õige itSeni olen Reaktoris kirjutanud raamatutest, mida müütilised Eesti Keskmised Ulmelugejad (tm) on pigem väiksema tõenäosusega lugenud. Kingi "It" on selles mõttes natuke erandlikum, kuna tegu on siiski selgelt teada-tuntud kirjaniku ja raamatuga, mille põhjal on vändatud seriaale ja filme. Seega kui ka raamatut pole nii palju loetud, siis ekraaniteoseid teavad üsna kõik ulmefännid. Kuna aga raamat on igatepidi paras purakas, siis mõtlesin, et jagan oma lugemiskogemust ka laiema maailmaga.

Ahjaa, enne kui lähen raamatu juurde: "seriaale" ei ole trükiviga, nimelt on lisaks kaheosalisele ABC miniseriaalile teinud hindud 52-osalise seriaali nimega "Woh", mille olemasolust mul polnud mingit aimu enne, kui nüüd Iti lugemise ajal hakkasin taustatööd tegema. (Seriaali “Woh” esimene osa on nähtav siin: https://www.youtube.com/watch?v=flHOy7VXIr4)

See raamat on vähemalt kahte asja:

1. Kõige lühema pealkirjaga raamat, mida olen lugenud.

2. Kõige paksem raamat, mida olen lugenud. St lehekülgede arvu poolest, sõnade arvult on loetutest Kingi "The Stand" ca 5% mahukam ja pikim.

Eks saaks veel mingeid aspekte välja tuua. Kuna mul oli lugemises pehmekaaneline pisike versioon, siis see kolmveerandkilone klots oli pihus naljaka kujuga ja parajalt raske, voodis pikutades magama jäädes võis paras ehmatus olla. Samas kuna raamat oli väga huvitav, siis ei õnnestunud kordagi magamajäämisvigastust järgi proovida. Aga käed väsisid korduvalt ära küll.

"It" ei ole eesti keelde tõlgitud, tõlkes oleks raamatu pealkiri "See", mis viitab üldistatuna raamatus peituvale kurjale tegelasele, kus konkreetse isiku taga peitub midagi märksa kaugemat, suuremat ja õudsamat kui esmapilgul tundub, mille nimeks ongi tegelikult See. Idee tekkis autoril aastal 1978, kirjutamist alustas 1981, suurem osa sai paberile 1985, ilmus algselt aastal 1986 ning võitis 1987 British Fantasy Award'i. Kriitikute arvamised raamatu kohta on olnud peamiselt kiitvad, kuigi on ka vastuolulisi ja segaseid signaale; on nii rahulolevaid mõminaid kui neid, kelle jaoks raamat on väsitav, vahepeal huvitav, vahepeal igav.

"It" sisaldab mitmeid teemasid, mis hiljem said Kingi raamatutes järjest rohkem tähelepanu: mälu jõud, lapsepõlvetraumad, mis ulatuvad täiskasvanuikka, ameerika idülli taga peituv roiskunud ühiskond ning koostöös kurjale vastuhakkamine. Lisaks on üks tegelane taaskord kirjanik.

it it

Kuna raamat on mahukas, siis sisust on niikuinii raske rääkida - aga natuke proovin ikka. Ameerikas on teatavasti klounid eraldi staatuses, neid on kiirtoidurestoranides, laste sünnipäevadel, telereklaamides. Teisalt on nad ka vähe veidrad tüübid vahetevahel, naeratused võivad tarduda ning lapsed teinekord kardavad suuri punaseks värvitud suid. King võtabki ette hirmumaailma, tutvustades meile tantsivat klouni nimega Pennywise ning laste sõpruskonda, kes kohtuvad suure armastuse ning veel suurema hirmuga nii noores ja hapras eas kui vanematena. See on siis raamatu põhiliin, mille järgi on loodud teleseriaale ja kaheosaline film - kohutav kloun. Aga see on tegelikult ka vale, kogu see lugu, Pennywise olemus ja taust on hoopis, hoopis midagi muud ja enamat. See raamat siin on ikkagi massiivne ja pikk õuduslugu, kus läbi klouni paljastub märksa laiem ja koledam maailm.

