walker timebound

Proloog

Chicago - oktoober 1893

Minu valge kitsenahast saapa konts rebis minu kleidi allserva kuuetollise augu, kui ma ümber nurga kiirustasin. Minu taga peatusid sammud vaid hetkeks, siis jätkusid kiiremalt kui varem. Ma pugesin järgmisesse koridori, needes vaikselt 1890. aastate moejumalaid. Oleks mul olnud seljas mulle omased lühikesed püksid ja T-särk, oleksin sellest neetud hotellist juba ammu väljas. Kindel jalalöök pähe oleks hea arstionu jätnud teadvusetusse olekusse ning minu kaela üks külg ei kriiskaks agoonias.

Sööstsin risti üle vahekäigu ja pöörasin järgmisel ristumiskohal vasakule, lootes, et arst arvab, et valisin teise, lihtsama tee paremale. Kolm ust edasi katsusin uksenuppu õrnas lootuses, et see ei ole lukustatud. Ei mingit õnne. Surusin end uksele võimalikult lähedale ning tõmbasin medaljoni välja. Selle kese helendas, ümbritsedes mind pehme sinise valgusega. Hoolimata teadmisest, et tema seda valgust ei näe, tundsin end paljastatuna. Kui palju naisi oli ta viimase aasta jooksul sellesse segadusseajavasse koridoride labürinti meelitanud? Kas oli neist mõni veel elus?

Tema laterna õrn kollane kuma kadus hetkeks vastasasuvasse koridori ning ilmus siis uuesti, kui ta oma teekonda muutis otse minu poole suundudes. Proovisin oma käsi paigale sundida, et suudaksin keskenduda medaljoni kasutajaliidese esile manamisele, kuid oli raske seda teha, kui mu süda peksis ning kael happest tulitas.

Navigeerimispaneel vilkus korraks ning kadus siis. Surusin alla kasvava paanikalaine ja olin just uuesti proovimas, kui uks minu taga avanes ja ma kukkusin, selg ees, ruumi. Üks käsi kattis mu suu, vangistades mu karje, enne kui see mu huultelt põgeneda jõudis. Teine käsi valge volditud riidetükiga liikus mu näo poole.

Siis panin pildi kokku. Selles hotellis leiduvad õudused ei olnud vaid ühe mehe kätetöö. Doktor Henry Holmesil pidi oleme kaasosaline. Ja tänu CHRONOSele ja sellele lollile medaljonile, olin maandunud täpselt nende teele.

 

1.    peatükk

Ma ei oota, et elu oleks sile ja korrapärane. Kes iganes selles kahtleb, peaks tuhnima minu seljakotis, kust võib tõenäoliselt leida poolsöödud šokolaadibatooni, mis on seal olnud juba alates Iowast - osariigist, kust me pea aasta tagasi ära kolisime. Olen lasteaiast saadik viis korda koole vahetanud. Veedan poole igast nädalast emaga ja poole isaga, kelle juures magan diivanil ja jagan naeruväärselt tillukest vannituba. Ma ei ole paljunõudlik. Ma suudan kaosega toime tulla.

Mõned asjad aga peaksid toimuma kindlas järjekorras. Kingad lähevad jalga peale sokke. Maapähklivõid määritakse saiale peale selle röstimist, mitte enne. Ja lapselapsed sünnivad peale oma vanavanemaid.

Enamik inimesi ei mõtle viimase punkti üle eriti palju. Mina igal juhul polnud seda teinud - mitte enne, kui mu vanaema eelmise aasta aprillis välja ilmus. Kuna see üks väike element oli paigast ära, muutus kogu minu elu. Ja ma ei ole siin melodramaatiline. Sinu eksistentsi totaalne kustutamine kvalifitseerub elu-muutvaks sündmuseks ükskõik kelle standardite järgi.

Enne mu vanaema äkilist taasilmumist polnud ma teda rohkem kui kümme aastat näinud. Vanas albumis olid meist mõned kolletunud fotod, kuid minu jaoks oli ta lihtsalt keegi, kes saatis sünnipäevaks ja jõuludeks raha - ning keegi, kes mu emale ei meeldi.

“See on nii tüüpiline,” ütles ema, kui metroorongilt maha astusime. “Ema kihutab linna ja nõuab kohtumist. Mõtlemata, et meil võiksid olla teised plaanid.”

Minul ei olnud teisi plaane ning olin päris kindel, et emal ka mitte. Kuid teadsin ka, et ilmselt polnud see asja tuum.

