Ulmestaar Tamur Kusnets

Mina olen Tamur Kusnets, oma ema-isa poeg, praegu juba alates 1994. aastast sõjaväelane (OK, kümme kuud olin pärast ajateenistust reservis), sündinud 1975 ja liikunud mööda tavapärase hariduse rada kuni ajateenistuseni. Ma tegelen, kui nii võib öelda, oma unistuste elluviimisega. Kõik selle, mida igatsesin lapsepõlves, olen proovinud jõudumööda reaalsuseks muuta ning tõtt-öelda on suur osa sellest kõigest õnnestunud, ehkki mitte alati siis, kui oleksin tahtnud. Igasugused poiste unistused teemal Nahksuka jutud, Conan, Kadunud maailm jms on hakanud teatud määral realiseeruma – olen päris laheda sõjariistade kogu omanik, tegelenud keskaegse, kaasaegse ja idamaise võitlusega, sõidan kanuuga mööda metsajärvi, püüan kala, kütin, nikerdan bušškraahvti teha… Mulle meeldib katsetada, kuidas kiviaegsed (või muud vanaaegsed) tehnikad töötavad ja millised on selleaegse maailma tehnilised võtted. Eelmisel aastal ehitasin endale puhkuse ajal lihtsalt huvist asja vastu jurta, mida mongolid ise kutsuvad ger. Ja enesestki mõista, kui vähekenegi on aega, siis kirjutan. Joonistamine meeldib mulle samuti, kuid see neelab veelgi rohkem aega. Olen ka viie poja isa, kes kõik jagavad rohkemal või vähemal määral minu kiindumusi härrasmehelike hobide osas. Suurem osa neist on juba minust pikemaks kasvanud ning korra või paar on ka vanaisaduse snaiprikuul mul üle pea vihisenud, aga oli vaid õppehäire, ei enamat. Üldiselt võib kokkuvõtteks öelda, et olen kõige stiilipuhtam vastik näide keskealisest heteroseksuaalsest valgest konservatiivsest mehest. Võeh.

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Pean tunnistama, et praegu loen „12 tooli“, mis pole sugugi ulme… Aga see on väga hariv teos. Mul on halvaks kombeks lugeda mõningaid raamatuid mitu korda, eriti neid, mis on meeldinud ning siis, kui on mingid tigedamad tööajad, siis võtan lihtsalt lõigu mingist lemmikraamatust ja loen seda. Ulmes on minu selliseks lemmikuks Jeskovi Viimane sõrmusekandja. Kõige lahedam asi, mida viimati kuulasin, oli kevadise hanerände kaagutamine taevas. Mänginud olen headest asjadest täringuid ja parmupilli.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Naelutab usutavus ja heroilisus segatud realismiga. Kui lugu on kirjutatud asjatundja poolt, on selle detailid oskuslikud ja hästi sobituvad. Raske on tõsiselt võtta neid kirjutisi, millest kumab läbi võhiklikkus tehnilistes või mingites muudes, näiteks liturgilistes küsimustes. Umberto Eco on imehea näide asjatundlikkusest; Venemaal olevat välja antud lausa raamat, mis õpetab, kuidas tema raamatut lugeda, ei mäleta, oli see pendlilugu või kloostrilugu, üks nendest. Kahtlemata peaks olema heas raamatus ka lugu, mis kaasa haarab, aga see on igaühe jaoks erinev asi – mõni vaimustub peent mõttetööd tegeva vaimuinimese enesekaemusest, mõni lahingutest ja tagaajamistest, müstiliste loomade küttimisest. Mina olen see teist sorti lugeja. Pean tunnistama, et mind ongi ajendanud kirjutama omaaegne nn meestekirjanduse põud, nõukogude ajal polnud lootagi, et Conan ära tõlgitakse ja sotsialistlik kangelaskirjandus oli teadagi kollektivismi suunas vildakil. Eemale peletab – täiesti kompromissitult, muide – imal-koolmeisterlik püüd jutlustada mingeid käibetõdesid või progressiivseid pseudoväärtusi. Näiteks Enderi mäng oli lõpus lausa tülgastav, eelkõige tänu ideele, et vaenulikud satikad võtavad kuidagi ühendust, toimub teineteisemõistmine, valatakse krokodillipisaraid sõja mõttetute kaotuste üle, otsustatakse, et nüüdsest valitseb kahe täiesti erineva rassi vahel rahu… Sellised lõpud on lihtsalt jälgid. Kui kaks agressiivset ekspansiivset rassi eluruumi pärast heitlevad, et tule kompromiss ja leebe kooselutsemine mitte mingil juhul kõne alla. Tugevam võidab, nõrgem taandub või jahvatatakse pulbriks. Kangelaslik surm või mõistlik taandumine on paremad lõpud kui pärast raevukat võitlust nagu näiteks praegu Mariupolis tapetud naise ja laste pereisa embaks Wagneri grupi või Kadõrovi sõdurit leppimise märgiks. Selliseid leppimisi naljalt ei tehta ja sageli pole need kirjanduses ka usutavad.

