Barbarit valdas hingeline segadus. “Mis mõttes olen ma abstraktselt barbar, mitte näiteks oma hõimu lihtsõdalane või pealik või šamaan,” mõtles ta.

Nagu seda temaga sageli juhtus, mõtles barbar valjusti. Nõunik vastas tema küsimusele:

“Meil on Hübriidi ajastu, siis olid kõik asjad teistmoodi.”

“Mis mõttes hübriidi? Nagu hübriidsõiduvahendi?” imestas barbar.

Nõunik ütles: “Nohh, hübriidi kõigest, mis autorile pähe tuleb. Aga sinu endisel barbarisaatusel pole enam tähtsust, nüüd oled sa ju Maeiteamismaa kuningas.”

“Ma igatsen seda aega, kui ma polnud kuningas,” teatas barbar, “siis ma lahendasin probleemid mõõga abil ja ei pidanud tegelema bürokraatiaga.” Ta kirjutas nõuniku antud ürikule allkirjaks x-i ja lunastas sellega õiguse väljakäiku minna.

Siiski kasutas barbar mõõka, kui tal selleks tuju tuli. Nii lahendas ta mõõga abil väljakäigu järjekorra probleemi, noppis kellegi soolikad relva küljest ja nülgis siis ühe laiba tualetipärgamendi probleemi lahendamiseks. Kui ta oma hädadega ühele poole oli saanud ja tahtis rahulolevalt saali tagasi minna, kiirustas tema poole teine nõunik.

“Teie kõrgeausus,” alustas too ja komistas siis ühe maharaiutud pea otsa. Püsti tõustes nägi ta üsna lihuniku, kes oli enne tööle asumist unustanud põlle ette panna, moodi välja.

“Jah, mis oli?” küsis barbar.

“Naaberriigis on riigipöörde abil võimule tulnud türann. Kas te ei saaks teda mättasse lüüa… see tähendab naaberriigi tema võimu alt vabastada?”

Barbari näole ilmus naeratus. Mättasse vabastamine oli teatud mõttes tema eriala.

*

Tuhanded barbari mehed võitlesid Kahsuvalisenimegamaa pealinna tänavatel tolle valitseja meestega. Verd voolas sellisel hulgal, et Tim Burton oleks läinud kadedusest roheliseks.

“Türanni palee on linna keskel,” ütles barbar ja eemaldas oma mõõga otsast kolm põrna ja emaka, mis oli kuulunud naisele, kelle ta oli esialgu kavatsenud päästa türanni kolme sõduri käest, “me peame sinna tungima.”

Siis aga piirasid linna ümber türanni lisaväed, mis tungisid kõigile tänavatele ja raiusid end armutult läbi barbari meeste. Nüüd oleks ka Peter Jackson kadedaks muutunud.

“See on reetmine,” hüüdis barbar ja haaras mõõga kindlamini pihku. Relv hakkas juba tasapisi juuri alla võtma.

“Jah,” ütles teine nõunik ühe maja seinas avanenud salauksest välja astudes, “ma reetsin su.”

“Miks autor sind ikka teiseks nõunikuks nimetab?” küsis barbar, “Siin ju rohkem nõunikke pole.”

“Ta ei viitsi tegelastele nimede otsimisega vaeva näha. Seda suurem on ilmselt su üllatus, et türanni teenistuses oleval võluril mitte ainult ei ole nimi, vaid see on lausa Seth-Amon-Osiris.”

Barbar jättis teise nõuniku hetkeks tapmata, et huvi tunda: “Miks just temal nimi on?”

“Sest kurjad võlurid on lahedad,” vastas teine nõunik. Hetk sai läbi ja barbar lasi tal sisikonna välja.

Barbarit lihtsalt ei olnud võimalik füüsilise jõu abil vangistada, sest ta oli liiga rumal, et aru saada, et ühel mehel ei ole võimalik tulla toime kui tahes paljude vastastega. Tema kinni võtmiseks oli vaja Seth-Amon-Osirise maagiat. Maast kasvasid väädid ümber barbari jalgade ja kui ta üritas neid läbi raiuda, mässisid kaks madu end ümber ta keha.

