Vabaduse hind Tim Hornet
Lugu sellest, kuidas printsessi akna taga hüüab järjekordne noor rüütel, kes on tulnud teda vabastama. Printsess ohkab tüdinult, läheb trepist alla ja kummutab klõmmiga mingi rohelise joogi, mis muudab ta millekski sisalikulaadseks, ehk lausa lohejaks. Vabadus, mille pakub prints, ei ületa vabadust, millest ta loobuks selles tornis.
Justkui feministlik muinasjututöötlus, aga ma pole kindel, millise loo oma - ehk polegi midagi konkreetset, on vaid mingi troop. Lühike tsurakas, mille idee seisneb selles, et üleüldises mõttes on printsessi elu tüütu taak, aga sedasama ideed on palju huvitavamalt ja paikapanevamalt tehtud.
See on järjekordne näpuharjutus, ilma mingite ambitsioonideta. Kuigi kirjutamine on suures osas käsitööoskus ja iga uus katsetus viib lähemale uutele tasanditele ja uute arenguplatoodeni, siis tundub ometi, et see on pimesi kirjutatud käsitöö, millel pole pingutuse edasiviivat jõudu. Anna natuke aega, lase neid sahtlisse koguneda, ära kuula toimetajaid, kes ütlevad, et saada kõik, avaldame kõik. Selles numbris on seitse juttu, kuuest oleks piisanud. Autori enda enesekriitilisem sõel kulunuks marjaks.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vabaduse-hind
Maniakkide tänav
Mardus nimega Marduk toitub surmaainesest - sellest, mis ümbritseb olendeid nende viimastel eluhetkedel. Tema ja ta õed ammutavad esimest korda inimese surmaheljumit. Nende kahjuks vanamees, kellelt nad selle said, oli sügavalt armastatud ja kallis taat, mistõttu tuli terve hulk nõidkütte, kes otsustasid mardused hõbenooltega maha lasta. Mis saab Mardukist ja ta perest?
Meeldiv oli värske pilguheit üsna tundmatule olendile. Mardused on ebamäärasest mütoloogiast - mulle tuttavad eelkõige ühe ulmealmanahhi nimest ning “Röövlitütar Ronjast”, seega andis tekst hea võimaluse paremat pilti saada ühest kollist.
Tavaliselt oleks selline süžee nõidküttide silme läbi, kes jahivad deemoneid, seekord on teistpidi, jälgime meeleheitlikku põgenemist nõidküttide kättemaksuhimu eest. Loo mütoloogia oli hea ja mardused olid head tegelased seda jutustama - eriti kuna nemad püüavad vanu jumalolendeid taasäratada.
Maniakkide Tänav on seda teksti hästi jutustanud, asi edeneb põnevalt. Järele mõeldes tahaks siingi mõelda (nagu eelmisegi tekstiga), et ehk on siin arvutimänguesteetikat - nagu oleks tuldud kirjutuslaua taha pärast väikest “Witcheri”-sessiooni, antud asjale oma vint. Samas ma ei kurda - see oli hästi kirjutatud, põnev oli lugeda.
Lugu oli huvitavast vinklist tehtud ja täitsa kenasti kirjutatud, aga mõni sõna ka kriitilisemast vinklist.
Väheke jäid minu jaoks jutustamislüngad, kuidagi liiga järsku liikus ühe asja juurest teise - vanamehe surma sissesöömine oli veidi liiga tühine jupike teksti alguses, ent silmas pidades selle olulisust ülejäänu kontekstis, võinuks selle ehk rohkemgi välja kirjutada.
Stiili poolest kaks väikeasja - esimeses kolmes lauses oli sõna “surm” viiel korral, mis mõjub stiilikohmakusena. Kes näeb minus tähenärijat, võiks kaitsta, et tegemist on stiilse kordamisega, selle ühe mõiste tarviliku tähtsustamisega. Ma’i tea, mulle mõjus lihtsalt mingi asjana, mida võinuks mitmekesistada.
Teiseks see, et esinesid mõned võõrsõnad, mis väljusid üleüldisest stiiliregistrist. Absorbeerima ja miski oli veel. Need jätavad liialt arvutimängusõnavara, täpsemini öeldes inglise keelest laenamise mulje.