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Howard – kuigi vist mitte žanripuhas ulme – oma Bran Mak Morni ja Conaniga; tema õuduslugudel pole vist kah viga, minu arust mingites Mardustes oli neid vist. Üheksakümnendatel ostsin kuskilt turult pool meetrit venekeelseid Conaneid ja lugesin neid siis suure hooga. See ilmselt aitas samuti kaasa vene keele kinnistumisele. Simak – kommentaarid on sellise suurusjärgu autori puhul ilmselt liigsed, meister on meister. Harrison – võlus juba Pioneeris oma Ränkraske lennuga, mis olevat olnud lühendatud tõlge – aga meeldis hullupööra juba siis. Selles oli ka muud – mässu, haigusi – ja põnevust jätkus. Kuigi, kui tagantjärele mõelda, siis ulmeline see nii väga ju polnudki, lihtsalt keskkond laevahukuks loodi teiste vahenditega. Merehädaline lugu. Scalzi – väga tore seeria vanameestest ja sõdadest, mulle meeldis kohe. Loomulikult on selles omad nõrgad küljed, aga neid on selgelt vaid üksikuid. Heinlein – häbenemata võin öelda, et Tähesõdalased peaks olema kohustuslik kirjandus igale kutselisele sõjaväelasele. Armeeteenistuse ja ühiskonna toimimise alused on seal suurepäraselt lahti kirjutatud; seda raamatut peaksid poliitikud samuti lugema. Pole ime, et see nii populaarseks muutus. Herbert – Düünilood, ehkki need kipuvad kuidagi venima lõpus. Filmi pole veel vaadanud, aga see tundub huvitav ja Brežnevi-aegse versiooni peaks ka ära vaatama.

4. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Teie ise tirisite mind sellesse! Kui avaldati minu Hundipäikese-triloogia esimene osa, siis seal oli selline möönamisi-nõidumine sees ja see oli konksuks, millega mind suunurka pidi ulmekommuuni tiriti. Lugesin ma ulmet muidugi juba varem ja ega ulme ole olnudki niivõrd minu lemmikžanr kuivõrd mõrtsuksangarlik-saagalik häk-n-släš segatuna piirekompava erootika, joomahuumori ning olmekirjeldusega. On küll tõsi, et juba kooliajal koos koolivennaga proovisime kirjutada kahepeale kaht ulmelugu nii, et algul kirjutab üks ühe peatüki ning siis teine teise, aga see idee lämbus iseenese lootevette. Siis aga avastasin, et tegelikult annab ulme võimaluse kirjutada niivõrd paljust ja niivõrd lõbusalt, et see võlus mind kohe pärast esimest katsetust, milleks oli „Ootamatu jahisaak“. Teine lugu on veel avaldamata, aga küllap seegi kunagi marutaudis kriitikute ette jõuab. Kolmas lugu on juba pooleli ja sellesse pole veel keegi peale minu saanud silma peale visata, nii et ulmet olen tõepoolest hakanud rohkem viljelema. Paar ideed järgmisteks lugudeks on samuti juba olemas, aga kõik tahab saada aega ja settimist.

5. On sul lemmikloomi?

Minu lemmikloom on sibula ja rohelise paprikaga hautatud kobras, teisena kohe tomatine metskitsešašlõkk või sisefilee peekonisse keeratult ja kui linde ka mängu tuua tohib, siis sinikaelpardi rinnatükid määrdejuustu ja jalapeno-lõikudega ameerika toorsuitsupeekonis. Noh, linnukoerad meeldivad mulle samuti väga, aga seda eelkõige seetõttu, et mingil seletamatul põhjusel keelduvad mul lapsed alates oktoobri algusest vette partide järele minemast… Ma olen maainimene ja pean tunnisama, et loom on majapidamises eelkõige tootmisühik ja sellist nunnutamise-kalduvust lemmikloomadega mul pole. Mul on olnud elus ka paar rotti, kes olid lahedad tegelinskid, aga nagu kõik sedalaadi olevused, viskasid paari aastaga vedru välja ning hea oligi – eluga sai edasi minna.