Kerge jahe tuuleke tervitas meid, kui eskalaator tänavatasandile jõudis ja me Wisconsini avenüüle astusime. Ema tõstis käe, et taksot kutsuda, kuid see peatus hoopis teise reisija pealevõtuks. “Restoran on ainult mõne tänavavahe kaugusel,” sõnasin ma. “Me jõuaksime sinna selleks ajaks kui…”

“Need kingad teevad mu jalgadele haiget.” Ta vaatas ringi, kuid nähes, et silmapiiril polnud ühtki teist taksot, andis ta alla. “Olgu, Kate, me kõnnime.”

“Miks sa üldse kontsakingad ostsid? Ma arvasin, et sa ei hooli tema arvamusest.”

Ta kortsutas mu poole kulmu ning hakkas mööda kõnniteed restorani poole liikuma. “Kas lähme juba, palun? Ma ei taha hiljaks jääda.”

Ma tõesti ei püüdnud teda tüüdata. Tavaliselt saame päris hästi läbi. Kuid igal teemal, mis tema enda ema puudutas, oli ema väga ebaratsionaalne. See sünnipäeva- ja jõuluraha, mida varem mainisin? See läks otse minu kolledžifondi, kuigi ema ütleb tavaliselt, et peaksin ise oma finantsotsused tegema ning nende tagajärgede eest vastutama.

Eelmisel õhtul oli ta isegi oma emaga üle viie minuti rääkinud - isiklik rekord, vähemalt minu mälu järgi. Kuulsin vaid emapoolset juttu, kuid suutsin pildi kokku panna. Mu vanaema oli Euroopast tagasi, ta oli haige ning soovis meid näha. Ema vaidles, kuid andis lõpuks järele. Läbirääkimised jätkusid logistikaga - asukoht (neutraalne pind), köök (taimetoitlus), kohtumisaeg (seitse kolmkümmend) ja nii edasi.

Me jõudsime restorani tubli kümme minutit varem. See oli trendikas, enamjaolt taimetoitlastele mõeldud koht, mille välisseintel rippusid suured köögivilju kujutavad maalid, mis meenutasid mulle illustratsioone ühes isa päevinäinud kokaraamatus. Ema hingas kergendatult, kui me sisse astudes nägime, et olime tõesti kohale jõudnud enne vanaema.

Istusin toolile, näoga baari poole. Leti taga segatud jooke valmistav noor kutt oli kenake sellisel kunstipärasel tujukal viisil, pikad juuksed kuklale hobusesabasse tõmmatud. Kuigi ta oli minu jaoks pisut liiga vana, oli mul vähemalt ema ja vanaema eelseisva vaidluse jaoks meeldiv vaade.

Kui mu vanaema mõni minut hiljem kohale jõudis, ei olnud ta selline, nagu olin oodanud. Esiteks oli ta väiksemat kasvu kui ta oli fotodel paistnud - minu kasvu või pisut lühem. Tema hallid juuksed olid peaaegu siilisoengus ning ta oli vabas riietuses, kandes julge trükimustriga tuunikat ja musti kootud pükse, mis paistsid, mõtlesin kadedalt, palju mugavamad kui need, mida mind oli sunnitud kandma. Ja ta ei paistnud haigena. Pisut väsinuna, võib-olla. Haige? Mitte eriti.

Ema paistis nõustuvat. “Tere, ema. Sa näed üllatavalt hea välja.”

“Ära võta mu kallal, Deborah. Ma ei öelnud, et viskan enne selle nädala lõppu vedru välja.” Tema sõnad olid suunatud emale, kuid tema silmad viibisid kõnelemise ajal minul. “Mul oli vaja näha sind ja oma tütretütart - nii suureks ja kenaks kasvanud. Koolipildid ei näidanud sind nii ilusana, kui sa päriselt oled, kallis.” Ta tõmbas oma tooli laua alt välja, et istuda. “Ma olen üsna näljane. Kas toit on siin hea, Kate?”

Ma olin olnud nii kindel, et ta kutsub mind Prudence’iks, et mul läks hetk aega, enne kui mõistsin, et küsimus oli mõeldud mulle. “Pole halb,” vastasin ma. “Neil on päris normaalsed võileivad ja mitte kõik ei ole taimetoit. Mõni kalaroog on ka okei. Magustoidud on kõik head.”