Teine temaatika on siin väikelinn Derry, kolgas, kus ei toimu kunagi midagi, kuid tegelikult on rahuliku pealispinna all palju mäslevat. Umbkaudu veerandsajandi tagant käib siin suurem õnnetuste ja tapmiste laine üle linnakese, rääkimata stabiilsest kõrgest mõrvatasemest, mis kuus korda kõrgem, kui on mujal riigis. Selline pisike nunnu kohakene, kus teatud teemadel ei räägita, kõik teavad - aga on kõikjal on kõrvulukustav vaikus, eriti meedias, on teemad ja hetked, kus vaadatakse mööda. King räägib siin küll õudusloost, aga tegelikult on kaugele näha allegooria, mida ka tavaelus kohtab, kus näiteks naabrid koduvägivalda näevad, suruvad aga soni sügavamale silmadele ning kõnnivad kiirelt edasi. Tänaval suured lapsed peksavad kambakesi väiksemat, kes ahastuses appi karjub – aga keegi ei näe, keegi ei kuule.

Üldisemalt ongi vägivald läbivaks teemaks, on seda nii suurte ja väikeste, kui laste vahel. Tegelikult on inimestevaheline vägivald siin raamatus isegi väga õudne, märksa hirmutavam, kui klouni-maailm. Suured lapsed kiusavad ja peksavad väiksemaid, armastavad lapsevanemad kasvatavad võsukesi raske rusikaga, jumaldavate silmadega abikaasa lööb, seega armastab. Hullumajas - oh, pole mõtet mainidagi, et minevikupattude eest kannatav patsient saab hooldaja kibestunud nuuti maitsta. Omamoodi huvitav mõõde on veel see, kui näiteks tugevam-suurem teismeline poiss avastab, et tegelikult käib ta jõud kiitsukesest täiskasvanust üle, et tegelikult ei pea üldse vanema ees peaga nikutama.

Vägivallaga seoses on vahepeal jutuks ka ameerika relvakultuur. Kuidas 11-aastane poiss tunneb huvi relva vastu, ema ütleb kindla "ei", isa aga täitsa kaalub seda mõtet. Siis aga minnakse kompromissi teed, ostetakse väga korralik ja tugev ragulka, mis suudab metallkuulidega lühema maa pealt "tulistada" läbi metallist prügikasti korpuse. Kogu see olukord tundub siit, Euroopa poolt vaadates üsna harjumatu, Ameerikas on aga ju teine taust ja ajalugu. Hea väljend jäi Kingilt silma: "Kui sa pead meeles, et pole olemas sellist asja, nagu laadimata tulirelv, siis on kõik hästi."

Kui ma korraks hüppan suvaliselt aga seotult raamatusse, siis relvadega seoses on "Three Uninvited Guests" peatüki lõpus vaimustav minevikuvaade, kus eelmise sajandi '29ndal aastal tukkuvas ja kuumavas linnakeses leiab aset vesterni-stiilis arveteklaarimine maffia ja kohalike vahel. Jällegi, see on oma taustaga lugu, seega ma vast isegi ei spoilerda, kui natuke täpsemalt kirjutan. Sest see, kuidas ühel hetkel saabuvad Derrysse laskemoonajanused kurikaelad, on alles algus. Kui linnarahvas saab sellest haisu ninna, kui on teada, et varsti tulevad mafiossid teise laadungi järgi, siis otsitakse igaltpoolt relvad välja ja kokku ning vaikivad, sünged mehed sätivad end peatänavale võtmepositsioonidele valmis, kellel relv põlvedel puhkamas, kes silitab mõtlikult oma Colti. Kui siis ühel hetkel kaks autot kohale vurravad ning ühel hetkel avastatakse end kümnete mõrudate relvasilmade keskelt... see põrgu, mis hetk hiljem vallandub - King on kõik lummavalt kirja pannud. Pinge vaikne kruvimine, taustaloo rääkimine, ühel hetkel lehekülgede kaupa pauku ja välku - see on nii pagana hurmav ja hästi kirjutatud.

Mu silmis ongi sarnased erinevad põiked ja hüpped siin raamatus hästi mõnusad. Siin on põhilugu, mis jookseb mööda rada, mida näiteks seriaalist ja filmidest on näha, lisaks on mitmeid väikseid harusid, tagasivaateid, miniatuure, mis kõik kokku annavad põneva pika loo. Tegevus toimubki kõige rohkem kahes ajahetkes, aastatel 1957-1958 ja 1984-1985.

Veel eraldi liin on minevikuvarjud, mis jälitavad meid kuni hauani välja. Siin raamatus on taaskord juttu läbi ulmevõtme sellest, kuidas lapsed vägivaldse klouniga võitlevad, samal ajal võib mõtiskleda, kuidas päriselus on sõbraliku naeratusega onu, kelle pehmetest kätest ja "südamlikest" nurgatagustest kallistustest nii mõnigi laps põgeneb ja hiljem aastakümneid hiljem täiskasvanuna hirmuunenägusid näeb.