Sellise hulga maagia kasutamine nõudis Seth-Anton… Seth-Aron… nõudis võlurilt täielikku keskendumist.

“Miks on su kurjus nii labane, ainult põnevuse tekitamiseks kõlbav?” küsis keegi talle õlale koputades.

“Kes šaitan sina oled?” küsis võlur. (Kui ta loitsimiselt tähelepanu kõrvale pööras, muutus üks madudest tolmuimeja voolikuks.)

“J.R.R Eepik,” teatas silmaklaase kandev mees, “Fantaasiakirjandus võiks ju tegelda kurjuseprobleemiga süvitsi. Kurjuse kehastus ise ei pea kedagi ründama, vaid saatanlikult ahvatlema teisi tegelasi kurja tegema.”

“Mul on selline sõrmus, mis ahvatleb inimesi asju tegema,” ütles võlur ja kõrvaldas nõiduse abil värvilised õied, mis olid vestluse ajal barbari jalgu ümbritsevate väätide külge kasvanud, “kahjuks see ahvatleb inimesi vaid vait olema, ei midagi kurja.”

“Mismoodi ahvatleb vait olema?” imestas Eepik.

“Noh,” ütles Seth-Amon-Osiris*,”nad jäävad vait, kui ma ütlen, kuhu ma muidu neile selle sõrmuse pistaksin.”

 

*Jess, võluri nimi tuli meelde.

*

Kui sa oled harilik inimene, kes on elu jooksul tapnud kakskümmend või vähem vastast, siis sa pead lusika abil kongist põgenemiseks kasutama nimetatud söögiriista kivide vahelt mördi kraapimiseks ja see võib võtta aastaid aega. Kui sa oled lugematu arvu vaenlasi tapnud barbar, siis sa kasutad lusikat kangina.

Barbar astus lahti murtud uksest välja, skalpeeris talle kallale tormanud valvuri selle sama lusika abil ja tahtis edasi minna.

Teda peatas hääl kõrvalkongist: “Kas sa ei saaks mind ka vabadusse päästa?” Kõnelejaks oli kogukas olend, kelle õlgadel oli ninasarviku pea.

“Kes sina veel selline oled?” päris barbar.

“Babha-Yagha,” teatas olend. Millegipärast tundus barbarile, et sellise nime omanikul peaks sarve asemel kongus nina olema.

Babha jätkas: “Ma olen kaugelt planeedilt. Aastate eest sattusin ma Maale ja oma naiivsuses õpetasin Seth-Amon-Osirisele maagiat, mida teie arengutasemel planeedi elanikud tehnoloogiaks peavad.”

Isegi barbari jaoks tundus selle lausega midagi valesti olevat.

Babha jätkas häirimatult: “Muidugi kasutas ta mu teadmisi minu enda vangistamiseks. Kui sa mind aitad, siis aitan mina omakorda sul Setist jagu saada.”

Mõtlemata-tehtud. Barbar murdis ukse lahti. Babha astus koridori, võttis surnult valvurilt võtmed ja kadus ühe ukse taha. Kui barbar talle järele läks, siis nägi ta, et tegu oli aardekambriga. Babha sobras ühes kuhjas, kuni leidis mingi kummalisest siledast materjalist seadme.

“Kas see aitab meil Setist võitu saada?” küsis barbar.

“Miks sa arvad, et ma sellest hoolin, kas sa Setist võitu saad? Sa tõesti usaldad tulnukaid?” irvitas Babha, “Kas me oleme mõnes Strugatskite romaanis või?” Ta plõksutas seadmel olevat nuppu. Peagi ilmusid kõigi Maa suuremate asulate kohale lamedad lennumasinad.

*

Paar nädalat hiljem saabus barbar, kes oli viimse kui ühe kosmilise vaenlasega arved õiendanud, tagasi oma kuningalossi. Ta pühkis oma kuuelt tulnukarupskid ja küsis siis lähemale kiirustanud nõunikult:

“Ega sina ei osalenud türanni ja teise nõuniku vandenõus minu vastu?”

“Muidugi mitte,” ütles nõunik. Barbar ei näinud, et ta hoidis selja taga sõrmi ristis.

 


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0471)