Ta naeratas, asetades oma käekoti tühjale toolile enda kõrval, kuid jättes võtmed välja, pannes need lauale oma salvräti kõrvale. Võtmerõnga külge oli kinnitatud kaks väga tavalise välimusega võtit ja üks väga ebatavaline sinine medaljon. See oli paberõhuke, läbimõõdult umbes kolm tolli, ja kiirgas valgust, mis paistis hämaras ruumis ebatavaliselt ere. See valgustas ema menüü tagakülge ja nägin söögiriistadel peegelduvaid väikeseid siniseid täpikesi. Valgus meenutas mulle üht pimedas helendavatest pulkadest kaelavõru, mille olin Montgomery maakonna laadal mõni kuu tagasi võitnud, kuid see oli palju eredam ja täiuslikum. Medaljoni keskel ringis oli liivakell. Liiv selles liikus ikka veel ühest otsast teise, kuigi medaljon lebas tasasel lauapinnal.

Ema kas ei olnud kummalist eset märganud, mis tundus võimatu, või siis ta ignoreeris seda. Kui ema seda ignoreeris, siis viimane asi, mida soovisin teha, oli pöörata sellele tema tähelepanu ning seega nende vahel tüli üles kiskuda. Otsustasin tema eeskuju järgida, vähemalt selleks hetkeks. Kui ma aga tagasi menüüd uurima pöördusin, nägin vanaema minu reaktsiooni jälgimas ning õrnalt naeratamas. Tema pilku oli raske tõlgendada, kuid mulle tundus, et ta paistis… kergendatuna.

Esimese poole õhtusöögist püüdis igaüks ülal hoida kerget vestlust. Ilm ja toit olid turvalised vestlusteemad, kuid kümne minuti jooksul olime neid juba igast küljest arutanud.

“Kuidas sulle meeldib Briar Hill?” küsis vanaema.

Sukeldusin innukalt vastusesse, tundes ära uue turvalise teema. “Ma armastan seda. Kursused on enam väljakutseid pakkuvad, kui ükskõik mujal, kus olen käinud. Mul on hea meel, et isa selle töö vastu võttis.”

Minu uues koolis on väga lahke praktika, mis lubab õpetajate lastele õppemaksuvaba õppimist.  Nad pakuvad isegi väikseid maju nendele õpetajaskonna liikmetele, kes on valmis koolilinnakus elama, mis on põhjuseks, et ma kolm või neli ööd nädalas isa lahtikäival diivanil maandun. Madrats on muhklik ja kui sa end liiga keskkoha lähedale pöörad, tunned metallvarrast, kuid arvan, et see on aus vahetuskaup tunnikese lisaune vastu koolihommikutel.

“See tõesti kõlab sinu jaoks hea võimalusena - ja Harry räägib mulle, et sul läheb väga hästi.”

“Ma ei teadnud, et sina ja isa… räägite.” Ma tahtsin teada, kuigi kahtlustasin, et see võib viia vestluse ohtlikele vetele. “Kas seetõttu kutsud mind Kate’iks?”

“Jah,” vastas ta. “Kuid sa oled ka viimase mitme aasta jooksul kõik oma sünnipäevadeks ja jõuludeks saadud kingituste eest saadetud tänukaardid allkirjastanud Kate’ina.”

Muidugi. Olin selle juba unustanud. “Mul on kahju, kui see su tundeid riivab. Tõesti on, aga - “

“Miks ometi peaks see mu tundeid riivama? Prudence oli ka nelikümmend aastat tagasi kohutav nimi, kuid mina panin nime su emale, nii et oli aus, et Jim sai nime panna teisele kaksikule. Ta pani Prudence’ile nime oma ema järgi. Ta oli armas daam, kuid ma arvan ikkagi, et oli kohutavalt ebaaus panna see koorem väikesele kaitsetule beebile.”

Ema, kes oli muidugi teinud sedasama mulle, kui olin väike kaitsetu beebi, võttis kaudset nahutamist vaikselt ning mu vanaema jätkas. “Olen üsna kindel, et Prudence’it ei peeta kuueteistaastase jaoks ägedaks nimeks. Ja pean tunnistama, et olen meelitatud, et selle asemel minu nime valisid.”

Nüüd olin põhjalikult segadusse aetud. “Aga ma arvasin… kas pole sinagi Prudence?”

Nad mõlemad naersid ja tundsin, kuidas pingetase lauas kriipsu võrra vähenes. “Ei, temagi on Katherine,” ütles ema. “Prudence’ile pandi nimi minu isa ema järgi, kuid tema teine eesnimi oli Katherine minu ema järgi. Nii et ka sina oled Prudence Katherine. Arvasin, et teadsid seda.”

