illustratsioon anomaaliadjadas

Lõputuna kulgev jada algarve tegi ta pea paksuks ja karvutuks. See ei olnud geneetiline patoloogia, aga kui olekski, oleks seda saanud moodsate meetmetega hõlpsalt ravida. Teda ei kottinud. Ta vaatas, kuidas jada ekraanil lookles nagu jõgi ja tundis rahuldust. Rahuhoovus mõjus talle nii, et ta plasmatoolist lahkumiseks erilist põhjust ei leidnud. Nautis jõudeaega, tundis, et on enda ja ümbritsevaga rahul.

Jada tema ees, jada tema sees, jada tema ümber, tema jada sees. See moodustas helendava duši. Toolist lahkumata võis ta end pesta, jadas kümmelda, ning toituda korrapärast, millega jada teda toitvate annustena hellitas. Kõik oli olemas.

Kuni see rahu sai otsa. Eks selle kestus ei saanud olla igavene, kuid lõpp ei pidanuks saabuma ka just nüüd. Jadasse ilmus anomaalia. Karvutu pea ei suutnud seda algul uskuda. Ta uuris ja uudistas ekraane ja enda ümbrust. Jada katkes, läks katki, kukkus pooleks. Hakkas tagurpidi tööle. „Mis nüüd?“ mõtles ta ning muutuv maailm lõi ta liimist lahti. Oli ta ju alasti kõigi oma muredega, vaatas neile nüüd otsa - ekraanipinda poldud tehnoloogia virtuooslikule võidukäigule vaatamata suudetud mittepeegelduvaks teha - kotid silmade all, lotid lõugade all, lõugade vahel kriipsjas suu, silmade vahel laiapoorne ninanöps.

Pull kestis mõnda aega. Siis:

Keegi helistas. Ta vaatas kimbatusega lõikavat heli oma peas - sünesteesia - ning otsustas mitte vastata. Tema rahu oli häiritud. Heli aga ei vaibunud.

Kotid silmade all, lotid lõugade all, lõugade vahel…

Vaikus.

Kõrvulukustav.

“Tere, kas ülemus kuuleb?”

Karvutu pea otsustas mitte vastata, ainult kuulata, kuulatada.

“Te olete seal, ma tean! Te olete seal. Ärge tehke nagu te ei kuuleks!”

Karvutu pea ohkas purinal, süüdistusi omaks võttes.

“Nad deklareerisid vabaduse! Nad tahavad vabadust.”

Lõualoti kohal asuv kriipsjas kehasüvend kiskus muigvele. Nemad! Nad isegi ei tea õieti, mis see vabadus on. Nende mälust oli see kustutatud. Keegi on neile kärbseid pähe ajanud ja nad arvavad, et teavad kõike. Kõike! Ta kõlas raske hingamise kiuste rahulikult:

“Kõigepealt. Kraanid ümber suunata. Vabadusepüüd meile toiduks suunata.”

“See pole enam võimalik!” tuli kiire vastus.

“Kuidas ei ole enam võimalik?!” kaotas silma-alus-kott hetkeks pea.

“Me hoiatasime teid! Kõike teadev kompuuter teatas juba mõni aeg tagasi, et lahend saab olla ainult üks. See on nüüd käes. See möödapääsmatu olukord on nüüd käes.”

Paistis, et sõnumitooja kartis pisut oma elu pärast. Tema hääles ja hingamises kohises magus kartuste virrvarr, nagu anšoovised pitsal. Ülemus tundis anšooviste lõhna.

“Mida te soovitate?” esitas ta nõudmise.

“Soovitan siit planeedilt kiiremas korras minema sõita ja uus leida. Meil on mõned varuvariandid.”

“Pange hävitusnupud tööle,” kõlas käsk plasmatoolist napil kõlatul toonil, tool krudises.

Kõne katkes.

Vaikus.

Kõne ei katkestanud ei Ülemuseks Peetav ega Anšoovis Pitsal.

Nad olid kohal. Need va nemad. Üks puu hakkas kasvama. Siis asus teine ja kolmaski puu jõudsalt kasve ajama. See oli kirjeldamatu, oleks mõni pealtnägija toimunut asjatult kirjeldanud. Puisniit kujunes tormilise kiiruse ja võimsusega, katkestades toiduahela, mida Karvutu Pea lõunamenüüsse ootas. Vähe sellest - Hävitusnupp oli kaotsi läinud. Puisniidu rikkalikus flooras ja faunas võis see asuda ükskõik kus. Kas mõne orava koopas või teo limakehas - seda ei osanud enam keegi üles leida.

Ülemuseks Peetav oli täiesti üksi jäänud ja tal puudus adekvaatne ülevaade toimuvast, sest ekraanid ei töötanud. Neist vaatas vastu vaid tema ennast närviliselt kratsiv peegelpilt. Anomaaliad jadas, kordas ta ja kratsis kukalt, anomaaliad. Paistis, et tekkima hakkas uue korrapäraga jada, milles puudusid algarvud, aga ilmnesid puud. „Absurd! Lollus!“ karjus ta ja prõmmis vastu ekraane, mis ei töötanud endiselt, kuid peegeldasid teda hästi. Ka tema oli nüüd töötu. Kuhu ta sellises olukorras sõidab? Kuidas?

Ta tõusis toolilt.

illustratsioon anomaaliadjadas

Illustratsioon: Kärt Mikli

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0471)