Tumedad Tunnid märtsis

48. episoodis kõlab Joel Jansi ja Veiko Belialsi ulmejutt "Neli kohta peale koma":

http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-48-osa-jans-belials-neli-kohta-peale-koma/

Toetajate episoodis Tumeda Tunnid Extra kuuleme E. F. Bensoni õudusjuttu "Õudusesarv".

Kellerteatri sünnipäev

1. märtsil tähistas kolmandat sünnipäeva Kellerteater, mille põnevust täis mängukavas mahub kriminaalsete lugude vahele ka kummitusi, õudu ja muudki, mis ulmesõprade meeli kõditab.

Esimese teatrina Eestis alustati eelmisel sügisel regulaarset otseülekannete edastamist publikuga etendustelt ja detsembris valmis ka esimene spetsiaalselt hübriidvormis tehtud lavastus “Hingede tund”. (Reaktori vaatamismuljeid loe siit ja siit.)

Kõiki Kellerteatri otseülekandeid ja varasemaid salvestusi saab nüüd vaadata teatri uuenenud kodulehel:

https://kellerteater.ee/televisioon

Kellerteater esimesel sünnipäeval. Foto: Viktor Burkivski

Hetk etenduselt Marie Roget’ mõistatus. Foto: Siim Vahur

Noor loeb ja mitmed noortekad on ulmekad!

Koos märtsikuuga lõpeb Tallinna Keskraamatukogu ja Noortekirjanduse ühingu korraldatud hääletus, kus noored vanuses 13-26 said valida lemmikud möödunud aastal ilmunud noortekate seast. 14 aprillil toimub aga Noortekirjanduse päev, kus on võimalus kohtuda noortekirjanikega, osaleda töötubades ja palju muud!

Loe lähemalt:

https://keskraamatukogu.ee/noorloeb/

Tartu Linnaraamatukogu omaloomingukonkurss noortele

Tartu Linnaraamatukogu kuulutab raamatukogude aasta puhul välja raamatukoguteemalise omaloomingukonkursi Tartu linna ja maakonna koolide õpilastele. Konkurss toimub 12. jaanuarist 12. juunini 2022 ning osaleda saab kolmes vanusegrupis: 1.-4. klass, 5.-9. klass ja 10.-12 klass.

Oodatakse nii luule-, proosa- kui draamavormis omaloomingut järgnevatel teemadel:

1. Tuleviku raamatukogu

2. See juhtus raamatukogus

3. Mina ja raamatukogu

Reaktor soovitab kõigi kolme teema puhul neile muidugi ulmelisi jutte saata!

Edasi loe siit:

https://www.luts.ee/noorteleht/index.php/sundmused/884-omaloomingukonkurs

J-Zone3 Tallinna Kultuurikatlas 23-24. aprillil

JAFFist eraldi ürituseks välja kasvanud J-Zone tuleb taas. Hetkeseisuga on ainult teada, et kuni 20. aprillini saab registreerida Cosplay võistlusele, K-POP võistlusele ning kunstitänavale-kirbuturule. Varasema kogemuse pealt võib öelda, et ulmelisi elemente saab ikka olema, olgu need siis kuskilt mängust, animest või popkultuurist.

Ja ürituse kaanehärraks on kaasreaktorlane Rait Piir uhkes samuraiturvises.

https://animefest.eu/

Kevadine Mängudeöö 23. aprillil

Ilma mingi naljata toimub 23. aprillil Tallinnas ka järjekordne Mängudeöö. Seekordne MÖÖ on väiksem ja hubasem kui sügisene suurüritus. Kava ja täpsema info osas tasub jälgida Level1 kanaleid ja FB kuulutust:

https://www.facebook.com/events/1134466234006742

Lätis toimus Geekfest

Vaatamata koroonale ja piirangutele pidasid lätlased 5. märtsil siiski ühe nohikuürituse maha - UniConi alluvusse kuuluv ühepäevane GeekFest tõi kokku rohkem või vähem ulmelist erinevast formaadist. Laval näidati kostüüme, mängida sai nii retromänge kui kõige värvilisemaid uusi võistlusmänge. Lauamängusid pakuti lausa kolmes variandis. Ning muidugi, kuidas saab üht tänapäevast nohikufestivali pidada ülevoolava K-popi koguseta (oeh).

UniConi leht:

https://www.facebook.com/uniconlv/

Pildigalerii:

https://www.facebook.com/media/set/?vanity=a.serg.ph&set=a.1102992763607876

HÕFFi teated

Nosferatu isiklikult tuleb HÕFFi avama

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali avamine tuleb tänavu eriline, sest saabuvad haruldased külalised – Nosferatu koos ansambliga Kriminaalne Elevant. Viimane mängib 29. aprillil toimuval pidulikul avamisel, mille piletid on tänasest müügil, elavaks täpselt sada aastat tagasi ilmavalgust näinud klassikalise tummfilmi „Nosferatu, õuduste sümfoonia”.