Muu oli kõik timm, huvitav oli lugeda - see on selline kirjatükk, mis ajab elevile minu sisemise põnevusnäljas 15-aastase.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-musta-emanda-lapsed
Mineviku kaunis lummus ehk Jörbini väike retk
Kaupo Sempelson
Lugu sellest, kuidas Jörbin ja tema ülikooliaegne silmarõõm Kirti proovivad leiutada ajamasinat. Ehkki see on üks paras hullus, saavad nad sellega hakkama. Näitab etapphaaval sellest, kuidas Jörbin püüab sellega tegeleda, mis probleemid kerkivad, seejärel tema ja Kirti retkedel käimine, isegi sõltuvusse sattumine neist retkedest, ja muu.
Ülevaatlik mittelugu ajamasina leiutamisest, potentsiaalsed liinid siin oleks: peategelase ja Kirti suhtlemine, teiseks ajamasina leiutamise etapid, kapsliidee ja muu, küsimus, kuhu on kadunud varasemad ajarändurid või ajarännuhuvilised, ajarännusõltuvus, viimaks viimane, ebaõnnestunud rännak. Need on kõik ideed, millest saanuks eraldi mõne teise jutu fookus, siin need aga lihtsalt figureerivad, nendega ei hakata midagi peale. Need markeeritakse ära ja sellest mittejutustamisest - või on see just ülevaatlik ärajutustamine? Kindlasti leiduks mingi täpsem termin. Igatahes, on antud ülevaade sündmustest, aga pole see elama pandud, seetõttu mõjub linnulennult mingi loo ülesilmamisena. Loo sõrestik või luustik on olemas, lugu ennast ei ole.
Võib-olla on see algaja kirjutaja asi, kel on ideid ja kes tahaks välja saada need ideed, aga kes ei taha kuigivõrd nautida jutustamise protsessi. Selleks, et ma viitsiks lugeda kellegi raamatut näiteks paralleeldimensioonidest saabunud jumalate alistamisest ainulaadse ebamaise mõõgaga, pean ma viitsima lugeda samast raamatust leiduvat stseeni sellest, kuidas kaks jorssi vaidlevad omavahel, kelle kord on öösel vahti pidada.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mineviku-kaunis-lummus-ehk-jorbini-vaike-retk
Algoritm ja armastus
Miia on sisse võetud Davidist ja otsustab üle pika aja esimest korda kulutada oma münte reaalsusfiltrite muutmiseks ja Davidi kohta info selgitamiseks. Iga kulutus läheb raske südamega, aga ta teeb seda siiski. Lugu ongi sellest, kuidas need katsed edenevad.
Miia tavaline koolipäev - ärkab üles, peseb hambad ära, hambapesu järel tuleb küsimus: kas olete rahul selle tootega? Kuigi see Miiat tüütab, vastab ta: “Jaa.” Seejärel järgnevad küsimused: Kas ta tahab seda arvustada, kas ta tahab seda hinnata, kas ta tahab oma hinnangut kommenteerida. Allaheitliku inimesena ta kommenteeribki. Seejärel kooli, kus erinevad klikid, näiteks “lahedamad” lapsed suhtlevad eelkõige omavahel ja hoiavad endal ees kangema kraadi reaalsusfiltreid, mis jätavad neist mulje kui eriti kaunitest, samas kui “nohikud” piirduvad hoopistükkis algseadetega ja algoritmide väljapakutuga ega kanna vaba valikuna tehtud asju. Seega näevad nad välja kuivad ja ilmetud.
Mulle meeldivad selle loo ütlematajäämised. Ei räägita, mis reaalsusfiltrid, kuidas need toimivad, kas tegemist on mingi masskasutuses silma sisestatud tehisliku reetinaga või eksisteeritakse virtuaalreaalsuses. Meeldib ka see, et sisu poole pealt jäetakse mingid asjad päris välja ütlemata, mõeldut ei väljendata rohmakalt.
Eriti põhjalikku pilti tegelastest ei maalita, mis annab hoogsust juurde. Pikkade lõikude peale pole kirjeldusi, vaid tegevusi - ja need võivad küll olla suhteliselt argised tegevused, aga neisse on laetud nii palju emotsiooni. Isegi kui see on suures osas tiineka enesehaletsus, on see hästi välja peetud, pani kuidagi kaasa elama. Minuski veel võidutseb too tiinekas. Võib-olla mulle lihtsalt endale meeldib selline silviarannamaalik tekst, Kadri või Kasuema vaib. Nood meeldisid mulle väga ja siitki kumab taoline asi läbi, ehkki mitte päris sama meeleolu.