Lovecraft, ei saa ka temast üle ega ümber siinse raamatu kontekstis. Pennywise ei ole tegelikult mingi lihtne kloun, raamatu lahtirulludes saab järjest selgemaks, et midagi pole üldsegi selge ja lihtne. Vastupidi, Selle märksõna taga on väga palju ürgset ja ajatut kurjust, mis ikka ja jälle tuleb ning nõuab oma osa, rebib teravate hammastega tükke inimkehadest ja -hingedest. Või siis leiab siit raamatust Kilpkonna, kes on ka Sellega seotud, kelle (kilpkonna) puhul leiab vihjeid Tumeda Torni sarjast, kus on ta nimeks Maturin. Igaljuhul on "Selle" raamatus taustal mõnus lovekraftiaana, kus leiab erinevaid... isegi mitte sisevihjeid, vaid rohkem põnevaid seoseid, kus teadlik lugeja saab korduvalt raamatu käest panna ja mõtiskleda, et mis nüüd võis ühe või teise lause taga peidus olla.

Jäin lugemise ajal mõtlema, et Kingi on vahetevahel süüdistatud lobisemises, liigses sõnavahus ning liiga kopsakates raamatutes. Tõsi, tehniliselt on tal mitmeid kopsakaid raamatuid. Teisalt - mida rohkem ma teda loen, seda rohkem tundub mulle, et kui ka vahel on tal lugudes täitematerjali, siis päris palju ongi seda osa, mis loob meeleolu, kruvib pinget, annab tausta, mille tõttu ta ongi õuduskirjanik tegelikult. Ma täitsa ei riskiks kasutada väljendit "psühholoogiline romaan" näiteks siinse raamatu puhul, aga vahel on küll nii mu silmis, et Kingi jutukust saab vaadata hoopis kui põhjalikkust, süvitsi minekuna. "It" on igaljuhul mu silmis raamat, kus iga sõna on omal kohal, see pajatus ongi pikk ja põhjalik.

Kasvõi üsna alguses, kus üle saja lehekülje läheb kuue põhitegelase eludest kiirülevaate saamiseks, mis lisab oma osa raamatu paksusesse – see on mu silmis hädavajalik, kuna annabki lõuendi, millele hakatakse kogu lugu joonistama. Või isegi enne seda osa on ju viiskümmend lehekülge juhtumisi, mis on seotud taaskord kloun Pennywise hirmutegudega, mis tegelikult kirjeldabki kaudselt raamatu seitsmendat peategelast. Ehk siis ühtepidi on nii, et peale umbkaudu kahesaja lehekülje lugemist alles hakkabki lugu vaikselt peale, nii mõnigi muu romaan on selleks ajaks juba läbi. On see nüüd liig või mitte, maitse asi. Mulle just meeldis see, et lugu keris end vaikselt lahti, kirjanik tutvustab erinevaid tegelasi, tempo ei olnud ei uimane ega kiirustav, just paras.

Kõrvalepõige: leidsin huvitava ülevaate Kingi raamatute mahust, kus originaaltekstide sõnade arv on kokku loetud:

https://www.reddit.com/r/stephenking/comments/g2q0j7/all_of_kings_work_ordered_by_word_count/

Kõige mahukam on "The Stand" algne versioon. St see on pikem jutt, raamatust on kaks versiooni, kirjastajate ja kirjaniku oma. Igaljuhul "It" on mahukuselt teisel kohal.

Kokkuvõtvalt. Kas King oleks võinud võtta vähe rahulikumalt, mitte kirjutada isegi tavapärasest kaks korda rohkem? Väga hea küsimus. Kuna aga võrdlusmomenti pole, siis on "It" sellisel kombel igati omal kohal, pikk ja põhjalik lugu, kus kajastatakse mitmete tegelaste elu nii nooremana kui vanemana. On ju siin kuus peategelast pluss kloun pluss veel kõrvaltegelasi, kes kõik saavad raamatu kulgemisel liha kontidele. No oleks võinud ehk olla lühem, aga siis oleks see teistsugune raamat. Lugesin seda raamatut kokku umbes kuu aega, kuna ta on lahmakas kuubis. Samas oli lugemiskogemus parasjagu zen ning täitsa omaette pull värk. Näiteks mõjuvad neljakohalised leheküljenumbrid hoopis teistmoodi kui kolmekohalised.

õige it

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0940)