elu pööratakse pea peale, kui ta sõbrad veenavad teda üheks seikluseks Kindlusest lahkuma.
Kuigi lugu on paganama hea, siis alati on midagi, mille üle viriseda. "Inglite linnas" ei olnud mul millegi suure üle viriseda, kuid tähenärimine on üks mu lemmikajaviiteid. Ma arvan, et kõige suurem autori kirumine toimus kohe esimesel leheküljel. Ta oli kasutanud väljendit "jätta endast jälg aegade raamatusse" ehk kogu ülejäänud päeva kummitas mul eelmisel noortelaulupeol kõlanud Rasmus Puuri "Meie", nii et aitäh selle eest!
Tekkis huvi, kus tegevus toimub. Lonnil oli Alexa, kellega ta rääkis. Mis keelt rääkis Alexa? Ma eeldaks, et Lonni rääkis ainult üht keelt, kuna ta kasvas nii kinnistes oludes. Huvitav oleks teada, millist maailmaotsa autor ette kujutas. Tundes Manni, siis tahaks pakkuda, et kas Eestit või Idamaid ning raamatu kaanepiltki toetab idamaist hõngu.
Kui lugeda raamatu lõpust Jüri Kallase järelsõna, siis sealt võib leida lause, kus ta ütleb, et lugu algab lihtsakoelise noortekana, aga muutub hiljem sügavamaks. Minu jaoks ei alanud lugu lihtsakoelise noortekana, seda on kerge lugeda ja see on hoogne nagu noortekas, aga teemad ei ole lihtsakoelised. Mann on suutnud kirjutada depressioonist ja ühiskonnast väljatõrjumisest, ilma et see oleks sünge. Ma ei ütleks, et see on noorteka lihtsakoelisus, vaid see on kirjaniku meisterlikkus.
Kõigi humanitaaride rahustuseks! Kuigi tegu on postapokalüptilise ja teadusulmelise looga, siis tegu ei ole matemaatilise looga. Füüsikaline maailmamõistmine ei ole absoluutselt vajalik loo nautimiseks. Ühe koha peal oli tõepoolest kasutatud sõna "entroopia", kuid seal oli koheselt ka seletus antud ning tegelikult saab sellest üle lugeda. Tegu pole teadusliku tekstiga, tegu on loetava lihtsa kirjandusega.
Kõigi matemaatikute hirmutamiseks! Ühe koha peal on kasutatud fraasi "poole rohkem". Minu jaoks on alati segadus, kas see on 1,5 või 2 korda rohkem. Sain teada, et 2 korda rohkem, kuid ma innustan kirjanikke kasutama matemaatiliselt täpseid väljendeid nagu "kaks korda rohkem" mitte "poole rohkem".
Ma ei saa jätta raamatu vormistust kiitmata. Alustades lühikestest peatükkidest ning lõpetades võrratute illustratsioonidega. Seekord on kaanepilt ja illustratsioonid Liisa Berezkini tehtud. Huvitav, kas kunagi saab ka Manni enda illustratsioone raamatukaante vahel näha.
Lisaks tahaksin kiita kirjastus Lummurit. Ma pole varem eesti raamatute puhul tähendanud, et autorid oleksid kirjutanud ette mingi eessõna või tänusõnad. See on nunnu viis, kuidas saada natuke teada autorist ning samuti on see koht, kus ka taustajõud saavad oma tunnustuse (sõbrannaga veini joomine on oluline osa loomeprotsessist). Nii et aitäh Lummur, et lasite (või utsitasite) Mannil kirjutada lühikese eessõna. Palun tooge veel pühendused ka eesti kirjandusmaastikule. Pühendus on alati esimene asi, mida ma loen, ning tore oleks neid ka eesti autorite teostes näha.
Tegu oli tervikliku ja hea romaaniga, aga selliste lõppude puhul loodan ma alati, et kunagi tuleb romaan sellest, mis edasi sai, kuhu maailm välja jõudis. Ma tean, et Manni teise romaani puhul oli see küll kombo romaanist ja lühijutust, kuid kuna mulle lühijutud ei meeldi, siis seekord loodan ma romaani näha. Igal juhul jään suure huviga ootama Manni järgmist romaani, olgu see siis antud maailmas või mõnes muus, hea tuleb ta igal juhul.