Ma ei julgeks otseselt öelda, et tekst oli hirmus põnev, mingis mõttes polnud selles tekstis ju erilist lugu, see oli eelkõige pilguheit ühte tehnoloogilisse tulevikku, mis polegi kuigivõrd tulevikus. Kaks sammu veel ja tekst pretendeeriks Black Mirrori stsenaariumiks – need kaks sammu oleks näiteks sellised, et Miia oma viimsedki mündid ära raiskaks mingi mõttetuse peale, võibolla lisanduks seegi, et keegi lähedane - õde või ema või vanaema - haigestub ja vajab ellujäämiseks tema münte, aga need läksid selle peale, et ühele poisile meeldida vms. Siin ei astuta seda Black Mirrori osade viimast sammu, ei tehta šokeerivat lõpplahendust, aga mingi taoline meeleolu on siiski, tehnokriitika. (Õieti ei kritiseerita tehnoloogiat, vaid satiirinooled tabavad seda, kuidas seda tehnoloogiat kasutatakse - kõik need reklaamid ja pop-upid -, ent see ongi blackmirrorlikkus, millest räägin.)
Mingis mõttes on hea, et seda viimast blackmirrorlikku sammu ei tehta, aga veidi jääb puudu sellest, et tekst oleks elamus või sündmus. Mulle meeldis seda lugeda, aga mõtlesin, et see on lootustandev mingi tulevase asja perspektiivina ja mitte veel asi ise.
Teismelisemotsiooni intensiivsus ja sisuline argisus, samas hästi läbi mõeldud tehnoloogia - mõistan, miks mõni Reaktori lugeja võiks sellele käega lüüa (näeb selles näiteks tiinekajuttu vms, keskmine Reaktori lugeja eelistab vist veidi teist nišši). Ent keda sellised eelhoiakud ei vaeva, see leiab eest ühe korraliku jutu.
PS! Mingid küsimused, mis segama jäid - kas kõigil on sama suur igapäevane mündisissetulek või on “lahedatel” rohkem münte? Juttu oli sellest, et Miia säästis ja kogus temale laekuvat, aga milleks? Lugu saanuks olla ka sellest, kuidas keegi ilmetu ja märkamatu oma aastate jooksul kogunenud mündivaru eest ostab midagi eriliselt hämmastavat - midagi, mis õilistab säästmise mentaliteeti. Äkki hakataks sellisel juhul hoopis säästmist fetišeerima? Mungalikud askeedid on suurimaks vaatamisväärsuseks - “See seal ei kasuta isegi etteantud riidevalikut!” Samas, ehk ka mitte. Sellist enesepiiramist võidaks ehk austada, aga sellest ei vaimustuta. Välja arvatud ehk juhul, kui kogutud müntide määr oleks avalikult nähtaval - siis oleks tegemist hoopis sellise enesepiiramise ironiseerimisega.
Täpsustan siiski, et ma ei kiru asjaolu, et see tekst neid küsimusi ei lahka, ma ei püüa õpetada, et õige hea tekst oleks puudutanud just neid küsimusi. Need on lihtsalt tekstist tõukuvad lisamõtted või uidud. Tore, kui tekst või miski tekstis nõnda uitama paneb.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-algoritm-ja-armastus
Varuplaneet
Imre Siil
Tulnukad arutlevad pikalt ja laialt, kas tasub eksperimenti nimega inimkond jätkata. Pikk taustalugu, mis räägib, kuidas on selle hetkeni jõutud. Tulnukad röövivad ühe inimese ära, et tema jutu põhjal otsustada, kas Maal on perspektiivi või mitte. Röövitu on pesueht mulgi mees.
Suurema osa tekstist moodustab taustalugu - selle kirjeldamine, mis tulnukad üldse olemas on, milline on nende suhtlemine maalastega, mis laadis on inimtsivilisatsiooniga kokku puutunud, kuidas tulnukad on andnud väikesi tehnoloogiatõukeid ja kuidas nad tunnevad ängi inimeste tuumahuvi suhtes.
Ma ei tea, kumb on siin jutu fookus - kas pikk taust või mulgiga kõnelus. Stiililiselt tekib maru suur kontrast loo kahe poole vahel - kokkupuude maakaga on lihtsalt tobe jubinake, lihtsalt mingi naljakavõitu esimese kontakti lugu, mis ei vajaks mingit eelinfot või hoovõttu või tausta. Nii et ilma taustata oleks kergemeelne stseenike täitsa piisav. Samas on taustainfo pikalt ja põhjalikult välja kirjutatud, nii et jääb mulje, et hoopis stseen ise on tühine üksiknäide kõige muu kontekstis. Mingi kontseptuaalne ebakõla ühesõnaga. Või teksti ülesehituse apsakas.