Suur kergendusohe. Olin terve päeva muretsenud, et kui nõuan, et mind Prudence’i asemel Kate’iks kutsutakse, riivab see mu vanaema tundeid. See nimi põhjustas minu ja ema vahel pidevaid vaidlusi. Eelmises jaanuaris Briar Hillis õppetööd alustades palusin isegi luba see seaduslikult ära muuta, et ei oleks võimalustki, et see kahjulik info võiks minu potentsiaalsete vaenlaste kätte sattuda. Kuid ema silmad olid isegi vaid selle ettepaneku peale veekalkvele kiskunud, nii et jätsin selle teema. Kui sulle on pandud nimi liiga noorelt surnud tädi järgi, on sinu võimalused limiteeritud.

Lükkasin liigpehme suvikõrvitsatüki taldrikuäärele ja vaatasin enne vastamist emale teravalt otsa. “Ma ei ole kunagi kedagi seda nime kasutamas kuulnud, nii et kuidas ma oleksin võinud teada? Sa ütled alati “sinu vanaema”.”

Vanaema krimpsutas halvakspanevalt nina.

“Kas sa eelistaksid memmeks kutsumist?” õrritasin ma. “Või äkki vana-vana?”

Ta väristas õlgu. “Ei ja kohe kindlasti mitte seda viimast. Kuidas oleks Katherine’iga? Ma ei ole kunagi ametlike nimetuste austaja olnud ning kõik ülejäänud kutsuvad mind Katherine’iks.”

Noogutasin korra nõusoleku märgiks ja ema viskas mulle etteheitva pilgu, mis väljendas, et loon vaenlasega liiga sõbralikke suhteid.

Ettekandja tõi emale uue veini ja täitis meie veeklaasid uuesti. Olin üllatunud, et ta ei pööranud laual lebavale kummalisele medaljonile vähimatki tähelepanu - see ei olnud just midagi sellist, mida iga päev näed. Selle helendus muutis vee helklevaks helesiniseks, kui see kannust klaasi voolas. Mõtlesin, et ta vähemalt heidab minekule pöördudes üleõlapilgu, nii nagu teed siis, kui oled millegi suhtes uudishimulik, kuid ei taha paista ebaviisakana või, nagu praegusel juhul, oma jootraha ohtu seada. Kuid ta suundus köögi poole, peatudes vaid korraks hobusesabaga kena kutiga vestlemiseks.

Olime eelroogadega peaaegu ühele poole saanud, kui juhtusin kogemata järgmise plahvatusohtliku teema peale. “Kas sinu hotell on siin lähedal?” küsisin ma, mõeldes, et äkki õnnestub mul endale korraldada külaskäik paika, kus on mõnus sisebassein ja saun.

“Ma ei ole hotellis,” sõnas Katherine. “Ma ostsin maja. Tegelikult pole see sinu koolist eriti kaugel.”

Ema peatus, kahvlitäis risottot poolel teel suu juurde. “Sa… ostsid… maja.”

“Jah. Connor ja mina oleme viimased päevad seal kükitanud, aga kolijad on lõpuks ometi tööga valmis ning nüüd on meil vaid vaja asjad korda sättida. Harry viis mind kokku ühe väga kena maakleriga.”

“Harry.” Ema suu tõmbus kriipsuks ja mul oli tunne, et mõnda aega saab isa olema tema nimekirjas. Ta jätkas, hääldades iga sõna väga selgelt - toonil, mis tuli tavaliselt enne seda, kui mind koduaresti määrati. “Nii et sa oled olnud linnas juba mitu nädalat ning sa ei vaevunud helistama mulle, kuid sa helistasid minu endisele abikaasale, kes oli piisavalt lahke, et sulle maakler otsida. Ja hoida seda saladuses.”

“Ma ei olnud kindel, kuidas sina minu otsusele reageeriksid,” sõnas Katherine. “Harryle ma aga meeldin. Ja ma palusin tal … erilise teenena seda saladuses hoida. See on talle kindlasti raske olnud. Salalikkus ei ole tegelikult tema loomuses.” Mõttes nõustusin selle punktiga - isa oli enamjaolt kui avatud raamat.

“Olgu. Nii et sa ostsid maja.” Ema asetas ikka veel risottosuutäit hoidva kahvli tagasi taldrikule ning lükkas oma tooli lauast eemale. Olin mures, et ta kavatseb dramaatiliselt lahkuda, kuid ta ütles vaid: “Ma lähen tualetti. Kui ma tagasi jõuan, siis selgitad sa mulle äkki täpsemalt, kes Connor on.”

Kohe, kui ema kuuldekaugusest välja jõudis, nõjatus Katherine ettepoole, lükates helendavat sinist ringi minu poole. “Nemad seda ei näe, kullake. Ei, see pole päris tõsi. Nad näevad ripatsit, kuid nad ei näe seda nii nagu meie. Mis värvi see sinu jaoks on? Sinine, eks?”