Tegu on lavastusliku film-kontserdiga, kus kasutatakse teatraalseid show-elemente ja eriefekte.

Loe pikemalt:

https://mailchi.mp/poff/hoffnosferatu-285843?e=ea6f69bd12

HÕFF teeb kummarduse õudusfilmilegendile

Dario Argento on tagasi. „Mustad prillid” on 81-aastase vanameistri uus film, mida oli kaua oodatud.

https://www.youtube.com/watch?v=kJIi_gg9sKs

Värske õuduspõnevik esilinastus tänavusel Berliini filmifestivalil ja sellega teeb Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival kummarduse Dario Argentole – legendaarsele Itaalia lavastajale, keda on oma mõjutajaks pidanud paljud õudusfilmitegijad.

HÕFFi juhi Helmut Jänese sõnul on vanameistril veel küllaga püssirohtu salves. „Kurikuulsa Itaalia giallo-žanri pulp-meeleolu seguneb siin autori varajases loomingus legendaarseks saanud esteetilis-rõlge õuduse hõnguga, sekka teravat irooniat,” ütles ta.

Ühtlasi näitab HÕFF Argento kuulsaimat filmi „Suspiria”, mille väljatulekust möödub tänavu 45 aastat.

Loe pikemalt:

https://mailchi.mp/poff/hoffargento-285807?e=ea6f69bd12

HÕFF näitab kauaoodatud seiklusmärulit

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival poleks oma nime vääriline, kui ei näitaks Robert Eggersi kauaoodatud seiklusmärulit „Põhjalane”.

Robert Eggersi eelmised linateosed „Nõid” ja „Majakas” seadsid lati väga kõrgele – kas „Põhjalane” (https://hoff.ee/film/phjalane/) vastab ootustele, ei oska öelda isegi HÕFFi juht Helmut Jänes, sest filmi ennast pole näidatud ei ajakirjanikele ega festivalikorraldajatele mitte kusagil maailmas.

„Ootan isegi suure ärevusega,” ütles ta.

Loe pikemalt:

https://mailchi.mp/poff/hoffpohjalane-285871?e=ea6f69bd12

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival leiab tänavu aset 29. aprillist 1. maini.

Soodushinnaga festivalipasseid maksavad 45 eurot ja neid saab osta kuni 31. märtsini festivali kodulehekülje vahendusel. Alates 1. aprillist on passi hind 59 eurot. Saadaval on ka 150-eurosed toetajapassid.

Festivali üksikpiletite müük algab 13. aprillil ja need maksavad 6,50 eurot, õpilastele ja üliõpilastele 5,50 eurot.

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali korraldavad Pimedate Ööde filmifestival, Haapsalu linn ja kultuurikeskus.

Osta HÕFFi pass: https://poff.ee/shop/.

HÕFFi veebilehekülg: https://hoff.ee/.

Uus võrgupesa eesti koomiksitele

www.koomiks.com kogub eesti koomiksiautorite info ühte kohta kokku. Eesmärk on infolehel sõnastatud nii: “Lehekülje mõte on teha sait, kus koomiksijoonistajad saavad teha isikliku lehe ja seda muuta. Pean sind ainult e-maili aadressi kaudu lisama. Kui oled koomiksikunstnik ja tahad siin oma töid näha, saada e-mail heiki.arge@gmail.com ja lisan sind projekti.” Leht on praegu üsna algjärgus, aga juba paistab seal tuttavaid nimesid. Kiidame algatust ja hoiame silma peal!

Õhtud eesti ulmega

Kuna Mann Loper haigestus, toimus “Inglite Linna” raamatuesitluse asemel hoopis loeng: Mairi Laurik rääkis ajarändudest eesti lastekirjanduses. (Sama ettekannet saab kuulda ka algupärase lastekirjanduse päeval.)

Kohtumised kirjanikega: Veiko Belials käis Karlovas

9. märtsil toimus Tartus Karlova raamatukogus kohtumisõhtu, kus Veiko luges luulet ja kommenteeris üles pandud fotonäitust. Otseselt ulmest oli vähe juttu, küll aga resoneerib üritus kenasti samateemalise jutuga: 

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-kirjanikega

Mõned hetked Ulmeühingu aastakoosolekult

Aastakoosoleku kokkuvõtet loe siit:

https://www.ulmeajakiri.ee/?ulmeuhingu-aastakoosolek-2022