Kopeerin siia ka teksti sisulise kulminatsiooni, sest see ongi teksti parim koht:
„Mida te tuumaenergiast arvate?“
„Tehku seda elektrit tuumast või tuulest või millest tahes, aga olgu hind mõistlik, mitte mingi börsest või persest võetud. Tuless neile kuradi spekulantidele, kes meile selle häda kaela ommava toonu, üits kõva kolks anda. Valitsustel vaja iks jala üitskõrd perse alt välja võtta, või muidu lätt see ilm küll hukka. Hinnad ju muudkui tõusevad. Meil vinguva viil niisama, aga mõnel pool väljamaal on rahvas juba mässamagi hakanud. Ja mu naabrimees Andu ütel kah täitsa õigesti, et näe, tuumajaamad kaotatakse küll ära, aga aatompomme tehakse aina juurde. Varsti üits suur pauk niimoodi käibki ja siss om Maa pääl õkva peris katastroof käen.“
Kas selleni jõudmiseks oli vaja pikki-pikki lõike kõike muud? Minu maitse ta polnud, aga ma ei ütle, et ta halb on - ettelugemiseks on tsiteeritud tekstijupp või taolised asjad lahedad, mul tekkis ka kiusatus seda kohe ette lugeda. Ta pole ju halb. Minu meelest lihtsalt tasakaalust väljas.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-varuplaneet
Maarja Kruusmets
Marina näeb, et tema abikaasa Mihkel käitub kuidagi veidralt võrreldes tavalisega. Väikesed asjad, üldiselt on mingid halvad kiiksud ikka alles, aga näiteks peseb enda järelt ära või teeb voodis meeldivaid ootamatusi või teeb muud säärast. On liiga… armastusväärne. Pärast tuleb välja teadustehniline põhjendus sellele.
Jätkuvalt niimoodi, et iga lauset ja lõiku on iseenesest huvitav lugeda, võrreldes autori mõne teise tekstiga on praeguses suuremgi köitvus veel. Loed ja ei ole mingit märgatavat trotsi ega blokki, läheb väga sujuvalt. Jätkuvalt häirib vaid see pisiasi, et lugu on kuidagi mittemidagiütlev, kuidagi madala latiga, vanade ammukäidud teede läbikäimine.
Klišeeline lugu doppelgangerist, hästi argine, võib-olla eales varem pole autori tekst tundunud nii määratud ajakirjale Pere ja Kodu. Kuna autor tõesti ei soovi midagi värsket siinkohal öelda, siis ei malda ma isegi analüüsi teha, mis teeb ta kirjutusstiili nii köitvaks. See on lihtsalt selline omadus tema lugudel, mis teeb õnnetuks, et lood ise on mittemidagiütlevad.https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-abielukusimused
Mairi Laurik
Kuulsa kirjaniku (ja värske Euroopa Ulmeauhinna tõlkenominendi!) Veikoni jõuavad kuuldused sellest, et ta käib kuskil esinemas või kõnelemas, ilma et ta ise sellest midagi teaks. Veiko otsustab oma sõbra Joeliga üht “oma” esinemist vaatama minna, oodates mingit haledat Vale-Veikot, aga selle asemel istub ja vastab küsimustele originaalist eristamatu isik. Sama lugu juhtub ka ühe Hargla esinemisega. Veiko ja ta sõber Joel otsustavad asjaolud välja selgitada.
Alustuseks sellest, et päriseluliste tegelaste sissetoomine polegi ehk enam selline võte, mis mõjuks rabavalt või šokeerivalt nagu kunagi ammu, kui inimestel oli huulil küsimus, kas nii ikka võib või kas pole tegemist laimuga või millegi juriidiliselt ebakorrektsega. Nüüdseks on see aga normaliseerunum ja okeim. Tahtsin lihtsalt osutada asjaolule, et see on võte, mida tekstis kasutatakse, aga mis ei muuda teksti markeeritult “selleks pärisinimestega tekstiks” - ja see on meeldiv muutus kirjandusvõtete vallas.
Omaeluloolise kirjutamise juures üks tähtis asi - et loetav tegelane meenutaks inimesi, keda kujutatakse. Muidu oleks ju tegemist lihtsalt kohmakavõitu nime ärakasutamisega. Tõtt-öelda tundusid Lauriku sõnad igati sobivat tegelaste suudesse. Võib-olla kui ikkagi kritiseerida, siis veidi tunnen, et Lauriku Joel Jans oli veidi pehmevõitu. Kui peaks teda ise kirjutama mingisse teksti, teeks ma temast palju vängema sõnapruugiga tegelase. Vast ei paneks räigusi tegema ja räuskama, aga kuidagi mõjus vanilla-Joelina, vaid korra ütles “värdjas ilm”.