Kergitasin kulmu. “Muidugi on see sinine.”

“Mitte minu jaoks. Mina näen ilusat oranži tooni. Pisut nagu apelsinikokteili värvi.”

“See on sinine,” kordasin ma. Ma ei olnud midagi muud sama erksalt sinist oma elus näinud.

Ta kehitas õlgu. “Ma ei mõista selle füüsikat. Kuid olen tundnud vaid mõnda tosinat inimest oma elus, kes tõesti seda valgust näevad, ning igaüks neist näeb seda pisut erinevalt.”

Katherine tegi pausi ja ning kiikas üle oma õla, et näha, kas ema tuleb juba tagasi, enne kui medaljoni oma käekotti libistas.

“Me ei saa seda praegu põhjalikult arutada - on nii palju asju, mida sul on vaja teada.”

Katherine’i hääle kiireloomuline toon pani minu peas ohukellad helisema. Kuid enne, kui jõudsin küsida, mida ta arvas, et pidin teadma, sirutus ta ning haaras mu käe, hoides seda enda pihkude vahel. “Kuid ma tahan, et teaksid seda, Kate. Need ei olnud paanikahood.”

Pilgutasin silmi, imestades, et ta teadis neist kahest juhtumist, mis olid mind põhjalikult raputanud. See nõustaja, kelle juurde ema mind veebruaris kohe peale teist korda viinud oli, kutsus neid paanikahoogudeks, mille oli ilmselt valla päästnud keset kooliaastat uude kooli minek. See ei olnud loogiline. Kui mul oleks tulnud paanikahoog, oleks see juhtunud nende viie kuu jooksul Roosevelti keskkoolis, kus kohanesin metallidetektorite ja turvameestega peale kaht aastat unises Iowas. Samuti ei seletanud see episoodi, mis juhtus alles Iowas olles, kuigi selle põhjuseks oleks võinud olla ka puhas igavus.

Mõlemal korral olin olnud haaratud äkilisest võimsast tundest, et miski on väga, väga kohutavalt valesti, kuid ma ei suutnud öelda, mis see miski võiks olla. Minu kehas vallandus täielik “võitle või põgene” reaktsioon - süda peksis, käed värisesid - ja miski minu ümber ei tundunud tõeline. Viimase ataki ajal jooksin klassist välja otse oma kapi juurde. Helistasin emale, katkestades tema koosolekut. Temaga oli kõik korras. Siis läksin isa kabinetti. Teda ei olnud seal, kuid ma ei olnud tema tunniplaanis kindel, nii et jooksin mööda koridore edasi-tagasi, peatudes iga klassiruumi juures, et piiluda läbi ristkülikukujulise akna ukses. Mitu kulmukergitust ja häiritud pilku hiljem leidsin ta. Ka temaga oli kõik korras. Saatsin oma parimale sõbrale Charlayne’ile sõnumi, kuigi teadsin, et ta on tunnis ja tal pole mingit võimalust vastata.

Ja siis läksin ma tüdrukute riietusruumi ja oksendasin oma lõuna välja.

Tunne, et midagi on valesti, kestis päevi.

Olin just suud avamas, et küsida, kuidas Katherine paanikahoogudest teadis, kui ema laua juurde tagasi tuli, väike pingutatud naeratus suul. Tean seda naeratust hästi - isa ja mina viitasime sellele kui “vaatame, kuidas sa end sellest välja keerutad näoilmet” ja see ei käinud kunagi millegi meeldiva eel.

“Olgu, sa ostsid maja. Bethesdas. Kellegi Connori-nimelisega.”

“Ei, Deborah. Ma ostsin maja Bethesdas ise. Connor töötab minu heaks ja on minu sõber. Ta on suurepärane arhiveerija ja arvutigeenius ning ta on Phillipi surmast saadik mulle suureks abiks olnud.”

“No see on ilmselt parem. Ma mõtlesin, et äkki liikusid peale Phillipsi surma sama kiiresti edasi kui peale isa oma.”

Aih. Minu silmad vilksasid baari poole, lootes, et hobusesabaga kena kutt on seal tähelepanu kõrvale juhtivas positsioonis, kuid teda ei paistnud kuskilt. Siis vaatasin enda kõrval asuvat tooli - ükskõik mida, et mitte kohata ema ega vanaema pilku. Katherine kootud koti avade vahelt tungisid välja medaljoni valguse kitsad kiired. Tundus nagu istuks toolil jääsinine okassiga ning selle tobeda kujutluspildi ja juba niigi püsti närvide juures oli mul raske tõsist ilmet hoida.

 

walker timebound

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0558)