Ehk näitab see midagi minu kohta ja selle kohta, kuidas ma päriselulisi tegelasi tekstides eeldan - et nad peaks nagu olema veidi paroodiad iseendist või veidi üle võlli. Sama hästi võiks ma nõuda, et kui autor kasutab ajaloolist tegelast (näiteks Galileo Galileid), peaks vastav tegelane mingis täiesti argises olukorras kasutama tolle isiku tuntuimat tsitaati mingis hoopis teises kontekstis (Galilei grillib kana ja mõmiseb endamisi: “Ta pöörleb siiski!” - võib-olla natuke on naljakas, aga natuke ikkagi ka nõme.) Ja siiski, kas Joeli harras lugupidamine auväärt Veiko vastu on nii suur, et vägisõnad kaoks nii märkamatuks - eriti kui on ikka tõesti koerailm ja keda tahes ropendama ajav pritsimine?
Teist korda üle lugedes hakkasin mõtlema, et mingis mõttes on lool neilgaimanlik vaib sees. Gaimani suht alles eesti keeles ilmunud “Suits ja peeglid” sisaldanuks nagu lugusid, mis põimib kunstnike-kirjanike elu vanamaagilise ulmeelemendiga, sealjuures hoides kümne küünega kinni kunstnike-kirjanike endi maagilisusest - kunsti ja maagia omavaheline sidumine. Kas või siinsed arutlused selle üle, kuidas lugude või eneseväljendamise vägi su hinge salvestab - no kas pole seegi veidi gaimanlik? Või on see minu enda kitsas silmaring, mis ajab mu viitamissüsteemi kõik liinid selle ühe autori juurde…
Mulle meeldib motiiv, et Veiko on luule ja proosaga jäädvustanud oma hinge taasesitataval kujul, meeldivad arutlused selle üle, mis kunstiliikidega seda veel teha saaks (jõudes mõlgutusega selleni, et näitlejate puhul ei saa - või kui, siis ehk koduteatris, kus ta on enda kunsti ja ennast kunstis korduvalt maksma pannud…). Vaike korraks väljendab neid mõtteid, aga ei lasku neisse pikemalt. Mulle endale need jupid meeldivad, vähemalt ideed sellistest juppidest, sest need aitavad põnevaid motiive lahti harutada.
Siinne arutlus polnud ehk kuigi värske, ehk oli siinne hoiak isegi veidi stereotüüpne. Mõte, et luules väljendub looja hing tooremalt või elulisemalt kui proosas, on kuidagi nii teada-tuntud mõte, et oleks tahtnud sammukest edasi, näiteks selle avamist, milles võiks seisneda vahe - kuidas on luuleraamatust manatud Veiko ehedam või elulisem või toorem kui proosaraamatust manatud Veiko? Siit saaks edasi mõelda, et eri publikute jaoks eri Veikod - näiteks Anti Saare näitel pakuks koolidele lasteraamatu pussitamisest saadud Saart (“Kuidas meil asjad käivad?” või mõni ta Pärdi-raamat), kirjandusteadlastele tema esseistikat või ehk magistritööd… Motiiv on tore ja palju võimalusi pakkuv, seepärast oli hästi väheke kahju, et piirduti üksnes tõdemusega, et luulest saab toorema või vahetuma autoripildi. See pole ent teksti fookus ja minust oleks nõme nõuda seda fookust. Pean aga siiski ütlema, et mulle meeldib, et Mairil on sageli taolised ideed välja toodud küll, lugejale on suund kätte antud.
Päris tugevalt on tekstis esindatud nurin Eesti raamatukogupoliitika ja Eesti kirjanduse (rahalise) seisu üle. Veiko võib olla austatud kirjanik ulmikute kontekstis, ehk ka Eesti kirjanduse kontekstis laiemalt, aga n-ö objektiivsemate mõõdupuude poolest (ja kas on objektiivsemat mõõdupuud kui mammoona!?) on ta siiski suhteliselt vaevumärgatav. Vähemalt jääb selline mulje tekstist. Tema esinemisi käib kuulamas 5-6 inimest ja sedagi nimetab Joel heaks tulemuseks. Selle iroonia kriipsutab alla asjaolu, et loo peaaegu et viimases lauses rõõmustab armastatud ja oma hinge loomingusse valav kirjanik tühipalja eurogi üle, mis ta saab kuue raamatu laenutamise eest.
Ent arvan siiski, et Veiko võiks hinnata seda kiiduavaldust talle kui autorile. Meeldiv mütsikergitus kolleegile Lauriku poolt, mis on ju nunnu.
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-kirjanikega
